Tänases keskeprogrammis kõlab Hando Runneli luule. Saate pealkirjaks panime luuletaja värsirea. Täike on kõikide päralt. Luule on lahusolek enda parimast poolest. Luule on tagasitee vana sõpruse poolest. Luule on oletus, pulsi purpur, sest kajast ehmatus häälitsus maailma loomise ajast. Särgi. Hetkeks peatu jõgi hetkeks ane. Võtan ja särgi märja ja see see. See hetk on minu särgi, see, see. Nüüd on elu jälle hetke jaagu. Jõgi Esseimu tõdema. Vanaviisi pea vaatamata. Ma Ros Särgi selle ja tuua. Elulõhna. Linna laadi. Ei. Kõik, mis aja No laeva Ja viin. Nojaa. Raamin. Rahu. Seal on alles kõik seal, mida keegi ei Jälle jõgi. Poolakas. Hetkeks ja tuubi jõgi hetkeks pane. Äkitselt ärkan üles, sinililled mu süles just nagu tähe tätradülased, ümberringi. Sinililled mu süles. Veeloigus, varsakabjad, kust jätki küll tulid. Istun ja hõõrun silmi. Oi, seda päikesehelki. Ulavee skylgendad, kevadpoisid Tikavad kaske. Õhtud helisevad. Kell kevadet lööd. Õues laguneb lumi. Jälle õitsevad kreegid kodus akende all. Ja õunapuu üksikus metsakurus, millest keegi ei tea. Ei keegi. Siis upub kõiki ülepea rohtu muistsed maanteed, mälestustetolmus, majad, inimesed, keda kunagi nähtud kerged või lehmed õhus, äkki varisevad alla. Algabki sügis. Suled silmad ja mõtled millestki igavesest. On maantee ja maanteel käänak ja käänaku kõrval küla. See ongi minu kodu. Ja täheta kohal ülal. See ongi minu kodu ja tume metsseal, taamal see ongi minu kodu. Muid värke ei oskama anda. Muid märke ei olegi, temal. Siin on mu saatus ja sugu mu aja ja elu lugu. Jõe äärde jahedas roogu end kari peitis palavuse eest kui niidumaadel üles võeti. Loogu ja rakkes ruunad tõlgendasid veest. Näolt higi, soola pesid pruunid mehed. Ja naised heitsid särgi, pluusi alt jäid lõdvalt longu. Noored tõusmelehed. Suur heinamaa sai õhtu hakuks saadu. Levis värsket heinahõngu täis. Üks vaikne värin läbis kõrgeid Haabu. Kui eemal kaugel kõuekõmin käis. Keegi Kontlikul maamunal tammub loigud praksumas taldade all. Kari lauta ju lõõgaun pandud. Vaiksel nurmedel külitab all. Mingi hääl aga ärevalt hüüdma üle härmase halla maa jääb seda helinat tõttama püüdma mööda hommikuverre jääd. Tulgu kaasa, kes tahab või julgeb näha kooljana kanguvat maad. Siis, kui hang juba koop pasuut sulgeb, enam hädalist päästa ei saa. Keegi Kontlikul maamunal tammub loigud praksumas jalgade all. Karrilaut ju lõõga on pandud. Vaiksel nurmedel varitseb all. Äkkima kiirgan headust mitu ja mitu kanti. Imestan ise, mis ajast mulle see vägi anti. Kust on pärit see aare, mida nüüd heldelt jaganud. Ilmselt on olnud syydee kellelegi elavaga, kellel on võimsad varud headusi hinge taga kes on mu kõrval seisnud märkamatuks jäänud, aga polnud tal vaja võtta mingeid relvi. Ei raudu. Oma headus andis paljalt pilkude kaudu. Haukad siin Leivukest sooja, on nagu maitseksid suud. I7 leivatooja laps nagu linaluu. Paneme pihud ühte ees, algab heitlik tee. Keegi ei tea ega ütle, kuhu viib välja see. Kuule. Tule mulle, nagu näeme, all need saame. Tuulevaikse, eks haara pajutuulele. Eks lumesaaja, tule tuledatel keevatoojaks, tuule laulvaks linnupojaks ei tule. Kui ei, ta, mis kuusi, vaata. See oli tüdruku süda, mis tuksus tasakesi kui sulama hakkasid hanged ja lume all voolas vesi. Need olid tüdruku pal pleed, mis kuumasid tasakesi, kui pikki juukseid kammis ja lumeveega pesi. Need olid tüdruku rinnad, mis kasid tasakesi kui mustade metsade tagant. Üks hääl hõikas tasakesi. Ei tundnud mina teda, ei tundnud tema mind. Ma ainult tundsin seda, kui kõrgele kerkis rind. Kui nobedaks, läksid jalad. Kui mureta seisis meel. Mäe kohal, maksusid talad Ma hüüdsin vastu. Ei veel. Ei veel, ei, mitte iial ei saa tema kuju mu käest. Ja just nagu tõotuseks läksin üle mõlemast munamäest. Võib-olla armastus on ookean. Kust mina tean? Kas mina mõõta saan? Ma seisan siinpool kaldal, sina seal. Ja armastus, seeme hab vahepeal. Oh häda, häda ees ookean, kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan. Ja pole silda, pole laevade ees, on üksi, otsatus, on armastus, mees. Mu pilk sind puudutab, nii vähemalt kui käega saab, õpetad vääratad, kui kohtuksid sa väega, mis tuleb küngastelt ja joonelt su peale ja minna pole sul ei kurale, ei heale. Su pilk, mind puudutad või puudutad sa käega. Õhk süttib särinal, sa vastad oma väega. Sest tuleb tule uhk, see tuleb joonelt peale ja minna pole mul ei kurale, ei heale. Õrn arma. Õrn, õrn, õrn arvama. Härma üürin, üürin. See on harras tõsine öö. Sina magad ja mul on töö. Sina magad. Sa ootad last? Mind ei oota sa nõnda enam. Olgu-olgu sul, rõõmud Ast. Mind ei oota sa nõnda enam. Luuletan üksinda läbi öö. See on lihtne, see polegi töö. Lihtsalt luuletan läbi. Väsiks see maailm vaid vihkamast. Kui päike pähkleid küpsetab ja rukkipõld on võetud ja kevadine armuluul on ihust välja põetud siis tuled sa siis tuled, saa Piim küpsete pähklitega ja ütled oled vaba sügiseni surmani sa elu uue hurmani, sa oled veel kord vaba, sa oled kõigest vaba. Ei olegi suurt lugu, kui tema park, et pere pääl seal loodus ja loomise lugu ja kõrvadest kostuks põldude võimu. Mullas ei ole enam suurt lugu, kui käin tema Patketele pääl, sääl Bloodu seal loomise lugu ja kõrvadest kustuks. Ma tean, et päike liigub, see mind ei liiguta. Mu hinge täidab uudis, et seal ei kiiguta, kus ise kiigel käidud, et seal ei mängita, kus ise palli löödud. See uudis, ängistav, see ängistus, anud tõded, ajad kaovad käest ja peale kasvanud põlved ei küsigi su käest. Me matame minevikku. Ta lasub Me luudel kui virn. Ta ohustab oleviku. Kuid tulevik on see sirm, mis sirutub jõudu andvalt ja lootusi süütavalt. Kõik kolm on kohustus, koorem ning kammitseb tüütavalt. Me elame oleviku ja tulevik on ainult sirm. Me tahame tulevikku, sest olevas viirastus hirm. Siin kardame kaduvikku. Seal hirmuks saab jäämise hirm. Me orjame oleviku siit lahkuda, on meie hirm. Ja siiski armastage 11, vennad, armastage kui keha kestab veel ja katki pole luud. Kui pole inimest, jääb armastada külma rauda. Kas vangla võrresid või püssisuud? Jah, armastage siiski, armastage. Liig ruttu liha kõduneb ja aru kaob. Ning juhus elada ei ole kuigi sage. See õnn on üürike, mil süda rinnus taob. Muuda ennast muutub maailm. Mitte palju küll, kuid siiski sinu endajagu. Kui on miljon suutiat, muutjat, lahkulööjat, näiteks nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu. Jää iseendaks. Jälle muutub miski muutuv maailm paigale jääb sinu jagu. Tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski kuskil mõraneb ja kuskilt tekib pragu. Loomulikult me läheme ära tagasi puudesse põõsasse. Tundke siis endid ja enestest hirmu. Tundke Sis eneste õelusest hirmu. Seda me tundsime. Tõuseme taevasse, tõmbume rohtu. Kõrkide jaoks pole kurjemat rohtu. Tundke siis lõbu või leina või Lohtu. Tuleme taas, kui lähete ära. Vana vankrikuur seal, kõik on nii väike, nii väike hool, üksnes suur. Ripakil nurgaga rehi, vana vankrikuur, kartuli virgesed, sirged tikrid ja Vabarnad. Toa taga valge klaar, puuoksad madalas. Väsinud päevade rodu, naise silmad ja lapsesuu. Koju koju kodus koogi lõhnad puhtaks pestud, lapsed laua ümber, lumivalged, saunasärgid seljas, roosad põsed, roosad, väiksed varbad. Koju koju, kodus, kallid pühad. Kambrisse on viidud leinakased. Põrandal on kaunid kaltsukangad, voodid kõrged, kotis, uued õled. Tuul looka, õitsvaid, kartuleid ja ube. Luulet sinu süles hardunud. Mul soov on kuulda. Alati, kui kurb või rõõmus olen, ma tuleb keegi lausub oma laule valusaid ning helli sinu süles kuulata neid, tahan kodumaa. Ja kui tuleb keegi, kes on tundnud tulla, kui ta tuleb. Aga vahel vaikust, peab ära anu teda iial ära sunni. Kel on laulud laulda, ise teab. Maa tuleb täita lastega ja täita lastelastega. Ja lastelastelastega. Maa tuleb täita lastega ja laulude ja lastega ja kõige vastu võidelda, mis võõrastav või vaenulik mis vaenulik või valelik ja võidelda, kus võimalik, kus võimalik ning vajalik. Sest elu kõik on ajalik. Ja lastele jääb tulevik ja maa ja kõik see minevik. Maa tuleb täita lastega ja laste laste lastega. Kui ole tahab olemist ja tulevikutulemist. Maa tuleb täita lastega, maaomaenda lastega ja laulude ja lastega maa tuleb täita lastega. Ilus on maa. Ilus on maa, mida armastan. Elus on suvi ja õhtuloojangu värve langeb me pääle. Ilus on öö. Tähtede öö võimsaid soove kiirgab Me pääle. Tähed, mis õhtuti tõusevad. Hommikul tagasi rändavad isade maale. Õhtud, mis ööaega sõuavad, hulguvad otsivad, jõuavad pärale hommikumaale. Ilus on maa. Ilus on maa, mida armastan. Mitte häda ja vaev, aga valguse laev tuleb hommikupoolelt. Mitte viha või raev, aga lootuse laev jõuab meieni joonelt. Päike on kõikide päralt. Tema ületab säralt kõiki, kes siinpool teda. Ilus on maa. Ilus on maa, mida armastan. Jõgi voola, kas ta. Särgi. Keeks ja tuubi jõgi hetkeks Ale. See. See hetk on minu särgi ees. Nüüdo mälu jal hetke jaagu. Jõgi, sest ei mu tõdema. Olavi. Vanaviisi pea draamata katkevad. Ma. Särgi selle ja tuua. Elulõhna. Linnaladu ei. Kõik, mis aja Laeval. Raamin must rahu. Seal on alles kõik seal, mida ei. Jälle jõgi voolab, kas ta. Härgi. Köök ja tuubi jõgi hetkeks pale. Me kuulsime üht võimalikku valikut Hando Runneli luulest. Selle valiku tegi Maarja Pärl, esitas Vanemuise näitleja Jüri Lumiste. Laulu jõgi voolab, mängisid ja laulsid lindile Tõnis tulp, Gunnar Veermäe ning Jüri Vaino. Kompositsiooni muusikaline kujundaja Aino Lauri, režissöör Astrid Relve.