Saatejuhid on Meelis Süld ja Krista taim ning nüüd on tõepoolest see aeg, kui me ootame külalist stuudiosse ja tema on Vaike Parve ehk siis aasta tiitli pälvinud Pelgulinna sünnitusmaja juht ja hinnatud arst, kuuleme tema mõtteid ja kuuleme ka tema poolt kaasa toodud muusikat. Sellega alustamegi. Meie tänase saate lõpp ja külaline on armastatud arst, Pelgulinna sünnitusmaja juhataja ning Eesti ettevõtlike naisteorganisatsiooni poolt aasta naise tiitliga pärjatud Maike parve. Tere. Tere. Vaike Parve. Te olete aastaid töötanud naistega ja naistele väga oluline arst. Kui ma teie käest küsiksin, et kui terve on eesti naine, mis diagnooside paneksite Ma arvan, et ta on üsna terve, mida nooremad peale tulevad, et võib-olla osalt nad isegi hoolitsevad rohkem oma tervise eest kui kui mingi vahepealne periood. Aga vahepealne periood, see oli siis 90.-te all. 90.-te algus jah, 80.-te lõpp ja kui oli see üleminek ja keeruline aeg ja võib-olla see nõukogude aja lõpus nagu ei ei pööratud nii palju tähelepanu, siis sellele, mida sa teed või mida sa sööd või kuidas sa elad praegu, see on läinud hästi-hästi selliseks kuumaks teemaks noorte hulgas ka, nii et see on niisugune hea. Teate, te olete huvitav arst selle poolest, et te olete tark arstiga foorumites kui vaadata, siis palju kiidusõnu on seal ja aga on palju tarku arste, kes Eestis on oma ameti maha pannud, kes on läinud ära välismaale, kes on läinud eraettevõtlusse. Miks teie olete jäänud arstiametile truuks? Ju siis on huvitav, ma ikka ütlen, et nii kaua kui on, on huvitav see töö ja nii kaua, kui see pakub veel sellist arenguvõimalust ja midagi paremat ja paremini teha, et siis siis on sisa motiivi. Aga kas võõrsile on kutsutud? Võõrsil on kutsutud jah, aga ei, ma ei ole näinud ja mul ei ole ka olnud mõtet, et läheks. Mis teeb selle töö meeldivaks? Ma arvan, et meil on hea seltskond, et seesama Pelgulinna sünnitusmaja, et ma olen seal olnud piisavalt kaua ja ma ei ole seal üksi olnud kaua, et seal on. Meil on palju selliseid kolleege, kes on, on leidnud, et see on niisugune mõnus koht, kus saab teha, teha hästi ja areneda ja, ja mõelda huvitavaid, uusi asju välja. Aga kui palju saab ühes haiglas või konservatiivses arstide seltskonnas midagi uut üldse tekkida. Kõik on ja teaduspõhine teadlase poolt kindlaks määratud. No ikka saab ja, ja võtame siis sünnitusmaja poole pealt, siis see, et ei ole nii, see on traditsiooniline haigla ju, et seal on ikka hästi suur suur hulk inimesi, on neid, kes on noored, terved inimesed, kes tulevad sünnitama ja kelle sünnitus k-ga lõpeb ilusti, ehk et see ei ole siis haigusega seotud, aga see on niisugune füsioloogiline seisund ja selle tõttu seal on võimalus võib-olla natuke rohkem teha selliseid asju, mis lähevad siis pigem sellise pehmete väärtuste alla ja, ja kuidas seda, kuidas seda kõike veel veel soojemaks ja mõnusamaks teha, et jah, kui oleks ainult niisugune noh, tavamõistes niisugune haige ja haiglas, siis võib-olla oleks seda raskem teha. Aga kuidas on üldse muutunud Se Pelgulinna sünnitusmaja nägi et ma kujutan ette, et sel aastal, kui te alustasite töötaja 78, et siis oli see olukord hoopis teine ja need võimalused samasse suhtumine emasse, see kõik oli midagi muud. Jah, see on, see on muutunud ikka hästi-hästi palju ja, ja see, mis oli 78, see, mis praegu, et me me ise tükati ka ei usu enam, et see kunagi nii võis olla, nagu ta oli, see oli nagu ikka, me ütleme, et niuke poolkinnine või et kuhu naine siis tulija see sünnitusel nagu naise asi ja ja mees nägi seda last heal juhul läbi aknaklaasi korraks. Ja pärast siis juba, kui talle ulatati seevastuvõtus või kus iganes ta välja sai, siis et see kätte, et praegu on see ikkagi niisugune perekeskne sündmus ja täpselt sama tähtis on selle sünnituse juures mees kui kui naine emana sealjuures nii, et sellest juba erinev ja, ja kõik see muu, et nõukogude ajal oli paar käskkirja, mis väga täpselt määratlesid ära, kuidas kõik toimuma ja seda väga rangelt kontrollida, et see kõik nii toimuks, arvati, et see on ikka ainult selleks, et kõik oleks parem ka naisel. Täna me oleme põhimõtteliselt läinud sellest ikka hästi kaugele ja, ja, ja ma arvan, et praegu on parem, et meil käisid just Peterburi kolleegid külas ja vaatasid ja ütlesid, et nad ei nad ei kujuta hästi ette, et isa võiks niimoodi kõndida nagu ta meil seal kõnnib igal pool ja on osaline ja nendel on sees veel, et jah, neid on ikka, ta on ikka väga muutunud. Aga kas isa on reeglina siis sünnituse juures kohal? No isa on nii, nagu ta tahab, et ikka me ütleme, et ega kedagi ei tohi sundida, kui isa tunneb, et ta tahab olla ja kui kaua ta tahab olla, kas ta tahab olla siis kuni kuni sünnimomendini välja või ta tunneb, et sünnimomenti on tema jaoks liiga palju. Et siis tuleb, tulebki seda täpselt nii aktsepteerida, et kes tunneb ise, kui palju ta tahab, kui ta tahab olla seal eelsünnituse juures sel ajal, kui on see avanemisperiood ja kõik see, kus naisel on tuge ja julgustust vaja ja oma inimest ja lohutust ja niisugust kõik, et siis siis see on täiesti okei, et see on niisugune pere otsus, et meest ei tohi sundida. Aga kui need uued muutused ja tuuled tulid siis, kui kergelt inimesed ja samas ka arstid selle vastu võtsid, et me oleme kogu aeg harjunud sedasi tegema, aga nüüd siis proovime natukene teistmoodi, anname asjad vabamaks. Ma arvan, et ega, ega ükski muutus ei tule väga kergelt ju, et, et see on ikka nii, et noh, kui on harjutud tegema teatud moel, et siis on jube lihtne edasi teha samamoodi ja see liikumine, kui algas see, et kuidas, kuidas sünnitusmaja ja kõik see võiks minna avatumaks ja selliseks, siis algul oli kindlasti hästi palju vastuseisu ja sellise niinimetatud roheliste liikumine ja seal oli ikka tuliseid koosolekuid ja kus siis toimus selliseid vastastikku väljaütlemisi, aga võttis natuke aega ja ja praegu ei, ei kujuta keegi ette, et see võiks kuidagi teisiti olla. Aga alguses ei saanud ju isegi ema ja laps kokku, nii nagu nad praegu saavad pärast sünnitust. Ja alguses ei saanud jah, et see oligi nii, et peale peale sünnitust läks laps, lastetuba, paja toodi ja need ikka need pildid, mida praegu veel aeg-ajalt otsitakse üles, kus on siis see suur pikk käru, mille peal on siis ma ei tea, 10 15 last niimoodi Bombuna ja ja, ja siis toodi ja jaotatiga ühele natukeseks ajaks ja siis viidi ära, et see oli, see oli tooaeg ja mõtlevad ilmselt arvata, et siis tol ajal see arvamine oli see, et see on nagu kõige parem. Aga teie juurde veel tagasi tulles, et te olete samas on olnud ka nagu ametniku rollis või ütleme, juhi rollis, kus patsientidega kokku ei puutu, aga ometi te olete nagu jätnud selle sinna kõrvale või ikkagi arstina tahtnud. Teha, ja et ei, ma päris niimoodi puhta ametnikuna ei olegi olnud, et ma olen, ma olen küll olnud teatud aja, ütleme siis ka ametnik või, või selline, aga ma olen ikka pidevalt arsti tööd teinud, et ei ole päris päris lahkused asja kunagi löönud. Nad üldis nukus sündinud ars teadsite juba lapsena arstiks saada. Ei usu, ei usu, et ma seda siis teadsin ja, ja noh, mõtlen, et eks see on niimoodi tulnud. Kooliajal oli, oli hästi palju selliseid asju, et kuna ma käisin suhteliselt niisuguses väikeses koolis nagu seal oli ikka, et oli hästi palju võimalusi kõiki asju teha, lapsi oli vähem ja, ja, ja sealt tuli hästi palju huvisid ja oli ka niisuguseid teisi teid ja väljakutseid, et kuhu minna, aga siis tol ajal hakkas kuidagi arenema ja rohkem läks, hakati rääkima spordimeditsiinist ja kuna ma tegin kooli ajal üsna palju niimoodi sellel tasemel, siis ütleme siis tolleaegse rajooni taseme niimoodi sporti. Et siis tundus, et võib-olla see oleks see koht, kus saaks ühendada. Ja ma läksingi spordimeditsiini õppima. Aga kuidas tuli? Naistearsti pool günekoloogi poolt. Nojah, et see on see, et kui korra juba sinna meditsiini sattuda või sinna tegelikult oli hea, et ma sinna läksin, selle spordiarsti õppima, sellepärast et seal oli, see programm oli suurem ja laiem, ehk et lisaks insusele tavameditsiinile tavaarstiteaduskonnal olid siis kõik need juures eraldi välja tooduna siis spordibiokeemia, spordifüsioloogia ja kõik need juures. Aga see meditsiini vool oli muidugi huvitav ja siis siis kui need kõlavad, kõlavad nimed seal spordimeti ümbert nagu hakkasid ära kaduma või see tegelikkus jõudis kohale, et Nõukogude liidu piires, mis see võimalus oli tegelikult töötada, et siis siis sa ikka selgeks, et noh, päris meditsiin on see, kus, kus ma tahaks ja ma läksin kuskil viiendal kursusel vist või neljandal juba günekoloogia ringi, siis tol ajal olid need erialaringid hästi niimoodi ja kuuendaks kursuseks ma sain siis eriprogrammi, kus ma sain juba spetsialiseeruda Sis käekoloogiale ja esialgu oli see niisugune väike jälle seal selline sõnademäng, mind valmistati ette siis nagu kehakultuuri Disconsori kõnekoloogiks ehk et ta, et kuna Eestist oli, see oli Baltimaade või noh, üle üle Nõukogude Liidu kursust spordimett. Eestist oli meid seal ainult viis inimest, et siis see üleminek ei olnud noh, muidu nagu päris hea, et siis täida kuidagi nii seotud, tegelikult maksin ikka tööle kohe günekoloogile. Pelgulinnas ei aasta ma olin, algul oli selline tore asutus nagu Harju rajooni keskpolikliinik Pelgulinnas ei olnudki vaba kohta ja siis aasta pärast ma sain Pelgulinna ja siis ma jäin juba sinna ja alati on kõik need aastad seal. Nojah, olin vahepeal mingi aeg, ma olingi siis ametnik või siis oli see tervishoiuministeeriumi pea günekoloogi koht, kus ma olen siis hakkama samal ajal paralleelselt töötasin küll Pelgulinnas, nii et ma nagu ära ei ole seal olnud. Samas, kas see spordimeditsiinitaust on midagi juurde kandnud, teile? Noh, ikka on, et ega, ega see günekoloogi kutse on üsna niisugune üsna raske, ükskõik mis mõttes füüsilises vaimses, et seal on see kirurgia pool hästi palju sees ja hästi palju valveid, hästi palju öötööd selles suhtes. Niisugune hea füüsiline ettevalmistus on igal juhul see, mis, mis oli noh, kasuks ja ja kui me praegu vaatasime kunagi seal neid ökoloogilis, meil üsna palju neiksus, olge meditsiini lõpetanud, et erinevatel põhjustel ilmselt aga aga et neid on nii, et kindlasti niisugune üldettevalmistus hea ja ja ma arvan, et selline kasuks. Kui te olete seal aastaid töötanud, kas teil on ka meeles mõned juhtumid konkreetselt sellised, et ma tean, et selle lapse olen mina ilmale aidanud või siis temaga tegelenud või kui palju jääb nagu seda tööd sellist, mis jääbki sind saatma, jääb sinuga kaasa. No ikka jaab, jätmet, jäävad mõnedest rasked juhtumid, mis on siis ükskõik kumba pidi lõppenud, et on ka kahjuks neid ju, kus ei, ei lähe kõik nii, nagu me päriselt tahaksime. Ja, ja on ka neid, kus on lihtsalt hästi-hästi, sellised toredad inimesed ja kelle käekäiku pisar pärast ka siis veel õnnestub niimoodi jälgida vaikselt, et ta on ikka jah. Positiivse poole pealt on ju see, et kõik läheb hästi, uus elu on sündinud ja ja on midagi nagu ilusat ära tehtud, aga kui juhtuvad sellised rasked juhtumeid, kus ei saa inimene ka meditsiin midagi teha, lihtsalt ongi, kas siis saatusest või millest määratud, kuidas arst nendest asjadest üle saab? Eks see ongi see, et kuidas, kuidas kaitsta, et ei põleks läbi. Et täna ja praegu meil on, meil on see, kus meil on supervisiooni võimalused ja kõik need ette, siis kui me alustasime, siis tegelikult oli see nagu laias laastus igaühe niisugune oma sisemine sisemine, et kuidas keegi siis sai. Taga kindlasti põevad kõik, kui kõik läbi neid halbu juhtumeid, see on päris selge, et ta on, praegu on lihtsalt natukene rohkem võimalus abi saada ka väljastpoolt ja, ja julgetakse ka küsida rohkem abi väljastpoolt, et et see on kergem, aga, aga see jääb kindlasti üsna üsna kauaks niimoodi, kui on mingi halb lõppe ükskõik siis, mis põhjusel. Aga kui võimas on meie kaasaegne meditsiin ja kui palju jääb ikkagi selliseid olukordi ka tulevikus, kus ei saa lihtsalt ei tea, miks see nii on nagu onni. Ma arvan, et see meditsiini areng on olnud nii kiire, et me järjest arvamegi, et meditsiin on kõikvõimas, aga tegelikult ta ju ei ole, et on ikkagi selliseid asju, kus kus ei saa aidata, kus ei oska aidata ja sünt sobiska kindlasti, et võib tekkida selliseid olukordi, kus kus, mis iganes põhjusel ei saa aidata ja, ja see lõppe ei ole nii hea nagu nagu meie ootame või eelkõige vanemad ootavad, et need on muidugi hästi sellised sellised rasked Aga samas ka see piir, et, et mida väiksemad lapsed siis või, või kergemad lapsed jäävad ellu. Et see on ju ka kogu aeg nihkunud, aga kust tuleb see piir, kus siiski enam ei saa sekkuda, on see juba teab? Eestis on praegu see, et alates 500-st grammist on, on lapsi ja seal tehakse kõik selleks, et see laps areneks ja saaks hästi kõik. Et need kaugtulemused ja see, et kui, kui me suudame selle lapse elusa naeto sünnib elusana, järgmine on see, et kui me suudame, et ta on seal esimese nädala või esimese kuu või kõik, aga et see kaugtulemuste küsimus on alati, et mis saab sellest lapsest edasi, kuidas ta, kuidas ta areng edasi läheb ja see osa kõik ehk et see esimese esimese hetke ja ütleme seal esimeste tundide abi sünnitusmajas on selles mõttes hästi tähtis. Mida väiksem laps, seda rohkem on vaja kõrgtehnoloogiat ja kõike seda ja ja eelkõige loomulikult väga hästi ette valmistunud personali. Aga samas, kas meil Eestis teil Pelgulinna sünnitusmajas, on olemas kõik tehnilised võimalused praegusel hetkel? Ja et täna ma arvan küll, et ma võin öelda, et meil on kõik võimalused ja, ja tehniline pool on hea selleks, et seda abi kõiki osutada, teine ongi see, et, et see personali ettevalmistus või, või see koolitus, et kuidas me suudame seda teha, et aasta tagasi me tegime esimest korda koos siis Soome kolleegidega sellist simulatsioonitreeningud siis mis oli siis tõesti väga hea tehnikaga tehtud ja väga heade simulaatoritega ja kõigega ja ja sellist sellist peaks tegema tegelikult siis ikkagi pidevalt ja see peaks olema niisugune jätkuv ja kogu aeg, aga praegu me töötame selle kallal, et me saaksime kõik need vahendid endale ja seda koolitusi hakata siis järjepidevalt tegema, ehk et seal ongi tähtis see, et see, see meeskond, kes selle lapse sünni juures on, kui see laps on väga väiksekaaluline või on ta haige laps või mis, et see peab olema väga täpselt teada, kes mida teeb, mismoodi, kuidas, kes mida ulatab. See on hästi-hästi välja koolitatud meeskonnatöö, see on aparaat on nagu lihtsam, ostad, see on rahaks. Ma tunnen ühte lastearsti, kes töötab Soomes ja kui ta pidi sünnitama, siis ta otsustas, et ta sünnitab Eestis. Et usaldas nii palju seda Eesti meditsiinisüsteemi, et kas tõepoolest me oleme vähemalt samal tasemel kui mitte paremad. Jah, et me ei ole paremad, ma arvan, et nii palju peaks vist ikkagi enesekriitikat olema, aga, aga ma arvan, et me oleme üsna samal tasemel. Ja praegu kõik need meie tohtrid, kes on läinud Soome tööle või et neil ei ole probleemi. Ei ettevalmistuse, teoreetilise poole pealt ei aparatuuri käsitlemise poole pealt tõi selle poole pealt, et nad ju saavad kõik väga hästi hakkama. Et ja laste suremus on üks niisugune näitaja alati, mida me võrdleme ja Berinataalne, ehk et see on siis surnud sündide hulk ja esimese seitsme päeva surnud. Et sellega me oleme jõudnud üsna üsna Soome lähedal ehk et see on seal viie lähedal juba see on nagu üks niisugune noh, küllalt objektiivne näitaja, teine on siis laste haigestumus ja kõik see edasi, mis me räägime juurde, et aga me oleme, ma usun, seal üsna üsna samale tasemele jõudmas. Aga kui tehnika ja kõik areneb, et kas ei võta nagu naistelt vastutust ise midagi teha, et et ma lähengi, usaldan ennast, nüüd palun koos lapsega arstide meditsiini kätte ja tehke nüüd midagi, et ei, mina ise ei suuda, et kasvõi lõigake. No ma ei tea, et on, on neid nagu erinevaid, et on, on neid naisi, kes tõepoolest ütlevad, et tehke mida iganes, aga järjest rohkem on neid, kes siis väga täpselt teavad mida nad ise tahavad, mida nad teevad, kuidas nad on ette valmistunud sünnituseks ja ja vastupidi, nad ootavad, et võimalikult vähe sekkutaks normaalsesse sünnitus. See on seesama, et kui varem oli sünnitustuba üsna täis kõikvõimalikku tuuri ja tehnikat, mida iganes, siis praegu on see kõik küll olema, seda on käepärast, aga ei ole sealsamas sünnitustoas. Et see on see, et ta läheb ja ta ei tunne ennast mitte üdini haige inimesena, vaid et see, tema enda roll seal sünnitus on hästi tähtis ja see, kui palju ta on ette valmistunud ja kuidas ta kõike seda seda teeb, nii et aga jah, on ka neid, kes tulevad lihtsalt ja Tehke keiser. Ja samas on ju ka neid naisi, kes tahavad just kodus sünnitada, hoopis tahavad vete sünnitust, eks ole, et noh, neid võimalusi, mismoodi soovitakse oma last ilma tuua, on üha rohkem ja rohkem. Jah, et see vettesünnitus on see, et noh, tänaseks päevaks meil on, meil on kõigis sünnitustubades vannid kõik, kes tahavad vette sünnitada, personal on koolitatud ja praegu meil on kuskil kuus protsenti on umbes neid, kes sünnitavad vette. Et see on küllalt suur osa ja seal selles suhtes nagu ei ole kodusünnitus, on nüüd teine teema, et see on niisugune kuum kartul, mida siis veeretatakse kogu aeg, et kuidagi ei otsustata ära, et seda eile kaliseerita. Ehk et see on nagu põrandaalune tegevus, kõik me teame, et on ämmaemandaid, kes käivad seda tegemas. Noh, tähtis on seesama turvatunne või see, et kui ämma koju läheb, et, et see naine peaks olema siis ette teadaolevalt nii terve, kui me oskame hinnata tema raseduse kulgu ja kõike seda muud. Ja et need riskid võiksid olla väga madalad, siis seda sünnitusel tekiks tüsistusi šveitsele diakunagi, et mis võib tekkida või mis hetkel võib tekkida verejooks ehk see tähendab, et peaksid olema siis ka kindlalt paika pandud, kuhu, kui kiiresti saata siis selle sünnitaja kodunt viia. Ja kuidas see üleandmine, kõik see käib. Aga seda ma arvan, et seda juba 10 aastat või rohkem arutatakse, et kuidas seda kõike teha. Tänaseni see on. See on nii, et see toimub, aga seda nagu ametlikult ei ole. Kuule, aga, kas on selline asi olemas, et enne jõulude paiku sünnib palju lapsi ja jaanipäeva paiku või millal on? Kas sünnib kõige rohkem lapsi? Ma ei tea, kevadel, jah, kevadel. Et meil on niimoodi. Me oleme, ma ei tea, mul on kuskil tabel vist, ma arvan aastast 92 kuude kaupa, kus me võrdleme siis niimoodi, et jah, kevad on üks niisugune tõusu koht jõulude aeg, nii ja naa. Aga kui palju teil on aastate jooksul neid jõule olnud, kus te oletegi tööl olnud pooled. Ei, mul on, mul on hea põhjus olnud juba vene ajast saadik, et ma ei valva kunagi jõulude ajal, kuna mul on laps jõululaupäeval sündinud. Nii et ma olen sellest sellest, me oleme juba külmale palju valvanud aastavahetusi. Aga on need ka arstidel kuidagi teistsugused päevad on tööpäev nagu tööpäev ikka. Töö mõttes, eks ta on nagu ikka tööpäev, et ega me ju seal vahet ei ole, aga, aga eks selline, selline iga võimalikult aeg koos istuda vaikselt ja natuke niimoodi meelde tuletada neid aegu, et see on niisugune tee kohvilauavärk, et et see, kui võimalus on, siis jah, siis ikka. Ja noh, kui oli, kui oli siinse milleeniumi suur suur melu ja kõik see, et siis samamoodi, et eks ikka mingi pidulikum või sellisem, aga aga töö mõttes noh, töö on ikka töö, et me ei tea kunagi, mis, mis, millal tekib, tuleb. Väga tore, me teeme siin nüüd pisikese pausi ja kuulame Mikey barredee poolt kaasa võetud muusikat või teie poolt soovitud võrdleksite mõne sõna selle kohta, et miks see teile meeldib või kollektiiv. Ma ei tea, et eks see ongi seesama, et kui, kui töö on hästi-hästi palju niisugust noh, paratamatult väga palju suhtlemist ja väga palju erinevaid inimesi ja, ja väga palju sellist, kus nagu üksinda olla ei saa, et siis see niisugune mõnus ja rahulik kus saab lihtsalt vaikselt kuuluta. Meie tänaseks lõpp hea külaliseks on Pelgulinna sünnitusmaja juhataja ja ligi 35 aastat naistearstina töötanud Maike Parve. Ennem seda muusikapala, mida me nüüd kuulasime, rääkisime peaasjalikult teie tööst, aga natukene ka tahaks teada teiste endast ja teie eraelust, et kui te tööl ei ole, mida te siis teete? Ja see on raske küsimus selles mõttes, et singa Et eks see on niisugune tavaline elu, et mingil määral liigutan ennast teadlikult ehk et käin ujumas. Natukene vahel mängin tennist, kui on aega, tuletan meelde ja, ja loen, loen, loen reeglina eriala. Aga, aga sellega ja kuna ma liigun koeraga, siis on kõik see, mis temaga seotud. Et lastega teeme palju koos ja noh, niisugune ma ei oska öelda, et eriti eriti nagu aega üle jääb. Teil on poeg ja tütar, millega nemad tegelevad. Et mul on tütar, kes on lõpetanud juura ja töötab finantsinspektsioonis ja poeg, kes siis töötab Swedbanki kindlustuses, et kumbki ei ole meedik. Jah, ei, ei tahtnud, ilmselt ilmselt lihtsalt ei tahtnud, et ei, ei ole küll ka kunagi kunagi sellist, tüdruku lõpetamise ajal oli ilmselt mingi eurovaimustus, et see oli niisugune. Nende klassist läks üsna palju ja aga poja puhul, et see on ikka majandus- ja ja ärijuhtimine ja kõik see, mis neid poisse poissi huvitas. Praegu ta sellega tegeleb. Aga kui palju teil jääb aega käia, kas siis teatris või kinos või lihtsalt välja minna? Sõpradega. Teatris kinos, et meil on siin üks hea sõpruskond, kellega me käime aeg-ajalt aeg-ajalt koos siis väljas ja käin meelsasti balletti vaatamas. Maako kinos kiusu olin ja uuemaid Eesti filme olen pidanud ärava püüdnud ära vaadata ikka ja praegu elan Tallinnast väljas, et siis ma niimoodi tihtipeale on see, et, et on päris mõnus saada linnast ära ja, ja ei, ei kipu väga kiiresti tagasi. Aga looduses käimine? Jah, et seal ongi see võimalus, et seal on hästi hästi mõnus ja mõtlen korraga on hästi mõnus ka, ongi hästi mõnus käia looduses, mis koerdil munandi sekrassel. Ained on ju need, kes on sellised vili elavad ja lähevad väga head välja. Ja ta ta näebki väga hea välja ja ta ei näe välja nagu tsekk. Kas see on meil niisugune põhinali alati, et kuna Eestis on millegipärast vähe neid, kes on päris karvased Seklassellile, et tavaliselt on nad siledakarvalised, siis sellega saab alata nii väikseid väikseid naljaga. Tandan, elavda on julged, on sõbralik jah, et on siin hästi mõnus. Kui vana ta on, saab kohe neli. Paras selline igateol dressuuri. Ei ole mina temaga üle pingutanud ja ehk et see on see, mida lapsed ikka naeravad, et noh, nii nagu iseni koer. Et ei, ei, ta väga ei allu koertenäitustel ei käi põhimõtteliselt ei käi ja mõtlesin ka selle koeraga, võtsin, et ma ei, ma ei hakka kindlasti käima temaga näitustel ja ma ei hakka teda sellepärast tohutult niimoodi treenima, et oleks kuskil käiks väga täpselt. Ta on väga hea sõber, lihtsalt. Ja temast on palju abi, kui tulete töölt, te olete natukene väsinud. No ikka jah, et ega ta on ju nii, et ta on ju siis kogu aeg küljes ja kogu aeg juures, et tegelikult kui kahekesi olla, et ega ta siis ei ole nii see tohutult elav või selline, et vastupidi, et ta üsna rahulik siis ja kui temaga on saanud natukene joosta ja väljas olla, et siis seda enam, et on väga-väga sõber. Aga mis te teete siis tavaliselt, kuidas te pingeid maandate, kui on olnud, kas selline raske periood vahel nad tulevad perioodile, et ei olegi üks päev halb, vaid tuleb nagu terve sadu kajale igasuguseid probleeme. Ja siis on praegu täna ja praegu on hea lund visata, et siis on hea et mingi füüsiline koormus peale panna ja lihtsalt ennast ära väsitada, et see niisugune vana hea läbiproovitud nipp. Või siis kuulata just nimelt istuda ja kuulata mõnusat muusikat. Aga kui palju te soovitate seda näiteks, kas omal patsientidele, kes tulevad ja vahel on mõni selline mure, et ei olegi nagu haigusega, on mingi mure ja probleem, et kui paljudel nendel nagu ka hingehädasid, aitate ravida? No eks see on erinev, et on neid patsiente, kes on ju väga pikalt käinud ja, ja kellega tõepoolest on see kes siis usaldavad oma arsti üsna palju ja, ja võib-olla siis ka kuuluvad neid, mõnda nõuannet rohkem, et ja on neid siis, kes kellega on tõepoolest lihtsalt lihtsalt selline konkreetselt ainult selle haiguse suhtes ja, ja sain kätte. Aga üldiselt patsient usub ikka, kui ta, kui ta vähegi oma arsti usaldab, siis ta usub ja siis siis ta võtab ka nõuandeid kuulda. Aga kas patsiendi mure seal nagu varsti enda mureks ka? Noh, see on see koht, kus peab oskama ennast natukene kaitsta, et ei saa kõigi patsientide haigustega koos haige olla ja kõigi patsientide muredega koos olla, et siis siis lihtsalt ei, ei ole võimalik, see aga mis ei tähendaks seda, et ei, tuleb temast alati aru saada, tuleb talle võimalikult kasti siis nii palju kui võimalik abi anda, aga aga paratamatult mõned, mõned nende asjad jäävad väga pikalt selliselt vaevama ja et see on jah, see ilmselt noh, niisuguse kauem töötamisega, võib-olla see enesekaitse on rohkem rohkem juba õpitud, kuidas ennast kaitsta, tdi ei põleks kogu aeg läbi. Aga kes teid aitab, aitab siis, kui tekivad sellised olukorrad, et öeldakse, et veel üks soov on, et oleks veel elus palju häid inimesi, kes on nagu teie elus need head inimesed, kes inimestena. Noh, ma arvan, et kõige kõige lähedasemad lapsed, et nendega on hea, kuna ja kuna nad on väiksest peast paratamatult olnud sunnitud kuuluma ja igasuguseid muresid et siis siis see on nagu esimene ots, aga siis siis on veel paar sellist lähedasemat sõpra, kellega siis võib arutada, et meditsiinis on kahjuks see, et Me ei saa rääkida asjadest alati nii nagu, nagu need kõik on, sellepärast et see noh see on seesama, see kutse-eetika ja ja paratamatult sa ei saagi seda kõike jagada, et sa saad rääkida lihtsalt mingit niisugust üldist. Et selles suhtes jah, et see jagamise puhul on niisugune, aga aga mingit koostegevused ja koostegemised ja, ja reeglina kui on ikka vägagi kus ei tahaks nagu kellelegi väga midagi, et siis on alati see võimalus, võtan koera ja auto ja ma lähen ja sõidan, et et see on nagu see koht, kus lihtsalt sõita. Ma ikka parvega, mis asjad on need, mis teid inimesena vahel vihastavad kas siis ühiskonnas, videost, töös, võib-olla mitte, aga seda, et ühiskonnas ikka loete uudiseid, kuulate õhtul raadiost televiisorist, siis mõtled, miks nüüd, mis siis nüüd on? Noh, ma olen kõigile alati öelnud, et valetada ei tohi, et see on meil ka majas ja, ja ka kodus igal pool, et ükskõik, et võib loll olla, aga ei tohi valetada. Et see on nagu vist see, mis kõige rohkem ei ole. Pluss igasugused manipuleerimised ja sellised nagu see ei ole päris sellised ausad värgid. Need on ka siis need asjad, mis kõige rohkem imestama paneb. Ja, ja noh, kunagi oli keegi tohter, kes ütles, et siin elus pole midagi vihastamiseks ikka ainult imestamiseks, niiet. Kui palju on selliseid poliitilisi skandaale tervishoius ja, ja poliitilisi keerdkäike, millest on nagu raske aru saada? Kahjuks on poliitika liiga palju tulnud meditsiini üldse, et see ongi see häda, et tihtipeale sellised mõistlikud otsused või mis võiksid lähtuda ainult siis tervishoiust või inimeste tervisevajadustest lähtuvalt. Kahjuks on tihti see just see, et milline poliitiline erakond või kes iganes võimul parasjagu on ja kas valimised on tulemas või just läbi saanud või järgmised juba tulemas ja et see on nagu see, mis, mis ja võib olla nendes nendes arengutes, pigem pigem takistab nisust terve mõistuse võimu. Kui Eesti ettevõtlike naiste organisatsioon kvaristajaid aasta naiseks, siis mis tundeid see tekitas? Mul on tunne, et te olete inimene, kes väga tiitlitest ei tea. No, ja et me, ma ei, ma ei ole, ma olen püüdnud jah, et ma ei taha kuskil väga-väga olla küll aga et teiselt poolt, et noh, ükskõik mida me räägime etega igale inimesele, mingi tunnustus on alati meeldiv, ütleb ta seda või ei ütle, et see on teine asi. Iseasi, kas selleks midagi teha, et mingeid tiitleid saada või tunnustust või arvata, et see, et, aga, aga ma arvan, et see tunnustus oli ikkagi eelkõige Ta on küll nagu nimeliselt minule või, või selline, aga et see on meie, meie maja töö ja see, mis me oleme teinud, et see ülejäänud, et ma ei usu, et see on otse silma jäänud nüüd kui minu töö vaid ikka, et mitte ainult seitsme muutunud ja ma loodan, et on ikka kõik hästi-hästi palju positiivses mõttes muutunud, et see on see, mille tõttu ju keegi kuskilt arvas, et et siis võib-olla seitsme eesotsas olev inimene võiks, võiks saada. Kas sünnitusmaja saab ka kunagi valmis selles mõttes, et ei peaks enam edasi arendama ja muudkui muutma ja paremaks tegema? Ma ei tea, ma ei usu, et ta valmis saab, sellepärast et kogu aeg elu areneb ja ja see, mis praegu ütleme, seal perekeskuses toimub või et mis seal veel võimalik oleks teha ja kõik, et kui me alustasime seda tööd seal, siis oli põhimõtteliselt ju töö rasedatega ja siis ta läks vaikselt, et noh, et okei, et võib-olla natukene peale sünnitust, nii et päris päris pisikeste ka, kui nad käivad praeguseks nad käivad seal juba kuskil kuni kolmeaastaste, nii ehk et see noh, see mõte, et kas sünkman ainult sünnitusmaja või kui suurt perioodi elust peaks haarama kõik see tegevus seal, et noortekeskus on, alustab tööd seal juba kuskil kolme 14 aastastega võib elu noorematega ja perekeskus mõtlen, tegeleb siis peale sünnitust nendega kõnekoloogilised haiged tulevad meil ka praegu onkoloogilised, nii et meil ei ole seal on 80 ja rohkem vanust. Et küll seal on arengut veel, et mida teha ja, ja ma usun, et see ei muutu igavaks, venib ja. Kuulge, aga, mida teha, et Eestis sünniks lapsi rohkem? No see on, see on see kindlustunde küsimus vist natukene ka, et millal millal on perekond valmis? Millal ta arvab, et ta suudab seda last mitte ainult siis sünnitada, aga, aga siis lapsega tagada niisuguse hea normaalse lapsepõlve edasi kooli ja me kõik see, et see on niisugune kindlustunde küsimus, et iseasi on see, et kui demograafiline kõver, kuidas see kõigub ja kui palju ja millal see langus tuleb ja millal see tõus tuleb. Praeguse langus tuli natukene varem kui demograafid arvasid. Aga see langus oli nii ehk nii siin kuskil paari aasta jooksul tulemust nihutada. Ehk siis inimesed kardavad, et kui nad kui tulebki uus ilmakodanik või saavad lapse, et kuidas ta kooli saab, mismoodi ta hakkama saada. Tänases päevas, kuna varem oli noorem see esimese lapse sünnitamise iga ja seal võib-olla oli neid muresid vähem või neid mõtteid vähem, kuidas tänases päevas, kus naiste haridustase on, järjest tõuseb ja see tööga hõivatus tõuseb? Jah, esimest last ei sünnita enam nii noorelt ja siis mida vanemaks inimene saab, seda rohkem. Ütleb ju muretseb, muretseb, ela, muretseb üle ka ja vahelmitega. Kui vanad on need naised, kes täna sünnitavad esimest korda enamasti. 27 koma oli nüüd praegu esimene see, mis viimane tuli välja, et jah, esimene laps. 10 aastat on nagu sisse vanus edasi. Peaaegu aga teie veel vanaema ei ole. No äsja sain nii ja homme ehk et mul on varsti kohe nädalaseks saav lapselaps. On see tunnega kuidagi teistsugune, kui nüüd olla lapselaps ja oja oma. Kuigi te olete lastega kogu aeg kokku puutunud kasse. Eks ta ikka on isana teine tunne, hästi tore tunne, et see on selline et alles esialgu nad on nii värsked, et nad alles alles said seitsmest koju ja eks ta nüüd õpivad vanemad olema. Aga seal ei tohi vist sekkuda kui nüüd kellegile nõu tahaks anda hirmsasti, et, et kuidas suhtuda noort noores peresse kohe minna külla nina ukse vahelt sisse? Ei, ma arvan küll, et noortel tuleb lasta endale olla ja pigem see, et kui, kui küsitakse, siis minna ja ei, kindlasti ma ei lähe. Ja püüan, püüan olla niimoodi normaalne. Aga jah, et sama, sama on ka sünnitusega, et ju küll me oleme näinud seal kuidas kuidas vahel vanaemad või õiemad trügivad sünnituspalatisse ja tahavad olla kõige tähtsamad. Et ei, noortel peab laskma olla ise ja see on hästi tore aeg neil. Aga olid vähemalt juures sünnitusel. Ei, ma olin küll oma taas ja, ja ma olin, ma olin siis kui kutsus ämmaemand üle sünnitustoa ukse, et vanaema võib tulla. Väga tore. Vaike Parve tahaks teada veel, kuidas teie jõulud jõue aastasel aastal reid Jõulud tulevad, ma arvan, nagu ikka, et kuna mõtlen, et meil on see tütre sünnipäev, siis, siis me reeglina alati oleme jõulude aeg koos, iseasi, kuidas nüüd tuleb. Tuleb see pisikene, kas ta tuleb meiega koos või tulevad, et see sõltub hästi, kuidas nad kohanevad seal, aga tütar kindlasti ja, ja ja uusaasta tavaliselt on nii, et noored on omaette ja ja meie oleme oma sõpruskonnaga siis lihtsalt, et see on niisugune, aga lihtne, suhteliselt vaikne. On teil ka jõulusoov? Jõulusoov. Noh, ma arvan, et eks see on nii nagu kõigil meil, et, et ta läks, et oleks rahulik ja et oleks tervist kõigile. Et see niisugused üldinimlikud soovid nagu ikat. Aitäh saatesse tulemast, päike, bar. Lõpp hea, kõik hea.