Kitarriga muusikas Jimi Hendrix oli see inimene häältega ja kivistes, koridorides, saalides, kõrgetes ruumides, hoonetest ümbritsetud väljakutel, hiigelkatedraalis kõik aja kivised. Jäljed on ikka vaid inimesed siia ilma maha jätnud, olgugi et paljud neist tunduvad oma mõõtmete ja fantaasiarikkuse poolest lausa imedena nagu ei usukski, et inimkond, et midagi säärast luua on suutnud. Ametimood võimalustest ei ole. Kiviseid aegade jälgi on igasuguseid ja olgu nad siis hiigelsuured, vapustavalt kaunid ajaloolised ehituskunsti, ime või madalad majates soojust, mälestusi ja legende inimeste jaoks. Nii omaste ja olulistena on suur hulk neist aegade jooksul sõna otseses mõttes muusikaks saanud. Lauludeks ja lugudeks siis kiviste aiajälge tehkajaks. Aja jälg kivis. Ilusat pühapäeva mina olen Helgi Erilaid. Ja mina, Raimo Shelli oma toetudes roosis elaviste tõdemusele, kõik roomad roomavad rooma ja meenutades ringi keskpunkt jääb ikka meie lähtekohaks. Alustame. Kantrilegend Ralph Stanley ja 12 linnaväravad duell Gates töödest. Linnaväravatest rääkides. Linnaväravatest rääkides võib mõndagi meenuda ja nagu juba öeldud, kõik roomad roomavad rooma siis igavese linna Rooma antiikne foorum näiteks ja uhkelt kaunistatud kaarja triumfi väravad, mis tähistavad võidukateleegionide naasmist juubeldavasse linna. See tuleb Roomast meelde Roomast, mis tähendab rohkem kui 2750 aastat ajalugu. Juba neljandal sajandil käinud siin turistid kaasas maailma esimene reisijuht raamat nimega kurioosum, kus olnud kõik Rooma klassikalised ehitised kirjas Roomas on lausa uskumatult palju kõikvõimalikke ajastute, maailmakuulsat kunsti ning linnasadadel. Purskkaevudel on kõige selles eas oma tähtis roll mängida. Milline on neist kuulsaim fantaanadi? Treeni muidugi, selle looja on üliandekas skulptor, maalija ja arhitekt fanaatiline töömurdja šanlarenceberniini, kelle kohta on kirjutatud, et ta oskas marmori rajada, kima, ohkama, laulma ja isegi karjuma, panna treeri purskkaevu tagasein. See on uhke kolmekorruseline marmorpalee, mille taustal tõuseb maaliliselt ovaalsest basseinist üks kaljudest hiigelmoodustis täis marmorist inimkujusid hobuseid, laineid, Meriga, et ja fantastilisi taimi ja vesi voolab ja vuliseb välja kõikidest avaustest ja pragudest. Alla madalatest ja kõrgetest astmetest oli see valla, sellesse suurde ovaalsesse sinirohelisse basseini. Ühel 1960.-te alguses tumedal rooma ööl hulles selles basseinis üks mustas kleidis neidis, pikad blondid juuksed paljastele õlgadel. Ameerika filmitäht Anita Etberg, Federico Fellini filmis magus elu. Standardit röövi üle maailma kuulsaks tegi, lähedal sõita ja 60.-te kaja. Kaks meest õutis Redingija Steve krooper on toolid stuudios vastakuti lükanud silmitsedes teineteist teraselt hämaras. Halli roosa värvikoobast meenutavas mäkra EMOR striidistaks stuudios Memphises. Reding sõrmitseb erepunast kitarri. Ümiseb. Istun hommikupäikese käes, istun, kuni saabub õhtu. Cropper noogutab peaga kaasa, vastates lauljale oma kitarrihelidega. Aga ma ei tea, miks ta seal istub, ütleb Reding pooleldi lauldes, raputab pead. Seal peab veel miskit olema. Oota, oota üks hetk. Stiil. Lahkusin kodust George'i Ast, suundusin fresko kallastele. Vaatan, kuis laevade lained tulevad, lähevad kõik see toimus paigas, mida tähistab nüüd punaste tähtedega silt, shows vill. Juuessey Memphis. Need esimesed helisalvestusstuudiot just tänu neile, Ani rokkmuusika aegade jooksul arenenud selliseks, nagu ta tänapäeval koos oma lugematute suundade ja liikidega on. Otsene aegade kaja on siin, mis ei lähtumit peni, võrd, arhitektuuri ja kunstiloos kuulsaks saanud ehitistest. Kuigi nende osa muusikaloos ning üldiselt tuuri loos on korvamatu. Päikesestuudio on üks neist stuudio žanrikootsmensises. Siin tegutses legendiks jäänud mees Phillips vaba ja sõltumatu hing, kes igatses käia seni tallama Ta teid tema stuudios oli kuumast lõunast Memphises tulnud mustadel pluusi meestel võimalus oma muusikat salvestada. Jaa, Memphises stiilsele tänavale juunior avenüüle majja number 706 kohus ämm oma stuudio sisustanud oli, leidsid tee, nad, tulevased mustad kuulsused ja valged ka. Misjärel levis ise ja unustada ei saa ka seda päriselt sündinud, kuid legendiks saanud lugu, kuidas keegi 18 aastane nooruk ühel 1953. aasta hilissuvisel päeval esimest korda sansstuudiouksest sisse astus. Elvis ise muidugi ja me teame, mis edasi juhtus. Edasi juhtus nii, et rock n Rolli kuningas leia endale Memphises kodu, mille sissekäiku ehtisid sambad, lossitaolised, kodund, mis oli Elvise jaoks maailma kauneim kus ta veetis oma parimad päevad, raskeimad päevad ja viimased päevad jälle üks paik, mille kaja lauludesse on jäänud. Kevadel, kui me helgiga sealkandis käisime, siis aega nappis ja ei jõudnud, kuigi plaanis oli külastada osariigi pealinna Nashville'i ikkagi ligi 300 kilomeetrit üks ots ja külastada vanglat koost. San Philips avastas muusikalise kollektiivi nimega vangid prisoner's ja 1009 153 ilmus singel Chast voking. Inderein. Aga raskusi, võib-olla mujalgi kell viis hommikul valmis tööle minema, mu jumal, kui väsinud kauase niimoodi küll jätkub töö kivise kaevanduses. Dorsey kaeblema ja lähme Rolling Stonesi saatel Chicago poole ja aadress on kodeeritud muusikasse. 2120 lõuna Michigani avenüü, Chicago. Näete siis, millise nimega Rolling Stones sellele loole pani, mis paik siis sellel aadressil õieti võiks olla? Oli 1928 kuni 11 aastane Leonardi kuue aastane Philip Chess koos oma pere ning sadade teiste Poolast pinski lähedasest külast pärit immigrantidega. LS-i lendele jõudsid žesside pereelu hakkas edasi veerema Chicagos ja 1940.-te lõpus leidsid vennad žessid oma kullamaardla nimelt tabanud, mis noil aegadel Chicagos toimus ja toimus bluus Mississippi povile väljadelt voola sõjana rahvast põhja poole, paremat elujärge otsima. Osa jäi Memphises see pidama suure osaga jõudis Chicagosse, nende inimeste muusika mulle uus kõlas kõikjal klubides, baarides ja raadios. Leonard Chess leidis, et see bluus ja armastav rahvas ostaks kindlasti innuga mustade bluusimeesteplaat. Niisiis, vennad, avasidki omaenesesalvestusstuudio, mis alguses väiksemas aristokraat Recordsi hoones tegutses. Kuid 1957. aastal Lõuna-Michigani avenüüle kolis. Ja milline tulevaste kuulsuste paraad sealt läbi voolas. Chicago bluusi prohvet McCaini Morgan sild ehk madi vaaters, Sanyland, slim, liithalvuaalser Chester näte kaalin Wolf, kelle hääl oli nii vägev ja võimas, et mikrofon teda vastu ei suutnud võtta. Chestuudia pluusi Scheffiks kutsuti suurt ja vägevat musta meest endist Chicago poksitšempionid. Dixonit polnud üksnes laulja ja muusikamees, vaid kujunes aja jooksul stuudio tähtsaimaks produtsendiks, kes iga salvestuse juures kohal oli. On isegi öeldud, et Willie Dixon muutis Chicago maailma bluusipealinnaks, mille keskus oli siis maja number 2120 lõuna, Michigani avenüül ja see oli Chess stuudio. Aga nüüd paneb pea tüdruk Sugar tain dessant selga oma hingelise kleidi, nagu ta ütleb ja läheb tantsima. See Cybiduyanczes stuudios peetud. Hingeminevat tundeküllast kleiti kandva sügepai suhkrupiruka saatel Euroopasse teise maailmasõjaaegses Londonis tutvustab oma elukohta Florence Desmond. Mul on hubane kodu, kus ma kannan, need klišeed on šampanja on, raadio on kell ja kui seal sireeni häält kuulata, et siis ilmselt olen see mina ning on ka keskküte. Aga et asi oleks täiuslik, on mul linna sügavaim varjend tipishelt. Intoun. Saarekuningriigi pealinnast mandrile ainult paari tunniga kihutab praeguseaegne ülikiire rang eurotunnelist läbi ja otseteed Pariisi. Prantslased on oma pariisi üle õigusega uhked ja selle linna imeliste ajajälgede kaja on kümnetesse ja kümnetesse lauludesse jõudnud. Pariisi tänavad. Tulvarid ESL ooper, Vigally plats, sillad, Molan, Ruus, Notredam. Kõik on lauludeks saanud ja teadagi ka linnajagu, mille nimi on Sherman depre. Seegi, kuidas Juliet Grecojemailsteevis õhtupoolikut ison Shermani hotellis kohtusid, on ajalugu. Tegemist on ameti Pariisiga, kus inimesed oskavad vabad ja õnnelikud olla, südamest nautida muretuid aegu oma elus. Murelikud ajad tulevad nagunii siis, kui nende käes on Pariisi kuulus. Kunagi nii boheemlik vasakkaldapiirkond on kohati ka tänapäeval boheemlik, kuid Sanšermande Pree pole seda enam mitte. Shermani bulvar elab ja kihab küll kõigi oma kuulsate kohvikutega uhkustades kuid neis ei istu enam 1950.-te popheemlik seltskond, filosoofid, kirjanikud, näitlejad ja muusikud, eksistents Healismist kõneldes džässi kuulata. Jean Paul Saarter, Simon Debova, lauljatar Juliet Greco, kes paaris Michaels Davise trompetisaates tantsis ja Hemingway ajad tulevad ja lähevad kajad, nende jälgedest jäävad Sander van de proua eest on ka mitmeid laule olemas. Siia sobib ehk üksteni briljanti Tšassilik lugu, kus lauliaisega trompetit puhub. Ma mäletan, seisime müüri jalamil, püssid paukusid, me peade kohal ümberringi armeed. Aga meie suudlesime just nagu kõik oleks igavene. Ja häbi oli. Teisel pool. David Bowie, prae Nino Robert Frit, Carlos Alomaar, George Marri, Tennis Davis ja tonni Wisconti. 1977. aastal Berliinis Hansa Baidu vool stuudios. Berliinist üle ookeani otseteed popi bändi. Tagani vähemasti nii seda hoonet kunagi kutsuti seisata New York Citys Broadway ja 49. tänava nurgal uhke juugendkaunistustega fassaad, kolm suurt klaasust kõrgete tumedate marmorplaatide vahel ja nende kohal särakiri mriell vil Ring Broadway 1619. Kunagisel vendade prillide riidepoel, mis siin majas tegutses, ei läinud kuigi hästi, mistõttu osa ruumidest muusika kirjastustele rendile anti. 1960.-te alguses töötas prill pildingus juba 165 erinevat muusikaäri alal tegutsevat kontorit. Ja just siin Orilbildingus tekkis pärast esimest Ameerikat vapustanud rock n roll lainet täiesti uus popmuusika, mille juured olid vanas ja just seetõttu oli sellel ka igas eas kuulajaid. Laulude loojad töötasid siin kahekaupa. Muusika ja teksti autor koos igal tiimil olnud tilluke ruum, kuhu mahtusid vaid klaver ja klaveritool. Taakesed olid tavaliselt ilma aknad, võib kujutleda, milline põrgu eeskoda sinna tekkis, kui üks partneritest või ka mõlemad suitsetasid. Ust ei saanud lahti teha mõlemal pool paiknevates samasugustest kabiinides kostis nagunii juba klaverimäng läbi. Niimoodi neid laule seal siis konveieritööna loodi. Ja siin vaid mõned kümnetest priorbyldingu loomingu tiimidest käral kingija, Ezeri kohvin, värimenjas siin-seal veel laeberia maiks, toller Togbamus ja Mart suomen. Cherie Laiver oli see, kes välisgrupile vaid risters poomuse Soomani loo seisva lääs Dance from I hitt oligi olemas lastehalvatust põdenud doktoomusse liikuda vaid ratastoolis ja kui ta oma kena blondi naisega õhtuti kusagile läks, sistantsisto rõõmsameelne daam terve õhtu kõigiga, kes ette juhtusid. Takk vaatas rahulikult pealt. Ta teadis, viimane tants jääbika temale. Igasuguseid aegade jälgi on lauludesse suudetud Ta isegi paikadest, millest maa peal enam ammu jälge ei ole kunagi olnud, ongi jäänud on vaid ajaloo veetlevad ja põnevad müsteeriumid nagu hiigelmanner, kus tuhandete aastate eest elanud iidne kõrgtsivilisatsioon kuldne kuningriik, mida müütides paradiisiks edeniks on peetud. Atlantis, jah, Donovan. Nii palju saime siis kivist ajajälgede kajasid, seekord ehk õnnestub selliseid laule veel, kunagi tuleb. Kas kuulete ja üks mälestus veel ansamblis leid, solist nurihooldaja meenutab, kuidas nad New Yorgist 1973. aasta suvel jõululaulu Merry Christmas Everybody lindistasid. Selgus, et stuudios, mis asus pilvelõhkuja piisavalt, Kaja ja nii siis laulsime taustad trepikojas keset kuuma suvepäeva. Möödujail oli imestamist, kes need neli hullu briti küll on?