Vest kalossi härra tunder, teenbranki parunil lossis õlas noormees, kellele loodus oli andnud kõige mahedamat elukombed. Ta nägu oli hingepeegel, ta mõtteviis oli kaunis otsekohene ja ta loomus ülimalt lihtsameelne. Pärast kutsutigi teda kandiidiks, mis tähendab süütu puhtsüdamlik ja naiivselt usaldav kadu õpetaja Banglas, mis tähendab kõiketeadja õpetes metafüüsika, teoloogo, kosmologa, ogaroloogiat. Ta tõestas imeliselt, et oled tagajärge ilma põhjuseta jätsingi parimas võimalikest maailmadest on kõik tehtud teatavaks otstarbeks. Ninad on tehtud prillide kandmiseks ja meil ongi prillid. Jalad on nähtavasti loodud selleks, et olla kaetud ja mingid püksid. Kivid on ilmas selleks, et neid lõhutaks ja neist losse ehitataks. Meie armulisel härral ongi väga ilus loss. Et sead on loodud söömiseks, siis me söömegi aasta ringi sealiha. Siit järeldub, et need, kes on väitnud, et kõik on hea, on öelnud rumaluse pidanuks ütlema, kõik on parimast parim. Nii kuulutes isand Tanglus, maakonna, seega terve ilma. Suurim filosoof. Ja seda kirjutas oma kandiidis peaaegu 250 aastat tagasi pilkehimuline eakas mees François mari aru keda maailm tunneb volte ärinime all. Suur vaim ja filosoof ei suutnud varjata oma vaimset üleolekut prantsuse õukonnas, kuhu ta kuninga armukese kaunimargiste Pompatuuri soosikuna sattunud oli ning pidi sealt lahkuma. Geniaalne mõistus pidi võimu jõhkra jõu omavoli eest ikka ja jälle aastaid-aastaid põgenema. Ja siis meenus talle preisi kuninga Friedrich teise ammune kutse tulla Potsdami. Sealne reaalsus, las polnud vägeva imposantne versai, kuid imekaunis oli ta ameti. Ja see loss ning selle isand on meie seekordne uudishimu objekt. Ilusat pühapäeva, taas kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Täiesti imetlusväärsed on need saksas laagrid nende taktis ikka marsside seal. Sakslased on kõvasti läbi pika ajaloo marssinud ja seda on teinud ka üpris sõjakaks rahvaks peetud Preislased. Lahti ei tohiks mitte üheks ja samaks pidada, sest nad pole seda olnud. Preisimaa ei olnud Saksamaa ammustele aegadel asustasid seda maad lääne pool lääneslaavi hõimud. Praeguste poolakate esivanemad ning idas balti hõimud, kes olid leedulaste lähisugulased. Seitsmendal sajandil vallutasid selle piirkonna paganlikud saksa hõimud, keda hiljem tunti preislane. Täna. 13. sajandil tulid betooni ristirüütlid ning veensid oma vahenditega Preislaseid Bristyoskastama. Kuueteistkümnendal sajandil purustasid Preislased Poola ja Leedu abiga teotoni ordu ning piirkond jaotati kaheks. Läände jäi preisi kuningriik ida poole preisi. Hertsogiriik. Kuueteistkümnenda sajandi algul toimunud suure usuliikumise ajal said enamikust Preislastest protestandid, kuid poole alal valitses edasi katoliku usk. 1525. aastal päris preisi hertsogiriigi teotooni rüütliordu viimane ordumeister Albrecht ohvensoller. 1605 10 seitsmendal aastal pärast rootslaste sissetungi alistus Poola preisi hertsogiriigile ning tekkis üks suur preisi kuningriik mida valitses vahend Sollerni suguvõsa. Kes ütleski, et maailma ajalugu pole muud kui sõdade ajalugu mis raipemarsisammuga edasi liikunud? Täna huvitab neid Preisimaa kuningas Friedrich, teine Ta valitses 46 aastat 1740 kuni 1708 Suomen kuus. Ja just tema oli see, kes lõive tänapäevalgi tuntud preisi traditsioonide maailma. Järelpõlved tunnevad teda Friedrich suurena. Ta oli suur sõjamees ja väejuht, kes ühendas preisi kuningriigiks brandenburgi Pommeri, Tanssigi, Lääne- ja Ida-Preisimaa. Friedrich klaasid on ajalooõpikutes kirjeldatud 18. sajandi sõdade musternäidis täna, kuid mitte sõdadest ei ole täna siin vaja rääkida. Friedrich Suur polnud vahest küll 1000 näoga mees, kuid mitu nägu oli tal ometi. Kõigepealt Dali valitseja sõna otseses mõttes. Tema abilised, valitsuse liikmed, alamad ja teenrid täitma tema käske. Igal juhul mõistsid nad neid või mitte. Mitte mingit altpoolt tulevat initsiatiivi ei tohtinud olla lihtsalt seepärast, et kuningas seda kartis. Ta oli kiirete reformide vastu, sest oli veendunud, et ainult aeg suudab riigi seadused õigeks lihvida. Friedrich teine ei usaldanud oma abilisi ega ametnik. Ta olevat isegi öelnud, et võiks 99 protsenti nendest rahuliku südamega üles puua. Seetõttu tegi ta pidevaid inspektsiooni reise oma riigi provintsides ning kohtus seal elavad inimestega samuti vaates üle Berliinis, Potsdamis ja spandous paiknevad sõjaväeosad. Igal hommikul seisis tema laual oma 60 raportit, millede põhjal ta asjade üle otsustas. Ta jälgis pidevalt avalikku arvamust, mida ta tegelikult põlgas selle suhtumise andemalt mõnedki tulevased saksa valitsejad omaks võtnud Adolf Hitler näiteks. Friedrich, teine tähtis, et temal oleks alati õigus ja üldjuhul oligi. Ta oli ametikuningas. Ta võis vanglasse panna kõik need, kes temaga ühel meelel ei olnud, olgugi, et talle ei meeldinud oma ametnikke ja ministreid liiga tihti vahetada. Kui kaugele ajalukku need traditsioonid paaniliselt saksa laulud ka ei ulatuks? Optimismi näib jätkuvat. Optimismiga on lihtsam elada ka teist bootide ja türännide võimu all, kuid Friedrich Suur ei olnud tegelikult kumbagi. Tema valitsemise ajal sai 18. sajandi Preisime Euroopa kõige moodsam efektiivsem riik. Andrei Hvostov on seda riiki Eesti Ekspressis järgmiste omadustega iseloomustanud. Karm distsipliin, ranged alluvussuhted, sõjaline treenitus, täpne kond, lojaalne aristokraatia, ära ostmatu kohtusüsteem, täiuslik haldusaparaat, sallivus, usuküsimustes, kosmopoliit, kultuuripoliitika. Preisimaa kujutas enesest ennekõike laitmatult töötavat riigimasinat, kus kõigile alamatele olid tagatud nende õigused ning kus kõigilt nõuti nende peale pandud kohustuste täpset täitmist. Seda siis tähendaski õieti Friedrich Suure juhtlause jeedendas saine igaühele oma. Et riik ei sekku oma alamate ellu, kuid alamad peavad kõiki oma kohustusi täpselt täitma. Et see lause paarsada aastat hiljem Euroopas koonduslaagrite väravaid ehtis. Sellega polnud Preislastel mingit tegu. Vastupidi, klassikaline preisi maa muutus varjupaigaks. Siin võeti vastu prantsuse hugenotid, šoti presbüüterlasi müümi vendasid tirooli, protestante juudiusulisi katoliiklasi, kuigi Preisima ametlikku usku lihluterlus. Aga usul polnud olulist tähtsust. Peaasi oli see, et riigi Alan täitis oma kohustused maksuameti ees. Ja valitseja monarh oli Friedrich teise kinnitust mööda ei keegi muu kui oma riigi valvur. Valvuri ameti kõrval oli Friedrich teine Friedrich Suur väga tõenäoliselt tuntuim isiksus preisi riigi ajaloos. Kõigemit just vaba mõtlemise poliitiline kehastus, nagu mõnedki filosoofid meid uskuma püüavad panna. Ta lihtsustes seadusi ja kohtumõistmist ning kaotas nõiaprotsessid. Kuid suur osa tema reform sõrme olid pealiskaudsed, mis teenisid laitmatult, töötavad distsiplineeritud ja täpset riigimasinat. Preisi sõjaväe uuendas Friedrich Suurameti täielikult. Niisiis 40 aasta jooksul polnud Preisimaa tegelikult midagi muud kui tema valitseja Friedrich teine suurkogu oma täiuslikkuse ja kõigi oma vigadega. Tema poliitika tugines tema armeele ning see ongi õieti tähtsaim preisi traditsioon kogu Saksamaa ajaloos. Nii ma tean kirjutanud New England Vi kolledži professor Gerhard rämpel kuid Friedrich suurel oli ometi veel üks nägu. Friedrich suurel oli veel üks nägu. Pensionäridest valitsejad, kelle hulka temagi kuulus on läinud ajalukku vägevate sõjameestena, aga teinekord tahtsid nemadki kõigist neist marssimistest rivi prillidest ja lahingutest kaugemale põgeneda. Ja on teada, et nad olid kirglikud kunstikogujad ning aedade ja parkide rajajad. Kuningliku garnisoni linna Potsdami ümber lõid nad omaenese, harmoonilise ja romantilise paradiisi. Praegu kuus hovensollerni kõigile avatud parkimisaitavad tänapäeval mõista sellest dünastiast pärit valitsejate romantika tõelist suhet kunsti loodusega või kuidas teisiti kutsuda seda väikest rokokoo paleed. Viinamarjaistanduse härrastemaja künka tipul. Friedrich teine tundis lapsepõlvest peale siinset künkliku maastiku Potsdami linnaväravate lähedal. 1744. aastal, neli aastat pärast Preisimaa kuningaks saamist tegi ta ise oma palee põhijoonised. Nende põhjal hakkas kuninga hea sõber arhitekt Georg Vensus laus Fongnobelsdorf kuninga suvelossi ehitama. Viinamarjaistandus oli juba rajatud, kui ehitustööd 1745. aastal aprillikuus algasid. Kuningas Friedrich ise juhtis tollal preisi armeed Austria pärilussõjas. Kõigeskis ennast ehituse käiguga kogu aeg kursis hoida. Kuninga ja arhitekti arusaamised ja soovid ei läinud alati mitte kokku. Friedrich tähtis, et tema suveloss ehitatakse ilma keldrit. Ta on knobelsdorf, soovitas tungivalt vastupidist. Ehitati teadagi nii, nagu kuningas soovis. Ning talvel läbi lossi kõndides võib aru saada, kui Surviga sellega tehti. Kuninga jaoks oli see pisiasi. Esimesel mail 1747 olid külalised lossi avamise banketile kutsutud ja Friedrich teine andis siis oma lossile ka nime sansusi ilma muredeta. Kui tantsime Trallale lae, laulame, Hobsessaa, ei mingeid muresid. No paik on tõepoolest oma nime väärt, sellises hingematvalt kaunis kohas ei tohiks tõepoolest inimestele ühtki muret olla. Friedrich teine lausa jumaldas prantsuse kunsti ja kultuuri rokokoostiil olisemad Prantsusmaal tekkinud, ta arenes lopsakas barokist ja nimetus rokako on pärit ühe sellele stiilile tüüpilise ornamendi motiivi nimest rokkai. Arhitektuuris jäi barokkehituste põhiplaan alles, kuid ruumid muutusid väiksemaks ja hubasemaks tekkisid buduaari diasalongid. Rakakostiilvaleid siiski esmajoones just sisekujunduses. Jaga unistustes loobuti hammastest poolsammastest pillastritest jagarniisidest. Seinu elustasid pannoo, diabeet, klid, viimaste õhukesed hõbetatud või kullatud raamid, kaunistati uhkelt rikkalikult ebasümmeetrilise väändleva taimornamendiga. Hiina kunstist laenatud motiivid olid rooga koos ka väga hinnatud ja värvid pastell ja karamell õrnroosa taevas sinine leht, roheline, sidrunikollane. Arhitekt Georg Vensus laus, fon knobelstor jagas täielikult oma käskija ja sõbra, kuningas Friedrich teise Prantsusmaa imetlust. See jõudis puhtalt tema loomingusse. Klassitsistlik, välisarhitektuur ja siseruumides triumfeeriv rotoko. Arvaga kirjutab oma üldises kunstiajaloos sansushi sisedekoratsioon, saksa rokokoo. Tippsaavutusi on kohati väga peen ja maitsekas. Selle lähtekohaks oli prantsuse Racoco, kuid ei puudu siiski ka puht saksapärane joon. Tsitaadile. Kuninga eneseplaanide järgi ehitatud sansoshi loss polnud suur kuid seda võluvam ta fotode järgi tundub, eks ainus korrus sissekäik keskel viib suurde marmorhalli, mille kohal kõrgub kuppel. Kummalegi poole tiibadesse jääb neli ruumi, kokku on neid terves lossis vaikaks, teist palee põhjapoolselt paraadukse külge ehib poolkaare kujuline sammastik. Lõunapoolses küljes jääb mõlemale poole kuplit Pikrida. Põrandani vaid kaaraknaid. Akende vahel seisab kahekaupa 36 suurt liivakivist skulptuuri, mis otsekui toetaksid väikese rõdu moodustanud katusekarniisi. Suurte kaarakende ja sammaste rea lõpetada mõlemal pool lossitiibadest kaunid poolkaared kuid hoone jätkub veelgi pisut tahapoole, tõmbununa ja tagasihoidlikumana. Nii et tegelikult pole ta hoopiski nii väike. Ometi viimne ja pastoraalne oma ooker kollases värvitoonis millega sobib ideaalselt roheline lossi. Lõunaküljes ja roheliste, on siin palju kogu viinamäeks kutsutud künkanõlv, mis on kujundatud kuueksu. Eks terrassiks kahel pool härrastemajja viivaid elegantseid, trepiastmeid, mida kokku täpselt 132. Rasse täitvaid viinamarjapõõsaid liigendavad teatud vahemaa tagant korrektsed, pooleldi avatud õhulised puu võre testväravad milledest viinapuude rohelus end läbi surub. Väravate kõrval tõuseb üles saledateks teravateks koonusteks pügatud põõsaste ridu, mis vahelduvad poolkerakujuliste pottides kasvavate puhukestega. Kõik kokku üks kuueastmeline roheluse kaskaad, hoolitsetud ja talitsetud, kuid ametiga pisut meeletu. Tänu viinapuude lopsakusele. Trepid, mis viivad üles lossi, laskuvad ühtlasi ka alla barokkstiilis aeda. Siin on kunstipäraselt lõigatud hekid, lillepeenrad, marmorskulptuurid, pingid, purskkaev, urnid svinksid paviljonid, koobaste, purskkaevude allikate ja templitega. Kas esimene sensusi aed oli fon, gloobelsdorfic looming. Rokokoo palee sisemus on hõbedane, elevandiluuvärviline ja roosa, stiilne ja kaunis. Mosaiikpõrandad, kroonlühtrid, peeglid, maalid, skulptuurid, koga, läänid, varjupaik kuningale pärast sõjakäike ja riigivalitsemise keerulist tööd. Väikeses vahelises raamatukogus, seinte ääres klaasustega raamatukapid, Nissides kerged diivanid ja lauad kõrgele aetud, rikkalikult kaunistatud seintega muusikatuba. Klavessiin, toolid, diivanid. Siin tavatses Friedrich teine oma flööti mängida. 16 samba paari Eskultuuridega, hele ja kuldse kupliga marmorsaal, kuhu kuningas, kunstnikke ja filosoofe kutsus oma ümarlauavestlusteks. Õhtuti süüdati uhketes lühtrites küünlad kalliskivide, lillede, pitside ja lintidega ehitud vägevates Käina liinides daamid ja ülimalt keerulistes ülikondades põlvpükstes ning lehvidega kingi jalas kandvad härrasmehed täitsid shansoshi, kaunid ruumid, tantsud, vein, Espri paik ilma muredeta. Palee oli piisavalt suur kuningas Friedrichi-le tema koertele teenritele ning külla kutsutud kunstnikele, muusik tutele ja filosoofidele kuid mitte kuninganna Elizabeth Kristenile ja tema külalistele. Ka kuningliku paari omavaheline suhe olevat nagunii võrdlemisi jahe olnud. Kui Trieri suur nautis siin oma suvesid eemal maailmakärast. Ta sai siin teha seda, mis talle kõige rohkem meeldis muusikat mängida, poeeme, kirjutada, Ovid just lugeda ja filosofeerida. Valgustuslikest vestlustest võtsid sageli osa Berliini akadeemia prantslasest president Mabertva, prantsuse filosoof, lametree ohvitser, Chasso marki tarretise, nii itaalia filosoof alga rotti ja Šoti immigrant Jon köit. Kuid tähtsaim külaline oli teadagi Walther. Valteri ja kuningas Friedrich suhe oli päris omapärane. Nad olid sõbrad, kes teineteist kenasti ära oskasid kasutada. Preisimaa poliitiline ja sõjaline tähtsus muutus Euroopas üha tugevamaks ning selle kuninga sõber olla polnud sugugi paha. Valter kui filosoof idealiseerida oma sõpra ega teinud suurt väljade puudustest, kuid inimesena märkas ta neid suurepäraselt ega jätnud oma huvides ära kasutamata. Friedrich Walterile silmi tehes ka hoopiski omakasupüüdmatu. Kuningal oli tegelikult päris tugev alaväärsus kompleks. Ta ei pidanud oma päritolu piisavalt hiilgavaks ning Preisimaa ülestöötamisega Vana-Euroopa riistakraatlike riikide seas oli ka kõvasti tegemist. Nii see on üks asi ja kindel. Kuid Friedrich teine oli veendunud, et kultuurivallas ei ole Preislased suutelised midagi korda saatma, mistõttu ta rääkis ja kirjutas vaid prantsuse keeles kematkis kõiges versai tavasid. Tuntud ja hinnatud, väär see oli hea võimalus. Valt Täär pidi preisi õukonda hiilgavamaks muutma ja tutvustama selle riigi kuningat Euroopale tagakiusatud filosoofide kaitsjana ja talentide austajana. Preisi kasarmu-euroopa-poolne fassaad vajas vaimsuse hingust. Täär võttis vastu talle Preisimaal jagatud auavaldused ja kingitused kuid veendus varsti, et kuningas kasutab omakasupüüdlikult ära tema nime. Ise aga peab teda kallilt kinni makstud, narriks. Kuningas oli määranud valt väärile kena aasta palga. Preisimaale saabumisele annetati filosoofile kõrge õukondliku tiitlimärgina kammerhärra võti ja riigi kõrgeima autasu, preisi orden. Kui kõik see ei suutnud talitseda, fold keeltega, sulge Taleski salaja trükkida pan Fleti, milles pilkas tigedalt Berliini akadeemiat ja selle presidenti. Kuningat selles küll otseselt ei puudutatud, kuid varajase Panfleti väljaandmine ise oli Preisimaal juba riiklik kuritegu. Filosoofilised vestlused siis lõppesid paugupealt. Friedrich oli maruvihane. Tablett põletati avalikult ja volt. Täär mõistis, et tal on aeg preisi maalt kaduda. Ära sõites unustas saada enda kätte kuninga oma käega kirjutatud kaustiku, mis oli täis mahlakaid epigramme Euroopa valitsejate pihta. Seda teada saades sattus Friedrich teine paanikasse. Tema emissar arreteeris Wolt, vääri lõpuks Frankfurdis ning võttis temalt ära nii preisi, ordeni, kammerhärra võtme kui ka õnnetu kaustiku. Selline huvitav suhe oli siis oma teostes ülevat valgustusfilosoofiat grotesksed tõsieluga ühendanud Valteri ja Preisimaa kuninga Friedrich Suure vahel nagu kirjeldas seda Juri Lotman 1979. aastal ilmunud Valteri filosoofiliste jutustuste järelsõnas. Langist. Liive leevee vunud viidagi hüüdades tundost, prost hundivend. Est windainkinud tas. Hüüda ta sind korra. Seal said moosin, Vistas pubid. Tuvi viib raefondi Kuidas Mess viidad? Sonsti tiib sulle. Mida? Teeerru. Pane. Varro oks. Oma elu lõpul olevat Preisima kuningas Friedrich Suur üpris üksildane olnud ning ta suri 74 aastasena seitsmeteistkümnendal augustil 1786 oma kaunis sansusi lossis. Kogu piirkond oli vahepeal veel tugevasti muutunud ja täienenud. Friedrich ise oli lasknud part kehitada kauni ümmarguse Hiina teema ja kuldsete sammaste ning sammaste all istuvate kuldsete Hiina rõivastes kujudega. Friedrichi ajal ehitati tohutusse pargiga uhke uus palee, mis kogu oma esinduslikkuse somet Te ei suuda võistelda sääsushi lossi mängu, majaliku intiimsusega, imeliste viinamäe terrassidega. Kõneldakse, et Friedrich ei elanud päevagi uues palees. Kõneldakse veel, et ka Friedrichi järglased eriti uut paleed ei armastanud. Oli küll üks kuninglik paar, kellele meeldis seal elada. Need olid Vicky Fritz kuninganna Victoria tütar Victoria ja tema liberaalne abikaasa preisi kroonprints Friedrich. Viimane oli 99 päeva aastal 1888 Saksamaa keiser Friedrich kolmas. Siis suri ta kurguvähki. Wikija Fritz puhkavad kõrvuti sansossi pargi idaservas seisvas rahu kirikus. Oma pargi osas, mida kutsuti uueks aiaks, seisab sessiljanhofilos. Selles majas peeti 1945. aastal Potsdami konverents, kus Stalin truuma Nietzsche sel kunagise Preisimaa ametlikult olematuks kuulutasid ning Euroopa ära jagasid. Ohjenzollernite maa sai täis vahitorne ja tra taeva. Aga seegi aeg sai lõpuks otsa. Aeg on üks kummaline asi, tulevik voolab läbi oleviku kitsuse minevikku, kirjutab selle kohta tärke teravmeelne Terry Pratchett kuid see on juba hoopis teine lugu. Meie loo tänase peategelase, Preisimaa kuninga Friedrich Suure kindel soov oli. Ta maetakse hauakambrisse, saan su siis, kuhu ta koos oma suvelossiga kah mausoleumi ehitada oli lasknud. Kuid ometi maeti ta esmalt Potsdami garnisoni kirikusse, hiljem hingeni ja alles 1991. aastal sängi lõpuks puhkama hauakambrisse essansos, siis ainsas paigas, mis oli tema jaoks ilma muredeta. Ei.