Tere kuuleme huvitaja saadet ja peale jõulupühi räägime täna tähistaevast ning hobiastronoomiast, kuigi ilm on selline, et vaevalt et täna õhtul tähed välja tulevad ja sealt midagi vaadata on, aga juhul kui see võimalik oleks, siis mida sealt näha saaks? Ajame juttu hobiastronoom Raivo heinaga ja kuna aasta lõpp on lähedal, siis heidab Kaupo Kikkas pilgu mööduvale aastale fotograafiast. Mida põnevat sealt uude aastasse kaasa tuleb ja mis jääbki sellesse aastasse ja varsti läbi saab, seda saame siis ka selles tunnis teada. Pärast virgutusvõimlemist, aga võtame kokku meie rahvusvahelise toidukorvi hinnavaatluse meelis süllaga. Ja selline see huvitav saade täna saabki. Minu nimi on Krista taim ning head kuulamist. Vaade kõrge hoopis seda ei saa. Ma ei saa jalu ja ta lamas alla. Pea peale pöördunud valveta ei. Pea. Täitsa. Hoopis. Tänases huvitaja saates tuleb meil juttu tähtedest tähistaja pärast, aga ka unistustest, mis võivad vahel täide minna. Ja tänaseks saatekülaliseks olen kutsunud ettevõtja investori agaga hobi astronoomi. Ja tema nimeks on Raivo Hein, tere. Tere. Tere. No ettevõtja poolest me rääkima ei hakka, küll, aga täna. Tähistaevast on selline jõulude aeg ja kui tavaliselt inimesed kõnnivad, pilk maas ei näe, mis üleval toimub, siis jõulude ajal heidetakse pilk taevasse. Öelge, millal teil sai alguse huvi selle vastu, mis toimub seal üleval? Ma võtaks sõnasabast kinni ja, ja selle esimese poole kohta kommenteeriks nii palju, et kui sa ta pilgu taevasse viskad, siis suure tõenäosusega praegusel ajal on taevas pilves ja midagi näe seal lihtsalt, et meie, Eesti selline talveperiood või pime periood on küll väga pikalt kestab, aga taevast näha siis kõige paremad ajad on ikkagi selline augusti lõpp ja september ja siis septembri lõpus läheb ilm juba vesiseks ja uduseks ja nii ta kestab umbes detsembri lõpuni. Ja jaanuaris siis kui ilmad juba hakkavad külmaks minema ja mõned kõrgrõhkkonnad ka siia ära eksivad, siis taevas muutub tõesti selgemaks ja on võimalus seda pilku sinna üles visata. Aga teine pool on veel asjal, linnainimesel on üldse raske pilku sinna visata, sellepärast et tehisvalgustust ja valgusreostust on meil ümber nii palju, et noh, näiteks suurlinnades on asi niimoodi, et inimene sünnib, elab oma elu ära ja sureb ja ta on läinud ainult kuud ja mõnda heledamat tähte. Sellepärast et ta ei satu ka väga kaugele oma elukohtadest. Ja isegi kui ta satub, noh, kui me võtame näiteks Kesk-Euroopa või Ameerika ette, siis, siis tegelikult see on üks suur valguslamp tööd kogu riiki valgustab ja et näha taevast, siis sa pead tõesti tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid sõitma kuhugile kõrbesse. Siis sa võid kukkuda istuli, sellepärast et sa ei ole sellist pilti näinud. Aga see on ääretult kurb, sest kui võtta veel 100 200 aastat tagasi, siis inimesed isegi teadsid, mis mingi tähe nimi on kuidas selle järgi suunda määrata ja nii edasi, aga praegu seda ei teata. Nojah, tänapäeval seda ei ole ju, aga eks sellepärast, et targad telefonid on kõigil taskus ja ja need näitavad igal hetkel sinu asukoha ära, nii et, et iseenesest ei ole sul enam vaja tähistaeva järgi orienteeruda kui ainult et lihtsalt eneseharituse mõttes, et sa tead, mis taevas on ja, ja, ja mõnikord, kui sa oledki sellises kohas ja ei saa aru, kuspool on lõuna pool on lääs, siis, siis taevas annab vastuse ära sellele. Millal tuli teil see teadmine, et oleks hea teada ka, mis miski asi seal taevas on ja, ja mis seal toimub? No, ega ta ei olnud lihtsalt niimoodi, et oleks hea teada, vaid eks ta on selline laiem huvi teaduse, tehnika, astronoomia, füüsika-matemaatika, kõigi reaalteaduste vastu, lihtsalt minu isikule tundus huvitav olevat. Ometi ei läinud õppima astronoomiat, astrofüüsik jah, ei läinud küll sellepärast, et sellel ajal ma ei olnud ennast veel leidnud. Aga kuidas see leidmise lugu oli? Ma olen oma hariduselt, olen tegelikult teedeehitusinsener, nii et ma peaksin istuma kuskil büroos pralt joonistama projekte ja mõtlema välja uusi lahendusi, aga aga see periood kestis mu elus natukene tõesti, see oli veel vene ajal ja, ja siis jõuga suunati sind tegema tööd teatud kohtadesse ja, ja, ja siis seal mani oma elukest alustasin. Noh, võib-olla see ei olegi tähtis, kuidas see elu on läinud ja kus ma olen tööd teinud ja mida ma olen teinud, aga aga taeva osas siis ühel hetkel kogu see huvi elas ennast välja läbi kirjanduse ja läbi teleka tollel ajal internetti veel ei olnud. Dokumentaalfilmid, dokumentaalraamatut, füüsika raamatuid, matemaatikaraamatut, astronoomia raamatuid, ja siis Ühel hetkel, kui mul abikaasa mulle teleskoobi kataloogi tõi, siis siis nagu see, et käis nagu klõps ära ja siis ma ostsin omale esimese teleskoobiga. Et nii see sai alguse. Aga millal ta oma esimese observatooriumi ehitasite? See oli vist 2004. aastal, kui ma omale esimese teleskoobi sain, mis ka samal suvel mulle ära varastati. Ja siis ma otsustasin, et panen ta natukene kapitaalsemat paika ja ehitan observatooriumi ümber, nii et 1004 sügisel ma siis sain selle nii-öelda tagahoovi tähetorni valmis vahel. Ja siis te olete kõik selged ööd veetnud tähetornis. Ja kindlasti tollel ajal väga palju, sellepärast et nagu sa algul siin ütlesid, et on vaja endale taevas selgeks teha, kus midagi on. Kui tavaline inimene vaatab taevasse, siis ta teab, et kuu on seal ja kui mõni heledam nii-öelda täht taevas, siis, siis ta võib-olla küsib mõne teadja oma käest, aga, aga rääkimata tähtkujudest või planeetidest või mis iganes me seal näeme Palja silmaga. Ega ega inimesed ju ei tea, üks sigrimigri on seal taevas. Võttis aega ennem kui teie nagu saite aru, et seal on see seal sealt jookseb Linnutee või seal on hoopis mõni muu tähtkujus. See, see ei võta kaua aega, kui sa ju ühte asja südamega ja, ja korralikult teed, siis sa saad väga kergelt ja väga kiiresti asjad selgeks ja, ja abivahendeid on tänapäeval ju tuhandeid ümber, meie ainult iga infokild, mis sa selle kohta vajad, on kahe kliki kaugusel, nii et kui sul on taevakaart ees ja sa sätid ennast samasse asendisse ja vaatad kaardi pealt nii nagu see maakaarti kiloed. Nii, sa näed ka taevas samasugust pilti ja saad aru, kus, mis. Jah, aga mida sealt näha on, sest kui jällegi tavainimene vaatab, siis tavaliselt ma tean isegi, et kui vaatad, siis vaatad, äkki kukub täht alla, et siis saaks midagi soovida. Aga niimoodi, et, et vaadata, mida teie sealt näiteks ootate. Et ma võib-olla ütleks ette niimoodi, et ma praegusel ajal võib-olla viimased paar aastat olen, olen läbi teleskoobi taevast üpris vähe palja silmaga vaadanud või, või nii-öelda et nüüd ma vaatan seda, seda objekti, see on selline selline areng, mis toimub amatöörastronoomidel, et alguses vaadatakse palja silmaga, siis ostetakse väiksem teleskoop, siis ostetakse suurem teleskoop. Ja, ja siis kui sa oled juba enam-vähem oma nähtava taeva üle vaadanud silmaga siis hakkad sa seda pildistama ja mina jõudsin ka pildistamise juurde algul tavalise seebikaameraga nii-öelda seebikaameraga, siis juba peegelkaamera ja siis juba tulevad sellised tugevamad astrofotokaamerad. Minu praegune tegevus on siis taevapildistamine läbi teleskoobi ja see tähendab seda, et, et sellist Palja silmaga vaatamist seal dokulaaristan natukene vähem muidugi. Aga kui sa ütled, et mida taevas näha on, siis taevas on kõik imeline, mida seal näha. Et palja silmaga, kui inimesed vaatama sealt taevast, siis nad näevad heledamad tähti ära. Kusjuures põhjanael ei ole kõige heledam täht, vaid ta on järjekorras alles 18. inimesed arvavad, et põhjanael on kõige heledam taevas. Kõige heledam täht on siirus meie taevas, mis on ka praegusel ajal talvel väga ilusti näha. Kui sa lähed nüüd välja ja vaatad lõuna suunas ja taevas on selge, siis sa näed suurt Orioni tähtkuju oma Orioni udukoguga kõige kuulsama ja kõige tuntum, aga, ja, ja Orioni all kohe on hästi ele täht, nii et see ongi siirus. Vaat siis, aga, aga peale peale tähtede ja, ja tähtkujude on palja silmaga näha ka kuu, mis on suurepärane vaatepilt, tema kogu aeg muutub, jah, ta ju kogu aeg muutub, nii et ta tiirleb ümber maakera ja ta peabki muutuma. Ega muud moodi ei saa. Lisaks veel on taevas näha ka planeedid. Kui ma enne siin mainisin, et inimene vaatab ja näeb mõnda heledamat tähte, siis, siis suure tõenäosusega on see tegelikult üks meie päikesesüsteemi planeet näiteks Jupiter, Marss või Veenus. Ja kuidas teha vahet planeedi või tähe vahel on siis see. Esiteks tähed on nii-öelda fikseeritud taevalaotuses kinni, nad on kogu aeg enam-vähem ühe koha peal, ainult maakera pöörleb siis öösel samamoodi, Tähed liiguvad idast läände, nii nagu päike hommikul tõuseb idast ja loojub läände, eks. Aga planeedid ajas muudavad oma asukohta, nii et kui ta täna on selle koha peal, kus sa teda näed, siis kuu aja pärast on ta juba selle koha pealt edasi liikunud või teises suunas läinud, nii et et see on esimene tunnusmärk, et tegu on planeediga ja teine tunnusmärk on see, et kust saad tähti, vaatad, siis tähed vilguvad, see on tänu siis maa atmosfäärile, tähendab nagu punktvalgused ja atmosfäär siis niivõrd palju mõjutab selle valguse liikumist deta paneb tähe liikuma, aga planeedid on meile tükk maad lähemal ja me näeme planeedi valgust. Näeme kahe silmaga ruumiliselt selles mõttes, et me püüame kinni selle valguse nii planeedi ühelt küljelt kui ka planeedi teiselt küljelt ja atmosfäär kompenseerib selle vilkumise ja see tähendab, et planeedid ei vilgu. Aga kuidas on lood värvidega? Kosmoses väidetavalt värv ei ole või vähemalt nii ilusaid värve, nagu need on tähe atlastesse, kus on siis kaamera kannad ära pildistatud? Jah siin võib-olla peab natukene füüsikasse minema sellise seitsmenda kaheksanda kaheksanda klassi füüsikakursuse korra ette võtma, et, et silm on ka nagu väike fotoaparaat või väike kaamera või väike teleskoop. Ja kui me teeme fotokaameraga pilti, siis me saame värvid kätte keset päeva, kui me öösel pildistame, siis meil on ainult hallid toonid ja see tähendab seda, et me peame natukene säriaega tõstma, ehk siis katik peab olema rohkem avatud, et valgus sinna jõuaks, selle jaoks on valgust vaja, et värve näha. See tähendab seda, et, et et silmaga vaadates me tõesti otseselt värve ei näe, välja arvatud planeedid, mis mul meile lähedal veenus on. Veenus on selline kollakas ja kuu on erinevad, et nii kuidas inimesed oma silmas seda toone näevad kollakas ja, ja hallikas ja mis iganes veel, tema pinnavormid seal näha. Marsson punakas, eks Jupiter on juba natukene kaugemal ja, ja tema otsest värvi ei erista. Aga kui me räägime nüüd süvataeva objektidest, sised saada mõne udukogu galaktika ikka või super Novarjäänik jäänuki või ka tähtedest, kui me räägime, tähed on erivärvilised nende värve kätte, siis me peame neid pildistama, neid värve kätte saada. Sellepärast, et silm ei suuda fikseerida neid nii väheseid footonid pimedal ajal, meil tekiks värviimpulss silmapõhjas ja see liiguks siis meie fikseerime ära, et me näeme värvi, pika, nad on närvilised, Annika on loomulikult värvilised ja, ja iga värv tähistab ka erinevaid keemilisi elemente ja tänu sellele me üldse saame teada, millest, et need taevakehad ja tajuobjektid koosnevad missugustest elementidest. Kuule metalle, avastati mingisugune uus täht ja seal on hästi palju rauda, vesiniku või mida iganes, siis on see kõik tänu sellele, et tema valgus on lastud läbi spektroskoobi mis siis lahutab selle nii-öelda nähtava valguse erinevateks lainepikkusteks ja selle kaudu siis on teada, missugused elemendid selle selle taevakeha küljes on, aga pildistamise juures, et saada nüüd selliseid ilusaid pilte, siis tõesti, kui me vaatame teleskoobi sedasama udukogu, mis mul siin siin ees on, mis me näeme, et, et nendel on kõigil värvid ja hea, kui me teleskoobis seda galaktikat siit vaataksime, siis me läksime sellist halli udukogu. Et me ei erista ühtegi värvi ja seda värvi kätte saada, siis seesama spetsiaalne fotoaparaat, temaga valgustatakse seda tund ja tundide kaupa püütakse seda valgust ja mitte ainult nii-öelda nähtavat valgust, vaid ka läbi erinevate värvifiltrit, ehk siis läbi rohelise, läbi sinise ja läbi punase värvifiltri. Ja hiljem, kui arvutis need erinevad värvikaadrid kokku liidetakse, saame me värvipildi. Ja, ja see on selline, selline kõige ehedam pilt, selline pilt sellest taevakehast, tema värvidega ja loomulikult arvutis ka töödeldakse, et ilma töötlemata ei ole üldse võimalik korralikku pilti saada, et seal on ka muid probleeme nagu näiteks müra ja kõik muud foto pildistamisel tekkivate ebakõlade ebaefektid, siis need tuleb eraldada ja lõpuks siis me saamegi sellise pildikese, kus on ilus värviline objekt ja see oleks siis selline, et kui sa oleksid selle galaktika lähedal ja vaataksid teda, siis umbes niisate ta näeksidki. Aga kuidas on lood nende objektidega, mida võib nimetada siis tundmatuteks, objektideks, mille kohta ei teagi, mis asi ta on, aga midagi seal vilkus ja oli, kui palju olete teie selliseid asju? On see siis kosmoseprügi või, või veini missino, kosmoseprügi on tänapäeval väga hästi kaardistatud, nii et väikene golfipalli suurune prügitükk on. On kataloogides kirjas ja tema orbiidid on, on teada. Muidu ei ole üldse võimalik kosmoserakette ja orbitaaljaamu sinna üles orbiidile pannagi, selleks et sellega peab arvestama. Aga, aga noh, tundmatu objekt on tundmatu objekt, sellele võib-olla ei osata lihtsalt seletust anda. No aga te olete näinud midagi sellist taevasse vaadates, et aru ei saa, mis asi see Ma olen ikka paar korda midagi nagu näinud, millest ma kohe pihta ei saa, eks, et et mis asi see võiks olla, aga kui kui natukene klikid ringi arvutis või siis mõtlen loogilisemalt, siis leiab ikka seletusi ka selliseid maisemaid mitte mitte selliseid müstilisi ufo asju ei leia. No mina ei ole leidnud veel siiamaani. Ega vist ükski astronoom ei ole neid väga leidnud või vähemalt ei ole kuulnud, tavaliselt on keegi teine näinud. Selles ongi asi, et huvitav, et astronoomid väga palju neid ei näe ja, ja, ja teistpidi, igal inimesel on nutitelefon taskus, millel on peal aparaat, millega saab pilti teha ja neid, et aparaat miljardeid vanasti neid ei olnud ju, vanasti oli foto fotoaparaat, kus sees oli seal film ja sellega pilti teha taevast oli väga raske öisel ajal, eks. Või päevasel ajal isegi, kui, kui midagi vilksatas eest, eks, aga kus kohas on kõik need ufod? Ma ei tea, ei ole, talle pole pildi peale jäänud ja võib-olla vale kaamera peamegi õige kaamerale. Kuulge, aga kui palju on avastada sealt, et ikka tõesti, et leitakse uus tähtusk, galaktika on kuskil? Supernoova plahvatab, kui palju olete ise sellistel asjadel peale juhtunud? Ei no mina ei tegele nii-öelda teadvusega selles mõttes, kuigi ma ka hobiastronoomide vastavad, ma ütlen, et hobiastronoomid avastavad suurema osa näiteks komeetidest või asteroidide eest tänapäeval kuigi juba profession, naalsed observatooriumi hakkavad seda kohta üle võtma selleks et nende robotjaamad vaatavad 24 tundi taevast ja, ja arvuti teatavasti väga kiiresti saab aru, millega on tegemist, kas on, kas on see mingi uus objekt, mida kataloogis ei ole, kas ta liigub, mis orbiidil ta liigub ja see käib väga, väga kiirelt. Aga sellest sõltumata ja hobiastronoomid teevad selliseid avastusi väga palju. Noh, kuigi kuigi ka nemad on spetsialiseerunud, et, et kõik kõik, kõik ei ole sellised, kes pildistavad taevast lihtsalt, et oleks, saaks ilusa pildi ja tunneks mõnu. Vaid nad ongi spetsialiseerunud sellele, et, et nad otsivadki komeete näiteks otsivad uusi asteroide, eks ja voi olen minagi neid väga palju näinud, sellepärast et nagu ma enne ütlesin, siis üks pildistamise sessioon kestab tunde. Ja, ja selle tundide jooksul sa saad erinevaid kaadreid, näiteks kümneminutilised kaadreid saada umbes 20 tükki ja kui sa pärast kõik need kaadrid võtavad oma Läti ja, ja paned nad kiiresti nii-öelda filmina liikuma siis tähed on fikseeritud paigas. Aga kõik ülejäänud objektid, mis fikseeritud paigas ei ole, need liiguvad seal pildi peal ja, ja siis tekivad sinna igasuguseid jooned. Ja need jooned on tavaliselt satelliidid, mis satuvad üle selle pildi kaatri pildistamise ajal lendama. Aga mõnikord tekivad ka sinna mittenähtavad jooned, aga kui sa kiiresti läbi klikid, siis sa näed, et punkt üks punkt, mis liigub kiiresti edasi siis tegemist on mingisuguse asteroidi, mis parajasti sealt kaadrist läbi jooksis. Hea, et teada saada, kas see asteroid on nüüd siis näiteks uus, mida pole enne nähtud. Või siis avastatud, siis selle jaoks on jälle Homade lehed veebis, kuhu sa sisestad need koordinaadid, oma kellaaja, oma asukoha, kus sa seda sündmust nägid? Ja vastuseks saad sa siis, kas selle koha peal oli sellel hetkel mingi teatud juba katalogiseeritud asteroid ja kui ei olnud, siis sa oledki avastanud. Mina olen neid asteroide. Ma arvan, et sadu ja sadu ja sadu oma piltide pealt leidnud ja ma olen ikka alati ka üle kontrollinud, et ma ei ole veel siiamaani ühtegi uut avastanud. Aga need ei ole ohtlikud inimestele, siin oli hiljuti juttu 21.-st detsembrist, mida kardeti, et tuleb küll nii viiru, küll ma ei tea, kes veel kõik, et kuidas nende asteroidide kohta. Jah, näed täna täna on juba 21 on möödas ja, ja ikka oleme veel elus. Huvitav küll, see suur pettumus, mis kogu vandenõuteoreetikutele nüüd on valmistatud, aga aga asteroidid võivad olla ka ohtlikud ja maa ajalugu on seda näidanud ja ja et näha kõige otsesemalt jälg asteroidi tugevusest ja tema tema tegevuses, siis noh, vaadake kasvõi läbi binokli kuud, siis te näete neid kraatreid, need on kõik tekitatud kosmoses, prügi komeetide asteroidide poolt. Eks me sinna kukkunud ja need jäljed jätnud ja need jäljed paistavad küll ka läbi binokli, sellised tillukesed, aga aga tegelikult on nende läbimatud sadadest meetritest, kuni kümnete ja kümnete ja sadade kilomeetrite Ni maa peal on erosioon, sellised jäljed kõik juba ära kustutanud aastamiljonite jooksul, aga, aga noh, meil ja kõige kõige lähem koht on Saaremaal kaaliseks, kus on ilus ilus kraatori järgi ja see ei ole mitte seal ainuke, vaid seal ümberkaudu on veel neid seal vis 10 umbes 10 tükki. Mis tollest ajast jäid? Ja noh, kui me meenutame veel seda 65 miljoni aasta tagust sündmust, kus asteroid, mis Yucatani poolsaare lähedale kukkus dinosaurused maa pealt ära pühkis ja siis on see hea võrdlus, et võib ka nii minna ja ilmselt ka kunagi läheb kui, kui inimkond ei suuda seda ise ära hoida nende dinosauruste kohta on veel üks huvitav fakt, et kui see suur taevakera siia maakerale kukkus, siis siis käis suur pauk ja maakera langes ligi 1000-ks aastaks sellisesse nii-öelda tuumatalve, kus päikest ei olnud nähagi. Ja tegelikult dinosaurused ei surnud välja mitte ühe päevaga, vaid kulus veel kolm miljonit aastat, enne kui nad surid. Aga teistpidi oli jälle see hea ja tänu sellele said nagu imetajaid hakata oma oma elukäiku arendama ja evolutsioon neid vormima, selleks et me siin laua taga pralt istuda saaksime. Kuulge, aga, kui hea mõte on vaadata tähistaevast just läbi binokli, te ütlesite, et Kuu on nagu kenasti vaadata, aga tavalised tähed. Ja muidugi, ja see binokkel annab niivõrd head ja korralikku suurendust, et et kui sa palja silmaga heas pimedas kohas näed linnuteed sellise uduse jutina, siis binokkel juba helistab need tähed seal ära. Binokkel on kõige esimene esimene riistapuu, millega taevahuviline võiks alustada oma vaatlust. No kui palju või kui suure osa taevast olete teie ära vaadanud ja mis seal del vaatamata. Me elame siin maakera peal, mis on kerakujuline ja see tähendab näeme ainult ühte osa taevast, teisel pool maakera on teistsugune taevas, aga te olete ju ka seda? Jah, ma olen ikka ekvaatori taha ka sattunud ja ka seal taevast vaadanud, aga loomulikult, ega ma seal ei ole kõiki asju üle vaadanud ja, ja neid asju on ka tuhandeid ja tuhandeid, kõike võib-olla ei jõuagi oma elu jooksul ära vaadata, aga aga siin meie, Eesti taevas on enam-vähem palja silmaga, teleskoobiga on kõik objektid enam-vähem üle vaadatud ja suurem osa nendest ka üles pildistatud. Nii et ausalt öelda, mõnikord ma isegi tunnen, et mida ma täna teen, siis, siis ma siis ma vaatan seda, seda ei, ma olen juba nendega tegelenud ja siis on ainuke võimalus minna sügavuti veel edasi. Ehk siis vaadata veelgi kaugemaid objekte ja veelgi nõrgemaid objekti, aga selle jaoks on vaja veelgi suuremat teleskoopi. Aga tänapäeval amatööride käesolevat suured teleskoobid on võrreldavad. Ütleme, et 10 aasta taguste professionaalsete teleskoopidega, eks. Nii et nendega, nagu enne rääkisime, ka tehakse palju suuri avastusi. Et ka minu teleskoop on selline. Kaabliga, näete sellega? August on raske hinnata, eks, et pigem pigem tuleb öelda, et kui palju ta suurendust annab, kui ma sinna sisse piilun ja, ja, ja, ja kas ma seda objektilt, mis on seal kaugel, marsi nägu, aitäh. Ja Marsi näeb loomulikult ära, isegi Marsi polaaralad näeb ära jäätükid, mis seal üleval polaaraladel on nagu maakeraga pealgi rääkimata Jupiteri erinevatest nendest ühenditest. Suur punane laik, mis seal peal ilusti pöörleb, silmaga on näha, kuidas ta pöörleb Jupiter üpris üpris kiiresti pöörleb ümber oma telje, niiet et kaheksa tunniga ta laseb selle punase laigu ilusti sul näost mööda. Noh, rääkimata kuust muidugi, rääkimata kaugetest galaktikatest, mille üksikud tähed on näha, eks eri teistes galaktikutes. Aga seal ei paista mõnda sellist tähte nagu, mis meenutaks planeeti maa või midagi meie päikesetaolist. Ka planeete ei näe ja planeedid ja tähed on erinevad asjad, täht on see, mis, mis põleb ja annab energiat ja ja planeet on siis see, mis tiirleb ümber tema ja ta võib-olla siis gaasiline või, või selline kivitükk, nagu on, on maakera planeete küll kahjuks veel palja silmaga. Kuigi esimesed NEED pildistatud tulemused on tehtud siis teiste tähtede ümber asuvatest paarist planeedist on saadud pildid küll ainult ka selliste valgus täppidena, eks mitte mitte nagu konkreetselt lähemalt peetava avastatakse ikka teiste meetoditega ja, ja selle jaoks on vahelisi riistapuid, kui okulargus sisse piiluda. Te olete ühes intervjuus öelnud, et inimkonna tulevik, see on kosmos tuleks kosmosesse minna. No ilmselt inimene läheb, ta on ju oma olemuselt uudishimulik hinda. Aga te olete ju nii palju vaadanud, kuhu seal minna pole ju teist maad. No no tegelikult on see nii sügav ja filosoofiline ja pikk-pikk vastus sellele küsimusele aga, aga no mis variante on inimkonnale ka, ei ole muud mingit varianti, kui minna sinna, kui me siin maailma lõpust rääkisime, siis maailma lõpp nii või naa saabub küll mitte mitte mingisuguse olematu nii vooru planeedi pealt või mingi mingi muu müstilise sündmuse tõttu, vaid vaid meie päike kulutab oma kütuse ära ja ja miljardi aasta pärast hakkab ta juba niivõrd kuumaks minema, ookeanid hakkavad kuivama ja, ja viie miljardi aasta pärast. Ta muutub päike punaseks, Hiiuks. Eks ta paisub niivõrd suureks, et ta sööb maakera enda sisse ära ja maakera enam ei ole. Noh, sinna on muidugi veel kaua aega. Vahepeal võib juhtuda, et tuleb järgmine asteroid, mis dinosaurused ära pühkis püüka inimkonna minema või siis siin lähedal võib mõni supernoova plahvatada, mis meie atmosfääri siis minema pühib ja me praeme siin kõik nagu mikro mikroahjus ennast kõrbenuks ära. Ja selliseid reaalseid stsenaariumeid on veel ja veel. Aga niikaua, kuni seda ei toimu nii kaua, inimhing ikkagi uurib seda asja Daci ja ta tahab kuhugile minna, nii et ka ka kuu peale mindi ju, mida Kennedy ütles, et me ei läinud sinna lihtsalt sellepärast, et et me peaksime kuhugile minema vaid sellepärast, et inimloomus on selline ja me peame avastama neid asju ja me peame kohapeale minema ja et näha ja katsuda neid asju. Ja küllap järgmine sihtkoht ongi Marss, kuhu inimkond läheb. No siin on pilet ka pool piletit taskus kosmosereisile, et olla esimene Eesti kosmoseturist, kui kaugel see reis on ja kui lähedal ta on, et millal võiks minna? Selle esimese kohta ma ütleks, et üks eesti inimene on meil selle pileti ostnud on küll jäänud anonüümseks, nii et, et see ei pruugi kindel olla, kas ma olen esimene, aga, aga praeguste plaanide järgi peaks toimuma, et selle kohe algavad aasta teises pooles või siis või siis järgmise aasta jooksul, nii et aasta-poolteist ma arvan, et siis äkki võiks midagi toimuda juba. Aga see reis on teil ajendatud uudishimust või teadmishimust võilillest. Nojah, noh, kui me käime ta nagu turismireisideks, nii et, et kui me lähme Amazonase džunglisse, siis me lähme ju ka sinna, et näha ja teada, saada ja tunda ja ja vaheldust ja, ja kõike muud, mis selle, mis selle kogemusega kaasneb. Positiivsed elamused. Teil on tähtedega, mul on tunne selline kindel suhe, et teate täpselt, mis nad on, kus nad asuvad, et kas sinna jääb vahele ruumiga muidu unistustele ja sellisele nagu ikka on, et tähti vaadatakse siis luuletada, luuletusi kirjutama ja muusikud laule looma. Kui palju on nagu seal sellist unistamist ja, või on, on nagu sellised arvud oma nimede, numbrite tähtedega. Ei, ma olen mõned aastad tagasi, üks aastat viis tagasi ma ma enda jaoks kirjutasin ühe väikse jutu selle peale valmis, kus ma nimetasin neid tähistaevas kui ka seda igapäevast olemist kaheks paralleelseks Universumiks kus üks on see, kus sa vaatad ja tunnetad ennast sellisena, et sa tegelikult ei ole mitte keegi kogu selle universumi kõrval ja teine siis universum, on see meie igapäevane elu. Et, et see on selline filosoofiline mõttekäik, mis selle asjaga on tekkinud, aga ma võib-olla võtan mõne inimese sellist, sellist emotsiooni maha ka sellist otsest otsest, et mingisugust unistust nagu tähtedega mul mul tegelikult küll väga ei ole, et et see on väga ilus hobi ja annab väga palju positiivset elamust ja annab väga palju teadmisi. Ja teadmised on tänapäeval ju väga tähtis, siis sa oskad eristada seda, kas tuleb maailma lõpp või tulemaailmalõpp ja kui ta tuleb, siis kuidas ta tuleb, kas ta tuleb nii vooru läbi või ta tuleb tegelikult kosmilise sündmuse läbi, mis on, mis on ettearvatav ja, ja etega teada. No ma usun, et selleni on veel miljoneid, võibolla miljardeid aastaid. Võib-olla ongi, aitäh teile saatesse tulemast, Raivo Hein ja soovime head vana aasta lõppu. Ilusat uut aastat. Suured tänud, suured tänud ja inimesed vaadake ikka taevasse, sellepärast et, et see on väga kihvt ja, ja tunnetage seda suurust, mis tegelikult jääb ka minule hoomamatuks on niivõrd suur ja võimas tühjus, mis seal üleval olla. Ani Pligressis kaks. Kõveri. Ma ei tea, kas see laul tuli teile tuttav, et kunagi oli selline lastefilm nagu punamütsike, kus siis laul. Kõlas esimest korda minu kõrvade jaoks, aga selle viimase versiooni laulis sisse näiteks lauljanna Boriss kripentsikov, akvaariumi solist, laulis oli siis tähtedest. Aga meil on veel juttu selles tunnis, kuigi on täna neljapäev ja fotokool on meil tavaliselt eetris olnud kolmapäeviti, siis on väike erand, sest kolmapäevasid selles aastas rohkem enam ei ole. Nii tulebki neljapäeval ära rääkida need jutud, mis oleks muidu tunud rääki leida. Niisiis kohe varsti algab fotokool ja Kaupo Kikas teeb väikese tagasivaate möödubale aastal, et siis fotograafias on tähelepanuväärsed toimunud ja, ja millele tasuks siis tähelepanu pöörata ka selles saates, nii et õige varsti pärast järgmist lugu fotograkest. Aastavahetus tuleb üha lähemale ja tavaliselt vaadatakse siis natukene ka tagasi, et mida see aasta on toonud, mis sel aastal on olnud teistmoodi erilist ning täna Kaupo Kikasega vaatakski tagasi, et mida on toonud see aasta fotograafidele, mida põnevat on siis sealt silma hakanud kaubame kõigepealt tahaks teada, et mis on nagu fototehnikas muutunud või kas on muutunud midagi fotouudiseid. Jah, ma kammisin natukene uudiseid läbi ja vaatasin, et mida siis 2012 aasta fotograafiale nii-öelda tõi kõige laiemas plaanis ja kirjutasin endale siia paberi peale välja kokku seitse, seitse, kaheksa märksõna, millest ehk võiks mõne sõnaga rääkida. Ja kui sa küsisid nii-öelda tehnika koha pealt, siis nii naljakas kui see ka ei ole, siis kaks uudist, mida ma tehnikast välja vaatasin, ei ole tegelikult otseselt moodsa tehnikaga absoluutselt kuidagi seotud, vaid pigem on, on tagasivaated minevik. Esimene uudis, mida võiks tehnika valdkonda liigitada, on selline nii-öelda kurb teade, et firma kodak lõpetab täielikult filmitootmise. Ja ilmselt enamus inimesi, eriti noori inimesi, paneb see õlgu kehitama. Nüüd võib-olla paljud pole kunagi fotofilmi käes hoidnudki, aga, aga vanemate või kauem pildistanud inimeste jaoks. Esiteks on filmil taotluslik roll, et, et tegelikult me ei saa nagu üle ega ümber, kui võtame digikaamera kätte, siis, siis tegelikult läheb ju kõik see, mis seal digikaamera sees on ajalooliselt ja nii-öelda tagasi ikkagi filmi juurde. Ja kes on kunagi filmiga alustanud pildistamist, siis selle jaoks jääb film armsaks armsaks elu lõpuni. Ja kodaki puhul on siis kõige nagu, nagu kurvem, tähtsam see, et kodak sisuliselt Ameerikast tähistas tegelikult SÕNA fotograafiat, see oli praktiliselt sünonüüm. Kui inimesed hakkasid seal sajandi esimeses pooles pildistama lihtsamate Fotakatega, siis üks kõige kuulsamaid oli kodak Brauni millega ja millega nii-öelda tavainimene sai ka pilti teha ja mis on kõige naljakam, et sõna nagu pildistama ei olnudki? Rahval käibes oli käibes sõna-, lets, kodak, teeme kodakit. Nii et nii kummaline kui see ka ei ole, oli see kodak nii valdav ja nii staatus, nii niukses sellise sümboliga bränd, et, et ta oli sõna fotograafia sünonüüm. Ja täna siis sellel aastal võime siis nii-öelda väärika vana firma matuseid pidada tegelikult, et kuigi firma ise on veel elus küll võitleb pankrotti ja ääre peal ja saneerimisega, siis filmitootmine on nüüd lõpetatud ja käivad veel küll läbirääkimised, et kas keegi, äkki keegi teine hakkab selle nime all veel filmi edasi tootma, kuna tegelikult fotofilmile, nii uskumatu kui see ka ei ole, on täiesti oma tulevik olemas. Loomulikult, see ei ole enam massiline, aga fotofilmile tulevad väga paljud just sellised kunstilised pildistajad tagasi, kuna digikujutis on kuidagi nii tavaline, nii massiline, temal puudub selline unikaalsuse ainulaadsus, mida ta võib sulle pakkuda just nimelt film, sest et teatavasti maailmas ei ole olemas mitte ühtegi samasugust filmikaadrit, iga filmi kaader unikaalne. Nii et tegelikult viimastel aastatel on hoopis vaikselt-vaikselt filmi juurde hakatud tagasi pöörduma, et, et see ei saa kunagi massiliseks, aga siiski filmitootjad päris lõpuni ära kindlasti ei kao. Nii et esimene tehnika uudis on selline päike tagasivaatav noogutus ja lehvitus siis kodaki filmile. Teine, täiesti risti vastupidi käiv ja natuke isegi kummaline ja naljakas uudis on see, et igal aastal püstitatakse uus kaamera hinnarekord ja kui keegi ütleb, et kaamera ja kallis ja kõige kallim ja kindlasti mõeldakse, et tegu on mingisuguse kosmoselaeva futuristliku, moodsa digikaameraga, absoluutselt ei ole see nii, vaid 1,7 miljoni euroga vahetas omanikku siis üks legendaarne vana Leica m3 d kaamera, mille eelmine omanik oli David taglastanc on ajakirja Life fotograaf, kes siis kajastus ka selle kaameraga Vietnami sõda. Nii et kui me vaatame üldist maailmapilti, kus on ebastabiilsus, majanduslangus, tohutu teadmatus tuleviku eest ees ja siis me vaatame, et igal aastal ostetakse aina suuremate miljonite eest mõni rariteetne kaamera, siis see tundubki lauset öelda. Tobe ja fotograafiast väga kaugel olev, aga sellegipoolest selle väärtuse sellele kaamerale annab just nimelt David taglastancan, kes sellesama kaameraga Vietnami sõjas need pildid tegi. Nii et 1,7 miljonit eurot on keegi käinud välja ühe kaamera eest, mille ta endale kodus riiulisse asetab. Ja selliseid klassikalises mõttes tehnikauudiseid ausalt öelda, ma isegi äkki ma ei hakkaks, kuna uusi kaameraid tuleb kogu aeg välja, uusi objektiive tuleb kogu aeg välja aina rohkem megapiksleid, aina pikemad ruumid ja nii edasi ja nii edasi. See kõik on juba niivõrd tavapäraseks tehnilise progressi osaks muutunud, et ausalt öelda seda uudiseks pidada on juba päris päris nii-öelda rasked. Pigem oleks uudis see, kui need kaamerad ei areneks sellises tempos edasi ja ei tuleks muudkui megapiksleid juurde ja mida kõike veel. Ma küsin selle, mida kõike veel kohta, et kas on juba ka selline kaamera olemas, et teed pildi ja siis ta ise redusseerib ära inimese ja teeb selle kõik selliseks hüperreaalseks hüperilus. Vot see hüperilu on niisugune väga suhteline termin, et ma arvan isegi meie sinuga näeme ilu üsna erinevalt ja kui meie kaamera prooviks teha vastavalt siis minu kaamera sinu maitse järgi kedagi hüppel ilusaks ja minu oma sinu maitse järgi siis ilmselt lõpeks väikse väikse väikse katastroofiga, aga ja igasugused pilditöötlusprogrammid on juba ammu kaamerate sisse kolitud, sul on täiesti õigus. Tehakse inimese nii-öelda, võetakse näost kortse ära, võetakse punaseid silmi ära, mida kõike veel juba kaamera sees. Nii et et ütleme tõepoolest tegelikult sinu küsimusele, vastus on JAH kaamera kaamera sees juba programmid teevad seda kõike, aga iseküsimus on jällegi see nii-öelda selle tegelikult vajalikkus, eks, et eks see kõik tüürib, tüürib fotograafiast aina kaugemale ja aina rohkem mingisuguse muu meediumi poole. Aga mõni hea uudis Eestist? Kaks toredat uudist, mis ma välja võtsin sellest aastast üks on siit suhteliselt hiljutine ja teine on aasta täiesti aasta algusest ja need on mõlemad seotud tegelikult rahastamisega, mis siin salata, fotokunstnike või, või, või fotograafide jaoks, kes loovad midagi muud kui lihtsalt kliendile ilusaid pilte. Nende jaoks on Eestis väga-väga puudulik võimalus üldse oma projekte rahastada. Ja seda ainulaadsem on, et me vaikselt jõuame mõndade asjadega ka nii-öelda läänemaailmale järgi, kus sellised rahastusmudeleid tohutult palju. Et läänemaailma esiteks ka lihtsalt jõukad inimesed, kes on intelligentsed, on aru saanud, et see ühiskonnale tagasi andmine läbi kunsti on niivõrd mitmekordne investeering, et see, kui sa oled jõukas mees, ostad endale selle 1,7 miljoni Leica kaamera, siis ühiskond ei saa sellest mitte midagi tagasi. Samamoodi on väga kaheldav, seega, kui palju saab ühiskond tagasi, kui sa paned vormeli peale oma logo või mõnele kuulsale sportlasele kõhu peale. Küll, aga see, kui sa annad kasvõi nii-öelda pisikese seemne raha mõne kunstiprojekti algeks siis elab oma eluaastaid kümneid ja loodetavasti sadu. Maailmas on see tõesti väga levinud, aga Eestis neid rahastus ja on väga vähe, aga need kaks projekti, millest ma rääkida tahtsin, esimene aasta algusest on Artprindi noore kunstniku stipendium mille siis võitis sellel aastal fotograaf Renee Altrov. Ja see stipendium ei hõlma endas küll nii-öelda keegi ulata kellelegi rahapakki, aga Artprindi poolt valmistatakse, trükitakse, vormistatakse ülikvaliteetne noore fotokunstniku näituseprojekt ja sinna hulka käivad siis ka näitusepinnad ja meediaga kajastus ja abi selle näituse noh, igakülgselt vormistamisel ja transpordil. Et kui vahest mõeldakse, et mis see pildi trükkimine maksab, siis tegelikult sellise fotograafias on kasutusel selline termin nagu muuseumikvaliteet, et see tähendab seda, et see peab vastama väga kõrgetele nõuetele, et ka mõni muuseum sinu näitust nendele kollektsioon ei tahaks. Ja näiteks selline muuseumi kvaliteedis näituse vormistamine valmistamine võib maksta vabalt 10000 20000 eurot ja see ei ole üldse midagi nii erilist. Nii et see on väga suur asi, et üks noor fotokunstnik saab niimoodi väikse nii-öelda selja tagant oma iseseisvasse ellu ja, ja see oli tõesti võimas näitus ja Renee Altrov tegi väga-väga ilusa töö ja järgmise aasta alguses siis on juba järgmine noor kunstnik, kes selle stipendiumi saab. Teine rahastus, millest ma tahtsin rääkida, on hooandja nimeline projekt, sellega saavad kõik kuulajad ka ise tutvuda hooandja poee lehelt. Ja see on siis ühisrahastusprojekt, mis tähendab seda, et iga inimene, iga raadiokuulaja võib valida endale mõne kultuuriprojekti, mida ta toetada tahab, kasvõi ühe euroga ja saab seda teha. Ja sealt sai siis tuule tiibadesse, kui eelmine oli noore fotokunstniku stipendiumi, siis võib öelda, et see on vanameistri vanameistristipendium, et minu isiklik suur lemmik ja ma arvan, Eesti fotograafia fotokunsti. Suur nimi Peeter Laurits sai hooandja abiga lõpuks valmis oma fotokunsti nii-öelda kogumikalbumi mis on väga-väga kaunis ja tõesti väga tõsiseltvõetav raamat igas aspektis, et, et sellel on nii palju dimensioone, nii palju sügavust ja, ja kui veel raputada nüüd pähe tuhka meie meie kultuurirahastusele, siis uskumatu väga selline mees nagu Peeter Laurits oli proovinud oma raamatut viis-kuus aastat ära rahastada ja selleks ei olnud mitte mingeid võimalusi, kuni kuni kuni leidus hooandja ja läbi hooandja, siis kõik ka vabatahtlikud, kes selle raamatu suurima heameelega üheskoos ära rahastasid, et tõeliselt ilus jaa, jaa ja võimas sündmus üheskoos luua midagi niimoodi, et igaüks paneb sinna mosaiiki ühe killu täpselt nii suure killu, kui ta tunneb, et ta parasjagu tahab ja saab sinna asetada ja kokkutelk tekib üks uhke tervik. Sellega on ilus lõpetada, aitäh sulle, Kaupo Kikkas ja head vana aasta lõppu ning kohtume sinuga taas uuel aastal.