Tere, kultuurikajas stuudios täna maris Johannes, mina räägime. Ilmunud kaheköiteline suurteos, Eesti rahva elulood. Suurejooneline nüüdistantsu festival, evolutsioon 2000 Tallinnas. Mozarti Cosi fan tutte Tartus Peeter Laurits linnagaleriis Urmas Viik Rotermanni soolalaos. Kultuurielu tippsündmused on seotud Eesti vabariigi aastapäevaga. Elutöö preemia jäid, jagas nii avatud Eesti fond kui Eesti riik. Kui silmitseda riigipreemiate nimekirja, siis vulgaarne järeldus asjast, et on hästi mehine kultuuri aasta ei ühtegi naiste autasustatud seas. Ja ta oli hea aasta eesti kunstile hommikul keskküla pjedestaalil. Aga preemiad on jagatud, karavan liigub edasi. Üks ilus raamat jääb samuti tähistama seda Eesti riigi sünnipäeva. Nimelt esitleti möödunud nädalal Eesti rahva elulugude kaheköitelist kogumikku aastatepikkune töö, mille eestvedaja ja ta on olnud ühendus Eesti elulood ja kirjandusmuuseum, kus kaasa löönud tuhanded elulookirjutajad ja asja juures olnud nii Jaan Kross, Marju Lauristin, Merle Karusoo, Rutt Hinrikus kui teised on lõpuks kaante vahele jõudnud ja siit jätkab juba mari tarand. Tänavuse iseseisvuspäeva märgiks jääb mulle kohtumine oma rahvuskaaslastega mitte ainult Pika Hermanni all silmad lipul või päikselise Vabaduse väljaku ääres paraadi jälgides vaid hoopis raamatukaante vahel. Eesti rahva elulood, kaks paksu köidet, sajandi 100 elulugu. Raamatusse ei pääsenud inimesed mingil erilisel moel vaid enda kirjutatud Eesti kirjandusmuuseumisse saadetud elulugude kaudu. Nii jutustavad meile oma loo tugevad ja veidi nõrgemad saatuse lemmikud ja elu hammasrataste vahele jäänud jutustavad tavalised Eesti mehed ja naised, kellest igaüks võib öelda. See on minu ainukordne elu. Kuid lugege lõiku Eesti vabariigi presidendi Lennart Mere saatesõnast raamatule. Lennart Meri oli sajandi eluloopatroon. Ta kirjutab raamatu kohta. Võiksime seda võrrelda mosaiikpildiga millel vormilt värvilt erinevad kivikesed omandavad mõtte ja kuju alles siis, kui nad on suures tervikus oma koha leidnud. Niisiis ei ole ükski elulugu oma ettevõttes ajalooallikas, kuid raamat tervikuna seda kahtlemata on. Ja ajalooallikas on ka iga kirjutaja, kes siia kaante vahele oma kordumatu elukogemuse on lisanud või lisamata jätnud. Sest mitte ükski küüditaja ei ole kirjandusmuuseumi üleskutset kuuldavad. Nüüd kas see kõneleb häbist süütundest hirmust, et Eesti vabariigi taastamisel võib õigusriik võtta kasutusele neid samu inimsusevastaseid võtteid, mida nemad kasutasid oma kaaskodanike ja Eesti vabariigireetmisele. Eesti ajaloo kogemus vajab ka küüditajate ja Kvislingite elulugusid mitte kättemaksuks, vaid mõistmiseks. Võitja tunnus on suuremeelsus. Siinsete sajandi 100 elulugu, astuvad neid tuhandete lugejate ette ja alustavad uut, mitte kunagi lõppevat teekonda. Meie rahva ühismälus. Raamatu sõnum ongi ülimalt lihtne. Iga Eesti vabariigi kodanik kannab kuidas Eesti vabariigi ja kõigi eelnevate sajandite ajalugu et seda ikka ja uuesti parimal moel taasluua. Need olid Lennart Mere saatesõnad raamatule. Raamatu koostaja Rutt Hinrikus, kes selle suur töö eest pälvis ka teenetemärgi. On teose põhjalikult sisse juhatanud ja tema rääkis ka sel meeldejääval õhtupoolel mil raamatu autorid ja raamatutegijad kogunesid Estonia talveaeda. Elulugu on mälu ja kui koguti rahvaluulet 19. sajandi lõpul, siis koguti kollektiivset mälu. Kui me kogume inimeste elulugusid, siis seda võiks nimetada individuaalse mälu kogumiseks. Üks raamatu esimesi lugejaid käsikirjas juba on kunstnik Jüri Arrak, kes raamatu kaanekujunduse on teinud ja ta väitis, et sai sellest materjalist väga suure emotsionaalse laengu. Kui mul see töö anti, siis loomulikult tekivad mingisugused kavandid ja visioonid, et kuidas seda teostada. Sai mõeldud nii ja naa, aga juba algusest oli mulle selge, et need on näod. See on loomulikult mitte 100 portree ja loomulikult siin ei ole ühtegi portreed. Aga lihtsalt näod, mis sümboliseerivad meie inimesi. Ma pean muidugi ühe saladuse pihtima. Kui ma hakkasin neid tegema, mul on niisugune suur töölauda ateljees, siis ma laotasin laiali kõik fotod oma suguvõsast, mis mul oli, ja raamatu kaane ülemine keskmine naisfiguur on minu vanavanaema. Mitte täpselt, aga, aga see on see esiema nii kaugele, kui ma tean. Olen nüüd juba mitu õhtut veetnud selle paksu raamatuga. Astun mulle tundmatute inimeste ellu ega saa enam pilku ridadelt lahti kiskuda. Lihtsas ja paiguti väga karmis stiilis jutustavad kümned kümned tasahääli oma lugu. Ja see puudutab, peab puudutama. Nende kaante vahelt tõusevad esile nii Stalinlikud kui Hitlerlikud surmalaagrid. Seal on pikad seiklusrikkad, ohtlikud kannatusterohked teekonnad itta ja läände kaugele teise maailma otsa. Seal on lahkumisi väga palju, väga lõplikke lahkumisi ja väga palju väga väärtuslikke kohtumisi. Kuid kas valitseb nende raamatukaante vahel leppimine, andestamine, mõistmine ja rahu? Või ütleme siis vähemalt tasakaal? Rutt Hinrikus. Ma arvan, et päris rahu ja tasakaalu päris objektiivselt ühtede raamatukaante vahele panna on selle pärast raske. Kogusime need lood viimase 10 aasta jooksul, nii nagu Win Jaan Kross väga õigesti ütles, 15 aastat tagasi ei oleks saanud niisugust raamatut avaldada, see oleks olnud keelatud elulugude raamat või vähemalt osa nendest elulugudest oleksid olnud keelatud ja sellepärast paratamatult praegu kirjutavad nende inimesed rohkem, kes ei saanud varem kirjutada ja sellepärast oli meile pigem tuli pingutada, et leida ja neid inimesi, kes kirjutasid varem ja kes ei taha võib-olla praegu mu elulugu kirjutada, et saavutada mingit tasakaalu. On muidugi asju, mida minu arvates ei saa unustada ja sellepärast on minu jaoks oluline püüda sinnapoole. Ja ma arvan, mitte minu meie kõikide jaoks, et saaks avaldada ka mõned valitud Eesti elulugusid inglise keeles ja miks mitte mitmetes teistes keeltes. Ma peaksin väga oluliseks Eesti elulugude avaldamist vene keeles. Ja kaudu peaksime oma lugudest rääkima ka teistele. Ja selle mõtiskluse lõpuks kaks tsitaati. Esimene raamatu esimese osa esimese autori, 1905. aastal sündinud ja nüüd juba meie hulgast lahkunud hilja lille elulugu lõpeb nii. Kokkuvõtteks võin öelda, et rasked ajad ja olud õpetasid elu ja inimesi hindama palju avaramast vaatevinklist. Ka kujunevad ümber omaenda väiklased seisukohad. Olen elus kohtunud väga erinevate inimestega, kõik nad on täiendanud minu siseilma. Ja raamatu teise köite lõpetab sümboolse elulooga, sest nii see elulugu saab olla mehel, kes on sündinud aastal 1992. Andres Tamm. Ja ta kirjutab, nii. Kui ma suureks kasvan, jään siiasamasse isa ema koju elama. Mõtlen, et teen siia sellise asja, et elekter kunagi ära ei läheks. Siis tahaks leiutada auto, mis ise sõidaks, tahaks ka roboti leiutada, mis kõik ära teeks, mina ainult magaks, sööks ja jooks ja tahaks nii teha, et inimesed ei peaks maksma. Kõik asjad oleksid tasuta. Ainult teiste asju ei tohi võtta. Eesti riik jääb alles. Ma mõtlen siiamaale veel suuremaid maju teha. Pilvelõhkujaid kosmosemaju Eestimaale tahaks tegelikult ühe maailma kõige kõrgema torni ehitada. Siis oleks ka Eestis midagi maailma kõige suurem. Urmas Viik meie keskmise põlvkonna üks jõulisemaid kunstnikke on avamas oma personaalnäitust Rotermanni soolalaos, jätkab Kerttu Soans. See on väga ebatavaline, näitus ehmatab ära, see on kõik nii ebatraditsiooniline ja samas kuidagi ka nii unenäoline. Eks Urmas räägib nüüd lähemalt, mis on näituse nimi ja mida need mulaažid, need nagu päris inimesed siin kujutavad. Näituse nimi Rutt, hinga panna, hingab, ütleme näituse nimetamisel püüdsin olla võimalikult selgepiiriline, anda võimalikult vähe selliseid sümboolse tõlgendamise võimalusi. Vaata, kes seda näitust vaatama tuleb, siis võiks ette kujutada seda olekut, milles nad mulaasid, on tekkinud. Taasiseenesest on keha koopia ja tähendab, see menetlus on olnud selline, et inimene on valatud kipsi. Ja seejärel võetud segi seda pealt ära ja sellest saadud vorm ja vormi abil siis on teostatud needsamad jäljendid, mis siin näitasin, nüüd on aga see olek. Kui inimene valatakse kipsi, siis Rade pea näiteks kipsis, siis kaovad ka kõik helid ümbritsevad helid, niiet ta kuuleb ainult ise nõnda hingamist ja see olek võib-olla mingil määral aitab ka, nagu seda näitust mõista. Kui saab käia siin seda näitust vaatamas siis lisandub nendele mulaažidele ka video. Paarile-kolmele sellele figuurile videoprojektsioon, mis justkui elavdaks neid figuure, mis iseenesest on nagu hetkejäädvustused, video iseenesest on ka ju illusoorne, et ta oleks justkui liikuda justkui ela. Ruti Anna on päriselt olemasolevad inimesed, Anna on sinu kümneaastane tütar ja Rütan täisjõus naisterahvas, nii et see, et sa oled neid kasutanud ka lausa pealkirjas, et sa ei ole öelnud lihtsalt hingamine, kas see näitab ka mingisugust erilisemat suhet nendesse modellidesse? Rott on küll olnud modellina ja annasse, muidugi on eriline suhe, sellepärast annan mõelda, tütar et tegelikult ma loodan, et siin näituse seinale tekib ka üks selgitav tekst, kus nagu kirjeldab, millesse näitusele üldse on tekkinud, et et on nagu välja, kas on minu lähiümbrusest ja siin naised, eks ole, ja ja minu pere põhiliselt koosnebki naistest, et ma olen oma pere ainuke meesliige, see on selline minu igav päevane, samas mingis suhtes küllaltki arusaamatu maailm, nii et noh ma arvan, selline hämming ja arusaamatus peegeldubki sellest sellel näitusel. Palju sa neid poose võtsid, mitu korda sinu modellid pidid kips kirstu saama enne, kui need kujud valmis. Naisest on kaks poosi, tegelikult ja tüdrukust on üks puhas ja need on kombineeritud lihtsalt omavahel kulusid kokku 40 40 ringis ei teagi täpselt. Urmas sa oled oma hariduselt graafik ja tean, et graafikuks nimetamine on sinu puhul niisugune piirav või ütleme, desinformeeriv, et sa oled ikka tahtnud, et sinu kohta öeldakse kunstnik. Kas niisugune ruumilise näituse tegemine selle teema avamiseks? Mõtlesin ka, et kas teha seda kuidagi teisiti või, või oli see nii loomulik, et noh, ütleme selline pinnaline kunst on natukene jäänud juba süsteem. Mina ikkagi nagu tegutsen niimoodi, et vaatan kuidas nüüd see idee kõige otstarbekamalt maksvusele pääseks. Et kas graafika maal vis skulptuur, jumal teab, mis seal seal pole mitte mingisugust tähtsust, lihtsalt. Ilmselt on selline tervenisti üle kogu keha pealaest jala taldadeni kipsis olemine, vormi võtta laskmine päris piinav. Rutt alustada väga hästi, aga annab natuke vähem hästi sellepärast et näovormivõtmisel tekkis Annel probleeme. Hingamise. Nohu ja sattus paanikasse, nii et me olime sunnitud selle näomaski võrdlemisi kiiresti eemaldama ja keha vormivõtmisele ei tahtnud jalg kuidagi kipsisest välja tulla ja ja nii et tegelikult need vormid on võetud ikkagi võrdlemisi suurte piinavega. Nii et vaataja võiks ka ette kujutada seda, et kütan kivisse sattuda. Kivi hakatakse tükeldama, et et noh, mis tunne võiks nagu olla. Ja no kuigi sa rääkisid seda nüüd mulle, aga kui alguses siia sisse tulin, praegu ei ole näitus üleval ja need Mulažid on kõike põrandal laiali, suur osa neist osa küll juba ripub laest, siis eks tekkis selline ängistav tunne küll või lausa füüsiliselt tajusid seda, kuidas need kujud vast on valminud või mida nad on pidanud tundma ja seda on näha ka, mida nad kui praegugi tunneksid. Mingit sellist mõtet ei olnud, et surmaideed. Näitus üritab nagu serva pidi riivata seda inimeksistentsi ja ja loomulikult on surm on üks äärmiselt oluline osa sellest. Ma absoluutselt ei tahtnud, et see näitas nagu mõjuks ängistavalt. Ja kui ta sellisena mõjub, siis siis mul on nagu kahju või mind valdavateks tunnetaks. Seda näitust tehes olid hellus hämming Eino. Teisipäeval on avamine ja alates järgmise nädala kolmapäevast on Rotermanni soolalaos näha Urmas riigi isiknäitus. Rott hingab, anna hingab. Ühe kunstnikuga Peeter Laurits, aga räägime tänasest vates veel tee stuudios ja ennegi veel endale fotograafina nime teinud mees elab ja töötab juba kaks aastat Võrumaal kütiorus ja peab seal omamoodi avatud ateljeed, kus tööl ja puhkamas käinud meie keskmise ja noorema põlvkonna humanitaaria koorekiht. Möödunud kolmapäeval avas Peeter Laurits oma isiknäituse Tallinna linnagaleriis. Minu jaoks ta muidugi hästi tähtis näitu, sellepärast et ma olen nüüd elanud kaks aastat maal. Kuigi ma olen sündinud linnas ja läbi lõhklinnapoiss ja nahku näitus, need pildid ongi kõik maal tehtud pildid, esindatud maal tehtud pildid ja, ja seetõttu nad, pagan sulle juba omale sellest aspektist huvi, sest keskkond ju inimest mõjutab kõikide mu tööde aluspõhjaks ütleme esmaseks aluspõhjaks on ikkagi fotograafia ja seda fotot ma olen kasutanud küllalt erineval kombel ja siis, kui me Erki Merilaga stuudiot tegime, siis oma näitustel. Me kasutasime hästi palju fotot, kui kollaaži alust. Lõikasime-kleepisime, kasutasime metalli. Hilisemal ajal, kui tulid arvutid, siis me oleme järjest rohkem arvutis töötanud. Selle näituse pealkiri psühhosoiku te olete tuntud seletaja, seletage nüüd ärase. Minul ei olegi midagi seletada, sellepärast et see on naaberminna vene nõukogude sajandi alguse teadlase ja filosoofi Vladimir Vernadski, kes oli ka geoloog termin millega ta tähistab meie kõige viimast geoloogilist ajastut, mis on väldanud vaevalt 200 aastat, see algas umbes industriaalrevolutsiooniga. Seda geoloogilist ajastut iseloomustab see, et inimeste mõtted ja tehnoloogiad ja teod on hakanud elukeskkonda mõjutama peaaegu samaväärselt, nagu klimaatilised ja geoloogilised tingimused. Ja kuivõrd see mõju on niivõrd järsk ja ootamatu siis on tekitanud situatsiooni, kus nende mõjude või nende tegude tagajärjed on ka võrdlemisi ettearvamatud ja elades maal metsas on iga inimene paratamatult sellele problemaatikale lähemal kui linnas linnas ei, ei torkas üldse niivõrd silma. Küll, aga kütiorus elades olen ma nendele asjadele järjest rohkem ja rohkem mõelnud. Ja sellest sündinudki see näitus ikkagi sellest, et ta näeb välja nagu selline konflikt. Ja loomulikult inimese ja keskkonna vahel on minu meelest juba aastasadu olnud küllalt tugev ja intensiivne konflikt, sest renessansiajast, alates hiljemalt valgustusajastust on inimene ja ennast looduse ja keskkonnaga vastandanud, et mõnisada aastat tagasi see muutus juba lausa programmiliseks. Hakati defineerima keskkonda kui midagi, millelt ei ole vaja oodata armuande, vaid neid tuleb võtta ise ja nii edasi ja nii edasi, nii et see konflikt on pikemat aega olemas ja programmeeritud nagu igasugustesse inimsuhetesse keskkonnaga. Ja on näha ka see, et tõepoolest ressursid saavadki otsa. Ja kui nüüd mõtelda, mis saab siis, kui näiteks kõik hiinlased ühel heal hetkel tahaksid külastada vesilosätti, mis see tähendaks nagu globaalses sfääris. Seda on väga lihtne välja arvutada. Kui mitu liitrit magedat vett, nagu selle ühe liigutusega torudest alla voolaks ja kui suured on üldse planeedi magevee varud, siis me näeme, et progressiusk on parasjagu pime ja sõge asi, mis kahjuks ei toetu tegelikkusele. Kui see sinna kütiorgu läksite, siis kuivõrd palju seal oli sellist ideelist minekut ja kui palju seal oli siis sellist lihtsalt eksperimenti või kolmas variant oli veel midagi. Kõige esimene impulss oli puhtalt emotsionaalne kuivõrd kütioruga mingid seovad juured juba pris varasest noorusest, kui ma hakkasin ahakate juures kunsti õppima. Vahepeal ma olin sellest paigast väga pikka maad eemal ja kui siis pikkade aastate järel sinna uuesti sattusin, siis paik taas lummas mind ja seekord lõplikult jah, ta oli, ta oli mingis mõttes täiesti selgelt ideoloogiline samm sinna ära kolida. Samas ma ei ütleks, et alguses oleks olnud kuigi palju teadlikkust. See teadlikkus on siiski tulnud, et noh, nende kahe viimase aasta jooksul seal elades ja kokku puutudes mitmete kaasa mõtlejatega inimestega üsna oma igapäevatööna leiavad, lahendavad neid probleeme. See jutt, mis ta kõik siin räägite, on sügavas vastuolus sellega, mida kasutatakse ainult Tallinnas on elu võimalik ja kõik, kes hindavad elukvaliteeti, need peaksid nagu siia kokku kogunema. Minu arvates on tegemist väga-väga rumala jutuga. See ei ole mitte kunagi mitte kuskil niimoodi, et noh, mingi mingisse ühte kohta järsku hakkavad elu kvaliteedid kokku kuhjuma. See on väga rumal värav, modernistlik illusioon, mille noh, suurem osa planeedist on siiski läbi põdenud juba juba 60.-te aastatega, ma loodan. Aga igal pool mujal maailmas toimub sootuks vastupidine tendents. Sisuline vajadus linnade järgi jumala on otsa saanud, sellepärast. Vanasti linnad tekkisid teatavasti kaubateede ristumiskohtadele. Praegu liiguvad kaubad virtuaalselt ja tekivadki linnad enam mitte geograafilistes punktides, vaid tekivad internet mis vabastab inimese sellest vajadusest elada kohe panga kõrval. Ta ei pea enam elama panga kõrval selleks, et oma makseid sooritada ja pangast raha saada, ta saab seda hõlpsamini ja seetõttu saab inimene realiseerida oma ühte väga ürgset põhi tarvetson territooriumil. Tallinn on üks nendest vähestest kohtadest Eestis, kus kus inimese isikliku territooriumi tarve on väga sügavalt pärsitud, sellepärast et et eluasustustihedus on väga kõrge ja ega seda selle vastu ei aita ka see, kui me nüüd musta ja Lasnamäe asemele ehitame. Mingisugused madal tihedad külad, sellepärast et noh, needsamad probleemid jäävad ikkagi alles. Samas selle elukeskkonna infrastruktuuri rajamine on seal nagu sellisel puhul veelgi kallim. Ma arvan, et ma arvan, et see üleskutse on lihtsalt selline läbimõtlematu hõise mis tegelikkuses ei hakka realiseeruma kunagi. Vabariigi aastapäevaga ühel ajal peab oma sünnipäeva nii Rakvere teater, kus eile oli suurejooneline pidu ja pillerkaar. Kui sünnipäevalaps on raadio teatergi, kus näitlejapreemia laule Raadik sai, Helene Vannari aga meie räägime hoopis teleteatrist. Paljude seast vaatasid kindlasti neljapäeval August Mälgu, Ain Prosa telelavastust Stellastellaaris Eesti Televisioonis. Millised on Pille-Riin Purje muljed? Teleteatrisse on veel ju nooreohtu lavastaja Ain Prosa juba jätmas oma jälge eesti klassika tõlgendustega. Läti tõstis kohe kõrgele, tuli sinu käes August märguloomingu põhjal. Oleks kahjetsus väärne, kui teleteatri väljendusvahendeid valdava lavastaja otsingurida ühtäkki pooleli jääks. Eks terve mõistus loodab ikka edasi, et kuuldused teleteatri surmast on liialdatud. Ain Prosa seniseid telelavastusi koos muljes vaadelda, ühisnimetajat otsida oleks köitev juba praegu. Vabariigi aastapäeval ning ühtlasi Rakvere teatri ja raadioteatri sünnipäeval esietendunud Stellastellaaris on Toomas Suumanni, Ain Prosa stsenaarium, August Mälgu novellid hea motiividel. Taas omapärase distantseeritult tingliku imelikult kummitama raba visuaalsusega ja lööva muusikaga. Ardo Ran Varres elt. Lavastus, jahe, tinglik maailm, relvade ja liilia õitega, kohati filmilikult ebatõene. Egas märksõna Ameerika film tekstist juhuslikult kostnud. Mis häiris, eriti esiotsa oli kaasajastatud tekst, eelkõige poja jutt, mis lamedalt ja otse täna päise noore mehe rahaahnust ja üdini küünilist mentaliteeti paljastas ahendades nõnda Indrek Saare rolli arenguruumi, kuna kõik oli kohe turule toodud ja ekstra sõnaselgelt lagedale kraamitud. Esialgu külas, seetõttu ka tekstiandmine kunstlikuna. Näitlejate koosseis oli valitud ere ainuüksi väliselt tüpaažilt Ki. See on teleteatri trump, et kokku saab viia erinevate teatrite näitlejaid eriti headele leiuna mõjuski Indrek Saar. Suuret plaanid tema näo ilmetest olid pilkupüüdvad saladusega. Kas polnud ta aga pilgu põhjas siiski parem ja ohutum inimene kui julm tekst, nõudis? Kärt Tomingas mängis vastu endas oleva suletud Swingsina kelle suhtes ärkas poolehoid ega lõpuni fikseeritud tundetoonid ja psühholoogiline realism ei olnudki selle lavastuslaadi taotlus. Pigem oli eesmärk saladuse hoidmine ja selles suhtes oli õhustik tekstist küll täpsem. Olen tajunud ennegi, et Ain Prosa lavastuste stiili omaksvõtmisega kontakti leidmisega läheb mul aega. Aga see stiil on kahtlemata olemas ja ilmselt eeldabki vaatajalt teatavat ebakindlust sisekahtlusi, kas ja kuidas samastuda? Ülle kaljustel pimeda mehe abikaasana oli vaatajat keerukaima roll alustada otse kriisi hetke keskelt. Evald Hermaküla mängis selgelt nähtavaks erinevuse pimeda ja nägeva silmavaate vahel ning mõjusama sümpaatse sarmiga ehkki samuti kraad jahedamalt jahilitsetumalt. Ometi jäi isa ja poja vastasseis üsna ühte väravasse lööduks. Aga sellegi võib mõelda, taotluseks, et elu, rollid ja saatus relvade ja liiliate vahel olid ette määratud tragöödia valmidus endastmõistetav on õhus nagu igapäevane filmi elu, millest me enam välja ei pääse. Katkeb illusioon, et me saame valida, milles osaleme. Mida näeme? Teleteatrist ooperisse täna on esietendus Vanemuises Hedvig Lätt. Täna jõuab Vanemuise väikese maja lavalaudadele Wolfgang Amadeus Mozarti ooper Cosi fan tutte tõlkes. Nii teevad kõik naised. Armontriigidega vürtsitatud koomilise draama on lavale pannud ja lavaruumi kujundanud noor norra päritolu ooperilavastaja Stefan Herhain. Mozartlikult mänglevatja iroonilist muusikat ohjavad dirigendipuldist Vanemuise muusikajuht Mihkel Kütson ja Lauri Sirp. Miks valiti Vanemuise teatri mängukava just Mozarti ooper? Sellest räägib Vanemuise teatri peadirigent Mihkel Kütson. Mozarti ooper on väga selline, stabiliseerib väga palju täpsust, korrektsust nõudev ooper ning ma pean seda väga oluliseks õppisite Saksamaal. Et kas ka seal tõite välja midagi Mozarti ooperites praeguse lavastajaga, ma ei ole seal koostööd teinud, pall on toonud küll Mozarti ooperit saide hambolgi sellesse Junge from music, teades millised on need ooperi lavastamisel, erinevused näiteks Saksamaal ja mujal, Saksamaa on selline, ütleme niimoodi eesrindlik ja niukene maa ooperilavastaja seisukohalt, sellepärast et seal on väga palju oopereid, teatreid ja loomulikult seal siis ka on palju ooperilavastajaid, kes siis üritavad muidugi teineteisest erineda ja seoses sellega on ka selline tihe, tihe konkurents. Selline ideede üleküllus, mis muidugi alati võib-olla kõige positiivsemaid vilja kanna, aga siiski see on selles mõttes väga ideederikas koht, mis jäi teile silma kui Saksamaalt külastasite neid oopereid, originaalsus, taotlus, võib-olla see ja et otsiti ja leiti sidemeid ütleme tänapäeva inimesega tänapäeva inimese mõttemaailmaga, tänapäeva olustikuga ja nende probleemidega, mis puudutavad inimesi tänapäeval, et ei olnud muuseumi hõngu, et üritati tuua ainult ütleme autentselt või või omamata sidet tänapäevaga. Siiski üritati midagi leida ka, et ooper oleks selline osa tänapäeva kultuurist. Kuidas sai alguse kooste noore lavastaja Stefan Herhaimiga, no me oleme tõepoolest nii-öelda koolivennad. Et tema õppis muidugi režiid samas koolis, kus mina orkestrijuhtimist nägin ka tema diplomitööd, mis oli tõesti fantastiline ja mille puhul tekkis olukord koolis, mida varem ei olnud tegelikult tekkinud, oli see terviseproduktsioon, osteti Saksa riigiteatri poolt ära ja lavastati Holdemburgi ridades uuesti demod, ooperivalik, see oli rohkem minu ettepanek, ma võib-olla sooviks, et vaataja kuulaja, kui ta tuleb seda tükki vaatama esiteks, et ta tunneks ennast natukene kõditatuna, võib-olla isegi ärritatuna mõtlema nende probleemide üle, mis puudutavad ausust, murelikkust, ruudust, lootusetust. Ja kui see võib-olla ei, ei ole selline asi, mis võib-olla inimest nagunii väga mõeldaks, siis kulaku lihtsalt ilusat muusikat. Tallinnas on 25.-st 29. veebruarini suurejooneline nüüdistantsu festival evolutsioon 2000 ja seda juba neljandat korda kaheksa aasta jooksul. Kes osalevad ja kelle jaoks selline tantsupidu korraldatud, küsime seda Priit Raualt evolutsioonikorraldajalt. Ta ei ole võistlusfestival, aga ta on lihtsalt võimalus tantsijatel näha üksteise töid ja samas on see ülihea võimalus tantsumaailmategijatele üle kogu maailma, ehk siis produtsentide festivalid direktoritele ja teistele käia lihtsalt ja näha neid etendusi elusast peast ja kuna see on niivõrd palju troppe kokku aetud, et siin et hea neid kõiki käia korraga vaatamas, et ei pea minema spetsiaalselt Venemaale neid vaatama, ei pea minema lätti vaatama, leetu vaatama, võib tulla lihtsalt ilusasse Tallinnasse ja vaadata kõiki neid korraga. Palju teil trumpe on seekord 32. Ja paljude etendusi annate? No igaüks esineb ükskord nii, et neid etendusi nii Salmes kui Von Krahlis on nad ikkagi niimoodi, et neli-viis tükki esineb õhtu jooksul. Ja kuidas need trupid siia jõudnud on? Need vahepealsed kaks aastat missioon festivalide vahel olen mina siis tegelenud, uurimistööga otsinud, käinud ja vaadanud, kus kohas midagi huvitavat tehakse, et siis neid kutsuda. Kas me võime rääkida ka mingitest tendentsidest või suundadest? Absoluutselt muidugi. Ja seekord ongi niimoodi, et näiteks Venemaa puhul olen ma üritanud siia kutsuda just niisugusi, kellest väga vähe teatakse ande, ground või, või avangard, seltskondi, kes on väga kõrgel tasemel, aga kes ei tohi pürgigi olla nagu niukses meedia või rahva vaateväljas, ütleme siis niimoodi, et natuke soolaksis mõne niukse Venemaal tuntud või nagu kineetiline teater või või Boff tantsurühm Moskvast, sama võib öelda nii Eesti kui Läti, kui Leedu kohta paistab nendest kõige kirjum, ehk siis kõige orgaanilisemalt arenenud tantsukoht olevat niivõrd palju erinevaid tegijaid on, kui Leedus võib nimetada, et on olemas niisugune asi nagu Leedu kaasaegne tants siis Eestis niisugust asja ei saa olla, et need on lihtsalt kõik, on omaette tegijad omaette isiksused, oma ettestiilid. Aga miks see nii on, ma arvan, et nad on saanud natuke rahulikumalt areneda ja neil on vähemalt olemas kuigi neid on vähe, aga vähemalt Krahli teater on olemas. Kus saab ikka ainult mõnikord näidata, kus tahab käia teisi vaatamas, oleme üritanud siia ikka natukene ka lääne poolt rohkem trumpe tuua, nii et ta on saanud natukene vabamalt areneda. Eesti, ütleme kaasaegne tantsu seltskond ei ole püüdnud ennast siduda mingi muu struktuuriga või muu kunstiliigiga konkreetselt, et Leedus on, on see väga konkreetselt, kuna nii tugev teatrites traditsioon siis ka tants on läinud, seotud teatriga. Aga samas nagu meil siin nii-öelda Eesti vaatevinklist, nii nagu kandepinda ikkagi siis jätkub sellele Kandepinda jätkub, Eestis jätkub, Lätisele jätkub Leedus. Vaadake, see on ala, see niisugune kaasaegne tants, mis ei ole mõeldud massidele. Nende truppide unistus ei ole pääseda Estonia teatrilavale. See festival, evolutsioon 2000, mida te siin korraldate, ta peaks olema mingil määral väljund ka ühe suurema ürituse jaoks, vastab see tõele. Ja see on, tegemist on poolfinaaliga maailma kõige suuremale kaasaegse tantsukonkursile Vanjolee konkursile, mis toimub Prantsusmaal? Poolfinaal tähendab seda, et siia on kutsutud spetsiaalselt viis rühma, kelle rahvusvaheline žürii on välja valinud esimesest ehk siis videovoorust. Kas selle viie rühma seas on ka Eesti esinejaid? Selle viie esineja hulgas on kaks eesti rühma. Ja kus need tantsuetendused toimuvad Von Krahlis ja Salme Teatris Kell seitse iga päev algab etendus kas Estonias või Salmes ja kell 10 iga päev hakkab etendus Von Krahli teatris. Ja nüüd sõna järgi Valorandalule. Tuleb, eks tihedamaid muusika nädalaid üle maa, alustan orkestrimuusikast. Kõigepealt mängib ERSO lastele, õigemini eeli juba mängis Tartus. Täna kella 16-ks jõutakse aga Estoniasse. Teise kavaga tullakse välja neljapäeval. Samas. Aero mansana juhatab mitmete Ladina-Ameerika autorite töid aga lõpulooks siiski peateosena Beethoveni kolmikkontserti ja sellest soleerivad Mano männi viiul tarvas tšello ja Mati Mika, lai klaver. Kolmanda kõva pakub Anu Tali oma Eesti-Soome sümfooniaorkestriga esmaspäeval Estonias ja teisipäeval Vanemuises ning tegu läbinisti lembemuusikaga numbritega Prokofjevi balletist Romeo Juulia Foree süüdiga Abeli asemel ei saa ning teise süüdiga Raveli balletist tahvli sead. Loe. Seal kontserdil on pealkiri inimene ja eks räägi seegi selgest suunitlusest. Vana muusikat esitab ikka ja jälle Hortus Musicus. Täna kell 16 mängitakse väravatornis 13. sajandi prantsuse muusikat, neljapäeval kell 18 Haapsalus ühise nimetaja barokk, Veneetsias all kõlavat lood mate Verdist valdini ning klaverimuusikast. Kasi esitas Peep Lassmann Pärnu Agape keskuses esmakordselt Mess jäänid lindude kataloogid. Teise osa. Teisipäeval tuletas Elle Fred Jüssiga juba Estoniasse. Reedel aga mängib Laekveres Rein Rannap, mida just, ma ei tea, kuid kindel see ta oskab publikule vastu tulla, põledaga akadeemilise publiku ees enam alati akadeemiline järgnevat ei lahterda, kõik on nii-öelda eraldiseisvat kavad, mõned ka varem tutvustatud nagu eesotsas Heiki Mätlikuga eestimaal ringlev tangokuningas astroppajad Solla. Nüüd kohe täna õhtul Pärnu raekojas või programm Eesti muusika- ja luule läbi aegade, millega homme esinevad Valtus, Monika Sutt, Neeme Bunder, Heidi vahust, Tamm ja Andres Ots. Samuti täna ja juba kell kaks Mäetagusel Venno lauluga eesti poistekoor. Homme algusega kell 16 saavad tartlased kuulata heatasemelist orelimuusikat ja ega Tartusse ta sageli just juhtu Vanemuise pillil pakub seda nüüd Urmas Taniloo, kaastegev viiuldaja Christian Eero ja nüüd õhtust, mida Neeme Bunder, Lembit Orgse, Ants Nuut ja Jaan Arder ühtekokku seega terve pesakond flööti, klaverit, klavessiin, tromboon, tuuba, rütmipillide laul, mandoliin, kitarr, õhtust, mida nende valdajad nimetavad avad klassikud. See on nimelt esid teatavat mitte esitajad iseloomustav nimetus. Et esitatavaid leiame Annotatsioonis aga veerandsada koos märgiga ja paljud teised siis tuleb tõepoolest palade valiku neil minna välja üksnes heale maitsele. Et see nii saab olema. Ma pole põhjust kahelda. Tõdeda saab asja neljapäeval Valgas, reedel tõrvas Tallinnas aga alles esimesel aprillil. Päev ei ole aga sugugi naljaks valitud. Ning lõpetuseks samuti neljapäeval aga Vanemuises ja samuti reedel Estonias esineb ansambel brass pärases otsetõlkes rassivennad või teen õpilassiis. Tegu ongi esiteks kolme norralasest vennaga vere vennaga, kes alustasid 19 aastat tagasi üpris traditsioonilises plaanis. 1986 said vennaksed ja nendega liitunud veegaks pasunameest kokku. Legend rootsid trummari ekil Vop Juhanseniga ja sealtpeale liiguti mitte ainult džässi suunas, vaid sisulist paletti hakkasid rikastama mitmesugused etnilised, eriti Aafrika värvid. Need jäid ansamblile omaseks. Pop Johansoni surma järel pärast detsembrit 1998. CD südamesse Brazprasessile 13 koos paljude kuulsuste lauljat Aafrikast ja Virginia Trondheimi. Orkestrite ka näiteks. Sest ega neid on registreeritud kolm, 40 üheksasoppi ja õhtune lõpu number esitatakse üheskoos. Niisiis neljapäeval Vanemuises ja reedel Estonias. Selline sai tänane kultuurikaja. Saate panid kokku Külliki Valdma ja maris Johannes kuulmiseni.