Kõik minu sõbrad, minu muul, minu kallim ja minu pruun koer kõik ütlesid Buenos Dias ja läksid Mehhikosse. Miks õieti see jääb Carlos Santana vanas laulus selgitamata. Aga Mehhikosse võiks minna küll, kõik need Estajad ja seestad ja uhked Sõmbreerudesseniorid ning lisaks veel pikk põnev Lugu asteekide aegadest tänapäevani välja. Ja üks maailma vägevamaid linnu Mexico City, kus seisab maailma suurimaid linnaväljakuid mille ääres kõrgub hiiglaslik katedraal, Metropolitan Mexico City katedraal, midagi nii uhket, võiksime ja tähelepanu väärida. Ilusat pühapäeva siis taaskord mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Kirjutatud on, et iidne Mehhiko kuulus Ameerika vanade kõrgkultuuride halasse. Siinsed indiaani hõimud oskasid juba viiendal aastatuhandel enne Kristust maisi sojauba kakaod, puuvilla ja maapähkleid kasvatada. Holmeegid oli see tark hõim, kes Mehhiko vanimat kõrgkultuuri alalhoid ise edasi kandis. Just siin Mehhiko Kõrbla tool tärkas, tõusis ja langes vana ameerika esimene linna poolt. Kümnenda sajandi paiku tungis keskplatool sõjakas ja vähearenenud tolteekide rahvas kes muidugi oma eelkäijate kultuuri omaks võttis. Kuid umbes aastal 1200 hakkas praeguste Ameerika Ühendriikide edelaosast Mehhikosse jõudma üks teine sõjakas rändrahvas. Asteegid. Legendi järgi otsisid ates teegid paika, mille jumalad nende uueks elukohaks olid määranud. Selles paigas pidi suurel kaktusel istuma kotkas, madu noka vahel. Pärast pikka otsimist umbkaudu aastal 1325 nähtima lao kinni püüdnud kotkast istumas ühel saarel keset järve. Siia tulijatest eekides maailmakeskus rajada imeline linn, mille nimeks sai Tennohtlik. Lan. Saarele, mis jäius keset Toxcoco järve ehitasid, asteegid oma pealinna, mis üha kasvas, kuni saar selle jaoks kitsaks jäi. Selleks puhuks olid Ats teegid leiutanud Chinampad ujuvad aiad. Põhimõte oli lihtne. Puuoksad seoti kokku, kui hiigelparved, eks, ning nende pinnale kuhjata põhjast mulda Jamuda. Sellest viljakast pinnasest kasvavate taimede ja puude juured ulatusid järve põhja, kasvasid sinna kõvasti kinni ning ankurdasid niimoodi saared paigale. Küllap võttis see protsess aega, aga nii on seda kirjeldatud. Need saartest moodustatud aiad kaitsesid suurema osa järve lõunakaldast. Siin kasvatati linnarahva jaoks maisiubasid tomateid, pipart ja lilli. Teks kogu järve ääres põldudel kasvas samuti mais siinlasksid ringi pardid, haned ja kalkunid, kelle ilus elu lõpes rikaste ülikute ja kaupmeeste toidulaudadel. Aga linn, tenohtiklannise, see olnud kaunis ja uhke peaväljak kiviplaatidega kaetud templit kõrgete Lastmelistel terrassidel nagu maiade püramiidid. Kaks templit olid pühendatud asteekide tähtsaimate jumala päikesejumalale, kes oli ka sõjajumal ning vihmajumalale. Saari, millel linn seisis, ühendas maismaaga kolm kõrget teed. Tänavate aset täitsid tihti kanalid. Inimesed sõitsid ühest kohast teise kanudega. Esmakordselt tenohdik Lanni linna nähes olevat Hispaania vallutajad öelnud, et see on otsekui uue maailma Veneetsia nats teekide tsivilisatsiooni kõrge. Aastatel 1300 kuni 1500 elanud Tennoftid plaanis oma 200000 inimest Euroopas noil aegadel nii tohutuid linnu ei leidunud. Teegid valmistasid kuldehteid, kudusid eredavärvilisi kangaid ning kaevandasid oma järvede põhjas soola. Kõik see oli luksus, mis viidi vahetuskaubana kaugel lõunas elavatele hõimudele. Sealt saadi vastu troopiliste lindude sulgi ja jaaguarinahku. Neid läks vaja usuliste tseremooniate ajal aga ka puuvilla ja kakaoubasid. Ads teekidel polnud sõiduriistu. Ta ta all oleksid ning nad ei kasutanud kauba transportimiseks iial loomi. Niisiis liikus kaup edasi-tagasi ka Nuude ja pikkade pakikandjate karavanide abiga. Ohtlikes paikades saatsid kauba Karevane, asteekide sõjamehed. Keegi tulid, väga sõjakas rahvas. Nad uskusid, et jumalad olid kogumehi Kalad neile andnud. Seetõttu käisid neil naabritega pidevad lahingud. Ateegi, sõdurite puu, mõõkade olid kivist tahutud terad. Neil olid vibud nooled ja oodad. Nende sõjarüüd olid kaitse turvistena tugevasti puuvillaga polsterdatud. Nad muudkui sõdisid, et saada rohkem maad ja rikkusi oma kasvava rahva jaoks. Ja et saada vange, keda ohverdada oma jumalatele. Sõja vangituudi tenohdid, plaani näpilis ronima üles suure püramiidiastmetest templi juurde, mille ees seisis ohverdamisaltar. Vaevalt küll oskasid nad aimata, mis neid ees ootab. Trummimürina saatel asetati õnnetud vangid üksteise järel altarile. Asteekide preestri terav nuga välgatas päikese käes ja ohvri rind oli ühe silmapilguga avatud. Preester rebis rinnast tõenäoliselt veel tuksuva inimsüdame ja tõstis selle kõrgele, et kõik näeksid. Niimoodi ohverdati igal aastal tuhandeid inimesi. Miks olijad Steekidel vaja sääraseid kohutavaid rituaale? Seni avastatud ajaloomärkide põhjal arvatakse järgmist. Nad kartsid, et nende jumalad pöörduvad neist ära. Kui neile inimesi Johverdata. Et kui näiteks päikesejumalat, inimsüdamete ja verega ei toideta, siis päike enam ei tõuse ja maailmale Ongi käes. Ateegid uskusid, et nende osaks on maailm päästa. Seepärast tuleb neil pidevalt jumalatele ohvreid. Tuua ohvrite arv oli päris kohutav. Ühe näljahäda ajal olevat tervelt 10000 inimest ohvrialtaril oma jubeda lõpu leidnud ja enamus neist olidki sõjakamad. Arsteekide jumalatest ja usulistest tseremooniat test jutustavad nende linnade varemetest leitud maalingud ja skulptuurid. Nende jumalad valitsesid loodusjõudude üle kõikvõimas päikesejumal vihmajumal ja sulgedega madu, kui, et seal ka tuule ja taaselustamise jumal oma jumalaid raiusid. Teegid väljakividest järgnesid neid templite seintele. Nende hoonete siseseintel on jälgi ereda värvilistest maalingutest, mis kujutasid usulisi tseremooniaid ka inimeste ohverdamist. Eriti tuntud nats teekide, hiigelsuur kalendrikivi, mille läbimõõt on ligi neli meetrit. Sellesse on lõigatud kogu aeg teekide maailmaruum keskel päikesejumala nägu, selle ümberpäevade ja kuude sümbolid ning märgid, mis näitasid taevakehade asendit erinevatel aastaaegadel. Nii olevat see kõik olnud iidses Mehhikos, kuni jõudis kohale see päev, mil kaugel merel hakkasid paistma võõrad laevad täis kummalisi võõraid inimesi. Hispaanlased polnud pikka ja rasket ookeani reisi kaugeltki mitte selleks ette võtnud, et siinsetele päris elanikele oma igatsevad laule õpetada. Neil oli muudki varuks 500 tulirelvadega sõdurit ja mõned suurtükid muuhulgas ja neid juhtis halastamatu konkista toorHernan kortes. Kartess oli 36 aastat vana, noh, kui tema armee 1521. aastal Mehhiko rannikule jõudis. Tema elu oli üpris seiklusrikkaks kujunenud, sest aeg oli ju ka üllatusi täis. Aeg, mil Hispaaniasse jõudsid uudised Kolumbuse avastatud uuest maailmast ning Hispaania lõunaranniku sadamalinnades levisid lood kummalistest kaugetest maadest, sealsetest elanikest ja sealt leitud kullast. Esmakordselt seilas kortes kaubalaevade karavani ka üle ookeani juba 1503. aastal seiklasse Anto Tomingas ja Kuubas ligi 15 aastat. Kuni Hispaania taanlased võtsid ette Mehhiko vallutamise fenohdid. Plaani jõudnud hispaanlased olnud äärmiselt üllatunud tollase maailma suurima linna ilu, tarka elukorraldust ja puhtust nähes. Karteesi märkmed, mis ta tenorit plaani kohta kirja pani, on säilinud. Mida ta siis kirjutas? See suurde nohdid, plaani linn on ehitatud soolajärv. Sinna viib neli kõrget kunstlikku teed. Nad kõik on sama laiad nagu kaks otsakuti asetatud ratsaväepiiki. Linn ise on sama suur nagu see villa või Cordoba. Tänavad on väga laiad ja väga sirged. Osa neist on maa peal, osa on kanalid, kus nad oma ahka nuudega sõidavad. Kanalid on ühendatud nii, et vesi võib vabalt ühest teise voolata. Ühenduskohtade kohal on sillad, mõned väga laiad. Selles suures linnas on väga paljudeni Blaid ja need on tõesti kaunid. Üks nende peatempel on nii suursugune, et inimkeeles pole seda võimalik kirjeldada. Ta on nii suur, et koos selle juurde kuuluvate hoonete, et aga võiks siia kõrge müüriga ümbritsetud alale mahutada terve 500 elanikuga linna. Müüri sees on suured uhked ruumid ja koridorid, kus elavad nende preestrid. Siin on oma 40 torni, need on kõik nii kõrged, et kõige kõrgema jalamile viib 50 astet ja kõige tähtsam neist tornidest on kõrgem kui Sevilla katedraal. Niisugusena nägi siis Hernan kord Teeessaats teekide riigi pealinna ja kogu oma imetluse juures ei kahelnud ega kõhelnud hetkegi, vaid tegi selle imepärase inimkäte loomingu maatasa ja tappis enamuse tenohdid plaani elanikest. Kõik tollal toimunu oli tegelikult üpris kummaline. Matesteedid olid ju väga sõjakas rahvas, kuidas ei suutnud nad oma suure ja vägeva sõjaväega 500-le hispaanlase-le vastu hakata. Inkasid tabas sama saatus, aga nende kohta on teada, et nad jälgisid tähti, linnuteed ja uskusid taevamärke ning taevasse. Gide järgi pidigi juhtuma see, mis juhtus täpselt ennustatud ajal, tulid võõrad ning hävitasid nende riigi ja ette määratuse vastu ju ei saa. Atesteetidega olnud teine lugu. Just seetõttu, et nad nii sõjakad olid, et nad ümberkaudseid maid vallutanud ning röövinud ei astunud ükski siinne indiaanihõim koos nendega vaenlasele vastu vaid võitles vaenlase poolel atesteekide vastu. Ateegid olid vallutatud, rahvastelt tohutuid makse sisse nõudnud, seal elanud inimesed orjadeks teinud ja mis kõige hullem, Nad olid neist tuhandeid oma jumalatele ohverdanud. Ümberkaudsed hõimud lausa tahtsid koos hispaanlastega teekide vastu võidelda. Pealegi oli tädisteetidel vaid odad ja mõõgad, hispaanlastel aga vibupüssid, hargpüssid ning soomusrüüdes hobused. Hispaanlased oskasid osavalt lahinguplaane välja mõelda ning nad tõid kaasa asteekide maal senitundmatu haiguse rõuged, mis hulgaliselt siinset rahvast tappis. Ats teegid astusid kõigest hoolimata raevukalt vallutajatele vastu. Kortess piiras tenohdid plaani linna mitu kuud kuid relvad, näljahäda ja epideemia tegid lõpuks oma töö. 13. augustil 1521 Tenahtit lan langes ja kroonikakirjutaja teatab. Peaaegu kõik asteekide vanemad said surma. Viimane valitseja Guauhte Mac võeti vangi ja kord laskis ta jalad tulle panna, et ta tunnistaks, kus Asubats teekide kuld. See oli tarbetu julmus, sest enamus Mehhikaaretest oli juba nagunii hispaanlaste käes. Valitseja tapeti, asteekide riiki polnud enam atesteekide kaunis pealinn oli sama hästi kui hävitatud. Eile olnud hispaanlased tenohdid, plaani varemetel oma igatsevad laule. Kord teisel oli kiire, varemetele tuli uus linn ehitada. Pealegi oli Hispaania kuningas Carlos esimene korteesi Uudev vallutatud piirkond randade kindralkuberneriks nimetanud ja aastal 1528 Saigungistadorga aadlitiitli. Nüüdsest oli ta markis valie teoks saanud ka Aqsacauru markis. Niisiis, kohe pärast apteekide pealinna vallutamist alustas kortees selle linna varemetele uue linna, praeguse Mexico City ehitamist. Hulganisti hispaanlasi tuli euro vastu, kui tema ilma elama. Aastal 1525 sai ümber ehitatud linnast siinse uue Hispaania pealinn, Mehhiko pealinn, samuti tollasel koloniaalajastul valitseti sellest linnast praegust kate maalat, Kuubat, floori, takja, filipiine ning ajastu kõrgpunktiks oli hiigelsuure barokse metropoli katedraali katedraal metropoli taani ehitamine paiku kah, kus kunagi kõrgused teekide pühamu. Hävitanud asteekide templid käskis kortees alustada suure kristliku kiriku ehitamist aastal 1525. Kohe kiriku ehitus, Pätsi kõrval seisid asteekide iidse templi templa majori varemed. Uue kiriku ehitamisel võeti abiks nii maha lammutatud tempel, püramiidi kui templa majori kivid otsekui selleks, et sümboliseerida kristliku kirikuvõitu paganliku maailma üle. Rääkimata sellest, et nood Kivitseisid siinsamas, otse käeulatuses. Suur osa kirikukonstruktsioonist valmistati ka puidust, kuid aastal 1532 pandi kõik tööd seisma. Hispaania uus kuningas Felipe teine ei olnud nimelt kirikuplaanidega rahul. Talle tundus kogu ehitusliiga väikesena. Niisiis andis ta käsu, kuni alus müürideni maha lõhkuda ja otsast peale hakata. Otsast peale hakati teadaolevate andmete põhjal alles 1573 Hernan kord, teisel oli vahepeal muud tegemist olnud. Ta oli avastanud vaha California poolsaare ning uurinud Mehhiko Vaikse ookeani rannikut. Kodus Hispaanias oli ta osanud endale palju vaenlasi koguda. Ei saaks öelda, et põhjusetult, kes olid ka kuninga tema vastu häälestanud, mis peale kortees olevat öelnud, et tema on oma kuningale rohkem provintsi val võtanud. Kui kuninglikud eelkäijad talle linnu Halid jätnud kartes jõudis veel ebaõnnestunud lahinguretke Alžeeriasse kaasa teha siis sai tal Hispaania õukonnaintriigide kõrini ning ta otsustas 1547. aastal Mehhikosse tagasi minna. Jõudnud villasse, jäi ta haigeks ning suri 62 aastasena pleuriiti. Neile õpetas Mehhiko Hispaania troonile alistanud kankistatoorsernal kottes katedraali ehitamist. Korteesi rajatud linna Mehhikos jätkati alles 1573. aastal. Niisiis kerkis põlisrahvad Steekide kunagise paganliku templi paika tõeliselt vägev kristlik katedraal mis sarnanes Toledo ja Granada katedraal idega emamaal Euroopas kuid kerkis päris aeglaselt kokku heitati katedraal metropol itaani praeguses Mexico Citys tervelt 250 aastat. Pidulik sisseõnnistamine leidis aset küll juba 1667 kuid hoone polnud siis kaugeltki valmis. Suur hulk ehitusmeistreid nägi selle töö juures hullusti vaeva, sest linn oli rajatud saarele ja pinnas soine ning ebakindel. Kuningas Felipega käskis mäletatavasti ehitada suure ja vägeva katedraali mis iseenesest mõista ka tohutult raske oli ning ähvardas kogu oma 14 kabeliga niiskesse pinnasesse vajuda. Kiriku siseruumides on tänaseni sellise katastroofi ärahoidmiseks toed ja tellingud, mis kipuvad võimsa hiigelehituse kaunist muljet rikkuma. Tõestik piirab vaadet vanadele kooripinkidele ja 18. sajandi alguses loodud kuninga altarile. Kuid see on hind, mida tuleb maksta katedraali kupli ning kaks vägevat kellatorni kokku 18 kellaga. Lõpetas klassitsistliku ajastu ehitusmeister skulptor, arhitekt Manuel Kalsaa alles 1813. aastal. Siis oli too koloniaal reaalaja uhke, suur ehitus lõpuks valmis. Väärikas hoone seisab väärikal kohal Mexico City südames hiigelväljakul, mille nimi on sookala. Siin oli linnakeskus juba teekide ajal täis paleesid ja templeid. Nüüd laiub siin üks maailma suurimaid linnaväljakuid. Selle ametlik nimi on plaasadele. Konstitutsioon. Šokkala tähendab aluspõhja võisoklit ning senini jäi väljakule külge sellest ajast, kui siia oli hakatud rajama iseseisvuse monumendi alust. Igal hommikul kell kuus heisatakse Sokala keskel vardasse hiigelsuur mehhiko rahvuslik. Õhtul kell kuus lipp langetatakse asja juurde käib pidulik tseremoonia ning selle liiklusele avatud ja alati turistidest tulvil väljaku üht serva palistab siis hiigelsuur katedraal Metropolitan. Katedraal Mexico Citys on ristikujuline nagu Hispaania katedraalis ja muidugi valitseb siin ka Hispaania katedraali dele omane arhitektuur. Selle loojad tulid ju Hispaaniast. Hoone fassaad tundub fotodel lausa hiiglaslik, pikk ja kõrge. Ta ongi tervelt 100 meetrit pikk ja 60 meetrit kõrge. Seetõttu, et teda nii kaua ehitati, valitseb siin teadagi stiilide segadus. Alumiste osade hoogne barokk annab ülalpool maad rangemale neoklassitsismi-ile. Fassaadi, mõlemal poolel kerkivad vägevad nelinurksed, valustraalidega kaheks jaotatud ning kõrgete ümar, kaareliste avaustega liigendatud kellatornid. Mõlemad 62 meetrit kõrged. Torni kiivritel on tohutud kirikukellade kuju ja tornides on kokku 34 kell. Katedraali fassaad on kaunilt proportsionaalne ja korrapärane, kolm suurt Kaarust, keskmine kõrgem baroksed, keerid, sambad, suured viimistletud, spiraalsed, rullornamendid, skulptuurid, kuid siin pole mingit habrast gooti kivi pitsi seinad on tugevad ja kindlad, kohati puhas sile kivi, pind, aknaid on vähe. Need on suhteliselt väikesed ja nelinurksed. Voldemar Vaga oma üldises kunstiajaloos on seda hoopis targemini öelnud. Hispaania renessansi-le on iseloomulik hilisgooti Mauri ja Itaalia vararenessansielementide segu ja nende ääretult rikkalik, fantastiline, tujukas ja ebaloogiline rakendamine. 16. sajandi teisel poolel tuleb aga suur muutus. Hispaania meistrid hülgavad täiesti selle elurõõmsa dekoratiivse vormi kõne ja hakkavad jäljendama ranget Itaalia kõrgrenessansi stiili. Raamides arenes ka hispaania varane para. Seda kirjutas siis kunstiajaloolane Voldemar Vaga ja näib, et midagi viimati mainitud jõudis ka üle ookeani praeguse Mexico City katedraali arhitektuuri. Midagi. Mis puutub Manuel Dolphaa kujundatud tornide ossa katedraali fassaadil, siis siin on pilt juba õhulisem ning kaunistusi rohkem jaga sümboolikat. Kahe kõrge torni vahel seisab madalam nelinurkne tornike kella numbrilauaga ning selle ülemisele, seejärel on kolm sümboolset figuuri usk, lootus ristiga käes ja halastus koos lastega. Siin on palustraade ja usulise sisuga reljeefi juba seitsmeteistkümnendast sajandist. Katedraal Metropolitan fassaad on tõeliselt uhke ja vaatamist väärt. Ja suursuuruse mõttes on Ameerika mandril tema ainsaks rivaaliks sension. Õlivaini katedraal New Yorgis. Usutavasti võiks end selle hiigelfassaadi, et päris kauaks unustada kui selle paremas ääres on katedraali-ga ühinenud ehitus, mis päriselt tema juurde kuuluva näidundu ongi Sagraaria metropoliit ana koguduse kirik ehitatud umbes 1749 kuni 68. See fassaad on veidi teisest maailmast ja kui ma eksi, antagu mulle andeks, aga pean nüüd korraks uuesti Voldemar vagalt abi otsima. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul tegid Hispaania arhitektuuris väga omapärane stiilisuund Tšurri ku ärism. Selle loojaks peetakse arhitekti ja joonistajat Hozeetsurri kõverat. Selle stiiliga pääseb uuesti valitsema ürgHispaania elik elurõõmus stiilitu ja taltsutamatu kaunistus, hind, konstruktsioonid, toedjad. Alastik on arhitektidele vaid raamiks, ülevoolavas, rikkalikkuses, kuivatud ornamentidele, kõveretele, väänlevatele, vormidele ja fantastiliselt toredatele skulptuuri detailidele. Sageli on kõik pinnad toedjazeemsid üleni kaetud väändavat nagu taignast tehtud kujunditega. Nii kirjutab Voldemar Vaga ja seda lugedes mõtled vägisi, et kas mitte siin pole geniaalse kaudi imepärase fantaasia Alglate selle uskumatu fantaasia, mis on meile jätnud Sagrada, family ja kiriku ja teised, nii erilised ehitused Barcelonas väänlevad otse pehmetena tunduvad nagu taignast tehtud kujundid. Midagi sedalaadset tundub leiduvat ka Mexico City katedraali külgneva Sagraariumetropolitano kirik fantaasiarikkal fassaadil. Aga siin ei kõnele hoopiski asjatundja, vaid asjaarmastaja, nii et kui mööda, andke andeks. Mexico Citys Sokal seisva suure katedraali kõrval on avatud ning konserveeritud kõik see, mis aeg kunagi siin seisnud tenohdid plaani suurest kesktemplist templa majorist alles on jätnud. Just siin, selle templiesisel kivi tasandil ohverdasid asteegid oma jumalatele inimesi. 1978. aastal avastasid töömehed siin kaheksa tonni kaaluva kiviplaadi mis kunagi templini tõusva kõrge trepi jalamilt tähistas. Pärast seda leidu alustati põhjalikke väljakaevamisi ning ajalugu avanes nii palju, kui sellest järel oli iidsetest kividest laotud madalad müürijupid ja mõni teerada, mida mööda tõenäoliselt kunagi asteekide jalad astusid. Aga võib-olla ka mitte. Ajajälgedega on juba nii, et harva saab asjades päris kindel olla. Kindel on küll see, et Mexico City tänapäevane hiigelmetropol, kus elab 25 miljonit inimest, on kerkinud kunagise asteekide imelinna tenohdid plaani kohale. Streikide ajast on siin nüüd 500 aastat hiljem ülivähe järel. Kuid kaevamisi on jätkatud siiani, lootuses, et pisut enam avaneksid ammuse rahva mõistatuslikud saladused ning saaks selgemaks, kes nad õieti olid ja miks tegid nad seda, mida nad tegid.