Siinses maailmanurgataguses istudes ei leiagi alguses suurt põhjust sinu California igatsusele kaasa elada, kolla lisan Fagerti. Või kui, siis ehk kohest naat Öelge, et hiigeltähed ühel sealsel mäenõlval mis pole siiani oma salapära kaotanud. Haywood. Need oleks küll uhke oma silmaga näha ja seda määratute inglite linn, mille üle nad valitsevad ja rohkem kui 40 kilomeetri pikkust tänavat selles linnas, mille nimeks on ah nii romantiline sansed mule vaard. Tegelikult kolled, Johnhagerti oleks ehk tõesti põhjust sinu California igatsust jagada, isegi unistada kas või ühest kohtumisest Päikeseloojangu bulvaril Päikese loojamise tunnil. Ilusat pühapäeva siis mina olen Helgi Erilaid vikerraadios algas taas üks. Järjekorras muide, 150.. Los Angeles ees on tõepoolest vist kõige õigem kirjakeelne hääldusõis aga ega ei juhtu ka suurt midagi, kui püsime täna koduseks, see tuttavaks saanud nime Los Angeles juures. Kaunil Läänerannikul ookeani ääres elasid aastatuhandeid Ameerika põlisrahvad. Esimesed hispaanlased jõudsid kohale 1542, mis tähendas, et head ajad hakkasid läbi saama. Muidugi ei juhtunud see päevapealt. On teada, et aastal 1769 juhtiskasvarde toola avastusretke läbi Lõuna-California maadeavastajad leidsid oma teel kauni jõe ja panid sellele vägevalt pika nime. Ellerio Estrassiniora la Reina. Nädalas on sellest forssi Unkule. Torsioon Kula jumalaema, inglite kuninganna jõgi. Forsioon Kula tähendab väikest annust või väikest osa. Avastusretke kaasa teinud Francis Khani munk. Unipeerosserra rajas siia lähedusse 1707 10 esimesel aastal peaingel Gabrieli nime kandva misjonijaama. Neljandal septembril 1781 lahkus 44 mehhiklasest uusasukat San Gaabrieli misjonijaamast. Et varsi Uncola jõe äärde uus linn rajada. Võiks arvata, et elu voolas sealkandis tollal päris laisalt ja inimestel pidi kõvasti aega olema. Kasvõi selleks, et mõne rännumehe küsimusele, mis linn see on vastata Elboeblodenu eestresseniorale, Reinadelazan selles Soomre Ell Riia Boursseonkule. Jumalaema inglite kuninganna linn Porošenkole jõe ääres. Linnaks võis seda küll tollal vaevalt nimetada, pigem väikeseks Ranssude kogumikuks. Aastaks 1821 vaidles Mehhiko end Hispaaniast sõltumatuks kuid Los Angelese saatus otsustati San Gabrieli jõe lahingus aastal 1847. Ameeriklasi lausa voolas kullapalaviku ajal Californiasse ning polnud enam kahtlust, et see piirkond Ameerika Ühendriikide osaks saab. 1850.-st aastast kuulus Californiasse kah Los Angelese linn. Nüüd juba linna nime väärt. 1876 jõudis rannikule esimene raudteeliin. 1892. Must kuld nafta. Sellest, kuidas kunagi kullajahil Hallywoodi küngasteni jõuti, on siis viit farmesca laulu teinud Hallywood niisiis levid vaakrises ja see selpidemel olid ehk kaks tähtsaimat meest, kes möödunud sajandi alguses siia filmikeskusele rajasid. Algus oli tagasihoidlik, areng kiire ning plahvatuslik ning 1920 10.-teks aastateks töötas siin unelmatevabrik täiskäiguga. Kaheksa hiigelfirmat kontrollis kogu filmitööstust. Tähtsaimad Metro Win major, paramaand Aarnerbraavas, Kalambia piiges, duentif, Sencherifaktsia ion, aitid aadist. Siia voolas kokku andekaid lavastajaid ning näitlejaid igast maailma nurgast. Tõeliselt andekaid püüdsid stuudiod üksteise võidu oma tiiva alla haarata. Ja Hollywoodis liikuvad rahasummad kasvasid üha fantastilise mõtteks. Lõppenud sajandi kolmekümnendaid neljakümnendaid aastaid on Hollywoodi kuldajastuks peetud. Olgugi kuulsaim tähtsaim legendaarse imon Halleud ikkagi vaid osa inglite linnast. Linn ise seal rannikul, kus 325 päeva aastast päike pidi paistma. Linn ise on praeguseks hirmuäratavalt suureks kasvanud, kui arve uskuda. Arvud ütlevad, et Los Angelesse pindala on 1290,6 ruutkilomeetrit 71 kilomeetrit põhjast lõunasse ja 47 kilomeetrit idast läände. Rannad, düünid, soised alad, künkad, mäed ja jõed. Tohutult eksootilist taimestik, palmipuudest, orhidee, edeni ja paradiisilinnud lendamas õitsvate, põõsaste ning puude vahel. Maavärinat kipuvad aga lausa mitu korda aastas seda idülli rikkuma, kuigi need ei ole tavaliselt väga tugevad, teinekord inglite linnas neid isegi ei märgata. Samas on aegade jooksul siiski ka väga tugevaid maavärinaid ette tulnud. Kuid paradiisi-na on seda Lõuna-California rannikut kirjeldatud küll vaikselt ookeanilt puhuvad kerged tuuled toovad siinsetele randadele kuumadel päevadel meeldivat jahedust, talvel aga soojust. Kas seda saab üldse kõnelda talvest, kui kraadiklaaspäevasel ajal rajal suurt pluss 20-st allapoole ei näitagi? Siiski kõigi aegade kõige madalam temperatuur Los Angeleses on kirja pandud neljandal jaanuaril 1949 miinus kaks, kaks kraadi. Jube lugu siinsete elanike jaoks. Ja kõige kõrgem 26. juunil 1990 pluss 44,4 kraadi. Tõeliselt jube siitpoolt vaadates aga inglite linnarahvas või siis siinsamas lähedal kõrgematesse mägedesse suusatama sõita. Tippudes lumi ja isule. Kui sul teed kunagi luituvast või tuhmuvast Lääne Los Angelesest laulis, siis oli põhjus kindlasti romantilisem kui linna mürgine õhk, mis on üpris tihti paksult suitsu ja sudu täis. Inglite linnas jala ei käida, aga siin elab kolm miljonit 694820 inimest. Selline oli seis aastal 2000, mis tähendab, et siinsetel tänavatel magistrant maalidel ja kiirteedel kihutab iga päev ringi sadu tuhandeid autosid ka hiigelsuuri tossavaid veoautosid. Ja kui teised sudused hiigellinnatulte ning vihmade peale võivad loota, siis Los Angeleses, nagu öeldud, särab päike 325 päeva aastas või sisullematele. Pigem kumab läbi suitsu ja sõdu. Kagusse saastatud õhk liigub aga linna kohalt mägedesse ning kahjustab puid ja taimi ka seal. Ilm oli kleepuvalt palav ning sõdulemata ving roomas läände kuni päevale hiliseni välja. Mal Holan draivi tipust võis näha kaotamas üle kogu linna nagu uduvaip. Kui oldi selle sees, võis tunda selle maitset ja lõhna ning see pani silmad kipitama. Kõik nurisesid sõdu, ületasand heinas, kuhu puised miljonärid olid peita Ta põgenud. Pärast seda, kui filmirahvas evale hirsi nende jaoks kõlbmatuks tegi kriiskasid linnaisad raevust. Kõiges oli süüdi sudu, kui kanaarilind ei laulnud, kui piimamees jäi hiljaks. Kui pekingi koeral olid kirbud kui mõni tärgeldatud Manitskiga tobusay kirikuteel südamerabanduse. Kõik see tuli soodust. Raymond Chandler pikk hüvastijätt. Raymond Chandleri mehelik eradetektiiv Philip Marlowe elas ja tegutses Los Angeleses ja selle ümbruses ning igav ei olnud tal teps mitte petturid, mõrvarid, väljapressija, Noad, kuulid ning uimastid. See oli Philip Marlowe, tähendab maailm, Raymond Chandleri kriminaallugudes aga loo isiksus SAABi materjali elust enesest. Nii vähemalt väidetakse. Mitmed tegi Los Angelesest jutustavate filmide järgi võiks ka arvata, et see linn on gängsterid ning kurjategijaid paksult täis. Kuid arvud ütlevad jälle, et viimasel ajal on asjad siin paranenud. Aastal 2005 43231 kuritegu ning 487 mõrva linnas, mis laotub 1290-l ruutkilomeetril ja kus elab üle kolme ja poole miljoni inimese kes on pärit 140-st maailma riigist ning kõnelevad kokku rohkem kui kahtesadat erinevat keelt. Linnas, kus on olemas säärased piirkonnad nagu hiina linn, ajalooline Philipiinlastele linn, Korea linn, Väike-Armeenia, Väike-Etioopia, Väike-Pärsia, Väike-Tokyo ja Dailyn. Linnas, kus kummardatakse kõikvõimalikke jumalaid. Selles linnas, mida peetakse maailma meelelahutustööstuse pealinnaks. Midagi pole päriselt nii, nagu paistab siin. Unelmate vabriku linnas ka heegelbixanset päikeseloojangu pullover ehib end õhtutundidel säravate tehnikolari värvidega, mis hommikuks nukralt luitunud on saanud. Pole vaard, oleme siis nii kaugel. Maryann Full teab küll mõndagi purunenud unelmate võlvarist, kus kõik rõõmud vaid laenatud anud. See on ka purunenud, unelmate bulvariks kutsutud. Võib-olla just siin on tuhanded rõõmsate ja lootusrikaste unistustega Hallywoodi saabunud inimesel leidnud, et kuulsusel on teinekord ikkagi kallis hind. Aga enamasti jääbki see vaid kaugeks, kättesaamatuks kumaks. Kindlasti on palju neid, kes polegi kaugemale jõudnud Samseti tagasihoidlikust algusest Ida-Los Angeleses kus elavad vaesed immigrandid ning hiilgusest pole jälgegi. Aga põlver lähebki ikka edasi, ikka läände läbi tublide väikeettevõtete piirkonna, kus hooned tihtigi kuidagi ajutistena tunduvad, otsekui oleksid nad filmivõteteks püsti pandud. Tänava äärsed majad on enamasti ühekordsed võidunud pruunikashallid triibulise varikatuste ning siltidega eredamateks muudetud. Umbes 130 aasta eest karjatajate siin loomi on olemas foto aastast 1905 lai, porine tee ühel pool puudesalu, teisel pool mõned majad, keset teed seisab kaks väikest tüdrukut. Päike heidab maapinnale pikki varje. Aeg on teinekord päris hirmuäratav, paneb inimese mõtlema asjadest, millest Aru ei saa. Jah, see alguste hoopiski mõelda ei tohiks. Näiteks ei oleks üldse tervislik õhtusel šansetel inglite linnas jalutama ei maksaks ühe sisse sõitnud, sinna küll kunagi minna, autoga läbisõit, aitäh. See on teine asi. Kuid auto aknad olgu kinni, uksed lukus ning sõita tuleks eriti ettevaatlikult. Sest sa sisened Hallywoodi Baabüloni sanset stripile. Päikeseloojangu Põlvari tuntuim osa ongi umbes nelja kilomeetri pikkune sansed stripp Lääne-Hollywoodis Los Angelese ööelutuledes ohtlik ning paheline keskus. 1900 kahekümnendatel ning kolmekümnendatel avati siin ridamisi baare, gabareisid restorane ja ööklubisid. Tänav polnud siis veel isegi sillutatud ning stripp ei kuulunud Los Angelese linna, vaid maakonda alluvusse, mistõttu oligi lihtsam siia kõiki noid lõbustusasutusi rajada. Öösiti paikse hommikul muutus kassi kullaseks jäätmaaks. 1984. aastal võeti aga Los Angelese lähenevate olümpiamängude puhul kõikehaaravat puhastus- ja korrastusaktsioonid ette ning sansed Shipsay Lääne-Hollywoodi uue piirkonnana inglite linnaosaks. Stripp siis hiigelsuur vabaõhugalerii, mis täna pole samasugune kui eile ja homme on hoopis teistsugune, kui täna. Miljoneid dollareid kulutatakse reklaamtahvlitele, mille iganes on heal juhul nädal või paar, kuid sageli vaid paar päeva. Enamasti reklaamivad neid filme juba ka selliseid, mille tead, vaevalt lõpetatud on. Läbi aegade on üpris vägevaid trikke välja mõeldud reklaamitud näiteks Las Vegase hotellis haara hiigeltahvliga. Milles oli tõeline bassein, kus ülistasid bikiinides modellid ja neid vaatama jäänud autojuhid põrutasid, ei tea. Kohu. Kuulus Los Angelese mammer on ka kõrge hiigelplakat Marlboro mehest kes on üks suitsumaias kauboikaabu ja muude asja juurde kuuluvate rekvisiitidega. Olgugi Los Angeles nüüd juba aastaid suitsuvaba linn, tema seisab ka omal kohal ning laseb end aeg-ajalt üle värvida, sest see on ajalugu. Vana hea maailmakilluke. Päikeseloojangu bulvar ja slipp selle sees pole tõepoolest midagi muud kui Hollywoodi ajalugu. See ajalugu, mis filmistuudiotes väljaspoole jäi, kuigi ka siinsamas vulvarile on filmivõtteid tehtud. Aga stuudiotes on näitlejad ning kagu see rahvahulk, kes filmi tegemise juures vajalik on ikka tööl käinud. Võlvaril käidi ja käiakse praegugi pingeid maha laadimas, lõbutsemas ning lõdvestumas. Ja mitte kõik tähed ei elanud ega ela uhketes üksikelamutes. Marlboro mehe läheduses väikesel künkal seisab hotell Jacques TÖÖ marmoont valge viiekorruselise üpris lihtsa fassaadiga, otsekui künkanõlva pidi ülespoole ronib hoone, mille ukseni viib kõnniteelt algav madal kiviaiaga piiratud trepp. Shate emal maantee on kõige ehtsam ühendlüli, otse Hollywoodi kuldajastusse. Oli 1929, kui Shataja marmoon, korter tellin, oma uksed avas. Siin elas tol ajal veel tundmatuid, kuid kiires tiha Lewoodi tähistaevasse tõusnud staare. Mõistatuslik Kreeta karbon näiteks ning Londvamp nisin Harlo. Oriscarlow võttis numbri kolmeks nädalaks ja jäi seitsmeks aastaks. Saad teemarmoon, katusekord päris varjas end kaks aastat haavarsi juuks. Režissöör Billy vael ter, kes 1900 kolmekümnendatel Berliinist Hollywoodi saabus, elas samuti sate ümarmoonis mille kohta tuleb öelda, et algaegadel see mingi luksushotell küll ei olnud. Wilderi ühetoalises numbris lükati voodipäevaks seina sisse. Oma auto pidi ta ära peitma, et seda tasumata osamaksu katteks minema ei viidaks. Võiks seepärast, et Wilderi esimene katse teha film tummfilmi ajastu staari Gloria Swanson ekraanile tagasitulekust läks aia taha. 1950.-le aastal Billy Wilder kordas seda katset ning filmiklassikasse jäi tema meistriteos sansed võla vaart. Nukker lugu sellest, kuidas eakas kuldajastu diiva normade esmanud uuesti filmimaailmas läbi üritab lüüa. Kuid diiva on oma hiilgav aegadesse jäänud filmimaailmaga muutunud. Norman esmandit mängisika Gloria Swanson. Tema partner oli noor William Holden, kes elas filmis täpselt samasuguses hotellitoas, nagu oli olnud Billy Wilderi oma Shate marmoonis. Nii palju mälestusi ja uuematel aegadel on neid lisandunud sest saad tema maantee tell vähem räämas kui varasematel aegadel kuid ikkagi üpris ekstsentriline ja ilma paarita. Mis uuemate aegade mälestustesse puutub, siis just siin lõppes 1982. aastal pluusi vend Jon Velushi elutee. Ison Velushi partneri Eikroidi Housse pluus, pluusi maja seisab sanses tripil avatud neile, keda pluus on vallanud vallutanud. Hollywood on alati päikeseloojangu bulvaril oma elu elanud, mistõttu mari kultusekummardajad ning filmihullud, ent siin päris kodus peaksid tundma. Kuldajastu meenutab end siin kõikjal, sest hulk baare, klubisid, restorane ja poode on kuulsusrikkale ajaloole uhke truuks jäänud. Uuenduskuure on muidugi läbi tehtud, kuid nimed ja legendid on alles hoitud, sest just need tõmbavad siia iga päev tuhandetega kaupa turiste. Ja samas väga palju on siin ka muutunud, jättes alles vaid kuldseid mälestusi. Elu läheb edasi. Peaaegu shatoomarmooni vastas seisis kunagi teine hotell Guardian alla alla, hea, et selle rajas sädelev toomfilmistaar härra alla näsimava. Tal oli siin vahemere stiilis villa. Kui aga filmid helile alla pidid vanduma, polnud tal stuudiotesse enam asja, kuid elada oli vaja ja Allanersimova muutis siis oma ville hotelliks ning lisas oma eesnimele, H-tähe tuli siis väljad kaardina alla ei ole mitte alla jääda, vaid alla aed. Siin elas oma Hollywoodi reisidel Scott Fitzgerald ning Flynn Jean vääri mor pidasid siin vägevaid pidusid. Nüüd on selle koha peal pank ja panga kõrval iga McDonald's, söögikoht. Aga kurikuulus sans Polli kurikuulus ka juba 1900 kolmekümnendatel ja neljakümnendatel. Seda kutsuti Los Angelese Las Vegases. Sest otsekui magnetiga tõmbas koht õhtut ligi õnne mängijaid, valgustkartvat käärima, innovatsioonidega tegelejaid, uimastimüüjaid, lõbutüdrukuid ja niisama klubides lugejaid ja tõmbab siiani. Kuigi väliselt on tänavailme aegade jooksul iseenesest mõista muutunud. Inimesed nii kiiresti ei muutu ja stripil on alati igat masti inimesi leidunud. Neil, kes kõik selle kaasa on teinud, on lõpmata palju meenutada. Näiteks seda, et umbkaudu 50 aastat tagasi elas tripil tõeline kõrgklassi kuuluv kohviku seltskond. Meenutatud on need rahvas, panijad õhtut, Lähete kenasti riidesse, enne kui kohvikute sumedatesse saalidesse astute. Aristokraat olete hulka kuulusid näiteks meie õuest nätgencowl asemeid äivis. Viimane tavatses Sirov kohvikus tantsupõrandal steppida ning seejärel kõik bändipillil järjestikku läbi mängida. Käri Cooper oli kohal, Blake'i põlu aafribow kartulit kohal. Frank Sinatra, Edwin maatin mängisid lava kõrval seisval laua taga kaarte. Sealsamas Sirov kohvikus pidas närilt saanuk 1954. aastal vägeva peo teemaks oli tsirkus ja õhtu naelaks oli stuudios jäänuk jänese esitatud trapetsinumber. Seda kõike on meenutanud noil aegadel ööklubis töötanud George oletar aga tal on olnud ka hoopis vähem romantilisi seiku meenutada. Näiteks seda, et ta pidi koos sõpradega SM Davise jaoks maja ostma musta nahavärviga inimesele seda siis ei müüdud. Ja seda, et kui üks või teine hotell Los Angeleses Las Vegases tahtis ämm ideevist esinema kutsuda, tuli neile ilmtingimata öelda. Kui tahate Sämmit esinema, peate nii tema kui ka tema külalised oma hotelli elama panema. Seal oli must ja tollal oli see probleem. Shiro kohvikust sai 1900 kuuekümnendatel rokiklubi, kuid legendid jäid alles. Tilluke Shaapsi rohupood on ka tänaseks oma aja ära elanud. Legendi järgi olevat just siin avastatud hilisem kuulus staar Lana Turner. Kuid see legend ei vastanud tõele. Tegelikult oli lugu nii, et 1936. aastal lippas 16 aastane piiga Hallywoodid koolist, kus nii palju kuulsusi õppinud on tee asuvasse Top Hat Maat show. Nii seda poekest kutsuti ning seal nägi teda Hollywood reporteri lehemees, mille vööl kõrson. Kes siis pahvikslöövat kenalt piigalt päris ilmselt midagi sellist, et kas te tahaksite filmis esineda. Kusagil pole öeldud, et kõik just täpselt nii juhtus, aga laena, treenerist sai suur staar. Ja tuhanded piigad kogu maailmas käivad sellest peale ringi õnnis lootus südames, et tuleb üks tore mehelik filmimees ja esitab neilegi sellesama küsimuse. Ei või iial teada. Hollywoodis on kõik võimalik, miks siis mitte kusagil mujal ja midagi pole siin päriselt nii nagu paistab olevat. Tänasel stripil seisab ridamisi klubisid ja baare välja peetult soliidsed ja kassi kullaseid ja vahepealseid, kus tänased staaride staarikeseda väga tavatsevad viita. Lärmakas roogsbarris õis mõne aasta eest kohata telesarjade mälejasclaisse päevale Hills 90 210 moeriietes kallites autodes kohale saabunud noori näitlejaid, kes kõndisid asutusse sisse mööda tavalistes surelikest köitega eraldatud vip, teed hoopis erinev Johnny Deppi tagasihoidlik ning Väärikas Klubi vaipa ruum mis kaotas oma väärikusest üpris palju, kui noor andekas näitleja River Phoenix just siit surmava uimastiannuse sai. Alles on ka klubi võiski ei Low, kuhu biitleid kuuekümnendatel aeg-ajalt sisse astusid. Hilisemal ajal on siin haad rokkbändid esinenud ning ei olevat kuigi arukas sellest asutusest sulgemiseni rajal mööda sõita. Kui tee on täisnahkrõivastes fänne, kes just päris kained ei ole. Üpris paljud neist, kes kõik siin kaasa on teinud, on nõus sansetes trepist on järel vaid endise aegade vari. Tõelises hiilguses, patuse võitu pahelisuses ning filmikunsti sünnivaludes pulbitsevast rib, peaajad on möödas. Ei riski, ei mänge, aga ajad on muutunud ning peasy legendid ei kao. Ja vaikselt ning vähehaaval ka vats trippi, räiged neoonreklaamid ning sansed võlavaas lookleb tasahilju Beverly Hillsi raha lõhnalisse mahedusse. Siin leidub teede ääres väikesi müügilette, millel silt staaride kaardid ja kaardilt leiad see kõik need lossid ja villad, kus pillasid endisaegade filmitähed ning kus elavad praegusaegsed. Neid on lugematu hulk. Neid losse villasid kas või näiteks sansetija, Kärol, voodi tänava nurk. Mööda kärelvoodi edasi minnes võid sa leida Barbra Streisandi villa. Engelbrecht Hamperdinki, roosa palee, südamekujulise basseiniga. Siin elas kunagi Manschweld. Kärol uudis elasid Merilyn Monroe ja Wolt Disney ning Dani kajutis. Reynolds siinkandis ütleb meile tuttavad, jood, Slater, sa ei küsi, kas inimestel on tenniseväljak. Sa küsid, kas neil on ikka põhja ja lõunasuunaline tenniseväljak, et päike mängu ajal otse näkku ei paistaks? Sa ei küsi, kas neil on bassein, sa küsid, milline küttesüsteem nende basseinile anud. Mööda Rodeo raievisantseti poole sõites võid sa näha isegi Collinsi vägevat villat ning paiku, kus elasid vool on siin kell ei hakka. Klaarlas kulus päevale hirsi. Hotell on seal õue omaniku, Brunei sultani maitse järgi ümberehitatud. Kohalike meelest olevat see küll halva maitse viimane piir. Velari küngaste ja kanjunite vahel püsivad mälestused hirmust vägi, last ja ebausust. Siin on tapetud Sharand täiti maja ning ahela kunstnik Odini trikkidest tulvil elukoht. Kaid. Aprillis 1939 põgenes kirjanik Toomas mäniust siia kasvava vägivalla eest oma kodumaal ning kirjutas seina Madoctorhaustuse. Päikeseloojangu Põlvarile on tuhandeid lugusid jutustada nii endistest praegustest aegadest, filmidest ja nende loojatest. Sest siinsamas on ju Hallywood. Ta teab filmi tegemisest vist küll kõike sibulver, sest ridamisi filmitegijaid pole leidnud põhjustama tööd kusagil ei tea, kus teha, kui legendaarne pulber on siinsamas käepärast. Woody Allen leidis küll asjad teistmoodi olevat. Oma filmis hool, mis osaliselt Kazansetel vändati, teatas uudi oma partnerile Dajan kiittonile, et tema meelest on Los Angelese ainsaks skulptuuri saavutuseks võimalus punase tule all Parempoolset pööret teha. Beverly Hillsi jääb veel ääri rohelusse õppuvatest rikastest piirkondadest mööda saanud. Laieneb Sunset Boulevard ja muutub pisut nagu maa teeks tema lõpp läänerannikul on üpris kummaline seda lõppu nagu õieti polekski. Üpris tänapäevases rämpstoidukioskite odavad poekeste armetus. Segadikus kaob meie päikeseloojangu bulvar sõna otseses mõttes Vaikse ookeani rannaliiva kusagil Malibu kuulsate viitšida lähedal. Tal lihtsalt pole enam kusagile minna. Võib-olla see sümboolne võib-olla, et just nii peabki see olema. Tärkan Billy Wilderi tsiteerides. Võib-olla on tagasi parem vaadata kui EDP-le. Suvised huvid. Suviseid huve jagavad teiega suve lõpuni välja Piret ja Meelis, Kreeta ja Birgit, aga Mart. Esmaspäeval kell 10 ongi juba start.