Kultuuriga ja. Tere kuulama kultuurikaja, mida täna toimetab maris Johannes. Algava saate teemad. Esietendub vanalinnastuudio selle hooaja suurejoonelisem lavastus 12 tooli. Rahvusraamatukogus on juubeliväljapanek ehtekunstniku Õie Küti töödest. Kommenteerime ka niinimetatud Raul Meele juhtumit. Kunstihoones anname teada esietendusest Ugalas ja arvustame Vanemuise lavastust Kaheteistkümnes öö. Teeme juttu Ungari päevast Kirjanike Majas ning kuulame uudiseid Euroopa kultuuripealinnast Stockholmist kohe kõigest lähemalt. Vanalinnastuudio Kaheteistkümnes toolis paju on sinna alles jäänud Ilfi ja Petrovi teada-tuntud lugu. Palju on juurde tulnud Aimlate Baskinit vastav lavastaja. Eino põhilisid, Petrov 25 protsenti on ainult valla Aimlatja Baskinit. Teine vaatus on meil kuskil, nagu Eestis toimub tegevus Narvas Haapsalus Sagadi mõisas. Et selle me nagu natukene viisime VW Eestimaal, aga tegelikult hilfe Trovi tekstiga tekstis on kõik see teos esimene vaatasin täitsa 100 protsenti arvatud väikesed korrelatsioonid, väikesed nimede muutused, päikesed kohtade muutused ja nõnda edasi. Aga noorsooromaan on niivõrd geniaalselt vars kirjutatud Raua raamat olnud Venemaal teda Mägitud, nii paljudes kohtades, isegi Kuubas on seda mängitud. See juba räägib sellest, et, et see teose interratsionaalsus on ikkagi kogu maailmas küllaltki aktuaalne, Ameerikas mängitud seda seda märgitud Tšehhimaal ja Poolas. Ja samas tahate te siin siiski pakkuda, nagu ma aru saan, mingeid äratundmisrõõmu või kindlasti äratundmisrõõmusaar, siin igaüks nimetasin, ühtegi nime, ühtki konkreetset aadressi ei ole. Aga läbi lillede saab väga hästi aru, kellest jutt. Vaadake, küsimus on selles, et korruptsioon kui nähtus aferis, kombinaatorlus kui nähtus. See on paljudele inimestele omane. Hiljuti. Ma kuulasin Moskvast Sergei juski intervjuud, kes on kunagi mänginud apenderite. Tema käest küsiti, et kuidas teile tundub. Justik, kas sa tänapäeval on aktuaalne? Ta ütles, et kahtlemata ta 100 aasta pärast aktuaalne selle pärast, et ega ta ei ole mafiooso. Ta pole rets. Ja otsimine, see on muuseas, see on muutunud tal hobiks. Kombinaat tardus selles mõttes. Kahtlemata aktuaalne tänapäeva Türgi tõi välja juhuse näitel, kui te maanteel panete istumast apenderi tooli peale jätkasseerite kõikidelt autodelt, kes sõidavad fraasis meelsasti, makstakse seda la sest tema ütleb, et see raha igavese krooni selleks, et remontida teesid Kellegile tegi muljetistungiks aferist neid praegu Eestis küll, kes on äkki inimestelt välja pumbanud summasid, kas mees, kes seda tegi, ei ole, mitte meeter? Kahtlemata on, küsimus on selles, et osutub ju mas uurikuks ja ja mõrtsukaks omamoodi Varobjaninovjusse. Teine peategelane, keda Egon Nuter mängib Muutub puhtal kujul retsiks varahhaa, aristokraat, rahaahnus on temast teinud mõrtsuka. No aga küsimus on sellisega, sellel romaanil ei ole helget. Tal ei ole helget lõppu, kõik kannatavad heaskot, üks saab surma, üks varanduse. Nii mõnigi inimene lendavalt, kes usub sellesse poliitilisse afääri saaja mõõdus liit. Annetavad rahad, Blochi heaks põgenevad, räägime siin paari sõnaga sellest ka, kes on truppe, kui suur üldse see trupp täna laval on? 30 osatäitjat, see oleks suurim. Meil on tagahoov, oli 27. Tegime draamateatriga kaasasiimideni oma jõududega, kus külalisvaidlejaid Heino torga, Tõnu Kilgas, Peeter Tedre, meie haldusdirektor oli juba näitlejale, tema teeb kaasa. Lapsed teevad siin kaasa, eks ole, aga kõik muu. Me teeme oma jõududega praktiliselt iga näitleja kaks rulli. Mul oli kolm näitlejat, tähendab välja vaadatud, toob Peeter Oja. Ma tahtsin pakkuda talle dubleerida. Siis oli Raivo Tamm, linnateatris oli mõeldud. Siis oli kuskil läbi lillede mõeldud Dan Põldroos. Aga ma jäin siiski Kilgas juurde, sellepärast et Kilgas oli sel hetkel vaba ja ta minu arvates nagu sobib teisteks, ta laulab kenasti. Musikaalne tantsud seadis Ülle Ulla, muusika kirjutas Olav Ehala, see kordan ta muusikaline komöödia Taylorile 20 muusikalise numbri. Kõik laulavad ehtsalt. Fonogramme siin meil ei ole, aga kuidas ta seal laval ära mahud, meil on kaks esimest rida võtnud lava toonud poole aume ilusti ära, pole häda midagi, muidugi kitsas elamine, meil siin on uus maja, mis loodetavasti 99. aastal avatakse. Ega tema saal ja lava suurem ei ole. Ta on veel väiksem minatuuri teatrivorm, selles mõttes siin on kehv akustika, seal olevat mõlemat akustiline, aga black box kui selline on tegelikult lai. 250 kohtasin omajagu 338 kohta, nii et me läheme isegi 100 koha võrra lähemaks sees. Te olete nagu siiski oma selle pärlitega tooli leidnud. Vähemalt rahvas käib vähemalt praegusel momendil tundub, et Ta oli võib-olla samasugune seriaal, nagu oli prügikastid, raadio, lollid, prügikast, kahed seal üks niuke satiiriline žanr, mis meie teatris on küllaltki populaarsed, esindatud olnud ega publikut toonud, sest meil ju kritiseeritakse selle eest, et me mängime niisugust keskpärast Mulvali komöödiat on ka vaja mängida, sellepärast et lõppude lõpuks peale komöödia teatriga satiirilise etendusi. Me teeme harvemini, sest nad nõuavad jõudu. Nagu näete ja suurt koosseisu on see lugu ka selline, millega te saate siis Eestimaad pidi ringi rännata suurtes linnades, Viljandi, too Pärnu kindlasti pole, jõhvi, tähendab suured kohad haapsalu saame küll mängida Rakvere, nii et viime selle etenduse välja küll ja no võib arvata siis, et see tükk on siiski selle vanalinnastuudio selle hooaja üks suurimaid suurimaid? Jah, ala suurimaid, kahtlemata, nii kaua on aega võtnud selle ettevalmistamine, no kõik kokku umbes kaks ja pool võib olla tsirka ettevalmistustega kõik kolm kuud. Aga mis tast välja tuleb, eks seda otsustab publik veel, saalid on müüdud. 15-le Nici etendus, müüdud siis 19. novembril Viiendal rohkem sel kuul 100 ei mängi. Ja siis aprillis kaksteistkümmend korda. Niisiis publik saab öelda oma isu täis. Kunstniku Õie Küti juubelinäitus on avatud rahvusraamatukogus. Vähemalt kuulete juba Kerttu Soans intervjuust. Rahvusraamatukogus on metallikunstnik Õie kütti, juubelinäitus, uued ja vanad ehted. Õiekütt sai 70 aastaseks ja ta on eluaeg ehetega tegelenud, eluaeg neid loonud. Kui ma otsisin inimest, kes võiks tulla stuudiosse õiekütti ehetest rääkima siis ma mõtlesin, et ta peaks ka ilmtingimata olema metallikunstnik ja kuna meil on olemas metallikunstnik ja kunstikriitik Tiina käesel, siis ei olnud valikut teha raske. Tiina käesel õiekütt on vist metallikunstnikele, eks äärmiselt oluline isik. Seda kindlasti, sest et neil metallikunstnike annab ikka praegu veel õnneks jah, päris mitme käe sõrmedel üles lugeda, kes on saanud väga korraliku juveliirialase koolituse ja kes on noh, sõna otseses mõttes veel meie elusad klassikud, kuigi omaloominguliselt teedelt on nad läinud niimoodi mitmet pidi ja hargnenud, aga siiski peab ütlema seda, et õiekütja ja tema eakaaslane Juta Vahtramäe on kaks sellist kunstnikku, kes valdavad kõiki juveelikunstibaastehnikaid ja ja kes on ka oma loomingus olnud huvitavad inimesed ja ja õiekütt on olnud ka veel peale selle, kuidas nüüd öelda veidikene aega. Administraator taan, olnud Arsjuv eelis või kuidas seda vanasti nimetati kunstifondi metallehistöö ateljee kunstiline juht ja tegelikult, kui inimesed mõõdavad oma neid eluetappe ikka vähemalt enne oli niimoodi kombeks, et et teha juubelite puhul näitusi, siis vaata, õiekütti puhul on küll niisugune asi, et et see on tema esimene personaalnäitus üleüldse, kuigi inimene on loonud kolossaalse hulga ehteid. Ja õnneks on küll niimoodi, et tema ehteid on, on päris palju, meil siin eestikogudes tähendab teda on, teda on palju tarbekunstimuuseumis. Selle eest tuleb kiita küll seda paljukirutud ministeeriumite vastupoliitikat, aga ikka üht-teist või põhiline osa. On on seal olemas ja, ja kahjuks on lava palju ehteid Moskvas, kuhu nad siis nüüd jäävad siia vahele, tahaks öelda, et väga palju õiekütti ehteid liigub ka ringi, sest ta on jõudnud nii palju teha ehteid lihtsalt oma sõpradele ja tuttavatele. Iga veidigi suurem yht armastaja, kes on ikka elanud juba 30 40 aastat, eks ta mõni õiekütti ehe Aston tähendab õiekütt on, on loonud väga palju tiraaži, ehete kavandeid ja neid on siis lihtsalt niimoodi meistrite kaudu on neid toodetud. Kui vanasti oli, oli tõesti niimoodi, et et kunstiringkonnad ja sekka ka ütleme niimoodi kirjanduse muusika inimesi, et neile oli, oli niimoodi kombeks kinkida ja kunstnikel omavahel vahetada asju, siis siis võib öelda nii selle peenema nimetusega nagu praegu öeldakse, et erakogudes on jah ikka päris palju ja päris ilusaid ja väga huvitavaid ehteid olemas. Aga praegu tänu A galeriile ja tähendab sellele nii-öelda autori het avalikule müügile on tema. Kuidas ma ütlen, austajate hulgas, no klientuur on natuke nagu labane öelda, eks on, on ikka ka palju noori ja, ja hea maitsega inimesi siginenud. Kõige kütti ehteid iseloomustab see, et nad on tehtud väga väärtuslikust materjalist, erakordselt ilusad on kivid, mida ta kasutab, ta kasutab palju kulda, selle näituselgi, me võime näha hiigelsuuri, mitmevärvilisi kõikvõimalikke vääriskive õiekütti töödes on küll tõepoolest, eriti varasemates töödes On ehtsaid kive Venemaalt pärit Corunde, see tähendab, et neid kive, mida nimetatakse siis rubiinideks ja Õie enda jutu järgi, nagu ta mulle nüüd seletas, et smaragd on on natukene pehmem kivi, et krundid on need, mille tugevus tugevusnäitaja on üheksa. Ja need on siis jah, rubiinide safiirid, temal neid kive palju kasutanud, ta oskab neid kasutada. Ja, ja ma julgen neid kasutada. Kivide kasutamine on omamoodi tõepoolest niisugune julgustükk, eriti looduslike kivide kasutamine, sest et ega meil ei ole eriti nooremal põlvkonnal ei ole mitte mingit kogemust, aga noh, ega iialgi polnud kogemust. Ta rääkis, et pärast kunstiinstituudi lõpetamist pandi tema, Juta Vahtramäe juveelitehases meistrite laua taha tüüp briljandid kätte. Nii et nad visati ka vette, aga sel ajal oli kive väga palju ja materjal ei maksnud suurt midagi, eriti hõbe ja ja noh, kõik kõik oli kamaluga, kuigi kontroll oli kõva sellele tegutsemisele. Ja tänu sellele, et tema töödes on nii palju vääriskive, tänu sellele ja kulda mõjuvad need ehted kuninglike eriti just tema varasemad tööd ja ja sinna näitusele tõesti maksab minna, sest et see on, see on tõesti seal vapustavalt ilus, mis seal on ja mõned kivid on kohe nii suured, et tundub uskumatu, pole võib-olla isegi näinud nii suuri kive. Et nad päriselt noh, jah, kivisuurusena võib võib muidugi lummata, ega see kõige suurem kivi alati kõige väärtuslikum ei ole, seal on ikka teisi, mida teadja võib seda nähes niimoodi silmad suureks ajada. Aga mis puutub üleüldse vääriskividesse ja ehetesse vääriskividega siis ja üldse kividega ehetes siseks nendega võivad ju need vanemad kunstnikud rääkida päris palju anekdootlike lugusid ja just täna Õie rääkis, nii näitas mulle oma 59. aasta ehet, mille kohta ma küsisin, et kas see on kõik sinu enda tehtud Margadsiitide ametistidega ja ta ütles ja see on, see on selline Margadziite. Ja neid ta ütleb, et neid ta ise kinni ei kinnita, selleks on ikka eriala meistrid olemas, aga et et kui ta pakkus seda komplekti tarbekunstinäitusele, siis üks moekunstnikust žürii liige ütles nii, et me kalanteriid välja ei pane. Ja siin tasuks ikkagi arvestada seda, et kalanterii tehakse väärisehte järgi, mitte väärisõied ei tehta kunagi kalantrii järgi. Nii et eks, eks on juhtunud kõiksugu asju nende ehetega. Nii et seal ikkagi, kuidas nüüd öelda, 60.-te aastate algusest, 50.-te lõpust juba alates kuni tänaseni läheb ikka meie ehtekunsti niisugune professionaalne klassikaline ajalugu ilusti silmade eest läbi ja sellepärast see on ikka väga huvitav ja väga õpetlik näitus. Eelmises kultuurikajas rääkisime Jasmiin areisa näitemängust kunst, kus kolm sõpra tülitsesid valge pildi pärast. Sellel nädalal tõusis meie kultuuriruumis tüli Raul Meele sinimustvalge pildi pärast. Kuidas toimiks Kunstiteadlane Johannes Saar, kui kriminaalasja algatamise asjus tellitakse talt ekspertiis meelepildi kohta, et kas on ikka tegemist pühaduse rüvetamisega või mitte. Johannes Saar. Mina ei kostaks küll mitte midagi erilist, sellepärast et see kõmu, mis selle teose ümber on kohunud, on tegelikult puhtalt kunstiväline fenomen. Inimesi huvitavad skandaalid, intriigid, võimaliku kriminaalasja algatamine, aga mitte iialgi kunstiteos ise. Ja kui ma nüüd tõepoolest peaksin mingi ekspertiisi tegema, siis ma üritaksin tähelepanu pöörata selle teose võimalikule olemusele mitte tema kriminaalsel aspektile. Lehest on juba läbi jooksnud, et tegemist ei ole riigilipuga, vaid papitükkidega, mis on hoopis teises formaadis mille peale on siis maalitud sinine, must ja valge. Aga nagu ma olen aru saanud üldrahulikuks paranoiaks, on see täiesti piisav eriti kui sinna peale kirjutada veel roppe sõnu, aga väljaspool seda igasugust skandaalihimulist publikut. Ma arvan, et see teos on üks erakordselt huvitav asi, mis käsitleb teatavat tabude poolt kultuuris. Noh, mina, kes ma töötan iga päev keelega tajun pidevalt piiri, millest ei tohi kõnekeeles edasi minna, see on siis puhas roppuste pool. Alati on eksisteerinud keelekultuuris, kuid millele moraal tõmbab alati piiri ette. Meelestrateegia on nüüd siis selle piiri lõhkumine teatava sellise vabakäigu andmine sellele tekstile, sellele kultuurile, mis meie alateadvuses kogu aeg on olemas selles mõttes autori tekst, see tegu on Sautori tekstiga siis riigivärvidel teatav sümbol, eks ole, Laturaalsele eestlusele, mida on kogu aeg ametliku kultuuri nimel maha surutud. Me ju alati kadestame vene keelt tema rikkuse pärast, eriti mis puutub ropendamise ja Ma arvan, et see teos on näiteks üks võimalus, see mahajäämus nüüd tasa teha. Sellepärast et olgem ausalt, et Sauter on, on erakordselt leidlik olnud oma keeleliste konstruktsioonide ülesehitamisel. Aga huvitav, et see rahvast ei huvita, huvitab võimalik kriminaalasi ja nii edasi. No alguses kui ma seda kuulsin, mulle tundus, et tegemist on kavala müügikampaaniaga, müügikampaaniaga võib-olla mitte, aga väikse reklaamikampaaniaga kindlasti ja noh, mis saab meil selle vastu olla. Muidu meil ei olekski millestki rääkida peale pesupulbri ja hambapasta. Ja selles mõttes on muidugi tervitatav, et homme ja võib-olla ka ülehomme on kõneaineks kaasaegne kunst. Ja samas on jälle mängus ka Peeter tautori käsi, kes on siis siiski nii-öelda edukas reklaamimees. Jah jaa, Souteriali, minu komplimendid ja meelile ka, kes on osanud noorema mehe enda kasuks tööle panna, ega seda publikut ikka nii kerge loksutada ei olegi. Selles mõttes, et võtame vaid kõik see tohutu hulk näitusi, mis on läinud mööda täiesti rahulikult ja halvimal juhul isegi ilma igasuguse publiku tähelepanuta ja meenuta. Aga kui nüüd siis järsku nagu ärgatakse üle mitmes Etme aasta, et kunst on jälle nagu kõneaineks, siis tagantjärele perspektiivis on seda tegelikult jube vähe. Et millal ennem on olnud päevalehe esileheküljel? Jah, lugu ja ja just nimelt ja kahetsusväärne on ikkagi see, et see on põhjus on puhtalt kunstiväline selle juurde ma jään endiselt, et rahvast ei huvita kunst vaid võimalik intriig, mis sellega seondub. Ja nüüd kommenteerime Shakespeari komöödiad Vanemuises, sõnas apillerimburja. Eesti teatrites on William Shakespeare'i hooaeg täies hoos. Tallinnas võimutseb traagiline kuningas Richard kolmas Tartus aga on Hamleti kõrvale tõusnud armastuse komöödia Kaheteistkümnes öö ehk kuidas soovite? Külalislavastajaks fin Paulsen Rootsist. Ükski vaataja, kes Vanemuise kontserdisaali pääsme lunastanud ei pääse Rootsi kunstniku Tommy Klaansi loodud kammerliku amfiteatri mõjuväljast. See mänguruum loob tõesti teistsuguse osaduse avalama suhtlemisruumi hajusamat piirid lava ja saali vahele. Iseasi, kuivõrd publik mänguga kaasa tulla söandab. Nähtud etendusel oli väga teretulnud väikese poisipõnni repliik esireast. Ta ei oska vehelda. Rain Simmulise Toby, kellele see hinnang adresseeriti, reageeris ilmeka pilguga. Aga endalgi tekkis kiusatus astuda dialoogi Andres Dvinjaninov söörändriuga, kui ta publiku seas duelli kommenteerides. Pool küsivaid lauseid pillas nimetatud koomikute paar hoidiski saaliga kõige elavamalt silmsidet. Õimsama trollid olid ka reserveeritumad. Muide, vehklemisstseenid on Indrek sammuli seatud ja see tekitab vallatuid, mälu seoseid kolme musketäri-ga. Kui rääkida näitlejatöödest, siis minu arvates on Vanemuise hea ansamblikultuuriga trupis seekord teistest olulisemad kolm rolli. Andres Dvinjaninov söörändrio täpselt doseeritud maitseka koomikaga viimseski detailis läbi tunnetatud osatäitmine. See sell võiks oma agaras rumaluses olla naeruväärne kuid on nii puhtsüdamlik lootusetult lootusrikas ja lapselikult optimistlik. Ette äratab poolehoidu näitleja arengu seisukohalt. Kõige õigeaegse musa on aga Marika parabanstikova krahvinna Olivia. Ei jälgegi noort näitlejannat seni rollist rolli saatnud Tuhkatriinu varjundist vaid säravalt enesekindel daam, kes teab oma väärtust. Stiilne osatäitmine. Kolmas tähtis roll, kes on Kaheteistkümnenda öötelg, on Hannes Kaljujärve Narfeste. Tema otsekui jätkaks Paulseni eelmise lavastuse väikese onu saaga üksindus nukruse teemat. See on rahutukstegevalt tõsine narr, kahvatuks võõbatud klouni näoga ja musta vihmavarjuga. Üks lause jäi eriliselt kõlama. Te võite panna mind kõike tegema. Kaljujärv ütles seda nii, et samastas närvi ja näitleja elusaatuse, aga ka inimlapse sõltuvuse maailma tujudest avaras tähenduses. Ülejäänud osatäitmised nii kontsentreeritud või läbiva sisima joonisega ei ole. Tõsi, Jüri Lumiste, hertsog Orsiino on kõigiti stiilne, napi täpse suhtega roll. Liina Ulmarulvioolana on häid meeleolude üleminekuid. Aivar Tommingas Malvooljana mängib suurepärase sooloarmastuskirja, lugedes. Rain Simmul Söör Tobina. Üllata pulje pingevabaduse ja välise ümberkehastumisega. Margus Jaanovits Sebastiani na võngub kerge koomika ja helesinise õilsuse vahel. Ja siiski on päris mitmes rollis mingi lõpetamatus, kusagil katkev suhte täpsus või mängureeglite poolik valdamine. Arvatavasti tuleneb see lavastajast. Näiteks Merle Jäägeri Maria on mu meelest kui sädelevaid mosaiigikildudest kokku seatud pilt. Efektne, aga samas kaootiline tervik rolli ei sünni. Kusagil hajub huvi Malvoolia saatuse vastu. Sama ebamääraselt saab armupaar, söör Tobiskima Riiast. Riho Kütsari kapten Antoniana seisab rühikalt ja vaatab palju tähendavalt kaugusse, aga kes ta tegelikult on? Veelgi täbarasse seisu jääb Tiit palu. Tema kokamütsiga Fabian, ilmunud kolmas koomik ei oska end mänguväljal kuidagi kuhugi paigutada. Nii et võib-olla on erilise šeik spiri truu, mänguruumi ise mängivust siin-seal ülehinnatud viimne lihv, suhete ja siseelu resi täpsusele andmata jäetud. Aga kolm mõttepunkti annab saalist lahkujale õnneks kaasa Hannes Kaljujärve. Narr oma vihmalauluga. Laskmata vaatajaile usaldada happy endi. Täna on esietendus Ugalas lavastaja Ingomar Vihmar iga räägib Pille-Riin Purje. Täna õhtul esietendub Ugala Teatris laul Sibiri lastest soome kirjaniku Timo K Muka romaani põhjal, mis on ilmunud ka eesti keeles 1982. aastal Loomingu raamatukogus. Teksti on näitemänguks kirjutanud ja lavastanud Ingomar Vihmar, kelle lavastused Heilus Jaani Friedebert Tuglase novellidest ja küpressi Mägi Jaan Oksa loomingu põhjal on äratanud huvi, tunnustust ja poleemilistki vastuvõttu. Oma uusimas tööst kõnelebki nüüd Ingomar Vihmar. Tegemist on Soome autorid Timo K, Muka romaani instsineeringuga laulsi Pierre lastest, lugesin seda esimest korda, siis ma jätsin nagu kuidagi sinnapaika ja siis ta hakkas mind kummitama. Sama lugu oli ka eelmise looga oksa vaevademaaga või tütressi Mäedes sellesse materjali sisse saada ei ole eriti kerge. Aga siis ta hakkab, hakkab painama ja, ja ju seal on midagi, mis mis nagu lahti, lase, mis on korda läinud või samamoodi selle Sibiri lastega. Siis kui ma teist korda või uuesti ta juurde pöördusin, siis hakkasin seda seda lähemalt uurima. Tundsin aina rohkem neid asju, mis mind võiks huvitada või tähendab mitte huvitada, vaid need on sellised asjad, mis, mis tulevad, tulevad kuidagi alateadlikult või seal, need on seletamatult siis ma hakkasin selle Muka vastu huvi tundma. Tema enda isik on kuidagi niivõrd mingis mõttes müstiline ja samamoodi nagu ütleme raamatuid, nad ei suru ennast peale, võid sa tunnetad, tunneb temas ära midagi, midagi sellist, mis paneb kaasa tundma ja ja tema peale mõtlema. Muka teose järelsõnas Loomingu raamatukogus oligi teda võrreldud Jaan oksaga. Kui teadlik nüüd sinu jaoks järgnevusele olnud, et Jaan Oksa teoste põhjal lavastatud küpressimägi, mis nüüd on viimase etenduseni jõudnud ja nüüd uus autor on nad sinu jaoks seostunud või on see juhus, et nad niimoodi järjest tulid? Seosed on tekkinud tagantjärele, aga nad on, nad on mingis mõttes nii isikutena kui nende kirjutatu, see on, mingis mõttes on, nad, on nad sarnased, mõlemate loomingut ei ole, ei ole peetud eriti kirjanduseks või nad on kuidagi liiga isiklikud, kuidagi mõistusega seda nende lugusid lahti seletada on keeruline, aga aga minu jaoks see sobib. Ma olen nii hästi, kui oskan, on teha püüdnud, et see kõik, ürgne, see, see põhiline, see, mis seal sees on see miski, et see tuleks ka väljend nendes lavastustes. Proosa. Ümberpanek lavakeelde kui keeruline või kui huvitav see sinu jaoks on olnud? Ta on mingil hetkel on ta väga lihtne, mingil hetkel on, on selline tunne, et viskaks selle kõik minema ja jätaks sinnapaika, võtaks midagi, midagi normaalsemat, midagi, mis oleks võimalik nii lihtsate sõnadega härra rääkida ja nii edasi, aga ta on, on mu sisse jäänud ja ma ei ole ei ole sellest lahti saanud, siis ma hakkan püüdma seda kuidagi teistele inimestele lahti seletada. Nii et siin-seal säiliks see miski, mis mind mind nii väga puudutanud. Selles oksalooski pressimees mängis kaasa Juhan Ulfsak ja nüüd siin laul Sibiri lastest on peaosas Kaido Veermäe. Kas see kuidagi mõjub teisiti, et on külalisnäitleja trupis või annab mingi teise hingamise tekile? No ma arvan, et annab ikka, kuigi see Nende peaosaliste sinna tüki sattumine on olnud ka suhteliselt juhuslik enne seda mul ei ole noh, nii väga kindlalt plaani, et nüüd ma nüüd ma kutsun selle näitleja või selles mõttes on need Need külalisnäitlejad tulnud ka kuidagi iseenesest või nad on jõudnud minu juurde, aga tagantjärele tundub see täiesti mingi seosena tagantjärele täiesti loogilisena, et niimoodi läinud Selles valmivas töös, kui oluline nüüd on muud komponendid peale näitlejate ja see vormimäng üldse. Kui võrrelda sellelegi pressimäega, siis on Sibiri lapsed on vast rohkem Kinni nendes nendes inimestest, kes seal on, nad on täiesti konkreetsed tegelased, konkreetsed inimesed. Et selles mõttes on ta on ta vist rohkem rohkem näitlejakeskne, mis seal sidudes mind, mind väga võlub, on need inimesed, nende lood, mis mind painab, mis Mukat, mis iga inimest noh, see see paratamatuse tunne, mälestused, see on seal olemas, aga iga inimene, iga iga tegelane seal näitemängus tahab sellest sellest vaba olla. See tuleb aeg-ajalt tagasi, see rõhub inimest, aga kuna kõik kõik tahavad ilma selle lainete elada, siis siis nad proovivad sellest vabaks saada. Ja kõik selleks teha, et seda ei oleks. Selles mõttes ei ole. Et ükski inimene ei, ei ma ei tea, kas ükski, aga noh normaalne inimene ei istu nende murede ja vaevade peal, vaid püüab neist vabaneda, püüad, püüab ilma nendeta elada see miski, miski paratamatuse ja ja see tunne on kogu aeg sees, aga sai Sa pigem elad, elad sellepärast, et seda mitte tunda. Samas see painavus nüüd mälestused, need need võivad olla ka sellised kibedad, magusad, selles paratamatus ja võib olla ka midagi. Või tähendab ongi kindlasti midagi, midagi ilusat või asja kogu mõte? Ta on täiesti inimlik lugu. Loodan, et, et on inimesi, kes tunnevad ennast seal ära ja ja neil on, neil on huvitav ja hea seda vaadata, et nad saavad mingi äratundmise. See tekib ainult korraks, aga vahest mulle tundub, et sellel on suur tähtsus. Homme, 15. märtsil tähistatakse Eesti Ungari seltsis ja kultuuriesinduses Ungari rahvuspüha. Nimelt möödub 150 aastat Ungari vabadussõja algusest. Sel puhul kogunetakse Kirjanike maja musta laega saali seminarile Ungari päevast lähemalt kuulete juba Kadi raudalaineni vahendusel. Kes on meie Ungari kultuuriesinduse juhataja. Kõigepealt aga sellest, kuidas ungarlased ise seda päeva tähistavad. 15 märts on ungarlaste jaoks üks kõige olulisemaid rahvuspühasid. Sellel aastal 1848. aastal sai alguse ungaris kodanlik demokraatlikke revolutsioone. Seda 1848. aasta kevadet tuntakse üldse Euroopas kui rahvate kevadet, et kus hakkasid üksteise järel prantslased, sakslased, itaallased, austerlased üritama vabaneda monarhiat paine alt. Ning kui see revolutsioon oli alanud 13. märtsil Viinis otsustasid ungarlased, luuletaja Sander pätefi juhtimisel, et kas nüüd või mitte iial tuleb alustada. Neid sündmusi ka Ungaris ning revolutsioon võitis rahva hulgas kiiresti poolehoiu. Ta kulges Ungaris valutult ning veretult, kuigi hiljem, poolteist aastat hiljem tõepoolest, Vene tsaariarmee abil uputati see revolutsioon verre. Kuid ungarlaste jaoks on see päev tänase päevani sellise rahu, üksteisemõistmise ja vabaduse päevaks. Millal ungarlased kogunevad ise Budapesti tänavatele, korraldatakse mõningaid kõnekoosolekuid, miitinguid, kui tavaliselt lähevad ungarlased rõõmsalt koos oma peredega lõunatama jalutama. Ja see on tõeliselt kaunis päev ungarlastel ning meie siin Eestis oleme püüdnud seda päeva alati mingil moel tähistada, kuid kuna nüüd on täis sellest sündmusest ka ümmargune number 150 aastat. Ta on siis kavas natuke suurejoonelisem seminar, mis tutvustab neid sündmusi nii Euroopas kui ka Ungaris. Nii seminarile tulevad esinema nii eestlased kui ka Ungari teadlased ja õigupoolest on ka Helsingis on 13. ja 14 10.. Helsingi ülikoolis on kavas samalaadne seminar koos Helsingi ülikooli õppejõududega ning meie ajakava ei võimalda seda seminari korraldada. Tartus võib-olla, kus oleks akadeemilisel mõttes õigem koht, kuid siis kohtuvad teadlased Tallinnas. Ning Tartu ülikoolist on siis esinejateks professor Helmut Piirimäe ja Kaido Jaanson, kes ajaloolastena ei vaja ilmselt tutvustamist ning viroloogide poole pealt. Dotsent Tõnu Seilenthal ja Ungarlasi esindavad väga nimekad teadlased Budapesti ülikoolist. Nendeks on Laszlo kosha etnograafia ajaloolane, kes on praegult Budapesti Ülikooli kultuuriajaloo õppetooli juhataja ning kes on uurinud lisaks etnograafiale ka just ungarlaste ühiskondliku kihistumise probleeme, ungarlaste olukorda naabermaades ning paljusid muid kultuuriajaloolisi probleeme. Ning teine oluline esindaja professor Mihhail Sägedi massaka kes on kirjandusloolane ning Budapesti Ülikooli võrdleva kirjanduse õppetooli juhataja, kes on tažeerinud väga palju Ameerika ülikoolides ning kirjutanud mitmeid monograafiaid Ungari kirjanikest ning võrdleva kirjanduslooalaseid õpikuid ning ka palju keskkooliõpikuid, nii et mõlemad on väga tunnustatud. Nimetan Ungaris ning kolmas Ungari esineja on ajaloolane Sultan toota Kesk-Euroopa instituudist. Ja kellel on selline seminaripäev mõeldud? Ma arvan, et see on mõeldud eelkõige kõikidele inimestele, kes tunnevad huvi ajaloo ja kultuuri vastu. See ei ole kitsalt erialane seminar, kuhu tulevad kokku kui ainult teadlased, vaid just ennekõike see on laiale publikule mõeldud nende sündmuste valgustamiseks. Ungaris üks ettekanne näiteks on 1848. aasta sündmused Ungari rahvuslikes traditsioonides või pärimustes, mis tutvustavad hoopiski etnograafilisest seisukohast neid sündmusi. Kahtlemata käsitletakse pätefi luuleta kuid ka kogu seda protsessi nii Ungaris kui ka Euroopas, nii et teretulnud on kõik huvilised. Tallinna Kirjanike Maja musta laega saali 15. märtsil kell kaks päeval. Lõpetame Tiina udu metsasõnumitega Rootsimaalt, mis elu elatakse Euroopa kultuuripealinnas Stockholmis. Et Stockholm on endiselt Euroopa kultuuripealinn, kinnitab veenvalt jätkuv kultuurisündmuste rohkus. Eriti torkab silma tavapäraste kultuurisündmuste kõrval korraldatakse palju uut ja huvitavat. Kultuur ja kunst on tunginud argiellu. Üks viimasel ajal korraldada huvitavamatest üritustest oli saksa režissööri frits langeklassikasse kuuluva filmi metropol näitamine Stockholmi pearaudteejaamas. Kuna raudteejaam suletakse reisijatele südaöö paiku, kus siis oli kõigil filmihuvilistel võimalik tasuta hilisel õhtutunnil 1926. aastal valminud filmi vaadata. Film kujutas ühiskonda 100 aastat hiljem seega aastal 2026 mis oli hirmujudinaid peale ajav prognoos tulevikust, kus ühiskonda juhivad robotid ja kus töö tegemine, võrdsustus, orjusega. Huvitav oli istuda suure raudteejaama põrandal ning pea 2000 inimesega üheskoos filmiklassikat vaadata. Mingil moel oli kõigil pärast filmi vaatamist samm kuidagi kergem. Kas seetõttu, et 2026 on veel kaugel või lihtsalt kiirustati oma turvaliste koduseinte vahele? Mõned nädalad tagasi esietenduse lõpuks ka Stockholmis JA leiani teatris muusikal, mis sai koondmuusikat, nägi esmakordselt rambivalgust üheksa aastat tagasi Londonis ning on nüüdseks edukalt esitatud juba mitmel maal. Rootsi päevalehe Dagens Nyheter Kultuuriarvustaja kirjutas pärast etendust, et on harva näinud Rootsi laval nii professionaalselt esitatud moodsat muusikali. Ta kiitis lisaks lavadekoratsioonide ja efektide pisiasjadeni läbi mõtlemist mis olevat mõjunud vägagi Ameerikalikult, nagu näiteks helikopteri maandumine lavale. Kuna nüüd jõudsin sõna moodne juurde, siis jätkan veebruari keskel taas avatud Stockholmi moodsa kunsti muuseumiga, mis on nüüd kokku ehitatud arhitektuurimuuseumiga kuid asub endisel kohal Šeps Holmeni saarel Stockholmi kesklinnas. Vähesed Stockholmis sel sajandil ehitatud hooned on pälvinud nii suurt tähelepanu kui nüüdne arhitekt Rafael mu näo poolt kujundatud moodsa kunsti muuseum. Eelmisel aastal sai mune ja Stockholmi kaubanduskoja ja ajalehes Svenska Dagbladet auhinna moodsa kunsti muuseumi eest motivatsiooniga, et arhitektuur on maailmaklassi tasemel. Kogu ehituse käigu vastu oli huvi suur. Pidevalt avaldati artikleid momendiseisust, uuendustest plaanides ja läbirääkimistest õige valiku tegemiseks. Rahvusvahelise kuulsusega arhitektil Rafael mone ool tulisin kompromisside Rootsi bürokraatidega kusjuures ta näitas üles sümpaatselt mõistvat suhtumist tellija maa seisukohtadesse. Stockholmi poliitikute nõudmisel vahetati välja arhitekti poolt valitud hall värv veel töö käigus. Rootslaste lemmikut punaka tooni vastu. Muuseum on võimas, suurepärane hoone ja nagu kirjutas rootsi kunstikriitik ingela lind. See loob mulje diskreetsest 21. sajandi luksusest. Siia sobib hea kunst, hea arhitektuur, hea disain. Minevikku on tõugatud Pontus Hultoni, kes oli muuseumi direktor aastatel 59 kuni 73 tema vanamoodsa kunsti muuseum, mis oli nagu suur elutuba, kuhu kunstnikud meeleldi tulid, et koos aega veeta. Muuseum asutati aastal 1958 samas kohas skepsolmeni saarel, mis oli tol ajal sõjaline piirkond. Silla peal oli valvepunkt ning peale kella kahtekümmend kolme polnud lubatud eraisikutel saarel viibida. Saarele vooriv kunstirahvas tegi sõjaväelaste elu kibedaks ja aja peale nad lahkusid saarelt. Tänapäeval on avatud kõigile ööpäev läbi. Muuseumi esimestel avapäevadel viibis saarel mitmeid tuhandeid inimesi. Pidev rahvavool liikus mööda puusilda saarele ning ajalehed avaldasid pildirohkeid, reportaaže ja kirjeldusi esimese päeva muljetest. Nende hulgas oli mainitud ühe esimese päeva külastaja. Mark Soosaare positiivne hinnang. Hoone kõige meeldejäävamaks osadeks on kaks klaasist välisseina üks näitusepoolses osas, mis ühendab väljapanekutel OK-le. Teine on kohvikus, kust avaneb suurepärane vaade üle veetüür koordeni saarele Põhjamaade muuseumile ja Strand genistiilsetele majadele. Uus muuseum on vanast märksa suurem, mis võimaldas ladudest välja tuua töid, mis pole ammu publiku silme all olnud. Nii oli vanade tuttavate kõrvale palju uut tekkinud. Jätan aga siinkohal kunsti retsenseerimise asjatundjate hooleks, kuid lihtsa näitusekülastaja vaatevinklist tahaks veidi sõna sekka öelda. Näiteks ei osanud mitmed näituse külastajad seisukohta võtta seinale riputatud veriste lihatükkide suhtes millest veri oli põrandale tilkunud. Veel nõutum oli üks väikemees, kes torkas näppu põrandal nii-öelda vere sisse ja siis imestusega vaatas oma puhast sõrme. Ühes toas ilutses keset tuba üles poodud mees. Kuskil olid riiulitel välja pandud vanad purgid, natuke rämpsu ja muud taolist. Et aru saada, peaks tulema kuulama, mida giid räägib uhkaseks vanaproua, kuid moodsa kunsti muuseum pakub palju rohkem kui taolised ja võib-olla ainult minule arusaamatuks jäänud tööd. Moodsa kunsti muuseum on avatud ja ootab külalisi. Lõpetuseks aga tahaksin eile õhtul Stockholmi Muusikaakadeemia suures saalis aset leidnud kontserdil peatuda. Nimelt juhatati eile õhtul sisse koorimuusikaseeria hakkab Bella ning avakontserdile oli kutsutud maailmakuulus sajaliikmeline Pahkuai Londonist dirigent söör David vilkoxi juhtimisel. Oratooriumi pahk vōi on püsinud Inglismaa muusikaelus juba üle 100 aasta. Muide, koori seostatakse nimedega nagu Stanfordi Vaughn, Williams ning prints Charles on koori ridades laulnud. Eelnevalt pakuti keskpäeval kõigile koorimuusikahuvilistele tasuta osa võtta seminarist, kus osales Rootsi muusikaprofessor Erik Eriksson ning söör David vihkaks. Seminaril tutvustasid mõlemad mehed koori ajalugu ja tänapäeva oma vaatevinklist. Õhtusel kontserdil esitas Bachi koor alustuseks Johann Sebastian Bachi moteti singist teem hern ning pean ütlema, et nii kergelt ja filigraanselt puhast esitust ma nautisin täie kõrvaga. Eilsel kontserdil tulid veel esitusele mendel soni motet ning Söör Maicel Tiibeti helitööd. Samuti pakkus Bachi koor ülevaadet kaasaegsest inglise koorimuusikast mis aga minusugusel väikesel eestlasel nina püsti ajas. Oli vast see, et kontserdi sissejuhatavas osas tõi koorimuusika sarja juht Christian Lundgren näiteid koorimuusika suurusest ning esimese näitliku võrdlusena kirjeldas mees saalisolijat ja Bachi koorile seda tunnet, mis on seista Eestis Tallinnas lauluväljakul. Kui kõik koorid üheskoos laulavad, see pidid oma sõnade järgi olema koorimuusika tipp. Tiina udumets Raadio Rootsi, Stockholm. Sellega on meie tänase saate teemat kuulatud, saate valmistasid ette Külli tülija maris Johannes. Ilusat laupäeva jätku teile.