Minu nimi on Kellyyama lennu kuue aastane roheline, kus end varietublee värvi kuusepuu kolla Meesa valgustal akna taha, Kuzzongu pruuni abiluuleks hoiak, küpset dada, piparkook jõululõhna täis saab maja laual verivorst ja moos. Kuhu kadunud lemmikvärvid, roosa, punane, oranž värgi, nüüd kleidid, särgid, varsti hakkab pill kiltalts pliiatsit. Pisiperevorsti läheb magama. Päkapikud tublidele tasakov, meie kaovad. Kõik. Meil on külas Eha Komissarov, kunstiajaloolane, kunstikriitik ja kuraator ning laineid löönud näitusemood ja külm sõda. Tervist, tere. Tore. Nii et eelmainitud näitusega seoses võib vist öelda, et kes enne veel ei teadnud, kes on Eha Komissarov, siis nüüd teab ta seda kindlasti, arvate? Usun küll. Aga millal ja kuidas siis tekkis mõte koostada see nii ülipopulaarseks saanud näitus, mood ja külm sõda. Kui ma olen niivõrd suur muuseum oma tuhandete ruutmeetritega, et siin tehakse, näitas, et kaks kuni kolm aastat varem valmis ja mood ja külm sõda võeti ka. Kaks aastat tagasi plaanin ja me keegi täpselt ei teadnud, milline ta tuleb. Aga me teadsime, et me tahame sellist näitest ja siis mina ja ekstra selleks näituseks palgatud projektijuht Berit Teeäär. Ja siis me hakkasime uurima seda teemat, nii et igavesti pikk lugu. Kas kusagil eestile lähedal Skandinaaviamaades või Soomes või Peterburis on midagi sarnast tehtud? See on väga hea küsimus, et ja see on, me saame väga erinevaid vastuseid. Soome on ja ka Põhjamaad üldse, noh, Soome, Soome, Rootsi on sedavõrd feministliku hoiaku kui ka riigid. Seal käsitletakse moodi väga tagasihoidlikult, et riigimuuseumit ma mõtlen. Ja siis põhiliselt disainiajaloovõtmes ja see reserveeritus on, on tohutu ja meil on väga palju käinud niukseid soome prouasid, kes oma kodus sellist näitust ei näe. Aga, aga minu kolleegid, Soome kuraatorid, et väga niimoodi tähendab, et noh, niukseid asju üldse tehakse. Võin kinnitada, et samal ajal, kui ise näitust vaatasin, oli seal terve grupp Soome turiste. Nad ei olnud üldse reserveeritud, nad peavad kiljusid vaimud. Nojaa, aga, aga nende kultuuris vähemalt Ta institutsionaalses muuseumi kultuuris selliseid asju, kuidas soome naised peavad meeldima meestele ja mida kõike ei tehta, neid näite sai, sellepärast kiljusid ja sellist asja ei ole, küllap mingite põlvkondadel on nagu vajadus selle järgi, aga ma arvan, et noortel Soome naistel ei olegi sellise asja järgi vajadust. Et aga nad käsitlevad sedamoodi mingis fotoajaloo mingites teistes vahendavates. Distsipliinide Smitte pannakse välja mood, eks ju, aga aga vaadatakse moefotot ja disain ja vot niimoodi umbes käib seal Asinelia. Aga see päris algus, kas te leidsite mingit erakordset põnevat materjaliseal sündisid? Ja no kui me seda tegema hakkasime, olime noh, siin hiljem tuleb ka juttu paratamatult me jõuame nende teemadeni hästi erinevaid selliseid lähtekohti, aga seda me teadsime, et materjali ei ole ja et kui niuke näitus teha, siis on üks võimalus seda materjali saada. Öelge, kas mingil määral võis rolli mängida ka viimased sellised nostalgiamaigulised aastat, no eriti praegu võib-olla mis on tipnenud kuskilt pidi ka ENSV sarjaga Eesti televisioonis ja miks mitte ka Maimu Bergi moemajaraamatuga? Me hästi palju vaatame tagasi, me oleme üle saanud sellest krambist, et siis oli kõik Kalbia õudne. Me vaatame täiesti heldimusega tagasi, kas see võis kuidagi psühholoogiliselt mõjuda. Selle näituse sündi paraku mitte, aga, aga mul on noh, ma pidin ju kõige selle nõukogude retseptsiooniga kuidagi positsioneeru maja. Vaadake kultuuris endiselt kohutud, palju vaieldakse kõik kõige selle üle, mis on väljunud Nõukogude ajast alates inimestest, eks ole, mõni veel nagu mina olen nagu jäänud sellest ajast veel järgi ja, ja me kõik peame seda aega salgama ja siis teda jälle vastu võtma. Et hästi minu meelest on Eesti hästi keeruline selline armastuse-vihkamise suhe nõukogude ajaga ja sa üsna ebaratsionaalne suhe. Te olete ühes intervjuus iseenda kohta öelnud, et et kui kumu 2006. aastal avati, olin tõenäoliselt eesti vihatuim kuraator, kes rikkus Nõukogude ekspositsioonist talinismiga nüüd likuste Rushofi juurde. Ja eks ma arenen vaikselt niimoodi ja ja nüüd anna probleemist Pole, eks ju, ta on kirjutatud meie kunstiajalukku ja muuseumid kõik teevad ja kogu Ida-Euroopa näitab neid, aga Venemaa on, nüüd hakkan neid näitama ja et lihtsalt see kumu sattus niux halli tsooni, kus veel ei olnud nagu seisuga ja nagu ma aru saan, selle kultuuriga otseselt nüüd enam asja ei ole, aga muidugi nüüd me tegeleme seal, kuis ta rinnetel väga palju nõukogude moderismiga ja siin on hästi palju erinevaid sihtgruppe. Disainerid, vaata, tahavad seda Nõukogude disaini ja tööstuste arhitektuuriuurijad arhitektuuri ja siis etnoloogid vaatavad elulaadi ja ja hästi pihustunud ja killustunud. Nüüd meie vaatasime moodi, aga meie lähtekoht oli natukene teine, esiteks. Me tegime näitust, eks ju, meil oli tohutu suur pind. Me tahtsime teha näitust nii. Nüüd te küsisite moenäituste kohta moenäituste niuke diskursus või see, kuidas neid üldse teha tuleb, neid kahes riigis nagu töötatakse välja, üks on siis Inglismaa, London oma Victoria Alberti muuseumi disainikeskustega, teiseks on New York, kus on siis moedisainiinstituut uurimiskeskus ja Metropolitan muuseumidele tohutu hiigelmaja, kellel on siis kõik nagu moe. Välja panete, kas seal on väga palju Hollywoodiga seonduvat mood ja nii edasi on välja töötatud ka, aga ikkagi sellised tavad ja traditsioonid, mis on väga targad. Mina täiesti austan neid, et moenäitus ideaalne moel näiteks on see, kus ta on hariv, kus ta annab nagu mingisugust teavet selle aja ühiskonnast, aga samas ta peab olema lavastuslik, ta peab olema selline meelelahutuslik absoluutselt, ta peab olema edendusleid, et ma olen ka näinud, no väljapanek, kus kleit on väga karmilt esitatud kui mingi. Ma ütleksin, mitte ajastu dokument, aga kui mingisugune tunnistus kohturja laval ja kõike teha, aga meie tahtsime nagu ajastule lähemal olla ja mingit niisugust ruumi antilist tatsi nagu ülal hoida seda sellist kokkupuudet. Ja see oli raske. Aga tuleme nüüd siis meie oma koduse ja väga mastaapse näituse juurde tagasi, no siis, kui mina käisin seda vaatamas, siis mulle tundus küll, et ikkagi kõige suurem tunglemine oli nende Nõukogude Eesti moeeksponaatide ees, et Hollywoodi ja, ja Pariisi seda seal vaadati ka, aga, aga no see tekitas ikka tohutut elevust ja võib-olla siis natukene avaks neid tollaseid sise- ja välistingimusi, milles Nõukogude Eesti muud sündis. Ja me tegime konstruktsiooni. Sellise kunstiajaloolise kokkuvõtte me ei püüdnudki väga peenete teaduslike üldistuste poole ja kõigepealt, kes meil seal on, meil on siis nõukogude naise niisugune probleemistik peale seda, eksju, kus on siis kõrvuti eestiaegne daam ja nõukogude aegne selline kuvand, ma töötasin läbi ajakirju, pilte, sõna saak, simmo 44 ja lõpetas kuskil 72 tali. Meie kõige tähtsama partei häälekandja, Rahva hääle, niisugune meelelahutusväljaanne ja mind huvitas just sellepärast, et ta oli fotokeskne. Sest et kui te tahate teada seda, kuidas Nõukogude naist loodi, milliseid nõudeid talle esitati, kuidas teda kajastas ideoloogia ja sotsrealism, mis edasi tuleb pugeda nõukogude naist, noh, see oli ideoloogiline, Nõukogude naise, niisugune kasvatuslike ajakiri, aga pilt ja sõna on palju fotosid, väga valitud teemaplokid, eks ole. Ja ta ilmus iga kuu ja vaadake foto. Kui sa loed mingisuguse kohutava juhtkirja, meil peab nõukogude naine olema, kuidas ta riides peab olema, see on üks asi, aga teine asi on see, kui pilte SÕNA igas numbris annab ülevaate värsketest moodidest ja, ja, või, või no mitte igas, aga no ütleme igas neljandas viiendas numbris kuskil ja kasutab selleks kohalike Tallinnas tegutsevat moeateljee te uudistoodet, mida siis need õmbleja andnud seal ja kaunimad daamid siseesitlevad. Siis see on dokument, ekso, see on dokument, mida mitte midagi teha. Kui ajakirja teisel leheküljel on maalitud mingisugune irratsionaalne virtuaalne nägemus Nõukogude naisest vormistatud eesti kunstniku poolt, niisugune maal tunkedes naisest, eks ole, aga seesama ajakirja kolmandal või neljandal leheküljel on neli-viis fotot, kus on siis uued moed, eksju ja siis on ka juures, kuidas otse kübar selles ateljees tehtud, need kalanahast kingad selles artellis, vot nii ja naa. Need moed ei uueni tee kiirelt ja mida edasi, sinna, viienda, kolmanda poole, seda noh, tõesti, hetkel tekib teadmine, et aeg on seiskunud, aga 40.-te lõpule erakordselt intensiivne niisugune moeelu vorbitakse kübaraid, seal on lehekülgede viisi kübara näited, koti näited, mida kõik kleidid, mantlid, tikandeid, nii et ja need on fotod. Aga need Nõukogude Eesti moeloojad, need ei ilmunud ja kuskilt üleöö. Need olid alustanud oma tegevust enne. Teate, see on nüüd. Vaat see mudel nüüd, mis moes oli, tegelikult ta vastandub sellele meie Eesti kultuuri juurte teooriatele igasugustele enne sõda ei olnud Eestis professionaalset haridust ja see omandati kõrvad taga olid väga tugevad käsitöö koolitus, et kõikvõimalikud naiste teate need kodumajandused ja käsitööd ja selle tase oli õpetustase, oli kindlasti absoluutselt maailmatasemel vägapalju suheldi Soomega õpet, nii et see seal käsitööoskus ja õmblusoskusi kohutad, kõrgel järjel, aga näiteks nende naisteajakirjade moeosakondadega põhiliselt Saksamaalt üle võetud saksa kirjade repro ja samas siis kohalikku moodi sai näha, sest nende seltskonnaelu krooniga soliiaanidavad sellise pildiajakirjad. Sa nägid, kuidas siis seltskonnadaamid riides käisid. Aga, aga samas väga head kangad olid sellised suurepäraseid välismaiseid kangaid, kasuta. Tõepoolest, millal siis tekkisid meie oma esimesed moekunstnikud, Melania kaar? Panime näiteks esimene, enne seda oli siin kaarintsiin kiusanud, tema juba alustas siis enne sõda ja sõja-aastad, ta püüdis nagu nihukese moeloojana olla, ta andis ka sõjajärgselt aastatel välja esimese moeajakirjas absoluut, anakronism, see seen joonistatud kõik need modellid nagu kuskilt Ameerika filmist. Väga-väga kummaline ja tekst on siis niisugune täiesti kohutav hüsteeriline propagandajutt ja ühe niukse numbri andis välja. Aga teate, moetraditsiooni loojaks on nõukogude liit, kellel oli ju väga niukseid, suuri modernistlikke ambitsioone ja 44 asutatud tee Eesti kunstiinstituudis jaam. Ja siis moekateeder või kostüümi kateeder, kus siis teatri, kostüümi valmistumise kõrvalt sai ka spetsialiseeruda moel ja tulid meie ja sealt tuli ja Melanie Kaarma ja hulka teisi daame on juba kõik järgmised. Need ütlevad, et kõik see seltskond, kes 40.-te lõpul ja siis võib-olla viiendate algul kaitsesin oma diplomi. Vaat need on nüüd need inimesed, kes lõid selle moe, Melanie Kaarma, siis oma moealbumi ajakirja näol ja need teised siis hakkasid seda moemaja vedama siluett Te pidama. Ja siis hiljem juba võeti sinna sisse nooremaid, aga see oli kõik niuke seltskond, kes oli mingis gümnaasiumis kuskil ees, ta ei läinud siis kõrgkoolis seal nõukogude ajal ja vot nii ta läks, tuletan meelde ka siluetti eelmise aasta siis on pilt täielik ja no seal silueti kant. Moemaja Hruštšovi reformidega ütleme pandi siis üle Nõukogude Liidu moemajad pandi käima 57 igas suuremas linnas, neil oli niuke. Ta on 57, kaheksa oli ta nagu väike, aga siis siluett oli hästi edukad ja siis ta varsti sai endale suurema toimetuse ja ja ta sai siis neli korda aastas ajakirja välja andma, nii et noh, nad on ju siloetan ju moemaa keri, nii et võtame 58, lähtekohaks. Kui hea ülevaade teie teada oli meie moeloojatel sellest, mis siis raudse eesriide taga õudselt hästi. Kas see käis niimoodi, et no ma tean, meremehed tõid sealset moeajakirja siia, leiavad, vaatasid ja mõtlesid. Jäi seda said need, kes oma käe peal tahtsid moodsad olla, riik ostis, see on erakordselt põnev olukord. Ühesõnaga õude riik asutab moemajasid selleks, et käima lükata terves maailmas juba väga edukalt käima läinud kaasaegseid vannis riiete tootmise programmi, tohutuid investeeringuid, et need asjad lähevad käima ja alguses on kõik väga hea. Aga siis paari aasta pärast selgub, et nõukogude tööstus ei suuda moodsat riiet toota, ta ta elab. Noh, ideaalnäide on Baltika, eks ole, mingil ajal paika, see üks maanteetüüp oli 10 aastat tootmises ennem seda, et ta kõigepealt külastas oma turu läksin ja naaber oblastitesse, siis kui teda enam keegi ei taha, et siis ta kaupa toodeti, kogu aeg edasi oleks ronge, sõitis Kesk-Aasiasse, nii et see kohutav Nõukogude turg, see ära kõik ja muidugi käi, siin on väga palju huvitavaid probleeme, mida nüüd Nõukogude Liidu kokkulangemise järel on arutatud ja mida juba tollal pildis ja sõnas lausa reporteris viiendate lõpul, kuidas moeloojaid ja sellest konfliktist tööstuse vahel, nii et see, see kõik selline asi paraku oli ja, ja mul on väga kahju, tehti tohutuid Cap mahutised ja ja, ja tuli välja, et need niisugused virtuaalsed moemajad ja kelle ainus toodang oli moeajakiri ja, ja siis moedemonstratsiooni tekkis neid rõivaid. Aga need moemajad mitte ainult Tallinnas, vaid ka igal pool mujal poisid ikkagi no välja käia seda, et neil oli välismaiseid moeaja loomisel. Ja see oli nii huvitav, et tegelikult telliti kõiki neid ajakirju, mida vajati, ja kergetööstusministeerium siis tellis need Tallinn neid nii palju, et ta lõpuks tegi raamatukogu kaheksakümnendatel kinnise süsteemisisese raamatukogu, kus siis kõik need maakerad, soid ja kus sa siis said, mitte mina, aga ega mitte ka teie, aga noh, need moeloojad ja kogu see seltskond, kes sellega tegeles, said sest neid uurida. Ja nõukogude liit, noh, see on nagu see, jõuame Ameerikale järele, läheme endast ette, eks ole, et moes on sama lugu, et kasutame kõike head, mis läänes eksju, ja siis selle põhjal töötame välja meie enda omapära. Ja kindlasti see on kõige parem maailmas, eks ju. Noh, nii ta läks. Praegu meid kuulavatele meesterahvastele ütleksin ma ja poliitikahuvilistele mitelt naisterahvad ei võiks poliitikast huvituda, ütlen ma, et selle kuulsa Rushovi lause jõuame seitsme aastaga Ameerikale järele. Läheme ette ja siis lehvitame teile ameeriklased. Et seda lauset näeb sellel näitusel nii-öelda originaalis elavas esituses, Hruštšovi suust, ühest videost ja haruldane köögivaidlus ja Nixon'i vahel. See on täiesti köitev ja paeluv ja muid videosid on seal veel. Ameerika murdis jõuliselt ennast Moskvasse 59 selle näitusega, mis seal ilmselt paras šokk. Nõukogude inimesel. Nii see on ja väga palju räägitakse noorsoofestivali, seda tegelikult noh see puudutas üks noori kunstnikke ja igast tegelasi, aga, aga see näitus näitus kuulge, see töötas pool aastat seal, Guido, ta oli lahti ja, ja see oli sokk ja noh, kui me seda filmi vaatamisest ja siis me näeme, et see noh, kus elab siis nõukogude maailm ja kus elas Ameerika keskpunktiks, on siis need fotod, kus siis rusioon näituse õudsa, nagu te näete, vihane tants, stressis? Nixon võidukalt seisab kõrval, eks ole. Ja miks see kõik nii tähtis on kõigepealt see köögidebatt lihtsalt noh, mitte ükski külm sõda ei aja läbi ilma seal köögidebatti ja, ja jaa, jaa Ameerikasse pidi lausa kolledžite programmis film läbi vaadata ja analüüsida, eks ole, nende koha peal ja me saime ta lõpuks ja tänu meie Ameerika saatkonna suurt Ühele pingutustele Washingtoni riigiarhiivist assimisele näitamisõiguse siia ja, ja ma olen tohutult rahul. Et ta nüüd meil Eestis on selline asi olemas ja meie kaudu võib seda ka näha ja sellega tutvuda. Aga tegelikult noh, see näitus šokk on üks asi, aga ta tõi nagu selle nõukogu ta tollased juhid nagu kuidagi maa peale. No oli nagu niisugune tolleaegne perestroika välja kuulutatud Teslani niseerimine ja järsku siis kohutavalt maha jäänud Venemaa, kellelt kõik elanike rahad läksid kõik pommide tegemiseks, eks ole ja siis kuskil tuli nagu mingi kainenemine ja ma olen lugenud, et Russo kohutavalt kannatas sel ajal. No ma ei tea, kuivad, et õige see kõik on, aga et noh, et vennaseni halvasti välja näevad, ikka tullakse nii inimene ikka riidesse panna. Noh, see oli üks osa, miks ta nüüd moemajasid tegi, aga ta hakkas ka pea ameerika näitest ikkagi, me oleme tänu võlgu sellele, et mingi osa sõjatööstusest pandi sundkorras tootma külmetuskappe, televiisoreid, pesumasinaid ja Statistika ütleb, et 65. aastal tegelikult Nõukogude Liidu igas punktis võis neid osta isasi, kui moodsad nad olid, aga ta oli olemas ja ta on noh, et et need köögi mingeid masinaid ikkagi pea Ameerika näitas peale Ameerika kööki mis ikka inimese täiesti endast välja viis. Mindi ka nagu järgi. Kui uskuda filmi hallid hundid, mis oli siis Nikita kukutamisele pühendatud, uskuda küll, et, et ta oli hästi emotsionaalne inimene selle filmi järgi, aga muidugi, mis Ameerika ja Nõukogude Liidu võrdluses puutub, siis ma olen kuulnud ka ütlemist, et Ameerika seisab kuristiku serval, aga me läheme tast mööda. Nüüd te mainisite korraks ka möödaminnes, kust tulid mõningad eksponaadid, aga kui natuke laiemalt sellel peatuda, et tõepoolest, kust kõik see teie ekspositsioon pärit on, millistest muuseumitest ja, ja vaieldamatult ka erakogud on siin ikka päris tugevad tegijad olnud. Ja no teada oli, et riided säilinud ei ole. Ja süüdi on siis see 80.-te kohutav defitsiit, kus siis noored tüdrukud, aga vanemad prouad lihtsalt tegid onu kleite ümber, et üldse midagi selga panna ka eriline olukord. Ja hävitati ära kõik, et noh, mingi mingi mingi räpakas võib-olla, aga tal ei ole mitte midagi. Olgu pärasest disainist, eks ole säilinud ja meil õnnestus suur tänu Melania karma sugulastele perekonnale, saada kätte temalt mitmeid kostüüme, autentseid kuni kingade inimest, noh, oli säilitatud, restaureerisid me tegime need korda, aga põhiline struktuur Eestis, kes on tegelenud rõivaste korjamisega, on ajaloomuuseum ja seal on mu isa üheksakümnendatel väga jõuliselt hakkas siis koguma sõjajärgseid riideid ja, ja moeriideid ja nii et neil on palju häid kingi, palju häid kübaraid. Noh, moodi kõik, mis võtta andis, võtsime me sealt ära, seal on kallis disain moodi, noh, on nagu ta on, eks ole. Ma nagu suve otsa suhtlesin inimestega, kellest ma teadsin, et, et nad olid kunstnikud ja neil oli nagu ressurssi endale niukseid asju hankida ja nägid kunagi väga head välja. Ja sellised prouad aitasid mind välja. Aga muidugi, miks meil nii palju filme on, pidime paratamatult nagu originaalrõivast minema ikkagi ka filmipäevale, sest no moedemonstratsioonid on üles filmitud Eesti televisiooni kõik need kuulsad meelelahutusklipid, mis nad kuuekümnendatel tegid ikka moekeskseid ja, ja nii edasi. Nii et ja meiegi rahvaprojekt, kus me palusime oma lemmikkleiti tutvustada ja kui nüüd see näitus teha, ma arvan, oleks agajal seisule, et mul on paljud proua, aga mul on kodus sihuke asi ja mullane. Nii et meil on tegelik, on, on neid erakogujaid, kes on täiesti missioonitundega, teatava ajastu riideid alles hoidnud ja neil pole tekkinud kiusatust. Ühel hetkel asi. Ümber teha, et midagi selga ja et absoluutselt kui on inimestel asja, kus nad teavad, et see on tehtud moeateljees või moemaja poest maskilt saadud või ostetud siis mina väga soovitan. Mõelge enne hästi järele, kui te selle oma lapselapsele mängukarukleidiks ümber õmblemiseks annate ja, ja viige viige sellised riided muuseumisse. Maarjamäel. Proua Elle Avila juurde saan kohe eraldi niuke suur kostüümiosakond ja ma võin ka nii rahva julgustuseks öelda, et ka Montoni firma juht Meelis Milder nähes meie tohutuid pingutusi sai aru, et, et kõik see olukord ju jätkub ja mitte mingit arhiivi pole siiani olemas ja minu teadmisel nad vist hakkavad oma mingite uudistoodete näitajaid andma ajaloo muuseumile, samuti mitmed moe firmad, väikesed sellised prouade firmad mõtlevad selle peale ikkagi tuleks jäädvustada. Millise kvaliteediga need omal ajal tehtud rõivad olid, kui imekombel õnnestus saada mingi välismaine materjal, hea materjal ja siin siis moetundlik inimene sellega tuttava õmbles, kuidas. Ei, no see on neid seinast seina võimaluse muidugi moemaa ümbedaid kuuldavad, kvaliteetsed ja nad lõiked, metoodika, tehnoloogia ja nad olid absoluutselt Nõukogude liidu tipud ja selle üle aga see moemaja suur liidu bränd osaliselt põhines, aga muidugi mida vallapo rahvalikumakse moetootmine läks siis seda käsitöö, elikum ta oli muidugi. Ja noh, vaadake ega see on tänapäeval ka ei, muidugi, aga noh, lihtsalt tänapäeval ta on ikkagi valmis riide ja valikut, on rohkem. Vaadakigi moemaa ette on Delagardiga Gambume hindajad tõid, eks ju. Tänapäeval on nii noorel inimesel raske öelda, et, et seal taga nagu zombimaja, see oli üleliiduline niuke ihalduste kombinaat Tallinna moemajas, jah, täielik zombi ta ees on valmistoodete suur niisugune brände täis selline pood. Noh, aga väga tüüpiline areng. Aga muidugi see on nüüd see küsimus, kas siluett oli moeajakiri, kas ta võttis lainelt ülaokei, töötas ümber, okei, tali laiapõhjaline ta andis paksudele lastele kõhnadel kõik said tööriideid, kolhoosi riideid, mida iganes. Ta oli nagu mingi rahva-toitja või, või Katja või ma ei tea, mulle vahest tundub, et siluett lausa hoidis inimesi koos või sajad tuhanded niisugused naistehulgad käisid õmblemas poest midagi saada polnud. Meile kirjutati, kuidas väga populaarne pulmakink kuskil seal Tartumaal, aga Tallinnas oli õmblusmasina mingi suguvõsa, õmblusmasin, läks nagu edasi. Ma arvan, et siluett oli ise ka päris väärtuslik, näiteks siluetti oodati pikisilmi, sest see, kuidas sa suvel välja nägid olenes siluetis. No muidugi, mis on, vahe? Õmmeldi kehvalt nagu sa iseõppija, eks ole, no mingi protsent oli suurepärane, aga põhiliselt ise õmbleja, no õmblesid, et lihtsalt sul riia, eks see kindlasti moeks ei kvalifitseeru, materjalid kehvad, sest noh, vaadake, kui mini kleidki sa detsitsist minikleidis on katastroof. Tugev materjal, hästi hoidev, noh, need on, see on hoopis teine maailm, eks ole, tekstiilid kõik, mis tulevad mängu. Nii et no ma jätaks ikka selle moe nagu moemõistes siluetti näen või, ja siluett moemaa ja ja siis võib-olla ka mingisugused moeateljeed, kus seal disaineritele olid ja, ja see kõik muu on niisugune. No see on niisugune rahvakultuur, populaarkultuur ja sellega tegeleb ERM, eks seal ERMi temaatika ERMi temaatika, mis moest sai rahvakandmisele. Nimetasite ebamoemaja. Ma arvan, et noorele kuulajale oskate öelda, mis imeloom see moemaja oli, noor inimene küsib moemaja Mismõttes. Siis, kes tahab näha, mis asi oli Tallinna moemaja, mis ehitati kuuendate eriprojekti järgi, seal oli isegi saar, kus siis toimusid väikesed moedemonstratsioonid, tehase esindajad tulid neile, näidati moodsaid, võtsid sealt seda teist, kolmandat tootmisesse idee oli selline. Minge Viru tänavale, ma ei oska täpselt öelda De la Gardie kaubamaja juurest minge Müürivahe tänavale ja seal väike pahe ja tänaverdi lõpeb, siis on kitsas tänalisega püksimaja. Teil on raske näha, aga katsuge ja see oli Tallinna moemaja. Ja see oli tegelikult seal tehti mode, seal õmmeldi moode, mida hullemaks tegid, siid läks sinna, sinna sigines juurde sappa osakond, boti osakond. Kübaraosakond tootis nagu ise kõik, eksju, aga põhiliselt ta siis seal käisid mannekeenid tööliga hommiku läksid tööle, pildistasid, küsid või endasid. Ja tema põhiülesanne oli siis ta ajakiri siluetti läksid osaliselt mu ema moed. Moemaja siis organiseeris moedemonstratsioon, kus siis inimesed nägid elavalt, eks ole, meie tänavalt ei saanud näha, kuidas hästi inimesed riietud, aga seal nagu elavad, sa nägid, kuidas kleit, kus, kuidas see moe läks, et noh, said nagu sellest foto ja joonistuse tardunud maailmast nagu väljas ja nägid, kuidas see kõik elus on, eks ju. Ja kuidas seal aidanud tas sammutakse kleidi, kust, kes, mis käik aga muidugi moedemmidega angidel mannekeenid, ideaalsed figuurid, ideaalsed kleidid, nagu ma olen, siis peab olema ja siis mingi sajakilone tädile ja just seda kleiti, mida Ilona Ots kannab seal kosmosesiidist leiab selle siiditeed täpselt samasuguse kleidi, seda väga õnnelik ja kõik ta sõbrannad on kadedad, aga, aga no mis moodsa on, eks ole. Et mood on ikka see, ma ei hakka teda siin defineerima, ma teen kindlasti palju vigu, aga katsume jah, seal moeriietus skulptuuri nagu lahus hoida, aga Tallinna moemaja? Eesti kõige tuntum bränd Nõukogude liidus ja, ja, ja Ida-Euroopas üldse. Sest vaata moe kõige täiuslikumalt paremini kui meie kunst realiseerinud selle positsiooni, kus me olime, me olime aken siis ida-lääne vahel, eks ole, meie lugesime paremini lääne moodi kui mingid Nõukogude linnade moemajad, kes alati oma mingi Slaviliku, teise toonidega need meie tootes töötasime mingisuguse lääne niukse tüüp Survagaadi välja, mida siis üle suure riigi siis nagu töödeldi, mis tähendab seda, et meie silueti tiraaž oli parimatel aegadel 400000, kas te kujutate, Ta ei saa tänasel päeval kõlab sama hästi. Me siin niukse 1200 piraasidega harjunud inimesed, inimene võta vastu, noh, te kujutate ja seda, see ei kõneta enam kedagi, selline arv, eks ole. Aga, aga tal oli selline tiraaže edasi. Tallinna moemaja võttis osa kõikidest Nõukogude Liidu Bear moeüritust absoluutselt. No näiteks, palun väga 68 nõukogude liit, ega ma tööstus ja elulaad ja mis rahvamajandussaavutuste näitusel Londonis. Nii Moskva moemaja, kõrvalnõudeid, moodidudest, Tallinna moemaja melon, film, ehkki ingliskeelne promo film, aga väga niisugune moderne Londonis demonstreerimiseks heleda võttis osa, aga mis oli 68 London eks Swinging Londa, absoluutne maailma pealinn, no uskumatu meri, miinimoed, mida iganes, rokkbändid igavesti moodsalt riietatud ja kogu maailm vaatas hüpnotiseeritud Landent ja meie läksime siis. Ja mis meie moest arvati, aga eks see küsimus näitusel juba, et mis sellest kõigest maailm arvas. Ei, nad regulaarselt siluetis, muide on rubriik 10, olen käinud seal seal seal kõik laevad ette Londoni Itaalia puhul, et väga ja väga hästi arvati ja ja no ma arvan ka, et hästi, arvati, aga, aga noh, Ta oli eksootika, muidugi, Dali eksootika, aga aga tänu meile ikkagi ei saanud nõukogude asi häbisse jääda. Siis meie moeloojatele 60.-te lõpus hakkas nüüd natukene see raudne eesriie paotama enne mööda suurt. Liitu rännati küll, aga, ja ega noh, see, see on väga jälgida, hakkab käima 65, eks ole, need laevad ja Soome telekas hakkab kuskil kuuendate lõpul on ta ikkagi siin moeloojate jaoks üsna oluline koht, kuigi Mari Kanasaar ütleb silueti toimetajat. Et, et neid huvitas Soome telekad, nad vahetasid sellepärast, et näha, kuidas mood välismaal tänaval välja näeb. Kuidas see, kuidas see kõik on tegelikult, et siin ju sa ei näe seda. Aga et need on olnud väga-väga-väga head ajakirjad, teadsid tegelikult kõik, mis toimub paari kuu täpsusega ja et siukest informatsiooni nad ei vajanud, aga muidugi kuuendate lõpul siluett tahtis emantsipeerunud, ta tahtis lahti saada paksude moest, lauda, moest, traktoristi moest ja ja igast muust nihukest jamasti tants teha testimood, et ta oli nagunii juba välja kasvanud kõikidest nendest kammitseda, sest reeglitest ja, ja ütleme, et kuskil 66 hakkab see pihta 68.-ni kõik siluetti don domineerivalt minimoega. Ja ja väga-väga-väga niukse julge moejoonistusega, kus ta nagu abstraktsioon, sa ei loe enam kleiti, sa näed lihtsalt mingit nooruslikku nihukest dünaamilist asja, väga palju kirjutatakse karmi tõde, et tänapäeva mood Kell lähtub alaealistest noortest lastest, vot siuksed, naljakad kraad, siukseid pikkused, vot see kõik on. Ja ei, see lõppes katastroofiga. Siis hakkasid naised kirjutama nutukirju silueti-le ja veel igale poole, kuidas on kadunud daam, nad ei taha seda ajakirja enam, daami ei ole seda ju teiste kes siis lõpuks riideid, mille järgime, riided teeme, eks ole, see nõukogude tegelikkuse ja niukse elitaarse moekonflikt kulmineerus. Loomulikult millega, eks ole, Moskva sekkus, tegi meile peapesu ja hakkas ise seda siluetti venekeelselt tsenseerima. Et kuna meie siis väga propageerime täiesti arutult lääne elulaadi ja kohalik partei oli tavajalgadel ja tegi igasuguseid neidsamu Seidki ettekirjutisi ja noomis ja karistati seal. Ja, ja, ja siis me näeme, kuidas juba kuuendate lõpujaak siluett tagasi tõmbama, kuidas diapasoon jälle laieneb ja kuidas jälle pikemaks seelik läks pikemaks, vaata läks maksiksis, eks ole, Vacci oli ikka kergem üle elada kui mini. Aga ikkagi, mina oma isiklikust elukogemusest mäletan, et kuskil 67 või kaheksa suvi sealt kõik naised ülilühikestes kleitides ja kõik olid roosas ja ele sinises krempliinis. Uskumatult vahvad, aga me ei saanud talvel minikleiti kanda, sest meil ei olnud pükse ja igavene jama. Leidsin sellelt näituselt huvitava episoodi, et kui mujal ajakirjanduses selline kõnetlus vormel nagu daamid ja härrad oli ju põlu all siis moeajakirjanduses oli see kummalisel kombel lubatud. Sõna taham oli täiesti aktsepteeritud mõiste. Selle üle arutleti, mis on daamilik, riietus, mis ei ole daami riietust. Kuidas see võimalik? See on täiesti fantastiline ja, aga ta oli ja ta oli ja, ja vot siin ongi nüüd see, kuidas me võime väga karmid Nõukogude Liidu väga peente teaduslike niisuguste meetoditega uurida, aga tegelikult paati lopsakam, absurdsem ja, ja, ja, ja vot ongi nii, et etableerunud nõukogude ühiskonna oli siis konservatiivne daamiliku südamelähedasem kui mingisugune häbematu popp mood ja hiljem punkmood, eks ole, mille vastu väga agressiivselt võideldi. Subkultuuride mood oli niuke jama, sellest vaadati mööda ja lauale käidi daami kaart, eks. Näituselaseks haruldaselt vaimukas filmi jupikene mingist miilitsapäevast, kus mõnitatakse lõnguseid ja nende tantsustiili rõivastust lausa lausa uskumatu. Ja see on väga huvitav jälle, et ma saan aru, et Eestis meil on seal näiteks pata kingad, mida isa Rootsi läinud isa oma lapsele siis saatis ja tagantjärgi, et meil nagu siukest kraami liikus rohkem aga päris Nõukogude Liidu linnades ja, ja sa vaatad ja talongi, lai Line'i sugune lipsia, Elvise soeng ja kust nad selle võtsid, mina teist ei tea, aga, aga muidugi näete, miilits võttis need kinni ja karikatuur Nõukogude jumal hoidku. Krokodillid Me pikerid ju, elasid seal lõngu see teema peale. No nii või teisiti võib öelda, et mood oli ikkagi see kõige edukam piiriületaja külma sõja aegadel. Jah, seda küll jah, seda küll. Ja, ja ikkagi karistamatult võis, Lääne saadi järgi teha sadades Nõukogude Liidu moemajades osteti neid ajakirju, tehti laes tulvas lausa moe kaudu siis siia suurde riiki ja ja paljud Nõukogude inimesed said ka oma esimese hilisemas elus väga olulise kokkupuuteläänega tänu rõivaste, see oli üks tõsine niisugune nõukogude ühiskonna läänestamise kanaleid, aga siis partei keskkomitee kahendilmaasjata Mul tekkis näitusel väljas mõte, mis sellest loost edasi saab. Kas nüüd läheb muuseumi, läheb, läheb, vaatab, sealt, läheb see maailmatuurile. Ta ei saa minna, sest et näiteks lõpeb siis belgia asjad viiakse Belgiasse, isand Loräänitaja, need saanellid lähevad prouaga ritta Järvisele, Pariisi ja noh, saadame kõik ilusti tagasi, ajaloomuuseum võtab oma kraami. Meie enda asju praktiliselt üldse ei ole, ainult Melanie Kaarma moejoonistuste kogume, oleme ta üles filminud ja, ja, või dokumenteerinud ja ja meil on siis raamat ja, ja, ja ongi kõik. Stub järgmine näitus teha parem, uhke, targem. Aga tuleb järgmine näitus, praegune on avatud veel 20. jaanuarini, eks ole. Nii ta on ja soovime teile siis häid säravaid ideid jätkuvalt kaunist jõuluaega ja sisukat uut aastat, aitäh. N. Aug. Murulauk on meil nüüd siin ja. Ka see on Lõpp hea, kõik hea. Biden kutsub ballile Rahvusooper Estonia programm Veneetsia karneval laval orkester, ooperikoor, balletitrupp, solistid Janne Ševtšenko juuli Lill, Urmas Põldma, Priit Volmer, Alessandro Luciano ja näitleja Mait Malmsten. Tantsuks rock Hotell maja avatakse uues kuues Paide kultuurikeskuse juubeliball 28. detsembril. Valeri Petrovi kantaat Jumal Gabriel terravini poeemi ülemlaul Jumalale sõnadele Niguliste kirikus. 28. detsembril kell seitse õhtul esinevad Orthodox Singers'i solistid, dirigent Valeri Petrov, lugeja Indrek Sammul. Piletid piletilevis. Ma ei anna. Ootab mere silme ees tüdruku, see ei saa. Täitsa joonistanud. Rõsak neelaga Miru Seida andu, kuhu jäi ta põsk, diaväikesed, aga kuhu jäi ta rahutu ja kaks suuremat paat ja tröösti, vaata äikest. Ka meil pole temata. Joonista Käia kireva tühja triipu uhkesse kappi, siis olen kuulnud ja tuula kitli nuttu kittel isenda seal appi. Keda doosi nüüd vaba ja teda liikuma veida, silma juba tema olin ja kõik, mis naisest naise röögib, tulid tulijad lubatud. Armas EPA. Eks paist tahina. Taleba, eks ma tean, pea võlasummade. Endast ma joonistaks vaid silma silmapõhju ja. Ma ei oska joonistada aga kurbust joonistaksin. Mille, kes käis suur kui köik muhust jooblueenana raba sööma hakata? Ja kas see vaatena taga nagu nagu põli, ela? Millega käis turvakui käik ja naeravad sööma hakata, kurgujuus? Ta naerab. Naerab seina, panin ta põranda naerda. Tätoviisena. Aga nagu, nagu.