Kultuurigaja. Tere kuulama kultuuriga ja stuudios on maris Johannes täna jutuks raamatuaasta avakonverents Tartus. Kuhu ja kuidas edasi muuseumi süsteem. Arhiivi nädal Tallinnas esietendus Theatrumis. Eesti Rahva Muuseumi noorteadlased uurivad küberfolkloori. Raamatuaasta kogub jõudu avaakord Tartus tuleb kuuendal, seitsmendal aprillil, kus toimumas suurejooneline konverents ja sellest räägib selle üks korraldaja Ülo Matjus. Lugupeetavad kuulajad, Eesti raamatu aasta on jõudnud nüüd nii kaugele et kuuendal ja seitsmendal aprillil, see tähendab, õigupoolest enne raamatuaasta avamist toimub selle aasta üks varane avad takt. Nimelt raamatuaasta avakonverents, mis kannab pealkirja raamatu osa Eesti arengus. Aga alustan pisut kaugemalt, nimelt selle asja eelloost. 1935. aastal avaldas Eesti Kirjanduse selts kogu teose raamatu osa Eesti arengus. See on tänapäevani jäänud üheks eesti raamatuteaduse tähtteoseks. On kirjutisi säärastel suur nimedel, nagu Richard antik, Julius Mägiste, Gustav suits, Friedebert Tuglas ja nii edasi. Nad vaatlesid selles teoses eesti raamatut ajalooliselt kirjandusžanride ja liikide kaupa. Muide, see raamat oli nõukogude ajal keelatud. Peagi pärast seda, kui Eesti raamatu aasta mõte oli siin Tartus üles võetud ja Eesti raamatu aasta peakomitee asutatud tekkis idee välja anda selle 1935. aastaraamatuid järg umbes pealkirja all raamatu osa Eesti arengus, teine sest 35.-st aastast ja tule kogu teose ilmumisest oli ju mööda läinud juba 65 aastat. Eesti raamatulugu oli vahepeal rikastunud ning osa raamatualaseid teemasid oli 35. aasta koguteos õigupoolest katmata. Ainult et meil oli säärane idee edasi et teha selle koguteose raamatu osa Eesti arengus teise osa saamiseks ettevalmistamiseks üks suur raamatuaastakonverents ning see koguteost teine siis välja anda selle alusel. Ja nüüd ongi siis see konverents raamatu osa Eesti arengus kuuendal ja seitsmendal aprillil Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis toimuvas. Ma rõhutan kohe, et see konverents ei tohiks olla mitte igav konverents, mitte puht raamatu ajalooline, mitte mõeldud ainult noh, nii-ütelda raamatu koida jaoks vaid see on tegelikult ikkagi tõesti säärane, mis peaks pakkuma suurt huvi ka igale Eesti inimesele, kes tunneb huvi oma riigi ja rahva ajaloo vastu. Ja madonna, mõned näited nüüd nendest teemaringidest. Me oleme konverentsi jaotanud nelja teemaringi. Esimene teemaring kannab suurt pealkirjarahvas riik ning raamat. Ja seal on kavas siis ettekanded peaminister Mart Laar elt, kes peab kava kõne ja ühtlasi siis kõneleb ka sisuliselt edasi on seal ettekanne Jaan Krossilt, kes kõneleb siis Henrik Visnapuu lauset kasutades me tõus ja langus ühes raamatuga. Edasi on sõna eesti raamatuteaduse Volk, ränkmannil Voldemar milleril, saavute kõneleb seal, Mati Hint räägib põneval teemal eestikeelne raamat riikluse eeldusena. Tiit Rosenberg, Realo raiumisest raamatusse. Teise teema ringi moodustab esimesel päeval ettekannete tsükkel pealkirja all raamatu osa Eesti rahva elus riigi kaotuse aja 1940 kuni 1991. Seal kõneleb Aivo Lõhmus hävitustööst raamatu kallal. Peeter Tulviste intrigeerival teemal. Priit Matu riiulis ehk eesti haritlased koduraamatukogu nõukogude ajal. Edasi ka kaks ettekannet. Paguluskirjandusest teisel päeva reedel, seitsmendal aprillil algab kolmas teemaring Toomas Pauli ettekandega vaimuliku raamatu osa eesti rahvuse kujunemises. Teema Ring ise kannab suurimad pealkirja raamatu osa rahva valgustamises ja kasvatamises. Seal on teisigi põnevaid ettekandeid, näiteks baltisaksa raamatu tähendust eesti kultuuriloos hea Jansenilt. Vello Paasi ja Jaan Eilart räägivad maateaduslikust raamatust ökoloogia kujunemisloost Eesti teaduskirjanduses. Mõned teemad on raamatuhuvilisele, võib-olla vähem tuntud saunas. Clinton räägib Eesti Spordiraamatust läbi aegade Vahur Mägi aga tehnikast tehnika raamatust Eestis Aldo Kals Pimedate raamatust Eestis, mida ta tahab ka siis väikese näitusega illustreerida. Neljas teemaring on siis antud raamatuloolastele niiütelda raamatuloolased pro tooma Sua raamatuloolased oma kodu kaitseks omis asjus. Sealt võib nimetada näiteks Vallo Rauna tänapäeva Eesti suurima biblio fiili ettekannet aga Peeter Oleski ettekannet Eesti rahvusbibliograafiast, pidades silmas selle saavutusi, kohustusi ja hoiatusi. Ma küsin teilt, ela Matjus kui filosoofil rõhutan seda. Kas teie arvates on raamat praegu jõudnud mingisugusesse eksistentsiaalsest pöördepunkti, ühesõnaga, kas Gutenbergi ajastu on läbi, Bill Gates'i ajastu alanud nii täielikult, kas raamatul on tulevik? Küsimus on muidugi võib-olla liiga lapsikult sõnastatud, aga hetkel on niisugune tunne, et inimese ja raamatu vahekord on suurte muutuste punktis. Jah, see on raske küsimus ja kõik küsivad seda alati ja igal pool. Ja ma arvaksin küll niimoodi, et eesti raamatu ajalugu ja raamatuajalugu veel ikka ainult ajalugu, vaid tal on olemas oma tulevik, aga tal on oma spetsiifiline tulevik, oma nišš ja see on seotud ikka mu meelest ka inimese loomusega, sellega, et inimene on ikkagi, kuidas ütelda, käsine inimene ja inimene on säärane, kes tahab ka midagi kuidas ütelda, käes hoida, mitte ainult võib-olla nuppe taguda ja selles mõttes mulle tundub, et raamat pakub selleks parimat võimalust raamatu, midagi koduste inimesele väga lähedast. Aga see ei tähenda seda muidugi, et ei ilmuks nimetatud elektrooniline raamat. Kui nii võib nimetada, õigemini ma räägiksin elektroonilisest teosest ja mina teeksin muidugi tõesti vahet kahe asja vahel, ma olen seda korduvalt rõhutanud. Nimelt tuleb eristada raamatutki teost, see tähendab seda, et teos ükskõik, kas on ilukirjanduslik teos või teaduslik teos võib levitada nii-ütelda, objektiveerida väga mitmel viisil ja üheks uusimaks viisiks on muidugi selleks elektrooniline viis, aga see ei tähenda seda, et teost ei võiks edasi levitada ka raamatuna ja nähtavasti jääb alles ikkagi üks suur hulk inimesi, kes mingisugustel põhjustel eelistavad teost kasutada, tarvitada tõepoolest raamatuna, nii-ütelda, paberkandjal, nii et tuleks vahet teha tõesti raamatu ja teose vahel. Ja ma arvan, et juba selles mõttes on raamatu tulevik tagatud, võib olla küll kitsamal määral, see on üks teose objetiveerimiseks teoseid levitamise viise, lihtsad. Juba mitmendat nädalat kütab kirgi üles muuseumide ja kultuuriministeeriumi vaheline vastasseis. Järjekordne raund selles sõjas toimus möödunud kolmapäeval. Asi selles, et riigi säästueelarve on muuseumid viinud omamoodi ummikseisu sest siin on aastakümneid elatud säästueelarvel. Täna räägime Eesti muuseumide nõukogu esinaise Marika valguga muuseuminõukogu kui spetsialistide kogu on kutsutud ja seatud esitama kultuuriministeeriumile ettepanekuid. Tõsi, need on soovitusliku iseloomuga. Raha on vähe ja muuseumid palju vaja reforme. Kultuuriministeerium tahab oma haldusalasse tuua loodusmuuseumi ja tervishoiu muuseumi muuseuminõukogu on vastu ja paneb ette ühendada arheoloogiamuuseum ajaloo muuseumiga ja vähendada kunstimuuseumi filiaale. Kultuuriministeerium siiski toob loodusmuuseumi oma alluvusse ja edasi kulgeb juba asi dramaatilisemalt. Maarika Valk. Kuid selles seisus nüüd edasi, ühesõnaga probleemid tekkisid Tartu kunstimuuseumiga ja teatri- ja muusikamuuseumiga. Küsimus oli juhtimisprobleemidesse võib-olla ka haldussuutlikkuses. Kui eelkõige olid nad sellised probleemid, mida ilmselt oleks tulnud valmistatud diiselmeetodil lahendada selle peale ei mindud ja ilmselt siis nende probleemide lahendamiseks pakuti välja projektid, kus oli tegemist juba juba põhimõttelist ümberkorraldustega. Ja nii siis ilmus kaheksandal märtsil muuseumi nõukogu istungil projekt, mis kahes küsimuses nõudis kiiret lahendust. See oli siis teatri- ja muusikamuuseum ja Tartu Kunstimuuseum. Ja pakuti välja siis lahenduseks, nimelt see, et Tartu kunstimuuseumist saaks Eesti Rahva muuseumiosakond. Kahjuks isegi mitte seriaalis eestlased, vaid osakonna ja selles projektis oli siis teatri- ja muusikamuuseumi kogude laiali jaotamine siis kas arhiivi ajaloomuuseumi ja Rahvusraamatukogu vahel. Ja olemas veel üks teine projekt, mis ta põhimõtteliselt puudutas ta siiski muuseumide teatud liitmist või staatuse muutmist. Ja kõige selle juures muidugi oli kahetsusväärne, et selliseid analüüse, mis ma nüüd saavutama selliste Liidmistega, mis on see majanduslik tulemus, kui panime rahaliselt võidame. Kuidas muutub sisuline töö, kuidas muutub organisatsiooni töö, mis saab inimestest seda kahjuks selle reformikava pakkumise juures ei olnud. Ja 16. märtsil ilmudenes intervjuu Kultuuriministeeriumi muuseuminõunikuga. Esimene pool oli selline hinnanguline pool, milles anti siis hinnang Eesti muuseumidele kusjuures öeldi, et keskmuuseumidest ei ole ükski rahvusmuuseumi staatuses Lääne-Euroopa mõistes ja et meil on suuresti muuseumide hulgas arenguseisak ja nii edasi ja nii edasi. Ja teine oli siis juba konkreetne osa selle kohta, kus öeldi, et esimesed liitmised tehakse juba sellel kevadel ja Tartu kunstimuuseum siis liidetakse Eesti Rahva Muuseumi osakonnaks ja teatri muusikamuuseumikogud, arhiivid lähevad rahvusraamatukogule. Vallandusid emotsioonid, ebakindlana tundsid ennast kõik muuseumid, ennekõike need, keda ähvardas kadumine. Ministeeriumi sõnul oli tegu niinimetatud töödokumendiga mis leinud liig tulist vastu. Kajab. Seda dokumenti võetigi tegelikult kui töödokumente, ainult ka meie kolmapäevasel kokkusaamisel kerkis üles küsimus, mida, mida ütles ka välja Kunstiteadlane India Teder. Et loomulikult kõiki asju võib arutada kõiki ideid, kuid nad võivad olla ka päris pöörased ideed, aga kui ka mõned mõtted on ikka väga ebapädevad. Siseprofessionaalidel torkab lihtsalt silma ja tekitab oma probleemid. Nii et see oleks nagu selline lühikene ülevaade asjast ja, ja loomulikult sai ka kohe tehtud kiirem avaldus selle kohta, et muuseuminõukogu kutsub kokku muuseumiühingu juhatuse ja haigaame rahvuskomitee, et ühiselt arutada, kuidas siis sellest surnud punktist välja tulla ja ja ühesõnaga emotsionaalse poole nagu selle nagu kriis peale tõmmata ja, ja võib-olla konstruktiivselt ka edasi minna. Ja sellest tulenes siis meie kolmapäevane kokkusaamine kunstimuuseumis Toompeal kus minister ja kantsler esitasid siis veel kord nagu selle oma nägemuse selle reformi kohta ja selle asjade käigu kohta ja muuseumitöötajad said nende käest ühteteist küsida. Asi, mis sai alguse ühe või teise muuseumi suutmatusest ja juhtimisvigadest nõuab suurema haardega otsust, kuidas ikkagi reformida muuseumi süsteemi tervikuna. Marika Valk. Kui rääkida kultuuris, reformidest, siis siin tuleb olla väga ettevaatlik. Kultuur on ikkagi selline süsteem, mida ei saa nii väga kerge ajaliselt lõhkuda ja lammutada. Ja, ja võib-olla ei ole päris õige öelda, aga näide võiksime ikkagi tuua, et loomulikult majanduses ju tehaseid ja vabrikuid liidetakse, pannakse kinni, suletakse, kuid, kuid kõige selle aluseks on tegelikult ka majanduslik analüüs. Kas see toob kasu ja mida ta endaga kaasa toob. Muidugi on paraku ka õnnetud pankrotimenetlused ja nii edasi, aga see on siiski veidi teine mehhanism kui kultuuri puhul. Kultuur on ikkagi selline protsess, mis kestab aastakümneid aastasadu väga habras ja õrn ka nende inimeste poole pealt, kes selles süsteemis töötavad. Nii et, et need kõiki neid aspekte peaks kindlasti arvestama, kui midagi hakata ümber korraldama. 12. aprillil kogunevad kokku sisaicumi rahvuskomitee juhatus, muuseumiühingu, juhatuse, muuseumi nõukogu ja ma arvan, et me paneme seal paika ja selle arengu ei aja- ja tegevuskava kuidasmoodi edasi minna. Ja ma küll arvan päris tõsiselt, et meil tuleb antud juhul appi võtta võib-olla spetsialiste, kes reformikavadega on tegelenud ja, ja oskavad neid selles suhtes nagu toetada ja aidata ja teiseks on selge, et meie lähinaabridki reforme teinud ei ole mõtet jalgratast leiutada, võib pöörduda lätlaste poole soomlaste poole, Norra ja Holland on teinud muuseumireformi ja on olemas veel selline mõte. Kõik need institutsioonides, mis muuseumidega tegelevad, on ühiskondlikud. Seda on päris hea mõte, luua muuseumide liit, nii nagu teatriliit, kinoliit ja nii edasi ja siin on veel üks väga tähtis aspekt praegu räägitud ainult suurtes muuseumidest ja keskmuuseumides. Tegelikult tuleb Eesti muuseumid kõik muuseumid kaardistada, see tähendab, et küllap see info nagu, nagu põhimõtteliselt on olemas, kui on vaja täpselt selget pilti kui palju ja kus muuseumid on ja milliste kogudega. Sellest on räägitud ka kogude dubleerimisest. Aga sellega, et asi märksa keerulisem, tähendab maailmas on neid küsimusi lahendatud nii ja naa, kuid kuid üldiselt see peab olema mingisugune väga tõsine dubleerimine. Tegelikult alati võib midagigi muuseumidega juhtuda ja selle kultuuripärandiga juhtuda eriti nii hoolega. Neid probleeme muuseas arutavad Iisraelis ja, ja selle tõttu Iisraelis, muuseumides on aina loomulik, et neid kogusid dubleeritakse sellepärast et ühe või teise muuseumi hävimise puhul muuseas mis on Eestis sellepärast aktuaalne, et enne meie hooned on nii viletsad ja kõik süsteemid ja kommunikatsioonid viletsad. Et, et kui ühe või teise kogu aeg midagi juhtub, siis mujal nagu, nagu kogu jääb. Aga kõigepealt tuleb lahti rääkida, mida mõõdezdubleerimise all Eestis võib võib-olla veerimisel rääkida eelkõige sellest poolest, mis puudutab rahvakunstikogumist, kuna kõik maakonnamuuseumid koguvad rahvakunsti paralleelselt ja on kogunud Eesti Rahva muuseumiga. Et võib-olla siin tuleb jälgida seda, et maakonnamuuseumid tegelevad konkreetse maakonnaga ja, ja see ongi nende põhiline koos. On ja Eesti Rahva muuseum siis nagu üldistusega. Aga, aga seda ta nüüd hoolega läbi vaatama, sellepärast et nii kindlasti on kõikides kogudes midagi unikaalset ka ütleme konkreetselt selles valdkonnas, mis puudutab rahvakunsti. Ja niimoodi tuleb need need asjad tegelikult selgeks teha ja paika panna. Ja kui muuseumid on kaardistatud, kogude see seisund ja koosseis ja kõik on selgeks tehtud. Võib-olla selgub, et hoopistükkis on võimalik muuta mõni väike muuseum mõne suuremuse filiaalis. Näiteks maakond maakondade puhul, kes need muuseumid nõustab, seda maakonnamuuseumid loomulikult niikuinii teevad, kes rohkem, kes, kes vähem. Ja muidugi on ka meie mõtlemises olnud see, et võib-olla üle Eesti laiali pillutatud väike muuseumid et võib-olla, kas need ikkagi nii palju vaja on, sellepärast et kõik nad võtavad omad tuhanded, millest kokku tulevad päris suured numbrid. Aga seda, seda ei saa ka vaadata. Tallinna seisukohalt ikkagi tuleb vaadata, mida üks või teine ja väike muuseum tähendab omal kohal. Võib-olla tal on mingisugune eriline roll nende inimeste jaoks, kes selles maakonnas või vallas elavad. Ja see on tähtis roll, nii et, et see, neid probleeme ei saa lihtsustada dünaamika põhjalikku tööd. Aga muuseas, kui see töö on ükskord ka tehtud, siis muuseas, enam selliseid probleeme ei teki ja selliseid vigu ilmselt kunagi ette ei tule, vaid enam-vähem võiks selle suuna võtta õigesti. Vähemalt meil on baas olemas. Teatrijuttu neljapäevasest esietendusest Theatrumis kuulete nüüd Pille-Riin Purje vahendusel. Mina sina, tema, meie, teie, nemad on teatroomi kolmas lavastus Tšehhovi novellimaastikul. 1995 esietendus armastuseni taas 98 väikesed komöödiad, mis mängukavas tänini. Andri Luup osales neis näitlejana. Nüüd debüteerib lavastajana. Kuidas said valitud need Tšehhovi novellid, kõneleb Andri Luup. Ja see oli selline protsess, et Tšehhavitan ennegi teatramis tehtud ja see on selline autor, mis tundub nagu meile meeldivat. Siis mul oli idee ja siis vaikselt hakkas, rääkisin sellest ideest, et võiks teha nendest lühilugudest novellidest ja siis hakkasid näitlejad ise neid ka välja koma sõelale jäid siis roimar esimesena, siis ära läks ta ka kunagi enne me oleme teinud juba seerimisest Esimeses Tšehhovi kaasa, siis hobu ja värisev emahirv kolmandaks, ja siis Moskvas ja draamast, mida me samuti oleme ennem teinud. Noh, lisaks sellele, mida ilmselt siin vaatajad ise avastavad, kas lavastajana võiks ka sõnastada mingi selle põhiidee või mille nimel just see valik Ma usun, et venelastele võiks kindlasti ka, et ütleme siiamaani. Me jätsime ta nagu nimme sõnastamata ta nagu selles mõttes avalikult, aga Mulle tundus, et neid nagu miski ühendab neid kõiki novelle ja see on nagu selline asi nagu hukkamõistja kohtumõistmine. Et see tundus olema selline asi, mida ma olen nagu mõelnud ja osad asjad nagu Antpakitsi on nagu keskkoolist saadik. Sellised asjad mõned novellid, mis seoses sellega nagu jäänud meelde Kas pole ka aeg seda kuidagi välja kutsunud, et küllalt palju on niisuguseid võib-olla niisuguseid valmis hoiakute, pildujaid või siltide külge panejaid, või nagu siingi nägi? Üldiselt on küll jah, et seda ma just mõtlesin, et nagu see Tšehhovi aines või Tšehhov nagu ei ole kuhugi kadunud, ega ta, ega ta ei kao ka, sest et nagu seda juhtub iga päev ja meie endi ka me ise ja, ja meid ümbritsevad lähedased ja kaugemad inimesed. Et iga päev juhtub midagi naljakat ja kurba ja selle tegemise käigus ütleme, hakkasin mina nagu seda nagu rohkem ka nägema. Mis seal ümberringi toimub. Mis mind niimoodi meeldivalt üllatas ja hämmastas, et et tihtipeale lavastajaid, ma usun, et eriti algajad lavastajad võib-olla pelgavad niisugust pause või õhku sõnade vahel, aga siin väga palju selle peal mängis, et kas see tuli kuidagi iseenesest. Osa tekkis nagu proovide käigus suur osa, aga osad pausid on nagu näitlejate enda looming, mille eest ma olen nagu, nagu väga tänulik. Kas nüüd lavastaja olles niisugust kadedust ka tekkis, tahaks ise mõnda rolli mängida. Tegelikult on siin tegemist selliste lugudega, kus ma nagu kõikides oleksin tahtnud või tahaksin mängida. Et selles mõttes oligi seekord eesmärk, et, et vaadata nagu kõike seda väljastpoolt ja see on uus ja huvitav kogemus selles mõttes, et ei teadnud, et see on täiesti teine kui seestpoolt, seda ma ei kujutanud üldse. Aga nüüd, kui see sellele lavastamiselega on sõrm antud, kes on kiusatust ka edasi proovida? On igasuguseid mõtteid, aga millal, kunas ja kas üldse seda ma ei nagu ei oska praegu öelda, tähendab, ideid on, aga ideid on igas vallas hästi palju, nii et noh, see on nagu tüüpiline, et seal Ma arvan, et praegu võib-olla on pigem veel tahtmine selle lavastusega kaasas käia, sest ega see esietendus vist ei tähenda veel, et ta valmis Et siis, kui ta jah, et valmis oleksid, siis oleks juba hull, siin on nagu koos teha küll ja mida rohkem ta saab nagu mängida seda nagu küpsemaks ta läheb ja ja nagu suuremaks läheb rõõm ja kõik läheb paremaks. Lavastuse mina, sina, tema õhustikus on suur osa Eeva heinsaare ja Marius Petersoni helikujundusel nostalgiat äratav muusika vinüülplaatidelt. Theatrumi kammersaali pikuti pööratud mänguruumis kulgevad kooberdavat sõnatuina aga tähtsalt kaks meest. Pildivahedes lohistavad nad mööblit, miski nende hoiakus, meenutas teenri Kaarin Ekrožsiuse kunagises onuvanias. Lõpuks saavad need tüübid, keda ilmekalt mängivad Mart Aas ja Marius Peterson oma kaaluka sõna sekka öelda. Iseäranis viimistletud mõjus esietendusel Maria Petersoni Leino Rei tragikoomiline duett abieluvoodis. Stseeni krooniks laulis pulatocutsjaava oma luuletust. Taasta piischet. Pakun töösse, et olen seda laulu ikka mõistnud luuletaja hinge kreedole. Ent kui nüüd Leino Rei mandunud ajalehe reporteri rollis võrratu miimikaga laulu sisse imbus, muutus tekst, kuidas hingad. Nõnda kirjutad minnalaskmise ja kohanemise proosaliseks hümniks. Milline aja täpne kujund. Ja see pole ainus, sest lavastuses on süsteemi nukrat, kohati üsna kibedat äratundmismuljet pakuvad need Tšehhovi viivud, mida Theatrumis serveeritakse mõtliku kerguse ja mõtestatud kõrvalpilguga. Nädala algul pidasid oma traditsioonilise konverentsi Eesti Rahva Muuseumi noored etnoloogid, jätkab Hedvig Lätt. Konverentsi seekordseteks teemadeks olid küberetnoloogia 20. sajandi lõpu argikultuur, soome-ugri rahvaste uskumused ning rituaalid. Tartu Ülikooli etnoloogia magistrant Pille Runnel käsitles teemat nähtavaks saamise viisid kommunikatsioonitehnoloogiad, identiteedi vahendaja ning selle antropoloogiline uurimine. Ettekanne on ajendatud, kui oli ajendatud sellest. Ma olen ligi aasta otsa tegelenud niinimetatud küberetnoloogiaga ja uurinud sellise uue kommunikatsioonitehnoloogia nagu arvutite ja interneti osa, nii ütleme sellisel ühiskondlikul pinnal kui üksikisiku vaatepunktist ja minu eilne ettekanne rääkis lihtsalt öeldes kodulehekülgedest. Teatavasti on koduleheküljelt peamiselt Noorte omad mitmetel põhjustel, sellepärast et see on selline hea kohane meedium kui ka sellepärast kas või näiteks, et kõige suurem juurdepääs on tegelikult noortel, koolilastel ja koduleheküljed on üks hea ja huvitav eneseväljendusviis mis põimib endas nii kirjalikku kui ka visuaalset meedium ja selles suhtes etnoloogil hästi põnev asi. Mina vaatasin kodulehekülgi nende nii-öelda funktsioonide kaudu, üks olulisi funktsioone on mingi staatuse omandamine. Tahetakse näidata, et ma olen näiteks selle või selle rühma liige või või et ma valdan neid või neid asju tänapäeva kultuuri seisukohast. Huvitav nähtus on näiteks kõikvõimalike firmade logode lisamine oma kodulehekülgedele või siis näiteks linkidena. Et tavaelus me ju teame, et ütleme, firma riided, need on nii olulised noortele kohati. Aga me teame, et näiteks vanemate rahakott ei võimalda neid osta iga kord. Koduleheküljel on see hea asi, et sisuliselt ei pea neid asju ostma vaid lisad ainult selle riigi ja juba tekibki seos, kogud enda ümber neid asju, mis sa tahad, et sinu ümber oleksid tarbimiskultuurist rääkida, siis me teame reklaamipsühholoogiast, et et oluline ei ole sageli mitte see ese asi, vaid, vaid selle silt. Ja need koduleheküljed tegelikult kirjeldavad seda väga-väga edukalt, et käibki nende siltide tarbimine, oluline on selle eseme psühholoogiline ümbrus, aga mitte see asi ise iga kord. Kas võib öelda, et see on siis tänapäeva folkloor? Ja internet või koduleheküljed on kindlasti tänapäeva folkloor või, või noh, mina kasutaksin laiemalt sõna rahvakultuur. Et rahvakultuur tegime ju nendest asjadest, mis meie ümber on ja kui vanasti olid ümber nii-öelda need asjad, mida me praegu näiteks siin Eestis muuseumis näeme, siis tänapäeval ümbritsevad meid teised asjad ja nendega seotud tähendused ja jutud ja, ja kõik, see ongi tegelikult folkloor. Palju räägitakse globalismi keerumisest, aga mõnes mõttes just kodulehekülgede uurimine näitab, võib-olla see on küll näha ainult etnoloogile Vantropoloogile, aga aga ka nendest selle oma ruumi, näiteks kodulehekülje ehitamine on tegelikult samasugune loominguprotsess nagu nagu vanasti võis olla selle. No ütleme, siin on õllekapa nagu näiteks selle tegemine. Nii et tegelikult see kultuuriprotsessi ei ole üldse muutunud, mis siis, et need asjad on rõuged ja anonüümsed, aga oma igapäevaelus püüame neid pidevalt kodustada. See kodulehekülg on selles mõttes ka väga ilus sõna, et asjad on tulnud kaugelt, aga aga me ütleme, kui nad on nüüd kõik näiteks minuga kodulehekülje omanik ümber koos, siis ma ütlen, et see on minu kodu, virtuaalne kodu nii-öelda. Ma võtsin aluseks koduleheküljed, mis on registreeritud netti e-kataloogis, et et ütleme niimoodi, et paarsada, aga väga süsteemselt tegelesime umbes 50-ga, see oli juba selline teaduslik, et mis tükkidest detailsuseni uurimine. Aga tegelikult ma ei oska kodulehekülgede arvu täpselt öelda, kuna paljud neist ei ole ju avalikus kataloogis registreeritud. Nii et ma olen vaadanud ainult neid, mis inimene ise on ka avalikuks teinud. Ja kas need koduleheküljed siis olid kõik teinud noored? No peaaegu kuigi mul oli selles selle valiku hulgas, oli ka selliseid keskealisi, näiteks on ka õppejõududel, kohati on muidugi niimoodi, et vanematel inimestel on see juba selline professionaalne kodulehekülg, et väga isikukeskne on ikka tavaliselt noortel, just mis on minu jaoks huvitav nähtus. Et saab siis sellist head informatsiooni selle inimese kohta? Hea inimese kohta noortekultuuri kohta tervikuna uurijale on see mõnes mõttes väga hea ja lihtne, sest alati on küsimus, kuidas andmeid salvestada või seal on üks kiht sellest inimese minast silme ees. Muidugi praegu ma ei ole neid intervjueerinud, ma ei tea, millised need inimesed on, tegelikult ma tean selle, seda mina, mis nad on tahtnud interneti kaudu avalikkuse ette tuua, ma ei pea internetti ohtlikuks meediumiks, sest ta on ilusasti lülitanud sellesse ritta, mis raadio kui ka televisioon, teised massimeediumid ja, ja võib-olla positiivne on tegelikult isegi see, et kui vana massimeedia oli publik ja meedium ise üsna eraldatuks ja ütleme, inimestega manipuleerimise võimalus oli suurem, siis need on selle interneti meediumis. Kõik selle loojad, ütleme, et et inimese valikuvõimalused on tegelikult suuremad. Et meedium ise ei ähvarda kedagi, sõltub inimestest endist, kes seal tegutsevad. Ma arvan, et see on muutuv ja arenev keskkond ja ütleme, kui seal on ohud ütleme noh, sageli on ju küsimus selles, et nendeks laste juurdepääs pornokanalitel, aga no mul on tunne, et, et kõik, see on leeruv, sest ka esialgu oli meil probleeme, et ajaleheputkad ja see oli kõik avalikult saadav ja nii edasi. Aga kõik tasakaalustab, ma ei, ma ei näe sellist. Möödunud nädalal avati Eesti rahvusarhiivis mitmeid näitusi, samuti ka uus foto ja filmilabor. See arhiivinädal inspireeris mind, vestleme arhivaar Peep pillakuga. Minu jaoks on arhiiv kui selline sellise suletud süsteemi tunnus, mingi kauge klooster, arhiiv, Vatikani põhjatud arhiivid, Parteiarhiiv, mis oli suletud ja kus siis imbus, leiti mingeid dokumente ja siiamaani avastatakse midagi. Jah, tõepoolest, arhiivid on läbi aastasadade olnud küllaltki suletud, et seal on hoitud neid dokumente produtseerinud isikute organisatsioon, konide jaoks olulist informatsiooni. Aga tänapäeval avatud ühiskonnas infoühiskonnas on üks osa sellest arhiivid ja, ja mida avatumad on arhiivid, seda, seda enam oleme me infoühiskonnas. Arhiiv peaks ühiskonnast andma võimalikult täieliku pildi. Et seda võib kujundlikult noh kirjeldada, et see on nagu tagasivaatepeegel. Et kui me sõidame tulevikku, mida kiiremini me sinnapoole sõidame, seda olulisem on, et me näeksime taha, see on nagu autosõidu ajalgi. Ja, ja arhiivid peaksid andma siis läbilõike ühiskonnast läbi aegade, nii nagu see on olnud. Ja, ja see ongi põhimõte, mille alusel Kaarhiive siis komplekteeritakse Eesti arhiivides kõige vanemad dokumendid pärinevad 13.-st pärandist. Et vanemast ajast ei ole nagu kirjalikke ülestähendusi eesti arhiivides, küll on teiste maade arhiivides Eesti kohta, aga, aga need on mõned üksikud dokumendid. Ja, ja mida toogem on aeg, seda, seda vähem on neid dokumente. Ja tänapäeva asjaajamine produtseerib tohutul hulgal dokumente ja see on selgelt kõiki neid pabereid võimalik alles hoida ja ei ole ka mõtet, et tuleb hoida olulisemad, mis sisaldavad väärtuslikku informatsiooni. Omast elust ma tean seda, et see paber muutub minu enda jaoks järjest vähem tähtsaks, et ütleme ja niuksed, ametlikud dokumendid ja kõikvõimalikud notariaalset paberit küll peavad olema paberkandjal, aga krooniline kandja tuleb ju peale ja seal on üsna õhku kõik kirjutatud ju. Jah, seda, seda küll tänapäevalgi, kui palju saadetakse kirju ja kui palju on juba asendanud seda e-meil ja kõiki neid ei, ei säilitata, aga ametiasutustes on siiski kohustus olulised dokumendid ka paberkandjale viia, et need oleks kindlasti ajaloo jaoks säilitatud see elektrooniline andmebaas, mis täna ja ühiskond endast jätab tulevastele põlvedele, see on k ja arhiividele kõva pähkel, et see tõepoolest see info, mida nad sisaldavad, et see just jõuaks kas ühel või teisel moel ikkagi tulevaste põlvedeni. Sest et noh, see arvutipark kui nüüd võtta paar aastat tagasi, et see on nende mõne aasta jooksul muutunud nii tohutult ja, ja me ei suuda enam neid faile avada oma praeguste arvutitega, mida produtseeriti, siis ütleme aastat viis-kuus tagasi. See on kõva pähkel kogu maailma jaoks, mitte ainult väikese Eesti jaoks. Aga veel üks selline mängu mõte. Kui ma tahan midagi nagu omasoodu mängida ajaloos või siis ma võiksin ju ka midagi võltsida, et kas selle vastu ka mingit rohtu nagu teate või, või kas te üldse kontrollida oma dokumentide sellist vetpidavust? Võltsinguid on läbi aegade, et, et olnud ja kindlasti tuleb ka edaspidi arhiiv, nagu ma ütlesin, et tehakse seda andma nagu tõese pildi ühiskonnast ja, ja igast konkreetsest üksikasjast sammute. Ja, ja kui ütleme ühe dokumendi põhjal on raske seda võltsingut tuvastada, seda võib tõepoolest panna vale kuupäeva või kirjutada teise käekirjaga nagu teise nimel. Aga kui, kui nüüd vaadata seda teiste dokumentide kontekstis, siis varem või hiljem on, on tavaliselt need võltsingud ikkagi paljastatav. Nojah, soor veel, tuleb kohe silme ette. Ajalugu ümber kirjutatakse pidevalt. Et, et kirjutan kogu süsteemi ümber No ja hea näide on näiteks nõukogude seal oli ju säärane suurepärane asi nagu sotsialistlik võistlus ja ja mis võeti laest või peast või sulepeast imeti välja. Ja, ja need materjalid on meil ka arhiivis olemas, aga, aga nende järgi nüüd ei saa tõepoolest sellest ühiskondlikust formatsioonist tõest pilti, aga, aga kui me võtame nagu kogu selle dokumentide kompleksi, mis arhiivis on, siis see ikkagi kajastab seda perioodi, nagu ta tegelikult oli, isegi kõige raskemad ajad ütleme, Stalini aeg ja ja, ja kui võltsitud ajalugu ja see ajalugu, mis trükis oli, oli hoopis midagi muud kui, kui tegelikkuses ja aga nüüd tänu ikkagi arhiividokumentidele on võimalik meil seda tegelikku ajalugu leida. Emotsionaalselt on arvatud ka seda, et näiteks seesama möödunud Corveli nõukogude aeg et kui palju üldse tulevane põlv saab sellest sotti, et seal olid nagu omad Vimigrid, omad keeled, et kui kasvab peale see uus seltskond, et noh, ta lihtsalt ei, ei mõista seda, et siis nagu arhiiv peaks siiski olema talle mingil määral nagu karguks või, või abivahendiks, et ehk ta saab aru sellest keelest, mis räägiti ja nendest mängudest, mis siis mängiti. Nojah, kui me nüüd vaatame neid viimaseid Nõukogude Liidu lagunemisega aastaid ja tänapäeva kooliõpilasi, kes ei tea nagu sellest ajast mitte midagi ja, ja ei oska vene keelt ja, ja tõepoolest seda terminoloogiat ei tunne. Aga selleks ongi olemas ajaloolased, et nende abil see, see pilt nagu jõuaks nendeni, kes ise ei ole siis kutsutud ja seatud ajalooga tegelema. Aga, aga noh, mingisugune taust neil peaks olema siiski meil kõigil peab olema taolist, kus me oleme tulnud, sest muidu me ei tea, kuhu me läheme. Kui nüüd lõpetuseks küsida, et arhi arhiivi see elu see käib siis nagu sellisel kolmel vaalal, et kogud säilitad, uurid mis siis tänases tänases elus teie jaoks nagu on kõigepealt. Maatilise, miks neid kogutakse, miks teid säilitatakse ikkagi sellepärast kasutatakse et, et see informatsioon, mis on eelnevad põlved aastad meieni jätnud, et see leiaks rakendust. Et see ei oleks surnud materjal. Ja et ja võib-olla kõige suuremad raskused on just selle säilitamise poole pealt. Aga ilma selleta ei ole ka kuidagi võimalik. Seda etappi ei saa vahele jätta. Jätkame kontserdi ülevaatega Ivalo Randalu. Alustan kõige pakilisem aga ja nimelt kultuuriministeerium ning teatri- ja muusikamuuseum korraldavad täna algusega kell 13 kogunemine kella 12-st Müürivahe tänavamuuseumi õuel muuseumi varade korrastamise hoogtöövõistluse. Oodatud on kõik hea soolikud huvilised, noodilugemise oskus ei ole määrav. Välja pandud auhinnad. Kolm kaminaehitusest üle jäänud tulekindlad ehistellist. Jänese katkestamist pole karta, kuna võistlusaeg on limiteeritud poole tunniga, mis ajaga ka arvestuste kohaselt peaksid varad olema inverteeritud. Ikka algab umbes kell pool kaks võitjate autasustamine, mille käigus antakse muuseumi direktorile härra saarel üle teatriühingu ja muusikateadlaste seltsi ühine tänukiri. Avatakse supiköök, sisuks memme seljanka arendatakse kaitseväes ning piirivalve ühendatud orkestri saatel. Ühislaulu. Tänupidu kestus pole limiteeritud, kuid see on ainult osalejatele ning värav muuseumi õuele suletakse rangelt kell 13 31. Niisiis Päeval tuleb olla hiljemalt kella 13-ks. Nüüd muust kõigepealt Eesti kontserdiüritustest Tallinnas. Täna kell 16 jõuab ringiga lõpuks ka Estoniasse Bunderi Orgse Nuudi Arder Jaakobi kava. Vajavad klassikud, millest on korduvalt juba juttu olnud. Teisipäev. Õhtul kuuleb samas Bachi ühte tippteost fuugakunsti klavessiini tuualt Ines Maidre, Hanskunud Sween. Inimese partneriks on selge norrakas Bergeni Griegi akadeemia õppejõud, koolitega kuulsa Gustav Leonhard õpilane. Ja Sven ongi üks silmapaistvamaid Norra muusikuid. Nii on oodata four ka kunsti, selle kontrapunkti, ime stiilset ja sisukat esitust. Ning neile ja ERSO juhatab ravil Mart õõnov Peterburist dirigendist seda, et ta on õppinud nii Leningradis kui Moskvas töötanud provints orkestris ja tänaseks juba 15 aastat Peterburi akadeemilise sümfooniaorkestriga mille arendaski just tema väikesest kammeransamblist suureks ja heatasemelise eks sümfooniaorkestri yks kutseid saanud mitmele poole Euroopasse, samuti USAsse, Jaapanisse. Siin tuntakse Mardonovid samuti hästi. 1995 tegi ta esiettekande Tambergi muusikest oopus 92. Järgmisel aastal juhatas Sumera Shakespeare'i soneti teetega. Õhtul peateoseks on kahtlemata Artüürone kääri kolmas liturgiline sümfoonia. See on loodud teise maailmasõja lõpul äärmiselt dramaatiline Žugestiivne sisuks, nagu autor ise ütleb, mure õnn ja inimene. Drastilise mõjuga kolmanda osa otsekui maailma kokkukukkumisele järgnev antaatio. Mis jääb, kui rahulinnul laul teose kohale hõljuma. Õhtu teine pool on palsam hingele ja kõrvale kaks debiicii tantsu profile ja keelpillidele ning Hendry harfi kontsert B-duur solistiks silmapaistev Moskva Fist. Anna Verholantseva öeldud, et Vene harfikunst on maailma parimaid ja väga laia kõlapinnaga. Seal jõuavad esirinda vaid oma ala suurmeistrid. Ning lõpetatakse õhtu eriti värvikalt Emmanuel šabrieeri palaga. Panja aastast 1883. Tartlastele pakub Eesti Kontsert eeloleval nädalal vaid üht Bachi fuugakunsti monitorilt Sweenilt. Kontsert toimub homme kell neli Vanemuises ning regioonid. Kava elavad klassikud tehakse ka homme kell 17 Pärnu raekojas. Ka kunsti saab kuulata veel esmaspäeval kell 18 Jõhvi kirikus. Kolmapäeval kell 19 esineb Viljandi kultuurimajas keelblikult noobel nelikkavas esimeses pooles Mozarti jahtja Schuberti Sats. Teine pool on teistpidi lahe, sisaldades nende endi seadeid Lennoni ja McCartney lauludest. Pika turveed alustavad suurepärase Bachi kõvaga Neeme Bunder flööti, Ivo Sillamaa klavessiin. Kolmapäeval mängitakse Pala kultuurimajas nelja Valtu seltsimajas ning seejärel tullakse järgmisel nädalal ringiga lõpuks ka Estoniasse. Kuid sellest räägime lähemalt tuleval laupäeval. Kultuurikaja aeg on ümber aitäh kuulamast, ütlevad Külliki Valdma ja maris Johannes.