Eikellegimaa. Õhnast hääd inimesed, tere tulemast heasti üksikuna või Robiwannas eikellegimaale kuulama natukene väikeste muusikat ja hulganisti hulganisti laulusid tarri lugusid loominguliselt kollektiivilt nimega Lewis Franud ning selle ainuisikuliselt ekstsentrilisel juhilt ja popmuusikaliselt ise äratsejalt Nix Salomonilt. Nimi on Tiit, kus need mina juhatan, siis jutustan, pajatane, vestan teile. Täna sai kellelegi ma tunni edenedes seda pisut ikkest, mis nik Saromoniste Pelisaar andis, teada on ning esimene asi, mis mul teile teada anda. Et see, keda teie kuldavad kuulad, kuulete oma häält lahti laulmas üle. Järgmisena ongi nimelt tänane kellelegi ma pääseja Devis Franud isiklikult. Külluse valis, valitseja, mõtiskles. See oli lugu lootlandi, refleks külluse valitseja mõtisklused, mille tükati kunagi mitu aastat tagasi umbes kaks ja pool aastat jutti võistlema kohta öelda, et tal oli oma pisikene pidev kohakene eestimaise saadio eetris regulaarseteks, muusikasaadetes ja mida siin ja praegu ei kellelegi, ma saate alguses tervikuna ära, laulis ja mängis loo autor ise päevis Frald ehk Triti isevärki ühe mehe bänd, mille liidrid, kitarristi, vokalist, lugude autorit tunnevad need kes teda tunnevad, neid võrdlemisi vähe. Nix Salomon. Palun, kes oma pisikeses korteris stuudios on põhiliselt omaenda muusikat linti mänginud ja neid salvestusi jõudumööda avaldanud 80.-te aastate teisest poolest saadik peetakse minu arust õigusega veidi vanamoelist veidrikuks ja väga põikpäisus ise äratseks otsustades, kas või nende teadaolevate väidetavate vankumatult elu ja muusikareeglite järgi, millest nik, Salomon ehk Lewis Franud iialgi ei tagale, mida ta iial mitte mingil tingimusel ei riku. Üsna kummalised muist naist reeglitest tõepoolest nii ei kasutavat vis Franud iial pille, mis pole vähemalt 20 aastat valad uuema aparatuuri külge polevat eales kätt pannud ei laval ega stuudios. Üks kord olevat püüdnud oma helilindistussessiooni läbi viia kogunisti Londoni ajakirjandusliku peatänava Fleet Streeti rentslis kus arvata, võib-olla enamuse kohalike inimeste meelest väga õudne, räpane, must märg olla. Kas ta rentsliettevõttega tulemusteni jõudis, ei tea mina küll. Samas tean mina kui märgadel teemadel jätkata. Devis Frandil olevat vägagi kummalised muusikalised suhted merega. Või natukene hiljem pärast seda, kui Devis Frandal ära mänginud, laulnud oma vaikse mereballaadi vanast merehundist. Tuulsiidog. Merest võrgutavasti ääretus plaanis põis Franud ning merest, õigemini päevis frondi väga iseäralikke suhetest merega sai ennist lubatud kõnelda. Saabki kõneldud fondiste merest, tuleb alustada nik saalomoni ehk töölisfrondi ja põhiliselt temast endast põhiliselt stuudio piiblist ja sellest hõredast kontserditegevusest, mida te vis Franud nihk nik Salomon vahel edendada. Kontserte no äärmiselt tõenäoliselt harva ja väga hoolikalt valitud paigus tuleb see sellest, et enamik kontserdikohti päevis frondi ei rahulda taseme poolest kusjuures mitte selles mõttes, et esinemispaigad poleks tasemel oma avalike käimlat või valgustussüsteemi või, või baarides, pakutavatel, vapside või või muude efektide poolest. Nukksaalidest Saarikestest ei rõhuta Devis frondi, pigem sellest küljest, et nad nad asuvad liiga kõrgel liiga kõrgel, kõrgel tasemel. Beufranud aga mängib ainult sellistes kohtades, mis paiknevad meretasemest allpool. Imelik on see jah, Kõid nimelt nõnda kui öeldakse, et Nixon omal elus ja muusikas käituvadki ei esinevat ühelgi laeval, mis on merepinnast kõrgemal. Tõsi, võib-olla teistmoodi lavalised etteasted on igatahes niivõrd harukordselt, et muusikat ka väljaannete lehekülgedelt leiab neid sagedusega, mille kohta ei oskagi öelda ei oskagi iseloomustada, leida mõõtkava või või mõõtühikut, millega seda mitte sagedust iseloomustada. Teemadega me esialgu jätkame. Lost River, kaotatud jõgi on järgmine pisut psühhedeeliline unelema instrumentaal, mille pälvis olnud ette, kannab, enne, kui ta asub tükk maad tormilisemate kitarripööriste juurde. Graz külas viimatine kala just nagu mõni petlik kontserdi lõpulugu lisapala, mis mängitud kusagil hämaras, baaris või pisut siiski suuremas kontserdisaalis ehk kus kenas sinakas valguses lõpetab BIG tähendama esinemise ning mahlakalt meheliku häälega solist tema viimase kummarduse, enne kui ees kardinad kokku jooksevad. Tundub olevat suhteliselt kauge muusikaline ka sellest kitarriga erinevast, mis eespool kõlas. Ometigi olid kõik need muusikalised sündmused ja sündmusekesed, mis viimase seitsme poole minuti jooksul toimusid eikellegimaal võetud ühe sama artisti ühelt ja samalt plaadilt kõigest kahest erinevast loost. Tegemist oli briti päevis frondiga ehk Nixon krooniga kitarristi ja lauljaga. Muusikapalasid ja mõningaid teda mõjutanud muusikapalasid tänane kellelegi ette mängib ja saad, ei ole teps mitte veel lõppemas, vaid kõigest alanud. Üks neist mõjutlejatest, mida seisuste kitarri veidrike ja pööraste Rihvijate juures alati võib kahtlustada on täis rondigi puhul olnud kahtlematult Jimi Hendrix. Dras viimases pöörasema hagu andmise ja põletamise loos helliksi mõjutusi ehk nii tihkelt ei kuulnud neid kuulda mõneski palas võib-olla selles saates edaspidi, aga küll ei ole Tõnisson korjanud üles heneksilt mitte ainult tema vangid kitarriga ümberkäimise, kunsti söakust, kirglikkust ja loomingulist rohmakust vaid kummalisel kombel üksjagu mõjutatud ka heneksi kui muusiku teisest tavaliselt vähem tähele pandud küljest. Nimelt heneksi vokaal moneerist järgmine pala, kunstiline pool, psühhedeeliline taas, mis kannab nimetust African vaielat peaks Henriksi vokaali viirastus võib olla küll ei kellelegi muule manama, taas muidugi Pewis frondi ehk Nick Solomoni abiga. Kummalisi lugusid, lugusid kuule pisut idamaiste küladega, Aafrika linnakest nest briti ühe mehe ansamblilt neis Franud saate alguses sai mainitud, et ilmselt on, on miks Saalomon ja vahel vahel vahel harva teda mõned aitavad, sõbrad alustavad tegevust kusagil 80.-te aastate teisel poolel. Tema kohta teateid saada polegi nii väga lihtne, sest pelis Franud ei kipu pressile erilisi teateid andma. Ja muidugi loomulikult ei jahita ka temasugust meest seisuse ägedusega, nagu selle ilma Sydneys jõustele Barbra Streisandi ainult treenereid või, või ükskõik siis tingisid, streikisid ja kõiki neid teisi küllalt ning säravanist lugeda ühest pisikesest väljaandest silub perioodilisusega kolm numbrit aastas. On võrdlemisi mahukas, maksab umbes neli inglise naela. Ehkki läbi müüdud tiraaž, kui veel mõni huviline tahab numbrit saada, läheb käibele juba mitmekordne mitmekümnekordselt suurema hinnaga, nii et need, kes soovivad teda nik Saalomoni sõprade poolt välja antud trükiväljaannet nimega Mike omandada laovad välja, noh, Eesti vääringus juba tehingud ligemale 1000 krooni. Tolles ajakirjas võib tõesti Nix Solomoni kohta ilmselt leida kõiksugu uudiseid, samamoodi nagu arvustusi, artikleid, ülevaateid, pikki mitmesõnalisi, intervjuusid mitmete nonde muusikutega, kes Nix olema neile endale läbi aegade kallidel olnud. Teada veel seda, et kuniks Saalomon ilmutas oma väidetavasti järjekorras kolmanda albumi sealifrudel klaas ja aasta oli siis 89 siis Briti muusikaajakirja Q kommentaaris Igalühel väideti. Vaat kunagi nik Salomoni enda väljaantuna ilmus kõigest 500 eksemplari lisast iraažis enne kui ükski suurem firma viitsis õigusi üles osta. Et seda plaati laiemalt levitada, olid andunud fännid, keda nik salonile ehk peris ronil tähendab jätkuvat jõudnud tollest 500-st eksemplarist teha juba vähemalt kaks tiraaži piraatplaate. Mina siin ennist mängitud võttes mitu, mitu lugu peesrandi 90. aasta plaanilt enim käes. Aasta aga astume ajas paar aastat tagasi ja leiame üles tädi vinni albumi. Just nimelt punni, album on see kauamängiv aastast 88, mille kohta küll tollased arvustajad arvasid. See ei ole eriti huvitav plaat millelt siiski võib leida mõnegi väga kenakese nii-öelda ingli, hundi kitarriroki võtmes kirjutatud parakaunis liigutava lihtsa naiivsevõitu ja võtta sellisena ära kuulamegi. Tundub, et eikellegimaal on asjad hävitavalt tagurpidi, aga käima võib-olla ka mitte hävitavalt tagurpidi, tõesti võib-olla mitte hävitavalt, vaid, vaid kuidagi loominguliselt või nii. Sest Lewis frondi, lühipalakene kiuvi taas Ta sõnab psühhedeelia, seda sõna tuleb edaspidigi mõnel korral pruukida. Tähendab antud juhul seda, et lugu ongi üks selline lugu, mis oma originaalis. Ma olen seda juhtunud kuulma, sest sõber võttis selle arvutisse, mängis ette ka nii-öelda õigetpidi. Maris on see lugu üks võrdlemisi igav Hakene, ehkki mitte ülearu halb. Oreli ja kitarriga mängitud instrumentaal tagurpidi kõlab tema äärmiselt irreaalselt. Ehkki nippe olümpia on kasutanud juba biitlid, kui rääkida tollest muusikalisest ajajärgust, kus ta vis frantki sealt 60.-te lõpust päris tihti oma inspiratsiooni ammutab on kasutanud mitmed teisedki kasutanud paljud, kui mitte enamik kõigist neist psühhedeelsed kitarrimuusikategijast, keda tunti 60.-te teisel poolel Ameerika läänerannikul, kui, siis sealt innustunud kitarri, psühhedeelia tegijatena ja Briti saartel. Päris kindlasti ei sondi lemmikute hulka kao. Niisiis nii ameerikamaalased Jefferson Air Blaine pidureid ja arvatavasti ka kõik sinu messingist Service'i kleit, full teed kui ka kindlasti siit Barretti aegne väga varane pink Floyd ja mõned teised ansamblid. Frondi enda kodumaalt Inglismaalt. Veel ja helid helidest kui rääkida, siis tähendab jah, seda tarvitusele võeti aga sugugi mitte klaarise kaines vaimses seisus, kui mängiti hääli, mis pidid orgi päevasti hall, sest igatpidi erinema. Küll tarvitati kõiki tolleaegseid kättesaadavaid elektroonilisi efekte, mis just muusikariistade tarvis olid mõeldud ühestki katsuti leiutada katsetuse-eksituse meetodil omi efekt. Kasutust leidsid nii viitak kõikvõimalikud, tead kui muusikariistade mängimine mitte just selleks ettenähtud viisidele. Neugrundi järgmine pra repressar ehk ehk rõhu ja, või halastaja koguni olgu siuksed eriline mitmel moel nii oma kõla poolest kui ka teemalt, sest Lewis Franud kõneleb, laulab seal ainsuse esimeses isikus. Ma ei oska öelda, kas lausa autobiograafilist ainest kasutades asjust, nagu näiteks kuidas tulevad parameedikud, kuidas kirjutavad poliitikud, kuidas tulevad hoolitsevad naabrid, kes kõik tahavad teha lõpu tema lõbule. Devis Franud ripresse. Pisut tõelist kitarrimuusikat, ka talle stiili viljelejad tuntumate originaalloomingust 60.-te aastate teisest poolest aastast 68. Võib-olla oli grupp, kes mängis ka mingit enam-vähem Winny Puhhi deemonist, pala sellesse psühhedeelia jooni, grupperi veendunud, vaid vähemtuntumaid. Pewisson ilmselt suhtub neisse kõigisse sümpaatiaga. Paberist rand on hakanud oma muusikat mängima, seda avalikustama väidetavasti 80.-te aastate teisest poolest, niisiis paarkümmend aastat hiljem. Küll on meil aga saates käepärast üks kuuene salvestus. Mängib kitarri ja laulab kuidagi liigutavalt, mitte lapseliku häälega. Ehkki ta kõneleb alguses sellest, et lugu on tehtud 1966. aastal. Et see lugu on laenatud ansambli repertuaarist, võite te seda küll ei ütle, karistatud Johnson ta pala ja Iron pate flai v1, psühhodeerikute kamba repertuaarist lugu tõepoolest Pirital. Veel ütleb Tõnisson, tehnik Salomon, et talle lindistus olevat teinud tema ema siis, kui tema kitarri mängis ja laulis. Ja kui temadewis Franud oli kõigest 14 aasta aastal 1966, siis munedaski punktides selle jutustuse juures, mida te kuulajatega kohedevis randi ennast under ütlevad. Varsti tasub veidi kohelda. Sest nii nagu isegi ei märgatud koheldud ja mõned mõnedki näed muusika, inimestest, sõbrad, tähelepanu juhtisid see hääl, millega see noormees siin varsti laulma hakkab, ei kipu, vististi oleme küll 14 aastase noormehe hääl ja võib-olla ei ole see sündinud aastal 1966 see salvestus, mille ta vis Franud arm patustaja pärast teinud on. Ja kui see ei ole, niisiis on see lihtsalt üks pisikesi ministeeriume, mis peris frondi alalõpmata ümbritsevad välistanud Jos ja vis Franud, ükskõik siis, mis aastal võib-olla rohkem on see aasta 86 kui 66. Et kui kitarririfid taas lubavad ning säramonilt tükk maad tihedamaid lugusid tulemas tegema tagasivaatavalt väiksema palgaga, Hanno, see aastaarv, millest This Rand võitis, pärit olevatele alistas ja siis alustasin, oli jah, mitte 1966 vaid 67. Aga asja ikkagi ei muuda. Kas oli täis frondile tollel siis oma mamma papa nime järgi Nix olema neil tõesti väga vara häälemurre toimunud või vassib ja, ja udutata nii, nii nagu ta seda teinekord vististi. Ei ole tegelikult iialgi huvitanud, parasjagu päevakorral olevat moevoolusid või, või kuumad jahedat rendikesed. Kui tema tehtud muusika ongi sattunud nende trendikest vooludega kuidagi heas kooskõlas või sünkroonis olema, siis ilmselt ei olegi tegu millegi muu kui juhusega vaevatud temasugune vabatahtlik marginaal ja häirimata isetegija vaevuks end hoolikalt ettekavatsetult kommertsmuusika laiale päämagistraale sättima. See tundub lausa võimatu. Neid juhuseid, kus Nick Salomoni, psühhedeeliline või, või kasimatu ja, ja kangesti karvane kitarrirokk on trehvanud kokku kõlama mõne päeva kõrval olevas stiiliga on teada küll ühte tavalist ühtelangevust olen minagi ise kunagi kurjasti veidi ära kasutanud aegadel et visata veidikese nalja tollal humala fännide aadressil, mis seal pattu salata, mootori olemas Nonii sooloalbum. Sest milleks muuks kui suuralbumiks demonsamblipevis front plaate nimetada. Album nimega mõningas faasten, et nirvaana fännid olid parasjagu ilmselt ootamas aastal 92 oli see sõnajärjekordset plaati, mida veel ei tulnud ja ei tulnud ning mis kunagi sai ilmuma alles aastaselt edasi Luterma nime all siis õige saates armsasti valetatud. Et nüüd head inimesed ja nirvaana mehed ja naised ja tüdrukud ja poisid kuulate teie lugu nirvaana uuelt albumilt kohe-kohe ja saigi kohe-kohe mängitud kuulajatele, kes mitte midagi kahtlustanud eteks Luubelis fraanilt. Siinse lugu jällegi olla. Miks mitte, võiks olla nirvaana vähemalt algus, enne kui te vistrand laulma hakkab. Head kuulajad kuldaväärt ei kellelegimaalased, selle koha peal tuleb minul tiit, kus mõtlesin tahtmatult tunnistada, et lõpp on ligi. Ta hakkab peatselt otsa saama ja et Jeltsin ei kellelegi maal imelikust, inimesest marginaalsest popmoose, kandiste kõrvalisest kodanikust Nix Saalomonist ehk tema ühemehebändist vis rand on sama hästi kui läbi. Usutavasti ei ole mitte teps läbiberis Frandi pärananti karjäär popmuusikas ja ju see jätkub veel mõnda aega samamoodi, nagu ta seni kestnud on. Tikumata manile, uurima ta suuremat sellest, mis popmuusika suurtel PÄEV magistraalidel toimub. Müümata viiel miljonil sil tiraaže heliplaatidega, liigutamata kunagi miljonilise käibeid, seda ei naestel lingilisega isegi mitte kroonides umbes kroonidesse ümber rehkendatud. Ja ma arvan, et kõige selle juures kõigele sellele vaatamata ikkagi iseäralikud sümpaatseks ise äratajaks ja oma suhteliselt väikse arvulisele seda kirglikumalt fänn kallale kõigile austajatele kindlasti jätkuvalt huviväärseks väike kiideriks. Kellelegi ma lugu täis Frandilt selles saates saab olema Hilvjuu vaade mäelt. Ei kellelegi ma ise, kui saade saab taas tulema, oleme R2 eetris nädala pärast siinsamas samal ajal. Kohtumiseni.