Kultuuriga ja. Tere kuulama kultuuri, kajab stuudios toimet ja maris Johannes, millest räägime? Kui petlik on Liivi lik lihtsus? Seda küsime Juhan Liivi luuleauhinna žürii esimehelt Ene Mihkelsonile. Kuidas on käivitunud Eesti raamatu aasta, mis mõtteid tekitab suurejooneline raamatunäitus Tallinnas ja Tartus vastavad Uno Liivaku ja Mihkel Volt kellel on kroonlinnas mälestuskivi Koidula kodumajaseinad, põhjendab Mall Jõgi. Kui pikk on teekond? Sellele, vastab Hendrik Toomperedraamateatri esietenduse eel. Lisaks näitused Pärnu uue kunsti muuseumis ja Mark Soosaare võitlused 10 päise lohega. Need ja teised teemad kohe hetke pärast. Raamatuaastal alustame ikka raamatuga ja räägime luulest. Äsja kuulutati Alatskivil välja järjekordne Juhan Liivi luuleauhinna laureaat, jätkab Mari Tarand. Juhan Liivi luuleauhind 1999. aastal ilmunud luuletuse eest kuulub Triin Soometsale. Žürii tööd juhtis tänavu Ene Mihkelson, mullune auhinna laureaat. Alatskivi kooli saalis rääkisid sa seekord Juhan Liivi auhinna väga sügavast mõtlemapanevat tagamaast. Sellel pidulikul aktusel tuletasin mina lihtsalt meelde Juhan Liivi pöördumist Noor-Eesti poole. Mind ärge austage, ei iial iganes. Üks valus vale mõiste on liikvel aja sees. Nad hirmsad on mu laulud ja hirmus mu süda sees, nii hirmus nagu mu saatus ei mind mitte iganes. Selle mõte oli see, et meie pidulikel aktustel ei unustaks ära, millistes tingimustes liiv kujunes ja kuivõrd oluline osa ehtsa ja mitte ühtegi voolu klappiva Liivi puhul oli see, et ta oli haige inimene. Ta oli ära lõigatud luulenormidest. Igasugustest elude turvalisustest. Ja selgetel hetkedel väljendas ta väga intensiivselt seda, mida ta tundis. Ta ei pretendeerinud ära olema kirjanik. Ta pidi ennast nendel selgetel hetkedel kuidagimoodi elus olevana tõestama, endale või häält tegema. Ja just selle liivi fenomeni tõttu on see preemia olnud ka väga eriline. Ta. Väga erinevatele luuletajatele peale pandud või ulatatud märk luulest luuletajaks olemisest. Ja seetõttu, kui vaadata seda täiesti aukartust tekitavat nimestikku, kes on saanud Juhan Liivi preemia siis me leiame siit Vaarandi, Paul-Eerik Rummo, Betti Alveri, Kaplinski haugusse On ka Viivi Luige, Kalju Lepiku, Doris Kareva, Hando Runneli, mari, vallisoo ja nii edasi. Kui nüüd tarvitada niisugust sõna, et liiv on lihtne või miski on Liivilikult liht või tegemist on Liiviliku luuletajaga või Liiviliku luuletusega, siis see kuidagimoodi ei sobi näiteks eelloetletud luuletajate suhtes. Nad on ikka nemad ise ja nad on pärjatud Liivi erilise hingusega. Liivi puhul kõneleb Kaasa liivi müüt, mille lõi Tuglas, kes korjas kõik tema luuletused kokku, korjas kokku mälestused ja kirjutas sellest võib-olla parima teose, mis ta on üldse kirjutanud. Liivi ennast kui väga suunatud kirjaniku ei olnud omas ajas üldse olemas. Ja see raam, mille Tuglas lõi see aitas Liivil jõuda inimesteni. Ja nüüd on liiv muutunud, ise ma ei ütleks raamiks, vaid märgiks ja tunnustuseks, et tegemist on tõesti luuletajaga. Sellel pidulikul aktusel oli vahest minu sõnavõtt veidi joonest välja langev, aga ma tundsin, et seda on vaja meelde tuletada. Ikkagi mõni sõna, siis tänavusest laureaadist noorema põlve luuletaja veel täht Triin Soometsast. Triin Soomets on on tõepoolest vanuselt või nooruselt kolmas luuletaja, kes Juhan Liivi preemia kõige nooremana on selle preemia saanud Paul-Eerik Rummo. Järgmine on Jaan Kaplinski vanuse poolest ja nüüd siis Triin Soomets. Triid laomets on viimase kümnendi üks huvitavamaid luuletajaid. Ja see, et tema preemia sai, on iseenesest mingisugune märk, mis juhatab sajandi lõpu uude sajandisse. Triin Soometsa luuletus oli sulle, ma kingiks siin südame, see on ilmunud vikerkaares number neli. Igaüks võib seda lugeda. Kuid siinkohal ma ütleksin veel, et Kajar Pruuli koostatuna on ilmunud raamat. Sajandi lõpu uusi luuletajaid pealkirjaga varjatud ilus haigus. Ja see Pealkiri ise tuleb ühes Triin Soometsa luuletusest. Nii et igapidi sümboolne valik. Raamatuaasta on käima läinud, hulk näitusi on avatud nii Tartus kui Tallinnas ja loodetavasti on meie kuulajagi jõudnud kas ülikooli ajaloo muuseumisse või Rotermanni soolalattu või Tallinna raekotta. Raamatuloolane Uno Liivaku. Praegu juba ilmub rohkem raamatuid, kui ilmus nõukogude aastatel, siis on hulk inimesi hakanud arvama, et raamatuid ilmub palju mõne meelest isegi liiga palju. Üks mõõtühik, mille järgi saab kindlaks teha, kas raamatuid ilma piisavalt vähe või palju. See on nimetuste arv 10000 inimese kohta aastas. Eesti ei ole veel jõudnud sellele kohale, kus ta rahvaarvu järgi peaks raamatutoodangus olema. Asi on nimelt nii, et kui panna ühte ritta riigid rahvaarvu tõusvas järjekorras, siis nimetuste arvu järgi 10000 inimese kohta peaksid nad asuma langevas järjekorras. Eesti peaks olema Euroopas Islandi järel teisel kohal aga ei ole teps. Asi on selles, et tühjale kohale ei raja ju mitte midagi. Nõukogude aja järel tuli suurem vaakum veel, kui nõukogude ajal endal oli ja siis hakkas korraga raamat puhkema. Vaadake, kui palju on praegu uusi nimetusi peaaegu iga päev, iga raamatukaupluse aknal, aga see ei tähenda sootumaks seda, et juba oleks palju või liiga palju. Lumekus on rahvast viis korda rohkem kui Eestis. Vist ei ole päris viis korda, ütleme neli korda rohkem. Kui Eestis on 10000-le inimesele osaneva nimetuste arvu poolest Eestist tublisti eespool. See näitab Soome rahvas, soome rahva liikmed on keskeltläbi loovamad kui eestlased. Ehki väikerahvad, üldjuhul on loovamad kui suurem. Me oleme praegu jõudnud umbes samale tasemele kui 39. aastal. Võib-olla natuke rohkem juba. Aga mõelgem sellele, missugune tühik oli vahepeal 39 kuni 99 see on 60 aastat. Miks tundub inimestele, et raamatuid on palju selle pärast, et nad ei jaksa enam nii palju osta, kui nad jaksasid enne? Ja ometi tundub, et raamat ei ole kallim kui 39. aastal ennem natukene odavam mingi. Aga ega seegi praegu ei aita. Niisamuti kui inimestel oli vaimuvarast 60 aastat puudus, oli neil ka mitmesugusest ainelisest varast puudus, mida tuleb nüüd soetada ja mille tõttu mõnikord ei jätkugi raha. Raamatu jaoks. Rotermanni raamatunäituse eel vestlesin Mihkel voldiga rahvusraamatukogust, et aru saada, mis põhimõtetel on see suurejooneline näitus Tallinnas kokku pandud. See on esmakordne näitus kus aastast 1940 kuni tänaseni ilmunud raamatut on eksponeeritud koos nii Eestis ilmunud kui väljaspool Eestit ilmunud. Te ütlesite, et seal oli temaatiline jaotus. Huvitav on siis teada, millised on need temaatilised rubriigid või mis seal siis nagu kajastuvad. Esimeseks rubriigikson ilukirjandus, nii originaalne teosed kui ka tõlked eesti keelde, siis on välja pandud teaduskirjandust, tarbekirjandust, kunstiväljaandeid, muusikat ja esindatud on kogu raamatu spektar. Me panime välja Meie arvates koostajate arvates kõige olulisemad teosed ja ma usun, et korraldajatel läks siiski korda konstrueerida iga kümnendi selline ajastu nägu ja pilt. Näituse on kujundanud Lennart Mänd. Te olete noormees. Milline kümnen sellest näitusest võib-olla kõige enam teid jahmatas? Šokeeris, üllatas. Ma usun, et šokeerivatan igas kümmendis ja kindlasti on šokeerivad palju selles näitust toetavas video manud ja siis kus on külastajal võimalik näha nii seda, kuidas Eestis trükiti jazzeffissarianavitš Stalini elulugu, nii seda, mida rääkisid, mida mõtlesid erinevatel kümnenditel eesti kirjanikud, seda, kuidas nägi välja 40.-te 50.-te aastate trükikoda, ka seda, kuidas formeerus selline kirjastus Rootsis, nagu seda on Eesti Kirjanike kooperatiiv See on teine osa näitusest, esimene osa, mõtteliselt moodustab terviku jusele tart too näitusega, mis on siis raamat kuni 44. aastani ja nagu Hando Runnel ütleb riigikaotuse aja nii, kas nüüd need kaks näitust ka kuidagi, selge see, et need 11 täiendavad, aga kas neil ka mingi niuke dialoog tekib seal? Kui võrrelda nüüd selle suurnäituse Tartu ja Tallinna osa siis oleks võrdlus ehk natukene liialdatud kujul küll, aga nagu võrrelda üht monograafiat ja kunstialbumit, sest Tartus olev suurnäituse ekspositsioon on akadeemilise ja Tallinnas on palju enam rõhutud just sellele kujunduse küljele. Rotermanni raamatunäituse avasaginas küsitleb Uno Liivaku, Mari Tarand. Kõnnid veel heita pilk mõttes sellele näitusele SIIN avades kuulsime sõnu, et, et seda ei maksa vaadata kui heade raamatute näitust, ainult vaid, et see on tegelikkust peegeldav näitus. Aga siin on neid ka tõesti kaks poolt raamatut, mis on välja antud väljaspool Eestit ja raamatud, mis on välja antud siin ikkagi kaks maailma. Kahtlemata, mis aga puutub nüüd kodu Eesti ja pagulaseesti kirjandusse siis sellega nõnda kõndisin teise mehega kõrvuti ja arutasime ja jõudsime mõlemad ühesugusele järeldusele. Pagulaseesti ja kodu, Eesti raamat oli palju-palju aastaid opositsioonis. Mida üks kiitis, seda teine laitis ja vastupidi. Nad tegid 11 maha. Ei ole kuulda olnud, et oleks siin või sealpool just kiidetud mõnda teise poole raamatut, küll on palju maha tegemist olnud. Aeg muidugi kulges ja üheksakümnendad aastad ei ole enam need, mis olid kuuekümnendad või seitsmekümnendad. Hoopiski mitte need, mis olid viiekümnendad aastad, millal oli pagulasraamatu õitsengu aeg, siis kui Eestis oli kõige sügavam madalseis, oli seal kõige suurem raamatutoodang. Paljud Eestist pagenud vaimuinimesed said lõpuks ometi avaldada midagi seal ei olnud probleemi, et ei ole paberit. Ei ole toimetajat, plaan ei luba, Moskva keelab. Seal võis seda teha, aga mida ette võeti? Nii nagu praegu Eestiski juba võib, seetõttu olid need aastad seal õitsenguaastad, mis meil olid just ikalduseaastad. Võib-olla on isegi hea, et aasta tikaldusid sest oleksid maid, Stalini teoseid ja muid ilmunud, veel rohkem oleks pilt tolle ajaraamatust veel kurvem, kui ta praegu on. Nii et see on isegi hea, et need raamatud siin seda visi opositsioonis on, see on meie ajalugu. See näitab, kuidas mõeldi seal ja kuidas mõeldi, siin võib olla ka mitte päris nii, et kuidas mõeldisi, aga kuidas veeldi siin, sest ega alati ei saanud ja seda öelda, mida mõeldi. Ja niiviisi nad siin näitusel konkureerivad, võistlevad on opositsioonis just nii, nagu see oli eluski ja küllap see on hea, et ta näitusel, nii nagu ennast Raamatuaasta jutu lõpetuseks räägime ka ühest eksootilisest ettevõtmisest. Nimelt käis eesti kultuuridelegatsioon Kroonlinnas, milleks seda kuulete mal jõe vahendusel. See oli 29. aprillil kroonlinnas Se mälestustahvel avati ühele majale, mille pilt, mille foto on ka Koidula albumis, see on endisel Kasbotskaja praegusel Lenini tänaval ja, ja see on üks kroonlinna peatänavaid ilus kolmekordne maja. See päev valiti ilmselt sellepärast, et samal päeval toimus Peterburis ka Peterburi Eesti seltsi lipu õnnistamine ja Peterburi eestlastel oli põhjus kokku tulla, on ju teadlase fakte. Lydia Koidula põrm toodi, Kaarel Ird oli selle toomise juures, toodi ära siia metsakalmistule. Kas koidule omaste haudadel tega käisite? On küll teada, see nurk Kroonlinna Luteri usu kalmistul, kus need hauad peavad olema kuid kõik mälestuskivid seal on hävinud. Nende otsimisega praegu tegeldakse. Mis nägu Kroonlinn praegult saanud? Te olite vist esimest korda seal seal ju see oli kinnine linn ja. Teatavasti noh, eestlased ei ole seal eriti käinud, nad on üsna tavaline sõjaväeline linn, seal on üks väga ilus, suur ja uhke kirik tõepoolest väga eriline, aga aga need majad on, on tõepoolest niisugused klassitsistlikus, kroonulikud ka nisust nõukogude ajal kaheksaid ehitusi. No küllap neid seal on, aga aga meile ei jäänud silma, sest me olime seal ju ikkagi väga vähe aega. Aga sõjale Raivo võid vaadata muuseas, need ei ole keelatud. Aga fantaseerida natuke, kuidas Koidula võis ennast tunda seal? No me teame seda, et tegelikult Koidula tundis ennast seal ju väga halvasti, see oli sõjaväeline linn, seal ei olnud seda seltskonda, niisuguseid inimesi, kellega oleks tal olnud ühist ja ta oli ju isamaa laulik. Ja Eestimaa Mulle väga tähtis ta elas ikkagi need oma elu lõpuaastad kaugel kodumaast ja see oli talle raske. No teada puha, Peterburis on ju eesti kultuurirahvas käinud ja, ja kui siin omal ülikooli ei olnud ja kõik need muusikud, kes seal kunagi on õppinud ja kes tegelikult ju siia nii-öelda suurlinna hõngu ja kultuuri toonud omal ajal. Aga ütleme, et kas praegu on ka Peterburis mõni selline kool või koht, mis nagu koondab eestlasi või kus, kus nende meka on, on teil teada? Peterburi eestlasi koondab Peterburi eestlaste kultuuriselts, mille lipume õnnistasime ja seal on Eesti koor. Ja möödunud aastal hakkas ilmuma ka Peterburi teataja, mis siis toob aeg-ajalt sõnumeid nii kodumaalt kui ka nende omavahelist informatsiooni, vahendab Peterburi teataja. On ju ajaloolise nimega leht silmus ka enne esimest maailmasõda aga muidugi praegu Peterburis eestlasi tunduvalt vähem, kuid neid oli enne esimest maailmasõda, kus Peterburi oli ju tegelikult kõige suurem eesti linn maailmas, Tallinnas ei olnud nii palju eestlasi, kui elas Boris üle 100000. Kuidas teil nüüd kogemus on, kuidas nende keel on, need, kes on seal juba kauem elanud? No küllap see on erinev, aga seal oli noori naisi, kes laulsid kooris ja laulsid väga ilusasti. Mu isamaa on minu arm ja ema süda. Aga, aga nendega räägiti vene keeles ja nad ise rääkisid vene keelt, nii et et nad on erinevad, aga, aga oli üks väike laps, kes kes rääkis täiesti korralikku eesti keelt, nii et, et see on nagu väliseestlaste puhul ikkagi erinev. Nad on ju väliseestlased. Oleme absurdilainel või komöödialainel. Igatahes tuleb jutuks tänane esietendus Draamateatris ja jätkab Pille-Riin Purje. Hendrik Toompere, mismoodi sa siis avastasid uue tõusva draamakirjaniku Mihkel Ulman, sest see näidend ei ole ju näidendivõistluse saagist. Avastasin selle sellisel kujul nii nagu maikama materjali lavastan, pealkirja järgi mulle väga meeldis Pealkiri teekond kappi siis ma olen enam kui veendunud, tähendab, et tegemist on hea materjaliga. Ka see oli Eesti näitemängu agentuuri lihtsalt riiuli peale ja maaga käin seal ja siis vaata neid asju, mis toimub. Mida uued tegijad teevad ja tegijad teevad ja niimoodi ta sealt leidsin. Ma lugesin tegelikult ausalt öeldes hoopis tema kõige esimest näidendit kõigepealt mis tundus mulle väga hea, aga siis ma võtsin selle teise ja see tundus nagu, nagu kohe täpselt sobivad mulle. Kas see näidend oli siis nii-öelda valmis või jätkus ka mingi koostaja autoriga mingid parandused, täiendused? Jah, ma palusin, et ta seda natukene ümber teeks. Jaa, ta krutis seda natuke teravamaks ja reljeefsemaks. Hiljem, aga kui ma selle teksti nagu puhtalt enda kätte võtsin, siis ma puhastasin ta veel kord nagu ise üle, sest tegemist on ikkagi andeka inimesega, kellel aga puudub nüüd see. Ma olen nii-öelda nagu dramaturgia kogemusi. Ühest küljest on seal kõik tingimused on väga hästi täidetud, aga mingil hetkel nad tunduvad veel nagu skemaatiliselt olema. Ja teine asi see, et palju asju oli nagu üle räägitud nii-öelda nagu puhtalt tekstis, et siis selle ma viskasin välja. Kas selles pealkirjas ahvatles mingi saladus või nihe või absurdsus kohe või mis selles peibutis? No näiteks, eks ole, teekond kui taoli on peaaegu alati nii huvitav asi, veedee tao ja nii edasi ja nii edasiminek kuskile tulek, saabumine, lõpuliiminekil kohale jõudmine, pidev teel olek, asi see, et kapp oleks selline kummaline asi, mis mulle peaaegu alati Need olid, ilmselt on seal mingi väga subjektiivne asi, aga kui ma tegin kunagi oma kolmandat politseinikku, siis oli seal kapp ja üleüldse ma olen armastanud lavale mingi kapp. Tegelikult on ta Tšehhovi kuidagi ahvatlenud, sellepärast et nahkhiir sees ka ilusa monoloogi vanale kapile ja aga kapp on just midagi sellist, kus midagi talletub, säilib, hoitakse kus on mingid asjad nagu varjul, mis sealt aeg-ajalt välja võetakse, midagi unustatud, tuleb sealt välja, midagi pannakse sinna uuesti nagu oma aega ootama. Nii et selles mõttes üks sõna nagu teekonda Cap tekitasid minus nii-öelda kaunis võimsas klassotsiatiivse kujutluste ahela, ilma et ma olin tükke lugenud. Pärast vaatasin, et artikli kasuksiga palun. Kuidas Veljo tundmatut autorit Mihkel Ulmanit natuke tutvustada või kas ta meenutab kedagi oma laadilt või, või kui mitte, siis millesse ma omapära on? Annab teda võrrelda kellegagi. Minu tunne oli nagu see, et kui ma lugesin selle loo läbi, siis ta mulle väga meenutas seda Filipp Britli maailma kõiksuse, kiiremat kella, mida ma kunagi tegin, et oli selles mõttes nagu sarnane, et see maailmapilt, kus juhuslikkused kuhjatakse kokku ja tekivad väga ootamatud ja risti vastupidise liikumisega sündmused noh, see nagu kuidagi imponeerib, mulle avaldab muljet, sellepärast et et reaalsus inimese jaoks peaaegu alati nihkub paigast, liigub ära ühel hetkel. Ta tundus sellisena mis piisava nii-öelda nagu detailitäpsuse ja mis kõige olulisem dialoogioskusega, nagu eristub teistest Eesti uutest, ütleme nendest dramaturgi idest ja see oli mulle üllatav teatud mõttes tema, see nii-öelda keelekasutuse ja dialoogi vormimine meenutab selliseid nagu häid inglise ja prantsuse põlmeid komedid. Aga temas on sees ka üks selline meeldiv teravus ja tegemist ei ole puhtakujulise nii-öelda nagu jookse-viska komöödiaga, vaid vaid hoopis teistsuguse maailma ka sellise absurdse pisut kuses, hästi realistlikuga. Mis siis need avab inimesi väga ootamatust küljest. Pärnu maile sõna Viktor Kaar neemele ja Mark Soosaarele. Eile avati Pärnu uue kunsti Muuseumis kolm uut näitust. Pärnu uue kunsti muuseum koostöös Rootsi suurt saatkonnaga Tallinnas on toonud Pärnusse Rootsi sümbolistist Stephen Herhammeri retro spektiivse maalinäituse universumis ilmad Stephen Herr Hammer on sündinud 1961.-na aastal Stockholmis. Kunstnik on eelkõige sümbolist, kes oma töödes kasutab tugevaid intensiivseid värve ning graffitielemente maalib tekstiilile ja paberile, kasutades õli, akrüül ja neoonvärve. Ta on õppinud rootsi kunstikoolis Soomes ja omandanud kunstiteadlase magistrina Adi Saint Andrewsi ülikoolist Šotimaal. Stefan härhammer tegutseb ka klaasikunstniku, kirjaniku ja muusikuna. Lisaks avati Pärnu uue kunsti muuseumis ka eesti kunstnike kadi Kiipuse Reeda Marxi köitekunsti näitus, visioonid, mis on pühendatud Eesti raamatu aastale. Türi kunstnike näitus koos Türi lillelaada väljapanekuga näitustest, räägib korraldaja Mark Soosaar. Siin on Kadigi. Posija reda Marxi köitekunsti näitus, mis on paigutatud samasse ruumi koosse Stefan Arhammeri universumi silmadega väärmust. Kui Stefan on väga-väga lopsakas ja ilma piirideta, siis nende kahe eesti kunstniku köited on äärmiselt Avantseeritud äärmiselt ranged. Tõenäoliselt niisuguseid põhjamaised karged, aga kuskilt mingisugune Itaaliat ei saidi. Väike valguskiir paistab ka siia põhjamaa rangusesse enese avaldamistahe või tung, võib-olla see kõige eredamalt. Ta lööb välja Stefan hõrhammeri loomingus, tan ekspressiivne sümbolist või sümboolne ekspressionismi. Jah, need kunstivoolud olid eelmise sajandi alguses, aga nad elavad antud looja piirides edasi ja tõenäoliselt on ka sellel kõigel kandepinda, sest et tegemist on teatud määral õndsa kunstnikuga, kes vaatab maailma oma 40. eluaastal helesiniste lapse silmadega ja Stefan hõrhammeri näitus jääb meil kogu maikuuks, kõigil kunstisõpradel on võimalik kunstnikku ennast teoste vahel näha, uusi teoseid loomas ja ma loodan, et see erakorraline valgusküllane kevad inspireerib teda ja Pärnu kunstilinnana ja aedlinnana saab osa ka Türi lillelaadast. Jah, see oli ka minule väga suur Tartus, kui äkki avastasin, et Türi linnas elab lausa kunstnike koolkond, me võime rääkida, et Eestis on väljaspool Tallinna Tartu Kunstnike koolkond olnud Viljandis alates Johann Köleri, st peale tegevkunstnikud on seal alati tänud ja mingil määral ka Kuressaares, aga sellises väikelinnas lisaks kuulsale lillelaadale terve tosin kutselist kunstnikku aktiivselt töötavad selle peal ma nagu ei tulnudki, ma teadsin küll teist-kolmandat kunstniku, aga siin on nad nüüd siis jah, kõik eksponeeritud ja kuna Türi on kuulus oma laatade poolest, siis see oli talvel, millalgi, mil me Margus Tiits maaga fantaseeriksime, et äkki tookse sel aastal Türi lillelaada avalöögi Pärnusse ja nii juhtubki, et sellel nädalavahetusel siis Türi kuulsaimat taime- ja lillekasvatajad on oma omaloominguga siin meie terrassil pakkumas taimematerjali pärnakatele ja Türi kunstnikud eesotsas Priit Pajo oma dramaatiliste maalidega Ülle Kuldkepp, naha kompositsioonidega, Kärt oma pappjoonistustega võimituna, siis resa Tiitsma huvitavate nist, riidenukkude või objektidega toovad siis kevadist rõõmu Türilt meile Pärnusse. Nüüd kevad, mida toob suvi uue kunsti muuseum Pärnu kunsti ja muusikapublikule, no suvi ripub juuksekarva otsas. Sellepärast, et praegune linnavalitsus Pärnus on meile selja keeranud, ei vasta meie kirjadele meieta kahtlastele ettepanekutele alustada Pärnu uue kunsti muuseumi ehitust meie oma vahenditega, mis on eriti kurioosne, kuid pakutakse, et me võiksime pangalaenu või siis oma teenitud vahenditega või rahvusvaheliste fondide abiga ehitada kunstimuuseumi. See niisugune jäine suhtumine satub nüüd ka kahjuks juba rahvusvahelise muusikavõistluseni Josoole Mio, mille suhtes me eeloleval esmaspäeval peame otsustama, kas see toimub või mitte. Pärnu linna lubatakse püstitada neli õlletelki, kuid nendest rahadest, mida ele telkide püstitajat on lubanud Pärnu linna kultuurielu toetada ja mille otsustamine neetud Pärnu linnavalitsuse hooleks ei lange, mitte sentigi. Lühima suvemuusikakonkursile Osule Miia ja ilma rahata seda konkurssi korraldada võimalik ei ole, nii et ma pean esmaspäeval siis otsustama, kas teatud Eesti vabariigi suursaadikule Jaak Jõerüüdil Roomas, et ta pöörduks uuesti Pavarotti ja teiste tuntud itaalia laulustaaride poole, kes on siia kontserdi žüriisse kutsutud ja teatama neile, et see see kutse tühistatakse või mitte. Samuti on meil ka tõsiselt finantseerimisprobleemid, aktinäituse mees ja naine, sest toetada Katus, mida me lootsime saada nii kultuurkapitalilt kui ka Pärnu linnalt, on sel aastal väiksem, kui me vajame. Me saame aru, maa on raskes majanduslikus olukorras, aga samal ajal alles täna öösel vestlesin ma kaks korda telefoniga maailma tänase päeva kuulsaima kunstniku John Pieter Vitkiniga, kes on valmis tulema Pärnusse esimesest juunist kuni seitsmenda juunini. Meil on ka kokkulepe tema personal näituse avamiseks mehe ja naise näituse raamides, aga kui ei ole vahendeid selle läbiviimiseks, siis võib-olla tuleb mul ka isegi Vitgenile ära öelda. Pilt on enam kui kurb, kuid siiski rõõmustavat vast niipalju, et esimesel juunil avame me siiski kõigest hoolimata kunstinäituse pealkirjaga laevad. See on siis üleeuroopaline vaimupuuetega kunstnike näitus, mis praegu väga-väga edukalt läheb Stockholmis Vasa muuseumis. See näitus jääb Pärnusse juuni ja juulikuuks kohale on jõudnud ka mehe ja naise jaoks 10 Ungari kunstniku teosed ja loodame, et ka mees ja naine siiski kõigest hoolimata toimub. Kurb, kuid Pärnu linna ähvardab taas oht jääda ilma veel ühest suve üritusest. Käesoleva aasta suvel jäi linna toetuseta veefestival Watergate ning festival jääb toimumata. Pärnakad jäävad sellega ilma Watergate'i raames toimuvates süvamuusika üritustest. Nüüd on oht, et ka kõige lühema muusika festival osale myy hoiab ära. Olen kava imetlenud, millise energiaga on Mark Soosaar kõiki oma tegemisi ajanud Pärnus kõik need üritused, antropoloogiafilmide festival, aktinäitus, mees ja naine, rääkimata kõikidest kunstinäitustest, mida aastate jooksul on Pärnu uue kunsti muuseumis korraldatud. Annaks jumal, et ta ei väsiks ja et Pärnu kõigest sellest ilma ei jääks. Kultuurikajale Pärnust Viktor Kaarne. Järgnevalt iseloomustab Ivalo Randalu nädala kontserdi nägu vaadeldaval ajal. Toimub kaks tähtsündmust. Täna peab muusikavalikus õhtul Estonias Lepo Sumera 50. sünnipäevamuusikapidu. Eile tehti seda teisipäevast, tuleva laupäevani aga viiakse Tallinnas ja Tartus läbi rahvusvaheline löökpillimuusika fest ühise nimetuse all. Paukene saksa keeli tähendab pookeana kimpanid. Sumer asjast tuleb juba lavalegi hulk rahvast. Täiskoosseisus ERSO, Viljandi linnakapell eesotsas neile Bunderiga solistid Pille Lill, ent toredasti eesti noore muusikaga sidunud Leedu päritolu Saksa kodanikust tšellist David keeringas, Sumera ise, Mikk Mikiver ning eesti poistekoor. Dirigeerib maestro Arvo Volmer. Niisiis autorikontsert alustatakse Shakespeari sonettidega? Jah, mis on leidnud üsna tõsist tähelepanu kohe loomise aastast 1009 96 peale. Meenutan vaid, et lähtutud on šanettidest number 104 98. Järgneb kuuenda sümfoonia esiettekanne, mille kohta autor kostab, et taotlejat tud on pastelsust ja läbipaistvust. Õhtu teine pool algab looga 93.-st aastast, draakon zombi laps jätkub aga taas esiettekandega, seekord küll vaid Eestis. Maailma esiettekanne toimus mullu haagis ja see läks nii hiilgavalt. Ma pole nähtud ühtki nii õnnelikku autorit, kui seda oli Sumera siis, kes ju niigi üks edukas ja rõõmsameelne inimene. Jutt don Paavo Järvi, David keeringlasel pühendatud tšello kontserdist. Ootame samasugust vastuvõtu siingi. Nüüd paukeanist. Minifesti asjas on produtsent Lauri Aav koondkavasse kirjutanud kuulajaskonna hirmutamiseks ehk pigem küll juurde meelitamiseks. Nõnda Eesti kontserdi poolt juba aastaid korraldataval instrumendifestivalide sarjas on see vast inspeeteeri vaim osa sündmus, mille jooksul esitatakse palju muusikat, mida paljud muusikakseid pea sest mängitakse pillidel, mis tihti nagu polegi pildid, vaid näiteks viieliitrised, õllepurgid või õndsad Puurondid. Sidujad aga on sellest hoolimata oma ala tipud. Tsitaadi lõpp. Võtame nad siis üksipulgi ette. Avakontsert on teisipäeval kell 19 Estonias alustab seda Fritz Hauser Šveitsist imprusatsioonidega trummidel. Hauser on tegelikult veelgi tuntum oma multimeediaprojektidega, kuid trummikomplekti arengut on mõjutanud ka sedavõrd, et lihtne rütmipill on kui tema kätest tõeliseks muusikainstrumendiks. Õhtu teises pooles astub üles Norra ansambel, see su koosseisus kolm meest, kes kasutavad alates omapärasest riietusest ka igasuguseid visuaalseid efekte. Kolmanda viiakse Mustpeade majas Eesti muusikute poolt läbi mammutkontsert. Esineb paukemfesti ansambel Vambola Krigul, Ahto õnnis Rein Roose, Kaspar eilsel muusikal Dambergi sumer, Steineri jääk viguli enda sulest number kaks, saksofonist Virgo Veldi ja Madis Metsamaa. Marimbal esitatavaks olnud Tõnu kõrvitsaallikas esiettekandes. Seejärel liituvad nimetatutega Terje Terasmaa vibrafonil Urmas latikas, klaveril Raul Vaigla, passiljad Toomas Rull löökriistadel ning number kolm Arsise käsikellade ansambel ja Toomas Vavilov. Grammetil mängitakse René Eesperepala indiees. Neljapäeval ikka õhtul. Estonias esineb neljaliikmeline Ungari ansambel Amiitinda Ungari kaasaegse Polüneesia rahvamuusikaga. Tegu on üpris teeneka, ligi 20 aastat aplause kogueenud muusikutega. Inglased on öelnud, et nad on kõik odavamad löökpillimängijat, keda siin Polpalizart leida võib. Reedel, kuid nüüd kell üheksa õhtul. Nigulistes mängivad Sarbarassaapliin do Indiast, Mamba Etioopiast ja mõned meiegi mehed ka Peeter Vähi elektroonikal. See on nii keerukas pärane projekt, et seda lahti rääkida, mõne lausega pole võimalik, tuleb lihtsalt kohale minna. Lõppkontsert on nädala pärast, laupäeval siis sellest ka räägime siin kultuurikajas. Tartlased saavad festist osa esmaspäeval Vanemuises, kuhu tulevad paukelfest ansambel ja norralaste siis suur suursündmuseks. Tartus kujuneb reedeõhtune mentersoni, oratooriumi Paulus esitus Vanemuises Vanemuise lastel endilt mihkel küttisini, juhatuse. See ei ole eriti keerukas ega ambitsioonikas muusika, mistõttu leidis tähelepanuga ennesõjaaegses Eestis. Ent oma kõrv on kuningas. Ja siia lisaks veel üks informatsioon. Nimelt annab Eesti filharmoonia kammerkoor kontserdi üheksandal mail Tartu Ülikooli aulas 10. mail Pärnu Agape keskuses ja 12. mail Eesti Muusikaakadeemia kammersaalis. Seekord lauldakse Menderson Bartholdid, Mart Saare ja Cyrillus Kreegi loomingut. Tegemist on sarja foks septem säkk oli kolmandakavaga ja dirigeerib Mikk Üleoja. Lõpetame kultuurikaja ühe viitega raadiosaatele nimelt alustab sel pühapäeval klassikaraadio ööülikool. Millega tegu, sellest räägib saatesarja noor ja innukas toimetaja Jaan Tootsen. Sellel meie raadioülikoolil on. Mul on väike konks juures, et me oleme püüdnud luua nägu sellise fiktsiooni, et ühe suvalise ülikooli juures tegutseb selline vaimne vennaskond, kes siis korra nädalas kutsub endale külla ühe ühe sellise kultusõppejõu ühe õppejõu, keda nad tavaliselt enda koolist kuulata ei saa. Ja tänu sellele see ööülikool ma julgen niimoodi loota, on natukene mängulisem, natukene paindlikum, natukene liikuvam, kui seda siis selline tavaline avatud ülikooli tüüpi saada. Esimene loeng kannab pealkirja humanitaaria humanismi kriisi ajal ja seda loeb Eesti humanitaarinstituudi ja Tartu Ülikooli õppejõud Mihhail Lotman. See saade on eetris sel pühapäeval kell 11 õhtul klassikaraadios kordusena siis kolmapäeva õhtul viis minutit pärast ühteteist õhtul vikerraadios. Ja Mihhail Lotman on, on ka lugenud Ameerika ülikoolides ja ta on tõesti selline väga värvikas isiksus ja heas mõttes ka šõumäng, kui seda tohib ühe õppejõu kohta öelda. Hea näitleja heas mõttes. Kes köidab publikut, kes oskab tänapäeva inimesele esitada teemasid huvitavalt, kuna noh, tänapäeva inimene paljuski ei viitsi nagu enam keskenduda, ta vajab sellist näitlejameisterlikkust kui, kui seda, seda vanasti, võib-olla. Aga selle esimese loengu kohta ma tahan kindlasti öelda ka seda, et ma natuke seal on mõelnud selle üle, et, et võib-olla selles sarja avasaateks, et on kohati võib-olla isegi selline liiga kange annuse, aga samas jälle ma sugugi ei alahinda. Meie kuulajad, nii et et seda saadet ei ole mingil moel kuidagi lahjendatud. Ta on nii nagu on ja meil on võimalus siis kuulata kordussaadet kolmapäeva õhtul, noh, need, kes, kes siis pühapäeva õhtul aru ei saanud, jah. Nii ja peale Mihhail Lotmani, keda siis veel nii-öelda kevadsemestril siia oodata on? Nimetan mõned õppejõud, siis on religioonipsühholoog Tõnu lehtsaar tulemas. Mark Soosaar tuleb Pärnust. Siis on ka humanitaarinstituudi õppejõud Rein raudteemaga aja mõiste idas ja läänes Fret Jüssi teemaks on vaikus kui loodusvara. Nüüd jah Lepo Sumera muusikaakadeemiast väga põneva raadio loenguga tehnilised uuendused muusikas, kus ta siis mängib erinevaid katkendeid sellistest Novaatorlikest heliülesvõtetest ja minust, soov on tõsiselt see, et, et see inimene, kes selle saate sellel õhtul ära kuulab, öösel ära kuulab, et ta heas mõttes saab sellise mõnusa vaimse impulsi ja noh, mina neid saate konteerides on olnud selliseid tõeliselt toredaid kirgastus hetk, et sa tunned, et, et see maailm on nagu võrratult mitmekesisem, huvitavam kui me seda ütleme oma igapäevaelus tajume. Siin on üks oht, nimelt milline on see atraktsiooni ja sellise tõsimeelsuse suhe, et kui palju seda tsirkust anda ja samas jääda ka nii-öelda akadeemiliselt siiski arvestatavaks. Pigem on ta ikkagi akadeemiline, rohkem kui selline, ütleme, kommertsiaalselt atraktiivne. Nii et kui niipidi on küsimus, siis, siis ta on pigem akadeemiline. Aga akadeemiline, sellise tahaks loota sellise naerukurrud ka silmas. Nonii ja siis need loengud hakkavad toimuma igal pühapäeval klassikaraadios õhtul ja igal kolmapäeval vikerraadios ja neid loenguid on praegu planeeritud mitu. Seitse kuni kaheksa kuni siis ütleme jaanipäevani sügisel tahame siis värskelt ja puhanuna jätkata. Tänaseks on kultuurikajalood kuulatud ja aeg ümber saanud. Saate valmistasid ette Külliki Valdma jaanuaris Johannes kuulmiseni.