Eesti sõduritund. Aitäh koloneli juurde. Kinni, ja milles on küsimus, räägib kolonel luks, vanad sõdurid küsivad, kas vabariigi aastapäeva paraad tulen. Vabariigi vastlapäeva paraad tuleb ja tuleb umbes sama stsenaariumi järgi, nagu oli eelmisel aastal. Praegust käib väga tubli ettevalmistustöö algas igal pool peale otsuse vastu võtmist, paraad toimub. Kogu see paraadi ettevalmistus on pideva kontrolli all ja ma ütleksin niimoodi, et kõik oleneb ilma taadist. Kui on ikkagi üle 18 kraadi külma, siis me kahjuks vastavalt garnisoni määrusele paraadi läbi viia ei tohi. Aga kuna viimase seitsme aasta jooksul meid alati soosinud ilm, siis ma loodan, et nüüd ta tuleb samamoodi, aparaat toimub ja loodan, et saab rahvale väga meeldima ja kõik saavad olema rahul. Kas eeltööd on käimas? Eeltööd on käimas, häälte kogu aeg, mul telefonid helisevad, ikka küsitakse nõu, kuidas üht või teist asja paremini teha. Ja isegi näiteks täna toimusid, meil on pidevalt, tähendab, meil on olemas peastaabi ülema sellele haldusiga päev, riviharjutused vastavalt võimalustele kaks kuni kolm tundi, eile näiteks käisin isiklikult kontrollimas päästeametit, olin üllatunud, tulin ootamatult. Diveritus käis Eila Oudova rivihääletusega üksik-vahipataljonis, mereväebaasis Rockis need ühesõnaga täie hooga. Masin on käivitunud. Kuidas poistele meeldib, virisevad või on rahul? Tähendab tänase hetke seisuga mulle ei ole keegi veel avaldanud oma arvamust, seda Pole vaja, et on raske, vaid vastupidi, kõik teevad seda asja nagu võtavad tõsiselt saavad aru, et see on ikkagi Eesti vabariigi 81. aastapäeva tähistamine, paraadid algasid aastal 919 80 aastat esimesest paraadist, selles on teil õigus. Sellepärast me tahamegi seda hästi teha, toome välja ka tehnikat. Ja ma ütleksin niimoodi, et annaks jumal, et ilm oleks hea, aga meie poolt tähendab kaitseväe poolt on kõik tehtud, et toimuks. Miks ma seda räägin? Ilmast nii palju, et vaadake, väga raskeks läheb neil, kui orkestrid ei saa mängida külmaga, siis, siis ilma orkestrite ta plaadil ei ole seda efekti ega mõju. Ja me oleme siin mõelnud ka sellise asja peale, et võib-olla anname kuidagi võimendustega teha, et nii suurt telki meil ei ole, Deb orkestrit sinna sisse mahuks ja siis seal mängiksid, tähendab, me peame ikkagi väljas olema ja teine plaadi võimalus. Me mõtleme praegust, kuidas tehniliselt lahendada seda küsimust, just praegust oli orkestrile minu juures. Aga paraad toimub igal juhul. Kuulge, õlletelgid on ju küll Tallinna esindusväljakutele sobidud Hixis paraadi tõlki tuiks. Öelge palun, kuhu me selle suure paraadi telgi seal paneme, Vabaduse väljakule panna ei saa ja peale panna külje peale panna teda ei saa. Ühesõnaga, siin on ka teine selline võimalused. Telgile peab, olemegi ühtlane alusa mehed, tähendab, noh, siin on terve rida selliseid probleeme, aga ma arvan, et see telgi küsimusi ja see polegi praegu tähtis. Tähtis on see, et on vastu võetud selline otsus. Kõik käskkirjad on alla kirjutatud, kõik paraadist osalejad on selline käskkirjad saanud ja praegu toimub plaanipärane ettevalmistus ja ma loodan, et, et ka ilm soosib meid, kui palju mehi välja tuleb? 1250. Kas te panete kogu selle väe marssima ümber nende lillepottide, mida on nii ilus vaadata linnavalitsuse aknast? Tähendab, mis puudutab nüüd lillepotte, siis ma võiksin teile öelda niimoodi, et meil, esmaspäeval olin nõupidamine linnavalitsuses ja on vastu võetud otsus kõik ilusasti korralikult nad ära teha, kusagilt pannakse disainiga niimoodi, et nad ikkagi killustaksid kesklinna, aga Vabaduse väljakult kaob kõik, ka need otsused on vastu võetud ja ma loodan, et ka liikluskorraldus on ümber juba tehtud. Täna käisin linna transpordiametis, seal sai lahendatud kõik liikluse ümberkorralduse küsimused, need ühesõnaga linn on käed külge löönud ja meil praegust linna ka mingisuguseid probleeme ei ole. Tähendab lille, need ilusad alused tõstetakse lihtsalt teise kohta nii kauaks, kui paraad on läbi, pärast tuuakse tagasi. Nii et 24. veebruari peale lõunat õhtuks on jälle kõik taastatud, võib-olla tõstetakse teise kohta, et oleks veel ilusam. Seda ma ei oska veel kommenteerida, aga linnavalitsusega on need küsimused lahendatud. Homme saab 80 aastat Eesti vabadussõja ühest raskemast lahingust Paju lahingust. Homme kuuleme kaitseväe orkestrit mängimas Paju mõisa lahinguväljal, kuhu tulevad poole 12-ks. Pidulikul rivistusel. Tänase Eesti sõdurid, piirivalvurid, kaitseliitlased, ka sõduritund tahab elustada aegade sidet Paju mõisa lahinguväljaga. Paju mõisas oli siis niimoodi, et käisime sidet pidama soomusrongiga, aga see oli küllalt raske. Lim lumi oli umbes poolest säärest saadik külma ei olnud, võib-olla oli nii viis, kuus kraadi külma. See oli rohkem, aga pidemen oli niivõrd pikk maad ja tundmata olukord ka seal oli metsad vahepeal ja ja kõige hullem, mis vahepeal oli need sõjalaiali ainult üksikud vastase grupid, kas oli lätlased ja, ja venelased ja, ja. Hiinlased nii. Ja nii oli kogu see aeg, niikaua kui, siis 29-ni ma ei mäleta täpselt, kas oli kaheksa, üheksa. Õhk hommiku, nii õde, kelle üheksa, kaheksa, üheksa vahel oli kõvasti soomusrongi, tuled sinna Paju mõisa peale, olgugi et maa oli niivõrd langenud, kaugelt no täpsustada ei saanud. Aga siia ja sinna ega minule õnnestuks niimoodi, et et ma sain seal seal plähevi ära. No ja siis ma ei mäleta, mitu tundi vahepeal oli, ainult kui ma ärkasin üles, oli siis koolivend juures ja üks vanem naine ja mees oli talumajas. Seal olid siis Kuperjanovi mehed soomlased, jah, võib-olla see ei olnud, aga Kuperjanov, soomlased tulivad ja seda ma kuulsin isiklikult, kui oli kapten irv ütelnud niimoodi, et ootame ära soomlased. Et siis üheskoos, aga oli kartate punaväelased, tulevad Valka sisse ja Kuperjanov oli ka niisugune mees Tartu vallutamisel ta oli küllaltki, sai auastme juure ja oli kategooriline mees ja läks päeva aega varem. Ja siis ma ei tea, mis hiljem, ainult kuulujutud, mes hiljem sündis, seda ma enam ei tea. Kas te Julius Kuperjanovi silmast silma olete näinud küll? Mitu korda sai, aga ta oli, võib ütelda, neem oli talle väga mõrumees. Ega kui tema sõna ütles, ta palju ei rääkinud, aga tema ka vastava räägime, palju ei olnud ja nii palju ma tundsin teda ja häbematu, julge. No lahingus ikka niimoodi. Mina seda lahingut otseselt läbi pidanud, aga, aga nii julge mees ei, ei ole mõtet sõjaväes olla. Ta oli küljelt pikk mees ja temal oli oma Rebalv roolil külje peal, kes on vanaaegne ja, ja kaarditasku kaelas ja, ja oligi kõik. Te kuulete helidokumenti, see marss lõigati heliplaati Helsingis, kui Paju lahingust oli möödunud 20 aastat ja paljud lahingust osa võtnud veel elus. Jaanuari lõpul 1939 tulid Helsingis kokku Eesti vabadussõjas käinud Soomega. Vabatahtlikud neile kõneles vabadussõjaaegse Eesti abistamise peatoimkonna juhataja Oskari Wilho Loughivoori. Märidan süü viron, käbi jäänäht oli Taden tahtu auta ja taastu olim, justin, suomen kandata. Vahetu põhjus Eestis käijate minekuks oli nende tahe aidata ja see tahe oli ka Soome rahval, keelest ja parteist olenemata. Vaevalt teist vabatahtlikest mõni mõtles kaugemale, millised riiklikud retsel teol võiksid olla Eestile ja Soomele. Sama vähe mõtlesid sellest koju jäänud. Loomulikult oli siiski neidki, kes taipasid kohe, kui tähtis oleks Soome julgeolekule. Soome lahe lõunarand oleks meile sõbraliku iseseisva sugulasrahva valduses aga mitte osa võõrast riigist, kellega Soome tollal oli veel sõjajalal. Eesti vabadussõda oli veel selline sõda, kus lahingusse minejate võitlusvaimu püüti teinekord ergutada pasunakoorimuusikaga. Vähemalt nii kirjutab admiral Pitka oma mälestustes. Mehed öö läbi olid puhanud, lasksin nad hommikul 11. jaanuaril 1919 umbes kell pool kaheksa laevadega Lembitu lähedalt läbi sõita, kusjuures Lembitu muusikakoor mängis. Edu saatiski pika korraldatud Citre Loksa Kunda all ja Utria juures. Viimasest osa võtnud Soome vabatahtlikud jõudsid esimesest. Narva Utria dessandi 80. aastapäeval korraldas nüüd tubli Vaivara vald sõjalis-sportliku võistlusretke Utria rannikult. Narva-Jõesuhu. Laskursuusatajat saatis teele kaitseminister Andrus. Ei ole võimalik üle hinnata inglise laevastiku osatähtsust Tallinna reidil andes selgelt tunnistust, et me ei ole enam üksi. Ja loomulikult oleme väga tänulikud oma sõpradele Soomest, kes tulid ja võitlesid Soome au ja Eesti vabaduse eest. Aga mitte midagi ei oleks juhtunud, kui ei oleks olnud eesti endi mehi. Ütleme ausalt, poisse, kes tõusid koolipinkidest, võtsid relvad ja seisid nii au kui vabaduse eest. Kes uskusid kindral Laidoneri ja Johan pikap, kes olid kõik Kuperjanovi võrdkujud? Kaotada ei olnud neil enam mitte midagi. Võita oli elada vabana vabal maal. Nad tegid seda. Me ei ole kehvemad kui nemad. Täna me käime sissetallatud radu, käime selleks, et meistuda ja olla valmis nii iseenda, iseseisvuse kui ka stabiilsuse ja demokraatia arengu eest terves maailmas seisma, kui vaja, ka relvaga käes. Aitäh, poisid, et te olete täna siin ja olemas, aitäh, et te olete valmis läbi halli pühkima finiši poole. Aitäh, et sa täna on võistlus. Aga kui ühel päeval peaks võistlusest võitlus saama, siis me oleme valmis seisma selle maa ja selle rahva eest. Julgelt edasi. Tahaks loota, et võistluse tormanud Viru pataljoni poisid, piirivalvurid, kaitseliitlased, noorkotkad, sõitsid raja sisse veel ühele kaitsejõudude traditsioonile. Eesti tänasest kaitseväest kõneles. Ürituse pidulikul lõpetamisel Sinimäe koolimajas Soome kolonel Matti Lucari. Vabadus on vaja. Saalima. Hinnalise. Vara. Eesti väärib kaitsmist. Seda teadsid 1944 eesti mehed, kes samadel maadel moodustasid terasest kee. Mehed, kel enda kodu, oli sisemaa põldude veel või ranniku liivasel rannal. Noh kooli, kuhu meil siis Rally koodi. Kui Buddy mehi täis ja meiega on tuul noodi hamboodustandera Muhu Seenastu ja kel on ühine eesmärk teade käes Rael. Kõlby Rait Killandi puud ei kuiva kuudes hoidsin seekord ka see tuule ja kui vastandeid ja o tapeti. Kui tahan Etna Ma rõhutan, lähevad tuum kui by muu kõrval ta ei käi ees rõõmsa Patrjevi. On. Windowsis. Jäkooduudjas tööle. Kulunud. See nii võrra USAs on ja neile Walton. Teostussekin hästi, mistõttu tuumapinnal olnud või kas lauludest no ja ma siis pluus on rinud. Need mehed kogunesid nüüd jaanuaris Tallinnas, et pidulikul aktusel meenutada 20. Eesti Diviisi moodustamist 55 aastat tagasi. Ettekandega esines diviisi suurtükirügemendi mees professor Ants Kõverjalg. Täpselt 55 aastat tagasi, 24. jaanuaril brigaad oli leeveneval saime nimetuseks 20. eesti relva SS-vabatahtlik diviis mis hiljem, 26. mail muudeti 20.-ks SS-Relva kellade viisiks. Aga tol ajal olid siis eliit. Ja üldse sellest kahekümnendas diviisis oli 11000 meest. Järgmine etapp oli muidugi see, kui 44. aastal jaanuaris algas Saksa vägede massiline taganemine. Ja noh teab, kuidas tagala jaoks lõppenud ei oleks. Tolleaegsel nimetati Rebase pataljoni mehed seda aeda lahinguid pidanud nendega ja viibis see taganemine ja esimesed üksused. Närverjalt jõudsid Narva alla 45. rügemendi esimene pataljon no juhtimisel, kes vaadetega kohe rongilt maha saades mõttelisemalt määra kandub, edasi seal väga raskeid lahinguid. 14-ni veebruaril juba jõudsid, jõudis Narva 24. on aset vaheaeg, muidugi oli 10 päeva jooksul 46. rügement. Suurt esimene suurte ettekujutused jõudsid just sel ajal, kui oli 14. meriküla dessant. Narva alla. Muidugi peab ütlema, et sonaatoris mõttes vedasid seal esineja rakendusliku lahingurügement rallil neli. Halfarssoni moodustati 70. jaanuaril. Mobilisatsiooni korras üldkuulutati välja 1904. ja 23. aastal meeste osas ja oli sakslastel planeeritud 15000 keskele mopiga kokku saada ei olnud. Aga saadi kokku 38000 meest. Need moodustasid seitse piirikaitserügementi, keda korralikult relvastatud ainult kolm rügementi saadeti Narva. Ja, või meie 20. diviisi üksused jõudsid Narva alla. Siis mõned mehed mäletavad, saabusid lõksud, siis oli ju auvere kott Narva narva maantee oli ju tegelikult kergerelvade tule all juba. Ja siis muidugi järgmine minu arvates kangelase etapp oli 24. veebruaril riigiküla sillamäe hävitamine ja selle hävitamise ütleks kangelasteod kuuenda rügemendi pataljon Rudolf Kruusi juhtimisel all kruus on praegu, siis ta on väga tagasihoidlik. Ma arvan, et selle mehega peaks tuttavaks saama samuti abirendiga, võib-olla mõne teise mehe töö, ma nõus, need tapmeestan. Silva, palun olge kenad mehed tõusta, kuskil näidata, missugused olete, ma mäletan teid mõlemat. Ja see oli tõepoolest kangelaslik plaanikus, kasutati nimelt ainult Veskimäe suutnud rullimist ja kus väga väheste kaotustega sillaga hävitati. Äsja aplausiga tervitatud päevakangelastest on tõega jaanuarikuupäevakangelane Harri Rent. Kolonelleitnant Harri Rent sai üheksandal jaanuaril 75. Palume juubilari vastu võtta eesti sõduri tunni õnnitlused ja sõduritunni, tänu sest Harri Rent oli nüüdseks lahkunud sõjakirjasaatja Karl Gailiti ka selle saatesarja käimalükkajaid ja esimese eesti sõduri tunni tegijaid. Viis aastat tagasi. Harri Rent. Mind määrati eel komandosse see tähendab seda, et lähen rindelõiku vastu võtma oma kompanile. Jõudsin õhtupimedas kohale üks saksa vanemleitnant olid kompaniiülem, Wehrmachti mees. Kandsin ette, tulin rindelõiku vastu võtma. Ta vaatab mulle otsa, ütleb teie poisikesed, tahate rinnet pidada? Meie vanad sõdurid, kes meid terve Euroopa oleme läbi käinud, ei suutnud Ivanni kinni pidada ja nüüd teie tulete siini vanni pidama. No nüüd ette rutates peab ütlema, siiski üheksa kuud pidasime, samal ajal, kui kogu idarinne kärises kõikidest õmblustest, no 23. veebruaril toimus siis viska luurelahing, et kindlaks teha, palju seal riiekülas neid vastaseid seal silla peal sees on. Sellest ma osa ei võtnud, aga poisid tulid tagasi, ütlesid, et oh ei ole seal midagi, et homme hommikul teeme selle asja plaamiks. Kahjuks see prognoos ei vastanud tõele. Sillapea rullimine, nagu öeldakse, kaevikute rullimine, algas järgmine hommiku ja vältas terve päeva. Asi käis niimoodi, et visati granaat kaevikunuka taha, nagu sa matsakas ära käis, kohe teine tagantjärgi. Et toibuda saaks, ja siis läksid nurgani, andsid valangu ja niimoodi kleit samm-sammult edasi. Lahing lõppes, hakkas juba pidevus kiskuma 24. veebruaril, mis ta on nelja paiku või nii. Ja siis oli täielik vaikus, siis tuli mingi põhjust, ma isegi ei mäleta, miks pidin ma läbi kaevikute uuesti käima. Ja ma pean ütlema, mitusada meetrit, see oli selle aja sees, ei olnud võimalust maa peale astuda. Mina olen linnapoiss, ei ole isegi kana tapmisest osa võtnud ja pean ütlema. Inimese üks väärtuslikumaid omadusi on kohanemisvõime. Sellepärast et seal käies üle nende värskete laipade. Nii kui kummaline see ka ei ole, olid nii tuimaks löödud selle päevaga, ainult kui oli juba seal kolm meest, pealikuti, Need tõusid ise kaevikust nii palju välja, et juba õlgedest saadik välja ulatusid, siis vaatasin üle jõe, et kas sealt äkki mõni mesi ei kutsu mind ka nende teiste lamate hulka. Seda rünnaku gruppi juhtis 46. rügemendi kuuenda kompanii rühmaülem Veltri veel Rein Männik. Tema võitlusgrupp koosnes umbes 25-st 30-st mehest. Ja ta kaotas nendest meestest ainult kaks meest haavatutena. Kui ma teda järgmine päev kohtasin, siis ta ei saanud tõstama paremat kätt, ütles, et vanade heitmisest niivõrd väsinud ei ole võimalik. Muide seal kell kaks lõppesid käsigranaadid otsa ja siis selle operatsiooni õid juhil kapten Pruusil oligi suur mure, kuidas saada sinna lisaks käsigranaate ja nüüd mõningatel andmetel kasutati sellel päeval ära selle pataljoni poolt 11000 käsi. Karma. No järgmine hommiku nii operatiivselt autasustamist ma pole kuulnud. Pataljoni ülem kapten Pruus ja Velfebel männik saivad esimese klassi raudristi. Kaitseväe juhataja käskkiri kaheksandast jaanuarist 1999 number kuus. Oleme leidnud Harri Rent on kolm korda vabatahtlikult sõjaväeteenistusse astunud et anda oma panus Eesti rahvusliku kaitse tugevdamisse. Tema teene kaitsejõudude taastamisel pärast taasiseseisvumist on väga suured. Viimase aasta on kolonelleitnant Harri Rent pühendanud ohvitserkonna hüvede kaitsele kaitseväejuhtide koondamisele ohvitseride kogudesse ohvitseride keskkogu organiseerimisele. Üheksandal jaanuaril 1910 üheksandal aastal tähistab ta oma seitse 10 viiendat sünnipäeva. Õnnitlen kolonelleitnant Harri Rent juubeli puhul ning soovin tervist ja jõudu edaspidiseks. Lähtus rahuaja riigikaitseseaduse alljärgnevates punktides, mis jäävad ette lugemata ning kaitseväe teenetemärgi statuudi paragrahv kaheksa lõige p alusel käsi avaldada tänu ja autasustada kolonelleitnant Harri renti Eesti kaitseväe teenetemärgiga suurte teenete eest kaitseväe taasloomisel ning ohvitserkonna organiseerimisel ja seoses seitsme viienda sünnipäevaga Johannes Kert, kindralleitnant. Arrerent vana sõber luvad, kinnitan rinnale kaitseväe teenetemärgi. Tervituslauluna kõlab sõduri laul, Tallinna tehnikaülikooli mees koorilt juhatamas Harri Rendi poeg Jüri Rent. Eesti sõduri tund vahendab nüüd välisõigusabi advokaadibüroootsimisi. Kas keegi kuulajast mäletab, mobiliseeritud nimega Eduard Must, kes on sündinud 1904 Alatskivil, mobiliseeriti veebruaris 44 kallastelt ja saadeti Jõhvi õppustele. Eduard must jäi seal lohakalt tagurdanud tanki alla ja sai surma 15. veebruaril 44. Kui keegi mäletab nimetatud sündmust, palun kirjutage. Ootame teateid ka Eduard Arumäe kohta, kelle sünniaasta on 1928. Pärnumaalt Torist pärit noormees lahkus lennuväe abiteenistus lasena Eestist septembris 44. Viimased teated tema kohta on Saksamaalt veebruaris 45, kui ta oli õhutõrjetagavarapataljonis vihmaris. Kas kellelgi on edasisi teateid mehe saatusest? Velutsime teateid velskrist, kes töötas sõjavangina aastail 1945 46 Kemerovo oblastis Anserca vangilaagrites punktis. Tema perekonnanimi oli lind ning pärit oli ta Tartust või Tartumaalt. Kas keegi mäletab täpsemalt velsker lindu või teab, mis temast sai pärast sõda? Palume kirjutada Eesti raadio aadressil Gonsiori 21, Tallinn sihtnumber, 150 20 Eesti sõduri tund. Saate tegija teekond viib nüüd edasi läbi pagari, tänavakurikuulsa maja siseõue. TTV täiesti läbi õue ja on alati viinud sellepärast ja on ilmselt galati viinud aegade vidi majast otse saab muidugi ka raha keldrisse, sedapidi on lihtsalt praegu parem liikuda, kuna meie majas labidas niimoodi, et autod sõitsid siit väravast õue sisse. Nii palju, kui nüüd on õnnestunud kuulda rauto tsehhid väravatest sisse ja ühtlasi ka välja keevis otse siis vastavalt sellele, missuguse osakonna. Koha vili, missuguse osakonda oli, oli inimene viidud siis vastavalt sellele, kus oli vaba keldriboks ja kus olid, tähendab, siin olevat olnud ka niimoodi, et oli olevat olnud need kambrid kuskil osakondade vahel jaotatud jagatud ära, et see on selle või see on teise osakonna kelder. Niimoodi me üritame nüüd minna, palju nendest keldrites nüüd originaalselt säilinud on? Üritame minna nendesse keldritesse, ka siin all on selle siseõue all on etturid. Meie jalka meie jalge all on. Me teeme ukse lahti. See kamber on ehitad, võid ju ehitatud koos selle majaga maja alguses katest peale niimoodi et nüüd on siin lamp põleb siin ruumis sees, näete, selline valgustus oli siin pool ilmselt siht anti siis toitu sisse ja näete sellisena asekamber säilinud ja õnneks on ta säilinud täpselt nii, nagu ta originaalis oli või nii, nagu ta helistatud oli. Poolteist korda kaks jah-poolteist korda kaks ja näete, siin on kaks taburetti kinnitatud põrandaga nõgese järgnete sealse magamisnari võimalusi ilmselt magada oli siin vastu seina üles ja magada, võimalus olid noh, arvatavasti ainult ühel üks korraga. Ja siis selle nende Siitkaudu juhatati ühe uue ja ülihuvitava raamatu esitlusele. See kannab paljuütlevat ja väga tabavat pealkirja ülekohtu toimikud autor Heino Tõnismägi. Meil eestlastel on väga leplik iseloom, ütleme Wiesenthali keskus on saanud maailma kuulsaks sellega, et nad otsivad, jälitavad sõjakurjategijaid, on mõistetav. Nüüd Saksa valitsus annab suuri rahalisi kompensatsioone kõigile ohvritele. Ma kõike seda kiidan heaks. Taas Berliini luuakse suur ausammas genotsiidi ohvritele, aga ma ei ole nõus sellega, et eesti genotsiid seda nagu poleks olnudki. Astume edasi see, mis selja taha, vaadake, vaatame ette. Ja ajalugu on nii, et eilne ja tänane ja homne on väga tihedas seoses. Mul on meeles kuulajas mõningad sellised definitsioonid. Et olevikus peitub minevikku põrm ja tulevikuidu. Me kannatame mitte elavate vaike surnute pärast. RC loosung oli. Tulevik laotub oleviku koha, võtab sellest lõim ja popkangast, millest saab suvine lakkujale ja mähkmed vastsündinule. Eilne tänane ja homne on nii tihedas seoses ainult riikide rahvastealas, vaid iga indiviidi omas. Ja kunagi jõuad endas selgusele. Kui te vaatate endale otsa venda peeglisse, Lähme vaatame tahab poole esiisade poole ja endast ettepoole oma laste poole, siis te võite endale mingisuguse pildi saada, mitte kunagi, ainult enda kaemuse kaudu ettepoole tapale. Ajalugu kirjutatakse riikide rahvaste saatuses. Mina võtsid üksikindiviidid. Üksik saatused. Tõukesele kirjutamiseks andsid repressiooniohvrite rehabiliteerimise protsess siiamaani lihtne, nii palju eestlasi küüditatud, nii palju vangilaagritesse pandud. Kuid algas rehabiliteerimine, toimikut said vabaks, KGB andis üle politseile, politsei andis riigiarhiivi ja meil lubati need read protsessiks vaadata ja tööandjad välja kirjutada. Siis iga lehekülg ma ütleks, see on suur südamevalu. Ja siis ma leidsin, et seda ei saa endale teada jätta. Seda oli võimatu endale teada jätta, mida need inimesed üle üle elasid. Ja selle tõttu nad ise hüppasid paberit.