Kes siis on see tagasihoidlik vanahärra, kes võib meid kutsuda omanimelisse muuseumi Kadriorus? Selle mehe nimi on Johannes Mikkel. Ta oli suure ja hinnalise kunstikogu omanik, aga väärtuslikuma osa sellest Lääne-Euroopa maali, graafika ja portselanikogust kinkis ta kunstimuuseumile. Kõike seda ilu ja varandust võib näha nüüd Mikkeli muuseumis, mis avatud selle aasta jaanipäevast kui mitmeid miljoneid kogu maksta võiks. Kes on pädev seda hindama. Siin on tööd nii ekspertidele, kunstiteadlastele ja mis peaasi, ohtrad silmarõõmu vaatajale. Täna räägime Johannes Mikkeli ka tema kunstikogu saamisloost. Ajalugu on näidanud, et kõige suuremad ja väärtuslikumad kunstikogu tekivad ikka tänu segastel aegadele kui liikvel suuremal hulgal suuri väärtusi. Ja neid segaseid aegu on olnud ohtralt. Johannes Mikkeli eluteel. Küsisin vanaeralt, kust tema kunstihuvi alguse on saanud. Vastus oli omajagu. Põiklev. No mis minusse puutub, seda ei ole mõtet üldse rääkida, ega mina siin midagi ei ole ju. Minu maalisin, kunstiteosed ei ole, siin on kõik tuntud maalikunstnik Jaanus, tuntud meistrit ja minul ei ole siin ühtegi maali, taren, mina oleksin küll soovitanud teile, et seda intervjueerige neid maale, mis siin väljas on. Ja kui nad on tummad vastatavad, siis interjäärige nende. Ja nende kohta on ikka andmeid kunstiajaloo raamatutes. Aga minuga kohta ei ole mingit Inturioot vajaselt vegan, minu loodud siin midagi selles kunstimuuseumis ei ole. Aga ma usun, et teie enda jaoks need maalid ei ole tummad, mis keelt nad teiega räägivad? Minule on nad väga vajalikud, ma olen lihtsalt juba lapsest saadik vääranud kunsti ja eriti kirjandust ja nojah, kui haridusest rääkida, siis selle järele ma ju läksingi ülikooli, et õppida Vilos on Fiat esimeses järjekorras ja siis Ja siis veel neljandat ala tuli ja rahvaluule, aga selle paigustaja oli vastu rohkem see Oskar Loorits oli kuus. Professor reis oli ka, olid ju õppejõud ülikoolis rahvaluule alal ja rahvaluulemuuseumi loojad Aia tänaval, aga Loorits oli minu kooliõpetaja kui viiendas klassis eesti keele kooli. Täna vast rohkem mõjutaski. Muidugi mul ei olnud kunagi sellist mõtetki ei tekkinud, et ma kunstiajaloolasena hakkan nüüd tegutsema või, või Muuseumis on, et sa saad seda mõtet, mul ei ole kunagi olnud vaid lihtsalt, et ta pakkus elamust mulle. Ja, ja kus siis see, see kunstihuvi või kust see pärit on või oli teil kodus näiteks? Isal oli juba mingid kogud? Jah, isa oli ka kunstihuviline ja siia ka koos, mõnikord käisime ka kooslusega laskmas ja nüüd see nädal mitte eriti suur kunstihuvi, seda ma ei saa öelda, aga igatahes ta mul võimaldas osta andis taskuraha ja, ja ikka tuli, kui midagi leidsin, mis tulin ja palusin temalt raha, et osta kahjuks minu teaduslik töö, mille kallal ma palju töötasin filosoofias, seal põles koos suure ja väärtusliku natuke koguga ära, kuhu ma olin ka Saksamaalt palju filosoofia eriala raamatuid tellinud ja kõik käsikirjad, mis mul olid, need põlesid 41. aastal ära, süüdati enesehävituspataljoni naiste poolt, enne seda viidi neliveoauto täitnud laaditi täis koos muu varaga ja need siirdusid siis ida suunas Venemaa poole üle jalgel pelleti bensiinipudeli sisse ja süüdati ja Alice kast, emissarid hooli aga muidugi see Taanis. No minu aru saada Hannese järele minu tundmise järele, see ei olnud mitte taga palju väiksema taastuse, kui see kogumisse praegu muuseumis on, aga muidugi raamatukogus sellist pole kunagi hiljem enam asemele saanud. See oli suurtel suurte harulduste, aga väga väärtuslike arvutustega ja Nad käsikirjad, isegi 13. sajandi tarid käsikirju oli. Sellest raamatukogust on tõesti väga suur gaasiu muidugi kunstikogu kõrval mõlematel väärtuslikud asjad. See õieti juhtus selle järele, kui kaheksandal juulil 41. aasta hommikupoolikul riidi minu kaks nädalat voodihaige isa voodist ära Tartu ja, ja mõne tunni pärast ööl vastu üheksandat juulit eel täiesti ilma mingisuguse sõita, mõrvati nende 192 mitu hulgas, kelle hulgas oli siis teadlasi ja kirjanikke, kunstnikke, Vanemuise näitlejaid, asturaita mitu tükki ja, ja kooliõpetajad. Ja nende hulgas ta siis mõrvati ja on praegu seal ühisajus Tartu Pauluse kalmistul. Mina olin siis marjul Allasse lõpetanud skulptori Endel Kübarsepa korteris. Endel Kübarsepa nime praegu väga vähe tuntakse. Ta oli küll professor põgopi lemmikõpilane, aga ta suri Ameerikas 68. aastal ja täna korter oli puumajas just täpselt Tartu vangimaja kõrval läbi kahe korruse ja mina karjusin siis teisele. Russell ennast ongi maja aastas umbes nelja meetri kaugusel. Kuulsin siis kast, kui see tapmine muuhulgas juba kaheksanda hilisõhtul kella 11 paiku kuni kaheteistkümnendat lastist sa oled, neli-viis inimest seal maha ja hommikupoole siis algas juba massiliselt see. Nii kaua, kuni Kivisilla õhkulaskmisel, mina muidugi seda teadlaselt kividelt õhku lendad, mõtlen sakslastest suurd, pomm, mis plahvatas. Ja siis üks kivisilla graniit tõtt. Tulises puu, mõtlesin, käik tuleb seal vaja pihta. Aga ei tulnud. Tuli Jaani kirikut Arni ja lohises nurga juures tõki maha ja Sprahvatas kiriku etter tänavale, kirikuid ja vangimaja vahele. Vangimaja oli kohe kiriku ukse vastas Tartu vangimaja. Selle järele vist oli veel kisa naljas. Daam kisas. Ai, ai, ai, avad alad. Ja siis kõlas kaks pauku ja varsti see daam ka maha. Nähtavasti see vangivalvur ei olnud neile usaldatud, et võib-olla ta räägib kõik ära. Neil on väga detailselt meeles väga palju sündmusi ja koledaid aegu, aga kui me nüüd jõuame tagasi jutuga selle teie teise kunsti koguni, et millal te seda hakkasite koguma või millised olid need ajad, kui sai juba mõelda kõikidele muudele väärtustele? Tallinnasse põgenesin jalgrattaga, siis ma muidugi midagi kaasa võtta ei saanud, aga tal oli seal saksa okupatsiooni ajal ka tekkinud ja maalid olid veel, mis tuttavate sugulaste juures olid laiali jäänud, olid veel maal laiali, aga need kogene ja sõjavägi sisse uuesti siis purustati, teavitati, et asjad ka peaaegu kõik ära. Nii et ega mul suurt midagi Meil ei jäänud. Ja esimene asi, kui jalgrattaga nüüd Tallinna jõudsid sõnu kokku oli lepitud, Lennaga. Põgeneme koos ära. Tema asja vend oli poliitilises politsei eksjuht Ervin fiks, kellega ta koos siis Austria Itaaliasse sõitis ja mina jäin esinejaks, eelmine õhtu nad olid ära sõitnud, oleks oodanud küll mind, aga olid kahjuks ära sõita ja ma jäin maha. Kas oli see õnn või õnnetus, küsib Mikkel endalt. Täna ja arvab, et küllap see oli siiski õnn ja millekski hea, et ta eestisse jäi. Aga toona olid ajad hullud, isa tapetud, kodu põletatud. Ja nemad emaga kahekesi saatuse tuules pillutada. Mees, kes ülikoolis filosoofiat tudeerinud, peab leidma midagi asisemate, et ära elada. Sugulaste mahitusel lähete tööle kaubandusse, temast saab ühe poe juhataja nõmmel. Varsti edutatakse tubli kaupmeest töökohale, mis neil aegadel võis olla tõeline kullaauk. Temast saab võimumeestele mõeldud toidupoe juhataja. Toonaseid elupildikesi kirjeldab Johannes Mikkel. No see limiit taas oli üleriigiline mitte ainult partei ja valitsusliikmete arvust oleks vaid ka ülikooli tuntumate professorite heliloojate kirjanikke, kunstnikke. On ja näitlejate varustas nokk tippnäitlejate mõõduki, neid oli määratud siis limiite tohtleni tsekid olid viies suuruses 300 500 750000 ja 1500 rubla. 1500 rubla oli olnud kolmel inimesel valitsusjuhtpartei juht ja siis ülemnõukogu esimees. Kusjuures, ja sellised olid aga selle 300 rublaga, mis see kõige väiksem oli. Sellega sai väga palju osta, need hinnad olid samad hinnad, mis vangigagi tšekkidega Ki oli, oli nendega ka. Ta ei kasutanud isegi ära. Neid ei olnud nii palju vajadust. Scenkisid, leia teenijad, hüljata olendeid ja neil oli siis nii palju. Seda kaupa iga õhtatasse nagu jaksasin. Aga see oli kõik mujal üldse suurt defitsiit. Ja osa kaupa oli mutike, mis sai muretsetud ilma seda tekkida nagu välismaa eksport, alkohoolsed joogid. Muidugi ei olnud siiski vabamüügil olnud kommertskaupluses ära, juba taga oli kommertskauplustes, Moskvale allus aastal, see on käik umbes, see oli Lakümnega taastada, mina tulin sealt ära 46. aasta suveks. Mäletan isegi jõuluks 45. aasta jõuluks sai kui, siis kui suhkur oli ju kõike, ongi tal ja modellisin siis isegi jõule piparkookide jaoks poolteist tonni seda piparkoogisiirupit, samal ajal kui teised tooli 100., suhkur, kartulitalongid on. Seal oli nii niisugune küllus ikka neil piltidel see minu kohta oli nüüd paljudele kõrgemalseisjate elik pinnuks silmas, seal oli kõike, vaata, mida neil ei olnud. Ja siis tekkis ministeeriumis seal veel juhtival inimesel mõte sinna oma hea tuttav haarata, siis saavad nemad ka sellest osa. Ja siis vallandati mind ära põhjusel, et mulle määratakse suurem koht, aga vahepeal tekkis kuuldus, et ühtsus kaabastusel kavatsus Väike-Karja tänav seitse seal Müürivahe nurgal kus oli see pere metavarade kauplus, et avada seal selles nurgapoolses ruumis komisjonikauplus ja et seal siis hakatakse vastu võtma ka kunstiteoseid. Ja siis mul tekkis mõte, et kui mind seid juba taldandagi Moulin selle tali nagu pahane saabunud et madal, siis selle direktori juurde nägin, et astata võtavad minna sinna juhatajaks aasta 46 kuu aega, olin siis seal veel asejuhatajaks. Selle peremeheta vara. Kauplus. Mis asi see peremeheta vara kauplus oli sinna siis toodi kõik asjad, kus inimesed olid ära küüditatud, ära põgenenud. Küüditatud rekvereeritud kaupa Berenetab Borati asutustest ja selline kaup, mida ei vajatud, leiti, et nõukogude ajal, et seda pole vaja, otsene rämpskunstid, lavastused, isegi Wiiralt üks üks aastat terve autotäis kokku korjati ajalehetoimetustest ja riigi pere netovarad müüdi rublast. Seegi oli nagu nõukogude ajal tarbetu vallasvara, mida asudes ei vaja. No ja ma olin siis samase täitsa kuu aega ja siis vist juulikuul, siis saadati seal komisjonikauplus, see oli esimene komisjonikauplus, kus kunstiteosed vastu võeti. Aga no minul sellest midagi kasu ei olnud, kuigi sinna toodi naised on muidugi mitte sellisel määral sellisel hulgal nagu sel ajal Leningradis toodi komisjonikaupluse, kus oli kunstiteosest täis kuhjatud, võib öelda olnud, millal need tooted on ka ikkagi küllalt sealt, ega neid ostjaid ka ei olnud, neid oli ka taha. Aga kahjuks minul sellest midagi kasu ei olnud, sest nii range kord oli, et oma inimene ei tohtinud komisjoni, kauples midagi ja, ja ei tohtinud kõige vähematki midagi osta. Karistus oli väga suur, ette nähtud. Ja juhtuski niisugune hull asi. Ühel vahepeal tulid neli miilitsatöötajad sisse, igaüks oma nõrka suleti, kauplus hakati läbi otsima ja nõianeiu sättias leiti siis üks naist mantlikele tuli välja, tunnistas ausalt üles, et ta oli selle mõni päev tagasi ostnud ise sealtsamast kauplusest ja katsus kohalt teenilise mõttes müüa seda ostjatele, raja oli pandud vale lipiku sinna külge ja ta sai vist kaheksa aastat, sai karistus selle tühja asjakese eest. Nii ranged karistused olid ja sellepärast meil ei ole seal midagi müüa ega osta. Nii et mina sellest midagi kasu ei saanud. Aga selle asemel ma sain Leningradis käia ja säält osta, seal oli nagu ma rääkisin puupüsti neljakümnendatel aastatel antikvariaadist kunstiesemeid täis ja nad olid nii uskumatu odava hinnaga, et sealt sait nii maalia osta kui portselani osta ja eksskulptuure. Aga no need olid rasked, neid ma ei saanud, aga maalias haiga suurte raamidega isegi sai toodud sealt ära. Teil oli Leningradis kombel sõpru, kes teile neid asju välja valisid või ta lihtsalt juhuslikud. Läksite juhuslikult saitena. Ei sõpru ei olnud siis kedagi, aga sõbrad tekkisid siis, kui nad, mind, see kaupluse juhatajad, antikvariaadijuhatajad. Aga jälgi mind juba ära tundsid, kui ma teinekord tulid ja siis viisid juba tagaruumi ja soovitsas seda kaupa, mis neil ei olnud arvele võetud, vaid oma kaup, mis soovitasid sealt nii maale kui muud asju, mis ei olnud mitte seal arvel ja mille pealt neli protsenti maksta ja mille pealt nad said vabalt Googelda. Ja ma sain täiesti nende käest ikkagi paljugi sellist väärtuslikud asjad, mida võib-olla muidu ei oleks saanudki manni maalima, sealt ei ostnud, nagu kahtlesin. Hiljem leidsin küll, et tulite ehtsat, mis mulle pakuti sealt ruumist. Ja gaasi oli aastakümneid, et ma neid maale Ega need maalid ei olnud seal ju mingite sertifikaatidega pidi tundma neid lihtsalt, mida osta, mida jätta. Vabamüügil ja mingit garantiid meil ei ole, nii kuidas keegi tahtiski nii, kus keegi tundis neid osta või mitte osta? Kas teil oli niuke kindel suund ka, mida te siis juba hakkasite kokku ostma või lihtsalt mis oli väärtuslik seal läks? See, mis mulle pakkus, jah, väärtust ainult seda ostsin oli ju neid müügil nii tohutult palju, vaid valisin välja see, mis mulle rahuldust kunstilises rahuldus pakkus. Jaa jaa, väärtust teadsin see vähemalt, et ta muuseumiväärtusega on. Neid Ast joonid, ostsin sealt osta, olles valmis, seal ju lõpmatu palju. Valisin ikka. Jaa, muidugi tuli seal valida. Ega ikkagi sadade asjade seas, kui ühe välja valisin, oli ka hästi ju. Ega seal kõik ei olnud, osa oli ju ikkagi üsna tavalise väärtusega, enamus oli tavalise väärtusega asju, kuigi oli puupüsti need kauplused täis. Ja seal kõige rohkem liiklus oli seal vene kunsti, oli seal Euroopa kunsti-Idamaal. Kõnekunst oli ikkagi number üks et ikkagi verekunsti aga oli Lääne-Euroopa kunsti ka. Aga Lääne-Euroopa kunsti rahvusliku kunsti oli muidugi tuli valida ja tagaruumidest, et saada kätte eesruumis väärtuslikku kunsti. Oli Kall Lääne-Euroopa kunsti aga sellise väärtusega, mis nende oleks nii mõjutanud. Seda juhtus küll väga harva. Aga samas nii-öelda see kaubandustöötaja sissetulek, see palk, mis te saite, see nagu pani vastu sellele kunstiostule teil nagu oli, mille eest osta ikkagi. Jah, ikkagi oli ja kes mind aitas, oli ema emal oli ikkagi midagi veel selles, mida ta müüs, oli tuttavate sugulaste juurde, oli ikka mõnesse kohta veel midagi alles jäänud. Tal oli veel tsaariaegsed, kuldrahasid, oli alles noberahadest rääkinud, et muidugi ei olnud nii suurt väärtust ja ta andis mulle ikkagi, ta läks Kuubale ja nüüdistoruga ohvitsejatele kaupas sel ajal, kui ma näiteks seal limiit baasist õhtuti koju tassisin, seedis kingitud talongide vastu sain ja ta tegi seda rahaks, ega selle palgaga, mis oli ka kaupluse juhataja palgaga ära elada, sai küll. Igatahes laedamine kahtlemata ära ära elada, kui praegu pensionär saab elada. Aga muidugi, ega sellega midagi nüüd osta sealt kõrvalt ei saanud. Aga vot selle kaubaga küll, mis nüüd seal pikemat aega ema muretses mulle raha, sellega sai küll osta. Ja sealt saigi alguse. Hiljem juba Leningradist ja Moskvast tulite Tallinnasse? Kunstikogujad leidsid mind üles ja tegime toetust ja Osseetia maksid hääle ja nii hakkasin natukene kõrvalt saama. See oli hiljem ja see kunstivahetus kestis. Kuni nõukogude aja lõpuni neid ei olnud palju, kas kolm neli oli neid, kes järjekindlalt käisid? Puuslikke, üksikuid, neid oli küll ja neid soomlasi oli zoomi antikvaar. Aare oli, kes käisid ikka, et kas midagi ei ole saadaval. Ja noh, siis oli rubla oli ju siis väga kõrges hinnas mäletanud dollar maksis 64 kopikat 84. aastal. Ja nii 100 oli Soome mark maksis 28 kopikas, nii jah. Aga samal ajal sai selle marga eest valuuta kaupluses. Näiteks 99 Soome sendi eest sai pudel konjakit, aga konjak oli võrdlemisi meie kauplus, kava ette palju üsna defitsiit. Tahad end näites kolm nädalat telline? Armeenia konjak, mis olid need 304-st kõige parem? See maksis kaupluses neli rubla 12 kopikat aga mina sain tasand üheksaga, Üheksa kopikaga kätte. Ja siis pull olid jällegi need, kes tahtsid saada siis kui töötasin, kauplus helis, seal oli klaverite tassijat ja, ja Pionenud tassijat koju viia. Need töölised neil tuli mitu tükki ja. Kaua seda Kuljakkidele ja neil olid omad kujundad, need sat jälle müügil. Ärilärin käib mitmel rindel. Rindel käis äri ja sellepärast mul seda raha nüüd kutsid, teoste ostjad natukene jätkus. Noh, ma saan aru, et teie käest on läbi käinud väga palju teoseid osast te olete pidanud loobuma selleks, et saada teisi nüüd, kui teil on juba nii-öelda kogu nagu tekkimas või mida te võtsite, mida te jätsite sealt, oli teil siis juba omad põhimõtted? Minu põhimõte oli nii, et mina Lääne-Euroopa kunsti ei müünud ta neuropa, kunsti, jäi mulle, mis ma olin omandanud. Müüsin vene kunsti, mille ta oli kõige suurem nõudmine oli Eesti kunsti peale, see, see ei tule kõne allagi. Ei olnud mitte midagi, see oli siiski roomlased olid huvitavalt ja piiraltitest olid huvitavad ja mõnest eesti kunstis ka siis kui vabaks läks, see Tallinna sadam, see oli vist 66.-st aastast saadik. Kuni 71. aastani käis kaasa, kes seal käiseks Soome Helsingi antikvaar käis ikka aastas mitu korda minu juures. Oli siis huvitav ka Eesti kunstist siis eesti kunstiga Soome. Kuidas ta seda teeb, siis ma seda ei tea. Ta vist tollimaksis. Tulimaks oli tal taskus nähtavasti härrased viimine ja siis temale vedada, nii huvitatud olid ka portselani ja ta oli väga huvitatud. Portselani, müüsin muidugi, portselani müüsin teinekord küll ka sellist, mida oleks võib-olla ise ka huvitav tulnud. Ado maksis niivõrd teod enda, et selle eest sai jällegi paar korda rohkem asemele osta. Nii et see oli nagu vahetuseks. Kui te praegu oma kogusid ise hindate, siis mida teie peate siin praegu väljapandust väärtustel? Ajalehtedes juttu olnud, tuleb välja, nagu oleks kõige väärtuslikum see portselan ja graafikaosakond aga muidugi niru seisukorda täispidamine on, et hulgikordi väärtuslikum on Lääne-Euroopale maalikogu, aga sellest on pool üldse välja andmata. Lihtsalt põhjusel, et meie kunstiteadlased ei ole ju selle aja kestel, kui Nõukogude liit on neil puudus sügavam Rovi Lääne-Euroopa kunsti vastu ja nad ei ole nii asjatundlikud, nii nagu siingi need sedelid külge pandud. Seal on otsa ilmselt väga ebakäita haaramisi olnud kaasniukse paljudel maalidel, mis väljaski on, et nad tundmatud kunstnikud tegelikult tundmatud ainult meie kunstiteadlastele. Aga tegelikult nad ei ole tundmatut või oli isegi jah seal pooled välja panemata jäetud nende hulgas on isegi Owens Heleene, Burn Lenk ümblemas, mis oleks ka see esmajärguliseks muuseumises alaliseks positsioonis kui üks tööver ja üks huvitavamaid maale. Aga kahjuks nähtavasti statistiliste on Ruubenskaa tundmatu kunstnik nende arvates lugesin ühest Sõnumilehes, oli kunstijuhtiv kunstiteadlane, teata kõike Eeennalisemas teoseks. Vaata, see Moosesse leidmine. No muidugi, see on väärtuslik maal, selle kohta ei ole midagi öelda. Aga seda sajandil ei peetud mitut Aksel sajandit. White. Kardan laoks. No mul väikene kahtlus oli, küll oli oma eluajal ju kuulsanud prantsuse kunstnik, tal oli kõige kõrgemad tiitlid kuninga esimene Itaalia ja kunstiakadeemia presidendi tiitel. Need päris alles peale on loo surmabus see ja ma olin koguni selline mulje, tekkis kord, et, et kas see pole mitte varasemat perioodi bussee? Mooses leidmine? Ma ei kahtlustanud siiski, kuigi ükski kuur tuletas küll mul meelde Ermitaažis välja pandud road. Muidugi ja Karl Panther on nõiapäevil ju enam-vähem võrdsete kunstnikud. Aga sellel sajandil rahvusvaheliselt tuntud kunstiteadlased pidasid seda ikkagi Karl tooks. Nii oli ta teenis näitusel väljasõit ja kuulus Berliini muuseumi direktor, kui temale 20.-te aastate algul seal näidati, sest ta pidas ka seda Karl von loosse isegi heaks Karl looks. Ja nüüd, kui see möödunud aasta augustis tuli ohvrist siia külla, et seda minu kogusin vaadata. 1000 ekspert Luuvrist oli siin jah. Nii-öelda jahi ekspert, aga tegelikult ta, ma ei tea, mis alal ta ekspert on, seda ma ei tea. Aga nendes asjades, mis minul oli talle süvateha, mis ei olnud minu kogemus võsa järele. Ja temal meeldis muidugi kaase karbon, loo Ta oli signeeritud ka Karl von Loonamis, signatuur oli hakanud juba maha kuluma, jah, talle meeldis ja pildistas seda ja tema vedas ka ikka seda Kalban. No aga hiljem ta oli näidanud seda seal Pariisis ja üks hea kunstiteadlane, kes koostas Troa kataloogi, mis pidi lihtsalt sügisel ilmuva, see oli leidnud, et see ei ole ju kalkun, no et see on türa. Ja nii ta siis kirjaga teatas, et see on loo, ei ole mitte. No aite on Troa. Ja kui see teatavaks said, siis meie kunstiteadlased hakkasid ka hindama seda ju kui tõrvaadia, et kui minu kõige paremas mahagi. Muidugi on mitmed maalid, mis on väärtuslikumad, aga see on loomulikult väärtuslike maan. Sellel pildil on küll väga pikk lugudest, kõikidel teistel piltidel on nagu selgem see päritolu. Hiljuti ja neid on mõjutanud Jussad Lowry noormees, kes siin käis. Nad olid nagu sellesse armunud, sellesse. Saatis ta saatis näiteks kirjutas kirjas, et seedelaskes, et see on need tyyden Madalmaade Vaksiste ja selle tõttu on sinna tantsetki silt Utrechti koolkonna TÖÖ Utrechti koolkonnad kontorst ja Hendrik therpraken karavaktsistit. Nende aine oli hoopis teine vastu vastupidine sellele maalile, mis siin on nemad maalisemad, sellised lihtrahvastseene, kus nad pidutsesid, lõbutsesid ja tavaliselt, ega tulevalgel. Neid altarimaal ja üldse ei maalinudki. Aga see on, see on tüüpiline. Laske see esimese perioodi töö, umbes kui tahad 625. aasta ümbrusest. Seal ei ole midagi sellel maalil tegu Utrechti koolkonnaga, aga selle No ma arvan, et see, et need maalid praegu väljas on, on väga hea, sest kasvab peale uus põlvkond kunstiteadlasi, kellel on võimalik kasvada koos nende piltidega ja, ja võib-olla edasi uurida ja võib-olla edasi vaielda, et see on alles ühe suure vaidluse väike algus, mis praegu siin on käima lükatud. No näiteks Igor Gratar soovitas meie välisministrile Moskva saadikule kanaletod Veneetsiaga vaade kui kannaletu maali ja selles ei ole ka hilisemat kunstiteadlast, kes mul väljas polnudki, ainult Nõukogude Liidust ja Saksamaalt ja, ja Soomes ei ole sellesse kannaletus keegi vaielnud. Aga nüüd on pantud sinna mingisugune muusidel pääle. Aitab ainult et meiegi need kunstid kahtlevad Urmas teadmistes. Nad ei julge ütelda, et kas see on kanaletu või ei ole. Muidugi see viib selle kunstimuuseumi maine alla. Selle kõige väärtuslikum osa on Lääne-Euroopa avalik ja ma ütlesingi, et pooled maalid on siin välja panemata. Nähtavasti nad kahtlevad, et kas see on ehtne või ei ole. Kuidas teile see muuseum meeldib, see hoone ja see ekspositsioonipind, mis siin on. Kuidas te sellega rahul olete? Olen väga suurelt tänulik ja väga suur üllatus on mul veel suurem üllatus muidugi, et seda maalikogu ei ole välja pandud. Suurem üllatus on, et see hoone on nii väga toredasti ehitatud. Ümbrus on väga tore ja veel suurem üllatus, et see sisustus on haruldaselt meeldiv ja kena ja praktiline. Ja see väljapanekut küll aga on pandud selle kohta peab ainult suur tänu, et läbi muuseumi kunstiteadlastele, kes on seda korraldanud, see on ekstra hästi välja pandud ja kõigiti on see muuseum üle lootuste väga hästi raamatut ja Lääne-Euroopa maalide asi, millest ma rääkisin. Aga ma loodan, et oleneb pikapeale ära. Ja muidugi, kui ta ära laheneb ja kui Lääne-Euroopas nutt, et ekstraklassi Lääne-Euroopa meistrit tunnustust leiavad, siis ei ole see muuseum mitte ainult kohaliku tähtsusega paid, tal natukene ka rahvusvahelist tartust nende suurmeistrite poolest, kui nad tunnustuse leiavad. Ja seda ma ka ikka rohkem just ootan. Selline sai kesköine jutt vanahärra Johannes Mikkeliga muuseum Kadriorus on kui üks väike kena kalliskivikirst, mis Eesti riigile nagu muinasjutus juhtumisi sülle langenud. Aga milliseid väärtusi see varakamber tegelikult sisaldab? Kas õigus on skeptiliste kunstidega teadlastel või ihu ja hingega oma pilte justkui oma lapsi kaitsval kollektsionääril? Sellele küsimusele täna vastata ei oska. Meie tänase saate jutud on räägitud, aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes.