NSVL-is on üle 13000 kassi teadise lavinsbon Fol aastal 1967. Oletades, et ta mõtleski kasse arutame meie siit edasi aastal 2004 olnud Kanadas Quebeci ligi kolm miljonit kassi. Kaheksal nendest läks ootamatult hästi, nad kolisid just nende jaoks ehitatud moodsasse majja. See kobistlik ehitis koosneb väikestest kastidest, mille üks sein on avatud ja igas elamus on põrandal kena väike ümmargune vaip. Kastid on asetatud üksteise peale ja tundub, et täiesti juhuslikult. Tegelikult see muidugi nii ei ole. Tegelikult on siin tegutsenud rahvusvaheliselt tuntud installatsioonikunstnik mrayen yangan ei tuleks hoopiski öelda Jungen, sest mees on Šveitsist pärit ning teinud valmis kõiksugu kummalisi asju. Näiteks hiiglasliku vaala skeletti plastmassist õuetoolidest. Ja kirjeldatud kiisu maja loomiseks innustas kunstniku üks vägev ehitis mon reaalis. Idee, mis on rajani Jungeni meelest päästmist või vähemasti meenutamist väärt. See on kanade arhitekti mošezzafti unistuste kompleks. Kummaline hiigelkark, juppidest koosnev ehitis, mis mahutaks tuhandeid inimesi. Igal perel nii suur elamu kui just vaja. Ning aed. Habitaat 67 unistus, mis otsekui täitusega test päriselt. Ilusat pühapäeva. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas taas üks. Ikka üle Atlandi, nagu nad vanast maailmast tulid. Teisel oktoobril 1535 jõudis esimene eurooplane Šacardsee Saint Lorenzi jões seisvale Mondraali saarele mille keskel kõrgus saali või ka Mount Royali mägi. Tollal seisis selles paigas irokeesid ja asula otse irokeesid ja teised põlisrahvaste hõimud olid need paigad juba oma 8000 aastat tagasi asustanud. Aga on ju teada, mis juhtus, kui valged mehed ookeani tagant kohale jõudsid. Olgugi, et loodus oli siin karmi ja metsik ning et irokeesid oma põliseid maid kõigest jõust kaitsta püüdsid valge mehe ahnuse vastu. See kõik ei saanud. Äri sai siin karusnahkadega teha ja sellega prantslased kaalustasid üle Atlandi tuli kolaniste muudkui juurde ja tuliga misjonäre, kes 1642. aastal ehitasid Montrealis Saarele oma misjonijaama vill marei. Velmari sellel karmivõitu saarel oli siis Paikus, levitati katoliku usku, kus kaubeldi karusnahkadega ja kus niinimetatud uue Prantsusmaa rajamist õieti alustati. Irokeesid olid külvisad, nad muudkui ründasid seda prantslaste pidepunkti, kuni lõpuks alles aastal 1701 nendega rahu õnnestus teha. Selle eest saabus 1760 briti armee. Uus Prantsusmaaks kutsutud piirkonna asemel laius siin siis edaspidi briti kuningriigi asuma. Selleks ajaks oli hõlmarist Jubamon reaalsaanud. Asula kasvas ja sai linnaõigused 1000 832844 Saimon reaalviieks aastaks Kanada ühendatud provintsi pealinn. Kas selle aja jooksul saabus linnarohkest inglise keelt kõnelevat rahvast nii et inglise ja prantsuse keelegrupid said nüüd enam-vähem võrdsed? Inglisekeelse kommuuni abiga ehitati siia üks Kanada esimesi ülikoole. McGilli ülikool ja jõukad kaupmehed hakkasid endale Monroe Reali mäe jalamile uhkeid villasid ehitama. Kaks keelt niisiis nagundeni olla noalaulus, tema teab Kanadast pärit, nagu ta on aastaks 1860 Stahlis saanud suurim linn Põhja-Ameerikas ja tähtsaim linn Kanadas surraud teekeskus ning praegu vanas Stahlis asu san Shaki Street. 19. sajandil Sand Champs Street kujutas enesest riigi ärikeskust siis sama, mis Volstrid New Yorgis köiega Valga juba lähedal paiknevad, väiksemad linnad oma haarde alla võttis, tõusis prantsusekeelsete elanike osasin suuresti õige pea pärast esimest maailmasõda. Ta hakkas Ühendriikides teatavasti keeluseadus kehtima aga Kanadas mitte, mis tähendas rahalist, sai alkoholitarbijate taevariik, kuid turistide vool ei päästnud ametiga Kanadat börsikrahhist ja depressiooni ajast. Kuigi juba 1930.-te keskel hakkas mon reaalsellest toibuma ning vägevaid pilvelõhkujaid taeva poole kasvatama. 1930.-test, mis niisiis Moriaali jaoks vist päris õnnelik aeg oli, sai kahjuks neljakümnendad. Teise maailmasõja ajal protesteeris Montreali linnapea Kamil jäänulee sunniviisilise väeteenistuse vastu ning õhutas linnarahvast föderaalvalitsuse registreerimiskäsku eirama. Linnapea pandi vangi aga elu läks edasi. 1950. aastal elas valmis juba ligi miljon inimest ja tollase linna peal žanra pool oli käis aeg uued linna arenguplaanid läbi vaadata. Kroonides olid kirjas uus metroo, Stahlis sadama laiendamine ning San Floranssi uue veeteedevõrgu avamine. Neis olid uued hoonete piirkonnad ja pilvelõhkujad ning aasta 1967 pidimon raali Kanada suuruselt teise linna ja Quebeci provintsi pealinna igaveseks ajaks üle maailma tuntud linnaks tegema. 1967. 1967 kuumlille laste suvi San Franciscos, kus hedas põri marihuaana suitsust hallides saalides tegid koos valgusshowdega muusikat hipide gurud doosema greip, Full LED esireas. 1967 kosmoseajastu Kennedy neemelt just startinud kosmoserakett kolm astronauti pardal süttis põlema, astronaudid hukkusid. 1967 juunis algas Kuue päeva pikkune sõda Iisraeli ja Egiptuse vahel. Selle tagajärjed annavad end tunda ka veel ligi neli aastakümmet hiljem. 1967 doktor Christian Barnaartegi Kaplinnas maailma esimese südamesiirdamise operatsiooni. 1967 Kanadas Montrealis korraldati maailmanäitus Expo 67 Suurte uhkete ja vägevate väljapanekute traditsioon on siin maa peal ju ammugi olemas ja selliste väljapanekute jaoks on päris unikaalseid ehitisi loodud Victoria ajastu. Inglismaal korraldati aastal 1851 suur näitus, kuhu oli toodud eksponent, olete tervest maailmast ning Londonisse haid paaki ehitati kõigi nende jaoks hiiglaslik särav Krist tall, palee kahjuks pole seda enam alles. Selle eest on alles ehitis, mis püstitati Pariisi suure prantsuse revolutsiooni 100. aastapäeva auks korraldatud maailmanäituse jaoks. Eiffeli torn, mille avas Walesi prints märtsis 1889. Hiiglaslik neljal jalal seisev raudkonstruktsioon, mille 18000 metalldetaili ühendati kahe miljoni ja 500000 neediga. Maani maha materdatud ja taevani ülistatud Eiffeli tornist sai õige pea Pariisi sümbol ja selleks on ta ka jäänud. Aga maailm ning elu selles muutus aastatega kõvasti. 1967. aasta EXPO maailma näituseks Kanadas Montrealis ei pandud püsti sätendavad kristall paleedega pilvedeni tõusvat lähedal. Nii võimsat, kuid kaugusest filigraanse na tunduvat torni. EXPO 67 jaoks pandi püsti Habitaat 67. Vägev kompleks mitte üksnes imetlemiseks, vaid inimestele elamiseks. Juss laulnud pritsisid Bardot esmased maailma vallutamise ajad olid 1967.-ks aastaks juba möödas kuid see oli aasta, mil ta kohtus Elysee palees president šarde kooliga. Teispool ookeani pühitses samal ajal oma triumfi arhitekt Mochezzafti lootuses, et tema suurprojekti ootab edukas tulek. Kõik algas sellest, et Kanadat tsemenditöösturid tahtsidki Eesti rikkaks saada ning tegid eksporganiseerijatele ettepaneku Montreali linna vana sadama vastas paiknevale Sand Lorenzi jõe maabumissillale. Üks tõesti kaasaegne ja moodne arhitektuurikompleks ehitada. EXPO rahvas valis eksperimentaalset ehitist projekteerima andeka 25 aastase arhitekti mošesofti, kes abitaati plaanide tegemisel rajal alles McGilli ülikoolis õppis. Muidugi ei teinud ta kogu tööd üksi, vaid koos teiste Itaalia arhitektide ja ehitusinseneridega kuid põhiidee oli softi oma. Temale nimelt ei meeldinud eeslinnad, mis täitsid suurlinna ümbritseva maastiku. Talle ei meeldinud ka taeva poole tõusvad kõrged kortermajad, milles elavad inimesed olid loodusest päriselt eraldatud. Kuid sidet loodusega pidas seda eriti oluliseks. Niisiis projekteeriste Haabitaate kahe eesmärgiga, et suur hulk inimesi võimalikult väikesele maa-alale ära mahutada. Samas aga nii, et nende privaatsus ning suhe loodusega igal juhul alles jääks. Ta tahtis ehitada tohutu kompaktse hiigellinna kus oleks eluasemed 1000-le perekonnale, kauplused ja isegi kool. Muidugi oli see julge eksperiment nii ehitajate kui hiigelkompleksi tulevaste elanike jaoks. Unistus kuivas teokstegemise käigus vähehaaval kokku. Kortereid planeeriti lõpuks vaid 158 ilma kaupluse ja koolita. Väikese seotud linnana mõeldud kompleksist sai tegelikult hiigelsuur ja väga kallis kortermaja Expo 67 maa-alal mis tähendas seda, et kui maailmanäitus suleti, jäi Habitaat Montreali linna keskusest üpris kaugele. Oh ei, see, mis Mandriaali kerkis, polnud sellest linnast pärit Leonard Goeni pidulik laulude torn kuhu 27 inglit laulja juhtinud olid seal ju midagi hoopis maisemat, kuid samas lausa põnevat. See oli kummaline projekt, mis meenutas üksteise peale laotud betoonkastidest mäge. 1967. aastal ilmselt kõige modernsem kaasaegsem ehitis sarnanes samas poeblo indiaanlaste küla või Itaalia Mceronivate ranniku linnakestega. Habitaati ehitusplatsi kõrvale rajati kõigepealt üks uus vabrik nelja hiigelsuure vormi või šablooni jaoks. Nendest tehti standard, märts sektsioonid valmis. Vormi sisse paigutati teras võrestik, see valati betooni ka üle. Kui betoon kivistunud oli, tõsteti sektsioon montaažiliinile, pandi paika elektrijuhtmed, kontaktid ning puupõrand, aknad ja isolatsioon. Lisati valmis ehitatud vannituba ja köök. Tere oligi valmis elamukompleksis oma koha sisse võtma. Hiigelkraana tõstis kõik need moodulid paika. Ardiselt inimlik, ei mingit poeesiat, romantikat ega laulude torni. Eks aastal 1967 oli mon reali kuulus poeg, lõunast kõue on 33 aastat vana ning sünnilinnast juba üpris kaugele jõudnud. On, Reali jaoks oli see üks väga tähelepanu väärne aasta. Habitaat 67 oli kolme aastaga valmis ehitatud. 354-st sektsioonist oli valmis tehtud 158 korterit ja just see, kuidas nad ühtseks kompleksis kokku olid pandud, tegi vahelduvate vormidega hiigelehitusest nii ebatavalise ja erakordse mitte ainult väljaspoolt, vaid ka seest. Nõid kastikujulisi elamuid oli 15 erinevat liiki. Sealses maailmas hinnatakse hoone või korteri suurust ikka ju magamistubade arvu järgi. Abitaadi kompleksis leidus kõike ühe magamistoaga korteritest, nelja magamistoaga korterite nii ja kõige olulisem kõik need erinevates suurustes. Kast korterid olid astmetena üksteise peale paigutatud, nii et ühe elamu katusest sai teise astme võrra kõrgemalseisva elamu privaatne aed. Nii et ehitus võis eemalt vaadates meenutada lapse mänguklotsidest laotud maja kusjuures klotsid on asetatud nii, nagu lapsele parasjagu pähe tuleb. Tegelikult pole Habitaat 67 projektis mitte midagi juhuslikku või meelevaldset kõikon äärmiselt täpselt läbi mõeldud ja paigas. Plaan tundub geniaalsena. Ja fotode järgi on seda ülikeeruline kirjeldada. Kõige väiksemad linnud laulavad kõige kaunimaid laule. Võib-olla tõesti, meenutab Habitaati kompleks õige kaugelt linnupesade kobaraid kusagil mäeküljel. Õige kaugelt. Lähemalt eristab silm juba kolme sakilist kandiliste kastide kobarat. Kastid ronivad Astangutena üksteise kukil ülespoole. Astangute vahel on õhku ja ruumi, muste akende avaused lisavad mõlemat veelgi juurde. Kõrgemates kohtades loen 12 korrust, kuivõrd naid sakkidena ülespoole ronivaid, kuupe ja ristkülikuid korrusteks pidada saabki. Alumised elamud on ehitatud tugevamate ja kindla matena, ülemised toetavad ju nendele. Uksed avanevad rohelistes segaduse aedadesse mida ümbritsevad rõdude piirded. Kohati on nende erinevates suurustes elamute vahel ka väljastpoolt koridore näha ja liftid on samuti nähtaval, mis on omaette tore. Habitajad 67 ehitamine läks maksma üle 22 miljoni Ameerika dollari. Selle raha eest oleks saanud püsti panna kuus kuni kaheksa tavalist linnamaja. Muidugi mõrvasid arhitekt Moshessaa nii ja tema aatekaaslased, et esimene selline kompleks on kallis. Kui aga tulevikus juba masstoodanguga tegemist saab olema, tuleb kõik palju odavamalt kätte. Realis kokku Expo 67 avati 50 miljonit inimest. Tulija imetles kõige muuhulgas Kahabitaat kompleksi kuid vaimustust jäi väheks. Olgugi, et eemalt tundus kogu ehitis otsekui põnev, kui pistlik skulptuur. Lähemal vaatlusel kahanes hiigelhoone võllu tunduvalt. Hallid betoonkastid olid igavad, jäigutsenud sisse kolima. Kompleksi sees ei kaitsnud softi plastikuga kaetud jalakäijate teed mis viisid liftide ja parkimisplatside juurde elanikke raali külma talve eest. Muidugi oli Habitajat 67 projekt algusest peale äärmiselt julge, uudne ja matturlik nii konstruktsiooni poolest kui inimlikust vaatepunktist see hiigelkompleks. See turismiobjekt oli ometi mõeldud selleks, et inimesed seal elaksid, ennast seal hästi tunneksid. Jaama aeduariksid sõna otseses mõttes. Ja siin ju elataksegi. 150 perekonna jaoks on see kummaline hiigelpikk, rida nelinurkseid, astmeliste püramiidi täna ülespoole tõusvaid kast, kortereid koduks saanud. Väga kallist hinda maksaks koduks. Mida nii arhitektid, projekteerijad kui poliitikud aastate jooksul taevani kiitnud ning põhjalikult kritiseerinud anud. Maailmakuulsa arhitekti Lagorbol. See sõnade järgi on Habitaat 67 unikaalne elamiseks mõeldud masin. Kõige alumisel korrusel ühendavad niinimetatud teenindusrajad kõikvõimalikke teeninduspiirkondi ja parkimisplatse. Järgmisel korrusel on jalakäijate ala plastikuga jäätud, tänavad viivad siin kõigi korterite juurde, on sildu ja ülekäiguradasid kõrgematel korrustel paiknevatesse kodudesse aitavad juba liftid jõuda lastele, kes maa peal asuvatesse parkidesse minekuks veel liiga väikesed on. Leiduvad mänguväljakud kõrgematel korrustel. Astmetena kõrgusse ronivad hooned, katuseaiad, midagi on selles pildis väga tuttavat. Tilluke Monaco trügib niimoodi kõrghoonete abiga ülespoole, sest maa peal seal ruumi ei ole. Just kaugelt meenutab pilt taadist pisut Monaco uusi heledaid kõrghooneid aga ainult pisut ja palme. Halley Habitaati katuseaedades juba kindlasti ei kasva. Kuid kaasaegne arhitektuur elab siin, kuis Jahabitaat oli oma sünni ajal muidugi ultramoodne ehitis. Teist samasugust pole siin maa peal tänase päevani. Selle looja arhitekt mošees Kohti lootis küll, et tema nägemus säärastest üksteise sisse ja üksteisest välja kasvavatest maja moodulitest elab edasi ja levib üle maailma. Ta oligi juba sõlminud mitmeid lepinguid Habitaat komplekside ehitamiseks New Yorki, Puerto Ricos, Iisraeli Rochesteri pärani. Kuid neid lepinguid ei viidud jale ellu. Küllap olid tema plaanid liialt eksperimentaalsed, riskantsed ja liiga kallid. Nii et Havitajat 67 mon reaalis on ainus sedalaadi ehitus siin maa peal. Täidab ikka oma algset ülesannet, kui üks suur inimeste eluase. Kui Expo 67 suleti, jäi hiigelkompleks esialgu küll väga üksi. Südalinn oli ju kaugel. Aja jooksul aga kasvas linn suuremaks ja tuli jõele lähemale. Nii et tänapäeval on Habitaat üpris elitaarne elamukompleks, mille elanikud on oma kodud endale päriseks ostnud. Koos aiaga basseinidega peaterasse. Inimese ja tema kodulugu on küll üks spek ja kummaline lugu. Kui meie esivanemad lõpuks koopast välja kolisid, ootasid näid uued avastused, armetud muldonnid, loomanahkadega kaetud telgid Puurantidest ja kividest hütid. Selliste eluasemete kogumitest, mis ikka alati vee lähedusse tekkisid, kasvas küla. Sellest kujunes omakorda linn ning tuulised teed viisid alati elu allikaveekogu juurde. Möödus aastatuhandeid, millest midagi alles ei ole möödas aasta ladu, millest oleme mõndagi teada saanud. Elustiil ja ehitusstiil vaheldus teisega. Ja tollased ammused loojad tegid oma tööd nii hästi, et meil on õnn nende loomingut näha ja imetleda kirikuid, katedraale, losse ja paleesid, eluhooneid ja villasid. Hävitajad 67 näitab omal moel seda, kuidas inimene on õppinud kõiki olemasolevaid võimalusi ära kasutama ning uusi avastama. Kogu kompleks, mis näeb välja nagu hiigelsuur hunnik risti-rästi üksteise otsa visatud kaste sobib hästi ka ümbrusega. Iga nii-öelda kast kaalub muide 70 kuni 90 tonni. Nende vahele jäänud niinimetatud õhuaugud pole muidugi samuti juhuslikult tekkinud ja valguse mäng paneb kogu kompleksi omal kombel elama. Vahest võib selle projekti juuri otsida ka Iisraelist pärit moshee softi lapsepõlvemaalt, Lähis-Ida-arhitektuurist. Arhitektil oli mõttes tööstuslikult toodetavate kasti taoliste betoonist majakestega tulevikus lõputult kombineerida muuta neid keerukateks süsteemideks erinevates paikades ja erinevates tingimustes. Selline pidi olema tulevikulinnade loomise idee, rütmide variatsioonid, otsus nagu eramajas või ühine tegutsemine, täpselt nagu soovite. Ja loodus siinsamas käega katsuda. Päriselt nii pole asjad seni vist arenenud. Aga õnneks ei või iial teada, mida tulevik toob man, reaalis või kusagil mujal. Seekord räägime aine salapärasest neljandast olekust ehk plasmast ning mis sellega peale hakata. Käime ära Tehnikaülikoolis tehnoloogiamessil uudistamas eestlaste loodud eriti odavaid tõhusaid päikese reisid ning meenutame Eesti tehnikaloo keerulist käekäiku teise maailmasõja järel. Saatejuht Anvar Tummelas. Labor kõlab eetris kell 17. Null viis pühapäeval ja kordusena kell üks kolmapäeva öösel.