O MGM laulab rege rahvas. Täpselt niimoodi ütles mulle ema, kui ma lapsena mann filmima vaadates nutta Rihkusi. See kõik on mängult. Ainult et elus ei saagi iga kord aru, mis on mängult ja mis päriselt. Poliitikas kõneldakse näiteks mängudest ja reeglitest. Eks neil ole seal tõepoolest ehk tore oma mänge mängida, aga poliitilistest mängudest sõltuvad inimesteks raekäigud ja saatused kui mitte elud. Ja seal, kus Õijate peaks mängudega tegemist, olema niisugused asjad nagu tõsiseks sport. Jõukatsumine peaks õieti mängude hulka kuuluma, aga tippspordis riskitakse sageli tervise ja isegi eluga. Au ja kuulsus on kenad asjad, aga raha on juba midagi muud. Raha on tõsine asi mängus just nimelt mängus on siin hirmsaid summasid. Julmad. Ja mõelda vaid, et kõik see on kunagi alanud süütust lõbusast meelelahutusest kes hüppab kõrgemale, kes jookseb kiiremini, kes on pallimängus, osavam? Pallimänguni tuligi meil siin jõuda, aga see pole ükskõik, milline pallimäng seal mängude kuningas ja kuningate mäng Tennis. Ning kuulsaim paik maailmas, mis sellele mängule pühendunud on. Uim olla. Ilusat pühapäeva siis taaskord mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas jälle. Kahe jõuavad nad lauluga pikkadele Se elus, tuikab seisab otse keset Londonit ja Londoni keskusest pisut enam kui 11 kilomeetrite edela poole. Asuki võimalused on praegu osa Suur-Londonist. Kunagi ammu oli siin muidugi väike küla, mida kuningas Edgar oma 967.-st aastast pärit hart taas võimbeldowningeks nimetas. Üheksa sajandit hiljem, 1838 avati Londonist edela poole viiv raud teeliin ning künkal seisva külakese lähedusse tekkis raudteejaam. Selle ümbrusse kasvas kiiresti asula, mida uhke nimega tänav haistrid ühendas külaga künka tipul tollases hõimuludoni maakonnas. 1860. aastal leidis siin aset tähtis spordisündmus rahvusliku vintpüssiühingu esimesed võistlused. Kuninganna Victoria ise saabus kohale ja tulistas esimese lasu. Laskevõistlused üha kasvasid, 1878 kestsid need juba kaks nädalat ning osavõtjaid oli Ligiga kaks ja pool 1000. Mõne aasta pärast aga leiti, et Wimbledonis pole enam turvaline laskevõistlusi korraldada, sest piirkond oli erakordselt rahva rikkaks muutunud. Aga otsekui võluvägi tõmbas spordirahvast võimeldani. 1800 seitsmekümnendatel oli inglise Crocketti klubi võimeldoni künka jalamil raud tee ning maantee vahelisel alal oma vabastasid meistrivõistlusi pidama hakanud. Kuid Crockett kaotas publiku jaoks vähehaaval oma võlu, mistõttu ühel Crocketti väljakul hakati harrastama uut sporti murutennist. Ning juulis 1877 peeti siin ka esimesed muru. Tennisevõistlused. Tennis oli vaatajate ning mängijate meelesto pess vahvam mänd kui Crockett. Võimaludoni turniir kasvas aastate jooksul nii suureks, et 1922 kolis uue nimega inglise muru. Tennise Jagrocketti klubi suurematele väljakutele küla läheduses ning Wimbledoni ajaloolane Richard melu olnud on kirjeldanud, kuidas kuningas George viies uued tenniseväljakud pidulikult avas. Ta lõi kolm korda gongi puldanit, koristati, kui algas esimene mäng ja vihma hakkas tulema. Tõepoolest, Crydensklevad revol, kes ometi peataks selle vihma. See on küll üks Wimbledoni tenniseturniiride igavene nuhtlus juba algaegadest peale. Kuigi olid ajad, mil vihm tennise mängimist ei seganud, kui tennist mängiti nelja seina vahel katuse all. Niimoodi külas siis tennise mängimine katuse all. Aga olid veel varasemad ajad, on ajaloolasi, kes viivad tennisemängu alged vanasse Egiptusse. Nende väitel pärinevad sõna reket inglise rakett araabia sõnast rahat, mis tähendab peopessa. Enamlevinud arvamuse järgi olevat tänapäeva tennis välja kasvanud päris toorest käsipallimängust mida prantsuse ja itaalia mungad 11. või 12. sajandil oma kloostri õuedes harrastama hakkasid. Ja mängu nimi tennis olevat tulnud prantsusekeelsesse sõnast mees, mis tähendab võtta. Niimoodi olevat mungad palli visates hüüdnud ja ebatavaline tervin lav tähenduses. Null mida tänase päevani tennisemängus kasutatakse. Näiteks fifty Olav 15. Null öeldakse olevat tulnud taas prantsusekeelsest sõnast, uh mis tähendab muna. Mängureeglid olnud erinevates kloostrites erinevad, nii nagu mängijad kusagil just paremaks pidasid etega mungad sageli ühest kloostrist teise rändasid siis reegleid pikapeale ühtlustusid ning kõige kummalisemad neist lihtsalt hüljati. Aadlikud olevat munkadelt pikapeale selle pallimängu ära õppinud. Nad ehitasid oma õuedesse suuri kinnisiga antud mänguväljakuid, hakkasid kõigepealt kinnastega mängima, seejärel aga võtsid palli löömiseks kurikat pihku. Pallid olid tehtud korgist ning kaetud alguses riide hiljem nahaga. Mõned allikad teatavad, et 13 10. sajandil oli juba olemas ligi 1800 kinnist tenniseväljakut. Ja aastaks 1500 olid üldiselt kasutusele võetud pingutatud lamba sooltest valmistatud nööridest. Puuraamidega. Reketid, millega löödi umbes 100 grammi kaaluvat korkpalle. Mungad Prantsusmaa ning Itaalia kloostrites olevat oma pallimängu pikapeale juba liialt nautima hakanud. Ega nende elu vist kõige vaheldusrikas ei olnud, mistõttu paavst tahtnud 14 10. sajandil sellegi rõõmu neilt, et jah, pallimängu ära keelata, aga oli juba liiga hilja. Mäng oli kloostrites asjadesse levinud. Kuningad Henry VII ja kaheksas lasksid üha uusi mänguväljakuid ehitada ning üks neist ammustest kinnistest väljakutest on tänaseni säilinud. Rajatud on see Hämpson gooti paleesse. Aastal 1625 suur piklik lagedavõitu turu, mille aknad on külgseintes kõrgel ajal ühes seinas pidulik troon ning madalal postamedil ilmselt valitseja monument. Pealtvaatajad viibisid tõenäoliselt kõrgetel rõdudel akendeta, aga ja saalis on seal vanal pildil näha ajastule vastavates rõivastes pallimängijaid ja vist ka kohtunike pallimängu, mida sellistes kinnistes saalides harrastati, on hakatud kutsuma riivalt. Trennis võiks tõlkida päris tennis ning see olevat kõigist reketi mängudest kõige vanem. Praegusaegne inglise murutennis pole siis mingi äkiline leiutis, vaid sajanditepikkuse arengu tulemus. 16. ja seitsmeteistkümnes sajand Need olid päris tennise kuldajad. Inglismaa ja Prantsusmaa kõrgklass nautis seda mängu üpris meelsasti. Ning praeguse tennisemänguga oli sellel õige vähe ühist. Mängijad said punkte küll, lõid reketiga palli vastu kinnise mänguväljaku seinu või võrkudega kaetud aknaid. Kui ma nüüd sellest kirjeldusest õigesti aru sain. Versaisse rajati tennisemänguväljak aastal 1686. Praegu on seal muuseum. Kuid pärast suurt prantsuse revolutsiooni oli inimestel seal riigis ilmselt mõnegi muu asjaga tegeleda kui tennisega. Ja mäng oli Prantsusmaal 19. sajandi alguses sama hästi kui unustatud. Inglismaal läks õnneks teisiti. Siis saab nii. Sky. Kui ei, ei, ma ei saa Juuski. Inglismaal, kus venna aega mõõdab, õitses tennisemäng nii Stewardit kui Djodorite aegadel kuningas Henry, kaheksas olnud isegi nii kirglik tennisefänn, et mänginud kihlvedudega terveid varandusi maha. Teine monarh Schweimze, esimene aga kaotanud tennise tõttu isegi oma elu. Vähemasti väidab niimoodi legend, tennisepallid jäänud talle jalgu, kui ta mõrvarid teest põgeneda püüdis. Nagu Prantsusmaal olnud ka Inglismaal 18. sajandil päris tennise mängimine pisut tagasi tõmbunud. Kuigi just sel ajal ehitati veel mitmeid siseväljakuid. Üheksateistkümnes sajand tõstis aga taas tennisemängu huvi. Charles Goodyear nimel. Ta leiutas menetluse, mida kummi folkaniseerimiseks hakati kutsuma ning tennisepallid muutusid niimoodi hoopis vetruv omadeks ja põrkasid paremini. Nendega sai mängida juba ka õues rohuväljakul. Siitpeale saab siis juba muru tennisest kõnelda. Ta oli vaja täiesti uusi reegleid ja aja jooksul arenesid needki. 1877 leidis aset esimene muru tenniseturniir Wimbledonis Inglismaa Crockett tyhja muru tenniseklubis. Muidugi oli see siis amatöörvõistlus, mis toimus armsas aiapeol konnas mõnesaja pealtvaataja silme all. Meeste üksikmängud võitis Spencer koor ja osa võttis 22 insensymeni. Naiste üksikmänge hakati pidama aastal 1884 ja esimesel turniiril tuli 13 mängija seast. Nemad olid siis esimesed Wimbledoni turniiri võitjad seal veetud võistluste austust vääriv osa ajaloos. 20. sajandi alguseks oli Wimbledoni turniir juba rahvusvaheliseks kasvanud. Kohale saabus mängijaid Mandri-Euroopast, ühendriikidest ja Austraaliast. Samal ajal hakkasid tekkima ka Wimbledoni tenniseturniiride kindlad traditsioonid. Kuninglikul Inglismaal armastatakse traditsioone ja tegu oli ju tennisega, mis on mängude kuningas ja kuningate mäng. Gingem käims käime of Kings Inglismaal, kus vihmahood nii sageli Wimbledoni turniiri katkestavad. Et seegi on juba traditsiooniks muutunud. Briti kuningakoda oli Wimbledoni turniiriga päris otseselt seotud alates aastast 1907 selle aasta 29. juunil, laupäevasel päeval külastas tollane Walesi prints esmakordselt tenniseväljakuid. Prints ja printsess Mary saabusid lõuna paiku autoga kohale. Neid võttis vastu komi Te, kes juhtis kõrged külalised kuninglikuks loosiksisustatut. Nad nautisid mänge kuni äikesetorm. Selle päeva lõpetas. Enne võimuldonist lahkumist teatas Walesi prints, et on otsustanud klubile rändauhinna kinkida ja võtab vastu klubi presidendi austava ameti. Prints oli tenniseklubi president kuni aastani 1910 sisestus ta kuningas George viiendana Briti troonile. Klubi patrooniks jäi ta edasi, nagu ka tulevased briti kuningad. George, viies ja kuninganna majori käisid aastakümneid pea kõigil võimuludoni turniiridel. Ja kui nad uue George Roadi tenniseväljak gaasid, oli kohal ka tollane Walesi prints, kellest hiljem sai kuningas Edward, kaheksas ja Windsori hertsog ja oli kohal ka prints Albert, hilisem jooki hertsog ning kuningas George kuues. Ja muide, 1926. aastal võimuldani juubeliturniiril oli toosama prints Albert koos hilisema Inglismaa muru tenniseklubi presidendi söör Loui Kreegiga meeste paarismängu finaalis. Kuigi tšempionid neist ei saanud. Aastal 1929 sai Kenti hertsog prints George tenniseklubi presidendiks ning Kenti hertsogi perekond jäigi Wimbledoni turniiride patrooniks. Pärast hertsogi surma võttis presidendiamet Legende hertsoginna ja sai sellega 1968. aastani suurepäraselt kama. Ema järel jätkas selles ametis praegune Kenti hertsog, kes koos hertsoginna ka alati turniiri ajal kuninglikus loorisonistunud. Ka teised Briti kuningakoja liikmed on sagedased. Võistluste külastajad. Mäletan varasematest aegadest, kui veel mõni meil nähtav tavaline telekanal teinekord võimeldani mänge üle kandis. Et džentelmeni testmängijad tegid väljakule tulles kuningliku looži poole kummarduse ja daamid kenasti kniksu. Seegi oli traditsioon. Nüüd on leitud, seda pole enam vaja. Kui just kuninganna ise loosi seistu. Wimbledoni tenniseturniir, kus siis ka kuninganna seal kusagil kõrgel seda teinekord vaatab. Ja see ei ole kaugeltki mitte üks tavaline tenniseturniir või üks tavaline spordivõistlus. Seda turniiri peavad mängijad terve aasta ja võitu embellonis olevat tähtsam ning olulisem kui hoid teistel turniiridel. Sest see on ajalooline paik, traditsioonide paikija, kuninglik paik. Siin on omad reeglid ja mitte üksnes tennisemängureeglid. Üks reegel on näiteks, et Wimbledoni muruväljakutele lubatakse ainuüksi valgesse rõivastatud mängijaid. Ammustest aegadest peale on Wimbledoni tennise kõrgmoodi dikteerinud. Kui naised 1800 kuuekümnendatel tennisemänguga alustasid, oli seda sobilik teha Vaide flanell-ist või tugevast Saaršistraivastes ning teadagi pahkluudeni seelik, kus, mille alla asetati turnöör siis padi, mis taanifiguurile tagantpoolt kena naiselikku vormi annab. Ühesõnaga tennisemängurõivad siis suurt tavalistest ei erinenud. 1884. aastal mängisid naiste finaalis 19 aastane vikaarid. Tar moodub Otson ja tema vanem õde Lilian. Mood kandis esimesena lausa valget mängukostüümi mis oli kokku näritud pihaga ning seelikut tehti Sturnüür. Peas oli tal sportlik madala põhjaga meeste õlgkübar. Moedemonstratsioon missugune ja üleni valge mood Watsoni alustatud valgest tennisekostüümist saigi võimelda nimelt ei tea, oli see mood või keegi teine, kes pani tähele, et valge rõivastusega aitab higistamist varjata. Kolm aastat pärast mooduotsani võimbeldani võitu jõudis sama kaugele 15 aastane Lotidod. Tema poolde säärde ulatuvas seelikust suurt numbrit ei tehtud. See nimelt oli osa tema koolivormist. Sajandivahetus oli juba päris lähedal, kuid loti tood pidi asjatult paluma, et naistennisistid saaksid mängu ajal normaalseid rõivaid kanda, mis neil pisut ka hingata laseksid. 1905. aasta turniiri võitis ameeriklanna Meyson kodus Californias oli ta harjunud tennisemängu harjutama oma isa avaraid särke kandes just seepärast, et nendest sai ta vabalt liikuda. 1905 Londonis. Wimbledoni turniiril ei tekitanud ärevust mitte niivõrd tema võit kui see, et ta oma kleidi varrukas tagasi keris ning randmed paljastas, väites, et varrukad olid liiga pikad ja kuumad. Selleks ajaks, kui Wimbledoni seitsmekordne võitja Torosse lämbe Chambers tenniseväljakutele ilmus, olid kübarad ja turniirid kadunud. Nurafi troonis tenniseväljakul austusväärselt kaua 1903 kuni 1914 ja tuli mängima seljas X3 jäika alusseelikut ning korsett. Aga kõik muutus pärast esimest maailmasõda 1919, kui tenniseareenidel astus prantslanna Susem länglenn. Tema kohta on öelnud Wimbledoni 19 kordne võitja Elisabeth raien. Kõik naistennisistid peaksid Susani ees põlvili langema ja teda tänama selle eest, et ta nad korsett hirmuvalitsusest vabastas. Ja mitte ainult korsettidest. Susanna astus tenniseväljakule, seljas õhuke poolde säärde lühikeste varrukatega puuvillane kleit ja see oli võrdlemisi paljastav. Kostüümi uhketeks lisanditeks olid jardide kaupa värvilist siidloori ja esmakordselt naistemoes peapael. Kujutlegem siia juurde veel säravvalged põlvikud jäse järel võiks kujutleda dollastennis publikut, kellest osa oli hingepõhjani ehmunud ja nördinud. Teine osa teadagi milline ülimas vaimustuses. 900 kolmekümnendatel muutus tennisemood võimbeldanis kõvasti mehelikumaks. Eriti harrastasid sellist stiili Ameeriklannad herentšeikaks ja alles Maar, näiteks, kes tulid väljakule jalas rätsepakunsti imelühikesed, flanellpüksid seljas meremehekaelusega T-särk. Ka meesmängijate rõivastus hakkas muutuma. Pikkade flanellpükste asemel tõmmati jalga lühikesed. 1946. aastal tiitli võitnud Avon Petra jäi viimaseks mängijaks, kes pikkade pükstega Wimbledoni tenniseväljakule astus. Pärast teist maailmasõda võitsid Wimbledoni turniire peamiselt ameeriklanna, kes kandsid praktilisi ja mugavaid tennisekostüüme mütse, lühikeste varrukatega särk, lühikesi seelikuid või pükse. Sensatsioon saabus võimbeldoni pärast teist maailmasõda. 1949. aasta turniiril ja sensatsiooni nimi oli Asta Moran, keda Briti ajakirjandus õige varsti jumalikuks kassiks hakkas kutsuma. Toopikajalgne California piiga oli ilmselt ka üks esimesi, kes ilmus Wimbledoni tenniseväljakule spetsiaalselt tema jaoks kujundatud rõivastes. Need oli välja mõelnud tennisemoeguru teed. Ting Linda. Praegu kassikostüüm, mille tagasi vaadates võib ju tunduda, et mis seal siis nii väga erilist oli. Praegu on üldse spordi, sealhulgas ka tenniserõivastes vist üpris raske midagi uut välja mõelda. Kõik, mida on vähegi võimalik paljastada, on paljastatud. Kui 1949. aastal oli võimalusi veel küll ja küll. Ja härra tinglõng oli kassi valgesse siidist tennisekleiti rõivastanud, mille alt mänguhoos ikka ja jälle paljastusid pitsäärisega püksikesed. Kas siia tema kostüümilisandid ilmusid ajalehtede esikülgedele, ajakirjade kaantele, üle kogu maailma? Üks võidusõiduhobune, üks lennuk ja üks eriline salatikaste said tema nime. Pärast seda on hakatud tennise moodi lihtsustama ja üldistama kuid aeg-ajalt on mängijad oma rõivastuses sensatsiooni peale välja läinud ja sellisel juhul astub Inglismaa tenniseklubi vahele ameeriklanna Ann vaid siis valge otsustas oma nime väärida ning saabus võimeldani väljakule kogu kehaga Toas lumivalges väga liibuvad trikoos. Tal paluti viivitamatult lahkuda. Tennisekostüümid läbi sajandite, seegi on ju võib-olla nii ajalugu, mis pole vabaga mõrvas. Niisiis, kuuendal augustil 1907 ilmus ajalehes Times lugu sünge pealkirja all naise laip kohvris. Selles kirjutati pärast seda, kui kella viie 30 kaheksane rong täna hommikul Montega kohale oli jõudnud, viisid üks naine ja üks mees jaama hoiuruumi suure kohvri ning koti ja palusid ametnikul need Londonisse saata. Ametnikule tundus aga, et siin on midagi kahtlast, sest pakkidestlevis kummalist lõhna ja nii kutsuti kohale jaama politsei. Viimane avas kid ja leidis neist tükeldatud naise, laibanaine ja mees arreteeriti. Nad seletasid, et on abielus, nende perekonnanimi on Gold ja et neil pole mõrvaga mingit pistmist. Kohvrist leitud naist olevat nad aeg-ajalt Monte Carlo ka seina mängusaalides kohanud, temaga tutvunud ja siis olevat naine tulnud nende käest raha laenama. Naise armuke tormanud kohale ja tapnud oma ohvri ning nemad Goa uldid olid vaid süütud kõrvalseisjad, kes tahtsid laibast lahti saada. Asja uurides aga selgus, et paaril oli üpris kirev ja kahtlasevõitu minevik. Mehe nimi oli Tom Assambler Gold. Tema naine Marii oli prantslanna. Nad olid igasuguste äridega mitmel pool katsetanud, kuid midagi ei õnnestunud. Siis otsustasid nad Monte Carlo kasiinos õnne proovida. Enne seda aga tublisti raha laenanud. Ohvriks osutus taanlanna emmal veen keskhooldidele heast südamest kõvasti raha oli laenanud ja kui ta siis nende juurde võlga tagasi tuli nõudma, pussitati ta surnuks. Kaoldide paar mõisteti mõrvas süüdi ning eluks ajaks vangi. Marii suri kuus aastat hiljem toomas kõõlriivi Lõuna-Ameerika rannikul lähedal asuvasse prantsuse karistuskolooniasse öös aelandel. Seal pidas ta vastu vaid aasta kuritöö ja karistus, aga lugu on seatud ka tennise ja võimaldaniga. Iiri päraneti noorem poeg Toomas Chandler säär Gold oli oma kodukohas muru tennises kõigist teistest üle. 1879 sai ta Iirimaa tšempioniks ning kõik kiitsid tema mängustiili. Ka olnud otsustas siis võimulganis õnne proovida ja jõudis sealsel turniiril poolfinaali. Mõni kuu hiljem Charlton hämmi turniiril oli ta juba finaalis, kuid ei võitnud. Ja ega tema tennisekuulsus suurt kaua mägestnudki. Juba 1883. aastal lõpetas ta mängimise. Võiks arvata, et kui ta jätkanud Läks jäänuks ehk tegemata, see saatuslik mõrv ja ajalukku on toomas could jõudnud nii palju, kui ta sinna jõudnud on. Mõrvarina mitte tennisetähena. Mõrv on kahjuks varjutanud tema 15 minutit kuulsust aastal 1879 Wimbledoni tenniseväljakutel, mis millegipärast nii erilised on. Võimaldanud ligi 130 aastat tenniseajalugu maailma tähtsaim turniir igal suvel. Maasikad vahukoorega publiku jaoks ja marukallid piletid Loetakse järgmiseks aastaks muretsema kohe, kui eelmine turniir läbi on saanud. Vihm, nii tavaline külaline. Rahvas istub kannatlikult vihma käes ja ootab pileti eest on ju hingehinda makstud. Uhke tohutu peaväljak, väljak number üks ainult pisut väiksem ja nende kõrval kümneid väikesi väljakuid. Turniiri alguses mängitakse neil kõigil, kuni lõpuks finaalid peaväljak aristokraatlikus hiilguses maha peetud, takse sajad tuhanded inimesed tribüünidel, miljonid televiisorite taga ja raha miljonid mängus. Ning mängijad seal väljakul üksinda vaid oma keha ja hingejõule lootes. Nad on proffide, teevad oma tööd ning pulbitsevad emotsioonid peavad välja elama jääma. Selleski suhtes valitsevad võimbeldonis rasked reeglid. Kaotajad üritavad uuesti, võitjatest saavad legendid. Need, kes võimeldonis käinud, on üllatunud tohutu tenniseväljakute kompleksi väravateni viib vaid väike hästi kitsas tänav. Kui palju võtab aega, kuni kõik need sajad tuhanded vaatajad sellest sisse pääsevad ja välja? Ju siis ei ole see probleem. Seespool on aga avarust küllaga ja ruumi ja rohelust. Kui turniir algab, on kõik muruväljakud, tiptop rohelised. Päevad lähevad jadaga, joonte juures muutub muru liiva karvaliseks. Ta lihtsalt kulub ära, sest mäng käibki suuresti tagajoonel. Need, kes näiteks sajand tagasi siin mängisid, ei suudaks ära imestada, milline lõputu jõuline palli tagumine pidevalt käib. Ühelt tagajoonelt teiseni, kuhu on jäänud elegants, graatsia kergus, mis nende aegadel tennisemängu valitsesid. Kõik muutub, võimeldan ise pole ju ka enam endine. Võib-olla ei saaks selle paiga kohta öelda ajajälg Kiievis, kuid aja jälg tennises on ta küll. Ja trennis on kuningate mäng ning mängude kuningas.