Tere, siit kultuurikajas stuudiost ütleb teile nüüd maris Johannes, millest räägime. Eile esilinastus kinos kosmos Arkoki debüütfilm, ristumine peateega kommenteerivad Valle-Sten Maiste ja Lea Tormis. Metallikunstnike on Eestis koolitatud 75 aastat. Neljapäev, vale, avati Tallinna kunstihoone galeriis. Juubelinäitus. Fenomenaalne, kommenteerib Kadri Mälk. Vasalemmas anti esimest korda välja oma kandi mehe Julius Oro-nimeline lastekirjanduse auhind, esimene laureaat on leelo tungal. Homme esietendub Vanemuise suures majas kuulsa taani helilooja garnisoni koomiline ooper maskeraad, lavastajaks Winboossen Rootsist. Järgmisel neljapäeval on märtsiküüditamise 50. aastapäev. Draamateatris esietendub Merlega Arusoo dokumentaallugu küüdipoisid. Sellised on linnulennud tänase kultuurikajateemad ja kohe kõigest lähemalt. Ristumine peateega on Jaan Tättele juba kuulsust kogunud. See tekst võitis näitemänguagentuuri poolt korraldatud võistluse ristumis mängitakse nii Endla kui linnateatri laval. Nüüd siis võime näha samal filmiversiooni, mis esilinastus eile kinos, kosmos. Ja režissöörina debüteeris siin Arco kes ju siiani teada-tuntud operaator filmidest, minu Lenini tuli, vesi, lurjus. Filmid mängivad Andrus Vaarik, Piret Kalda, Jaan Tätte ja Emil Urbel. Oma esmamuljeid ristumisest peateega jagavad meiega nüüd vale Sten Maiste ja Lea Tormis. Olgu veel öeldud, et Valle-Sten Maiste on nii-öelda puhas leht, ta ei ole näinud, ei lavastustega lugenud näitemängu. Samas on Lea Tormis näitemängust juba rikutud. Niisiis veerime Arkoki debüütfilmi ristumine peateega. Valle-Sten Maiste. Mulle see vill on, tegelikult kohutavalt meeldis ja ma vaataks teda ka teist kolmandat ja aja möödudes, miks mitte ka viiendat korda võrreldes näiteks lurjus ega, või ka selle Ervin õunapuufilmiga, mis on siis kaks ülejäänud Eesti filmi, mis sellel aastal välja on tulnud, et nende peale nagu oleks ajas kahju, kui peaks veel vaatama, aga see oli jah, selline film, mida tahaks küll veel vaadata, aga vaadates ma tahaksin jääda selliseks pretensioone, toonitaks, et vaataksin seda filmi umbes samasuguse hoiakuga nagu eestlased vaatavad filme, mehed ei nuta või siin oleme, et mulle mõjusid selles filmis lihtsalt sellised positiivsed fenomeni nagu nagu metsatalu ja linnud, kaste seal murul ja huvitavalt võetud looduskaadrid ja hääletamine tee ääres ja sellised asjad ning vaatamata sellele, et kaks ja pooltegelast sellest filmist justkui pidevalt püüaksid asja närviliseks ajada, ei mõju see film sugugi depressiivsena. Oluline oligi minu jaoks, et tunnine seanss mõjus meeleolule hästi ja sellega võikski tänulikult leppida selle filmi puhul, et on nagu saavutatud juba küll. Aga kui nüüd püüda kuidagi süvenedes midagi sellest filmist otsida, siis tundub, et ega palju rohkem see film välja ei kannagi. Sõbralikult ja heas seltskonnas küll tehtud, ent ometi kiiruga ja väikese rahaga, nagu ta on, paljud on Eesti filmi puhul üldse ja nüüd juba ka selle filmi puhul eriti rõhutanud, et ei räägi Ta üldtunnustatud universaalses filmikeeles filme ei ole üles ehitatud universaalsetele, rahvus- ja kultuurikeskkonnast sõltumatutele, kinokeelemärkidele, ta on puhtalt eesti keeles ja see ei puuduta mitte ainult teksti. Vene ajal oli selline situatsioon, et filmivalik teles oli peaaegu olematu, aga ikkagi vaatleja tahtis filmi vaadata ja siis mina küll alati lootsin, et oledki mos film, võin Lenfilm, et nende keel oli ikkagi enam-vähem mõistetav, aga mitte mõne vennasvabariigi, kas gruusia või usbeki film ja ma kahtlen, et kas Usbekil või näiteks ka Lichtensteini elanikul võiks seda istumist vaadates, et see film võiks talle mõjuda, et ma kardan, et tal on sama tunne nagu minul omal ajal gruusia filme vaadates. Et ristumine oleks võõrvaatajale just nagu lihtsalt üks pelk raha vaenulik plakat. Ma tahan sellega seda öelda, et nüansid, mis selle plakati nagu nauditavaks teevad, meie kultuuriruumist väljaspool kardetavasti ei tööta. Samuti kõneles see film ka liiati ainitiselt abstraktses keeles, mis kino puhul on siiski pigem erand kui reegel mitte keerulisus, aga just abstraktsuse nagu suhete detailid ei olnud inimlikus plaanis välja arendatud ja ei omanud nagu selles osas tähtsust, vaid dialoog liikus mitte inimsuhteid pidi, vaid mööda ja selle filmi üldisi telgi nagu, nagu raha ja õnn neid silmas pidades. Et tehtud oli siiski üks omamoodi asi, mis ei tahtnudki justkui muude kunsti või kultuurifenomeni tega, mis näiteks kosmose kinos või ka kinomajas igapäevaselt jooksevad, ei tahtnud nendega ühte Nissi mahtuda või kuidagi suhestuda. Samuti ei julgeks ma lugeda seda filmima oluliseks teetähiseks, vastuseisus, lokkavale, kapitalikultusele, ajakirjanduslikud lihtsustused, millele tegijad ka ise kaasa on aidanud, on jõudnud loosungiteni, et raha pole elus kõige tähtsam rääkinud õnne otsimise lootusetusest maailmas, milles peade on raha ja nii edasi. Neid spekulatsioone õliga ristumise teatrilavastuste kriitikas. Aga, aga mulle tundub, et see on lootusetu lihtsustus, nagu ka arvamust, et nii õnne kui spekulatsioonid tarvis oleks peade kõrval ka mõni puutumata ja puhas väljaspoolsus. Selles mõttes on mul hea meel, et filmis puudusid positiivsed idealiseeringud ja esitati lihtsalt üks meie ajastu, küüniline pilt. Aga et kui see film oleks tahtnud sellistes küsimustes nagu raha maailm ja, ja ütleme, õnne võimatus kaugemale jõuda, siis oleks tulnud rohkem müüsida just meie heaolu kujutelmade mehhanisme ja oleks pidanud nagu seestpoolt neid asju vaatama, et muidu tekib selline olukord, kus tahetakse õnne ja raha. Aga tegelikult selgub, et õnn, raha ei ole selliselt tahetavadki, et nad on hoopis teistsugused asjad nagu võrreldes nende arusaamadega, mis tegelastel oli aga üldiselt. Ma usun küll, et kui eesti vaataja tuleb kinno ja tahab mõnusalt tund aega mööda saata, siis selle filmiga Raul ja nüüd teatriloolase Lea Tormise jutule, millised on tema esmamulje Tarkovski filmist ristumine peateega. Minu meelest teatri eelis kino ees või filmi ees on see, et seal jääb nagu rohkem ruumi vaataja kujutlusvõimele. Ma ei tea õnneks kino telgitaguseid. Arko Okk on ilmselt hea operaator. Aga mis mind hämmastas, et kino eelis jällegi on ju see, et seal on visuaalseid võimalusi avaramalt ehk kui teatris. Aga mulle tundus, et filmitegija usaldab. Kummaline küll, liiga vähe just visuaalset kujundit, aga näkkin pigem mulle juba tuttava loo illustreerimist. Muidugi seal oli algeid teistsuguseks nägemiseks, aga need ei olnud nagu väljapeetud. Teine asi, et ta oli teatrikeskne, isegi selles mõttes ütles et sisemised stseenid ja stseenid looduses seisid kuidagi eraldi. Niisugune mulje nagu vanasti oli telelavastustes, et tehti stseenid paviljonis ja siis tehti kusagil väljas neid niinimetatud juurde võtta töid. Aga sellist ühtset, läbivat visuaalset kujundlikkust ma ei osanud tabada. Tüki võlu on ju, et ta on nagu mingi tähendamissõna ja parabool, Jabsurdistlik muinasjutt ja samas ka reaalne konkreetne eluline lugu. Seal võiks pisut veidrat ka usutavate suhete taga aimuda avaramaid tähendusi. Ja seda kõike võiks ju filmis nagu pareminigi teha saada kui teatris. Sest silmis on reaalsus reaalsem ja kohe esimene asi, seal ei oleks vaja nii palju sõnu sesse, reaalsus, film, mis räägib ise juba palju asju ära. Ja jällegi see teine tasand võiks filmis olla müstilise. Aga siin tuli ka nii välja, et sellest võimalikust avarusest rohkem räägitakse, kui film võimaldaks seda rohkem tajuda. Seal on küll jah, et ütleme, tähtsa rahapakkumise kõneluse ajaks minnakse jõe äärde ja seal on niisugust irratsionaalsust ja udu või suitsu, mis sealt jõest tõuseb ja omaette on see huvitav, on ju veel üks läbiv kujund, see on see kärbse pinin mis tavaliselt võib iseloomustada niisugust aja tühja kulgemist või maaelu igavust. Aga siin ilmselt tähendab midagi muud. Ainult et selle midagi muud. Nüüd ma mõtlen kriitiku rikutusega juurde. Tähendab, mulle hakkavad tagantjärele Ma niisugused laused pähe nagu kärbeste jumal, mis võib juba väga palju tähendada või kärbest kõrva panema või kärbseid pähe ja ma või. Või kuratseb hädaga kärbseid, aga see pole ju see, detise käis korraks läbi mõte, et võib-olla see kõik oli uni. Kui see on hoiatav uni, siis kes on hoiataja? Kas kuldkalake suure tähega, keda mängib arhitekt Urbel? Aga kes millegipärast räägib Andres Tarandi häälega, kas sellel häälel on siin mingi tähendus? Režissöör arvestab sellega, et ilmselt tarandi häälega eestlaste jaoks seostub mitte niivõrd see kärisevus kui mingi turvalisuse ja usaldatavus tunne. Ja siit võiks nüüd rikutud kriitik hakata igasuguseid üldistusi tuletama. Aga ma parem seda ei tee, sest silm mind ei viinud nende üldistusteni. Näitlejate valik on oluline ja oluline on see, et on valitud tõesti professionaalid. Ainult neid oleks võinud rohkem usaldada. Isegi selle filmitud materjali puhul, kui oleks rohkem tulnud sisse suuri plaane siis ma arvan, et need suured plaanid oleks ise mõndagi ära mänginud ja teksti oleks vähem vaja läinud. Sest praegu jäi mulje, et kardeti, et ei jõua kõike ära öelda ja selle tõttu tekst hakkas nagu mööda ludisema. Vajalikele reageeringutele, milleks näitlejad on täiesti võimelised, jäi liiga vähe ruumi, olid küll väga head, mõned näiteks Andrus Vaariku suured plaanid tema näost kus ta oli korraga täiesti uus ja avatud ja suletud korraga. Ja seda imeootamist ja seda, kas ta nüüd sai oma ime ikkagi õieti kätte ja südame tykki oleks saanud lugeda rohkem tema näost kui välisest tegevusest ja samuti ma usun ka teiste näitlejate puhul. Piret Kalda sarnanes loomulikult võib-olla kõige rohkem sellega, mis oli Teatris. Aga ta oli küllalt veenev. Jaan Tätte enda valik rolli tõi muidugi juurde mõned uued nüansid. Sestajate mõjub sellise hea poisina ja tema puhul on ka loomulik, et kogu see situatsiooni eetiline külg hakkab teda kõige kiiremini häirima ja paneb ta rabelema. Aga kui oleks rohkem usaldatud näitlejat ja visuaalset kujundlikkust, siis oleks vist film meile rohkem rääkinud sellest kaaressorile tähtsast teemast. Neljapäeval avati Tallinnas kunstihoone galeriis näitus fenomenaalne metallkunstnikud ja sõbrad tähistavad selle väljapanekuga kunstiakadeemia metallikunsti osakonna 70 viiendat sünnipäeva jätkab Kerttu Soans. Tallinnas kunstihoone galerii avati sel nädalal väga suurejooneline ja väga ilus näitus. 75 aastat Eesti Tally kunsti metallikunstikateedri juhataja professor Kadri Mälk. Siin on üle 200 töö, mis on olnud nüüd need põhimõtted, mille järgi valik on tehtud. Soovisime näidata. Ta kogu 75 aasta jooksul loodud loomingu meie üliõpilastööde fondis on väga suur hulk tööd ja õieti siia galeriisse mahtus välja ainult üks kümnendik. Põhimõte oli see, et me saaksime näidata kogu skaalat, mida me oleme aastakümnete jooksul teinud, see tähendab ehed reppis vormi. Siin olevates töödes on raske orienteeruda selles mõttes, et nad ei ole üldse mitte aegapidi pandud üksteise kõrvale, vaid nad on pandud ilmselt sobivuste meeleolu pidi. See kujundus on väga omanäoline. Inimese mälu on ju ka valiv. Et me oleme pidanud silmas, et me teeme valiku taolise emotsionaalse tõuka ajendil. Ma arvan, et need kooslused, need siin on tekkinud, on on üsna kõnekad. Kas kujundaja on ka teie õpilane ja kujundaja, meie magistrant Kaire Ranniku? Ta on kuigivõrd selle asjaga varem tegelenud. Tsiteerisin pleenumi kujunduse juures ja rühmitus FTP näituste puhul on ta olnud tegev nii, et tal on kogemusi, mis on need märksõnad. Mõni võib küsida, mis eesti metallikunsti ja tema arengut iseloomustavad järjepidevus või on need mingisugused hüpped, on see materjali kindlustruudus, üldpilt on muidugi vastuolule ja nii kui eesti kultuuri kogu kultuuri areng tervikuna see seal on, katkestasid elan järjepidevust ja tõlkeid, kogunebki siis selliste katkestuste järgnevust see summa, see oli ka see, mida me tahtsime sel näitusel näidata, et teatud traditsioone Nonii järgimine ja taoline nagu innovatiivsus uuenduslikkus, et need on omavahel sõltuvuses, nad on laulatatud. Aga mis võiks olla see, mis eesti metallikunstikogu maailma ülejäänud metallikunstis eristab? Ja võib-olla me siin kaugel oleme, sõltu mattumalt taolisest nähtusest nagu tendents või trend või mingi vool, meil on ehk seadust olla iselaadse, ei lase ennast nii kergesti suunata mingisse oludest tingitud. Mulle tundub, et selle näite selle ei ole eriti palju niisugust ekstravagantset sellistena. Päevaliblikamaterjali kasutamisest valdav enamus on ikka tõsine ja kallis materjal, millega on tegemist. Kas te olete teinud sellise valiku või ongi teie fondides just niisugused tööd? Me tegime muidugi valiku, aga fondides on väga suur hulk töid, mis mitte väärisnädal materjalis Londoni tuntav tendents praegu jälle noorte puhul, et nad taas hakkavad lugu pidama väärismetallist, aga võib-olla nad hakkavad neist lugu pidama teistmoodi, teisel kujul kui varem. Mille üle mul on väga hea meel, eesti metallikunsti on ikka ja alati iseloomustanud väga tugev käsitööoskus kass. Praegu nüüd just mainisite, et noori on hakanud uuesti huvituma väärismetall ja ilmselt siis ka see suhtumine ja käsitööoskuse vajadus, see on ikka säilinud, ei minda kergemat vastupanu teed ja see on säilinud. Jah, me oleme kogu aeg hoidnud õppekavas aineid meisse parandanud keerivatele teatud määrale, filigraanne regulatsioon, kivistub veen, korrutus, sellised klassikalised Juweli tehnikat, neid me ei ole kunagi nende aastate jooksul lasknud unarusse ja kaneel aastal, kui, kui see ei olnud, teab mis oluline kunstipildis need siiski õpetati ja ma arvan, et see on tarvilik ja veel selle näituse kohta kuulaja suudaks ette kujutada, mis siin on, et siin on tõesti üle 200 eksponaadi. Et võib-olla natukene nendest autoritest, kas need on tehtud Ajal kui autorid valdav enamus neist õppis alles või on tehtud siis, kui nad juba olid professionaalsed kunstnikud natukene kirjeldaks, valdav enamus on tõesti tehtud sel ajal, kui jah, omaaegsete tudengite tööd nii-öelda, aga see on ka lisatud praegu tudengite tööd ja on lisatud veel praegu ametis olevate õppejõudude tööd. Nii et selles suhtes ta olnuks mosaiik, pragmentaarne, aga väga võluv Mosaic. Olgu siia lisatud, et pikemalt räägime küüdipoiste lavastusest tuleval kolmapäeval, maailmapildis algusega kell üheksa. 15. Aga täna näeb Vanemuises ilmavalgust Taani helilooja Karl Nissani koomiline super maskeraad, lavastajaks Eesti teatri suur sõber Rootsist. Finbossen jätkab Hedvig Lätt. Ooperilavastus maskeraad pole, fin poolsonile esimene kokkupuude Vanemuise teatriga. Paar aastat tagasi lavastas ta Tartus lastetüki väikese onu saaga ja möödunud hooajal Shakespeari kombel vöödia 12 söö. Eestis pole maskeraadi varem lavastatud, kuid Euroopa ja eriti taanil muusika ajaloole on see avaldanud märkimist. Väärseid majutusi. Taanis on karnillesseni kanda oluline ja unikaalne roll. Oma kuue rahvusvahelist tähelepanu äratanud sümfooniaga lõi ta pinna Taani 20. sajandi muusika tekkeks. Teisalt on ta loonud lugematul arvul lihtsaid meloodiaid ja uuendanud Taani rahvalikku laulutraditsiooni. Ooper maskeraad. Esiettekanne oli Taanis 1906. aastal. Tartus on selle ooperidirigent ja muusikajuht Endel Nõgene ja kunstnik Jaak Vaus. Osades mängimas Andres Dvinjaninov, Alarbin tsaar Vivian Kallaste, Mati kõrts, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas, Karmen Puis ja paljud teised. Lisaks teeb kaasooperis ooperikoor ja balletitrupp. Aga miks valis lavastaja Finnpoolse on just selle ooperi ja milline on selle ooperisõnum? Kui mulle tehti ettepanek lavastada siin ooper, siis ma mõtlesin just karniilesseni peale, sellepärast et karniliseni ooperit maskeraad kuulsin ma esimest korda, kui olin kaheksa, üheksa aastane. Selle ooperi ma mõtlesin teha Tartus just sellepärast, et Vanemuise teatris on olemas koor, ballett, draama ja orkester. See on komöödia, mis põhineb Taani dramaturgi Holmnenbergi vöödial. Loomulikult tuleks ütelda, et rahvas tuleb teatrisse selleks, et naerda. Aga kindlasti peaks jätma seekord, kui tulla vaatama ooperit, maskeraad aega ka pisaratega ja natuke järelemõtlemiseks ja äkki on ka tulevikus plaanis tulla tagasi Vanemuise teatrisse midagi lavastama. Kõige lähem plaan on see, et ma tulen tagasi juunikuus ja siis ma lavastan Shakespeare'i suveöö unenägu seekord siis Emajõe suveteatris ja selle esietendus on teisel juulil. Sõna järgi Valorandalule, milline on Eesti kontserdielu järgmine nädal. Kõigepealt tähelepanuks keelpillimuusikasõpradele. Täna kell 10 algas homme ja ülehomme jätkub kolmas üleriigiline noorte keelpillimängijate konkurss. Võisteldakse kolmes kategoorias. Muusikakoolide viiendate, kuni kaheksandate klasside, üheksandate ja 10.-te klasside ning 11.-te 12.-te klasside kategoorias. Kokku on registreerunud 74 noort. Võisteldakse ainult ühes voorus, lõppkontsert toimub esmaspäeval kell 12 Mustpeade majas. Võistlus ise, aga, nagu öeldud, algusega kell 10 Nõmme muusikakooli saalis. Loosimine viidi läbi täna kell üheksa, nii et pole veel sugugi hilja kohale tõtata. Viiulimänguga alustab täna meie nädalat ka Eesti Kontsert kell 19 Vanemuises ja homme samal ajal Estonias toimub viivaldjana mängib Hortus Musicus, akadeemiline orkester, solistid on Ülo Kaadu viiul ja Neeme Bunder flööt ning orkestri juhinaga Andres Mustonen ise. Mängiti, jumal tänatud. Aasta aegumismassimeedia arvates. Antonio Vivaldi ainukesed ootused. Sul on ainuüksi kontserte tegelikult tervenisti 500. Tõsi, erida võtteid, strich korduvad oopuses toopusesse, kuid seda enam kõlbaks vahetevahel mõnda ülejäänud 496-st ka publikule pakkuda. Ortuslased lähevad siin õnneks veelgi kaugemale, sest kaugemal lülitatud kogunisti kolm sümfooniat mitte sümfooniat, vaid Sinfooniat, mis seitsmeteistkümnendal 18. sajandil tähendas Itaalias Oratu tooriumit, kantaadi või ooperi eelmängu. Sissejuhatust. Valdi oligi saanud Angelo teatri õue komponist. Kontserte kuuleme ka Amolset ja tuurset kahele viiulile, keelpillidele, tsembalule, Tseeduursed flöödi-le, kahele viiulile, keelpillidele, Palole ning lõbuska, kontserti, sooloviiulile tuur. Ega aegade üle ekspluateerimise peale väga kuritasugi olla, sest eks eeskätt tänu sellele tsüklile olegi huvi Hortuslaste, nüüdse liivaldjana vastu meilgi suur paar väljanopped eelolevast nädalast veel. Kolmapäeval tulevad Nigulistes tartlased sopran Katri Kõiva ja organist Urmas Taniloo. See kontsert on pühendatud Hugo Lepnurme mälestusele ja on väga ilusat kavaga pahilt prelüüd ja fuuga Est-tuur Hendrilt kolm aariat mess ja sest orelimuusikast veel möödunud sajandi meeste vesi ja Barblani ööd ning Alfred Karindi sonaat number neli moll orelisonaat. Ent pea huvi pakub kahtlemata kaasaegse Poola helilooja sündinud 1933 Henri Nikolai Kuretski ootus roomina Nostra oopus 55 aastast 1982 sopranile ja orelile, mis esiettekanne Eestis. Ülemaailmse tähelepanu pälvis Kuretski teadupäralt oma kolmanda sümfoonia ka. Ja nagu no nii ka oma toomine Nostra on sügavalt rahvuslik ja religioosne, vabadusvõitlusest inspireeritud teos. Urmas Taniloo on teada mees, Katri Kõiva aga suhteliselt uus nimi. Erksam rahvas küllap muidugi teab, et Katri õppis pärast Tallinna konservatooriumi ka California ülikoolis. Et Vanemuises laulist ja Margaret Kuno Faustis ja pätt Nixoni partiid Jonäädamsi ooperis Nixon Hiinas ja siis Estonia kontserdisaalis eelmisel hooajal. Niisiis kolmapäeval Nigulistes, neljapäeval annab ERSO Paul Mägi juhatusel Estonias Eesti muusika päevade kontserdil. Küll on ilmatu põnev kava esiettekandes Marko kõlari vaid üksainus sõna. Raimo Kangro klaverikontsert number kas kus soleerib Kalle Randalu. Õhtul teine pool avatakse Eesti päritolu Kanada helilooja Omar Danieli orkestri looga Lektox aastast 1991. Danieli enda sünniaasta 1960. Huvid Ta ja edukas autor, keda mängitud Brasiilias, Inglismaal, Hollandis, Belgias ja mujal ning juba ka Eestis ja ikka väga tunnustatud muusikute poolt, olgu näiteks toodud dirigendid Pekka sääraste ja kas Yoshi, Aki, Jaama, Penderetski, keelpillikvartett ja nii edasi ja nii edasi. Külalisautor see tähendab mitte eesti helilooja, on ka esindatud. Selleks on rootslane Sven-David sans Drem oma sümfoonilise palaga aastast 1991. Nüüdismuusikatundjatele ütleb seni paljugi, pärast neljapäeva küllap juba ka laiemale publikule. Saate lõpetame pikema looga osalemast. Seegi paik tahab end jäädvustada meie kultuurikaardil. Nimelt anti teisipäeval Vasalemma põhikoolis esmakordselt välja Julius Oro-nimeline lastekirjanduse auhind. Laureaat on leelo tungal. Milline on Julius Oro koht eesti kirjandusloos ja mis seob teda Vasalemmaga? Mari Tarand jätkab. Õhus tundub kevadet, see oli motiiv, mis korduvalt kõlas väikeste esinejate suust teisipäeval Vasalemma vanas koolimajas, kus oma kooli ja Lasin asuvate lohusalu risti ja Ämari põhikoolide lapsed võistlesid Julius Oro luuletuste ettekandmises. Kirjaniku sünnipäeva on siin alati meeles peetud, ütles kooli direktor Siiri Kasema, kes on ise kunagi siin koolis õppinud. Vasalemma kool võib uhke olla, et siin elas ja töötas Julius Oro luuletaja, lastekirjanik, õpikute autor, lasteajakirja toimetaja, Isamaaline kasvataja, õpetaja suure algustähega. Igal aastal räägitakse lastele, tema elust ja saatusest. Alati kutsutakse kohale ka need tema kuuest tütrest, kes veel siin meie hulgas elavad ja töötavad. Seekord olid kohal kõik kolm viire kivi, lembe hiidel ja Iiri Kitsing. Kirjanikust rääkis aktusel Helve Roosaar, kes ise on siin koolis õpetanud 42 aastat. Vara on pseudonüüm varjunimi. Kui tema hakkas välja andma laste rõõmu olevat ta tarvitanud seda nime esmakordselt. Kodanikunimi oli läbi aegade Soome Rootsi päritolu poengu 1000 936. aastal Guel nimede eestistamine, siis ta võib siis selleks nimevormiks õngo 1901 Hiiumaal lasterikkas peres kaptenite perekonnas neljanda lapsena. Hiljem oli pere üheksalapseline, sündis poiss, ta oli väga erksalt kummaline ja kuna ümbrus oli mereline, siis on tema täiskasvanute loomingut, mis kannab Julius koengu nime nimetatud mere teemaliseks, et on üks paremaid ranna, mere ja Englase hingeelu tundeid. Tema isa Gustav ja vanaisa Mihkel olid mõlemad olnud laeva kapteni ja tema oli olnud eriline lemmiklaps, kes kõike kuulas, tähele pani ja hiljem oma mereteemalistes põimides ballaadidest on tunda nendes erilisse Tammerealist. Julius Oro kasvas, kujunes ja õppis koos noore Eesti vabariigiga. Töötas õpetajana Hiiumaal, Tallinnas ja Tartus. Tartus täiendas ta oma teadmisi ka Pallases. Siis tuli Tallinna, kus algas ka töö laste rõõmud toimetajana. See ajakiri on kasvatanud meie praeguste vanaemade, vanaisade ja vanavanaemade ja vanaisade põlvkonna. 1926. aastal tuli kirjanik siia Vasalemma kooli õpetajaks. Emakeelt õpetas, lõpetas ka veel saksa keelt. Ta õpetas veel joonistamist, õpetajast, poiste tööõpetust. Tänu temale sai poistel selgeks korvipunumine, härra tegemine ja ka raamatuköitmine ja niisugused töödeks. Ta elas siinsamas majas talviti puna, suviti aga tuli siia sissepuhkekodus, siis tuli ju leida talu pere, kes eluaset ja sellepärast tekkiski siis tahtmine päris oma kodu saada. Kaunis koht leiti Vasalemma jõekäärus oma kodu, oma perekond oli tal elus väga tähtis ja muidugi siis koduümbrus. Loomad ja linnud ja aastaajad, need andsid märku, need lihtsalt kippusid paberile ja selles samas majas kõrgemal korrusel siinsamas saali peal on üks klass, mida nimetati trepiga klassiks päikese poole. Kas ja kui õpetaja oli pannud lapsed kirjutama kirjandit, siis käis teise ringi, vaatas välja ja tal endal tulid ka mõttes oli see siis aknast õue, vaatab mati, kui seal ilmi imelik või ka mõni teine. Ilm on imelik, võib ka hoopis teises tähenduses öelda. 1941. aasta ühel augusti ööl tulid püssidega punaarmeelased ja viisid õpetaja ja perekonnaisa ära. Viidi temale siis järele kampsun ja villased sokid ja suitsu. Siis said anda veel raamatukogukappide võtmed. Ta oli öelnud, et nad mitte cape katki lõhuks. Ma tahaksin siinjuures öelda, kui ta tuli siia õpetajaks üheks ülesandeks luua haridusselts ja luua raamatukogu ja tõesti raamatukogu, mida siia majja voodi oli kõige paremate raamatutega varustatud. Raha saadi ju väga vähe ja saadi just oma pidudest. Aga need olid suure valikuga valitud raamat. Oma elu raskel momendil, tal oli meeles, peaks mitte cape lõhutama, sest esineb veel kuidagi ka siis säiliksid ja koju ta enam tagasi. Ei? Läinud. Ja keegi lõpu kindlalt ei tea. Seekordne Julius Oro päev oli eriline Vasalemma vallavanema Ado oherdi ideest ja valla ning kooli ühistegevusest sündis Julius Oro-nimeline preemia kirjaniku ja pedagoogi mälestuse jäädvustamiseks. Lastekirjanduse tunnustamiseks ja toetamiseks. Esimesena pälvis selle leelo tungal kirjanik ja ajakirja hea laps ema. Väga õnnestunud valik. Preemia juurde kuulub noore kunstniku Stiina Valgma tehtud ilus puhas taies. Lugeva lapse kuju. Leelo Tungal ütles auhinda vastuvõttes. See preemia mulle tõepoolest niisugune suur auasi sellepärast et orast oleme ju kõik lugu pidanud, ma arvan, et siin saalis ei ole kedagi. Kes ei oleks, ei oleks tema luuletusi õppinud. Kui toredad, puhtad riimid, korralik rütm on tegelikult Toro luule ja miks see preemia mind eriti liigutav, sest kui andekas oli Oro ja kui kauaks need luuletused jäävad, selle üle võib igaüks otsustada, aga kuivõrd raske on teha väikeses riigis väikese rahvakeeles laste ajakirja? Selle üle võivad väga vähesed otsustada ja, ja mida rohkem selles asjas olen sees olnud, seda rohkem ma imetlen. Orot tulla nõnda nii värskete mõtete ja täiesti lastega kaasas oleva laste rõõmuga välja, mida praegugi huvitav lugeda. Noh, see on minu meelest arutame ja seepärast, et ma olen väga liigutatud sellest preemiast suurt tänu. Vasalemma vallavanem Ado ohert rääkis, et kuigi seda valda iseloomustavad karmi külje pealt kolm vanglat ja Ämari lennuväli, on siin rahvakultuuritahe väga suur. Vasalemma vallas on väga toredad inimesed, Nendele tuleb anda idees, Nad teevad selle ise, nii et vallavanemal eriti suurt muret ei ole, natukene lihtsalt vaadata, et asi läheks, aga inimesed tulevad väga hea meelega kaasa ja meil on olnud väga toredaid pidupäev. Siin vabariigi aastapäev, vastlapäev rahvast oli nii palju, et väikerahvamaja tahtnud ära mahutada kõigi rõõmustame valla rahvale on see, et jaanipäevaks Me avaldame uue raamatukogu ruumid vallamaja, kolmandal korrusel aga teabekeskuse, kus on siis võimalik õppida arvutit, internetiühendus, õpetada inimesi täitma kõiki dokumente, kogud teave vallast, on seal olemas ka olemasolevatest töökohtadest ja nii edasi. Selline sai tänane kultuurikaja, ilusat päeva jätku soovivad teile Sid raadiomajast Külli tülija maris Johannes. Ja ärge unustage, et homme algab kevad kuulmiseni.