Väga palju stuudios hea meel tervitada Rahvusooper Estonia noorte tööprojektijuhti Anu Põrk, tere tulemast. Peresuvi on kohe-kohe ukse ees ja kõikvõimalikud organisatsioonid püüavad nüüd noori kooli noorima pean siis silmas enda poole meelitada erinevatesse suvelaagritesse. Naiste Estonia teater ei ole ka sugugi passiivne ja, ja te olete nüüd võtnud eriti suure suutäie ette, et paljude inimeste õudusunenäonimed ooperi külastuse ja tuua see siis lasteni? Jah, täiesti õige. Aga uskumatu tul kombel ja endalegi üllatuseks ei olnudki õudusunenägu vaid nii kui välja reklaamisime, selline projekt lastele on tulemus, et lapsed saavad suvel oma aega ooperimajas veeta. Nii kohad kohe täitusid. Nõiaväel kahe tunniga olid need lapsed, kes tormijooksjaid või laste vanemad, pigem. Need olid küll eelkõige laste vanemad, aga meie projektil oli üksi eeldus, et laps ei pea pea oskama laulda, tantsida ega joonistada vaid peab ise tahtma projektis osaleda. Ja ju siis lapsevanemad olid lastega ikka läbi rääkinud. Aga ma tean ka, kuidas need läbirääkimised käivad ja maati tahab nüüd seda milles täpsemalt seisneb. Lapsed teatrisse suvel. Ooperimajja, mis täna tekib padjaga, Winantsused, magamiskotid kaasas, magavad näitlejate garderoobid põrandatel hommikul ärkavad, üles, lähevad lavamas, näitab lava valguses. Prožektor enam ei räägi nii hirmus ema küsima, uuri. Olevate lastelaagri kordagi ei ole olnud, aga huvi pärast uurin, millesse platsis. Peaaegu õige, ainult magamiskotti, võib ka öelda, et projekt siis selline, et muuseas, Euroopas teadaolevalt ainulaadne ja hästi julge ettevõtmine, sest siiamaani pole ükski ooperimaja Euroopas veel lasknud lapsi nädalaks ajaks ooperimajja. Ja projekt seisneb siis selles, et nädala jooksul tulevad teatrisse kaheksa kuni 14 aastased lapsed. Neid on kokku 30 tükki ja koos Estonlaste abiga peavad nad siis nädala jooksul ise kokku panema ühe etenduse muusikaetenduse muusikaetenduse ilma laulmata. Eino laulavad, tantsivad ja kõike, teevad, aga. Kui nad ei ole ju, see ei ole sellist last olemas, kes ei oska laulda. Ja kui Jürtzeni Te ei taha laulda, siis saab tema joonistada näiteks või kostüümikavandeid välja mõelda. Ja päeva teise poole veedavad lapsed siis põnevalt väljapool teatrimaja käivad näitustel, muuseumites, loomaaias, aga mitte niisama, et neil seal ainult fan oleks, vaid et näiteks loomaaias küsitakse, kuidas mõnda looma jäljendada, kui on vaja etenduses kasutada. Nii et kõik on ikkagi teatriga seotud. Ööseks lähevad ikka koju või ööseks lähevad koju. Järgmine päev tulevad jälle. Ja siis projekti viimasel päeval, siis etendavad selle etenduse ka oma vanematele ja sõpradele, et ka nemad näeksid. Ja Estonia teatris ja mis veel, väga huvitav, et kogu see etendus võetakse ka videosse ja iga osaline saab ka videokasseti, et siis kodus vaadata, kuidas tal kogu see kupatus välja tuli. Tänu, kas ma sain õigesti aru, vastu võetakse, eks ole? On enam ei võeta, midagi enam ei võeta, kõik on läbi, me räägime praegu okupeeritud. Teerituses tormi jooksnud lastevanemate võsukesed, kes ei pruugi osata ei laulda, ei tantsida, ei joonistada, ei miskit muud teha, kui võib-olla nina nokkida, Need võetakse siis kokku ja nüüd nad kõik lastakse lavale teater tegema, mina ei ole veel sellist last näinud, kes oskab ainult nina nokkida, kindlasti oskab ta midagi muud ka. No see on tore. Arvestades seda, kui palju sina lastega kokku oled puutunud, siis on see positiivne uudis. Aga, aga mismoodi see tükk siis ikkagi välja näeb, et kõik lapsed on seal laval kostümeeritud ja, ja, ja noh, enamus nendest võib-olla noh, väidan mina laulda ei oska, sina väidad, et oskavad mida nad siis teevad ja, ja, ja, ja publikut oodatakse ka saali ja ütleme, et see on nagu kinnine üritus tegelikult. Et ta on ikkagi ainult lastevanematele ja headele sõpradele me pileteid ei müü. Õudne hip, äkki tuleb metsikult lahe edendus. Äkki. Tunneb Ui ja endasse, siis saame muidugi järgmisel aastal seda natukene kohendada ja täiesti lavale seada, nii et kõik seda näeksid. Aga mis ma tahtsin veel rääkida, on see, et tegelikult on suvel üldsegi Meie ooperimaja remondis ja valmistub oma 100.-ks soojaks. Maja tehakse kõik hästi korda ja me avame alles publikule detsembris. Nii et see on veel veel erakordsem, et need lapsed saavad seal remondi ajal. Kui ta vahele et selleks, et saali jõuda, peab küll kiiver. Peas olema, aga, aga seda põnevam see on, no 10.-ga seal tegelema hakkab, mismoodi see välja näeb, kas keegi, keegi nagu selline meile kunstiliselt tuntud suur nimi jookseb nende lastega mööda linna ringi ja Ma ei tea, loputatud. Ja no lastega nüüd igapäevaselt ja kogu aeg kella 10-st viieni on koos kaks hästi toredad kasvatajad, kellest üks olen mina. Ja siis seda etenduse poolt, siis aitavad ettevalmistada estonia artistid, et lavale seab selle meie lavastaja Neeme kuningas ja lastega tegelevad näiteks Katrin karisma, Tõnu Tamm, Villu Valdma ja nõnda edasi, kui vanad need lapsed on, lapsed on kaheksa kuni 14, igas vanuses, sest nagu ka osasid on ju, on ju vanemate osasid ja nooremate osasid, niiet. Pealekaebamist üks ja saab olema või see veel olla. Ja tükk on täiesti olemas tikum Pöial-Liisi info. Nii et suurem osa tegelasi on muidugi konnad, maipõrnikat ja muud tiivulised. Kirjandus võimalik loomaaias käia, õppida, jäljendama. Just täpselt putukas. See oli eriti andekas, saab endale niisukese nimelise rollija no Pöial-Liisi ja lille haldjate prints ja kes meil seal on pakkuda välja jah, et need on ikkagi needsamad lapsed, mitte keegi ei tule ja ei tule, väikesekasvuline, mõni selline sulandub pisikeste täitsa lapsed ise ja orkester on ka orkestriaugus või? Orkester on ka lapsed ise. Tohoh. Ja nüüd hakkame ja oluline ei ole, oskaksid mängida viiulit või tšellot. Mul ei ole oluline metsasarve tahtmine. Just täpselt. Ja ma ei väidagi, et see on odav projekt, see on väga kallis ja Tallinna linnavalitsus toetas meid, aga tõepoolest lapsed on ise ka orkestris pillimehed, neil on igasugused Kilinat kolinat trummid, mida nad saavad seal mängida ja, ja ka suuga hääli jäljendada, nii et kes ei taha laulda, tantsida, eks ju, tema saab siis pilli. Just, kuule Anu, aga kas sellist mõtet ei ole tekkinud, et ka suurtele inimestele niisugust projekti läbi viia? Ma ei tea. Sul tekkis huvi, koristaks orkestriaugust, südamest lase taldrikut. Ma arvan, et oleks vaja küll, tegelikult aga kõike ei jõua ju korraga teha. Polovelt proovime laste peal ära, siis haarame täiskasvanud kahtede midagi teha. Ma saan aru, et huvi selle projekti vastu oli pöörane, sa rääkisid mulle paar päeva tagasi, et sa olid sellest kusagil kusagil paari sõnaga rääkinud niisuguse kiin intervjuu käigus ja siis enam-vähem paari tunni jooksul olid kõik need kohad, palju need lapsed kokku saab olema üldse. 60 last kokku kaks nädalat teeme, aga tegelikult on mul veel varusse ka võetud üks 20 last ja ei ma olen juba öelnud vist sadu kordi. No vot ühesõnaga need 80 kohta või mis iganes 60 kohta pluss 20 varu, need täitusid seal ikka praktiliselt paari tunniga või noh, ütleme niimoodi ikka väga kiiresti, väga kiiresti. Need näib, et huvi, vähemalt lapsevanematel oma laste niisuguguse, muusikalise harimise või, või, või nii-öelda üleüldise silmaringi arendamise suhtes või osastav paslik olevat hästi olevat. Jah, eks ta ole natukene teistmoodi ka ja lastele tulebki läheneda selles plaanis teistmoodi, sest see oleks ikka minu meelest täiesti enesetapp, kui tuleb kolmanda klassi laps ja peab kuulama seal kolme või neljatunnise ooperi ära, et et niimoodi see Soojusega perioode puhul viimati. Peri juurdetoomine päris ei tohiks nagu olla, nii valulik, et saab ka muud moodi. No kas laste lastevanemate tähelepanu köita ei olnud kuigi raske, aga kui kerge või raske on laste tähelepanu köita tegelikult ju igal pool käivad vilkuvad reklaamid ja, ja püütakse meelitada noori sinna ja tänna, et kuidas, kuidas Estonia teatris üldse õnnestub. Suurem osa projektides, mis meil aasta ringi käivad, kus me tutvustame siis kui maailma ooperimaailma ja kuidas üks etendus sünnib. Et tavaliselt käiakse kooli klasside kaupa? Ega see tegelikult muidugi väga õige ei ole, et õpetaja nüüd kohustuslikus korras võtab kogu klassi ja ja ütleb, et nii täna. Me peame ooperis. No vähemalt jäävad tunnid ära, selles mõttes on lastele igal juhul teatud nagu vaheldus. Tegelikult nad käivad ikka pärast tunde, mis on veel hullem. Aga õhtune etendus on. Nojah, ma vaatamas nii mõelda, teatrit, nad võiksid minna, tunnid jäävad ära. Lapsed lähevad teatrimaja. Vallaks, aga kuigi alguses võib-olla tundub tõesti, et nad on kohustuslikus korras sinna sinna aetud, siis pärast see tagasiside, mis tuleb lastelt mitte enam, siis õpetajatelt on küll nagu hästi huvitav ja hästi positiivne tagasisideks nimetatakse seda, mida meile ka mihkliga näitasid. Ma tunnistan ausalt, ma naersin nii, et silmad märjad ja mitte ainult silmade. No ütleme nii, et see on muidugi paremik, millega teie saite tutvuda, et tegelikult mul on töökabinetis virnade viisi retsensioone, kirjandeid, joonistusi, mida lapsed on tõepoolest ise ja õpetajad on lasknud kõikide kirjavigade ja apsakas kätega sisse, mis on hästi tore, et neid ei ole kuidagi ilustatud ega korrigeeritud ja, ja meie saame hästi hea tagasiside, mida lapsed arvavad. Et lapsed on käinud vaatamas erinevaid teie tükke ja siis kirjutanud, mida nad nendest asjadest arvavad ja, ja need on tõesti väga armsad ja ja südamlikud, siirad, niisugused tõdemus ma lugesin ka läbi ja ma umbes 50 protsendiga noh tahes, ise suudan ennast nagu. Sa võid identifitseerida milline neist Laledaks näiteks teine on absoluutselt nagu minu suust oleks tulnud. Järgmine kord, kui mõnda balletti vaatama, lähen magama ennast korralikult välja, niimoodi kuidas Martin näiteks, kui mul oleks nii kõrge hääl. Ma karjusin nii kaua, kuni mu pinal tagasi antakse. Ja armas Nabuccot vaatamas käinud Kertu on öelnud näiteks pärast ooperit olin natuke väsinud ja kõrvad valutasid, sellest ei olnud viga midagi, sest see oli mu esmakordne ooperi vaatamine. No igal juhul on minu vaieldamatu lemmik, on siin nimekirjas viimane kui üks Jassi Zahharovi moodi mees lavale tuli, arvasin, et tema on Jassi Zahharov. Pärast tuli lavale veel üks selline mees ja siis ma ei teadnudki, missugune Jassi Zahharov on. Seda ma lugesin, mitu korda see käib Nabucco kohta, Mirjem kuuendast klassist on seda kirjutanud. Ja näed, jällegi, enne Henry on jälle minu Sarty mees, ma oleks soovinud oma sellel päeval haige, olen Fukad Friidi vaatama, mis järeldusi anus toitudest. Mulle ei maitsenud lihapirukad, nad olid nii kõvad ja soolased. Sama Eeemmeni mõtlen, ooperatab ikka ju puhvetist. Siis on ka ära märkida, mis on menüüs, millised joogid, söögid, mis maitses, mis ei maitsenud, aga tegelikult on nendes kirjandites niimoodi, et alati on lapsed suutnud välja tuua midagi head ja siis ka midagi halba. Mis, mis tegelikult hoiab kogu seda asja tasakaalus. Võib-olla nad on head üritanud selle pärast välja tuua, muidu nad saavad äkki halva hinde. Ei tea, üks, mis mulle tegelikult väga meeldis, oli lõpuni negatiivne. Ja, ja meil, esimesel juunil on selline üritus plaanis, kus me kutsume kõik parimad kirjutajad ja joonistaja Kukk ja anname neile siis väikseid ordeneid tehtud töö eest. Ja, ja mul on ettepanek, et see, kes kirjutas ühe hästi negatiivse sellise jutukese, mis ei olnud ka väga pikk, mis oli pool lehekülge, ainult et tema kindlasti võiks saada auhinna selles mõttes, et võib-olla ta ikkagi tuleb veel teatrisse tagasi. Väike lootus ikka veel on. Muidugi tuleb eriti preemia ordenid muidugi midagi nodeerid üritada. Teatri poolt nagu nagu neid lapsi tuua endale lähemale, kui, kui palju teater ise on valmis lastele lähemale minema. Lasteaedades käib geolisetension Nabuccot mängimas. Igavesti käib. Ei käi tegelikult, eks see, eks need väljasõidud ole väga ütleme, et väga palju raha läheb ühe välja, keeruliselt ja ühe väljasõidu korraldamiseks, aga järgmine aasta on meil just selline plaan, et me tahaksime minna lähemale nendele lastele, kes ei ela Tallinnas. Nii et sõita väljapoole Tallinna, sest lapsed Võrust ja, ja näiteks Saaremaalt, et nendel ei ole võimalust tulla lihtsalt teatrisse, et nendele läheb see veel kulukamaks, kui meile neile külla sõita. Nii et meil on see kindlasti plaanis lihtsalt raha taga seisab hetkel asi. No see on kahtlemata üks väga põnev ja väga niisugune eriline laager nimetatud laagriks, ega ta laager päris ei olegi, varastasid linnalaager nende asjade kohta, kus lapsed käisid kusagil, ma ei tea, Kalevi kommivabrikus komme pakendama, siis ei saanud sellest rahaga, sest harjunud linnalaagrisse. Tegelikult tegelikult. Tegelikult. Linnalaager ei ole selles mõttes, et linnalaager on see, et lapsed küll magavad kodus ja päeval on tegevus, aga see tegevus on kogu aeg selline lõbus või ka siis hariv. Aga meil on ikkagi projekt, sellepärast et lõpptulemusena valmib etendus, mida me esitame, et see on kindel produkt ja siis on see projekt. See on aga kahtlemata väga niisugune ambitsioonikas ettevõtmine, sa oledki üldse nagu laiemalt ju ka nende lastega töötamisega kursis. Ja igav seal vist igal suvel igal, igal järgneval aastal järjest rohkem ja rohkem mingisuguseid niisuguseid lastelaagreid ja lasteprojekte külla mingeid ratsalaagrid ja mingid muud laagreid. Oled sa kuulnud veel mingisugustest sellistest ekstraudionaalsetest mingitest ekstra põnevatest kummalistest, miskit pidi nagu kurioossetest laagriprojektidest? No kindlasti on põnevad maalilaagrid, et ma tean, et paljud lapsed, kes on olnud sellises laagris, kus igal pool sporditakse ja niimoodi ja neil pole seal üldse meeldinud ja nii, et järgmine aasta on avastanud näiteks maalilaagri nii vaimustuses olnud, tulnud koju ütlenud, et see oli alles vägev laager, mis seal laagris väravateni me kogu aeg istusime mere ääres, mõtlesime, siis maalisime merd. Et see oleneb ikka täiesti lapsest, mis tüüpi laager talle sobib. Et mina ise näiteks olen korraldanud ka turvatemaatilisi laagreid, kus siis lapsed tulevad siis nagu ikka laagrisse seitsmeks, 10-ks päevaks ja neil iga päev, siis lisaks sellele tavalisele laagriprogrammile on siis õpetused ka turvalisusest. Et kuidas esmaabi anda, kuidas enesekaitset, et anda, mis tulekahju korral teha, kuidas uppujat päästeti, et kõike sellist nagu spetsialiseeruda, mida igapäevaselt vaja läheb? No kas, kui palju lapsed niimoodi on valmis sellistele osk oskusõpet õpetustele üldse alluma, et et kui nüüd väike laps, võtaks ta, kas ta iseenesest midagi kardab või on need ikka täiskasvanute hirmud talle külge poogitud? See on väga hea küsimus, tegelikult paljud väidavad, et, et see pole üldse põnev, et kui lapsele õpetada mingit esmaabi, ükski laps ei viitsi kuulata, kuidas sul päev otsa õpetatakse, kuidas esmaabi anda. Aga see on ka täiesti sihuke Prikikas asi, et sa peadki mõtlema välja mooduse, kuidas lapseni jõuda, seda õpetajale edasi anda. Et mitte, et see nagu kerge oleks kaheksaaastasele seda õpetada, aga see on täiesti võimalik. Aga kuidas sa aru saad, mida laps tahab tegelikult, mis teda huvitab, et võib-olla lihtsalt see ema ema otsustab, et minu laps läheb maalilaagrisse, et noh, nagu mihkel enne sa tahad. Aga, aga tegelikult. Ma usun, et me kõik oleme lapsena väitnud, et me ei söö seda või teist, et meie ei maitse, aga tegelikult pole suu sisse proovinudki üldse. Õnneks on paljud lapsevanemad ikka tänapäeval juba sellised, kes kindlasti on ka selliseid, kes tahavad lihtsalt lapse suveks kuhugi ära saada. Aga paljud lapsevanemad ikkagi räägivad lapsega läbi, mis neile meeldiks, mis ei meeldiks, helistavad projektijuhile, kes korraldab seda, küsivad, et mis te arvate, minu laps on selline selline, kas ta võiks sobida sinna. Et minu laps tuleb esimest korda, mis te arvate, mida ma peaksin talle veel juurde seletama või või kõike seda, mis poolt, et et esimest korda laagris võib-olla kindlasti väga traumeeriv lapsele ja ta ei pruugigi enam kunagi tahta laagrisse tulla. Et sellepärast see eeltöö on tegelikult hästi oluline? Nojah, ainult et laagrisse jõuavad valdavalt sellised lapsed, kelle, kelle, kelle vanemad siiski oma lastest hoolivad ja nendega nendega suhtlevad ja, ja, ja nende eest üritavad vähemalt mõeldagi ja, ja nende suve planeerida. Aga, aga kuidas jõuda lähemale nendele lastele, kellel selliseid vanemaid või selliseid suhteid koduga ei ole? Eks see olegi väga raske nendeni ligi pääseda. Paljud on muidugi oma sõprade kaudu satuvad laagrisse, et ei julge üksi tulla. Ja mis on ka hästi õige ja selles suhtes, et et kahekesi on ikka ju lõbusam, kui sul toas olla kellegi tuttava näoga juba koos. Ja vot nüüd lõppesid tere. Minul on siiski, ma tuleks tagasi. Selle selle Estonia teatri juurde käivad, käivad jutud, et järgmine hooaeg või järgmine suvi või ma ei tea, kuidas Estonia teater plaanib teha hipoboot, ooperid. Vastab see tõele, see, kas see tähendab siis, et Jassi Zahharov ja Nadia Kurem hakkavad räpimaa, et, et olla niuksed popid ja noortepärased või vot tegelikult päris nii ei ole. On plaanis küll hipopooper, see on selline projekt, mis on meile koostöös mitme välismaa ooperiteatriga ja siis vajatakse ka kindlasti kohalikke lapsi, kes siis tulevad nii-öelda kooriosasse ja ja saavad seal ise ka laval räppida. Ja lauda pole vaja. Ei ole. Kõik, väga lihtne on ooperiteatriooper, lähen lihtsalt see on eelarvamused ooperis laulda. See kogu aeg tegelikult seal Räpitakse ja tehakse, õmmeldakse riideid ja kingi ja tehakse kõike muud ka. Ja ühesõnaga, meil on siis plaanis koos teiste ooperiteatritega teha lastelik selline ettevõtmine, kus Mozarti muusika tuuakse siis lastele lähemale hiphopi vormis. Ma kujutan ette, et paljud akadeemilise ringkonna inimesed minestavad, aga rullu. No loodame, Mozartiga kõik nagu korras on, et temaga midagi juhtunud. Sealt oli väga edumeelne mees, vaatajale kindlasti meeldiks seal veel järgmisel suvel plaanis, nii et selles küsimuses võib juba hakata teile helistama või on veel vara? Hetkel veel mitte, aga ma arvan, kuskil jaanuaris juba kindlasti. Aitäh sulle, Anu Põrk tulemast siia langevarjustuudiosse nüüd Me jõuame tänase saate kõige olulisema hetke juurde, nimelt meie saatekülaline saab ühe laulu panna. Tuleb see siis midagi ooperivallast või, või oled sa oled sa omanesuste muusikaliste eelistuste poolest hoopis kusagil kusagil teises kandis äkki seal hipopi, mail vä? Ma mõtlen, et jah, et see võiks olla ikka sihuke rohkem hipopi poole, et juhtusin kuulama ühte sellist lugu, mille esitaja on Vootherboy ja, ja see on ema laul. Ja minu meelest see on nagu nagu kuidagi nii südamlikus vormis on edasi antud sõnum noore poolt emale, et kuidas võiks nagu lapsest aru saada, et ma arvan, et see on õpetlik kõigile.