1956.-le aastal korraldati Varssavis esimene Varssavi sügis-nimeline kaasaegse muusika festival. Eakatel on just selja taga poosnani suured meelerahutused. Sama aasta kevadel. Ungari saar, revolutsioon. Ida-Saksamaal toimusid ülesastumised paari aasta eest. Kesk-Euroopas on rahutu, rahutu ka muusikalisel rindel. Varssavi sügiseesmärgiks tollal oli eelkõige modernse muusika tutvustamine ja Poola muusikaelu elavdamine. Ja see läks neil suurepäraselt korda. Kuue aasta jooksul saavutas Poola noorte muusikute põlvkond tähelepanuväärse koha kogu maailma muusikakaardil mitte ainult Poolas. Neist without lutas vaski oli tollal küll juba 43 aastane mitte siis enam kõige esimeses nooruses. Ent ometi sellesamase orkestri kontserdiga, millest õhkub järel partoklik, energia ja poola mäestiku folkloor määras ta enesele tol 1956. aastal kohe ühe arvestatava ema ja tõsiseltvõetavama koha ning temast sai poolavangardismi esimene suurkuju. Uuendajatest ja modernistidest Pole Poolas kunagi puudust olnud ei kirjanduses, kunstis ega muusikaskid. Lutas kile ja kogu uuele Poola koolkonnale oli kümnendatel kahekümnendatel aastatel omalaadseks teerajajaks Carošmanovski mees kes segas impressionistliku valgusmängu ja Poola folkloori. Sääsk Reavinliku eksaltatsiooni ja reegeri paksu kontrapunktiga. Šanovski kaasaegne oli, kallutas lovski isa üle Poola tuntud filosoofia, kirjanik kes iidolit juba maast madalast suureks haritlaseks püüdis kasvatada omas evolutsioonilises filosoofilises vaimus, mis katoliku kirikus. Kuule muidugi, suuremat vaimustust ei pakkunud. Poola ühiskonnas on katoliku kirik kõik kõiges, liiatigi siis veel sajandi alguses. Fotosovski õppis Varssavi muusikaakadeemias. Umbes samal ajal, kui Sumanovski oli seal rektoriks. Šomanovskil, peetakse noil aastatel maailma üheks juhtivamaks heliloojaks ametlikes suurtes ringkondades tema koomas sümfoonia Piežno natsilaule, ööst Briti staabat. Maater saavutavad hiigelsuure menu ning Sumanovski saab võimaluse anduda oma loometöö kõrvalt ka rohkete homoseksuaalsed armukeste ülalpidamisele. Ehkki lutas lovski, kirjutab oma esimese sümfoonia juba enne teist maailmasõda saavutab ta rahvusvahelise tähelepanu ja sellega mingil määral oma lõpuks välja kujunenud küpsuse tõttu. Alles seoses Varssavi sügise esimestel festivalidel 43 aastasena. Ning seda eelkõige Sellest aga alles tema areng algas. Praeguseks käsitletakse tema orkestri kontserti enam-vähem noorpõlveteosena. Orkestri kontsert Valmis lutas lovskil pika viieaastase pingutuse tulemusena ning koosneb kolmest osast. Pardoki eeskujul otsis Lotus vaski juuri rahvamuusikast eriti Lõuna-Poola mägede rahvamuusikast nagu manovskigi. Ning üritas neile oma teostes funktsiooni leida. Üsna kahvatult, nendib ta ise ning loobub peagi pardoki jalajälgedes käimisest. Vahepeal on Euroopas avastatud vee värv tekkinud sürrealism. Partokon järsku moest lootusetult läinud ja Varssavi sügise kaudu puhuvad Poolaski ootamatult aga hoopis teistsugused tuuled. Seal, kus sakslane nagu näiteks stock House on suuteline kirjutama täiesti emotsioonitult ja laengu vaba muusikat pole poolakas aga selleks üldse võimeline. Tema musikaalsus on läbi kammitud oma rahva temperamendist või kes seda teab? Võib-olla oli poolakal lihtsalt võimalik kannatava rahvana tundlik olla kui sakslasel, kelle hing tolle aja kunstis nii silmnähtavalt kinni külmus. Võib-olla pole mingi ime, et jää külmuse realism? Just Saksamaal tekkis? 60.-te aastate alguseks ujub lustas lovski selja tagant välja terve noor põlvkond uusi heliloojaid, kes selleaegsete kommete kohaselt Katarostatis käivad. Tähelepanu. Poolast olid kanalid läände kogu aeg avatud ning Varssavi sügisel omale soodsa kasvupinna leiavad. Neist üks. Nimelt Christoph Penderetski sooritab lausa plahvatusliku karjääri ühe-kahe aasta jooksul võites ära kõik auhinnad ühelainsal Poola rahvusliku heliloojate konkursil ja eriti ettekandes 1961. aasta Varssavi sügisel oma suure suure läbimurdeteose 52-le keelpillile kirjutatud trennofjarom Hiroshima itk Hiroshima ohvrite mälestuseks. Penderetski on tolleks ajaks 28 aastane bruto Slovski 40 kaheksane. Omal moel nad esindavadki nii tol ajal kui ka hiljem oma vanusest tulenevat rolli. Penderetski kui ulakas poisike kes enesele kõikelubav lutas Fowski kui elukogenud, intelligentne mõtleja Penderetski, kes kõikidele oma tunnetele täieliku voli annab Lutažovski, kes teose siga detaili kuni viimse üksikasjani välja lihvib. Kõige olulisem vahe poolakate jaoks on ikkagi see, et toda Slovskeli, Varssavist, Penderetski, kraakowist, Varssablased ja kraakovlased ei salli teineteist silmaotsaski ja pilkavad teineteist kussaga jaksavad. Krakov laste jaoks on maailma suurim helilooja Penderetski ja kõige kehvembutus lovski. Kui taas Varssav laste jaoks on kõige suurem lutus Lawski. 1961. aastal kirjutatud trennofjaronhiroshime oli siis Penderetski läbimurdeteos. Selle teose puhttehnilise lähtekohana soojendab Penderetski üles kahekümnendatel aastatel Ameerikas laialdaselt kasutusel olnud klastri helikobara mis võib koosneda nii kitsas neljast tihedalt teineteise kõrval olevast noodist kui ka laiast kuni viie oktavi paksusest helilindist. Vaheldust muusikalises kangas ja vormi raamikust tekitab Penderetski eri paksuste kõlamassidega helitugevusega, heli võimendades ja kahandades. Ka võtab ta kasutusele uusi mänguvõtteid nagu näit, eks mängimine keelpilliroobi tagaroobi peal ja nii edasi tekitades terve hulga uusi, küll enamjaolt agressiivseid hääli. Kuid agressiivsed hääled kuluvad Penderetski marjaks ära. Ta ei varja oma silmnähtavat emotsionaalsust ning kõik, mis tema dramaatiliselt pingule tõmmatud maailma edusid teenib on teretulnud. Kõik, mis heli tämbri võimalusi laiendab kogu selleaegses Poolas üleüldse väga moes. Varssavi sügis muutubki pikkamööda, näituseks, kuidas instrumentidest võimalikult ebakonventsionaalselt veidraid hääli välja pigistada. Trennofjaanum Hiroshi ime on Penderetski-le omaselt väga piltlik. Me võime silme ees näha pommilennukite tulekut pommitust, lennukite eemaldumist ja nende poolt jäetud hävitust ja õudust. 1961. aasta on muusikale väga rikas aasta. Sel aastal kirjutab peale Penderetski oma itkulaulu. FotoSlovski oma krõive nätske Veneetsia mängud ja Ligeti oma atmosfäärid. Lutas vaski, kirjutab leevenetske siis Veneetsia mängud kõige argipäevasemad tellimustööna Veneetsias esitamiseks. Aga sellise argise töökohta omandab too teos enneolematu tähtsusega. Tema loomingus nimelt lotoslawski on siin lähenenud sellele kuulajat liigse keerulisus eest varjavale muusikalisele ideele milles teda kõige rohkem tuntakse ja millele tore pealkirigi on antud. Alejatooriline kontra. Ka selle ideega näitab Lutuzlovski oma mõõdukad ja samas väga uudishimu uutsevad ja eelarvamusteta suhtumist mistahes muusikalisesse nähtusesse. Tolleks ajaks on Euroopasse jõudnud Keitš Ameerikast oma vabaduse ideedega. Pulees kirjutab Prantsusmaal teoseid, mille vorm ja kooskõla sõltub kõik interpreetide ennem tale lubatud vabadustest. Esitajaile jagatakse ette vaid teatud hulk noote ning kuidas nad seda, kui mängivad, on juba nende eneste asi. Lutuzlovskid ei rahulda selline interpreetide ja muusika täielik vabadus ja ta otsib vahendeid omanäolise suhtelise vabaduse kontrollimiseks. Nii ta annabki üksikutele häältele kas siis kõigile või ainult mõnedele neist suuri solisti vabadusi nii agoogilises kui ka rütmilises mõttes. Aga ainult koos teatud kindlad Nende koordinaatidega mis garanteerivad vormi ettekavatsetud ja annavad sellele helilooja poolt ette kirjutatud suunad. Veneetsia mängude esimese osa jagab Lutuzlovski erinevatesse kastidesse nagu ta seda ise kutsub mida ta tähistab tähtedega A, B, C, D-F, G ja H. Igas neist kastidest mängivad erinevad pillid oma partiid algusest lõpuni ja siis jälle algusest lõpuni. Nii kaua sõltuvalt sellest, millises kastis dirigent parajast ise. Kui dirigent annab käsu siirduda näiteks c kasti siis vaatab interpreet oma noodist järele, kas tal on vaja c kastis oma partiid mängida ja vastavalt vait või mängib oma noote kuni dirigent anamärguande tee kasti siirdumiseks. Et kuulajal oleks kergem neid kaste omavahel eraldada tähistab helilooja neid trummide kogupauguga. Penderetski trummidel. Kui pauk toimub 1968. aastal, kui ta oma Luukas passiooni Varssavi sügisel ette kannab. Penderetski on muide väga tunnustuks selline katoliiklane ehkki pole paavsti isiklikuks heliloojaks oma abielulahutuse ja teise abielutud kui eales saanud. Kahtlemata Penderetski oma auahnuse ja täieliku kompleksi vabaduse juures oleks tahtnud olla Vatikani õukonnahelilooja. Ühes teiste pühakute, nagu näiteks palvest Riinaga. Luukas passioon jätkab nii mõneski mõttes barokliku passioonid traditsiooni ehkki Penderetski jätab mitmed olulised elemendid täiesti välja. Esitajaskond on väga suur, täie koosseisuga sümfooniaorkester, orel, koor, solistid ja evangelist kes evangeeliumi ladinakeelset teksti ei laula, vaid ette loeb. Koori ja inimhäält kasutab Penderetski siin, eriti fantaasiarikkalt on vilistamist, erilisi kohisemisi ja Suhisemisi Laxahtamist ja sosistamist. Niimoodi saavutab Penderetski jällegi väga dramaatilise ja mõjusa pildi. Kolgata sündmustest. Penderetski soosing ja kuulsus oli väga suur. Suurem kulutas Lawskil või kellel tahes 68. aasta sügisel elaval heliloojal. Ta oli ja on auprofessor mitmetes Ameerika ülikoolides. Raha voolas sisse igast küljest. See võimaldas tal aja jooksul hiigelsuuri maavaldusi Lõuna-Poolas koos uhkete vanade mitmekorruseliste losside ja parkidega osta. Tema publikuks kujunes kõige rikkam Euroopa ja Ameerika koorile. Pankurid, suurte tehaste ja kontserte, Nende omanikud, aadlisuguvõsad, ühesõnaga kogu peenutsev maailm, kes kellelegi oma kultuuri lembelisust tahab ohverdada. Mitmeid kordi oli ta kraakovi, Muusikaakadeemia rektor ja kõiksugu mõjuvõimsate komisjonide peanäitejuht. Ja ta ei varjanud seda, nagu ta ei ole kunagi põdenud ilmselt mingit sorti alaväärsustunde all. Kui, siis ehk ainult Vatikani ees, et see suvatses tema teise abikaasa peale viltu ja kõõrdi vaadata. Ometi, ja võib-olla just seetõttu on ka Penderetski puhul tegemist oma ala väga hästi valdava inimesega kelle iga teos algab sealt, kus ta algab, kasvab, liigub, areneb ja siis ta lõpeb, mitte vastupidi, nagu tavaliselt. Seitse aastat varem selsamal 1900-ga. 61. aastal, mil Penderetski kirjutab Džennofjarompimrofiime jalutas lovski Veneetsia mängud kirjutab üks 38 aastane ungarlane nimega Diord Ligeti orkestriteose milles pidi saama üks järjekordne 20. sajandi šedööver. Oled Lideti on päritud praeguse Rumeenia aladelt lagugsenaagiski Transilvaaniast. Tema vanemad polnud küll no kreeklased Nabukesenakisel vaid hoopis Ungari keelsed juudid. Oma muusikalise hariduse saigi ta esialgu kohalikest konservatooriumitist. Erinevates muusikaõppeasutustes. Kuni lõpuks maandus 45. aastal lämmatatud partoki eufoorias vaevlevas Budapesti muusikaakadeemiasse pärast selle lõpetamist uhkes partoklikus vaimus, 1949. aastal asusta õpetaja postile, selles samases akadeemias aga jälle häda. Vaatamata Ungari kinnistele oludele ei suutnud see noormees oma rahutuid näppe kuidagi raadioaparaadist eemale hoida ning kuulas õhtuti salaja mädanenud kunsti süljepritsmete jäänuseid eetrist. See tähendab otseülekandeid suvistelt armastati sümpooseumitelt. Sürrealism, mida tol ajal Tarmsastatis viljeldi jättis temasse kustumatu jälje ning soovi samas vaimus ise kirju. 1956. aastal Ungari revolutsiooni segasel ajal otsustab ta ise läände põgeneda ning pärast eluohtlikku seiklust piiri peal mille käigus ta oleks piirivalvurite poolt peaaegu maha lastud, see tal õnnestubki. Ligeti läheb otseteed Kölni Stokaalseni poolt asutatud elektronmuusikastuudiosse ja talle võimaldatakse seal tööd saada. On selge, et sürrealismi ideed hakati peagi kritiseerima. Olekski raske ette kujutada, et terve hulk ettevõtlikke heliloojaid eri maadest ja kultuuridest oleks nii ühel meelel küsimustes nagu muusika olemus selle loomist, juhtivad põhjendused, vastuvõtmisega seotud probleemid. Tarmsdatlasi hakati süüdistama asjatult komplitseerituses, muusikuid väsitasid üle mõistuse, keerulised partituurid, kuulajaid, sündmuste peadpööritav pidurdamatu tulv ning see, et selletaolisest muusikast oli väga raske kiiresti aru saada. Ligeti taipas, et kui muusika saavutab sellise komplitseerituse taseme kuulaja kõrvus, kaotavad niisugused muusika elemendid nagu näiteks intervallid oma tähtsuse. Ja publik võtab helisid vastu ühtse kõlamassina. Täpselt nagu vihma ajal. Üksikuid vihmapiisku kuuleme teineteisest eraldi, igat ühte oma soolona. Aga lausvihma ajal tekib katusel ühtne müra Robin, milles üksik vihmapiisk oma rolli täiesti ära kaotab. Ligeti senine veendunud kaoseni ja Puleesi kummerdaja keeras oma pea nimetatud härrastest hoopis ära. Muusika peab olema lihtne ja kuulajale lihtsal kombel arusaadav. Detailid need ohtrad, detailid, millega kuulajaid koormatakse, tuleb ohverdada terviku nimel kirjutab Ligeti neil aastatel. Ja leiutame tähendab oma isikupärase tehnika, millel eesti keeles väga kohmakas nimi on leitud. Kõla välja tehnika mis on üsna rabe võrreldes Ligeti helikeele poeetilisusega. Ligeti tehnika põhiideeks on opereerimine erinevate täidetud kõlaväljadega. Need liiguvad üles ja alla. Kasvavad ja kahanevad. Nende värv muutub pidevalt sõltuvalt, kui kiiresti erinevad sündmused nende helimasside sees mööduvad. 1961. aastal kirjutatud atmosfäärid suurele sümfooniaorkestrile ilma ühegi löök pillita on Ligeti läbimurdeteos. Teos pole kuigi pikk, kaheksa minutit. Vastukaaluks tol ajal kirjutatudki kantsetele teostele. Pealkiri atmosfäärid juhib kuulaja fantaasia otse taevasse erinevatesse õhu kihistutesse mis erineva valguse all sädelevad teineteisega kokku põimuvad ja jälle lahku põrkuvad. Nagu pilved. Augustikuu õhtul. Missugune kummaline aastase 61. libeti atmosfäärid, Penderetski rännu Fearam fotoslaski, krõivenetski, kolm teost kolmest täiesti erinevast maailmast. 1968. aastal kirjutab Ligeti teose klavessiinile pealkirjaga kontiinu järgnevus. Ligeti vahepealsed aastad uurinud inimese kuulmisprotsessi millega ta juba atmosfääre kirjutades kokku põrkas nimelt oma kõlaväljadega kontserdilavale minnes täheldas, et publik kuulis teoses asju, mida tema sinna kirjutanud poolt. Ligeti asus seda nähtust uurima ning avastas, et muusikas on võimalikult täpselt samasugused illusioonid nagu kujutavas kunstis, Ki, kus kübarapilt, kui seal Hayus täpselt sama pikaks osutub. Ehkki silm seda teisiti tõlgendab. Kontiinumid tempo on helilooja ise määratlenud järgnevalt. Teose tempo on õige, kui ta kestab ilma lõpu pausita alla nelja minuti. Teose põhitempot ei muudeta kordagi, ent erinevaid noote kobaratesse lisades ning neid ära jättes tekib kuulajal illusioon tempo, kiirenemisest ja aeglustumisest. Seitsmekümnendateks aastateks hakkas Varssavi sügis oma senist tähtsust kaotama. Poolavangardism onu kaalsuses ennast tühjaks kerinud. Need heliloojad, kelle eesmärgiks on senini olnud uute võtete ja stiilidega inimesi pidevalt rabada on tõelises hädas. Atonaalse muusikamaailm tundus olevat lõpuni käsitletud, et selles uusi lähti kohti kirjutamiseks leida. Kõige julgemad asuvad tonaalsetele radadele tagasi nagu seda Ameerikas juba on tehtud. Sellistel suurustel aga nagu Ligeti või lutas wowski. Liigeti 67. aastal kirjutatud lontaano nimises orkestriteoses liigub ettevaatlikult ainult ettevaatlikult sammu selles suunas jätkates samas tuhandete heliefektide ja illusioonide püstitamist. Pealkiri annab järjekordselt kuulajaile ainet fantaseerida miseks seda teost kuulates. Kaugusest kostev kaja. Kauge kumin laieneb, kahaneb, tõuseb ning langeb tagasi hämarusse. Kõige esimesena neist kolmest heliloojast hakkas täiesti tonaalseks, Penderetski järgis teda mõneaastase vaheajaga ning tekitas sellega kaasaja muusika austajate hulgas paksu pahameelt. Penderetski näed, on alati Key kariks helistajaks peetud. Kui aga juba Lideti sellise sammu võttis, oli see juba tõsine asi. Lutuzlovski ainsana neist kolmest ei muutnud oma stiili kardinaalselt. Kuni oma surmani 1994. aastal. 76. aastal komponeeritud myybarty nimilisi orkestriteoses võib näha, et tema kontrapunkt on muutunud rafineeritumaks. Stiil punktuaalsemaks, partituuri kirjutamise viis on piinlikult täpne. Kõrvuti osalisele atoorsusega täis orkestri kõla kõrvuti Carmeer muusikaga. Pehme lüürika kõrvuti apassionadaliku intensiivsusega. Täpselt nagu lutas lovski kogu muusikaliste mõtete kogu Maal. Vastandite tasakaalustatud maailm. Maailmas on kõik olemas. Penderetski sooritas kõige kardinaalsemad pöörde otse Schuberti, Verdi ja Mahleri maailma. Ta kirjutab praegu ühe suur oopuse teise järel saavutab hiilgava menu. Ta on üks kõige rikkalikumaid Kinni makstumaid heliloojaid maailmas üldse. See võimaldab tal osta ühe suure kivimaja kraakowis teise järel. Varsti on terve linnaosa tema omanduses. Ja missa sünnib missa järel reekviem reekviemi järel. See lagrimoza siin on pärit just tema rääkimist 1980. aastal. Muusika on jõudnud samasse punkti, kui 100 aastat tagasi. Mil Schönbergi samade probleemidega tegeles. Kui need heliloojad siin. Ligeti on praegu 70 kolmeaastane ning elab Hamburgis Penderetski 63 aastane ja elab Krakowi lähedal Luslavitses oma lossis.