Ilusat hommikut kõikidele kuulajatele, jutusaatega jätkub vikerraadio programm, palju pole enam oodata jäänud, varsti on varsti on see käes ja see ühtlasi ka läbi, ehk siis selline rahulik aeg ja mõtisklemis aeg, ma arvan, juba paljude inimeste jaoks. Jutusaates nagu ikka kaks inimest üks küsib, teine vastab või mis ta vastab, aga, aga räägib ehk rohkem, mitte ei vasta küsimustele ja ei anna õigeid ja valesid vastuseid. Ehk siis vikerraadio pooltena jutusaates. Tarmo Tiisler. Jutusaate külaline on helilooja ja dirigent Pärt Uusberg. Tere hommikust, Bert. Tere hommikust. Väga paljud inimesed, kellega ma rääkisin teemal, et hakkan sinuga saadet tegema, ütlesid just muusikainimesed, et oo, Pärt on jah lahe ja äge ja praegu väga kuum. Et ilmselt oled ka selliseid jutte kuulnud. Kas just sellises sõnastuses, et oled väga kuum helilooja, aga, aga põhimõtteliselt midagi sellist, et kuidas sa nendesse juttudesse suhtud? Nojah, see oleneb nüüd, kellega sa konkreetselt rääkisid, ma ei oskagi seda kommenteerida, et et kindlasti ma ise ei arva, et ma nüüd kuum helilooja otseselt oleks või just selles sõnastuses nagu nagu sa mainisid, aga olen ilmselt täheldanud küll, et minu muusikat esitatakse viimasel ajal pigem sagedamini parem ja, ja see on ilmselt selles mõttes ka loogiline, et ma olen väga noor helilooja, et et see oleks ka võimatu, et seda oleks varem saanud rohkem esitleda, sest seda muusikat polnud lihtsalt olemas, siis. Aastavahetuse aeg on muusikutele ju noh, üldiselt selline töö tegemise aeg ja juba jõulude eelne aeg ka, kui kõik peavad pidusid ja kutsuvad aga muusikuid suure raha eest esinema. Sina oled noh, kui ma nüüd väga meelevaldselt liigitan klassikalise muusikainimene, et kas sinul on ka jõuluaeg ja detsembrikuu ja see aastavahetuse aeg selline tihe tööaeg või, või mitte? Detsembrikuu on olnud küll pigem tihe ja seda ta on alati, kuna mina kuulun veel endiselt koolisüsteemi ja see on semestri lõpp ja, ja paljud ained lõppevad ja nõuavad sellist lõpu pingutust. Aga jõuluaeg ma olen üldiselt kodus, meil on küll selline traditsioon on kujunenud, et jõuluõhtu jumalateenistusel kuskil kella üheksa paiku oma oma koolikoori mitteri nimonda noortegoori vilistlastega, laulame seal ema käe all erinevaid laule, et kujundada seda muusikaliselt, seda teenistust ja ühtlasi jõulud minu jaoks on eelkõige suurepärane võimalus kohtuda oma kahe vennaga kellega enam nii igapäevaselt ei kohtu. Aga, aga jõuluaeg on üks aeg, kus me nagu kõik koos ema, isa ja vennad oleme, oleme koos ja ja, ja siis pärast jõuluveel üsna ruttu läheb tihedaks erinevatel põhjustel. Koolipäev oleks siis seekord mitte ainult kooli poolest, vaid sellel samal kooril, mis ma nimetasin. See on tegelikult laiem kui ainult see noorte Corson terve nagu uriini manda. Kooristuudio emal on seal ka lastekoor ja ja, ja mina ise olen ütleme seal selle koorimuusikapisiku endale selgesti ka saanud, et sellel kooril tuleb nüüd juubel kahe 20. ja toimub viiendal jaanuaril ja enne seda on nagu ettevalmistav laager selleks. Nii et juba juba nagu teisel jõulupühal tulev koorilaagrisse minna. No paratamatult me ju lapsepõlvest saame kaasa väga suure osa sellest, mis meid läbi elu saadab ja kino ja koorimuusika. Et ema on sul dirigent ja muusikaõpetaja. Jah, ta muusikaõpetaja tööta nii palju isegi ei ole teinud regulaarselt küll küll teatud, aga, aga ta on ühtlasi ka psühholoog etalon magistrikraad psühholoogias ja, ja siis muusikaõpetaja kõrghariduses ka, et, et siis ta on minu meelest toredasti ühendanud need alad enda jaoks, et ta nagu töötab ka Raplamaa tooge teenistuses ja, ja siis ühtlasi teeb ka kooriproove Rapla ühisgümnaasiumi all ja mina just temalt olen õppinud dirigendina eelkõige seda, kuidas nagu inimesse suhtuda, mis on paratamatult selle ala peal noh, vähemalt sama oluline kui, kui sinu muusikaline pädevus, mitte muusikaline pädevus ei oleks oluline, aga, aga, aga, aga see lihtsalt on väga-väga sotsiaalne amet. Ja, ja selles osas minu kõige suurem eeskuju on minu ema ja, ja see on selgelt seetõttu, et ta on läbinud ka psühholoogi tee oma elus, aga koorimuusika koha pealt. Noh, mingil hetkel või isegi mitte mingil hetkel, vaid koorimuusika oli sinu elu ütleme siis uhkelt lahutamatu koostisosa ilmselt algusest alates, aga oli sul mingi selline hetk, kus sa tundsid, et klõps on ära käinud ja sa said aru, et see on nüüd sinu tee ehk siis kas kuulates mõnda kontserti või mõnda konkreetset laulu Tegelikult on nii nagu elu vist üldse voolab kuidagi hästi sujuvalt, nii on ka minu elu voolanud kuidagi märkamatult ühest punktist teise. Et ma isegi pean ütlema, et ma hilja enda jaoks avastasin selle võimaluse, et võiks muusikat professionaalselt õppida. Et ma mäletan veel väga hästi, kui ma õppisin Rapla ühisgümnaasiumi üheteistkümnendas klassis ja niisama nagu huvi pärast sirvisin Muusikaakadeemia kodulehekülge, et mis seal sisseastumisnõuded on. Siis ma avastasin, et minu jaoks on see rong läinud, sest ma lihtsalt tundsin, et praktilistes ainetes noh ei ole kohe üldse mitte pädev. Aga siis kuidagi tegelikult mina õppisin üldse trompetit laste muusikakoolis, nii et üks üks selline muusikasse suunav tegur minu jaoks on olnud ka. Puhkpillimuusika selles osas mängisin Rapla maakonna noorte puhkpilliorkestris Rapla pasunakooris mis olid väga inspireerivad kogemused ja aga see koorijuhtimine, see sattus isegi mõnes mõttes täitsa niimoodi pool juhuslikult, et ma mäletan väga hästi, et ma jalutasin 11. klassis, õppides kevadel Rapla staadionist mööda ja, ja nägin, et üks paralleelklassivend teeb seal jalgpallitrenni. Ja siis ma mõtlesin, et oh et kas siis nii noorelt võib juba juhendada midagi mulle kuidagi hakkas huvi pakkuma ja siis ma küsisin emalt, et kas, kas mina võiks järgmisest sügisest hakata lastekoori tegema ja, ja siis sattus niimoodi, et tol ajal oli Rapla kultuurikeskuse juhataja Raul Talmar ja kes on teatavasti siis väga inspireeriv inimene, hea, väga hea koorijuht ja siis mina läksingi tema jutule, et äkki ta õpetaks mulle pisut sellist ABC. Et ma saaks hakata ema kõrvalt koori tegema. Aga siis tema mulle nagu soovitas, et aga et sa võiksid, et minna õppima otsa kooli ja otsa kool on tõesti tagantjärgi selles mõttes väga geniaalne koole, et, et sinna on sul võimalus või selle kooli läbi on sellisel minusugusel tüübil võimalus nagu selle professionaalse muusika rongi peale pisut hilinenult hüpata. Sest noh, valdavalt professionaalses muusikasse tulevad siiski inimesed nagu muusikakeskkoolist, kes käivad seal juba esimesest klassist peale. Aga kõik teised inimesed, kes on sündinud mujal kui Tallinnas ja võib-olla avastavad ka hiljem enda jaoks selle võimaluse et siis nende inimeste jaoks on suurepärased võimalused otsa kool Tallinnas ja Elleri kool Tartus, tundus, et noh, mina olen selles mõttes otsa koolile väga tänulik, nii et nii oligi, siis ma läksin otsaga kooli õppima koorijuhtimist, millal sa ise hakkasid muusikat kirjutama? Muusikat ma hakkasin kirjutama, mäletan üsna täpselt, see oli 2004 aasta jaanuar. Ehk siis varsti üheksa aastat tagasi, kui ma hakkasin katsetama oma esimesi mõtteid klaverile, et see sündis ka mingis mõttes jällegi nagu ma ütlesin, et kõik kuidagi elus voolab, et üks asi viis teiseni, et ma laulsin sellises kooris nagu Eesti koolinoorte segakoor mida on pikka aega juhatanud Taavi Esko ja Kadri Leppoja, kes on ka kahtlemata minu muusikuks kasvamise teel olnud olulised inimesed, et seal ma kohtasin ühte sõpra Aare Küla maanda nimi ja, ja tema sisi seal passi, passi rihma proovide vaheajal mängis klaveril niimoodi introvert selt oma lugusid ja, ja siis see oli minu jaoks väga valgustav hetk, sest sinnamaani ma olin nagu ette kujutanud, et helilooja on kindlasti jah, keegi, pigem vanem inimene või siis juba surnud inimene, kelle pilte sa loed, õpik õpikust, vaatad õpikust. Aga, aga et siis Aare näolma kohtus kohtasin, kohtusin esimest korda sellise tõesti nagu noh, ta mul minust kaks aastat vanem, aga sisuliselt oma vanuse heliloojaga ja, ja siis ma küsisin, et kuidas sa seda teed, et siis ta hästi rahulikult ütles, et et ega siin midagi pole. Kindlasti sul tuleb ka proovi, et pane käed klaverit ja vaata, mis tuleb ja siis ma mäletan, ma läksin sealt laagrist koju ja ei läinud vist palju aega mööda, kui ma noh, tekkiski sobiv moment või kuidagi mäletan alguses, kui ma alustasin ja noh, tegelikult ka siiani mind väga mõjutab. Atmosfäär ütleme, noh selles mõttes, et mis, ma ei tea, mis ilm näiteks täna on seal tohutult mõjutanud, et et, et kui väljas tuiskab, on üksmeeleolu ja kui, kui väljas särab päike, on teine meeleolu, et meeleolu kui selline on minul hästi oluline ja samas muidugi sinu enda siseilm, et mis meeleolu temas on. Või noh, sinus endas on, et, et noh, vahel võib väljast paista, päike sinu enda sees ikon masekas 100-lt korralikult jah, et siis noh siis see on ka nagu kahtlemata mõjutav, aga noh, tihtilugu nad on just nagu kooskõlas ja ma arvan, et see on nagu mõnes mõttes nagu minusugusele nagu loojanatuurile kõige kõige inspireerivam, kui see siseilmi välisilm kuidagi kokku langevad, sa sellistele Harri bändidele pole midagi kirjutanud, ise neid teinud ei ole nagu missugused tanditab seal koolis pannakse kokku neli tüüpi, panevad üks istub trummide mina, mina jah, sellest bändi muusikavoolust olen kuidagi kõrvale jäänud, kuigi minu klassivennad olid väga hoogsad sel teel ja on siiani ja ja Raplas peab tunnistama, üldse bändi liikumine on väga elav olnud. Minu meelest ja, aga mina tol ajal ma isegi pigem nagu hästi vastandusi, et mina olin ikka see tüüp kes nagu reede õhtuti läks oma trompetit harjutama, sel ajal, kui teised läksid välja välja bändiproovi ja sealt edasi. Et ja, ja et see vanus oli minu meelest ka selline aeg, kus ma tundsin, et mul on vaja kuidagi kehtestada enda Identiteeti ja, ja siis seetõttu ma sellisele muusikale tegelikult nagu vastandusin ja noh, mul mul oli tol tol ajal väga suureks eeskujuks minu trompetiõpetaja Aigar Kostabi, kellega kes mängis Estonia teatris trompetit ja tegelikult õpetas Nõmme muusikakoolis, aga ta ühtlasi oli ka Rapla pasunakoori dirigent niietena. Ta hakkas minule ja mu sõbrale eratunde tegema ja ja siis, aga, aga nüüd ma tunnen, et ma olen oluliselt avatumaks muutunud, et tõsi küll, ma kuulan siiani pigem nagu klassikalistele või akustilistele kõlavärvidele kirjutatud muusikat, et ma millegipärast ei ole nagu leidnud väga tugevat kontakti võimendatud heliga, et mulle mulle pakub pigem nagu elamust see, kui see sama puidust viiulisel seal mingis kindlas ruumis ilma mikrofonid, ta lihtsalt hakkab helisema, et et aga, aga ma kindlasti olen oluliselt tolerantsem kõige muu suhtes kujul varem on sul mõni ei muusika ka, et see muusika ei ole muusika ja vot see ongi see, mis tolerants nagu kasvab minu meelest vanemaks saades ja eriti eriti k muusikat õppides. Et ongi üks asi on see, mida ma ise võib-olla eelistan endale hingelähedaseks, pean aga muusika mõiste üldisemalt on oluliselt avardunud, et ma, et minu meelest muusika on lihtsalt helides struktureeritud aeg. Et jaa, see, põhimõtteliselt muusika võib olla ka tuul, tuule puhang selles mõttes, aga, aga teda ei ole nagu justkui keegi struktureeninud. Noh, siin võib tegelikult mõelda, et keegi ka võib-olla on. Aga see on juba selline. Usu usu küsimus aga, aga ütleme, et alati, kui inimene on sekkunud kuidagi helidesse, siis ta üldjuhul kasutab oma natšo naalset mõtlemist ja ta kuidagi struktureerib midagi, nii et siis on nagu minu meelest puhtalt nagu esteetika küsimus, et kas nii-öelda et ja sellise vaimsuse küsimus, et mida keegi nagu milleks. Loob sul on kaks venda, mõlemad vanemad nii siin- ja Uku Uusberg on lausa meie saates käinud. Tean, et kuidas, kuidas nemad sinu sinu rajale vaatasid, siis kui sa sinna rajale sattusid, sinna klassikalise muusika poole, sest noh, niipalju kui Mokut kõrvalt vaadates olen muidugi mõelnud tema tegemiste üle, siis tema on rohkem selline möllumees-ist. No ma ei ütleks, tegelikult me ukuga koos õppisime koos trompetit esimeses klassis laste muusikakoolis käisime koos, aga temal jäi siis nagu see muusika õppimine pooleli. Mina siiani arvan, et Uku on üks musikaalsemaid inimesi, kellega ma kohtunud olen, et tema armastus muusika vastu ja tema avatus muusika vastu on minu meelest täiesti geniaalne, et, et siin ongi see, et üks asi on see mis, missugune on sinu nagu mingisugune geen mingi ala peal ja teine asi on, et mida sa sealt nagu välja kasvatad, et mina olen lihtsalt sattunud nagu seda muusikavilja endas harima niimoodi regulaarselt ja siis on nagu selge see, et ma nagu sukeldun sellesse muusika enda maailma kuidagi süvitsi, Uku lihtsalt on läinud teise, teise maailma teatrimaailma kirjandusmaailma rohkem. Samas need maailmad on minule jälle olnud kogu aeg hingelähedased. Et ma Uku kunagi lavastas meil koos isaga Raplas ja ma osalesin kooliteatris ja käisin ka lavakooli katsetel ikka ja et mul nagu see teatrimaailm on jälle hästi hingelähedane. Ja alati, kui ma kohtun kas Uku või, või, või ka oma sõpradega, mu pinginaaberkooli ja parim sõber Mikk Jürjens, nüüd on Tallinna linnateatri näitleja on ju, et siis ka minu arust üli musikaalne inimene, et siis ma alati mõtlen sellele, et see on tegelikult jällegi nagu ma ütlesin, et elu kuidagi voolab omasoodu, et et väga vabalt võiks olla ka vastupidi, et tema õpiks muusikat, mina õpiks näiteks näitlemist ja, ja siis me oleks lihtsalt nagu need süvenemis astmed oma erialale oleks siis erinevad, aga, aga see mingi noh, selles mõttes inimene on ikka inimene selle juures ja, ja et mina ka väikse lapsena lemmiktegevus oli üldsegi legodega erinevate spordialade mängimine ja unistasin suusahüppaja saada ja ei tulnud välja ja võib-olla ka, et ma lihtsalt sündisin Raplas, seal ei ole lihtsalt mägesid. Et seal on nagu väga-väga väike mägi, kus hüpata, et oleksime sündinud võib-olla Otepääl või hoopis kuskil alpides. Mine tea, sest ma arvan, et ei oleks üldse võimatu. Paljude ukuga oma või siis teineteise töid arvustate. Pigem vist toetame 11, kui ma hakkan mõtlema, et, et ja kui miski häirib, siis ütleme ka üksteisele selles mõttes, aga, aga üldjuhul noh, minul on. Nojah, paraku teatris käin üha vähem aga et need Uku maailmad, mida ta loob, et need lihtsalt mind kuidagi alati raputavad ja, ja hästi sügavasti puudutavad ja ja ma olen talle alati nagu siiralt lihtsalt tänulik selle võimaluse eest kogeda midagi sellistest, sest ma tunnen, et ma tegelikult nagu näen maailma hästi sarnased, mis on ka loogiline, ühe pere lapsed. Aga, aga noh, minu see väljenduskeel on, on, on midagi muud ja siis ma tihtilugu tekib ka selline heas mõttes nagu kade, kade meel, et nagu vaatan, et et tema saab kasutada sõna ja, ja inimese enda värve, et mina, mina, seda noh, ma saan ka sõna kasutada, aga ma ei saa nagu elukeelt, kui sellist päris kasutada. Muusika on nagu mingisugune oma maailm veel. Aga teisest küljest jälle see ongi, nagu igal asjal on, kaks poolt, on, on see just selle muusika puhul see ime või see, see kihvt pool minu meelest, et, et, et ta ongi nagu mingi mingi selline inimeseülene liivakast, kus mängida, et, et seal on nagu mingid muud värvid ja, ja, ja võimalused väljendada tegelikult ikkagi sedasama inimest. Sinu laul on olnud ka laulupeol juba ja tuleb veel, olen ma kuulnud, et olles ise ilmselt ka laulupidudel laulnud, päris palju sa tead, mis tunne on sealtpoolt vaadata ja ja nüüd, viimasel koolinoorte laulupeol said sa seal tunde, mis on vaadata teiselt poolt, et on see helilooja jaoks kuidagi eriline hetk, kui sa näed, et nii palju inimesi sinu laule laulab. Kahtlemata eriline teisest küljest minu laulu laulsid vist nagu laulupeo mõttes kõige väiksem koor, et meeskoore Eestis eriti noorte meeskoor ja on hästi vähe, nii et noh, ütleme konkreetselt see minu laulu ettekanne. See oli ikka seal nagu laulukaare all selline üsna käputäis mehi eriti proovis, mis oli kell 10 hommikul. Aga, aga kontserdiks oli seal juba rohkem rahvast koos ja ja, ja, ja see noh, vist nagu iga asjaga, et esimene kord on ikkagi midagi väga erilist ja, ja ma mäletan küll seda elevust, millega ma just sinnasamma kellakümnesesse proovi läksin ja, ja see hetk, kus nagu vaatasid, et ongi laulavadki seal minu laulu v et see kuidagi nagu väga liigutas ja et aga samas on, on, on see noh, selles mõttes ka huvitav teema, et laulupidu minu jaoks on olnud, selline laulupidu on ju ikka laulupidu, aga mina ise kogu aeg muutunud. Et ma mäletan, kui ma väikse poisina läksin sinna veel emaga kõrval lavale niimoodi ja vaatasin, siis tundus nii üüratult suur lava ja selline mingi selline täitsa müstiline atmosfäär, tuleb meelde, kui ma mõtlen sellele hetkele, kuidas seal inimmassis kuidagi isegi pisut klaustrofoobiline, sealt aga kõndisid sinna lavale ja siis vaatasid. Ja siis kui limini ühendkoorilugu, et et kuidas meeskoor vaatasid seal nende oma nütsikestega paljudel ülikooli meeskooridel vistel need mütsid ja niimoodi väikse poisi jaoks, see kõik oli kuidagi hästi hästi võimas, niimoodi. Et, et siis noh, nüüd on selles mõttes kõik nagu pisut muutunud, et nüüd nagu vaatad rohkem siukse professionaalse pilguga, et et vaata taha, mis dirigent täpselt teeb seal, kuidas ta seda asja koos hoiab, kuidas see helilooja laulupeol on kirjutanud, mis, kuidas ta on kasutanud. Neid värve ütleme seal kuidas, ma ei tea, aldid laulavad, kuidas soprani tonni, kui mis te saateorkester teeb, kõik on läinud nagu mõnes mõttes siukseks nagu pilt on läinud kuidagi praktilisemaks vä? Tavaliselt saatekülaline on võtnud kaasa kaks laulu, mida ta siis saatesõnadega kuulajatele kuulamiseks pakub. Meil on täna see harv võimalus ja võib-olla päris. Ma ei saa ütelda, et ennekuulmatu, kui erakordne. Et me kuulame kahte sinu laulu, aga, aga enne, kui see esimest laulu teele saadad, siis kui palju sa ise üldse oma teostest rääkida tahad, on see sinu jaoks kuidagi segav kohustus. Meeldiv tegevus. No siin on võib-olla lihtsalt see, et kui palju saab rääkida üldse loomingust ja muusikast, teisest küljest kui palju on vaja rääkida, et, et sõnu võidakse ju mõista erinevat moodi ja niimoodi, et ma, ma olen kuidagi hakanud küll üha enam nagu lugu pidama sellest, et helilooming nagu mõnevõrra võiks olla selline salakeel, et ei ole võib-olla vaja väga midagi rääkida või või vähemalt on mingi selline kummaline ebausk tekkinud, et kui lugu on alles pooleli, et siis nagu ei tohi sellest rääkida. Et seda on mulle mu õpetaja vahepeal nagu maininud ja mulle nagu tundub, see üsna-üsna põhjendatud. Aga, aga teisest küljest ma nagu olen rääkinud küll oma muusikast ja noh ja kindlasti oma lähedastele ja niimoodi, et, et selles mõttes nagu ei saa nüüd öelda, et, et seda ei oleks võimalik kuidagi üldse sõnastada mingis mõttes heliloominguprotsess on nagu iga teine protsess, et seal on omad Etapid ja, ja, ja et, et ühest küljest, eks ta, ma arvan, igasugune looming, mingisugune ime või mõistatus, nagu on sinna juba noh, sõnasse looming ise kätketud, aga, aga teisest küljest on ta ka väga selline ratsionaalne protsess mingi mingis mõttes. Aga teeme siis nii, et kuulame sinu loo enne ära ja siis, kui sa pead vajalikuks seda pärast mingi sõnaga täiendada või lisada midagi, siis teed seda. Lugu kuulatud ja läheme jutusaatega edasi. Külaline täna Pärt Uusberg. Tahad sa midagi öelda oma laulu juurde veel? Ja ei oskagi midagi öelda, endale oli ilus kuulata, sellega meenub eelkõige minu kammerkoori head ööd, vend. Esimene hooaeg, kus sai palju oma muusikat nii-öelda kapist välja toodud ja, ja ilus on lihtsalt kuulata selles mõttes koori niimoodi, et seal midagi sulle väga isikliku eest üldiselt koor, koori kõla, onju, lihtsalt nagu koori kõla, aga ma väga selgelt kuulsin välja siit väga kindlaid inimesi kelle hääletämbrit mu lapsest peale tunnen ja, ja see on päris tore tunne. Sa oled kirjutanud Juhan Liivi tekstidele ma ei saa öelda, et väga palju, aga ikkagi, mis tähelepanuväärselt palju, on need kuidagi sulle lapsest saati erilised olnud. Jah, ma olen kirjutanud palju Juhan Liivi ja Ernst Enno tekstidele, eriti siis, kui ma alustasin koorimuusika kirjutamist, hiljem on, olen sinna avastanud veel veel teisi luuletajaid ka, aga need, need kaks inimest on kuidagi eriti hingelähedased, aga ei saa öelda selles mõttes lapsest peale, et ma ei lapsena väga luulet ei lugenud, et ma tegelikult hakkasingi luulet paljuski lugema tänu sellele, et ma hakkasin otsima tekste, millele kirjutada muusikat ja, ja siis mul lihtsalt kodus sattusid kätte kaks luulekogu, Juhan Liivi sinuga ja sinuta ja Ernst Enno rändaja õhtulaul. Ja, ja siis umbes tundus nagu noh, jällegi selline nagu pooljuhuslik moment, et noh, sattusid need kogud kätte ja aga et ma ei olnudki siis nagu teisi kogusi eriti avanud, aga hiljem, kui ma olen lugenud veel luulet, siis endiselt need kaks luulekogu on, on minu jaoks nagu kõige erilisemaid ja nende kahe mehe maailmatunnetused on tohutult hingelähedased. Paar aastat tagasi oli sinu elus, ma arvan, üks vähe väga tähelepanu, väärne juhtum, sinust sai filminäitleja ja, ja näitleja filmis, mis sai Eestis ikkagi väga suure tähelepanu ja vastukaja filmis klass mängisid sa Joosepit. Ehk siis seda poissi, keda kiusati. Kuidas sa nüüd taustalt vaatad, kogu seda tegemist ja ennast selles? Nojah, tegelikult see on, sellest on nüüd juba viis, kuus aastat möödas, et, et üha enam tundub, et see oli justkui mingisugune unenägu, et et sellestki võib-olla kõige täpsem kuidas seda väljendada selles mõttes, et nagu. Ma mäletan, et ma kuidagi siis ei, ei adunud üldse seda pinget, mis tegelikult võiks olla selles osas, et see kõik, mis me tegime, et see teeks Eesti filmi nii sellisel karmil teemal, et et kui see oleks nagu noh, näiteks totaalselt põrunud näiteks või midagi, et kuidas siis oleks olla, aga, aga noh, klassi filmil on tõesti pigem nagu väga hästi läinud ja aga tagantjärgi on seda nagu mõnes mõttes just nagu kummaline mõelda, et kuidas ma nagu julgesin selle rolli vastuvõtt. Kui sa jah, sõna andsid, siis oli sul juba täielik ettekujutus, mis juhtuma hakkab ja et, et see nii ikkagi raske ja valusam. Ja seda, seda küll, et ettekujutus selleks hetkeks oli filmi nagu stsenaarium valmis ja ja et see oli ikkagi nagu jah, puhtalt nagu antud enda enda selge vastutusega teatavate kõhklustega üks kõhklusi oli see, et ma olin siis just lavakoolist välja jäänud ja ma ei uskunud endasse eriti kui näitlejasse õigem üldse ei uskunud. Ja, ja siis teine kõhklus oli lihtsalt see roll, et kas noh, ma nagu ei leidnud endale Joosepil ausalt öeldes alguses mitte midagi ühist. Et ma olin mõelnud, et kui üldse seal ma kedagi mängida võiks, siis seda Kaspari tegelast võib-olla, aga, aga tagantjärgi ma isegi olen nagu aru saanud, miks Ilmar Raag mind sinna rolli nagu pakkusin, mitte selles osas, et ma kindlasti ei ole kogenud midagi sellist oma elus, mida Joosep on kogenud. Aga, aga ma saan aru nagu mingist oma oma, kuidas öelda siuksest käit tumise omapärast, et, et mingite asjade kokkulangemisel võiks isegi nii võib-olla juhtuda. Ühesõnaga, et kui ma satuksin siuksesse noh, tõesti väga-väga minu vaimsete väärtustega, mitte sobivasse klassi. Et siis sellist nagu põikpäisust jääda iseendaks ei jäta ennast üksi. Mul võib-olla isegi tõesti oleks, aga, aga aga noh, selles mõttes minul nagu läinud, et see, vastupidiselt Joosep Jah aga kas see tegemine, kui tegite neid seal, oli väga palju neid karme, seene, aga see tegemine oli selline depressiivne ka eriti teisele noorele inimesele, nagu see siis oli. Pigem vastupidi, et, et noh ühest küljest nii kummaline kui see ka ei tundu, teisest küljest väga loogiline, et siiski elu mingis osas on alati väga mänguline ja filmi tegemine mis tahes teemal on siiski ta ei ole, elud on ikkagi mäng ja, ja et kindlasti oli meil sellist alandlikku meelt, et, et neid rolle mängida selles mõttes, et me nagu noh sel hetkel, kui me olime rollis, siis me võtsime seda tõesti väga tõsiselt. Aga seda enam oli vaja ka ennast nagu välja ela nipsuga kohe endale meelde meelde tuletada, et nüüd on vaba hetk ja see seltskond, kellega seda filmi tehti, oli nagu hästi hästi tore ja mul on sellest meeles ainult toredad mälestused, et see oli sihuke hästi intensiivne kaks nädalat see väga kiiresti filmiti üles, kuna eelarve üsna madal filmil ja ei olnud valida, aga, aga see muuta minu meelest see muutiski, selle protsessi väga võluvaks, et see oli nagu selline hommikust õhtuni selline hästi intensiivne koosolemine. Et ma mäletan, et see oli kuskil oktoobri lõpus, novembri alguses, et täiesti noh, see kestis kaks nädalat või 13, aga, aga tundus nagu oleks kaks aastat olnud, et seal olid nii mingis ühes asjas sees, et pärast oli üsna raske otsa koolis õpingutega jätkata, ma mäletan. Kas see oli sinu jaoks täiesti muusikavaba aeg? Mitte täiesti selles mõttes, et ma, ma ennast nagu mingis mõttes laadisin tol korral just nagu klaveri taga, et ja, ja siis sündis ka selle klassi filmi lõpulugu. Ma ei sure teie kiuste. Et selles mõttes nagu aga see oli muusikavaba aeg muusika õppimise seisukohast küll jah, et ma ei käinud samal ajal paralleelselt koorijuhtimise tundides või solfedžo tundides, et ma elasin ainult sellele filmile ja selle filmiga koos. Aga, aga samal ajal lihtsalt käisin aeg-ajalt klaveri taga niisama noh, pisut nagu improviseerima või, või või jah, mõne mõnes mõttes nagu ennast laadimas. Äratas või noh, kindlasti äratas ära, kui suurt tähelepanu äratas see sinu tutvusringkonnas, et sa mängid sellist osa. No seda ma tean, et et lähedastel oli väga raske vaadata seda filmi sest paratamatult noh, nad ikkagi nägid ju mind seal ja, ja see oli nagu harjumatu näha nagu võib-olla nende kallist Pärti järsku sihukses sellistes nagu täiesti võiga võikates situatsioonides. Et selles mõttes samas said ikka aru ju, et see on film ja et oli selles mõttes Huvitav aeg. Kui valus või keeruline on teha seda stseeni, kus sa tead, et sinu tegelane sureb? No selles mõttes on huvitav, et siis, kui ma kunagi kooliteatris näitlemisega tegelesin, siis ma ei tea, mingil põhjusel oli mu unistus mängida sellist rolli, et sa sured laual. Et mind alati nagu lummasite tõsised etendused meie seal Raplas tegime teiegi meiega nagu tõsistel teemadel, aga siiski sellise absurdihuumoriga pigem mina igatsesin mõnes mõttes, et võiks korra teha nagu hästi tõsist etendust, et et see on selline, noh, see on sama asi, et minule muusikas alati millegipärast on nagu kurblikus olnud hingelähedasem kui rõõm ja see vist näitlemises on seesama kurblikus või rõõm väljenduvad nagu inimkeeles ja siis nagu see nii-öelda näiteks surma värv laval või filmis, et see on see sama nagu asi, mis muusikas lihtsalt kurbliku, sest sest kokkuvõttes ju ei sure, sa nagu elad selle läbi lihtsalt. Aga kahtlemata oli see noh, kogusid, tulistamisstseen oli, oli väga-väga keeruline, kuna ei teadnud, kas, kas üldse tohib mängida midagi sellist, kui sa ei ole seda elus kogenud ja kuidas siis seda üldse mängida, kui sa ei ole seda elus kogenud, et see nagu oli noh, selline väga väga õrnal jääl kõndimine selles mõttes mitu korda sa seda vaadanud oled pärast? No alguses sai päris palju vaadatud, sest me sõitsime nagu koolides ringi ja ja, ja kommenteerisime siis ühtlasi seda filmi õpilastele, vastasime küsimustele niimoodi, et see oli ka Ilmar Raagi idee, et see ei oleks lihtsalt nagu selline meelelahutuslik filmi vaatamine, vaid et see oleks mingi teema, tõstatus, kuidas, mida pärast vaja koos nagu analüüsida, aga nüüd ma ei ole seda tõesti kolm-neli-viis aastat näinud. Ühesõnaga. Et millega sa praegu tegeled, nii tobe, kui see küsimus ka ei kõla. No valdavalt ikka muusikaga, et selle sellest on vaikselt minu elukutse nagu saamas või märkamatult saanud, et, et põhimõtteliselt päevad nagu veedan igal oma argipäeval käin ma läbi muusikaakadeemiast ja ja ja mis ma siis seal täpselt teen, kas ma kirjutan mõnda lugu või või, või, või kuulan mõnda lugu partituuriga, õpin mõnest teisest noodist või on mul mõni loeng seal või niimoodi siis et korra nädalas teen koori kooriproovi ja et ikka selline täiesti väga, väga nagu puhtalt muusikasse sukeldunud elu. Kui raske või kui keeruline on juhatada oma kirjutatud lugu? Ühest küljest ei ole raske selles mõttes, et see on pigem nagu ma ütleks, et kui sa oled juhatanud oma kirjutatud lugu, et siis on lasteaia juhatajad mõne teise lugu, sest siis siis sa saad aru, et et Ossa poiss, et ma ei teagi täpselt, mida ta siin mõelnud on, ma, ma võin aimata, aga ma ei tea, aga enda loo puhul ma tean. Ja mul on vaja ainult teostada, aga raske on ta eelkõige nagu psühholoogiliselt selles mõttes, et, et lihtsalt hästi ebamugav on, aga et noh, kas üldse meeldib neile seal eriti kui lugu on võõras võib-olla siis, kui sa juba näed tegelikult nagu lauljatele läheb ka see korda ja sul on juba mitmes kontsert selle looga, et siis on pigem lihtsalt selline rõõm. Aga see esimene kord on väga-väga habras ja, ja, ja ja ega ausalt öeldes väga palju ei muutu ka, kuigi nüüd, kui ma olen juba päris mitut oma lugu juhatanud, et ühest küljest kasvab nagu selline paks nahk selles osas, et enam nii väga ei, võib-olla ei põe või. Aga, aga samas ikka kui see lugu on alles nagu keegi teine, pole seda kuulnud peale sinu ja sa lähed sellega proovi, siis on väga habras olla. Kui tihti on juhtunud nii, et, et sul oma meelest tuli tõesti hea asi välja ja siis, kui sa kuulad seda koori esituses, siis siis mõtled, et ei olnud päris nii. Ma ei teagi, kas päris nii on olnud, aga selge on see, et, et see puhtalt nagu praktika on väga palju õpetanud. Ehk siis see, et mul on olnud võimalus reaalselt üsna ruttu sest loo kirjutamist reaalselt kuulda. Et tihti ikkagi kooriproovides tuleb teha väikeseid nagu korrektuure. Et aga, aga siis juba järgmises loos pigem nagu sedasama viga juba ette tead vältida, et võib-olla mis asi võib-olla ei kõlagi nii hästi, et see on olnud pigem selline nagu protsess, mis on niimoodi kasvatanud mind nii dirigendi, helilooja kui ka ütleme lauljana. Et laulmisega ka ikka endiselt tegelen. Et sellist nagu vist päris siukest drastilist momenti ei meenu, et oleks kuidagi niimoodi, et oh nii kihvt asi, tuli nüüd, lähed proovi ja siis vaatad, et et täiesti mitte midagi ei toimi, et võib-olla mingid siuksed pisikesed asjad nagu avastad, toimib teistmoodi vä. Rõõm oli rääkida sinuga juttu sinust õieti kuulata, kuidas sina endast räägid, Pärt Uusberg. Üks lugu on meil veel, see on ka sinu kirjutatud. Tahad sa midagi öelda selle kohta? Jah, see on selles mõttes üks imeilus armastusluule Juhan Liivi poolt taaskord ja, ja see on, kui ma ei eksi, siis minu kõige esimene nagu vokaalteosed see on ka põhjus, miks ma selle sinuga ja sinuta luulekogu avasin, et mul oli tavaliselt mul sünnivad lood nagu vastupidi, et ikka nagu tekste ees, aga antud juhul oli nagu muusika suures osas nagu enne olemas. Aga mul, ma, ma väga tahtsin, et seal oleks tekst ja ma väga tahtsin, et seal oleks armastusest kõnelev tekst email siis 18 vastane ja, ja siis siis ma leidsin selle teksti. Mis, mis, mis, mis sobis sellele muusikale, mis ma olin kirjutanud ja et et loodan, et see sobib sellisesse? Ei, mitte päris, küll nüüd jõululaupäevaga jõululaupäevaeelsesse ummikusse kuulata. Veel kord aitäh tulemast, aitäh rääkimast Bert Uusberg, juttu saada sellega jutu osa lõpetab aga nagu lubatud, üks laul on veel. Tarmo Tiisler, Aliidena saatejuht, aitäh kuulamise eest ja kohtumiseni aitäh. Näen taevast. Taas värske.