Kunagine Zeppelini mees Robert Plant taaselustamas Briti kuningriigi kuulsaimat rokifestivali rokisaarel I-le Vaithil juunis 2002 siis 32 aastat hiljem, sest festivali peeti 1968 kuni 70 ja viimane 70. aasta rokipidu siin olevat naist varastest. Värvilistest festivalidest kõige rahvarikkam olnud niisiis mitte kusagil teispool ookeani Eivo tõkis. Emontrajusseiniobordis polnud nii tohutut rahvahulka kui Aila. Aastal 1970 600000 õnnelikku noort inimest. Ja 2002 algas kõik uuesti, kui üks põhiesineja oli Robert plaan. Uue ajastufestivalil valiti saarel on nüüd aastast aastasse edasi kestnud tänavune pidu oli juunis ja iseenesest mõista on siinsetel festivalil kolme aastakümnega üht-teist muutunud kuid väikesaar ise pole ilmselt eriti juhtunud. Ja rohkem kui 150 aastat on sellel saarel seisnud üks oluline ehitis briti kuningriigi ajaloos. Rokisõprade tee viis enne ja viib ka need tõenäoliselt sellest paigast mööda. See on Osmornhous, kuninganna Victoria ja prints Alberti suveloss, hilisem kuninganna pelgupaiku. Ilusat pühapäeva, siis taaskord mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Nailon vait seisab kaardil otsekui tilluke teemant briti saareriigi lõunaranniku ääres. Saarel nimelt ongi kaardil rombikujulise teemandi välimus ja Inglismaa rannikulinnadest laimingtonist sav Hämptonist ning Bošmachist viivad saarele üleveoparved. Sõnulseletamatult ja inimmeeltega Raivamatult ammu oli praegune Aelov vait osa praeguse briti saareriigi lõunarannikust. Siin olnud hiiglaslik jõe org, palju soid ja tiike, mistõttu säilisid hästi eelajalooliste loomade kivistised. Muuhulgas olevat just siin kõige rikkalikum dinosauruste leiukoht Euroopas. Teadlased on kindlaks teinud, et saarena eraldus vaid Inglismaa lõunarannikust millalgi pärast viimase jääaja lõppu, kui jäämud, kui sulas ja vesi muudkui voolas madalama maa enda alla mattis ja saare mandrist lõpuks päriselt eraldas. Tulid roomlased, Vesmes, Jaanus kõndis oma vägedega üle saare ja andis sellele maad, kelle nime ühektis. Roomlaste aiad said ümber ja pärast anglosakside tule kott sai vektisest viht, millest siis hiljem arenes vait vaeti saar. Briti krooni valitsuse alla läks saare pärast normannide võima aastaid 1293. Järele tuli tugevaid kindlusi ehitada, sest seda ründasid lõunast prantslased ning 16. sajandi lõpust alates Taani armaada. Kaitseks hispaanlaste rünnakute eest pandi säärele püsti vägev kindlus. Käris Brucesto kodusõjaaegadel 1600 neljakümnendatel pages Cromwelli vägedelt lüüa saanud kuningas Charles esimene Vaiti saarele. Siinse kuberneri Robert hämmandi armulikkusele lootes kuberner hämmanud. Sellist külalist küll ei oodanud. Ta oli üpris ehmunud ega osanud midagi muud peale hakata, kui kuningas kääris pruuki kindlusse kinni panna. Charles esimene teatavasti hukati ja võttis veidi aega, enne kui tema poeg Charles teine Briti trooni tagasi sai. Nii et kuningriigi sündmusterohke ajalugu pole Aelov Vaidist hoopiski kaarega mööda läinud. Vastu pidi. 19. sajandi keskel koondus monarhia elu lausa siia. Igati hiiglaslikku King's Grupi laulus kriimuvad kenasti Victoria ja kloor ja ja tegelikult ei olnud kuninganna Victoria aeg briti kuningriigi jaoks hoopiski kõige hullem. Õieti oli see päris hea aeg. Victoria sündis Londonis Kensingtoni palees 24. mail 1819 tema isa, kuningas Jos neljanda poeg, Kenti hertsog Edward suri, kui Victoria oli kaheksa huvitavana ning Victoria sai seaduslik troonipärija tema onudel nimelt kuningas George kolmanda teistel poegadel ei olnud seaduslikke järeltulijaid ning pärast oma onu William neljanda surma aastal 1837 saigi 18 aastasest Viktoriast Suurbritannia kuninganna. Victoria võttis väga tõsiselt ametit, milleks ta sündinud oli. Kindlalt võitles ta end vabaks oma võimuka ema mõjuvalt ning võitis oma tagasihoidliku ja otsekohese loomusega palju pooldajaid. Kuigi kuninganna ei saanud riigi poliitikas suurt kaadre, keda tundis Victoria selle vastu huvi ning kohtus sageli peaminister nord Melbourne'i ka ja arukust üles näidates, õppis noil kohtumistel mõndagi näiteks seda, kuidas üks konstitutsioonilise monarhia ja kellel kuigi palju võimu käes ei ole, oskuslikult oma mõjujõudu kasutada võiks. Kuid õige pea astus noore kuninganna ellu Lord Melbourne kõrvale üks teine mees. Veebruaris 1840 ainult kolm aastat pärast troonile astumist abiellus Victoria oma emapoolse nõu. Saksi kaabur, kaotaja soost, printsi halvertega. See pidi küll tõeline armastus olema. Victoria ei teinud ilma oma abikaasa heakskiiduta õieti enam suurt midagi ning usaldas teda täielikult ja Prince Albert ei kasutanud seda usaldust kurjasti. Ta andis Victoriale kindlustunnet ning head nõu nii riigi kui õukonnaasjades, kuigi teinekord olid tema nõuandeid pisut konservatiivset laadi. Kuid Briti valitsus ning kõrgklass ei olnud tollest saksa soost printsist kuigivõrd vaimustuses. Mingit poliitilist ametit kohtadele riigis ei antud ega ka kõrgaadlitiitlit mitte. Ja printsi abiga nimetuse sai ta ka alles siis, kui oli valitseva kuninganna ka juba 17 aastat abielus olnud. Näib, et prints Albertit briti valitsuse suhtumine eriti ei häirinud. Tal oli mitmeid huvialasid kunst, teadus- ja majandus ning ta tegi ära hiigeltöö organiseerida ja 1851. aastal Londonis suure näid see, mis pidi demonstreerima, kui kaugele tollases brite impeeriumis nii kunstiteadusega majanduse alal jõutud on. Selle varase peaaegu et maailmanäituse jaoks pandi Prints Alberti juhtimisel haid paaki püsti hiigelsuur sädelevat kaunis kristallpalee. Kuninganna Victoria ja prints Alberti abielu õnnistati nelja poja ning viietut sellega ja enamus neist abiellus seisusekohaselt Euroopa kuningakodade printside ja printsesside ka. Kuid kõik purunes Victoria jaoks ootamatult ja julmalt. Kui Albert 1861. aasta detsembris Windsori lossis tüüfusse suri. Enne lõplikku teineteisest lahkumist sai kuninglik paar siiski nautida õnnelikke aegu oma kaunites lossides. Üks selline asus Vaiti saare põhjarannikul. Paigas, mille nimi on kõhus. See oli Osbon Hous. 1870. aasta reisijuht ütleb selle kuningliku lossi varasem nimi oli austerpöör või Oyster Pöör. See nimi Lähevad tulnud Mediina jõest leitud austrite järgi. Siin seisnud mõisahoone ostnud keegi juustes männ, kes olevat sajandeid tagasi kodusõja päevil ühte metsasallu ilmatu hulga kuld ja hõbemünte matnud kuid unustanud mõõtmiskohale, märgib, on ja nii ei leidnud oma varandust enam iialgi üles. Kuninganna Victoria ostis siin seitse mõisahoone ja seda ümbritseva ala aastal 1845 vanad hooned lammutati ja prints Albert ise tegi valmis Itaalia stiilis mereäärse kuningliku villa plaanid. Prints nimelt lausa armastasite Itaalia renessansiaegset kunsti ja arhitektuuri. Talle oli abiks arhitekt Toomas klubid, kes oli Londonisse püstitatud hoonetega kuulsust ja tuntust teeninud. Muuhulgas oli tema loodud Buckinghami palee idafassaad ja Toomaskyuubiti poeg George, kes aastal 1892 aadliseisusse tõsteti. Oli tänapäeval tuntud daami Camilla paakeri Pajusi vanavanaisa. Seosed siin ja seal, nii see elu on. Asbonhaus kerkis ning kasvas ja sai valmis 1851. Kained inglise maastikud ja seal siis seisab suur Itaalia renessansspalee lamedavõitu katuse ning kahe vägeva nelinurkse kaarakendega varustatud kellatorniga, mis tegelikult kellatornid ei ole. Oma suuruse tõttu võib hospan Houss arhitektuurilise mõttes ehk raskepärase mulje jätta. Aga ega renessansiaegsed Itaalia Palazzod polegi just väga õhulised. Keset laia lossiväravateni viivat jalgteed seisab suur ümartiik keskel purskkaev, mis omafiguurid arvult ning vägevuselt jääb küll alla Jean Lorenz soberniini omadele Roomas. Kuid näha, et eeskuju on sealt võetud. Ümberringi madal hoolitsetud roheline muru ning kindlate vormide järgi pügatud põõsad ja puud. Säästud läbi laiavärava ja oled lossiõues. Su ees seisab tohutu hosponhaus kahelt poolt tornidest piiratud keskosa ning tiivad keskuses neli kõrget korrust ja kahelt poolt viivad palust raadidega kal trepid paraadsissekäigu ette teisel korrusel. Seda hoone osa kutsutakse paviljoniks ja siin paiknevad kuningliku perekonnaruumid. Aga alustagem esimesest ehk põhikorrusest. Hospanhoussi raskepärasest ning pisut üks luisest väliskujust mõjutatud külaline ei oska lossi sisse astudes sedalaadi üllatust oodata. Avar koridor, millest leiab lausa särab seina jala emalingutest ning kahel pool seisavad kaunid marmorskulptuurid. Paviljoni põhikorrusel on piljardituba võõrastetuba ning söögituba. Õigemini tuleks kõiki neid ruume saalideks kutsuda, sest tegemist on ju lossiga. Piljardisaali ehib hiiglaslik portselanvaas Vene tsaari kingitus kuninganna Victoriale. Võõrastetoas või pigem vastuvõtus. Hambad ning Victoria ja Alberti lapsi kujutavad skulptuurid ja söögisaali seinal ilutseb koopia kunstnik Winter Haltoni suurest maalist, mis kujutab kuninglikku perekonda. Osman House teisel korrusel on Victoria ning tema perekonna eluruumid. Põhikorruselt tõuseb sinna vägev trepp, kuid siinses ruumid pole nii uhkelt kaunistatud kui alumise korruse omad. Prints Alberti toad, kuninganna elutuba ja magamistuba. Need olid paigad, kus elati. Nad olid mugavad ja otstarbekohased omal kombel ajatud ja vabad 19. sajandi moe ning sisustustrendide nõuetest. Aga muidugi olid need kuninglikud eluruumid, nii et lihtsateks ei saa neid küll pidada ja see kehtib ka samal korrusel asuvate lastetubade kohta. Peeglid, kallid maalid seintel, need käisid ikka asja juurde aga siin oli kodu, mille Victoria oma suure perekonna jaoks sisustada oli lasknud. Siin olid kõik need asjad, mis ühest paigast kodu teevad ning siinsetele elanikele armsaks jaamaks on saanud. Seda teab igaüks. Minu raamatud, minu keldid, minu rõivad kapis, minu toa aknad, selle nii tuttava harjunud ning armsa vaatega ja hääled ja sammud. Ma küll arvan, et näiteks kodutunnet jagavad omavahel kõik inimesed, nende seas ka kõige siniverelise mad. Kodud ise võivad küll erinevad olla. Oleks ju päris kummaline kujutleda, et peaksid igal hommikul pärast kümnete ajatu luksusega sisustatud tubade läbimist astuma alla suurest laiast Maiesteetlikust, trepist oma hiigellossi, ootesaali, kus pea kogu mööbel oleks valmistatud põdra ja hirvesarvedest. Asbonhaažis kutsuti seda haarne ruum sarvesaal ja kõik need sarved oli prints salvert kogunud aastal 1000 846866 paigutati selle saali seinale maal, mille nimi oli kurbus ja millel kunstnik söör Edvin Lancer oli kujutanud oma printsi leinavad kuningannat. Pärast Alberti surma sai hosponhaus suure juurdeehituse niinimetatud nöör pari tiiva lossi originaalplaanis polnud tegelikult olemas ühtki suurt eraldiasetsevat saali kuninglike vastuvõttude ja pallide jaoks. Pikki aastaid pärast Alberti surma oli kuninganna nii sügavas leinas, et sellist saali nagu polnudki vaja, kuid ajad muutusid. Teoscon Houssi uus tiibnöör Vardib ehitati 1890 kuni 91. Lööberi saal sai väga eksootiline, sest 1876 oli Victoria juga India kuningannaks kroonitud. Löörva tähendab india vürsti või asekuninga või kuberneri ehk piduliku vastuvõtutulnud on see termin hindu sõnast Tarvaar mis algselt tähendas õue mõjukonda hindu, sõna tulenevat omakorda pärsiakeelsetest sõnadest. Armis tähendab ust ja paar sissekäiku või vastuvõttu. Briti impeeriumi aegses Indias kasutati sõna töörba valitseja õukonna või ametliku õukondliku vastuvõtu kohta. Kokkuvõtteks asbon Houssi töövari saal ehitatigi suurte pallide ja tähtsate vastuvõttude pidamiseks. Lööberi saali viiva lööberi koridori seinu ehtisid India ajalooliste vürstide portreed, nende seas Maharaczan tuleb sing ja Abdul Karim Victoria isiklik sekretär inter, kes kuningannale ka hindu keelt õpetas. Enamuse neist portredest maalis kuninganna õuekunstnik, Austriast pärit Rudolf Soobada. Tead kutsuti Briti krooni kauneimaks juubeliks ning impeeriumi ajaloos oli sellel kaugel kuumal eksootilisel maal tõesti ülitähtis roll, mis just Victoria ajas tuli üha kasvas. Seetõttu ka Osgolhaussi tööberi saal oli lausa riiklikult tähtis paik. Siin pidid külalised taas kord tajuma, kui vägev, võimas ja rikas riik, con, britent, veerium oma kõikidesse maailma jagudesse ulatuvate asumaadega. Saali kaunistasid India kunstniku õmbayram svingi, imelised puunikerdused ning India kuningannaks neetud impeeriumi valitsejanna ele Victoriale juubelite puhul annetatud kingitused. Imekaunid, elevandiluust imepeenelt välja nikerdatud hõbedaga inkrosteeritud laekad, Rasksed vaasid ja India raudrüüd. Ja 19. sajandi India palee suur mudel. Hosponhous polnud kaugeltki vaid üks loss. Selle ümber laius tohutu aedade ja parkide ala. Suure osa sellest kujundas prints Pärt ise. Terrassid, purskkaevud, paviljonid, pikad varjulised, alleed, skulptuurid ja lilled. Kaugemal olid lossis oma igapäevast tööd tegevate abiliste ja majateenijate eluhooned ning Siinalis Šveitsi koode siis kutsutud mängumaja kuningaperekonnale kuhu mööda laia teed lahtiste tõldadega kohale sõideti. Tähtsaimate külaliste auks ning tähtpäevade puhul istutati parki mälestuspuid. Neid sai kokku tervelt 270 ja osa neist on ülimalt eksootilised ja igihaljad. Victoria armastas südamest oma Itaalia renessanss, lossi ailov Haiti saarel ja Albert ja nende lapsed siin veedeti ligi kümmekond õnnelikku suve. Aga kõik lõppes, kui vaid 42 aastane prints Albert. 1861. aastal suri. Victoria lein oli pikk, nii valus ja sügav. Sihitult kõndis ta ringi mööda hosponhaussi, koduseid ruume, teenrit. Tal oli kästud igal hommikul prints Alberti magamistuppa sooja vett, et viia ning tema rõivad voodile valmis panna. Victoria ei suutnud valusa tõega harjuda. Kogu oma edaspidise elu. 40 aastat kandis kuninganna ainult musta. Päriselt oma kuninganna ülesandeid ei unustanud. Ta võttis vastu ministreid ametlikule visiidile tulnud külalisi kuid teda ennast ei nähtud avalikkuse ees ligi kümmekond aastat. Ja tema alamad leidsin lõpuks kuninganna. Leinaaeg kestab juba liiga kaua. Aastaks 1870 oli kuninganna Victoria soosing rahva hulgas nii madalale langenud, et ikka veel murest murtud valitsejanna pidi mõistma. Viimane aeg on minevikku nukradest varjudest võitu saada. Need hääled ja sammud on lõplikult kadunud. Victoria ei loobunud iial oma mustadest rõivastest, aga ta ilmus välja ja pani oma mõjuvõimu maksma nii Euroopa poliitikas kui omaenese vägevas impeeriumis. Uhkete pidustustega krooniti Victoria India kuningannaks. Uhkelt tähistati 1887. aastal tema valitsemisaja viiekümnendat aastapäeva. Ta sõitis mööda Inglismaad ringi, sellest sai tõeline triumfireis ning külastas isegi Prantsusmaad. Viimane inglise monarhi riigivisiit Prantsusmaale oli toimunud. Kuningas on kuuenda kroonimise ajal aastal 1431. Victoria oli muide ka esimene Briti monarh, kes rongisõidu julges ette võtta. Ta juba aastal 1842. Aeg läks ja Victoria valitses oma hiigelimpeeriumit. Pikapeale sai temast lausa impeeriumi sümbol. Ta jätkas oma tööd kõrge eani. Veel aastal 1900 81 aastasena sõitis ta riigivisiidile Dublinisse. Kuninganna Victoria valitsemisaeg kestis 64 aastat, Suurbritannia ajaloos pole teada teist nii kaua troonil püsinud monarhi sele. Aja jooksul arenesid jõudsasti Suurbritannia tööstus ja majandus ning Briti impeerium laienes. Tugevnes. Tol ajal oli kombeks öelda, et Victoria valitsusaja lõpuks oli Briti impeerium kasvanud üle kogu maailma. Nii et selles hiigelriigis ei loojunud päike mitte iialgi. Ja me kõneleme Victoria ajastust Inglismaal, mis nii kunstis kui arhitektuuris kui eluviisis peegeldas tolle aja stiili, maitset, arusaamu ning eetikat. Kuninganna Victoria lahkus siit ilmast 22. jaanuaril 1901 hosponhoussis i Vaidil oma armsaimas lossis, mis on muudel põhjustel ajalukku jäänud. Nimelt Siit demonstreeris Alexander Graham Bell 1878. aastal oma imeleiutist telefoni ning just siit. Ta andis Itaaliani süljelma Markooni 1898. aastal raadio teel edasi esimesed kuninglikud sõnumid kuninglikule jahile, mille pardal viibis Victoria poeg, oelsi prints, hilisem kuningas Edward VII. Prints oli haigestunud ja murelik kuninganna sai Marconi uudse leiutise abil oma poja tervise järele pärida. Kuid uus kuningas Edward VII ei jaganud oma ema arvamust hosponoushi kohta ei arvamust ega armastust. Talle tundus loss rohmakas vanamoodsa käsitamatu valge elevandina. Ka kuninglik perekond oli temaga ühel nõul, välja arvatud printsess Beatress koos kuninganna Victoriaga. Viimase surmani Osbonhauschis elanud. Uus kuningas oli aga leidnud oma lemmiklossi. See oli sänrnjanhaus ning oma aegade vahetuses ta pigem ratsutades ja jahti pidades veeta kui väikesel saarel suures vanamoodsas lossis. Niisiis kinkis taospan Houssi Britteri. Aastast 1903 tegutses mõnedes suure lossiruumides Kuningliku mereväekolledž, milles õppis ka kolm kuninganna Victoria lapselast ning mitmeid teisi kõrgklassist pärit noorukeid. Kolledž lõpetas oma tegutsemise hosponhaussis 1923 ning Itaaliale renessansspaleest sai muuseum. Kolledži ruumid olid paiknenud vaid alumisel korrusel. Paviljoni kõrgemate korruste kuninglikud elu-töö- ja magamisjalaste toad jäid aga täpselt sellisteks, kui nad olid Victoria aegadel. Tänaseks päevaks on asbonhaus tagasi saanud oma endise hiilguse. Ta on jälle kuninganna Victoria armastatud suveresidents avatud terve suvevaatamiseks neile, kes tahavad Victoria ajastust ja selle valitseja iseenesest midagi lähemalt teada saada. Selle lossi imetlejaid leidub tõepoolest igal suvel ja on muidugi alati leidunud. Kummalisel kombel oli üks selliseid Adolf Hitler kes oli kindel, et tema unistuste tulevikus saab sellest hoonest pärast sõda üks tema paljudest väärikatest puhkad paikadest. Niisiis andis ta käsu, et hosponhaussik ja selle ümbrust sõja ajal ei pommitataks. Omakasupüüdlik žest muidugi. Kuid Itaalia renessanss-stiilis villa Vaiti saarel terveks, et jutustada meile oma hääletuid, lugusid kaua valitsenud kuningannast, tema elust ja armastusest.