Täna segasin pisut värvi, mis vägisi segaseks jäi. Elu nõuab meilt terasest närvi, jäätmekäiks püstipäi või ka norus, kui kadunud on noorususk, on haihtunud ja armastus tuhk juba ammugi kolletunud. Lootus, kas siis ooker võib Pokergu pojad või puhkei? Minu värv spahtlejal tõrksalt balletil aia paatinat täis, jääb segaseks, toonilt ja toimelt. Ja on üleüldse vastu oksusi täis. Ta ei kata, kuid ei paista ka läbi. Kruus kare, kuid libe, kuid tatt mul tundub, mu värv teeb mul häbi. Kuid ma ei leia ka paremat. On öeldud, et iga mees maalib kogu aeg ainult autoportreed. Kas olgu siis Raphael või Rubens või kallut, tema teab, mis ta teeb. Mis muud jääks neil tahta või teha. Õnn on jäägitult jagada vastu valgust on viinavärvis suurselgus. Las laulikul magada. Ära näri närvi vaid viska, vennas, värvivärvil on 100 saladust sees. Vaata kuis ta leegib ja pikapeale Kapleegib. Kuid kunstniku orbiiti jääb siiski koloriiti. Harjutused kitsa värava ees. Ranna taga mustjasroheline nagu pildil, mille maaliksin veelgi liiv kergelt lillakas. Adrude rasked pruuni oleks nüüd ainult veel roosat. Siin on veel tükk müüri mere kaldal Ruskete halli vana ja varisenud, nii nagu vallimäel. Ja ses müüris Üksvärav. Kitsas, raudne ja roostes. Kuhu see viib? Aga keegi ei ole uudishimulik. Õhtul, kui kõik on vaikinud vastu ööd, kui keegi ei näe. Ma harjutan märjal liival kitsa värava ees. Tõstan käsi ja jalgu. Painuta kohmakad keret, kube meist looka. Miski ei aita. Sellekamised. Kunstnikult päritakse aru tihti mitte, ainult et mida see pilt kujutab, vaid ka, mida sa oled selle pildiga mõtelnud või mida oled sa sellega ütelda tahtnud? Raske vastata. Iga pilt on ju rohkem nagu unenägu. Mida oled sa oma unenäoga ütelda tahtnud? Kuid eks ju, vanast ajast pole teada, et unenägu ise tahab meile midagi ütelda nagu kunagi vaaraole Egiptimaal. Ja et seda võib ka välja selgitada ehk ära seletada, nagu ka Joosep tegi ja nii edasi. Ja et on ka vastavaid raamatuid ilmunud täielik unenägude äraseletaja ja teised. Sellele inimliku psüüke kõige õilsemale avaldusele uudishimule vastu tulla püüdes on järgnemas toodud mõned pillid jõukohaselt äraseletatuna. Aga ära seletatud pilt ei olegi ju enam pilt. Nii nagu ära seletatud unenägu ei ole enam unenägu vaid esmajoones äraseletamine. Järgnevalt kaks pala Arno Vihalemma luuletsüklist seletamised 1966. aastal ilmunud kogust zooloogia ehk ingel lindudega. Siin näete ühte meest, kes istub veini vaadil. Ta on ükseremiit. Suur üksindus, mis tema ümber on, on läbi tungimatult paks ja peale selle pime mees tükkis vaadiga, juhistub Pahla kõhus. Vaal neelas ta ja vaadiga, mis loksus päästepaadina. Mees muidugi on väga kurb, sest situatsioon on kuratlik, talveini terve aam, kuid mitte ühtki oherdit või puuri, mis kase kallis kraam saaks vaadist välja puuri. Et vaala kõhtu jääma, peab ta ise, see on justkui Erremiidi saatus. Paik, pisut umbne küll, ent see veel pole isa maatus. Aeg-ajalt tema tõmbab tikkust tuld, mis ümbrust valgustab ning veendub, et ta hoopiski ei hõlju õhus vaid istub endistviisi kindlalt vaala kõhus. See siin üks teine mees, kes kaon vaala kõhus. Kuid tema istub püssirohutünnivaal neelastajad tünniga, mis loksus päästepaadina. Ta olukord on kurvem veel kui esimesel mehel. Paks pimedus ta ümber nagu dekat, kuid selge on, et ta tuld ei või tõmmata. Nii ei tea, teine mees ka mitte kindlasti. Kas tema istubki veel valaskala kõhus hõljub juba ilmaruumi õhus? Kui seletus? Seletus saab siit. Siletusel pimekambri plaadil on selge, nagu kuulujuttu sünnil. Kui olla Erremiit, siis pigem veini vaadil kui püssirohu tennil. Õde. Ööde istus ja tukkus taevas tähtasid, kus uksed olid kõik lukus. Õde istus ja tukkus õõde heegeldas, enne väeledalt liigutas varrast heegeldas kullast ja karrast teispoole paati ja parrast. Ööde heegeldasen. Ah kuidas elu õnn nurjus? Mina lamasin, Lauzzil olin pööraselt purjus. Pea käis ringi, kui rattassegi, häädvus ja kurjus. Avasin silmad ja nägin. Õde istus ja tukkus. Uksed olid kõik lukus. Taevas tähtasid, kukkus, õde ainult tukkus. Teie teate ju ruunikive mida kõik nad ei jutusta. Olid teised ajad, kui praegu teised mehe teod, Sigtuna Estraphilbis üks vana kivi kaua paelus mõtteti meelt. See kivi on kirikla jalal, mitte kaugel kvarzepoteelt. Sammaldunud ojapervel jah, polti vees, ta vanad kirjad on tuhmunud kivi raiutud silmuse sees. Eks nõnda ka kõik. Ma mõtlen, kuid kui kivigi kummardab ajaoja ees, on tema kiri see mõte, mis on raiutud raske käega ta karmi pinda ornamendiga saanud. Sedasi 1000 aastat Joega tratsinud. Veel viitab edasi. Üks mõte. Mis mõte siis? Midagi suurt siin kindlasti lihtsalt ja selgelt ojapervel on ajanud juurt. Aastaid möödus töös tões ja vaimus ja kui tuli mure või tusk, mulle meenus mu ruunikivi ja jälle sai kindlaks Musk. Ent eile püstaadi biblio ateegis. Ah, igavese peletust. Ma juhtusin lehitsema Rootsi ruunides seletust. See oli üks Lunta, kus siis kõik salakirjad olid tehtud lahti kivi kivi järel reas nagu karud, kes nülitud pärast jahti nagu karud, jah, sest viikingid kultuursed ei tundnud sententse. Nad ei osanud isegi ütelda, nagu kaato Aratro, et Ense ainult nimesid oli, kes, kelle poeg, kelle tapnud, kus käinud mõnda muud. Minu kivi, aga üks nimetu oli saanud. Ja ta kiri käis nõnda. Siin muutus mullaks, mis mehest järgi jäi, kellest lahkus. Jah. Viimaks lahkus ta visa hing. Ta sündis karjudes, suri tummalt, sest kõri kokku tal nööris Ling. Arvo Mägile, Estra hülvis. Vaadeldes rändavaid pilvi? Vaatasin rändavaid pilvi. Vaatasin avasilmi. See oli nii nagu olnud mind veel ei olekski olnud. Vaadeldes rändavaid pilvi, puruneks äkki mu silmi. Pilved on pilved ja puru tõi tuulile suure turu. Nii nagu alati nii nagu alati, eks mind siia vaja Pilvede pil löödi puru, puhub tuul alati akvale suure turu. Mõnevõrra saab turuplats sellest puhtamaks, kuid mitte kauaks. Tema pani oma sõjariistade maha ja riputas oma kandle remmelga otsa otsapidi maha. Ja siis ise sai otsa. See kõik on nii kerge takkajärgi ütelda. Kuid katsuge sama kergelt selle järgi oma jälgi teha. Katsuda ei ole enam midagi ega jälgigi enam ta järgi. Mis otsas, see otsas, igaüks oma otsa otsas. Tükk Lobjakalt lumele potsas. Küllap kevad on tulekul. Kui eluiga vähenenud surm samm-sammult läheneb siis leigeks troostiks jääb meil veel siis külmas looseid. Paljukentsakat on siiski loodusloos. Võib kaugelt vaadata päiksevarjutust. Kui aga liiga ligidale tikuteid, nina tahmuseks, riided ära rikud. Arvustaja lahkus saalist. Arvustaja lahkus saalist juba ammu enne viimast vaatust. Noh, minu kätte pole andnud küll ka keegi eestimaa saatust. Tükk oli vist pisut halle ja kitsavõitu ka lava. Või oli mu osavale ja väljaspool mängukava. Ma tegin küll kõik, mida suutsin, veel lava taga elasin sisse. Repliigid, mida ma muutsin ja muutsin, ei mahtunud enam teksti sisse. Siit lava tagant on raske siiski jälgida viimast vaatust. Arvustaja lahkus saalist. Võib ju aimata tüki saatust.