Näib, et John Robertile meeldivad kesköised rongid, tal on neist lausa mitu laulu. Rongi laulud ongi vahvad viled, rataste Rüüt on kõik see armas nostalgia sest tänapäeva rongid kihutavad kui püssikuulid. Võtkem või voolujoonelise veduriga. Rahvusvaheline ekspress, eurostaar, istu sees, Reisem pehmessuju. Ei mingit rataste loginat. Vaata kiire see, et eurostaar näiteks Itaalias alalõpmata hiljaks kipub jääma, teinekord isegi tunde pole ilmselt rongisi. Aga rongilaulud? Need on tavaliselt hoogsad, sest range selle rütmi Need tähendavad liikumist ning uusi paiku ja inimesi. Rongid jõuavad alati jõujaama, olgu see siis üks maja vorm keset metsa või hiigelsuur rahvast tulvil raudteehall. Raudteejaam lõppenud terminal keskterminal Svensultramina suur keskterminal rantsentrantheminal New York, kui päikesevalguslae alla tõusnud hiigelakende poolringidest kiirte vihkudena sisse tulvab on New Yorgi keskaegsel pidulik, nagu tohutu katedraal. Pole imede MPC jaama raadiomees 1937. aastal New Yorgi keskvaksalist tehtud reportaažid ennastunustavalt hüüdis. Siin ristuvad miljonid elud, siin on hiigellava, millel iga päev tuhandeid draamasid etendub. Ehk köidab see ilmselt jälle üks erakordne ehitis alanud tunniks ka teie tähelepanu. Ilusat pühapäeva pärast pikka sissejuhatust. Mina olen Helgi Erilaid ja Vikerraadios. New York Aers New York ei olnud enam iiri linn, kui siia suur keskaksal kerkis. Kuigi ta ilmselt oli seda natuke olnud, sest ka Iirimaalt saabusele tohutu ohtliku ookeani uuele ja väidetavalt kale mandrile õnne otsima. Üks laevatäis rahvast teise järel Euroopa ei suutnud enam kõigile oma asukatele tööd ja leiba anda. Püüti meenutada algsest maade avastajate rännuhuvist, kasvas ju kiiresti kõige ehtsam koloniseerimine. Indiaani põlisrahvaste hõimud löödi nende maadelt minema või hävitama stati. 1626 tulid hollandlased ja võtsid erakeesidelt Manhattani saare. Mõnekümne aasta pärast vallutasid selle inglased ja nimetasid New Yorkiks. Asumaade rikkuse rahvastik kasvasid jõudsalt. Briti valitsusele see ei meeldinud. Emamaa jaoks oli oluline uuelt mandrilt toorainet saada, kuidas oma mässas ja nõudis iseseisvust. Bostoni teejoomine. Mostandi Ibadi pani asjad liikuma ja see ei olnud teps mingi kella viie tee inglise moodi. Ameerika kolooniate delegatsioonide kongress oli nimelt vastu võtnud deklaratsiooni ameeriklaste iseseisvuse kohta ja otsuse Inglise kaupu boikoteerida. Ja kui siis Inglise Ida-India Kompanii laev oma teelaadungiga 1773 bostoni sadamasse jõudis, uputati kõik see kallis grammerre. Briti valitsus astus otsustavaid samme, sadam kinni, väed kohale ja ei läinudki palju aega iseseisvussõja alguseni. Aprillis 1775. Järgmisel aastal võeti vastu kuulus iseseisvusdeklaratsioon ja 1783. aasta Pariisi rahulepingus pidi briti kuningriik Põhja-Ameerika kolooniate iseseisvust tunnustama. 1800 neljakümnendatel algas juba tõeline massiline sisserännulaine. Selle haripunktil 1880 saabus Põhja-Ameerikasse üle viie miljoni inimese kullapalavik lisaks kõigele miks ei võiks siis olla, et just iirlased püstitasid suure osa vägevast New Yorgist laule ehk ei olegi õhust võetud? New York City esimene raudteeliin New Yorgi ja haarlemi raudtee hakkas tööle 1832 ning seda oli kiiresti kasvavas linnas tõepoolest vaja. 1800 neljakümnendatel tekkis linna ridamisi uusi raudteejaamu ja rongide lepoosid. Hoburaudtee. Need liitusid rööbaste segases juhuslikus võrgustikus auruvedurite liinidega. See tähendas lärmi, saastunud õhku, liiklusummikuid ning sagedasi õnnetusi. Siis juba 19. sajandi keskpaigaaegses New York Citys elanikud protesteerisid ja aastaks 1858 olid auruvedurid hätteni kõige hullematest piirkondadest eemale tõrjutud. Vaja oli uut terminali. Ja siin astub areenile mees, kelle nimi on Cornelius vanderpilt tuttav ja vana nimi, eks ole. Korneliuse vana vana vana isa oli Hollandi põllumees, pärit Utrecht dist pilti külast. 1650. aastal saabus ta Hollandist Ameerikasse ja nagu ikka, lisati tema külanimele vander mis tähendab siis, et sellest sellest külast pärit vanderbilt ning oligi nimi olemas. Vanderbilt. Cornelius sündis boot Richmondis steid naelandil. Ta oli vaese pere neljas laps ja kokku oli tal veel kaheksa õde-venda. Korneliuse koolitee jäi 11. eluaastal katki. Ta asus kõigepealt tööle New Yorgi jõe parvedel ja 16.-ks eluaastaks oli tal juba omaeneseparveliin. 19 aastasena abiellus Cornelius vandervilt oma näo ja naabri Sophie Johnsoniga ja sellest abielust sündis 13 last. Ettevõtlik Kornelius suunas oma äri Hatsoni jõelt kogu Uus-Inglismaa rannikule ning California kullapalaviku aegadel sõitsid tema aurulaevad New Yorgist läbi Nicaragua Californiasse. Kuid 1800 kuuekümnendatel leidis laevamagnaat Cornelius van der pilt, et Ameerika tulevik kuulub raudteedele. Niisiis, 1800 kuuekümnendatel asus karneljas vandervilt oma tohutut kapitalilaevanduse alal raudteedele paigutama. Müüs aurulaevad maha ja ostis 1864. aastal Hatson River raudteeliini. Mõne aasta pärast kuulus talle juba ka New Yorgi keskraudtee. 1873.-ks aastaks olid rajanud raudteeliini, mis ühendas Chicagot ja New Yorki. Kuid enne seda, 1869 oli ta ostnud suure tüki Manhattani. See asus 42. ja 48. tänava ning Lexingtoni ja Madisoni avenüü vahel, et ehitada siia uus rongide Pooja raudtee sõlm. Siia pidi kerkima ka New Yorgi esimene keskraudteejaam. L tähe kujulise põhiplaaniga terminal sai valmis 1871. aasta oktoobris. Selle oli projekteerinud arhitekt Jonbys ning tegelikult oli ta juba valmimise ajal sama hästi kui iganenud. Siia saabus kolm erinevat suurt raudteeliini ning iga liini reisijate jaoks oli jaamas eraldi ootesaal pagasiruum ja piletikassa. See oli midagi uut. Uudsed olid ka uue raudteejaama katus ning platvormiga mõtlev, tohutu varjualune, terasest ja klaasist silindervõlv, mis kattis nii jaama 60 meetri laiust hoonet kui viit perrooni ning kahtteist rööpapaari. Pariisi, Eiffeli torni ja Londoni kristallpaleed on seda arhitektide saavutustest töödeldud ja niimoodi 19. sajandi võimsaimat ja väljapaistvate ehitiste hulka tõstetud. 1898. aastal uuenda. New Yorgi keskraudteejaamahoone oli ka tollal klassikaliseks kutsutud fassaad mida ehtisid väljapaistvad kaunistused, muuhulgas ka monumentaalset rauast valatud kotkad. Nende tiibade laius oli oma neli-viis meetrit. Kuid New York muudkui kasvas ja Manhattan kasvas üha enam lärmi ja müra, üha saastatum, õhk, üha tihedam liiklus. Kõigist ümberehitustest ja uuendustest hoolimata ei suutnud keskraud ja enam kiiresti ja pidevalt kasvava reisijatehulgaga hakkama saada. Kaheksandal jaanuaril 1902 põrkas suitsu täis paak Avenio tunnelis, kaks rongi kokku. 17 inimest hukkus ja 38 sai vigastada. Oli viimane aeg Tosutavad auruvedurit elektrirongide vastu välja vahetada. Aasta lõpuks oli valmis projekt vanaraud teejaam lammutada ning ehitada uus kahe tasandiga elektrirongide terminal. Peainsener Williamsi võlgas. Tema plaan oli kallis, kõik raudtee tuli sügavale Manhattani aluskaljusse kaevata ning elektrivooluga varustada. Kui enam auruvedureid ei olnud, polnud ka õhurikkaid jäävatud perroone tarvis. Varasem raudteede piirkond sillutati ning sinna ehitada uusi hotell, kaubamaju ja esinduslike elumaju. 1903. aastal asus valitud arhitektide seltskond looma New Yorgi uue suure keskvaksali projekti. Hiigellinna hiiglaslik keskaksal rantsho pärminal pidi uhke tulema. Selle rajamiseks ei kõlvanud kaugeltki iga projekt ja mitmed neist lükati tagasi. Võitjate tiimiks sai šampooni firma riid and Sten, kes oli üht-teist juba esimese keskvaksali jaoks planeerinud. Pealegi oli arhitekt riidi. Õde abiellus jaama peaarhitekti William ujulgassega, kes selleks ajaks oli juba New Yorgi keskvaksali asepresident Ehitustööde alal. Sidemed loevad, see pole kusagil. Uudissidemed lugesid ka siis, kui New Yorgi arhitektid Voronia vohh komiteele oma keskvaksali projekti esitasid. Arhitekt Warren nimelt oli keskvaksali presidendi William vanderpilti nõbu. 1904. aasta veebruaris ühendasid Warreni avaid Moor ning reedias Stem oma jõud New Yorgi suure keskterminali rajamiseks. Ja järgmised kuus aastat kulusid uue jaamahoone plaanide ning projektide läbitöötamiseks, kooskõlastamiseks ja parandamiseks. Ehitustöödeks kulus 10 aastat. Töö oligi tohutu, sest raudteerööpad paigutati linnatänavatest oma kümmekond meetrit madalamale. Kahele erinevale tasandile tuli paika panna raud, teed ehitada perroonid, trepid, ülekäigud, juurdepääsuteed, tunnelid ning keskvaksali tohutu terminal ise kõige selle kohale. Rongid liikusid samal ajal ometi katkematult edasi ikka läbi senise vanadus, tavakeskvaksali, mis lõpuks 1910. aastal maha lõhuti. Kuni 1912. aastani oli kasutusel ajutine jaamahoone Lexingtoni avenüül. Nii et rongid ei jäänud ehitustööde ajaks hoopiski mitte seisma. Ei päeval. Ööga. Alal. Pöörlema. Nagu öeldud, Jon Fogertile näivad meeldivat kesköised rongid, seda juba Grides Klejevad vaeval. Esmalt laulis sedasama keskööks pressilaulu, bluusi taamad etta. Ja vanal bluusirahval ongi palju rongilaule, sest kuidas nad muidu sealt oma tolmusest ja kuumast Mississippist põhja poole suurematesse linnadesse esmajoones Chicagosse, said, ikka rongi rataste rütmis, mis nii sageli pluusi rütmiga kokku läheb. See oli vahepala. Me oleme New Yorgis. Me oleme New Yorgis keskraudteejaamas selle terminali hiiglaslikus saalis, mis avati üpris pidulikult pühapäeval, teisel veebruaril 1913, täpselt kell 12. Null üks. Null üks Pole aimugi, aga teada on, et avapäeval käis uut terminali vaatamas 150000 inimest. Ja nagu Ameerikas tavaks öelda, New York City pole pärast selle hoone valmimist enam endine. 19. sajandi Pariisis kaunite kunstide akadeemias tekkis arhitektuuri Steel, mida Prantsusmaal hakati kutsuma aat. Inglise vaste on fain, Aats, kauneid kunstid kui otse tõlkida. Nimesid on veelgi, kuid lühidalt öeldes kujutab art enesest uusklassitsismi hilisemat ja elektilisemat vormi ütlevad asjatundjad. Ütlevad veel, et selles stiilis on vanakreeka ja rooma klassikaline arhitektuur ühinenud renessansi ideedega. Tähtis on korrapärasus, sümmeetria, kindel ja selge kujundus, suursugusus ning viimistletud ja keeruline kaunistusviis. Selles stiilis ehitatud hooned on tavaliselt massiivsed ja grandioossed monumentaalsete klassikaliste detailidega valus traadid, rõdud, sambad, karniisid, seinasambad, kaunistuseks ka kõiksugu asju, reljeef, kivililledest, vanikuid, ornament, ehisraami, Vabbe hoonesse viib vägev ja suursugune trepp ning sissekäiku ehivad uhked sambad, joonia või Korintose sambad. Kõik on pidulik ja grandioosne. Elus võib ju ometi olla pidulikkust ja Grendioossest mõningat harva. Pariisi kaunite kunstide akadeemias õppisid paljud Ameerika arhitektid ja tulid kodumaale tagasi vaimustatud klassikalise arhitektuuri esteetilistest põhimõtetest. Nad projekteerisid uusi elamupiirkondi täis suuri silmatorkavaid hooneid, laiub Ulvareid ning kauneid parke. Kuid oma suuruse ja grandioosse tõttu jäi vii aad stiil siiski rohkem sellist hoonet Teie jaoks nagu muuseumid, pangad, raamatukogud ja raudteejaamad. See Euroopast toodud stiil sobis 19. ja 20. sajandivahetuse aegu hästi ameerika raha magnaatidele. Suur uhke sisiametiga aristokraat, näe see vastas hästi nende maitsele, arusaamisteleväärtushinnangutele ja rahakottidele. Milleks rikkust varjata? Nimekamad arhitektid, kes suurte ideedega Pariisist tagasi tulid, olid seal õppinud esimene ameeriklane Richard Morris, hant Tschweitze Richardson ja Charles mäki. Küllap mõjutasid nende ideed ka meie Arhitektide seltskonda härraseid, riidi, sdemmi, Vorenitia võtmoori, kes projekteerisid New Yorgi uue suure keskmaksale. Seda hoonet nimelt mainitakse igas Ühendriikide aad objektide nimistus. On olemas üks päris vapustav foto New Yorgi keskvaksali tohutust suurest peasaalist tõenäoliselt pärit umbes 1930.-test aastatest. Suur ja tühi ruum tühi selles mõttes ütles, et lage ainuüksi nelja numbrilauaga lihtsa ümarakujulise kellaga kroonitud ümarlett, mis selleski kantses ruumis üpris väikesena tähendab saab sealt infot või midagi muud. Raske öelda. Seina ääres on pikk rida piletimüügiluuke relvartigits peale kirjutatud. Lagedal põrandal seisab ja liigub inimesi grupiti ja üksinda. Pole ühtki meest, kellel kaabud peas poleks, ega daami ilma kübarata. 30. tema aed pole kahtlust. Kuigi inimesed on õieti peaaegu kõik vaid tumedad, hästi väljajoonistunud siluetis, jäävad paljud neist ka otse kiirgavatesse valgus vihkudesse. Need kiirgavad valgusvihud langevad teravnurga all hiigelruumi põrandale. Peaosa mängiva ruumi tohutu seina laealustest poolkaarekujulistest akendest mis on taaskord väga ja väga suured hiigelkatedraalis. Ei kujuta ette, kuidas fotograafil see õnnestus, kuid efekt on tõeliselt hämmastav. Viis hiigelsuurt valgusvihku reas täpselt välja joonistatud nii eredat ja säravat, nii materiaalse nähtunduvat ja inimeste tillukesed tumedad kogud lagedest ohutusruumis, keedee vihkude sees ja ümber. Jälle tuleb see tuttav vanade fotode nostalgia. Need inimesed, kes juhuslikult sellele fotole on jäänud, elasid oma elu, muretsesid oma muresid ning mõtlesid tol ammusel päeval New Yorgi keskvaksalist kusagile sõita. Üpris tõenäoline, et tänaseks päevaks on nad igavikku kadunud, kõigi oma murede ja rõõmudega vaats laes. Praeguse aja foto Gransentralist New Yorgi keskraudteejaamast kujutab sedasama suurt saali küll pisut teise nurga alt. Dramaatilisi valgus vihke sellel muidugi ei ole ja möödunud sajandi 30.-te pidulikkust samuti mitte. Noransentro on palju ning igatsust ümberehitusi läbi teinud ja päris ähvardavaid aegu üle elanud. Pärast teist maailmasõda 1900 viiekümnendatel muutus Ameerika eeslinnade ja autod emaks ning rongisõitjate arv kahanes kõvasti. Kruntide väärtus Manhattanil aga tõusis väga kõvasti. 1954. aastal tehti tõsiseid plaane keskraud Jaama terminal maha lõhkuda ning selle kohale hiiglaslik pilvelõhkuja püsti panna. Sellest plaanist õnneks midagi välja ei tulnud, aga suur kauplemine selle keskManhattani magusa maatüki ümber jätkus kuni keskkonnaga raudteejaamahoone lõpuks 1976. aastal arhitektuurilise eks mälestusmärgiks ning kaitsealuseks ehituseks kuulutati. Et see juhtuks, selleks pidid mitmedki New Yorgi väljapaistvad kodanikud oma kaaluka arvamusega esile astuma. Teiste seas kaitses keskraudteejaama ajaloolist hoonet ka Klein Kennedy unastis. Ja nii Heidrongiidika grantsentralist lahkuma ning sinna saabuma kaskameffisest. Mine sa tea. Mis ma ütlesin, Jean Fagerdile meeldivad rongilaulud. Reisijad, kes New Yorgi keskraudteejaama saabuvad, leiavad, entsis sellest tohutust peasaalist. 143 meetrit, 49 meetrit lai ja 46 meetrit kõrge sellised mõõtmed. Jaamahoone loojaid, nagu me juba teame. Klassikaline arhitektuur, täpsemalt Vana-Rooma termid, kuid konstruktsioon oli teadagi kaasaegne. Tennessee marmorist põrandaga ruumi katab tohutu võlvikujulise ripplae poolkaar, mida terassõrestik üleval hoiab. Ruumi otsas on kolm hiigelsuurt Kaaraken raamidega väikesteks piklikeks, rist külikuteks jaotatud ja need poolkaarekujulised laealused aknad, millest eelmisel fotol maagilised valgus Vootsisse tulvasid, on täiesti alles. Kahel pool suurt saali on kitsamad, massiivsete nelinurksete sammastega eraldatud löövid. Otsekui kirikus. Piletikassad on ikka seina ääres pikas reas nende kohal tohutu elektriline tabloo, mis rongide mineku ja tuleku aegu teatab. Väga palju lampe, väga palju valgust. Terminalis on viis hiigelkroonlühtrit kaetud kulla ja nikkelplaat ega, ja igas neist 144 elektripirni. Suured monitorid, ekraanid, ei ühtki pinki, kuhu väsinud reisija toetuda võiks. Küllap on see võimalus kusagil ooteruumides, baarides või restoranides. Müransentroles ongi olemas New York laste seas kuulus austribaar mida katab särav kahhelkividest võlvlagi. Suurest saalist viivad kaldteed rööbasteede juurde ülemisele tasandile ja trepid alumisele rongide juurde. Üks öine rong läks jälle teele. Eestes rongides ongi midagi müstilist, kihutab tundmatusse pimedusse ja viib kaasa sadu saatusi. Vilgutab punaseid, tagatulesid ja angel läinud. Küllap on New Yorgi keskvaksalihoones Manhattani vägevaid klaasist ja terasest pilvelõhkujaid. Endisaegade klassikalist elegantsi esindab ka mõndagi müstilist lõunasse jääval peafassaadil. Kolme hiigelsuure kaarakna ning neid eraldava nelja vägeva samba paari kohal kõrgub uhke kaar, mis näib hoidvat silti müranssentroltraminal. Selle kohal seisab 18 meetri laiune ja 15 meetri kõrgune skulptuuride grupp, mis ümbritseb suure kella numbrilauda. Avatud tiibadega Ameerika kotkas toetab siin rändurite ja kaupmeeste jumalat hermest. Selle keskse püsti seisva kuju kõrval istub kahel pool veel paar kuulsat antiiktegelast. Tugev Hera klass ning käsitööde järjaduste kaitseb vallas Ateena. Mida nad seal üleval nende jalge ees laiuv vast hullumeelse tempoga hiigellinnast arvavad? See jääb nende teada. New York, suur unistuste linn, mis pole just päriselt selline, nagu ta väljaspoolt paista võib. Liiga suur, liiga kiire, liiga palju inimesi. Noored räpparid ütlevad välja nii, nagu asjad on. Suurde keskvaksalis saabub iga päev rongidega 500000 inimest. Ah jaa, kirjutatud on need raud teejaama peasaali sinisesse hiigellakke maalitud 2500 tähte ning plaani kohaselt pidid need kujutama tähistaevast sügise öise Manhattani kohal kuid maaliti kogemata valepidi, nagu oleks neid tähtkujusid vaadeldud mitte alt maa pealt, vaid ilmselt siis kusagilt sealt kõrgemalt. Viga jäigi parandamata jänes ütlevad New York lased, et keskvaksali lagi pakub vaatajale New Yorgi öötaevast sellise pildi, mida näevad jumala silmad. Tsiteerigem lõpuks siis kunagist kolleegi MPC raadiost, kes sama 1937. aastal tehtud reportaažis New Yorgi keskvaksalist hoopis poeetilisema pildi oskas maalida. Kui minusugune siin ja praegu. Kiirrongid alustavad säravatel rööbastel oma teed tuhandetest meie suure maa erinevatest paikadest. Lõppsihiks suur keskvaksal riigi suurima linna süda otsekui magnet jõud tõmbaks nii öösel kui päeval suuri ronge siia Hatsoni jõe poole fantastilise metropoli. Nad kihutavad tuulena mööda 125. tänava üürimajadest, sukelduvad mürinal kahe ja poole millisesse tunnelisse, mis redutab sädeleva paak ääreni val. Ja siis krantse Central Station. Suur keskvaksali Paikus ristuvad miljonid elud. Hiigellava, millel iga päev tuhandeid draamasidet tähendab.