Kunagise Mäednesd grupi mehe saaksi laulude sõnumit on teinekord päris raske tabada või on asi tabajas, aga see laul ilmselt tõmbab tähelepanu noorukitele, kes oma kohta ei suuda leida ning nukruse ja tühjuse tunde varjamiseks kangesti kõvasid mehi etendavad. Ja veel on selles laulus palju apelsine ja sidruneid hapuvõitu ümberringi. Kusagil pole mainitud, et seal, kuhu meil nüüd plaanis rännata, apelsine ja sidruneid, kasvaks kautsuke puit pigem ja sinnakanti asetas oma lühilugude kangelased päris tihti inglise tuntud romaanide ja novellide meister Soomerset maagam. Ning päris tihti olid nemadki nukruse ja tühjusetundest haaratud. Mis võikski veel inimlikum olla, eriti kodust kaugel keset kuuma ja võõrast maad, kuigi inglased end noil kaugele jäänud aegadel oma asumaades üpris koduselt tundsid, vähemasti osa nendest istanduste omanikud, kõrgemad ametnikud ja sõjaväelased. Küllap moodustasid nad seal troopikas oma niinimetatud koloniaalaristokraatia kes elas koduste hiiglaslike kommet järgi jahid kella viie teed pidulikud õhtusöögid. Singapuris kogunes kõrgem seltskond ligi poole sajandi vältel luksusliku ja elegantses hotelli rahvus. Ja see ongi tänane märgusena. Ilusat pühapäeva, taas kord. Mina olen Helgi Erilaid. Vikerraadios algas. Täna magame siil linadel, joome kristall vokaalidest kallist veini ja sööme hõbenõudelt hõrgutavaid roogi, küünalde säras ning kroonlühtrit all. Progolharumi. Sall sobib rähvalisega küll. Kell on tegelikult üks muretu paik, kus on tore aeg-ajalt natuke aega olla. Kodus on argipäev, kuid v ja ole püüa pese ja nühi ja küüria muretse. Hotellis on rahu majas. Nii isikupäratu koht, lihtsalt katus pea kohal, kusagil võõras paigas. Luksus pole üldse oluline. Aga kui see olemas on, miks mitte seda nautida, kuid midagi väärt on vaid tõeline rikkalik aja luksus, mida moodsates tänapäeva hotellides olla ei saa. Pariisi Rootsis on seal olemas Londonis always ja Moldofis. Nissi ehk Nizza neegreskus, Monaco hotelle, Pariis hotellis rahvalus Singapuris, mis valmis 1899. Kuid kõik algas sealkandis juba hoopis varem. Singapuri leiame kaugelt Kagu-Aasiast Malai poolsaare lõunatipust. Kaardil on tilluke saar, mille lõunatipus omakorda Singapuri linn seisab. Esimene kirjalik vihje sellele paigale leidub kolmandast sajandist pärit hiina ürikutes. Siin on juttu saarest, mille nimi on puuloa ning see arvatakse olevat tõlgemalainimest. Mul au. Jong, mis tähendab saar lõpus siis Malai poolsaare lõpus ma lähiajalooannaalidest leiduv lugu triivi aia kuningriigi printsist reetri Voanast, kes saabus Saarele Ungari 13. sajandil. Talle hakkas silma kummaline loom, tema meelest kangesti lõvi moodi ja nii otsustas ta saarele loodud asundusele anda nimeks singa Puura. Mis sanskriti keeles lõvi linna tähendab? Asjatundjate meelest pole Singapuris küll iial lõvisid elanud tiigreid küll. Seal oli üldse ohtlik, nagu tiigritest vähe oleks, kujunes siia piraatide jaoks tõeline taevariik. Poolsaare tipus lõppesid Hiinast, Indiast Araabiast, Portugalist tulevate laevade mereteed ning Singapur oli tuntud ka nime all. Temaszek mereline. Kümnenda sajandi lõpukümnendil põgenes Temaszeki viimane rivi ja prints paranes vaara ning temast sai pikkadeks aastateks varem valitseja kuni siiam selle magusa maatüki endale vallutas. Hiljem sai saarest Johoori impeeriumi osa malaka sultanaadis, nii et kõiksugurahvast jõudis väikesest kõik tähtsal kohal seisvast saarest üle käia. Kuni tulid eurooplased. Euroopa koloniaalriigid ütlesid tohutuma laiarhipelaagi 16. ja 19. sajandi vahel. Esmalt tulid portugallased, siis hollandlased ja britid ning nüüd on meil vaja rääkida mehest, kelle nimi oli Toomas Stanfordi pingli. Rahvas. Aastal 1795 oli Stanford rahvas 14 aastat vana ning asus noorema ametniku kohale Briti Ida-India kompaniis. Arukas noormees tundis 10 aastat hiljem juba kohalikke keeli ja kombeid siis, kui ta Malaisiasse tööle saadeti. Tema juhtimisel õnnestus Jaava saar Hollandlastelt briti kuningriigi valdusse saada. Neli aastat oli ta saarel kuberner ning tegi seal kõvasti tööd. Moodustas uue valitsuse, lõpetas sunnitöö ja seotalismi, uuendas ma omandisüsteemi. 815 sõitis rahwers koju Inglismaale, kus kirjutas ja avaldas Narva ajaloo. Ning 1817 hindas briti kuningriik tema teene edasu maadel sellega, et tõstis 30 kuueaastase rähvalusi aadliseisusse. Söör Toomas Stem Fornbingli rahus sõitis kuuma Kagu-Aasiasse tagasi. Temast sai men kuuleni kuberner Sumatra. Ja 1819 oli ta juba Singapuris Ida-India kompaniis. Toomas leidis, et kogu arhipelaagist kaubateid peaks valitsema Briti kuningriik. Taanlased juba üksnes sellepärast. Saarestikus käis läbi Hiina ning Briti asuma India vaheline kaubatee, mis oli seoses oopiumikaubandusega oluliselt tähtsaks muutunud. Niisiis oma meretagust impeeriumi suurendavale Briti kuningriigile oli sellesse piirkonda uut sadamat vaja. Rähvls oli Kagu-Aasias nagu kodus, ta tundis seda piirkonda ning oli kindel, et just Singapuri saar on kõige õigem asukoht uue briti sadamalinna jaoks. Paremat paika oli raske leida otse Malaisia lõunatipus kaubateede ristumiskohas malakaga väina läheduses. Siin olid ammustest aegadest olemas suurepärane looduslik sadam, puhas joogivesi ning puuvarud laevade parandamiseks. Rähwers jõudis oma ekspeditsiooni ka Singapuri jaanuarist 1819 ning leidis eest huvitava olukorra. Siin nimelt valitses Johoris sultan Tenku Abdul Rahman On kuid üksnes nimeliselt. Tegelikult oli Singapur ikkagi hollandlaste kontrolli all ning sultan poleks iial nõustunud Britli kuningriigi baasi rajamisega Singapuri. Kuid rähvlistiaadised Abdul Rahman olin Johoori sultan ainult seepärast, et tema Wend tend kuhusse in oli nende isa surma ajal Johorist ära tänangis oma abielutseremoonial. Ning jäi seejärel ühele Riia au saarestiku saare lemma pakku. Rahval õnnestus sünnijärgne Johoori sultani troonipärija Hussein Singapuri tagasi tuua ning troonile tõsta. Lisaks lubasta uuele sultanile igal aastal kenakese rahasumma maksta, kui Hussein annab Briti kuningriigile õiguse puri kaubasadam rajada. Riikidevaheline leping kirjutati alla veebruaris 1819 ning Singapuri sadamalinn oligi sündinud. Missugune vägev ja värviline impeerium brittidel ikka kunagi oli. Sellesse vanasse kahisevasse laulu olid jäänud panama sansi bar Jamaika. Lisaks kogu tohutu India, Indoneesia ja aastast 1819 kuulus sellesse impeeriumi siis ka Singapuri saar mille lõunatippu asuti rajama uut suurt sadamat. Alguses olid siin vaid india sõdurite rügement ja mõned suurtükid kuid Ronja kasvas kui nõiaväel. Arhipelaagist levis kulutulena uudis uuest vabast sadamast ning Hiina, India ja Araabia kaupmehi lausa voolas saarele. Rahvls, kes oli vahepeal taas Wen kuulenis töötanud, tuli 1822 Singapuris gaasi ning leidis siin üht-teist, mis talle ei meeldinud. Uue koloonia eest vastutama jäänud major William Argvar oli näiteks teinud hasartmängude ja oopiumi müügilubasid ja see oli refelsi meelest väga halb asi. Asevalitsejast major kaotas oma sooja koha ja rahvusjätkas oma diplomaatilist missiooni. Õnnestus chachouri Sultoniga uus leping sõlmida, mille kohaselt kogu Singapuri saar neid briti võimu all oli ning selle elanikud pidid briti seadustele alluma. Kuid Malai kombed, traditsioonid ja usk alles jääda tingimusel, et nad tsiteerin, vastavad mõistlikkusele, õiglusele ja inimlikkusele. Rahval soli alati suhtunud briti krooni kolooniates elavatest matesse kui võrdsetesseini molenditesse, mida ei, hoopiski mitte kõigi valgete asumaade valitsejate kohta öelda ei saa, kui uskuda ajaloolisi raamatuid ja filme mis on väga tõenäoliselt elust enesest oma materjali saanud anud. Rahval tundis huvi asumaade põliselanik ja aja loodavad ning uskumuste vastu ning püüdis kõigi vahenditega kohutavale orjakaubandusele lõpu teha. Oktoobris 1823 lahkus söör omas stan fon vingle rahvuskaugemalaisia säravast rohelisest igavesest suvest kodumaale Inglismaale. Ta ei teadnud siis, et ta enam iial Singapuri tagasi ei tule. Tema uhke nimega vaev, sein, kuulsus süttis koduteel põlema ning uppus, viies kaasa enam-vähem kogu Söör, Stanfordi maise vara. Rahvale sisekülge pääses, kuid suri juba mõne aasta pärast 1826 ainult 45 aastasena. Hämaral udusel Inglismaa algusaeg kell neli pärastlõunal seisma jääb, sest kogu maa naudib oma bee tassikest kapast, hiiu näo. Söör Stafford rahvus oli oma töö hästi teinud. Tema rajatud briti sadamalinn Singapur kauge Malaisia lõunatipus seisval saarel üha kasvas ja tugevnes. Aastal 1824 elas siin juba 10000 inimest. Kui viie aasta eest oli tegemist vaid 150 hingelise külakesega. Ühtse halduse olla, ühendati Priit dias omad Benang malaka ja Singapur nimega streitz septoments. Väina asundused. Aastal 1832 sai Singapurist kagupiirkonna keskus. 1867 kuulutati Väine asundused ametlikult briti krooni kolooniaks, mille üle valitses Singapuris elav kuberner. Kauge ja saladuslik. Kas oma lõunamere tohutu Arhipelaag, kuhu saabus pidevalt seiklushimulist rahvast põhjapoolselt emamaalt? Kui Väike-Rannaaurik Caninad kaldale jõe suudmes jäidel maastiku pigem sõbralikkust kui aukartust äratavat ilust hing kinni. Selles oli mingi lustakus nagu lindude lõbusseerin puude otsas, mida ta polnud eales oodanud. Jõe mõlemal kaldal kasvasid mangrovid ja Nipa palmid ning nende taga paistis põlismetsa tihe rohelus. Kauguses kõrgusid sinised mäed, ahelik aheliku järel. Nii kaugele kui silm ulatus nägema laia avarus, kus juubeldav kujutlus rõõmuga rännata. Ta võib rohelus sädelust päikese käes ning taevas oli reibas ja rõõmsameelne. Kaunis maa näis teda naeratusega vastu võtvat. Nad sõudsid paadiga edasi, hoidudes kalda lähedale ja kõrgel pea kohal lendas tuvide paar värvivälgatus, nagu elav ju veel, tuiskas üle nende tee seal jäälind. Ühel oksal istus maksa ahvi saba trippa horisondil teisel pool laia jõge. Džungli taga oli rida väikesi valgeid pilvi. Ainsad pilved taevas ja nad nägid välja nagu rivi valgesse riietunud baleriin, kes ärevil ja rõõmsad, ootavad lava taga eesriide kerkimist. Nii on Williams samas, et Moom ühes oma lühijuttudest lõunamere saare meie silme ette maalinud. Kagu-Aasia sobis talle, ta rändas seal palju ringi ning õnneks oli seal olemas ka paik, kus ta ei käi tihtipeale. Ta armastas. Hotell, rahvas Singapuris. Praagal haarame pidulik rändhotell sobib Singapuri ja järgi oma nime saanud rahvlsatelliga küll rahvls nimelt on asetatud maailma suur suguseimate hotellide ritta. See hoone on kõige ehtsam legend. Aga Singapurist oli just saanud briti kroonikoloonia keskus Kagu-Aasias, kui mesid hetkeks lahkusime. Linn kasvas jõudsalt tänu vabakaubandusele suurele sadamale ning kaudsuki ekspordile. Siin ristusid paljude riikide kaubateed ning laevad tõid kohale rahvast, kellele kodumaal enam tööd ja leiba ei jätkunud. Inglased elasid peaasjalikult suures jõukas linnaosas, mida siiani koloniaalpiirkonnaks kutsutakse. Kalonial District. Siia ehitati, kuid teatreid ja kriketiväljakuid ning siinseisid raekoda, Parlamendi hoone ja ülemkohtuhoone. Siin oli kõik väga inglaslik. Esimene hotell avati siin 1887. aasta lõpus vanas kahekorruselises koloniaalpanga lausranna teel. Viits rõõmuks, mida kutsuti ka duendi. Austreid pidi olema siis esinduslik tänav, kus oli tervelt 20 maja. Selles esimeses hotellis oli kümmekond numbrituba ning sellega asusid tegelema Armeenia kogukonna liikmed. Neli venda, Martin Tigrand, Aviet, Jarsak, Sargias. Paari aasta jooksul kerkis uus kahe tiivaga peahoone mida täiendasid veranda, ballisaal baar, piljardisaal ning palmiaed. Tõenäoliselt 1930.-test pärit fotol on näha suur kõrge kolmekorruseline hoone, mille esimese korruse moodustab lahtine veranda. Nelja suure uksega, Nende kohal laiuvad varikatust toetavad kõrged sambad. Kahel pool on madalat, palus traadi, mis piiravad suurt lahtist kõrgete kaarakendega põrandat. Kahel ülemisel korrusel on pikad akende read ning sissekäigu kohal katusel klassikaline ehisviil mille tipus lipuvarras ja vana hea Jonyandžek. Maja ümber kasvab hiigelkõrgeid, lehvik, palme õitsvaid põõsaid ja lilli. Victoria ajastu lõpu arhitektuuriklassikale toetuv elegants koloniaal Se värvinguga. Südamete murdmise hotell. See küll ei olnud mingi üksildane, selline. Murtud südamed leidsid siit tõenäoliselt lohutust. Lõksusel on kindlasti lohutav mõju, hea meelega prooviks isegi, teinekord aga hea luksust Leedus rahvushotellis juba algusaegadest peale. Möödunud sajandi algkümnenditel oli rähvalus ainus hotell malaka väina kolooniates mis võis elektrivalguse ning kuumust leevendavat ventilaatorite üle uhkust tunda. Ja algusest peale on see elegantne, paika rikkaid ja kuulsaid ligi tõmmanud. Kumu rahvushotellist levis koloniaalringkondades kiiresti ning iseenesest mõista tahtis enesest lugupidav kõrgseltskond end selles peenes paigas näidata. Kes rahval siis peetud vastuvõttudel pidudel ja pallidel viibinud oli, mis seal viibinutel seljas see oli, see oli seltskondade vestlusteema number üks vähemasti algaegadel. Sest kes end rahvale siis ei näidanud, seda polnud olemas, nagu tavaks öelda. Ning kaks asja tegid rahvlisatel eriti kuulsaks, kui mitte kurikuulsaks. Nimelt siin olevat maha lastud Singapuri viimane ellu jäänud metsik Tiiger. Mõnedes lugudes juhtunud see kurb ja häbiväärne sündmus suures paaris. Kuid rahversi hotelli personal olevat väitnud, et looma Etti paaria piljarditoa vaiadel seisva põranda alla ning lasti seal 1902. aasta augustis maha. Piisavalt leidus rahvast, kelle meelest see koht, uudishimu, väärtali. Teine asi oli juba lõbusam rahvale baarimees jaam Dong muun nimelt segas esmakordselt umbkaudu aastal 1910 kokku hotellifirma joogiks jäänud kokteili sünnist ja kirsilikööri-ist. Joogi nimeks sai ja jäi Singapur Slim. 30 janust kurku rahul, siis oli neid küll hoopis enam. Koloniaalpiirkonna kõrgseltskond käis siin koos rohkem kui nelja aastakümne jooksul ning hotellis on pikemat või lühemat aega peatunud tuttavate džungliraamatut. Reisidest ja salapärasest troopikas võlutud Poola päritolu inglise kirjanik Joseph Conrad täna juba tsiteeritud sõnas, et ma, kes on öelnud, et hotell rähvarlson, kõikide eksootilise ida muinaslugude sümbol näitekirjanik, näitleja. Charlie Chaplin ise helistas oma rännakutel rahvushotelli ja seda tegid Hallywoodi kuulsad ning kaunid staarid. Sädelev land, Harlow, saladuslik brünett leivaga Aarner ning mitmesuguste afääride poolest tuntud Elizabeth Taylor ise. Loeme nüüd just öeldud nimed kokku, neid saab kaheksa. Nende järgi on nimed antud hotell rahvalust kaheksale uhkeimale sviidile kuid suurim ja säravaim hotellis viitidest kannab söör Stafford Revalsi nime. Pääl kaovad peatus rahval siis aastal 1930. See andekas kirjanik ja näitleja lahkus siit ilmast 1973 jõudnud mängida aga mitmetest Ameerika telesarjades ning filmides näiteks hiljem, 60 päevaga ümber maailma peaks ka siinkandis tuttavalema. Koomilised rollid sobisid talle hästi ning ta on kirjutanud ja esitanud ka hulga tuntuks saanud poplaule. Mitmed nendestki on päris naljakad. Näiteks too järgmine sobib meile täna üpris hästi. Eriti tore on veel see, et siin kõlab naer, kauadi enese hääl. Ja niimoodi saadab nõel kaualt tervituse kogu briti koloniaalimpeeriumile. Lugu on siis nii, troopikamaades on kindel reegel, teatud ajal päevast on päike liiga kuum ja tuleb kusagil varjulises kohas rahulikult üle elada. Seda reeglit teavad ja täidavad ka kõige rumalamad. Kohalikud elanikud vaatavad imestusega, kuidas valged mehed välja minnes oma peakatted koju jätavad. Selline teguviis annab vaid ühe sõnumi. Nad on päris kindlasti nupust nikastanud. Sest ainult hullud koerad ja inglased mäetoaks on, Inglismaal lähevad välja keskpäevase päikese kätte. Jaapanlased ei viitsi, hiinlased ei julge. Hindude argentiinlased ei mõtlegi. Philipiinlastele on toredad päikesevarjud Kaug-Idas suured punutud kübarad, kui taldrikud aga nupust nikastanud hiinlased lasevad palja peaga kuuma keskpäevase päikese käes ringi. Ja see teeb kohalikule rahvale kõvasti nalja. Nõelkavandit ja tema laule pole unustatud, nagu kuulda, võib sõnalised Mom tuntumate briti kirjanike hulka arvatud armastanud hotelli rähval suurepärases varjulises aias Blumeeria puu all istudes oma novelle kirjutada. Nendest enamuse tegevust toimubki ju sealkandis mõnel Malaia arhipelaagist saarel, näiteks. Me ei saa iial teada, kas ta just selle kirjelduse seal Plameeria puu allkirja pani. Aga me võime ju kujutleda, et täpselt nii see oligi. Kui hommik oma värskuse kaotas, oli Malailasest voi akendele rulood ette tõmmanud hingetu keskpäeva päikese all oli jõgi surnukahvatu. Üks pärismaalane sõudis piki jõge tüvest õõnestatud paadis mesistus niisuga halvasti vees, et vaevalt paistis üle veepinna. Päevavärvid olid tuhkjas hallid ja kahvatud. Nad olid lihtsalt kuumuse eri varjundid. Tsikaadid laulsid närvesöövat kriipivat laulu raevutseva energiaga. See oli niisama pidev ja monotoonne nagu üle kivide voolava ojavulin. Kuid äkki upusse valjumesimagusa ja lopsaka linnu laulusesse Sammerset mom, novell olude sunnil. Bell rähvelsi koloniaalajastu õitseaeg lõppes 1931 siis tuli majanduskriis ja vendadessarcyasside impeerium lagunes. Hotellist sai riigiettevõtte. Teise maailmasõja ajal vallutasid jaapanlased neljaks aastaks Singapuri. Hotellikülalistest. Sõjavangid ning jaapani ohvitserid muutsid rahvlzi oma peakorteriks. 945, kui kõik juba lõppenud oli, majutati hotelli vangipõlvest vabastatud liitlased. Sõja päevil kõvasti rüüstatud, kuid ikka soliidne ja suursugune hotell. Rahvas sai uue hüüdnime müranud õhul slaidi-ist. Ida vana ja väärikas leedi tõusis taas. 1987. aastal kuulutas Singapuri valitsus rahval riiklikuks mälestusmärgiks. 1989 suleti hotell põhjalikuks remondiks. Avati taas septembris 1991 kogu oma sajandialguse hiilguses. Ja seal ta siis seisab keset lopsakat troopilist rohelust, keset õisi ja palme kui lumivalge Meraaž. Lahtised karm mööbliga verandad tiibtornides kroonlühtrit all. Hiiglaslik vestibüüli tagaseinas viivad trepid kahelt poolt üles teise ja kolmanda korruse avatud galeridele. Kroonlühtrid, tohutud lilleseaded, klassikaline mööbel, sambad ning vaibad. Hotell rähvalisele kuulub maailma suurim idamaiste vaip Pädev kollektsioon. Tervelt 700 väga hinnalist vaipa. Kolm käsitsi kootud suurt pärise vaipa ehib vestibüüli ning neid jätkub kõikidesse hotelli ruumidesse ja sviitides. Viimaseid on hotellis 103 sisustatud, ajatu ja aegumatu elegants, siga, vaibad, klassikaline mööbel ning kallid ja ehtsad kaunistused. Kuulsuste nime kandvad sviidid kujutavad enesest killukest ajalugu mis ilmselt seal peatuvatele selle maailmarikastele loeb vähem kui võimalus poetada prestiižikas seltskonnas jutu sisse lause au ja siis me jõudsime Singapuri. Peatusime rähvls hotellis. Elizabeth Taylori sviidis. Polnudki midagi erilist. Hotell rahval on ikka vist küll midagi päris erilist. Tee lauad rohelusse uppuval verandal, Palmidega siseõu, indiapärane tisseni, saal, pikk baar, kus Singapur svingi pakutakse ja mille seinu ehivad toredad maalingud, meenutavad briti kuningriigi koloniaalimpeeriumi hiilgavaid aegu. Neid meenutab hotell. Isegi valge koloniaalloss, troopiliste taimede rohelises aasis keset tohutu tänapäevase suurlinna kiirust ja melu. Tõenäoliselt ei ole enam kuigi palju neid, kes siia mälestustega kohtuma tulevad, kui üldse selle vastu ei saa. Aga küllap leidub ka neid, kes tänapäeval oskavad kuulata ja hinnata kõiki neid lugusid, mis rahvis hotellil jutustada, on. Siin elav ajalugu ja selle vastu ei saa keegi.