Aasta lõpuni on jäänud veel loetud päevad ning Photo kooliski teeme väikese tagasivaate sellele varsti lõppeval aastal stuudios fotograaf Kaupo Kikkas. Olija ütleme, millega läheb see aasta, mis läbi saab ajalukku fotograafias, mida põnevat ta maailmale andis, millega silma paistis ja milliseid muutusi kaasa. Eriti kui aasta lõpus võetakse kokku, siis tehakse selliseid huvitavaid foto esseesid ja ka tehakse selliseid kokkuvõtetes tähtsamad maastikufotod, tähtsamad pressifotod, tähtsamad kunstfotod, mis maailma muutsid ja võib-olla paneme mõned lingid ka foorumisse välja, et igaüks saab ise vaadata, millised need kõige tähtsamad fotod sel aastal olnud on, kuna see on, kui, kui, kui ütleme, vanasid fotosid internetis näha on väga keeruline, kuna nende omanikud ei ole nõus lihtsalt neid internetti vaatama vaatamiseks välja panna, panema sisele jumal tänatud, uusi fotosid jällegi saab internetist väga hästi vaadata, nii et näiteks Reuters on, on korjanud kokku 100 kõige kõnekamad pilti ja, ja need on internetis täiesti vabalt ja suhteliselt Teie hea suurusega vaadatavad aga kindlasti. Alati, kui me räägime pressifotodest ja aasta tähtsamatest pressifotodest maailmas, siis seal me näeme seal alati väga palju verd, masendust, õud õudust, nii et et võib-olla noh, ausalt öelda, niukse hea ütlemine on, et, et kõik generatsioonid ja kõik ajastud lähevad ajalukku sellega, et nad arvavad, et nad on kõige pöördelisemad. Täpselt samamoodi, iga aasta lõpus tuleb niisugune tunne, et see oli kõige pöördelise aasta, et küll oli väga palju loodusõnnetusi, küll oli väga palju mässu tsunamisid, mida kõike ja ühtäkki istume aasta pärast siinsamas ja räägime, kuidas meil oli jälle kõige pöördelise aasta. Nii et tegelikult. Ma arvan, et ega see, ega see 2011 nüüd oma ümbritsevatest aastatest nii väga millegiga ei, ei erine vääriks sellist täiesti erilist punase ringiga ümbertõmbamist kunagi ajalukku tagasi vaadates. Aga kindlasti mõned huvitavad faktid, mis ma vaatasin välja, mis vähemalt nii-öelda minu vaatevinklist seda aastat iseloomustavad kindlasti sellest samast pressifotograafiast, mida ma juba mainisin nende jaoks. Araabia kevad oli selline selline sündmuste ahel, millest seal ilmub raamatuid kindlasti 10 aastat. Noh, ei tea, mis edasi juhtub ju, tegelikult need protsessid ju hapnevad paraku edasi. Ja kindlasti fotograafia on praegu sadu, kes jätkavad selle dokumenteerimise ja selle nende lugude lugude kirjutamist. Aga tõesti, kindlasti fotoaasta puhul see mängis väga suurt rolli, et kui viimased aastad ütleme ennem seda, sellised sõjafotograafia aastat oli Iraak, siis oli Afganistan, siis ma arvan, et need 2012, kui hakatakse valima 2011 siis parimad pressifotod siis kindlasti põhi, põhitemaatika on seal seal Araabia kevades kevadel. Jaapani tsunami muidugi oma õuduses ja koleduses sinna küll, kuna see kõik juhtus ehkki ja nii kohutavalt, siis sellest ei ole väga palju sellist meediakajastust. Aga täpselt samamoodi need protsessid jooksevad praegu aina edasi ja edasi, sest et tegelikult ju need tuumajaama ümbruse alad on endiselt suletud, sinna ei tohi minna. Ja fotokunstnikele aga dokumentalistid ei lähe, on sellised alad muidugi alati väga, väga huvipakkuvad oma projektide jaoks, näiteks ma just lugesin ühest fotograafist, kes on nii-öelda sinna alasse sisse murdnud, et ta teab, ühesõnaga teatud salakäike, kuidas sinna alasse pääseb ja ta pildistab loomakaitsjaid, kes käivad seal lihtsalt siis nii-öelda kuidas öelda siis magama panemas neid loomi, kes sinna maha jäid, et, et seal on poolenisti ära metsistunud mingid teatud koerad, kassid, kitsed, kes seal kõik elasid, nii et näiteks teeb sellist projekti. Nii et kindlasti need sellised toredad sündmused on ikkagi alati maailmadokumentalistika ajaloo sellised sõlmpunktid, et, et nagu ma olen ka alati öelnud, et ilusaid asju huvitavalt pildistada on 1000 korda keerulisem kui koledaid asju huvitavalt pildistada, sest koledusi ise juba mõtlemapanev ja hirmutav. Aga midagi positiivset pigem selle jutuotsa, et olgugi, et meil on selline tõsine majanduslanguste aasta kolmik selja taga arvata, et inimesed ei osta mõtlematult väga kallis asju. Siiski rikkaid inimesi on maailmas endiselt piisavalt palju ja 2011 aastasse jääb ka fakt, et taaskord purustati maailma kõige kallima fotorekord. Ja ka siin on toimunud nüüd üks päris huvitav paradigmade muutus. Kui me eelmises saates natukene rääkisime kunstiväärtusest, siis veel kümmekond aastat tagasi ikkagi ületasid ajaloolised fotod, ehk vanad fotod ületasid moodsa fotokunstiväärtust kogu aeg pidevalt. See oli, oli lihtsalt niimoodi siis tänaseks me oleme olukorras, kus fotode vähemalt tippkolmik on juba elusolevate fotokunstnike käes. Ja siis uus rekord on Andreas, Kurski foto nimega Rein kaks, ehk siis mis on selline mittemidagiütlev, tühi jõemaastik? Seda võiks nimetada ka ideaal või unistuste maastikuks natukene ja selle Eestis oldi valmis välja käima 3,16 miljonit eurot. Kes, kuidas selle otsustab, et nii palju selliseid tühje vaatega tühja vaatega pilte on mul kodus rest sahtlitäis ja mitte keegi ei paku mulle nendest kroona. Täpselt ma tegin ka nalja, et, et pakun poole hinnaga vaateid, et kõigest miljon eurot, aga ei ole keegi mulle helistanud härra ostnud veel. Aga tegelikult kunsti hind ja kunsti väärtusse turg on üks väga keerulisi mehhanisme järgiv turg. See on tegelikult täpselt sama kahepalgeline, sama keerukas kui aktsiaturud. Et seal on omad mõjuvõimsad grupid, kes kujundavad kunstiväärtusi, oksjonid, kes Bushivad lükkavad ette uusi kunstnikke. Nii et kui me üritame kõrvalt aru saada, et miks üks aktsia kukub, miks, eks see tõuseb siis võib-olla mõned nagu sellised lihtsalt mõjurid on ju meile kõigile mõistetavad, et ühel firmal läheb halvasti, siis tema aktsia langeb. Aga kunstimaailm on, selles kohtas veel salakavalam, veel keerulisem, et hakatakse töötama mingeid kunstnike ülesse ja näiteks seesama Kurski tema kaks fotot on praegu top kolmest, need maailma kõige kallim foto on esimesel kohal ja maailmakalliduse kolmas foto on ka tema foto, nii et tema mees, kellele on külge kleebitud silt väärtuslik väärtuslik 10 aasta pärast, 100 aasta pärast. Teda ostetakse siis nii-öelda kui investeeringut, sest meil ei ole tõesti mõtet rääkida tema piltide puhul kui mingisugusest esteetilise naudingu saamisest. Nii et ühesõnaga, kui nüüd lihtne raadiokuulaja üritab mõista, et miks põrgu päralt on keegi ei loovutanud 3,16 miljonit eurot sellise tühja jõe maastiku eest siis minu seletus on see, et ärge püüdkegi aru saada, tegelikult keegi ei saa aru, see on, see on samasugune spekulatsioon nagu, nagu mäng aktsiatega. Aga igal juhul 2011 aastal kellelegil anonüümsel inimesel, kes oma nime ei tahtnud öelda, leidis taskusse 316 miljonit eurot ja selle pildid ära ostis. Aga mõnevõrra huvitavam pildi uudis on isegi see, et rekord purustati ka maailma kõige kallima anonüümse autoriga. Foto fotomüümises ja selle täiesti anonüümse autori tehtud foto eest maksti 2,3 miljonit dollarit, et kes kiiresti paneb eurole, kuidas see siis saab täpselt võrdlusmomendi kätte, aga noh, ütleme siis, et jämedates joontes poole vähem, aga siiski absurdselt palju. Ja vot siin hakkas mängima puhtalt selline ameeriklaste kodumaa armastus ja patriotism ja oma nii-öelda nende oma asja vastu huvi tundmine. Ja tegu on ühe ferrotüübiga ühe vana vana fotoga, mille autor ei ole teada ja Camille pildistamisaasta ei ole teada, küll aga on teada, kes seal pildi peal on. Seal pildi peal on kuulus hobused, taas pätt, kaabakas, mõrvar, röövel, pillide giid. Ja see on tõesti päris vähemalt teadaolevatel andmetel ainuke foto temast ja see oli täielik üllatus, et sellisest mehest on üldse foto tehtud. Sest et olla Ajal, kui, kui neid, kui selliseid pilte tehti, siis ei olnud ju niimoodi, et see, et keegi jooksis, möödas, tegid, klõps, on, selleks mindi stuudiosse või ehitati kuhugile stuudio poseeriti tükk väga hea, täiesti pillide giid siis selline veidi räämas olekuga, aga kergelt pätiilmega mees seisab oma püssi seal ja veel teine piss vöö vahel ja, ja seda siis peeti, peeti 2,3 miljoni dollari väärtuse Väärtusliku väärtusega pildiks ja see oli tõeline suurüllatus kogu kunstimaailmale, sest et arvati, et 300 400000 dollarit on maksimum, mis selle eest on keegi valmis välja käima. Ja selle pildi ostja isegi jäänud saladuseks. Tema Florida miljardär härra William Koch ja tema ütles, aitäh sellepärast ostu, et ta näitab seda väikestes linnades ja väikestes muuseumites, et kõik rahvas näeks niuke pillide giid. Pärast seda hakkab seda kodus üksi nautima. Vot nii on lood. Kujutan ette, kuidas ta seda naudib. Aga Kaupole, ütle, kas fototehnikas ka midagi muutus või sel aastal tuli mõni uus vidin juurde või läks mõni optiline klaas täpsemaks? Vidinate koha pealt on toimunud teatav rahunemine juba üks, viimased viis aastat ei ole enam sellist vidina majandust. Nii vormiliselt et seda peaks aasta iga aasta lõpp märkima, nagu arendatud, loomulikult arengud toimuvad kogu aeg, lihtsalt mingi teatud stabiilsus on saavutanud, aga mida võiks kindlasti ära märkida, kui tähtis tähtsat sündmust veel natuke negatiivses võtmes on see, et CNN maailma siis juhtivaid uudiste tootjaid koondas Ameerikas 11 foto, fotograafia fotoreporterit, isegi Ameerikas ei ole see väike number, kus üks agentuur koondab 11 fotograafi. Ja põhjendus on see, et selle 11, fotograafi töö asendavad lugejad oma poolt saadetud piltidega. Ja miks see nii väga mõtlemapanev fakt on ja miks ma seda siin tehnika küsimuse peale ütlen, on see, et tegelikkuses tähendab see seda, et telefoniga tehtud pilt tänaseks juba nii kvaliteetne, et see kvalifitseerub ka uudise uudispildiks. Ja loomulikult ju, kui toimub mingi õnnetus, katastroof, tähtis sündmus ja seal kõrval on suvaline inimene telefoniga teeb sellest pildi siis see on ju selge, et fotograaf, kes hakkab kuskilt kohale sõitma või kohale lendama ei saa seda hetke peale, nii et ühesõnaga, CNN on selles mõttes ma ei ütle, et see otsus, suvi, et see õige otsus on. Ta on teinud väga riskantse valiku, kärpida kulusid professionaalide arvelt ja panna rohkem lootust siis lihtsalt nende pealtnägijate arvele. Aga teisest küljest seal on targad inimesed, nad teavad, et telefonid muutuvad aina veel kvaliteetsemaks pildistamisvahenditeks. Nii et see on juba selline aastatepikkune protsess, aga lihtsalt täna me näeme juba selliseid väga konkreetseid nii-öelda vilju, et me näeme Aifowniga tehtud fotonäitusi. Me näeme telefoniga filmitud Araabia kevade videoid, kus inimesi tapetakse või kuidas Gaddafi laipa kuskilt urust välja tõmmatakse. Ni näeme aina rohkem sellise küll ebaprofessionaalse ja ebakvaliteetse lahendusega visuaalset materjali, aga sellel on siis sündmuse kaal. Nii et tõesti võib-olla 2011 aasta mõnes mõttes läheb nagu ajalukku, tehnilises mõttes sellega, et aina rohkem me näeme telefoniga tehtud sisu sisumaterjali. Selge aitäh sulle, Kaupo Kikkas ja head vana aasta lõppu ning kohtume uuel aastal.