Kultuuriga ja. Tere ja head uut aastat teile kultuuritoimetuse väikese sõbraliku pere nimel, ütleb täna toimetaja maris Johannes. Aastavahetuse peod ja paraadid on selleks korraks lõppenud ja enesetunne on selline maa ja taeva vahel ja sellises veidi uitavamas meeleolus teeme me täna ka oma saadet. Oma sõpra, tõlkijat ja kirjandusloolase Jüri Sumakovi meenutab Erik Teder. Elust ja inimestest, räägib kirjamees Peeter Sauter. Vana-aasta õhtul ja uue aasta esimesel päeval televiisorit vaadanud Riin Purje räägib, mis talle nähtust meelde jäi ja näitlejaharidusega Piret väär kutsub huvilisi muinasjutukooli. Merike Langiga. Räägime Rocca al Mare vabaõhumuuseumist, kus asus selle aasta üks põnevamaid jõulukülasid. Aga nüüd teab Ivalo Randalu kinnitada, et kaunist muusikat jätkub ka uude aastasse. Triviaalne tähelepanek küll ka tõde aeg lendab linnutiivul. Alles nädal tagasi soovisin siit Eesti kontserdi poolt head vana aasta lõppu ja nüüdsest ja head uut aastat. Üks nädal vahe ja kaks erinevat aastat sama hooaeg, aga siiski juba kevadhooaeg ja eks ootused vaata ikka ettepoole. Mis üldse tulekul sai mullu laias laastus nimetatud nüüd eelolev nädal konkreetselt. Tänane valik pole mitte üksnes lihtne vaika suurepärane, sest valida ongi vaid üks pruut ja toon tõepoolest iludusjutt on ERSO vastsarjas klassika pärle, mis, pange tähele, esitatakse Estonias seekord teisipäeval, mitte neljapäeval, nagu tavaks, nagu see edaspidigi olema saab. Ning kolmapäeval Kohtla-Järvel, mis kena aasta algus Virumaale, tipsoriste ega solist üldse seekord pole, on ERSO koor ka praeguse Vene tippdirigente, kes nii meile kui lääneeurooplastele hästi tuntud Nikolai Aleksejev. Sestap temast ei räägi rohkemat, kui et hetkel see on juba paar aastat on tema päris hooleks ka Zagrebi esindusorkester. Ja veel seda, et hinnatakse Aleksejevi 20. sajandi meeste, eriti aga vene heliloojate liigitsejana venet väga head vene muusikat meie ette nüüd toobki Daneerigantaadi, Johannes Damaskusest ning Rahmaninovi sümfoonilised tantsud. Ei tea, kui palju publik veneski pioneerimuusikat kuulnud on, meil aga iseäranis harva. Samas kui erialased õppeprogrammid muusikakoolides temal väärikalt peatuvad. Sergei Danejev elas aastatel 1000 856915 oli kauaaegne Moskva konservatooriumi professor, Jaagaa direktor, tugev pianist, teoreetik. Tema looming on intellektuaalne, mis üsna eriline ses mõttes vene möödunud sajandi lõpumuusikas. Ja sellest siis see tagasihoidliku menuga suurtes saalides. Vorm on tal klassikaline ja mõtte selge. Kasuta puhtalt kontrapunkti ja ka see on toonases vene muusikas harv kirjutanud neli sümfooniat. Tahate, 10 keelpillikvartett ja muud ansambli muusikat, koori- ja soololaule. 1878 esines staneer pianistina muide ka Tartus ja Tallinnas. Loomingust seal on väga nõudlik jänese vastu ja alustas teoste oopusseerimist alles siis, kui oli kindral oma tee leidnud. Selleks buss number üheks ongi Johannes Damaskusest aastast 1884 Aleksei konstantiinovitš Tolstoi sõnadele. Olgu märgitud, et krahvide Tolst hoide suguvõsas oli palju literaate. Too Aleksei erastatud 817 kuni 1875 oli neist vanim. Daniew pühendas kantaadi oma sõbra Nikolai Rubisteni mälestusele, sellest ka teose üldmeeleolu. Teose kolm osa väljendavad vastavalt ülevust, leina ja lootust. Kantaat lõpeb võimsa Foogaga. Sümfoonilised tantsud on vahest kõige mängitavam Rahmaninovi orkestriteos. Aga üks traagilisemaid oma sisult mõtiskluses elu ja surma üle. Tantsen kolm algsete pealkirjadega päev, videvik ja kesköö. Niisugune on ka tegelik kujundite ringi areng esimeses osas, tundes lüürika ka teises salapärane videvikuvalts ning kolmandas traagika, mida kroonib diees hiire teema. Sissetung kirjutas Rahmaninovi tantsud 67 aastase mehena. 1940. aasta kesksuvel kirjutas pingega ja kiiresti nagu noormees, töötades iga päev 13 tundi. Liiati leidis ta veel enda kohta nii-öelda uue stiili. Paraku jäise Rahmaninovi viimaseks suureks orkestritööks surida mõne raske depressiooni aasta järel, 28. märtsil 1943 Californias surmast jutustavad sümfoonilised tantsud alustasid oma igavest elu 1941. aasta jaanuaris Philadelphia orkestri esiettekandega kuulsa formandi juhatusel, kellele meister oligi teose pühendanud. Tahaksin teada anda ka veel ühest pidulikust kammermuusika kontserdist, mis toimub uuel tänaval muusikamajas pühapäeval, neljandal jaanuaril algusega kelgaks, kus mängivad Madis Mihkel Miina Maarius, Mariko osteet, Järviga ja piletid müügil enne kontserdi algust. Pöörame oma saates pilgu möödunud aegadele kaugetele ilusatele sest juttu tuleb inimesest, kes suhelnud suitsu ja Tammsaare, Lutsu ja Vares-Barbaruse kar kes tundis Ahmatavat ja Veriaaninid ning paljusid teisi eesti ja vene kultuuri, korrufeesid oma sõpra, kirjandusloolaste tõlkijat, Jüri Šussakovi, meenutab Eerik Teder. Jõululaupäeval lahkus meie hulgast Eesti Kirjanike Liidu üks vanimaid liikmeid Jüris KOV kes jõudis 84. eluaastani. Ja 27. detsembril. Arvukad tema sõbrad, kolleegid sanditasid tema Tallina Aleksander Nevski kalmistule juba kuue seitsmeteistkümne aastase noorukina kui ta õppis Tartus, kui vene gümnaasiumis oli ta kaasõpilaste hulgas tundma tud noore poeedina. Ja Petseri Gümnaasiumi tollased õpilased on meenutanud, milliseks suursündmuseks neile oli, kui 1932. aastal toimus nende koolis Sumakovi emotsionaalne ja haarav luuleõhtu. Mõned aastad hiljem oli ta juba nelja venekeelse luulekogu autor, millistest kirjutasid tunnustavalt ka Pariisi vene kriitikud. Neis raamatuis leidus originaalse poeesia kõrval ka näit. Teid, Suitsu, Underi, Semperi luuletõlgetest eesti tuntud kirjanike värsiloomingu vahendamine, kaski üha rohkem noort autorit huvitama. Juba 1934. ja 35. aastal jõudsid lugejateni suitsu ja Underi venekeelset luule valimikud. Kriitikas väideti, et need on sugestiivse tõlk, et ja annavad lugejaile hea ettekujutuse kirjanike loomingu mitme külgsusest. Järgmisena Valmis mahukas eesti luule antoloogia käsikiri kus leidus näiteid 20 poeedi loomingust ja hiljem ka eepose Kalevipoeg tõlge. Mõlemad käsikirjad aga hävisid teise maailmasõjakeerises. Kui suunakov lõpetas 1937. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna tegi ta julge otsuse. Ta loobus prestiiži eest advokaadi või juristi ametist ja valis vähetasuva, kuid loomisrõõmu pakkuva Literaadi ja tõlkija elukutse. Ja aasta hiljem asus ta elama Tallina. Šomakov oli hea suhtleja, ta vestluskaaslaste hulka kuulusid Adams, Barbarus, Luts, Metsanurk ja isegi Tammsaare pinna ja paljud teised näitlejad. Eriti lähedaseks sõbraks oli talle Toilas elav vene poeet Igor Severjanin. Peaaegu kõigist neist on ta jutustanud või kirjutanud ainulaadseid memuaare, mis aitavad meil sügada paremini mõista nii mõnigi meie klassiku olemust. Mitmed mälestuskillud on korduvalt kõlanud helilintidel ka Eesti raadio kirjandussaadetes. Kovi tegevuse teiseks tahuks on vene, Ukraina, Armeenia ja Gruusia klassikute valitud palade eestindamine. Loetellu kuuluvad näiteks puunin, korki, Lermandav Puškin, Rustaveeli Ševtšenko pikema proosa tõlkena lisandub Dostojevski jutustus igavene abikaasa. 1900 kolmekümnendatel aastatel alustas ta vene-eesti ja eesti-vene kirjandussuhteid käsitlevate esseede kirjutamist. Artiklis Tartu Mihhailovski esitab summakov varem tundmatuid andmeid, kuidas Mihhailovski ohjes jõudsid Puškini ta sõprade kaudu euroopalikud ja vabamad depuhangud ülikoolilinnas Tartus Dust. Essees Dostojevski ja Tallinn käsitleb summakov suure vene klassiku elu Tallinnas ja siin talletatud tähelepanekute kajastumist kirjaniku loomingus. Žukov tundis hästi ka Dostojevski elukohti Tallinnas ja Tammsaarega jalutades on ka Tammsaare tundnud väga suurt huvi Dostojevski vastu. Muide, Tammsaare oli Dostojevski kuritöö ja karistuse eestindaja ja suma Kovile on jäänud mulje, et Tammsaarel võis olla kavatsus midagi kirjutada ka Dostojevski elust Tallinnas. Lisaks on ta kirjutanud olulisi artikleid prioushovi keeleteadlase Taali, Pasternaki turi teenjevi seoste kohta Eestiga või nende loomingu seoste kohta Eestiga. Jüri summa Covid oli võimalus, kuigi alles kaks aastat tagasi läbi elada oma loomingulise tegevuse kõrge tunnustus talle appi 96. aastal Igor Severjanin kirjandusauhind, milles ta oli väga liigutatud. Ja teiseks. Möödunud aasta mais jõudis kõvade kaante vahele mahukas kakskeelne valimik Insbrannuja valitud teosed mis sisaldab paremikku mitmekülgse kirjaniku originaalluulest Meie ja teiste rahvaste luule eestinud ustest ja tegevusest eesti luule vahendajana esse, eestina, publitsistina, kirjandussuhete käsitlejana ja mälestuste autorina. See kogu jääbki mälestusmärgiks. Suuret töömehe mitmekülgsest tegevusest. Jürib suunakovi nimi jõudis minu teadvusse Tartus kas algkooli viimastes või keskkooli esimestes klassides. Kui ma kodus lehitsesin täna päevi ja loominguid siis ma lugesin huviga ka tema luuletõlkeid ja esseed Tartu Mihhailov, skoje. Meie esmakordne kohtumine toimus umbes 40 aastat tagasi. Too seon endises legendaarses Werneri kohvikus istusin üksi, kui ukseavasse ilmus suure kaabu ja boheemlaslik välimusega lühem härrasmees, kes palus viisakalt luba istuda. Esitlesime end vastastikku ja kohe jõudis külaline selgitada, et tunneb paljusid Tartu kirjanike ja kunstnike teiste hulgas. Minu isa Christian tütre. Kuuldes teades, et olen lõpetanud suurkooli eesti kirjanduse erialal ja diplomitööks, oli Tammsaare viis summa kohv kohe jutu suitsule ja Tammsaarele pajatades värvikalt oma kokkupuuteid kahe klassikuga tuues esile seiku, millest tollal avalikult ei räägitud. Sain vähemalt teada tema vaimustusest Tiny Severjanin vastuavaga lähedasest tutvusest Lutsu ja Tarbarusega ja tema tegevusest Jaroslavi kunstiansamblite päevil. Tal oli soov ja vajadus rääkida noorematele kirjandusloolastele oma mälestusi, sest ajakirjandus ei avaldanud tema kui musta ankeediga Literaadi mälestusi ja artikleid kuigi meelsasti. Me teame ju, et pärast Nõukogude Liidu ühest laagrist ja hiljem asumisel tagasi tulles oli tal esialgu aasta või kahene avaldamiskeeld. Kuid kui ma tulin Tallinnasse, siis sagenesid meie kokkupuuteid kas vaata ühingus Tallinna biblio fiilide klubis või keele ja Kirjanduse instituudis kus ta käis sageli vestlemas. Eriti siis, kui ta oli käinud paljudes Venemaakohtades tutvustamas Igor Severjanin, aga ka Anna Maatuvat tollal ametlikult, et või poolametlikult põlu all olnud vene kirjanik ja väga meeldivad, olid tema mälestusteõhtut Tallinna biblio Filide klubis, kus ta korduvalt esines ja kus me tähistasime ka tema seitsmekümnendad ja 70 viiendat sünnipäevi. Vahetame teemat järgnevalt räägib muinasjutukoolist Piret Päär ja küsimusi esitab Toomas Jüriaado. Järgmisel esmaspäeval, 12. jaanuaril läheb Tallinnas rahvakultuuri arendus- ja koolituskeskuses käima järjekordne muinasjutukool kursuse korraldaja Piret Päär siis niimoodi, et juba seitsmendat korda. Jah, seitse aastat on meie majas ja meie abiga korraldatud õppepäevi, seminare või suvelaagreid ja pikemaajalisi muinasjutukursusi. Ja nüüd mõnda aega juba kutsume teda muinasjutukooliks seda pikka muinasjutukursust, mis kestab kas läbi aasta läbi poole aasta iga kuu, kolm päeva Tallinnas. Kui niimoodi, et need päevad on olnud erinevalt seal küll kursuste kujul ja küll koolikujul ja küll matkakujul, siis tuleb arvata, et igal aastal seitsmest olete rääkinud mingeid natuke erinevaid. Jah, nendele kursuste põhisisu on olnud väga erinev igal aastal siiamaani on olnud nad väga praktilised ja on otsitud vastuseid niisugustele küsimustele, näiteks, et kuidas saada väga heaks muinasjutu vestjaks või üldse jutu vestjaks. See muinasjutukool ei tähenda seda, et ainult muinasjuttudega tegelema, vaid üldse rahvajutuga üldse pärimusega. Ja see tee, kuidas jõuda jutu Veskmiseni, see algab tegelikult oma kõige väiksematest eluloo osakestest. Mis juhtunud on elus ja üldse lapsepõlves ja ja siis juba minnakse nende asjade juurde, mida on kuuldud emadelt-isadelt, vanaemadelt või siis on olnud niisugused kursused, kus on põhitähelepanu sellele pööratud, kuidas üldse muinasjutu kirjutada, kuidas üldse lugusid ise teha või kuidas märgata lugusid elus, kuidas neid kuulata, kuulda on ka täitsa erilised oskused. Aga sellel aastal pöörame siis tähelepanu rohkem niisugusele teoreetilisele taustale, nii muinasjuttude kui rahvajuttude juures. Nende aastate jooksul on nii mõnelgi ja minul eneselegi tekkinud niisuguseid küsimusi. Et kust siis muinasjutud ikkagi pärit on, kus nende lähtekoht on ja kas nad ikka rändavad mööda maailma või on ikka eri rahvastel väga erisugused muinasjutud ja kui palju võib hinnata näiteks ühe rahva üle muinasjuttude järgi nende juttude järgi üldse. Ja siin on happy lubanud tulla meile rahvaluuleteadlased ja mõned muinasjutuvestjad, kes Eestimaal ikka ringi liiguvad. Ja mõned teisedki veel. Ja kes see rahvas on, kes nendes muinasjutukoolides siiamaale käinud on? Ikka inimesed, kes tegelevad lastega. Millegipärast on tavaarusaamises see, et kui muinasjutt, siis ikka lastele aga mina ise ja, ja nii mõnedki, kes nüüd juba muinasjutukoolis on õppinud ja osa läinud oleme jõudnud ikka selleni, et kõigepealt peab see muinasjutt. Kui jutt sind ennast kõige rohkem puudutama, siis sa võid alles laste juurde minna. Muidugi hea, kui sa tead ka seda kümmet klassikalist, mis on nagu iga päev käepärast, võtta kolm põrsakest ja nii edasi. Aga siis on ju palju võluvaid jutte, mis seisavad kas kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis või on mõnes raamatus ilmutatud või muidu muinasjuturaamatutes ka on aga kummalisi imelisi jutte, millele muidu ei oskagi tähelepanu pöörata, kui sa iseendas ei ole. Otsimas mõnele küsimusele vastust elus. Ja kas on võimalik, nii et kui lapsena ei ole küllalt palju muinasjutte kuulanud, et vanema inimesena võib veel nende muinasjuttude juurde kuidagi jõuda? Arvan küll. Ma arvan küll, sest et näiteid on palju. Mina olen just väga palju uurinud seda, kuidas täiskasvanud muinasjutt puudutab ja kuidas muinasjutuga võib täiskasvanud teatud hoiakuid isegi muuta. Või kui mitte hoiakuid või väärtusi, siis kasvõi sellel hetkel tema meeleolu või, või peavalu läheb näiteks ära mõne jutu puhul. Aga ma arvan küll, et võib, seda on näidanud need muinasjutukoolitööd ja tegemised ka. Ja kuidas need seekordse muinasjutukool välja hakkab nägema, jutt oli sellest, et üks kord kuus käite koos, aga kui kaua siis? Seekord kestab kool esialgu kevadeni, jaanuar veebruar, märts, aprill maikavas on teha ikka suvelaager ka kas mõne matkaga või mingil muul moel. Ja sügisel tahaks jätkata siis juba oktoober, november, detsember, siis on ta nagu niisugune aasta läbi kestev kursus siiski. Praegu on nüüd selle kursuse alguseni veel paar päeva rohkem kui nädal aega aega. Kas põhimõtteliselt on võimalik selle kursusega veel liituda? On küll ja siiamaani meil on olnud nagu kursustel teatud piirang, et üle 20 või 25 me ei ole saanud võtta vastu, aga sel aastal, kuna põhiline osa nagu teoreetilisel tööl, siis võib ka rohkem rahvast tulla, aga ma tahaks ka öelda, et kuskile, aga praktiline pool. Mis puudutab siis käelist tegevust, ikka tuleb sinna midagi kätega ka juurde meisterdada või nokitseda. Ja ka niisugust praktilist juttu Vistmist, see jääb ka ikka sisse. Mis asjad siis need on, mida te seal kursustel niiviisi näpu vahel teete? Seekord alustame me kudumisest kõige lihtsamast, aga ikka oleme teinud midagi niisugust, millega inimene saab kama. Kuigi käelise tegevuse osakaal tänapäeval on nagu taandumas, väga vähe ju ise tegelikult tehakse küll inimesi, kes teevad koovad ja, aga väga vähe. Ja siis me oleme püüdnud midagi meenutada ja midagi uut õpetada puutööd ka naistele, miks mitte endale ise puupärleid, vesta ja muinasjutud, istmine ja kuu Westmine justkui peaks kokku sobima. Maalimine, joonistamine tuleb kindlasti juurde kõik midagi niisugust, mille juures saab rahulikult juttu vesta kõik niisugune töö. Äkki on mõni muinasjutuhuviline selline, kes veel ei tea kus tasuta, nii et võib-olla kuluks väike kontaktaadress ära. Ja meie oleme rahvakultuuri keskus. Vilmsi tänav 55 Tallinnas ja telefon on, kust saab meie kohta infot ja ka selle kursuse kohta. 43 31 13. Ja nüüd mul on hea meel siin stuudios head uut aastat soovida. Vabaõhumuuseumi direktrissi le Merike Langile. Kas see uus aasta tuli vabaõhumuuseumile rahulikult? Head uut aastat teilegi ja muidugi see uus aasta nüüd, mis tuli, tuli äärmiselt rahulikult, sellepärast et seda tormilisem oli ju eelmine aasta. Ja sellepärast Maigeti teise stuudiosse kutsusingi, et tahaks rääkida kõigepealt sellest paremast asjast, sellest ilusast jõulukuust, mida te pakkusite väga paljudele lastele ja täiskasvanutele. Kas teil on endal praegu üleval, et paljudel üldse käis jõuluajal rahvas? Võib arvata, et umbes 12000, et inimest seal siis lapsed ja täiskasvanud muidugi valdavalt lapsed käisid nii nädala sees kui ka siis nädalavahetustel ja koostöös Eesti gaidide ühendusega. See üritus toimus, nii et meie ise jäime küll rahule, eks vaata, mis nüüd selle aasta lõpul siis saab, võib-olla teeme uuesti, kui nüüd midagi väga sellist välja ei tule, mis oleks just hoonetele kahjulik olnud ja mis ei lubaks meil sellist asja teha. Ma mäletan, et kunagi mainisite, et eelmine jõuluüritus olevat vist mõjunud natuke halvasti. Eino, eks sellel aastal ka me vaatasime, et põrandad lähevad nüüd küll remontima, eriti sellepärast, et kui need inimesed ikka kuu aja jooksul niimoodi sealt üle käivad, kusjuures tegemist on ju lumiste jalgadega, võtavad siis kivide vahelt ikka savi päris kõvasti ära, põrandalt ühes hoones oli niiskus, oli küll 80 protsenti sellest Rehe ahjust ei lähe ju korstna kaudu see niiskus välja, vaid kõik tuleb sinnasamma tuppa ja kondentsvesi voolas ikka mööda seinu alla kõvasti. Te ütlesite, et rahvast oli umbes 12000, on selline nagu mingil määral muuseumi piir või oligi juba üleliia seda rahvast. See on nüüd piir, küll, võib öelda korraga, sest me tegime grupid just nii, et ei oleks väga suured, 30 35 maksimum ja noh, ruumid on ju väikesed ja siis oleks kvaliteet hakanud kannad. Meil on ikka tähtis ka see, et inimene, kes tuleb juba sinna muuseumi, peab saama selle, mille eest ta on maksnud. Jõulukülaelu on lõppenud, aga mis saab nüüd edasi? Territoorium on kahtlemata avatud ja kolu, kõrts töötab ju iga päev meil. Ja meil isegi hakkavad tulema uuel aastal suusa ajad, meil on, praeguseks on peatee ääres on valgustus juba, aga kohe saab siis ka ring täis, son line, umbes paari kilomeetrine rada ja siis hakkab muuseum ilmselt olema kella üheksani territoorium lahti ja inimesed saavad valges tule valges suusatada, muidugi tuleb lumi maha, tuleme jälle. Aga üks asi, mis pärast muuseum sai meie ajalehtede esilehekülgedele, see ei olnud mitte see jõuluküla, on nüüd jõutud selgusele midagi ka selle tulekahju kohta. Jah, 16. detsember 23 24 oli meie jaoks üks kohut, Dow kellaaeg. Ja ei, eksperdid on vaadanud, aga enne kui politsei ei ole uurimist lõpetanud, ei avaldata mingisuguseid andmeid meile isegi meile. Aga mis seisus praegu on need varemed, seal? Lammutame nüüd kõik, kes seal keldrikorrusel olev fotograafi laboratoorium on täiesti töökorras ja muidugi tuleks fotograafil ju ruum uuesti korda teha, tal ei ole küll enam ateljeed. Fondidest, meil oli seal hoones 2081 etnograafilist eset. Nendest on umbes 500 varemete vahelt saadud kätte, et aga ei oska konkreetset arvu öelda, sellepärast et nüüd peab neid ükshaaval hakkama üle vaatama. Kas saapa restaureerida, kas on mõtet restaureerida, kas kanda kohe maha ja, ja mismoodi see on nüüd veel terveks aastaks? Kuuldavasti saite tega mingi summa riigieelarvest. Juurde jah, valitsuse reservfondist eraldati meile siis 100000, et hakkaksime kohe tegema elektritöid, sest elekter ja side läks kapitaalselt läbi seal selle õnnetusega. Ja ei ole ju mõtet jälle hakata mingisuguseid ajutisi panema, sest need on ju tuleohtlikud, et tuleb kohe teha nüüd, kui raha on, siis teha ära korralikult ja muuseumis me tegime eelmine aasta juba kolmes hoones tegime korralikke elektritöid, aga seeme Ta oli nagu saatuse kiuste ja jäid nüüd selle aasta peale ja nüüd ta siis on ta jõudnud oma aega oodata. Nüüd suvel olid siin vabaõhumuuseumis teie kolleegid igalt poolt mujalt maailmas ja te istusite koos ja arutasite. Kas te nüüd peale seda suvist arutelu, nagu mõtlesite ka edasisele oma muuseumi käekäigu peale, et mis sealt saama peaks või kuidas ta peaks edasi liikuma või mis on siis see vabaõhumuuseumi tulevik? Oma kolleegide saime me väga palju julgustust, sellepärast peab ütlema, et kolmest balti riigist tunnistati Eesti vabaõhumuuseum nüüd kõige rohkem kaasaegses suunas külastaja ka edasi läinud muuseumiks, sest külastaja ka suhtlemise osas. Meil valmisid vahetult sellel suvel uued väljapanekut, see oli siis kutsari talu küüditamisteemaline 1949. aasta ekspositsioon. Selle muuseuroloogiline käsitlus oli äärmiselt huvi tav, nende jaoks selline üks ajalooline hetk ja taolineti taktiline lähenemine leidis väga palju just kiita Dust ja öeldi, et nad lähevad kohe muuseumis tagasi, endale hakkavad ka midagi taolist tegema. Ja siis teine asi, mis neile meeldis, oli see, et me saime praktiliselt tund aega enne nende tulekut muuseumisse valmis Sassi-Jaani talu uue ekspositsiooni ja Sassi-Jaani, onju ka üks õnnetu, mis 84. aastal põles ja seal oli sees pulmaekspositsioon ja me vaatasime, et noh, et mis see siis on. Pulmad on ikka siis pulmad, kui seal on ikka terve külarahvas on palju, on kohal ja süüakse palju ja aga, aga sellise tühja interjööriga ei anna seda ju edasi. Õppija ka veel ei ole temas ikka seda hinge sees ja siis me lõime kõik välja kõik asjad absoluutselt välja. Ja siis me tegime temast kui arhitektuuri sissejuhatava siukse õpetama tavatalu, kus oli valguspunktidega näiteks, seletasime ära, mis asi on rehetoa, liiglagi, reheahi ja kõik, näitasime valgusega ära kõik konstruktsioonid, mis uksed, mismoodi nad on kõik puust, Sakaratel ehk hingedel seda inimesed ei tea ja siis meil oli üks selline suur slaidid, läks rehealuses ülevalt põrandani välja, seal olid meeter, mõõdustik oli peal, näitab ära, et on kaheksa meetrit kõrge ja 45 kraadi, on see katusenurk? Praegu tähendab Euroopa ja Ameerika vabaõhumuuseumites on just see suund väga elavdamisele ja näidatakse ainult elu, aga meie sõnum nendele seisnes just selles, et Öelda, et olgu see trend nagu tänapäeval öeldakse, milline tahes. Muuseum peab olema titaktiline ja ma saan seda elu näidata küll ja seda, mismoodi inimene selle maja on ehitanud ja, ja selle kaudu seletada, aga kui inimene ei oska seda tähele panna, mis asi see on, mida see rahvas siin selle maatüki peal on ehitanud siis ta aga sellest elust aru, et me leidsime, et me peame n tegema jõuvõtetega inimestele selgeks selle, mis asja kunagi on ehitatud. Ja, ja see oli ka just see suur kollane latt seal see oli, pildistati korduvalt ja leiti, et jah, tõesti selline väike Sunti taktik ka on muuseumile väga vajalik. Nii et see oli nagu selline asi, mis tõstis meid esile teistest balti vaba muuseumidest. Televiisor seeme, laiskade, inimeste altarite, kus iga aastavahetuse eel justkui ootaksime midagi. Kuidas seekord läks, räägib Pillerimburie. Aastavahetuse telekava, neid kilde, mida jälgisin, saab iseloomustada kahe märksõnaga. Esimene ja sümpaatsem on nostalgia, see teine ja mitte nii õige tore on lõtvus. Nostalgia valda kuulub Piret Danilovi diplomitöö Oskari juures. Telelavastus vestlusring Oskar Lutsu kevade prototüüpidega. Näitlejate valik oli korda läinud ja värske tüüpide piirjooned andis igaüks neist Ines Aru, Andres Noormets, Raivo Adlas, Enn kraam, Aleksander Eelmaa ja Väino laes oli ilmekaid, mängulisi hetki ja partnerluse muigvel võlu. Puudu jäi aga lavastuslikust, lihvist režii, täpsusest. Aga retrokala toon oli olemas ja paunvere äratab eestlase hinges vastukaja. Ikka. Olgu vahemärkusena öeldud. Kui Oskari juures puudujäägid on algaja esimese katsekese tõttu loomulikud siis teine uus telelavastus. Ervin õunapuu, Toomas Hussari linnapea ehk hirmu põhivormid pidanuks küll olema kontsentreeritum säravam löövam. Eeldused selleks joolid. Aga teleteater. Film eeldab ilmselt suuremat tihendatust ja oskust liigsest loobuda kui lava, kus vahel võib toimida elava näitleja võlu. Ka lohisevamas stseenis. Pretensioonitu ja seetõttu sümpaatse nostalgitsemist valda kuulub kindlasti juba taasta ühe jäänud kahe taadi lugu Tõnis Mägi ja Ivo Linna muhedalt heietused mõnusate lauludega telearhiivist. Hea värvikas esinejate valik, Artur rinnest, Juhan Viidingu. Nii. See saade toimis paremini kui pärnakate kehtetud along ka ju nostalgia rida. Ja meenutuslik samas erksalt olevikuline oli esimese jaanuari portreesaade Liia Laats omas mahlas õnnestunud saade sest leidis kinnitust, et vanadaam võib iseendana olla ütlemata huvitav kui kaamera härra ja varju jääv küsija annavad rahulikult aega olla just nimelt tema ise. See oli ka vananemise väärtustamine meie päevil haruldane ja ebamoodne hoiak. Režissöör Priit Hummeli saade avas Liia Laatsi nakatavate isiksust ja see on oluline. Kui samasse isiksuste portreede ritta liita välismaistest saadetest ka Tom Jonesi kontserti ja film temast ning dokumentaalfilm mister Beani tekkest, tema kehastaja Rowan Atkinson ei kaudu siis on kogu pilt päris kena. Ehk olnuks sel taustal targem niinimetatud huumorisaated hoopis vaatamata jätta, et oma tuju mitte rikkuda. Aga ikka veel elab kusagil hingesopis lootus, et aastavahetuste saadetel on mingi pidulik kvaliteet küljes ja siis tulebki robinal pettumusi. Viga šõu pidune telekas kulges tuntud tasemel, see tähendab libastumise pideval piiril nii tekstis kui lavastuses. Ehkki näitlejatöödes on nautimisväärset, on siis ka oht enese kordusele eriti nooremate puhul. Ohtralt eelreklaamitud kreisiraadio näis hooletu enesekindlusega ekraanile viskununa. Kergema vastupanu teed oli mindud ka Tõnu Kilgas ja saate puhul oleks ikka oodanud uudset ja stiilsemaid kompositsiooni kui lihtsalt lavastus katkendite kokku klõpsimine mõne üksiku uue misens stseeniga. Pealiskaudsus näikse olevat aja nõue ja süvenemine selle trenditegijate jaoks justkui häbiasi. Aga see moehoiak on siiski ülimalt petlik, sest ajapikku üha võimendub vastureaktsioon. Soov näha läbimõeldud professionaal, haalset vaimukat loomingut. Ja on juba iga tegija, sisin valik, kes end millal ja mis hinna eest maha mängib. Kes aga vastuoksa suudab end täiustada isiksuse ja talendina püsima jääb.