Tere kõigile kultuurikaja kuulajatele mõttes on kindlasti paljud meist täna abiturientide ka, kes kirjandit kirjutavad, kes muretseb lapse pärast, et kuidas tal seal ikka läheb või ehk meenutab oma aastatetagust katsumuste päeva. Mõni meist valis ehk mõttes ka teemadest selle, mis kirjutama kutsuks. Ja nüüd ma küsiksin oma hea kolleegi mari tarandi käest sellise väikese konksuga küsimus, et milline oleks see kirjanditeema, mida sina pakuksid tänasele laval välja, mida meie noored keskkooli ja gümnaasiumilõpetajad võiksid täna kirjeldada, mis oleks see, mis vääriks üht lõpukirjandit, see teema, mina olen aeglase mõtlemisega ja kui me tegelikult oleks niisuguses komisjonis võimule see ülesanne antakse, siis ma ilmselt oleksin hirmsat aukartust täis ja peaksin, ma ei tea, nädal aega või ma ei tea, kui palju mõtlema. Sest seal on kohutavalt vastutusrikas käega kokku kogu aeg, mõtlen tagapõhjal. Et jutustan, et ma ise kirjutasin 41 aastat tagasi teemal et töö ja tööinimese kujutamine Juhan Sütiste luules ja sisseastumiseks pool aastat hiljem siis 40 aastat tagasi, ütleme nii. Pavel Vlassov ja Väljaotsa Jaan siis tookord sellel sallil ajal oli äärmiselt riskantne võtta, aga teema, sest siis võisid sattuda ideoloogilistest raskustesse ja kui sa äkki midagi natuke oma peaga mõtlesid, siis võis valesti minna. Aga tänapäeval mulle tundub, et noored saavad Ühel pool suu lahti teha ja rääkida ühiskonnast ja rahast ja eurost ja internetist ja poliitikast ja valimistest ja millest tahes. Aga mina annaksin neile ühe kirjandusliku teema, no midagi, et kas tuules on veel luulet või mis on see luuletaja, luule? See on võib-olla raske, aga mind lihtsalt huvitaks, kas noortel inimestel niisuguse kujundiga, tundega kunstiga oma emakeele, kõrgemate võimalustega on mingisugust sidet. Küpsuskirjand, see on tänase päeva päeva tippsündmus meie siin, kultuurikajas, stuudios keskendume lõppeva nädala sündmustele, millest räägime. Avatud Eesti fond korraldas esindusliku foorumi kodanikuühiskond Eestis. Linnateatris esietendus kuritöö ja karistus elab ja hingab, loob ja lehvitab jätskaar, seda juba kümnendat korda. Võru on Liivimaa kunsti konverentsi linn. Selles kultuurikajas saavad sõna- Marju Lauristin, Mati Heidmets, Elmo Nüganen, Anne Ermi ja teised. Saate toimetab maris Johannes. Esmaspäeval kutsus avatud Eesti fond kokku foorumi vabadus ja vastutus kodanikuühiskond Eestis. Selline oli foorumi teema ja seal kõneldust räägib meile nüüd mari tarand. Kui juhuslik. Et vastutulija küsida, mida sõnad kodanikuühiskond või tsiviilühiskond õieti tähendavad, võiksime saada vastuseid, nagu tsiviilühiskonnas on inimesed tsiviliseeritud või kui kõik inimesed on selle riigi kodanikud, siis on tegemist kodanikuühiskonnaga. Need mõisted on siiski juba mõnda aega käibel meiegi ühiskonnateadlaste ja poliitikute riigimeeste ringis ja nendega tegeldi ka sel nädalal avatud Eesti Fondi neljandal avatud ühiskonna foorumil, mille teema oli vabadus ja vastutus kodanikuühiskond Eestis. See seminar langes ajaliselt kokku avatud Eesti Fondi 10. sünnipäevaga. Kui nimetan esinejaid, saate aimu seminaritasemest Mati Heidmets, Marju Lauristin, Rein raud, Märt Väljataga, Harri Tiido, Rein ruutsoo ning last but not liist. Lõpuks, kuid olulisena Mall Hellam avatud Eesti fondi nimel ning Hannes Tammjärv, kes rääkis ettevõtja võimalustest ja vastutusest. Eraldi märgin liilia Wagneri, kes on eestlane ühiskonnateadlane Ameerikast Indiana ülikoolist, kes rääkis, kuidas kogu maailmas viimase kümnendi jooksul mittetulundusühingud kodanikualgatusel põhinevad organisatsioonid on hakanud määravat osa etendama keeruliste sotsiaalprobleemide lahendamisel. Kultuurikaja kuulajale. Valisin mõned momendid, kõigepealt Mati Heidmetsa ettekande põhjal, kuna siit leiame ka vastuse alguses püstitatud küsimusele, mida kodanikuühiskond endast ikkagi kujutab. Kodanikuühiskonna ehituslikke põhimõtteid saaks kokku võtta märksõnadega. Poliitiline bluuralism, osalusdemokraatia, rahva omaalgatus ja toimiv kolmas sektor. Kodanikuühiskond on alt üles toimiv sotsiaalne masin. Teisalt sisaldab kodanikuühiskonna idee kindlat mentaliteeti teatud inimtüüpi, ilma milleta selline ühiskonnakorraldus pole võimalik. Ja edasi keskenduski Mati Heidmets kui psühholoog. Selle ühiskonna normide kirjeldamisele. Hoia tagasi, ära tee. Käitu nii, nagu peab. Kontrolli ennast. Sedamoodi sõnumid tunduvad olema tsiviliseeritud mentaliteedile tunnuslikud. Nojah, seda psühholoogia tegelikult ammu proovinud endale selgeks teha, kuidas inimene on tsiviliseerunud ja, ja, ja arvatakse, et see on niisugune. Sisse juurdunud ei ütlemise võime, on üks tegelikult oluline verstapostidele metslased tsiviliseeritud inimeseks avamisel. Ja tegelikult on see ju lõpmatu protsess. Ei ole nii, et, et me saame öelda, et täna on nüüd valmis. Me oleme tsiviliseeritud inimesed ja saame hakata kodanikuühiskonda ülesehitamine. Ma arvan, et see käib kogu aeg käsikäes ja see peabki jätkuma selle tsiviilühiskonna või kodanikuühiskonna toimimise käigus. Inimesed omavahel suhtlevad, koos, midagi teevad, tegelikult on neid samu tsiviliseeritud suhtlemis- ja käitumismalle ju eelkõige ja, ja see on ka see maailm, kus neid harjutatakse, kus nad nii-öelda internaliseeruvad ehk et muutuvad sisemiseks vajaduseks ja siin ei ole võimalik mingise terviseajalisi raame panna, öeldes, et nüüd kuskil on valmis ja meil on veel 15 meetrit astuda. Ma loodan, et see on protsess, mille lõppu ei ole. Niisiis tsiviilühiskonnas kodanik südaöösel tühja trammivagunisse ja komposteerib pileti. Aga ta ei pea ka pelgama, kui järgmises peatuses sisenevad nahk jopedega noorukid. Ja ka nemad ostavad pileti. Ja nüüd mõned mõtted Marju Lauristinilt, kes käsitles oma ettekandes kodanikuühiskonda ja esindusdemokraatiat. Niisiis rahva valitud esindajate ja selle kolmanda sektori suhteid, vahekordi. See vahekord on tegelikult väga oluline, sellepärast et kui küsida, et keda esindavad need valitud esindajad, siis noh, kõige lihtsam on öelda, esinevad nad oma valijaid aga siis pesemissuhtes nad esindavad valijaid, kas nad esinevad ainult selles suhteliselt nendel on öelda, et näiteks kellegi poolt hääletas seal 1000, kellegi poolt 200 kellegi poolt ja 10000 inimest või nad esindavad oma valijaid sisuliselt mingisuguste probleemide lahendamiseks mingisuguste huvidega kaitsmiseks. Ja siin on nagu kaks erinevat võimalust, üks on see, et tõepoolest see esindusdemokraatia esindab näiteks mingisuguseid kihte, klasse või gruppe, kellel on mingisugused statistiliselt sarnased huvide olukorrad näiteks ühed maas. Ja sellel põhineb ka väga sagedasti see vabamus esindusdemokraatiast. Aga teine võimalus on siduda esindusdemokraatia kodanikuühiskonnaga sellel viisil, et kui inimesed ise omavahel suhtlevad, kui nad tulevad kokku seltsilise klubides ja minu poolest laulukoorides või, või mis tahes muul viisil, siis neid lendavad ka mingisugused ühtemoodi. Sihid arusaamad, olukorrad ja nad on võimelised ise ilma igasuguste poliitikute abita enda jaoks sõnastama leidma, mis on siis need ühised huvid ja mille eest nagu tasub seista, mida tasub ühiskonnas toetada, mida tasub tahta ja, ja nii edasi. Nad võivad ka sõnastame näiteks küsimusi, millele nad tahtsid vastused ja nii edasi ja nüüd ongi küsimus, kuidas nüüd need küsimused või need sõnastused jõuavad, vaat ka poliitikasse. Ja siin on nüüd probleem selles, kuivõrd Nende nagu spontaanselt inimeste endi seast tekkinud arusaamade, huvide, soovide, nõudmiste sisu jõuaks avalikkuseni moonutamata kujul, see tähendab tegelikult väga tihti ja praktiliselt seda, kui palju ajakirjandus on kajastanud. Ja minu jutu üks üks mõte oligi see, et nagu ajakirjandus sagedasti poliitikat noh, nii-öelda müü valijale noh, umbes nii nagu iga muud toodet ja, ja sageli teeb seda kas mingite niuksed üldiste loosungite või siis näiteks mõne isiku tasemel. Samas aga ütleme sedasama nii-öelda poliitikanõudja seesama siis inimene või valija või, ja nii edasi. See sagedasti ei ole esindatud selles samas avalikus arutelus tema suhtumised, tema arvamused tulevad sagedasest ainult ütleme, lugejakirjade rubriigis väikses kirjas millel ei ole mingit niisugust tugevat kaalu ja ajakirjanduses sagedasti nii-öelda eliit suhtleb eliidiga, samas kui mina olen ise kokku puutunud väga huvitavate inimestega, kes kogunevad üsna regulaarselt kuskil ütleme valdades, linnades hobused, pereklubid ja naisseltsid ja muud huvialaühendused, kellel on väga mitmeid probleeme, väga huvitavaid lahendusi nendele probleemidele. Aga noh, nad ei pääse tavaliselt niiviisi avalikkuse ette, nende tegevuses ei nähta midagi põnevat. Kui ütleme siin Kirjanike maja saalis tuleb kokku avatud Eesti Fondi kokku kutsutud väga huvitav foorum. Täna siin olime siis selle väga on ikkagi Ameerika multimiljonäri rahad, eks ole, ja selle taga on juba teatud niisugune traditsioon, pane tähele, mida see fond teeb, aga mida teevad need sajad seltsid, ühensoranktsioonid, väiksemad fondid üle Eestimaa, sellest me teame tegelikult väga vähe. Ja selle tõttu ma just ütlesin ka seda, et, et selleks hakkaks üldse poliitika kajastama neid tegelikke olukordi, probleeme, huve peaks rohkem hakkama kõlama ka selles avalikus diskussioonis läbi ajakirjanduse läbi meedia erinevate ühenduste erinevate siis kodanikuühiskonna algühikute seal nad käivad ise survet avaldama või on see ta ajakirjanik, kes südametunnistusele koputamine, sest need ise teame kõik, et öeldakse, see ei küll vot siin ongi küsimus, kuidas ajakirjandus ennast ise määratleb, kas ta määratleb ennast kui ettevõtet, ainult eks ole, kes otsib seda, mis müüb või on tegemist siis niisuguse ajakirjandusega noh, antud juhul siis raadioga, eks ole, või televisiooniga või kajalehtedega, mis tunnetavad ennast ka kui nii-öelda avalikku kanalit, avalikkuse foorumit ja kes tunnetavad oma missiooni sellisena. Ja see on praegu üks suuremaid debatte, mis käib, eks ole, kas me peame vaatama ajakirjas lihtsalt ühte ettevõtlust muu ettevõtluse kõrval või on tal siiski laiem ühiskondlik tähendus ja ta peaks selle eest seisma, et see tähendustel jääks? Kui küsida, kas siis peaksid needsamad ühendused rohkem survet avaldama või peaks olema ajakirjanik noh, niisugune kohustus siis noh, kui ma mõtlen konkreetselt nendele inimestele peale, ma olen kokku puutunud niisugustel koosistumist ja raudtee, need on sagedasti väga tagasihoidlikud inimesed. Ja nende sagedust ei ole niisugune survejõud ja nad ei ole mingisugused noh, nii-öelda prominendid, Need on õpetajad või ütleme, mingisugused noh, laste vanemad näiteks või, või nii edasi, nii edasi. Ja siin tõepoolest, kui ajakirjanik ei tunne niisuguste asjade vastu ise huvi, kui teda ei huvita, kuidas reaalselt see elukude nagu toimib siis ma kardan, et see hääl ei pääsegi kõlama. Sellel nädalal sündis teatris üks olulise sõnumiga lavastus. Linnateatris esietendus Fjodor Dostojevski kuritöö ja karistus, lavastaja Elmo Nüganen. Minu arust see lugu ei räägi kuridestega karistusest kummastki kuritöö karistusromaan ja, ja ka lavastus räägib lunastusest. Enamasti ma mäletan, üks lavastaja küsis mu käest kummasse siis loodijaid, kuridest karistusest, äkki see on meie pealiskaudne arusaam, niisugune keskkooliaegne Eime vaevu millessegi võib-olla nii süvenema aega ka ei ole, kõigil omad tegemised ja ja siis arvame kogu aeg millestki midagi teame ei kuridestega karistusest, ei räägi sellukkuvaid lunastusest minu jaoks ehk siis inimese teekonnast. See teekond on muidugi väga pikk, väga keeruline, aga kõikide inimeste teed ongi väga erinevad. Pikast-pikast teekonnast mööda pikka-pikka tunneleid, mille lõpus on valgus ja see valgus on väga võimas. Ja mida pikem on see tunnel, seda võimsam on see valgus, mis seal ees ootab. See lugu räägib sügavast arusaamisest. Ärkamine uuele elule saab toimuda inimese enda sees. Vormida saab ainult iseennast, mitte ühiskonda. Kirvega ühiskonnas mitte midagi ei muuda mitte midagi, mida NATO väed saavutanud kirvega. Mitte midagi, ma ei räägi poliitikast. Ma ei räägi sellest, et ma olen poliitilises mõttes selle või selle otsese poolt või vastu üldse sellest, ma räägin millestki muust. Sellest, milleni jõudis juba siis Dostojevski Kristuselt oodati ju ka seda, et ta haaraks kirve. Ehk siis ta vabastaks iseenda. Et ta vabastaks kõrval oleva kurjategijad, kes ristil olid Vabastaks juuda rahva ta kingiks juuda rahvale uue Jeruusalemma kuninga. See kõik oli tema võimuses, kui ma usamatel jumala poeg, kõik oli tema vaim. Ta ei teinud seda. Miks. Sest ta sai aru seda, et kui inimene saab muuta ainult iseennast aga Raskolnikov püüdis muuta, haaras kirve, püüdis hakata kirvega ühiskonda muutma. Sellest räägib see lugu mitte kuridest ja mitte karistusest sügavast arusaamisest sellest muuta. Midagi saab ainult iseenda sees. See oli juttugadke ühest pikemast vestlusest, mis salvestatud eile päev pärast kuritöö ja karistuse teist esietendust. Seda intervjuud tervikuna kuuleta aga 19. mai maailmapildi saates aga tänasesse päeva tagasi tulla. Selleks palusin Elmo Nüganen ilgi veidi improviseerida ja välja pakkuda üks omapoolne kirjanditeema et millest võiksid tänased abituriendid mõelda ja kirjutada. Tema arvates? Ja vastaksin teemaga kohe praegu öelda ja ma mõtlen, kuidas sõnastada, lihtsalt näeks, see puudutab sedasama teemat, millest ma praegu rääkisin. Kui kaudu öelda, et kas viga on Jaapanis või on viga minus. Et mõned asjad ei ole nii, nagu mina tahaksin. Kas see tuleneb sellest, et et mina ei saa realiseerida iseennast ja oma tahtmisi tegemisi? Sellepärast, et kõik teised ümber ei soosi seda või see ei vasta sellele? Või on asi hoopis milleski muus kui siis milles? Kui midagi ei ole päris nii, nagu ta võiks olla. Kust kohast, kust otsast hakata asja muutma või parandama? Selle nädala tegija Eesti muusikailmas on kahtlemata jätskaar. Palju õnne, Anne Erm, Jazzkaare 10. sünnipäeva puhul ja milline oleks üks esineja, keda te siin ja praegu meile tutvustamiseks välja valiksite? Ma arvan, et see peaks olema siis pambud ära, neist on bänd, et see on selline projektiansambel, aga miks ma tahaksin just seda ansamblit esile nagu tõsta, et kuna jätkar on ikkagi eelkõige jätsifestival ja need mehed on siis tõsised džässmuusikud, Ameerika uue džässigurud, et kõik kõige paremat ja kõige loomingulisemad isiksused, sellepärast just see vend ja teiseks veel. Et reie Anderson oli meil 90. aastal, kui ma festivali tegemist alustasin, oli nagu peastaar oma kvartetiga juba tol korral ta võitis siis meie kuulajate ja ta on sündinud bioloogiaprofessori perekonnas ja saatus on olnud tal selles mõttes päris raske, et on selliseid raskeid haigusi põdenud nagu halvatus ja praegu on tal suhkruhaigus, aga pääle selle näe seda ei märka seda, ta on elav nagu tulesäde heidab nalja, tema tromboon on niivõrd orikas ja ta laulab sellepärast, et ta on lihtsalt selline kordumatu inimene ja isiksus ja ta oli siin oma alligaatori bändiga siis 94. aastal ja nüüd siis kolmandat korda sellises projekti ansamblis, mille kohta isegi nagu plaati ei ole. Aga kui ma nägin seda ansambli nime, siis ma mõtlesin see ja ei midagi muud, et see ansambel peab absoluutselt kindlasti jätkarel olema, sest et siin mängivad selliseid paarid nagu stiil, Salo, kes on olnud parim bassimeest läbi aastate ja kõigis edetabelites pidevalt ja pidevalt, muudkui aga esikohal, siis veel on selles ansamblis tegevat saksofonist maati Erlis, keda ma olen isiklikult kuulnud Tampere džäss häppeningi festivalil ja temal on ka panivaid loomingulisi projekte, näiteks Jon torni chactotsianeti ja teistega koos. Ja muusika, mida mängitakse, on pärit Baby Breiviki sulest. Ta on veidi üle 40 trummar, hästi särav isiksus, täpselt samuti. Ja ta on kirjutanud siis igat sorti muusikat, nii tsirkusemuusikat kui ka filmimuusikat kui ka džässmuusikat. Ja, ja siis kuulub Well ansamblisse klahvpillimängija vain Harvits, keda kuulsin läinud aastal pori jazzifestivalil kes on ka oma pilli virtuoos kibe tegija Tountauni džässis ja New Yorgi uue muusika klubides. Nii et mida see projekt kokku pakub, et kui saavad kokku viis suurepärast loomingulist isiksust, siis seda võib kuulata. Täna õhtul kella üheksast Sakala keskuses. Kõikvõimalikke kunsti on peetud mingil määral aadlimeeste lõbuks. Kas džäss on pööbli kunst või on ta. Tarne, kuidas võtta nii ja naa, et džässipiirid on kogu aeg avardunud, et ta on olnud ballisaalides ja loomulikult ka valges majas ei saata kunagi ilma džässikontserdid, et ta läbi. Aga samas on ta klubimuusika samas anda. Vabaõhumuusika. Ja džäss on endasse imenud mõjusid nii klassikast kui ka maailma muusikast kui ka rahvamuusikast kaasaegsest muusikast ja vastupidi, nõheti džäss on väga-väga avatud ja selles mõttes vast ehk kõige loomingulisem üldse, sellepärast et see, mis sünnib siis, kui tekib see säde lava Stahli vahel ja kui on tegemist karismaatilist muusikutega, seal on ikkagi midagi erilist, et sellist laengut võib harva saada teistsugustel kontsertidel, et just see loomingulisus, mis momendil sünnib, see on väga oluline. Millise kunstialaga te võrdleksite džässi, kus võib leida nagu Tšassile nii-öelda kõige hingelähedasemad või noh, mingit hingesugulust? No esimesena ikkagi nagu kujutav kunst ehk maalikunst, et siin kui on tegemist Põhjamaade kunstnikega, see kuulsa ECM firma Sound, kus meiegi Arvo Pärti järgisin, tüürinud, salvestatakse, mille alusepanijad olid terjeriõppel ja jängaga Räkija mõned muidugi veel. Et neid nimetataks julgesti heli maalijateks muusikas, et seal on niivõrd kaunid värvid ja kuidas need muutumised pooltoonides veerand toonides on, et et see on kahtlemata võrreldav maalikunstiga muidugi maalimine helides, samuti kui tants läbi rütmika muusikat, nüüd eriti veel džässtants, mis meil tänavu ka siin kavas oli, isegi džässdraama on kavas ja tummfilm, et kus vanasti mängis ainult klaverimängija taustaks. Aga nüüd siin see kuulus vana tummfilm Faust, et siin on siis elava muusikaga K-Projekt ansambel, sakslane maalt, et et kõik on võimalik kõiki kunstiliike omavahel ühendada. Tsässon tuntud improvisatsiooniala ja improviseerige nüüd teie, milline oleks see kirjanditeema, mida teie annaksite lastele? Loomingulisus ja? Vabadus teie elus ja muusikas. Ja nüüd sõnumeid võrust Liivimaa rahvusvaheliselt kunstikonverentsilt räägib Piret rist. Täna räägime sellest, et Võrumaa Kunstnike Ühendus ehk siis Võrumaa harrastuskunstnikud taotlesid euronõukogu programmilt. Haare kreedo 40000 eküüd projektiks Liivimaakunstikeskus ja selle projekti raames rajasid nad Võrru viir galerii ja projekti raamesse mahub ka eile alanud ja täna õhtul lõppev Liivimaa kunstikonverents. Et asjal rahvusvahelist kaalu oleks, kaasati projekti Lätimaa Aluksne rajooni kunstnikud. Mida see konverents siis endast kujutab? Üleval on kolm ühisnäitust, need on võrgul suuri majas Võrumaa muuseumis ja viirgaleriis. Ettekanded hõlmasid Võrumaa kunstielu minevikku, Pallase kunstikooli ja mõtisklusi, eesti kunsti tulevikust ning reklaamist ja disainist. Parema ülevaate saamiseks palusin Liivimaa kunsti konverentsi peakorraldajal, tea kantil selgitada, mis on selle konverentsi selliseks läbivaks teljeks. Kindlasti üks läbiv telg on selle piirkonna sellised ühised kokkupuutepunktid ka ajaloos ja, ja siis samas me tahtsime nagu ka ühiselt tulevikku vaadata, et nagu sellised kunstifilosoofilisi teemasid nagu käsitleda. Kes on aga Liivimaa kunsti konverentsi sihtauditoorium pidevalt nagu piirkonna kunstnikele endile aga kõigile kunstist, huvitatutele, tahet, see Liivimaa kunsti keskuse üheks projekti eesmärgiks oli just see, et et kunsti nagu rohkem teadvustada ja propageerida seda kunstikliimat siin nagu sõbralikumaks muuta, nii et ta ei ole võib-olla nii kitsa huviringi jaoks mõeldud. Kui nüüd natuke kuri olla, siis ausalt öeldes nõnda kõlava nimega kultuuri-konverentsi- ja samas ka küllalt heade rahaliste võimaluste juures oleks rohkem oodanud kasvõi näiteks kõigi Võrumaal tegutsevate kunstnike näitusele kaasamist. Praegu jääb kolmest näitusest taseme seisukohalt küllaltki kesine mulje. Hea mõte oli kunstnikuks kunstnik Navitrolla, aga Navitrolla juured on teatavasti Võrumaal, aga samas ta ei nimeta ennast kiivalt Võrumaa kunstnikuks. Ja tundub, et ega väikene Eesti ei jõua kandagi mõistet selle või teise maakonnakunstnikust. Näiteks Võrumaal elavad ja töötavad Peeter Lauri, Edgar Valter, Viive Kuks, Viive Kuxiga hakkamegi nüüd lahkama teemat kunstnik ja tema keskkond. Aga enne veel teadmiseks, et Viive Kuks esines näitusega New Yorgi Eesti Majas Eesti päevade raames. Ja näitusele oli üleval 40 ööd. Viive Kuxile olla kunagi keegi öelnud. Ta on nagu Võrumaa visiitkaart, aga mida kunstnik ise Võrumaal olles vajab ja tähtsaks peab? Tegelikult minul on vaja ainult paar-kolm tundi olla ühe koha peal. Dividendid, ma kirjutan juures rohelisel inimesel hall mõte ikkagi värviliselt vaid kirjutan juurde Warhaa täpitähti erde isegi minul aastaid mööda ja ma leian selle pliiatsijoonistuse, millest ma teen tohutu suured partelli näiteks ega ma ei ole sinna Jaapanisse Ameerikasse sellepärast trüginud, et et endale nüüd nime teha või olla nüüd maailma, ega me tegelikult maailmakunstnik ei ole. Kui aga tulla maailmast maakonda nimega Võrumaa, siis näiteks Viived kuuks müüb oma pilte väikeses Võru kunstipoes must. Kas talle on seda ette heidetud? Ei ole vaja, no ühesõnaga pretendeerida mingile Jugedele kõrgusele, samas siiski, jäädes niisuguseks keskpäraseks. Ja mina eelistan seda ausat väiksust, kui, kui seda võltsi kõrgus nagu Võru linnas on need väiksed puumajad ja Võru linna Narva sai küll, las olla nende kunstimüügikoht ka vastavalt stiilne sellele keskkonnale, mis ta siin olnud, kui Kreutzwald sai elada siin ja sai kirjutada siin kalevipoja. No kui me võtame üksikuid isikuid, võib-olla tõesti jah, siis et et kes on need maailma võib-olla välja jõudnud, võib-olla tõesti Võrumaalt, neid ei ole palju, aga, aga kas siis see maailma tipneda siis ainuke võib-olla see üldine tase, üldiselt traditsioonid mina näiteks küll imetlen neid võru inimesi. Jääme muusika lainele, et kuulata, mida on Ivalo Randalu teatada. Ortuslased ei kutsugi täna nagu laupäeviti tavaks, rahvast väravatorni. Nad teevad seda homme aadressil Vanemuise kontserdimajas ja algusajaga kell 19. Programm on pealkirjastatud, uus ja vana, 1000 ja 2000. Viimastega tähistatakse aastatuhandeid ja nii need kõrvutuvadki. 1000 aastat tagasi kasvas reaalsusest välja mitmehäälsus edasisi arenguid ju teame, kuni Arvo Pärt taandas kõlapildi oma loomingust taas nii-öelda uus lihtsaks ja nimetas selle tinti Nabuliks. Ühelt poolt kuulemegi ka vana ja teisalt kolmelt nüüdismehelt, nende seas Pärdilt ja oma gruusia laulust lähtuvalt kantseelilt seda uus vana muusikat. Mustoneni sõnul antud kõva vähemalt niipea ei korrata. Ta, nii et Tartul peaks homme olema eriline tõmme. Klaverisõpradele toob suurt rõõmu rahvusvahelise mainega leedulanna muusa Rubats kiite. Vaadake vaid kava. Pahkusoonid jakk on Beethoveni hapassionata ning Schumanni ara veskid ja karneval. Meil temaga võrreldavat imelast aretajad pole olnudki. Muusa soleeris juba seitsmeselt ja see polnud mingi tsirkus. Eetris suur, esineti Sontetskise kammerorkestriga. 13-lt võitis Rubens kiite üle leedulase konkurssi tudengina 1009 76 muide ka vabariikidevahelise Tallinnas. Seejärel mitmed N liidus ja Budapestis ning 1989 ka Pariisis. Sinna Ta elama jäigi, pidades nii seal kui Vilniuses praegu professori ametit. Ja muidugi kontserdid Euroopas ja Ameerikas, saateks superlatiivid nagu täiuslik virtuoos, fenomen, maalne parimaid oma põlvkonnas, isiklik Mõtmetism, võimelise julge esik, mängib muusa Rubatskiite meil kaks korda, teisipäeval kell 19 Mustpeade majas ja kolmapäeval kell 17 30 Valga muusikakoolis. Orkestrimuusika kõlab sel nädalal kogunisti viiel korral, kolmapäeval jõhvise, neljapäeval Estonias, ERSO-ga, kolmapäeval Vanemuises ja reedel Estonias Eesti-Soome sümfooniaorkestriga. Muide ikka algusega kell 19. Reedel aga pange tähele, kell 22, kas erzoga Teebsikovskiga, järjekordne külaliste õigent Venemaalt ankreetsist Jäkkov kõlavast Slaavi marss süüt number kolm ja viiulikontsert, milles solistiks Ülo Kaadu. Eesti-Soome orkestri ees seisab taas Anu Tali soliston. Kava õhtu Pariisis eesotsas debiicii järeveli paladega. Kui meenutada eriklassid tähelepanekut, et just prantsuse muusika esituses on põhjamaised, orkestrid suhteliselt tagasihoidlikud, mõneti lahja kõla balletiga siis on niisugune täis kõva, küllaltki julge väljakutse iseendile. Ent ja asjad ei seisa paigal, need liiguvad edasi. Pealegi pole see mingi tudengiorkester, vaid ühendab parimaid orkestri muusikuid lahe mõlemalt kaldalt. Igatahes on uudishimu, kus parasjagu põhjust ja kordan. Reedel algab kontsert kell 10 õhtul. Viies sümfooniakontsert toimub aga Pärnus Agape keskuses ja juba homme algusega kell 18 30 esineb Pärnu linnaorkester Vello rähni juhatusel solistid olmanomeni viiulile Rain vilu vioolal mängitakse aatenbergi muusikat. Ja siis volbriöö. Päeval peab seda Jõgeval ramm Antsoodsi vedamisel. Reedel shouttavad Vanemuises Rein Rannap ja Urmas Sisask, kaasa teevad Kärt Johanson, Siiri Sisask, Peeter Vähi, teised ning samuti reedel, kuid Estonias jälle programm, seekord koos eesti poiste kooliga juhatavad Antsootsega eduk kodumäe. Kõik nimetatud ööd algavad kell seitse õhtul. Reedesed kontserdid on sealjuures priid, täpsemalt. Piletid saab tasuta kassast ette tuleb näidata vaid luud, see on õhtukohane, meeleolu ja veel. Tallinna keelpillikvartett läheb liikvele reedel kell 20 mängitakse Emmastele laupäeval, esimesel mail Kärdlas. Mängivad nagu selles kvartetis ikka esimest viiulit Urmas folk, teist viiulit Toomas Nestor, vioola Heili Eespere ning tšellod Henry David Parema eelteatena aga olgu öeldud, et viiendal mail esineb Estonias flööti Instituudi toetusel järjekordne kuulsus instrumentaalansambel muusikat liikujad küll sellest ja muustki, aga nädala pärast. Selline oli tänane kultuurikaja, mille panid kokku Külliki Valdma ja maris Johannes. Ilusat kevadist laupäeva ja kuulmiseni.