See on, kus meri kohtub maaga, seisneb põhjamaalinn. Laev on sadamast teele asunud, seisad reelingu ääres ja vaatad oma kaugenevad linn. Õieti oleks nagu kaks linna, üks on uus ja teine vana. Kuue kummaliste kõrghoonete kobar ja vana ammused tuttavad tornid. Niguliste, Oleviste, Püha Vaimu, saledad tornid, IZ kõrged kindlust piirav müür, uhke Pika Hermanniga toomkirikutorn. Linn jääb üha kaugemale ja näib lõpuks otse merest tõusvat kõige kaunim, kõige armsam siluett kogu maailmas. Tallinn oma Toompeaga. Ilusat pühapäeva, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Aja jälg. Teisel Wolki laastus puhuvad tuuled näha linna ilus ja kole. Elavad hoopis teistmoodi mehe, heledad HV nüüd kõigil oveens, aitavad hädas ja tüli ei nori. Suutis, seisavad põlvini v, elavad seal hoopis. Ma olin ma ise kelle ta mehed küll läbi ei sa pesevad pesu ja hoiavad lapsi. Külmub kui järv ja kallutab. Ühel suvel rohkem kui 500 aasta eest lähenes Tallinnale üx Lüübekis teele asunud laev pardal maalija, merd. Võtke oma kaaskonna ja abilistega. Viimaste hulgas noor kunstnik Henning Schnedker. Ja niimoodi kirjeldab Henning oma esimest muljet Tallinnast. Nendel põhjamaaöödel ei ole piiri väga päeva vahel. Päike ei vaju merre, vaid sukeldub ainult natuke alla poole silmapiiri ja rändab sealt aeglaselt itta. Lasksin pilgul ringi käia ja ehmusin äkki nii, et mu juuksed tõusid püsti ja üle keha jooksid külmavärinad. Otse merest kerkis linn, ta hõljus nii lähedal meie ees, et me arvasin teda kätega haarata võivat genees, läbipaistev ja ebatõenäoline. Solid, ankrustantlikud laevad, mastid kerkisid kõrgele, purjed alla lastud. Eraldasin nelja kõrget torni, mis tungisid otse taevasse. Ka need tundusid tantlikult läbipaistvad. Kas ma nägin und? Oli see pettepilt, millega tühi ruum ümberringi mind narris. Ükski maalikunstnik ei suudaks seda kujutada. See Seras hallides ja valgetes toonides tekkis hõbedat. Piirjooned olid teravad, aga nad mõjusid nagu paberist lõigatud. Selle taga ei paistnud üldse massi olevat. Aeglane Ta sai mulle selgeks, et pilt on tõelisus. See on Tallinn. Renate Krüger tornid silmapiiril. Lähedal linn kaugel. Mõnikord kestab reis tund. Mõnikord kevadel minema, hakka. Laev tuli lööbekist ja tõi Notke maalima Tallinnale surmatantsu. See ammune lugu, need ammused lood on uue aja inimestele enam-vähem meelest läinud. Uue ja inimestel on vana kõrval uus Tallinn ja uus tiptop, Toompea puhas, kena, korras ja turiste täis. Tore ju. On siis vaja meenutada eelmist aega koristamata õuede ja kooruva värviga majade Toompea aega, halli armetut ning lagunevat linnamüüri Stenbocki maja kummituslike varemetena tunduvate hammastega. Need, kes seda näinud on, ei unusta nagunii. Kuid õige vanad Toompea lood hakkavad juba meelest kaduma ja sellest on kahju. Öelgem siis, et on paras aeg neid meenutada. Vaesel esel oli kaks kasutütart kanamunast võrsunud salme perekonnast tõusnud Linda. Salme läks, tähendab, ei ole mehele. Lindat Kusisid päike, kuu vesi, tuul ja Kungla kuningapoeg, aga ta põlgas nad kõik ära. Kuni tuli uhke täku seljas kange mees Olev. Tema meeldis Lindale küll. Neil oli palju poegi, kaks võõral maal, kaks kodus, kuid kõige noorem Kalevipoeg oli isale kõige kallim. Kui vana Kalev sellest ilmast lahkus, leinas Lindad edasi ööd ja seitse päeva ning tema pisarad ja piin ei tahtnud kuidagi lõppeda. Taevas hall ja muru alla 10 silla sügavuse sängi ja pani kalli kaasa sinna puhkama. Täitis sängi mullaga, sellele kasvasid muru ja lilled. Linda leinas pikki kuid, kuid siis hakkas haua peale kive kandma, et tulevased põlved teaksid, kus Kalevi kalmuküngas on. Kandis ja kandis, kuni kerkis kõrge mägi, mida rahvas toom peaks hakkas kutsuma. Ilustutav muistend ajalugu tõsine ja täpne teadus ütleb. Üheksas sajand. Siis rajasid muistsed eestlased Toompea järsakulisele seljandikule Lindanise muinaslinnuse ja Toompea jalamile. Kasvas kaupmeeste ning käsitööliste asula. Pealinnuse peremehed olid ümberkaudsete maakondade kõigepealt just räbala talupojad. Ja linnust kasutati üksnes ähvardava ohu korral. Oht oligi ähvardav. 13. sajandil olid ristisõjad Läänemerel äärde jõudnud, paganad Testakate kristlasi tegema. Aga võtame Baltesserrussovi, Liivimaa kroonika. Kui piiskop Albrecht lään lastest ja kooli saanud tundis Taani kuningas Valdemar teine samuti, et ta on kohustatud oma õnne eestlaste kallal katsuma ja saatis Iirimaale sõjaväeette, kes Harju-Viru ja Järvamaa alla heitis. Mõni aasta pärast seda aga tuli Taani kuningas Valdemar, teine ise hulga rahva ja Lundi peapiiskopiga Liivil maale ja alustas Tallinna linna ehitamist anno 1223. Jaan Krossi raamatus kolme katku vahel, mis jutustab tollest samast kroonika kirjutajast Balthasar Russevist, kahetseb Russo pärast kroonika trükki saatmist Rostocki südamest, et ta ei saa oma tööd enam parandada, sest on teinud seal mõned tõsised vead. Kas või selle, et oli Tallinna asutamise pannud aastasse 1223, olgugi et seda enese väljakirjutuste järgi Henrikusteletisest oli olnud 1219. Pärast Toompea linnuse alistamist 1219 asusid taanlased kohe linnust kindlustama. Mõne kuuga ehitati siia Taani linnus loodust järgiva piirdega linnusetüüp, mida Taani ja germaani aladel ammu tunti. Kõik Taanilinnuse piiramisega järgmistel aastatel lõppesid edutult, sest linnus oli hästi kindlustatud ja varustatud. Kuni Liivimaa mõõgavendade ordumeistriks sai vanitud keegi vend Volkinus. Tema ajal muutus mõõgavendade ordu üha ägedamaks ja Tallinna taanlastele ei meeldinud see üldse, kirjutab valdassarusse. Jutustab edasi, kuidas taanlased kavaluse appi võtsid ning saatsid ordumeistri juurde saadikud, nagu oleks paavsti poolt tulnud saadiku sõnum oli, pidagu ordumeister rahu jätkupaganat ka rahule. Orduvennad ei teadnud alguses, mida arvata, sest paavst ise oli lubanud neil võtta kõik, mis paganedelt võtan ja valitseda siin igavesti. Käibati saadik polnud õige, vallutas mõõgavendade ordu 1227. aastal Taanilinnuse jäi siia 10-ks aastaks ning tugevdas ja ehitas linnust märkimisväärselt edasi. Ordu ajal jaotati linnus kaheks osaks. Gastromaius ehk suur linnus Castrol miinus ehk väikelinnas. Suur linnus seisis praeguse toomkiriku kohal. Sellest sai piiskopi võimukeskus. Väike linnus oli seal, kus praegu seisab Toompea loss ja see kujunes ilmaliku võimukeskuseks. Energiline ordumeister Russovil Al-geenius hiljem Volkeen lasi Tallinna esimesega Stelli tüüpi kivist ordulinnuse ehitada. Kastell tähendab rist külikulise põhi paniga, ringmüür, linnust ja see oli hästi kindlustatud tornide ja sügavate kraavidega. Et linnus pikemale piiramisele vastu suudaks pidada. Ehitati siia kõik, mis vaja, elumajad, aidad, tallid, küünid ja laudad. Need kõik olid puust. Ja oligi praegusele Toompeale tilluke linn kerkinud paga naid pöörama. Saabunud kaugete vallutajate kindlus. Aga ordumeister Volkini aeg sai õige pea otsa. Leedulastel kirjutab palgasarrus, leedulased olid meistri vastu suure sõjaväe kogunud ja kuigi ordumeistril Liivimaale tulnud saksa trahvide näol ka hulk abilisi oli, võitsid leedulased selles lahingus kristlaste ja ka meister. Volkin ise sai surma juhtunud anna 1238 ning taanlased said niimoodi uuesti põhja Eestisse tungida ja võimutsesid Toompeal. Järgnevad 100 aastat. Arvata tõmmet, taanlased jagasid linnuse kaheks eraldasid müüriga linnuse põhiosa ja eesõue. Nii oli linnus mugavam ja kindlam. Arvatud on ka, et taanlased ehitasid ees huvi lääneseina välisküljele mitmekorruselise kindlustatud eluhoone Taani asehalduri residentsi. Kõik kauge provints osutus üheks tülikaks asjaks ning Anna 1346 müüs Taani oma valdused Saksa ordule, see omakorda vaheltkasuga Liivimaa ordule. Viimasele kuulus Toompea siis järgmised paarsada aastat. Nii see kõik läks. Aga ega tublide leedulaste kõrval ka Eestimaa rahvas ennast nii kangesti valitseda ei tahtnud lasta. Olukord oli liiga hull, kirjutab Eduard Bornhöhe oma tasujas. 13. aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele öeldakse naabritega olevat üldse raske rahus ja sõpruses elada. Eestlaste tolleaegsed naabrid olid koguni hullud. Üks hullem kui teine. Nad riisusid ta vaese patuse pagana puupaljaks, et rooma päike otse kohesemalt tema pimedat hinge valgustaks peksite armetuks, et ta kristliku armu saaks maitsta. Tegite videol loomaks että ristiusu õnne ja õnnistust ning keskaja haridust suudaks kanda ja saatsite tööle issanda viinamäele. See on tema endisele päris põllule, kus kupja tuline piits temale uue peremehe õigust haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas. Niisugused halastajad õpetavad naabrid olid taanlased ja sakslased naabrid rootslased, venelased, lätlased, leedulased varjanud kiskjahambaid vaid näitasid neid ause otseegahesusega, kus aga võisid. Nad käisid sageli eestlaste kehval laual söömas. Esimestes võitlustes usu ja hariduse eest kiskus Taani kuningas Harju ja Viru maakonnaainese kätte oma eestlaste maa ja Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Mida enam võõraste sisserändajate hulk ja ühes hulgaga ka võim kasvas, seda rohkem nõuti talupojaks käest. Ja 100 aastat pärast maa allaheitmist kinkis Taani kuningas Christoph teine kõik eesti soost talupojad oma vasallide taani ja saksa soost isandate päris omanduseks igaveseks ajaks. Eduard Bornhöhe tasuja on lugu 1343. aasta kevadest ja see aastaarv peaks küll Eesti inimeste pealuusse sööbinud olema. 1343. aasta jürikuu ja jüriöö. Maarahva suur vabadusvõitlus kas mõisate põlemisega ja lõppes raske verise lahinguga Tallinnal. Võrnhe lõpetab nii. Eestlaste priiuse vaim oli lühikeseks Läks lõkendanud. Pärast seda ei julgenud nad enam niipea vastu hakata. Ehk küll raudne orjaikke neid raskemini rõhus, kui enne suurt mässa. Eestlane unustas ajutiseks oma rahvuse. Unustas esivanemad ja nende vabaduse. Pikk ja raske uni algas. Tallinnas Toompeal ei uinutud, siin tegutses Liivimaa ordu, kelle meelest linnus enam nõuetele ei vastanud. Tuli ehitada uus peahoone, mis meenutas roomakatoliku, kerjus, ordade kloostrihoonet neli täisnurkselt seotud hoonetiiba ümber siseõue ja ümber siseõue kulges ka mitmekorruseline kaetud ristikäik. Nii keskaegne ja nii filmilik. Arvatakse, et ka ordu elukorraldus meenutas kloostri oma nagu ka ruumide kasutus. Majandusruumid, poolkeldrikorrusel, kultuurieluruumid, peakorruse lõunatiivas, kahe lööviline suur söögisaal idatiivas Abelia kapiitlisaal põhjatiivas ning orduvendade magamisruum läänetiivas. Ordu leidis, et Toompea ringmüüri tuleb kohendada ja uusi torne ehitada. Enne müüri pikendati lõuna suunas paejärsaku servale välja- ja linnuse edelanurka kerkis väga paksude seintega ameti sihvakas Vahitorn Pikk Hermann. Seal seisab praegugi paekivimüür järsakul ja tuttav Herman need kolmandiku võrra pikem kui alguses. Linnuse kagunurka ehitati Alt nelinurkne ja kõrgudes kaheksa kandiliseks muutunud torn. Stüreen kerel võiks tõlkida tõrju vaenlast. Kirdenurka ümar suurtükitorn, Lanz kroone maa On ja loodenurka, kus pank ise juba päris kõrge oli. Väike-konsool torn, Pilstikker nooleteritaja tööl pen. Kerel jäi 18. sajandil Herman ka valitsuse hoone ehitusele ette. Jah, lammutati. Tänu Renate küügeni raamatule tornid silmapiiril saab pisut aimu, millisena võisid Viieteistkümnenda sajandi lõpupoole Lübeckis Tallinna purjetanud kunstnik Berg Notke ja tema kaaskond Toompead näha. Järgnesime härranudkele Toompeale ja seisime varsti toomkiriku ees, mis tundus mulle üllatavalt väike. Seda ei saanud Wismari ja Lübecki kirikutega võrreldagi. See ehitus teenis eriti suursuguseid ja mõjuvõimsaid inimesi. Kindlasti olid need ainult üksikud, kes siia üles kogunesid. Nende jaoks oli see ehitus küllalt suur. See piiskopi ja toomkapiitli kodukirik. Siin Toompeal elas Tallinna aadel, nii vaimulik kui ilmalik, majatasusid umbusklikult üksteisest eemal sarnanedes väikeste kindlustega. Toomhärra maja näis niisama külm, hall ja tõrjuv nagu kõik teised ehitused Tallinnas. Ka Soovas niisugust külmust hallist lubjakivist. Ainult portaal oli kaunilt kivist välja raiutud ning mõjus sõbralikult ja kutsuvalt. Toompea ordukontuuri kindlus Tallinna toomhärra maja sulase sõnad. Ordu kontuuril on Tallinna üle vähe võimu, meie tunneme end selle kindluse all päris hästi. Niisiis elas Toompea oma paksude müüride, tornide ja väravate taga oma elu ja läks veel pikki sajandeid, enne, kui ta allinnaga päriselt Vana hea aeg Liivimaal kirjutab orduaja kohta Balthasar Russavama Liivimaa kroonikas. Milline oli see aeg Toompeal? Kroonik on üpris paljusõnaline, seepärast püüan tema kirjutatu pisut napimalt kokku võtta. Kui saksa ordu härrad myyvima oma võimu all olid võtnud ja paljude sakslastega asustanud, hakkas siin maad võtma suur muretus, logelemine, ülbus, toretsemine, piiritu priiskamine ja kõlvatuse ning seda ka orduisandate, piiskoppide ja toomhärrade seas. Majades elasid ikka pereemandad ja meelelahutajad nad, keda teatud aja möödudes uute vastu välja vahetati. See kõik oli nii tavaline, et seda ei häbenenud ega varjanud ka pühad katoliku mehed. Kirik härradega jutlustajad ei nähtud ega kuuldud siin maal kunagi, et abielurikkumist mingil moel karistatud oleks, aga tsiteerigem korraks Russavit telli vendade või orduhärrade teenrite juures oli siiski üks liiderlikkuse karistus olemas sest kui nad kedagi Kenda seast kõlvatuselt tabasid, siis viidi ta otsekohe vilepillide ja trummide saatel lossist alla läbi terve linna ja üle turuplatsi linnaväravast välja ja heideti seal kõigi riietega, sukkade ja kingadega raevu ja defida üleni märjaks ning häbistati teda nõndaviisi kogu rahva ees. Selle peale talutati ta üleni märjana taas viledega ja trummidega samu miilitsaid ja tänavaid pidi lossi, kus ta tallivendade foogti poolt, kes üks kõige lähemaid teenreid oli vabaks, mõisteti. Balthasar Russo. Liivimaa kroonika. Harri kõrget. Tooli. Ikka veel pidu. Kuulu. Kuu. Kiiremaks ooturaad viidi Seltskondlik O. Selle filmi igat suurt tüli. Aasta taga muudkui läksid ning ajad ja kombed muutusid ka Toompeal. Toetuga ikka Russovile, kes kirjutab suurest tulekahjust Toompeal aastal 1553. Algus ühest lihunikumajast, lihunik pruulis nimelt õlut ja pruulimis pann oli tuled, siis õnnetus juhtuski. Maani põlesid maha enamus Toompeamaju ja mitmed majad alllinnas. Nagu sellest veel vähe oleks. Naabritega oli jälle häda. Moscariit, nagu ütleb Russak, näitas oma sõjakad nägu. 1558 kuni 83 peeti maha üpris keeruliselt kulgenud Liivi sõda vastu astusid välja alguses Liivimaa orduriik, hiljem Poola-Leedu, Rootsi ja Taani hulk lahinguid, palju jagamist ja lõppkokkuvõttes läks Eesti Rootsile, Poola ja Taani võimu alla. Juba 1561. aastal andis Eestimaa rüütelkond end Rootsi kuninga kaitse alla ja Toompeale tulid uued valitsejad. Üks neist oli Liivi sõjas väejuhina silma paistnud pantustel agar nii vabahärra ja rüütel egolmist jälil maa, kuberner, tema võitudest sõjatandril jutustab Balthasar Russow oma Liivimaa kroonikas. Ja Pontus on ka tähtis tegelane Jaan Krossi romaanis valdasserrusse vist kolme katku vahel. Härra, Pontus kõnnib vilkal vedrutaval sammul ees, kitsuke mustas ametis, selg kitsas, süsimustas juukse Grasus kukal valgekrae triibu kohal püsti. Peened sääred mustades kõrgetes saabastes ja tosinkond härrasid, prouasid, sammub saabas kingade kobinal kõbinal ja kleitides lahinal ta kannul läbi vana ristikäigu. Ta juhatab nad läbi mitmesuguste ruumide lossi, lõunapoolsesse, õue, avanevatele, akendele. Näete, ta asutab linnamüüri ääres lammutamisel olevaid hooneid ja nende kõrval kerkivaid tellinguid. Siin hakkab meister Polientsis kraakowist ehitama suurt esinduslikuriigisaali. Kujutage endale ette 50 küünart, pikk õue pool ette sõidutrepp nagu lassi peab olema välismüüril trump peeterite rõdu. See laguneb, ravintslik hõimupesa peab omandama suurriiklikud vormid. On aeg. Jaan Kross kolme katku vahel. 1583 kuni 89 ehitatigi Toom peale uus esindushooneriigisaali hoone. See esimene Eesti silmapaistev renessanssehitis asus läänemüüri küljes Pika Hermanni ja konvendihoone vahelisel alal. Sellest ajast hakati Toompeal esindushooneid kaitsehoonetest eraldi ehitamariigisaali hoone fassaadi keskel seisis koolidele toetavate riskidega kahepoolne paraadtrepp. Eeskuju võeti tollasest Stockholmi kuningalossist. Teisel korrusel laius suur palk, laega saal ning selle lääneseina välisküljel lahtine fanfaaripuhujate rõdu. Taali valgustamiseks, Raijate linnuse läänemüüri vaat mis praegugi alles on. 1589. aasta augustis oli riigisaali hoone nii valmis, et seal võisid kohtuda Rootsi kuningas Johan kolmas ja tema poeg, Poola kuningas Sigismund. Mis lugu see oli ja miks Maieszteedid just Tallinnas Toompeal kohtuma pidid, sellestki kirjutab Jaan Kross oma raamatus kolme katku vahel. Nagu ka sel puhul aset leidnud suurest kuninglikust vastuvõtust, kuhu olid kutsutud Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna linna esindajad. Su nädal 12. septembri õhtul voorisid muskuselõhnalised tõrjer, meistrid, nägildi, härrad ja nende roosilõhnalised jõuad mööda hämarduvad pikka jalga üles Toompeale. Rüütelkonna härrad ja prouad segunesid nendega lossi esisel ja kogu see summ aadlirahvas endastmõistetavusega ees liikus uue rüütlisaali enneolematust uutest ava treppidest üles. Hiiglasuur riigisaali värske lubjalõhn läbisegi härraste muskuse ja prouaste magusa suitsuga ning nende köhatuste, küüslaugu ja sibulalõhnadega paaris ja inimese elevil sumisemine, mis muutus kuninglike võõrustajate ootel tagasi hoitud kahinaks. Päratuis lääneakendes paksud õhtupilved vaevumärgatavad deroosakate komadega, nagu rippunuksid seal laest maani tabamatute figuuride ja maastikudega hõõguvad hallid gobelenid. Jaan Kross kolme katku vahel. Aga suur naaber idas ihkas ikka endale seda Läänemereäärset maa lapikest ja endale ta sellega. Põhjasõjas põrkasid kokku Kaarel Kaheteistkümnenda ja Peeter Esimese väed. Kas Aksi Poola ja Taani väed astusid rootslaste vastu põhjasõda, algas 1700 ja kestis 21 aastat. Kuidas eestlaste jaoks lõppes, on teada. Algas vene aeg. Algas juba varemgi. Põhjaeesti rüütelkond kirjutas Harju alistumis lepingule alla juba 1710. Rüütlite uhke kindlus Toompead. Tallinnas unustati oma pooleks sajandiks. Vanad hooned ja müürid seisid ja lagunesid kuningana Katariina teise ajal üht-teist muutus. Toompeale asuti nimelt ehitama Eestimaa kubermanguvalitsuse hoonet linnuse idaossa ja selleks tuli lammutada osa ringmüüri. Türden Kerli torniga ning Pontus de la Gardie uhkeriigisaali hoone. Jeenast pärit arhitekt Johann Schultz oli peafassaadikujundusse veel barokkmotiive põiminud kuid majas siis valitsus juba varaklassitsism. Lossi teisele korrusele ehitati esindussaal valge saal. Algselt oli ka see varaklassitsistlik lage manistus, ovaalne peegel, seinuhrytegoorid. Antiigi eeskujul vaasid trofeed ja urnid. Peakorrusel asusid ka mango, valitsus ja kuberneri eluruumid. Hoone meenutas elegantset aadlipaleed ja ilmselt seepärast hakatigi seda 18. sajandi viimasel veerandil Toompea lossis kutsuma. Kogu linnuse hooldamisega oli tsaariajal probleeme, sest linnus oli ju päris suur ja hooneid palju. Raskustest hoolimata pandi 1894 kuni 1900 Tampere püstid piline Vene kirik, Aleksander Nevski katedraal. Arhitekt oli Mihhail priorošenski ja suur kuplitega katedraal pühendati Aleksander Nevski-le, kelle juhtimisel Vene väed 1242. aastal Peipsi järvel lahinguolid võitnud. Eesti ajal 1924. aastal olnud olemas plaan vene kirik Toompeal maha lõhkuda, kuid nii kaugele ei jõutud. Aga eesti aeg võideldi tõepoolest käte ja asutav kogu tuli 1919. aastal kokku Toompea lossi valges saalis. Vastmased kaunistab korterid. Olevast. Valitsusest alistab paes kaitseval riietus. Naistele mooni pontoonpoisipeaks lõigatud. Vanaemad. Paides toimunud hommikupoole korraks üksinda tunud jalge. Teises toas. Viiulit häälestab. Ilus tülli. Bekkeri küla riba. Krookusega. Eva on kenasti ka Vanaisana. Sedalaadi pilt oli küll alllinnast pärit, aga Toompeal algas Eesti aja algupoolel jälle suur ehitustöö sest lossi valge saal jäi esimesele riigikogule liiga väikeseks. Tuli ehitada uus riigikogu. Asukohaks sai keskaegne konvendihoone, mille mahapõletatud varemed Toompea lossi õue risustasid. Hoone projekteerisid Eugen Haabermann ja Herbert Johanson, hilisemad Eesti tuntud arhitektid. Kolmekorruseline nelja tiivaga maja seisab keskaegse konvendihoone vundamendi trapetsikujulise siseõue ümber, sellele kolm ümarKaarset sissepääsu. Nende kohal seisavad istungisaali aknad. Aastasadu oli Toompead ehitanud ja kujundanud võõrad valitsejad. Ameti kord said Eesti riigi rahvaesinduse hoonet luua ka eestlased ise. Arhitektid kujundasid kitsa keskaegse linnuse müüride vahele suursuguste ruumidega. Hoone oma aja moodsas Ekspressionistliku stiilis. Detailid hoiavad sidet keskaegse linnusega. Ruumikujundust läbivad abstraktsed sakilised motiivid. Istungisaali seinast eraldab lage samuti sakiline karniis, mille taha on peidetud lambid. Riigiga kogu oli Tallinnas esimene avalik hoone, millesse projekteeriti elektrivalgustus. Mööbel valmistati arhitektide kavandite järgi Lutheri vabrikus. Lauad olid algselt kaetud rohelisega kaleviga toolidel oli mustjassinine sametkate. 1920 kuni 22 ehitati Toompeale see esindusid loss ning kohandati uue aja tarvis ka teisi riiklust sümboliseerivaid ehitisi. Siin polnud enam sakste kantsega veneaegne kubermanguvalitsus. Siin oli eestlaste eneste võimukeskus ja selleks on ta jäänud tänaseni. Vahepealsed poolsada aastat lisasid siia vaid nõukogude sümboolikat millest sai kiiresti lahti, kui aeg tuli. Seal, kus meri kohtub, maaga, seisab meie põhjamaalin, mille südame Toompea ajalugu on Eestimaa sõjate võimu lugu. Ajad ja valitsejad vahetusid, igaüks ehitise kindlustas seda paika, nagu õigeks pidas. Kõik on siin ju alles, keskaegse ordulinnuse võimas läänemüür ja tornid, stiilne venekuppelkirik, linnuse sisemusse peetunud eestiaegse riigikogu hoone aegade jäljed, nii tuttavad, nii sageli nähtud. Aga ikka tasub aeg-ajalt Toompeale minna. Kasvõi keset lopsakat veel uhkelt rohelist augustikuud kas või päevil, mis meile alati uut algust jäävad tähistama. Sa kõnnid mööda pikka jalga üles otsekui püürier, meistrid, gildi härrad ja nende roosilõhnalised prouad Walta sarrus savipäevil. Kõigi viimaste asemel astub seal päris järsul kivisel tänaval praegusele rajal hulk igasugust rahvast, kes kõneleb kohati keeles, mida sa elus kuulnud ei ole. Ilusal päeval on Toompea turistidest vallutatud, need on grupiti hariti ning püüdes ümbrust nende pilguga vaadata, võid tagasihoidlikust Teisklemata väita ja neil on põhjust siin olla. Iidsed punaste katustega majad on puhtad ja pastelsed. Vast mõni üksik ootab uut värvikihti toredat kivi, tänavad on kohati nii kitsad ja salapärased valge toomkirik puude Tal pole tõepoolest nii tohutu suur nagu märgitud Kabertnudki raamatus, aga ta on see, mis ta olema peab, seal, kus ta olema peab. Lossi plats tunduks ehk ka suurem, kui sinna autosid poleks pargitud. Aga kusagil peavad need ju seisma ja Toompea pole muuseum, seal käib elu võimukeskus seda anda, ajastada, väga olnud ja nii edasi. Siin tasub ikka aeg-ajalt kõndida, vaadata naid halle kivimüüre siin ja seal kujutleda minevikku ja mõelda olevikule, heita vaateplatvormidelt pilk armsasse, alllinna, jälle kord imestada, missugune uhke ja omamoodi paik meie ajalooline Tallinn kaanel. Sikupilli kui häälidki viina diagnoose. Musega. Toode ei suuda keegi meist ma edasi. Kui kõik nii usukski oleks vaikne ja siis nii maailmas oleks kedagi. Keskel kuulab asside neelust tüdruk saalis nutma ajav. Koegastetasides. Meenub bee vale, eks toovad kui riis üks põlemates uuris. Toit on nii väiksed, loovad. Ei tütar, need vaid mitmekülgselt andetud käes. Jälle kuule. Kurgust riiulis, nii elus tüdruk, L3 mõtliku muinasjutud, ela mees, Rabri juulist liigkõrvalt veebless vasakul, kõrgel. Tiivad toovad, kui siis eks ole. Kõik. Sõda loovad. Kas viiulivõtmega ust on võimalik võluda lahti aja, olgu veelt otsida armastust tubagevat val ilget jahti. Ei taipa tegude tagamaid. Hommikul Udese tahaks, kui ainult need laulud, mis lendudeks sain ühel õhtul veel aknale. Sa Lexpitud meile Laiuse mäelt, kuid alla me juurde ei astu. Üks luminel liblikas lendab su käelt ja pilk ütleb. Pidage vastu. Ole parrata, poisid on pimedus, viis, mida kaasa ei kannata, võtta. Siis läheme siis sama lipu all samasse sõtta aia ulguveelt otsima armastust, otu kaduvat, valget jahti. Ja viiulivõtmega Pank laust kas või endaski Põlumaal lahti poole Barr, rattapoisid on pimedus, viis, mida kaasa iganes. Nad ei taha võtta. Kui kõneleb koidik, eks lähenesi sama lipual Sanas sõtta. Pliiats. Tugeva. Muidugi. Määri. Puude valla. CD. No. Vaatame.