Kultuuriga ja. Tere algab kultuurikaja, mida täna toimetab maris Johannes teemad. Briti mainekas skulptor Tony Craig Tallinna kunstihoones Eduard Ole 100.-le sünniaastapäevale pühendatud näitus Adamson-Ericu muuseumis. Aartkenda ja Euroopa kultuuripealinn Stockholm. Hiiglasliku ooperiprojekt nimega Ida-Helsingi spordihallis tulekul teatrifestival Baltoscandal esietendus Rocca al Mare vabaõhumuuseumis ja saate lõpetame Ivalo Randalu kontserdijutuga. Eile avati kunstihoones maailmanimega briti skulptori Downing räägi näitus. Tan Briti Kuningliku Akadeemia liige, Düsseldorfi kunstiakadeemia professor, nii-öelda kunstiilma elav klassik sünniaastaga 1949 räägib kunstihoone intendanud Anu Liivak. Praegu on üldiselt olnud juba seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel ja eriti üheksakümnendatel praktiliselt maailmakuulus Inglismaa nime kombel produtseerib keerinud 20 sajandi teisel poolel üsna mitmeid eriti skulptuuris huvitavaid isiksusi ka, et tegelikult on naljakas, et ka Eestis on siiski päris palju seda nähtud, sest nüüd kolmas inglise skulptuurinäitus suhteliselt lühikese aja jooksul, et kui tuletada meelde, siis paari aasta eest oli kunstimuuseumi niisugune tagasivaatav näitus 20 sajand inglise skulptuuri-le ja siis kahe aasta eest oli siin kunstihoones vormeli, oma põlluga, mingitest Impasantidest, väikestest mehhiklastest. Ja nüüd siis lõpuks siis veel üks suur nimi teoni Krakest on omanud personaalnäitus ilmselt kõigis kuulsetes maailma muuseumides esineb korraga aga praegusel hetkel New Yorgis ja jättes Euroopa linnades. Ja selles mõttes on ta tõeline rahvusvaheline kuulus ja kuidas seda masti mehed üldse satuvad siia meie kunstisaali. Õnneks on rikastunud riikidel väga teadlik kultuuripoliitika, et no üks oma niisugune imidži kujundamise oma mõjusfääri kujundamise viise on kultuuri tutvustamine. Ja konkreetselt Suurbritannias on siis loomulikult briti nõukogu, et ka see näitus on ringi rännanud mööda Ida-Euroopas papat ja vahetult enne nüüd on olnud Varssavis, Vilniuses, Riias ja nüüd on ta siis jõudnud otsaga Tallinnasse. Konkreetselt sellel juhul on ikkagi tegemist väga-väga kvaliteetse näitusega, mis on kokku pandud Saksamaal sessiooni krae elab nüüd juba mõnda aega ka Saksamaal vupertalise, seal on tal suur ateljee väga paljud tööd kuuluvad kunstniku enda kogusse. Tegelikult näitus annab täiesti adekvaatse ülevaate kunstniku 80.-te 90.-te aastate loomingust. Antud hetkel on ikkagi tegemist täiesti niisugustena adekvaatselt normaalse ideega loodud skulptuuride ka need on suuremõõtmelised tonnial, palju näitust veetakse kahe suure treileriga ja ma parem ei kujuta ette, mis on tema kindlustus ja mida kogu see lugu üldse Briti nõukogule maksab. Aga noh, kahtlemata on, tegemist on väga imposantne näitusega, mis me ei saa öelda, et see on võib-olla kõige uuem trend, aga pigem ta niisugune elav klassika, 70.-te 80.-te 90.-te aastate klassika ja, ja selles mõttes ka ju väärtuslik, sest Tony kuulub tegelikult just nimelt sellesse põlvkonda, kes skulptuuri olemust väga tugevasti muutis, et nemad olid need skulptorid, kes siis enam ei kasutanud kunagi postament, tulid postamendid alla, siis hakkasid vaatajat intrigeerima ühelt poolt materjalidega ja teiselt poolt siis tõepoolest väga aktiivselt ruumi kujundama. Ja ilmselt on iseloomulik üldse selline mäng paradoksi tega ja huvi erinevate materjalide nende võimaluste vastu ja asi, tähenduste ühestamine ja mida iganes, nii et siin on osa töid, on tõesti valmis objektidest, aga enamus on kõik erinevatelt materjalidelt on metalli, kipsi, kivi, vaha, klaasi, ühesõnaga mida iganes ja kui uksest sisse tulla, siis tervitab meid üks sinine politseinik, kui nüüd vaadata, siis nii-öelda esmane võlu on selles, et, et selles kõiges on, nagu te ütlesite juba ühelt poolt seda nihestatust ja teisest siiski mingit sellist huumorit või, või soovi nagu naljatada selle tõsise maailma üle. Seda kahtlemata. Et näiteks on mingite hammasratastest ja masina osadest teos nimega Münstermis assotsieerub kirikut tornidega, siis on niisugune abstraktne, aga samal ajal väga orgaanilisena mõjuv kipsteos generatsioonid kus oleks nagu üks lendav taldrik ja, ja mingid niisugused looduslähedased, niuksed, abstraktsed ürgsed olendid erinevates vormides ja ja siis on muidugi üsna mitu teost, mis kasutavad leitud materjale, Konkreetsete politseinik on tegelikult hulgalisest suurest kogusest väikestest esemetest koosnev ja põhineb siluetilaga, siis ta pakub seda avastamisrõõmu vaatamisel kõike, on jaa jaa. Siis on üks töö, kus tundub, et on, on tegemist mingisuguste eriti nutika vormiga, karvaste elukate käepärast selgub, et noh, võte on muidugi väga lihtne, et lihtsalt puuvormi on sisse keeratud erineva suurusega konkse ja võib-olla mis meie jaoks on intrigeeriv. Huvitav on see, et üks kompositsioon väga suurtest abstraktsetest figuuridest Ta on y, ise nimetab kõiki oma objekte figuurideks, aga noh, tegemist ei ole mitte sugugi alati inimfiguuriga, vaid abstraktse figuuriga loodusest või, või lihtsalt atraktsiooniga. Et noh, vaha nii suures massis niimoodi väga tundlikult valatuna samal põhimõttel, kui valatakse pronksi, et see on visuaalselt noh, üldse Astinguliselt väga, väga huvitav ja atraktiivne kogemus. Selle nädala suursündmuseks Eesti filmiilmas oli kahtlemata üritus pealkirjaga Anymus. Nimelt esilinastus neljapäeval Tallinna kinos Sõprus neli nukufilmi ja kaks joonisfilmi. Autoriteks teada-tuntud tegijad nagu hunt ja Volmer, Põldma-Ernits. Sinna ritta kuulub juba PPd Manson. Siis uued tegijad, kelle sünniaastad 1970.-tesse Mait Laas, Micranud, Priit Tender ja Ülo pikov. Programm oli poolteist tundi pikk ja saal puupüsti rahvast täis. Nende eesti multikatega on üks kummaline lugu. Näha saab, saab neid veel täna ja homme sõpruses ja siis nad justkui kaovad silmapiirilt. Festivalidele ütlevad asjalised. Eks seegi ole igavesti elitaarne ring. Ka Eesti elus on nad justkui välja kirjutatud. Neid filme vaadates mõtlesin, kuidas nad sobiksid meie telepilti. Põldma, Ernitsa koerad. Lood on kahtlemata lapsele suupärased. Noorte meeste Priit enderi ja Mikk Ranna muinasjutu Westmist naudiks nii laps kui vanem, head kujundid, õnnestunud muusikavalik ja pajataja. Muide, see oli ainus film, mis veidi uimasevõitu esilinastus publiku kihama pani. Kuuldavasti on nähtud Vares ja hiired, ühe pikema seriaali algus. Hunt ja Volmer olid oma tuntud headuses, aga mitte enamat sobib vaadata kõigil nende Primo veerand. Ülo Picofer muudas, oli vaimukas algaja esimese katsetuse kohta tubli tükk, mis siis natuke pärnanägu. Aga PPd, Mansoni ja Mait Laasi filmides oli minu jaoks liiga palju pretensioonikust ja kunsti tegemist, ju need on siis head festivali filmid. Nii palju siis meie kohalikud ka on Eesti Eesti animafilmi esilinastusest. Ja nüüd räägime klassikust. Möödunud kolmapäeval avati Adamson-Ericu muuseumis Eduard Ole 100.-le sünniaastapäevale pühendatud näitus. Kuivõrd tüüpilise elusaatusega mees oli Eduardo-le Kunstiteadlane Maire Toom, kes on koostanud selle näituse sina, Adamson-Eric, kus, noh, kuidas nüüd võtta, mis on tüüpiline. Et ta on selles mõttes tüüpiline nendele kunstnikele, kes olid sunnitud ära minema 40.-te aastate keskel emigratsiooni selles mõttes on tema eluga tüüpiline. Aga muidugi iga inimese elukäik on omamoodi ju väga unikaalne. Öeldakse küll, et elus juhuseid ei ole, aga olen nagu väga palju mõjus just see, et ta oli sündinud Lõuna-Eestis jääd Ta sattus õppima just Valga linnakoolis, kus tal oli siis selline õpetaja, kes oli ise saanud pensas kunstihariduse ja see suunas teda ka siis selles suunas. Sest oleksite võib-olla olnud kuskil Põhja-Eestis, siis ta läks hakanud õppima riigi kunsttööstuskoolis läinud pärast ballasesse. Siis oleks temast ka kindlasti kujunenud kunstnik, aga kas just täpselt selline. Niiet see on kuidagi loomulik, jaheksa õppimiskeskkond mõjutab. Ja kui nüüd rääkida veel sellest õppimiskeskkonnast, siis pensa võib-olla tundub meile küll mingi niuke kauge Venemaa provints kuid tegelikult seal oli siis Peterburi kunsti akadeemia filiaal. Ja juba Valgas oli siis ole õpetaja Eda reproduktsioonide kaudu tutvustanud prantsuse kunstiga ja teise oli väga vaimustatud prantsuse moodsast kunstist ja oli seda ise näinud ka kuulsates Moskva ja Peterburi kogudes ja pensa õpilasi viidi sinna, nii et selles mõttes Läks ole sinna nagu juba teatud niisuguse ettevalmistusega samuti on huvitav see, et sinna pensasse võeti aastal 1914 siis koolesin, astus, oli tahtma, jäid üle 100 vastu võeti viis ja nende viie hulgas oli siis kaks eestlast, oli Eduard Ole ja siis tema eluaegne sõber, hilisem skulptor Juhan Raudsepp. Praegu me istume siin ühe skulptuuri ees. Juhan Raudsepp on teinud mõeldes tordolele ja see skulptuur vist üsna hästi iseloomustab kunstnikku tundub küll, sest et siin on täis tahtnud anda tema sellist noh, nagu impulsiivset ja, ja dünaamilist loomust ja ka piisavalt noh, niisugust eneseteadvust ja kuidagi natuke nagu ülevalt alla ja uurivalt vaatab selle maailma pääle. Need jooned on kindlasti kunstnikule vajalikud, selleks et oma tõde niimoodi julgelt ja otsustavalt vaatajani tuua tundub, ei ole puhul tuleb just rõhutada tema erilisust selles mõttes, et tema loomeaeg on olnud siiski üllatavalt pikk ja nii see on tema loome ehk on kestnud üle 70 aasta me võime öelda 75 ja isegi rohkem. Ja kui nüüd rääkida veel sellest tüüpilisest ebatüüpilise, sest siis on huvitav ka see, et ta elas Tartus pikka aega ja, ja just sellise Pallase kunstikooli algusaastad ja siis ta elas kõik Tartus kuni 30. aastate keskpaigani, aga ta jäi väljas pole Pallase ringkonda. Ja siin võib muidugi olla ka see põhjus, nad läksid kubismi lainele ja, ja see nagu Pallases oli tol ajal rohkem ekstrissonism, valitses võimalik, et ka mingid noh, niisugused isiklikumad, mitte sobimised. Aga ikkagi just see Ta suutis kunstnikuna olla niivõrd iseseisev ja impulsid tulid tol perioodil Isist, kus ta siis käis ka 27. aastal ja et ta niimoodi kindlal suutis kunstnikuna püsida väljaspool? Jah, sellist softi, kui nii võiks öelda, tema tegutsemist võib jälgida siis 75 aasta lõikes ja tundub, et muutumiseni vot siin üsna palju jahte alustes klubistina, nagu öeldud, see oli siis 23. aastal, nad asutasid kubistliku Eesti Kunstnike rühma kuid juba 26. aasta paiku ole tüdines sellest üldse on öeldud tema kohta ka siis mitmes kirjutises, mis emigratsioonis on ilmunud, et ta kiiresti vaimustus kiiresti tüdines ja kuidagi nagu pidevalt tahtis uut. Ta ise seda ka ei varjanud, et ütles, et maailm, kogu aeg muutub ja kunstnik peab muutuma nii et ta ei hoidnud millestki kramplikult kinni. Ja siis sellele kobismi perioodile tegi järsu lõpu ka siis tema kauaaegne unistus minna Pariisi ja sinna läks 27. aasta suvel ja võib öelda, et see nagu teda nii tõeliselt avas kui, kui kunstniku, sest et ta oma mälestustes Kadan muide, andnud välja mälestuste kogumikku Kaheosalise nimetusega suurel maanteel. Ja ja seal ta siis ütleb ka, et noh, selline Pariisi nisugune vaba õhkkonda, et see kuidagi teda ka niimoodi väga innustas ja tõesti ta suutis sellest mitmete võimalustega maailmalinnast just leida sel perioodil sellise suuna, mis siis valitses, aga millel ei olnud veel tol ajal õiget nime ja mida tagantjärgi hakatakse nimetama aardeid. Ohoo, mis on siis sõdadevaheline, selline elu, nautlem, kohvikute, tantsuklubide reede õhkkonnast lähtuv ja, ja mis on siis väga selline elegantne ja, ja selline vaba suurlinna elegants tuleb nii tema dushi joonistustesse kui ka siis maalidesse, sest võib täiesti õigus olla nendel, kes ütlevad, et, et just see periood on tema loomingus kõige huvitavam. Ja sellest perioodist on ka see kõige tuntum töö tema maal, reisijad. Siin suures plaanis on Olm portreed Gailiti Visnapuu ja Simmi portreed. Kas need mehed olid tema suhtluskonnas, olid nad tema sõbrad, vaat kuidas üldse nende portreede nii ole jõudis, siin on ka kindlasti natukene juhust mängus jälle nagu tema mälestusteraamatus kirjutab tänagu seda Simmi portreed, kas lihtsalt maalima sellepärast et edasi isik võlus ja ilmselt ka oli teada, et tuletan portreede võistlus ja ta tahtis sinna mingi töö saata ja see tuli mõneti üllatusena üldse kunstiringkondades peale, sest et ennem ta ei olnud nagu portreid teinud ja, ja siis, kui ta selle portree saatis, siis Simmi portree saigi esimese koha esimese preemia. Ja pärast seda siis ta nagu teadlikult püüdis veel nagu ennast jah, sellele portreelainele sättida. Ja Gailit ja Visnapuu, mis on siis parimad Nendest Barcreedest, mis ta sel perioodil lõi, need seal sai ta inspiratsiooni Werneri kohvikust sest ta jälgis neid, kuidas nad seal istuvad ja, ja, ja mida nad seal teevad ja ja nagu siis oli tal võimalus seda joonistada muidugi ateljees seda kutsus ka, nii et need on väga toredad portreed, nad on kuidagi sellised vabad, romantilised ja, ja niisuguse seesmise liikumisega ruumilistest saalides, siin me satume justkui sellesse esimesse Eesti aega ja aga midagi hoopis üllatavat on seal ülemises väikeses toas. 43. aastal läheb olem Soome kaudu Rootsi ja nii nagu siis, ja paljud meie eesti kunstnikud. Algul, kui nad Rootsi lähevad, siis see võtab nagu nendel pinna jalge alt ära peale selle kõik see niisugune kodumaast lahti kisutus ja põhiprobleem, tema oli ju siis kuidas ellu jääda ja, ja kuidas üldse oma elu korraldada. Ole siiski küllalt kiiresti toibub, sellest hakkab tegema portreid ja hiljem ka maastiku. Ja tol perioodil, sõjajärgsel perioodil Euroopas valitseb just selline kunstisuund nagu abstraktsionism Oley muuta abstraktsionism võiks, aga noh, selline maaliline vabadus ja improvisatsioon, impulsiivsus, mis talle üldse on tema iseloomule olnud omased, need tulevad ka tema sellelt perioodi maalidesse, nii et nad on väga värvikad ja, ja sellised tõtliku pintsliga maalitud Eduard olest on saanud kahtlemata Eesti kunsti klassik. Aga kas me tänasel päeval oskame öelda, milline on tema kohtlikult Urmas mõistlikul kombel eesti maalijate tsunftis? Noh, selle kohta võiks öelda niimoodi, et tal on täiesti kindel koht kubistina ja täiesti kindel koht äärte Kokunstnikuna. Ja mis nüüd puutub, siis hilisemasse loomingusse, seda me veel sajaprotsendiliselt ei tunne, sest et ikkagi päris palju on, on ju erakogudes töid Rootsis just ja sellepärast me ei julge seal jah, nii kindlalt öelda, aga muidugi ja see hilisem looming juba paratamatult. Tal ei ole enam nii kindlat kohta Eesti kunsti ajaloos seepärast, et noh, Eesti kunst ikkagi arenes nagu olest sõltumata või vastupidi, nii et et seda ja me nii kindlalt öelda ei saa seal nagu vaieldava Kuidas interpreteerivad klassikat soomlased Helsingi Haatval Arenal etendati aidata? See vaatemäng tõestab, et ka ooperis saab teha suurejoonelist show business i on nii, et kellele, kuidas, jätkab Sigrit Kaasik. Too maailma suurima spektaaklina välja reklaamitud etendus on suurejooneline juba oma korralduselt. Lauljaid, muusikuid ja muid asjaosalisi on kokku kutsutud mitmetest eri maadest. Peaosades laulsid aidati radamessi ameeriklanna Michel Kreder ning Itaaliast pärit Mauricio kratsiooni. Kaasa tegi Läti rahvuslik sümfooniaorkester, Soome filharmoonia koor ning balletikool. Etendust dirigeerisid tollane maestro Giuseppe rahva ning visuaalse poole eest vastutas tema kaasmaalane Paulumidsid. Kui operaida sisemise võitluse loovad selle tegelased libreto ja muusika abil siis kelle või mille vahel toimus võitlus ooperi rahvusvahelise etenduse esitusel. Loomulikult oli sealgi oluline osa muusikal. Ilma Verdi muusikata ei oleks ju ooperit. Muusikaga koos mängis ruum. Ühelt poolt andis Tallinna linnahallist suurem Hartwal Arena muusikale võimalused kõlada võimsa ja tugevana. Teisalt ei võrdu kvantiteet alati kvaliteediga. Põimsus ei tähendanud häälte ja muusika puhtust, pigem kompenseeris neid Helsingin Sanomate kriitik Reiu murda. Mägi on pidanud parimaks, seda etendusel kasutati mikrofone. Nii ei mõjunud inimhääl see kõige mitmekesisem muusikariist mitte oma kõla ja inimliku läheduse abil. Viimaste asemel said domineerivaks võimsus ja düno ikka. Hoolimata muusikavõimsusest jäi laval toimuv kaugeks. See oli tingitud asjaolust, et itaalia keelset libreto sünkroonis soome keelde tõlgitud kuigi aida sisu on võimalik ka mõne sõnaga kokku võtta ning sama tegigi. Kavaleht jäi puudu just nimelt inimlikkusest ja tegelaste tunnetest. Sadamas küll armastab aidad, kuid kuidas ta seda täpselt väljendab, mida hoida talle vastab. Niisuguste nüansside arusaadavus oleks tegelasi isiksustena publikule lähemale toonud. Võitlus valgusemängu ja sisu vahel jäi olemata. Kui eelmise aasta suvel Tamula järvel peetud Händeli veemuusika kontserdi ajal paati juhtmed katki sõitis ning ilutulestik seetõttu vaatajaid pidamata jäi, leiti asjas ka häid külgi. Ei domineeri siiski muusika ja kontsert mitte võimas tulevärk. Kaedas jäi peale muusikaprojektoriga lavale suunatud erinevad pildid. Kõrb, Niilus, sambad ei nõudnud peatähelepanu, vaid mõjusid pigem taustana. Nii ei võtnud spektaki visuaalne pool etendusel tervikuna midagi vähemaks. Pigem rõhutas niigi valitsevat suurust ja võimsust. Eelneva jutu põhjal võitlesid Hartwal Arena aida esitusel omavahel seekord suur ja väike suuremassiivsus võimsus. Suurejoonelisus seisis vastu detailidele, nüanssidele inimlikule läbielamisele. Seekord valitsus, suure nägemus asjast. Huvitav oleks ka teise osapoole sõnum ära kuulata. Teatrifestival nimega Baltoscandal on tulekul. Piletimüük läheb lahti esmaspäeval, festival ise toimub 19.-st 24. juunini. Rakveres pakutakse kahtekümmend viit erinevat etendust. Eesti truppidest Lähme Von Krahli teatri repertuaaris lavastusi Peeter ja Tõnu Olivia meistriklass esietendub libahunt Peeter Jalaka enda lavastuses. Draamateater tuleb lavastusega tule minuga lendama. Balleti näitavad nii Estonia. Kui Vanemuine Vanemuise egiidi all esietendub, baldas on tal ka üks Tiit palu lavastus kolmekesi kahevahel. Kui veel lisada ter eriti kurva muusika ansambel ja Jaanus Rohumaa Üllar Saaremäe luulekava, on Eesti esinejad üles loetud. Aga see kõige kuulsam tähtsam külaline tuleb Inglismaalt trupp nimega autov joint ja lugu, mida siin mängitakse. Pluhad sinine süda. Laulnud möödunud aasta Edinburghi festivali üks kõmulisemaid tükke. Trupi lavastaja on Suurbritannia Annie üks tuntumaid makstrefort Klaak. Lähemalt külalised on veel Q-teater Soomest oma Kalevalaga, Riia uus teater, halvis Hermanise lavastusega kajakas. Kaunase draamateater Heda kaableriga. Kes veel on tulekul? Peeter Jalakas. Topeltteater on Hollandist pärit nukk kasutav teater, vähemalt mina tajusin seda etendust vaadates, et seal oleks nagu väga filmilik montaaž. Tehtud on väga kiire ja väga kiirete, vahetustega hästi tugevad karakterid. Väga hea lugu. Norrast mis ma oskan öelda, üks põnevamaid Norra teatreid on aga rännanud läbi ka üsna palju festivale. Põhjamaades ja mujal Euroopas hästi visuaalne küll teksti kasutab, aga, aga mitte ei ole see tekst kõige olulisem osa etendusest hästi tugevate kujunditega. Selline jõuline etendus on Belgiast, need etendused on hästi kindlas rütmis. Sa jõuad seal vähemalt mina jõudsin tüdineda. Lõpuks nagu rütmiga kaasa minna. Ja kokkuvõtteks seda päris kenasti naute oma väitel räägivad ainult nendest asjadest, mis nendega juhtub ja millest nad aru saavad. Mida te ise on kogenud? Kompaniid üha saad, on pärit Prantsusmaalt ja kuulub rubriiki teatriajalugu juba praegu. Ta on üks rändteater, mina kohtasin neid ka kas 10 üheksandal aastal Kopenhaagenis esimest korda ja juba siis me hakkasime rääkima, et ehk oleks võimalik kuidagi Eestisse tulla. Tundus, et sa suvi juhtub 100 protsenti aga praeguseks on sellest 100-st protsendist saanud 95 numbritest võib-olla nii palju, et festivali Eesti poole eelarve on üks miljon. Ja miks ma ütlen Eesti poole, see on see. Sest et meie eelarvesse on see, mis on seotud kulutustega siitpoolt, umbes sama palju on see hulk raha, mida eraldavad erinevad fondid erinevatest Euroopa riikidest mis on seotud põhiliselt kas siis siia sõitude või siis osaliselt ka esinemistasu katmisega. No Eesti poolt põhilised toetajad sellel festivalil on Rakvere linn ja Kultuurkapital. Kas seekordsed külalised on teil kõik endi poolt ära vaadatud nii-öelda ehedamal kujul või on ka siin nii-öelda videopead otsustusi tehtud? Me oleme püüdnud ikka ikka niiviisi teha, et et keegi meist on nagu seda etendust näinud ja seekord võib-olla on see on see õnnestunud vist natuke rohkem kui, kui siin mõnigi eelmine kord. Aga ei pääsenudki kord sellest, et mõni otsus tuli teha video põhjal, aga nad on ikkagi olnud niimoodi, et võtame kasvõi see Ufaa teater, kus, millest ma ei tea mitte midagi. Aga küll teame väga hästi seda lavastajat Saša Beljajev, et kes on seal loo teinud ja noh, see on juba iseenesest kvaliteedimärk. Mis on see, mis võiks olla ühine nimetaja nendele kõigile siia tulevatele truppidele ja nendele lavastustele, mis ma Rakveres näeme? Me oleme püüdnud kõikidel festivalidel otsida välja niisuguseid etendusi, mis kuidagipidi erinesid tavapärasest arusaamast teatris või siis oleksid mõnes väga heas vanas stiilis hästi tugevad, aga teistpidi on sellel festivalil võib-olla üks üks omapära, et ta on tuntav mõju erinevatel meediatele. Kas on siis neid meediaid kasutatud otseselt etenduses ühendades siis video või filmilinti elusalt laval toimuvaga või siis on ta kaudselt, et on mõnda lugu üles ehitatud, sest filmi või videoloogika järgi, nii et see erinevad meediad, erinevad stiilid, võiks olla võib-olla selline ühendav Pealkiri. See, et nüüd see meedia on toodud nii aktiivselt ja atraktiivselt sisse, kas see on mingil määral nagu üleüldine teatrisuundumus või see on lihtsalt sinu oma sisemine äratunne ja nende organiseerijate oma arvamine, et just sellega on vaja seda eesti teatripilti nagu rikastada? Ei, mina arva, et sellega oleks vaja Eesti teatripilti rikastada, see on küll üks asi, mis minule endale on olnud üsna lähedane, nüüd juba mitmenda aastaid. Ja noh, võib-olla ka see mingil määral mõjutab ka minu valikuid, aga ma olen püüdnud küll Baltoscandali festivalidele kutsuda esinejaid, mitte lähtuvalt oma meeldimise või mitte meeldimise eest pea kõikidel festivalidel on olnud ikkagi niiviisi, et umbes pooled on kestma läinud endale nüüd väga hinge ei ole läinud, aga küll on nad äratanud tähelepanu siis noh, kas siis mingis mingis väga tugevas võtmes esitatud etendusega või väga omapärase lähenemisega ja ja ma olen sellest lähtuvalt püüdnud tuua Ja nüüd midagi kodusemalt ehk esietendus Rocca al Mare vabaõhumuuseumis, räägib Anne Parksepp. Liina Pihlak, teie olete tuntud kunstnikuna telekunstnikuna. Kuidas tuli teil küll niisugune mõte kolida siia pulga talu õuele, ühtlaste lugu lavastama? Vähe sellest, et lavastama te olete selle loo lausa ise kirjutanud? No ma võiks vastata nii, nagu siin üks tegelane, mees ütleb iga asja peale, et üks kord on ikka esimene. Aga tähendab, see on tegelikult Eerika kaljusaare teeme, sest tema hakkas mulle rääkima talvel, et võiks olla üks lastetükk siia kirjutada, kui mina ma küll ütlesin. Ma pole kunagi kirjutanud, aga võtsin siis nõuks proovida. Ma võib-olla sellepärast ma mõtlesin, pole kunagi proovinud midagi kirjutada, et ma lapsepõlves nägin väga palju Krahwomane, mu isa ema olid kirjanikud ja nende ümber tiirles sedasorti seltskonda ja see kuidagi peletas ära. Aga lastele teha mulle meeldib. Mulle on alati meeldinud kujundada lastesaateid või, või teatris lasteetendusi. Ja eks tehes kunstnikud, töötajad midagi kõrva taha teatritegemisest ja mis meeldiks lastele ja mida võiks teha? Te olete nii osavalt suutnud siia sellesse näitemängu, kata karavuna põimida tänapäeva lapse mõttemaailma, igatsused selle, milles seda on täiskasvanute tahtel lausa tõugatud. No eks kõige lihtsam olegi lastele osta arvuti, kui raha on või panna need televiisorit vaatama. Nad ei saada siis oma vanemlikke kohustustest kergemini üle. Ja noh, seda me teame kõik, mis sealt praegu tuleb. Siin on üks kaasaegne vanaema, kaks lapselast. Vanaema jutustab oma lugu ja lapsed tahaksid jutustada omamoodi seda lugu ja siis lähevad kõik lood sassi. Ja väga võluvalt mängib perenaist Ines Aru, Raimo Aas on peremehe rollis ja minu arvates on ka väga hea Iivi Lepik. Kogenumad testis vanalinnas stuudiost liiaga Nelme. Ja siis päris noored on Ilona silla maja, kana on Anne velt, tema mängib praegu nukuteatris ja siis on meil üks noormees, koolipoiss, ta on tantsinud ja selle trupiga selle õieti komplekteeris Erika Kaljusaar inimestest, kes tahaksid midagi siin teha. Himul alul oli selline mure, et nende tase oli väga ebaühtlane, niuksed, suured meistrid ja päris algajad. Aga nüüd ma näen, et see ongi õige, et noortel on sellised eeskujud, kelle järgi ennast seada ja õppida ja minu meelest nad on kuidagi päris toredat ei torka nagu enam nii väga silma see, et osa on ju täiesti algajad. See haa loob selliseid väga omapärase õhkkonna, ilmselt mängimiseks ka CO vangi mehe dekoratsioon. Sest esiteks ilusamat ei suudaks iialgi välja mõelda ega ellu viia ja teiseks tõtt-öelda see vaba lava on ka võrdlemisi vaene organisatsioon. Ma möödunud aastal tegin siin kunstnikuna Tammsaare vanade ja noorteloo ja siis õu oli mulle tuttav ja armas. Ja kuna oli ka selline soov, et teda mängitakse just nimelt Rocca al Mare vabaõhumuuseumis, siis need kuidagi võiks nagu selle kohaga siduda. Tahaks loota, et lastele, kes nüüd etendust vaatavad, tõesti see konkreetne pulga talu jääb nagu eredamalt meelde võib-olla kui mõni teine talu, kus nad läbi jooksevad ja mängiti, teeb siin suve lõpuni ja võib juhtuda ainult, et me läheme sügise poole ühte teise tallu, sest siin kavatsetakse nimelt remonti teha. Kui te vaatate seda katust, siis näete, et ta natukene lokkav ainult keskelt. Nii et me läheme võib-olla saarte talude poolest, need on ka väga toredad ja seal nagu muuseumirahvas kurdab, käib vähem inimesi, sest nad jäävad natuke nagu kõrvale soovist, et me sinna nagu tõmbaks vaatajaid publikut. Pea iga päev kell 12 on seal, esialgu me mängime üsna tihedalt, aga siis hakkame mängima laupäeviti pühapäeviti ja ei kavatse ühtegi etendust ära jätta, siis läheme lihtsalt kolu kõrtsi alla ja me oleme seda harjutanud seal mängimist. Pileteid saab siit osta kassast, ka vanalinnakassast saab ka telefoniga ette tellida, need numbrid on kõik meie plakatite peal üles kirjutatud. Ja kui ostate meie etendusele pileti, siis automaatselt on selle sees ka muuseumi külastamise pilet, nii et seda ei ole eraldi vaja osta. Aga veel, mis teil päris teoksil on? Praegu minu põhi töö on õpetada noori teatrikunstnikke aga siis on veel juuni alguses kaks esietendust, üks vaba lavaga. Moljääri naeruväärse Deputised tuleb vanalinna päevadeks välja. Seal muidugi kunstnik ja siis VAT teatriga teeme ühte väikest etendust Shakespeare'i ainetel. Seal on lavastaja Agur ja seal kasutatakse ka nukke. Ja siis ma praegu ise õhtuti kodus teen ühte maketti sügisese Endla lavastuse jaoks. Lavastaja on seal Ago-Endrik Kerge. Aardekinda nimelisest noorte kunstiprojekti Stockholmis on kirjutatud juba. Mitmeid artikleid järgnevalt vahendab Tiina udumets rootsipoolseid reageeringuid. Kultuuri aasta Stockholmis on omandanud üha enam noorte pärast aurat olete kindlasti kuulnud terve maikuu kestvast Artkenda nimelisest festivalist kus üles astuvad 380 osavõtjat 16-lt maalt. Osavõtjate vanus on piiratud 30 eluaastaga ning esindatud on kunstiliigid nagu maal installatsioonid, foto, videofilm, tants, performaanseid, muusika, poeesia, meedia ja nii edasi ja nii edasi, ühesõnaga kõik alad, mida võib kultuuriga siduda ja kus tegemist on noortega. Noorte mõtted, ideed ja väljendamis. Vabadus on tihtipeale läbilööva mõjuga inimeste juures ja ühiskonnas. Artkenda eesmärgiks ongi tõsta esile Põhja-Euroopa noort kultuuri. Internetis on loodud Artkenda kodulehekülg, kus festivalist osavõtjad võivad pidevalt infot vahetada, kontakte hoida ning kogemusi vahetada. Hartkendaga tehti algust juba 1996. aastal Kopenhaagenis ning Stockholm ulatab teatepulga edasi Helsingile, kus festival toimub aastal 2000. Nii nagu iga üritusega, ei puudu Rootsis ka ajakohane kriitika. Lõunale Rootsi ajaleht joteburks Posten leiab, et kui vaadata festivali kui sotsiaalset institutsiooni, siis toimib partkendaime hästi. Kui aga üritada festivali vaadata pealt vaataja seisukohast, siis on tegemist katastroofiga. Kui siseneda Stockholmi kultuurimajja kultuur füüsed, siis on ilma kahtluseta tegemist üritusega, kus kvantiteet ületab kvaliteedi, kirjutab ajaleht. Kõigil eri kunstiliikide esindajatel, kes festivalist osa võtavad, on vägagi põnev ning inspireeriv, mis tulevikus kindlasti loomingus ka väljendub. Kuid tavainimesele paistab üritus meeletu karnevalina, kus pole enam võimalik orienteeruda. Enamik, kui mida võib festivalilt leida, pole võimalik isegi upitada nõndanimetatud hea õpilase nivoole, vaid enamus osavõtjatest katsub end alles proovile panna. Ajalehte poleks Posten kõrvuta, partki endal kunsti tegijaid noorte vasikatega, kes on kevadel värskesse õhku liduma lastud, kuid kel on raske koordineerida mõtteid ja tehnikat, eesmärki ja selle teostust. Publikul on selles liivamäes väga raske eraldada. Kulloderi. Artikli autor on siiski suutnud välja noppida mõned meeldejäävamad momendid, näiteks pakkustele palju Peterburist saabunud disainerite, moeloojate, unenäolised ja läbipaistvad riided moe installatsioonis. Seal olevat leidunud hämmastama panev ühendus Igapäevase realismi ja vana vene romantika vahel. Samuti jäi talle meelde Soome kunstnik Tero puhas, kes oli konservi purkidesse kogunud lihtsalt armastust, kurbust, nälga, süütust, viha, seksuaalsust ja ahnust. Jäi üle vaid osta mõni purk ja kodus vajaduse korral tarvitada. Nii palju siis negatiivse kriitika poolelt. Rootsi suurim päevaleht Dagens Nyheter kirjutas paar päeva tagasi meeldivatest kogemustest. Artkenda festivalil, mis puudutasid muusikalisi elamusi. Seitsme kontserdiga toodi Stockholmi erinevaid muusikuid läänemeremaadest, kel on tugevad sidemed konservatooriumi kakuid, kelle muusikat pole võimalik lahterdada. Alustades elektroonilisest muusikast, kus kasutati ka filmi lõpetades avangard, istliku rockiga, mida segati erinevate heli- ja valgusefektidega. Muusika biennaali kutsuti üldnimetusega New Music uus muusika. Nooreteid, kõrvadeni, segu viiulimuusikast tekkinud džunglist, samuti proovitis saksofoni ning akordionihelisid elektroonilise muusikaga kooskõlla panna. Kõige meeldejäävam oli olnud Rostokist pärit grupp Ensemble, kes tõstatas oma etteastega mitmeid põnevaid küsimusi, nagu näiteks millal muutub helimuusikaks ning milline visuaalne tähendus on muusikal. Arkenda festivali korralduse üle on samuti siiski pisut kurdetud. Näiteks mis puudutas filmide näitamist Stockholmi kultuurimajas, siis puudusid seal nii mitmelgi filmil sisuseletused ning näiteks kui näidati üht vene filmi, siis puudusid filmil subtiitrid. Kohal käinud ajakirjanik tundis end petetuna, sest tema arvates peaks noortest ilme enam respekteerima kuna kuue miljoni krooni eest nii palju läks festivali korraldamine maksma võiks ju paremini tehtust informeerida ning tutvustada nii festivalist osavõtjatele kui külalistele. Sest nii filmid kui publik on tõepoolest panust väärt. Festival Artkenda lõpeb homme. Jätkab Ivalo Randalu. Eesti kontserdi kevadhooaja lõppkontsert eeloleval reedel on uhke nii esinejate kui tähelepanu väärne muusika poolest. Viimane kujutab endast debiicii ooperi pele asemel ei saanud kontsertettekannet ja see on põhjendatav mitte meie ooperiteatrinõrkusega, vaid muusika enda eripäraga. Kuid sellest taamal et ettekandeaparaati kuuluvad ERSO, RAM ja ellerhein on tavapärane, kui jätta arutamata, miks mitte Eesti filharmoonia kammerkoor, nagu algul vist kavatsetud. Samuti on loomulik, et lõpp-punkti ERSO ametlikule hooajale paneb Arvo Volmeri ise. Tavatult tugev ja eriti valitud on seejuures ka solistide ansambel. Melisandi partii laulab ameeriklanna Susan mentsele. Seda tegid aga ooperis ja Salzburgi festivali äsjases Beria aasia melisandi ühisprojektis. Tuntud on ta ka ühtviisi hästi metropoliit täna operaslaska Alasgowend kaardenis Viini riigiooperis. Praegu ja Barcelona suur lavadel. Periaasi partii esitab prantslane arteri õel, kelle põhilavad asuvad Viinis, samuti sealses riigiooperis Berliinis mitmel pool Prantsusmaal ja Itaalias. Ja just tema perre aas on leidnud erilist tähelepanu, seda eeskätt Euroopa paljudes pealinnades etendatud Pieter pruuki lavastuses Impressioonid, PTA, Sist, kaasade Briti ooperifestivalide suuri tegelasi, samuti mandril Viinis, Roomas ja mujal tuntud Richard Robson Moskva suure teatri solistid, maksiimi iilov, Larissa Seliverstava ja Valentina taluma ning meilt Ain Anger. Nüüd loost eeldusel, et Matherlenkitra Draama süžee on meile tuttav see draama armastusest ja kiirusest. Depressiid kütkestas laines veel enne, kui ta oli kolmekümneseks saanud tööle asus täht 1892. Vastuda enda ootusi, edenes tööd suurte pausidega, täpsemalt korrutavate tagasi pöördumistega juba valminud lehekülgede juurde. Ikka, et üha peenendada meeleolude ja tunnete vaevu tabavaid muutusi, et saavutada rafineeritumat väljendust. Nii läkski aastat, enne kui 30. aprillil 1902 esietenduseni jõuti. Neid kümmet aastat, iseloomustavad väljaspooltibisid jätkunud diskussioonid Vaarneri üle. Verdi ooperite võidukäik ilmus Putšiini ning ka venelaste ajalooline eepika jõudis Pariisi. Debiicii jäi kõigist ja kõigest eemale ja tõtt-öelda ooperiteatrisse ei kuuluta oma suurimat teosega tänapäevani löömiseks ja õiglaseks ette heitexon teose kui ooperi staatilisus. Ülekaalus on hingeseisund, tasane, mitte tegevus. Prevaleerivad, aeglased tempod. Muusika on niivõrd hämmastavalt kaunis, et seda ongi kõige parem kinnisilmi kuulata. Selle suurimaid väärtusi leiame detailides õhkõrnade varjundites ja lõpuni välja ütlemata mõtetes või põgusalt pillatud sõnade tekstis. Vaat nii kaunite paljutõotav ettekandega lõpeb siis üks mõtteline etapp jooksvas kontserdielus. Rõhutan tuleval reedel, mitte neljapäeval Estonia kontserdimajas. Hooaeg nagu paljudel viimastel aastatel jätkub, aga aivad tiheneva ja ikka tõsise suvemuusikaga. Esimese ja selle suve kaalukamaid üritusi on heliloojate kappide muusika 12.-st 14. juunini suureid jaanis ja neist hakkame varakult pajatama. Võib-olla juba järgmisel laupäeval kuulmiseni. Saate valmistasid ette Külliki Valdma ja maris Johannes. Head aega.