Tere, head klassikaraadio kuulajad MINA OLEN Karin kopra ja algavas saates visandanud portree tänapäeva arvatavasti tuntumast eesti soost ooperilauljast maailmas. Teie ees on Lauri vasar. Lauri vasar lahkus Eestist 18 aastat tagasi et kõigepealt täiendada ennast Salzburgi, Mozart teonis. Tänu nüüd koosseisuline solist Lintsil, Landes teatris ja Hannoveri riigiooperis. Alates 2009.-st aastast on tema koduteatriks Hamburgi riigiooper. Külalissolistina on vasar esinenud aukartust äratavalt paljudes Euroopa kuulsates, ooperimajades Brüsselis, Berliinis, Barcelonas, Madriidis, Viinis, Salzburgis, Frankfurdis, Zürichis, Lyonis, Ateenas, lisaks kontserdilavadel, nii Londonis, Chicagos, Tokyos, Berliinis, liinis kui veel mitmel pool mujal. Et iile täpp panna. Vasar on esimene ja seni ainus eestlasest ooperisolist, kes on esinenud mainekal Salzburgi festivalil. Lauri Vasara tähelennust laias maailmas peame meie siin Eestis liiga vähe. Loodan, et portreesaade aitab seda tühimikku täita. Ma sarnaga äravaga Ma. Soodistatu. Lauri vasar sündis seitsmeteistkümnendal oktoobril 1970. aastal Tallinnas. Ilmselgelt sai Lauri musikaalsuse geenidega kaasa, sest tema vanaisa Heino Otto oli Estonia teatri tenor ja isa armastatud operetitäht Harri vasar. Kuid just nende igale eestlasele tuttavate helide saatel algas tänase portreesid Ta peategelase lavateed. 1900 seitsmendad kaheksandal aastal valmis Sulev Nõmmiku kultusfilm. Siin me oleme. Väike poiss, kes filmi algul lehmi ajab, on Lauri vasar. Taustal kõlab tema lauldud, kui on meri hülgehall. Oma lavadebüüdi tegi Lauri vasar juba seitsmeaastasena Estonia teatris kui seal lavastus Ülo Vinteri, Sulev Nõmmiku muusikal. Suvitajad. Huvitav on see, et rohkem pole laulja Estonia etendustes osalenud. Lauri Vasara ema on pianist ja Estonia teatri kauaaegne kontsertmeister, Ülla millistver. No Lauri oli lapsena väga hea laps kõigepealt ja ta hakkas, kus laupäeval, ma arvan, et juba kaheaastaselt ta laulis, siis ta käis televisioonis seal laulmas ja siis ta käis minu lasteringis laulmas kas viie või kuueaastaselt, ta ise soovis hakata viiulit õppima, kuna ta Estonia Teatris käis etendusi palju vaatamas, seal keset viiuleid istus seal dirigendi kõrval. Ja siis talle see nii meeldis. See viiuli kõlaeta hakkas viiulit. Lauri vasar räägib oma kujunemisest Ülla, millist söör oli väga-väga-väga mitmeid aastaid Estonia teatri kontsertmeister ja minu isa Harri vasar oli seal laulja, et ühest küljest oli õudselt tore, et ma sain väikse poisina väga palju proovisid jälgida ja ka hästi palju etendusi jälgida. Et sellest tekkis loomulikult suur suur muusika armastusega armastuse viiuli vastu, näiteks ma võin täiesti raudselt öelda, et see tekkis sellest, et mõistsin tihti orkestrile augustis esimese viiuli kõrval ja kuulsin, mismoodi üks pill kõlada saab. Sellepärast ma jooksin ema juurde viie aastased, siis ma tahan seda ka õppida. Kuna ma olin ju Eestis esialgselt viiuldaja, isegi mängisin ühes noorte kammerorkestris, teenisin sellega isegi natukene raha ja edasi läksin muusikakeemiasse vioola peale, siis ma olin tegelikult 22 alles, kui mu avastati ja juhtus nii, et, et ma nagu ise tulin selle peale ka, et mul vist hääl nagu olemas on. Tegelikult oli seal niimoodi, et mängisin registris juba kuidagi tabas ennast tihti selles mõttes, et ma ei tea, kas see ta täpselt, mida ma ma elu lõpuni teha tahame, kuidagi tundsin, et mu energia, mu tahe muusikat teha ei ole absoluutselt ammendatud. Ja kuna me perekonnas oli väga palju lauljad ja näitlejad, et siis saame kokku Väino Puuraga väina, tegin minul esimese talu tunnide poolest teha, valmistas mind nii-öelda muusikaakadeemia laulueksamiks ette ja siis ma tegin laulu eksami, mind võeti kohe teisele kursusele mis oli minu jaoks natukene ja üllatav, aga ma ütlesin, et ma olen nii kaugele juba arenenud, et mõtet mõni esimest kursust alustada. Mis tähendas aga seda, et mul tegelikult laulja õpingute jaoks Eestis oli mul ainult mingisugune kolmneli aastat. Ooperil. Lauri vasar lapsepõlvesõber Kaido Välja on Eesti riikliku sümfooniaorkestri viiuldaja. Millisena ta mäletab aastaid, kui Lauri vasarast sai laulja? Tundub, et see pööre oli igal juhul õige pööre, mis ta tegi omal ajal. Eks me hiljem saame kõik teada, mis millekski kasulik on. Et see, et ta selle viiuliga tegeles, on teda igati nagu aidanud. Samas tundus, et see viiul või ei ole, et see ei ole nagu päris tema kutsumus. Ja sellest hetkest, kui ta siis sai oma suu lahti teha sellest hetkest, nagu hakkas tema täht siis tõusma ja ta on väga kõrgele tõusnud. Ja ilmselt ma oleks võib-olla ka pärast lõpetamist Eestisse jääda võinud ja siin oleks võib-olla isegi saanud tööle hakata, aga kuidagi oli mul selline sisetunne, et ma pean ära enam esiteks, ehkki minu, minu isa ja sa oled enam nii palju, ei tuntud see aeg, aga aga ikkagi, niipea, kui ma kuskil üles astusin või keegi laulian nägi, oli see võrdlusmoment kohe alati olemas, et see lõpuks ma olin sellest nii tüdinud olla Harri Vasara poeg, et ma lihtsalt tahtsin olla isa ja siis ma otsustasin tõepoolest nii-öelda uttu tõmmata. Vaadata, mis saab, ja mul õnnestus saada Austrias kõigepealt kratsi kõrgemas muusikateatriülikoolis, siis hiljem vahetasin Esimesed aastad välismaal polnud sugugi lihtsad ema meenutab. Ja mis on üks suur õnnistus. Isa läks siis ei olnud telefone, mobiiltelefone veel. Ja kõik need tema paari kolm esimest rasket aastat kust nad seal otis olles elamist ja kõike seda, see on mul kõik head kirja täna, nii et kui oleks olnud telefon, räägid jutud ära ja kõik ununeb, eks. Täitsa tundsin, et ma pean veel ennast tohutult täiendama ja ma siis õppisin veel Mozarti oomist Salzburgis mitu aastat. Siis sain oma esimese lepingu ansambli liikmena Lynci ooperisse. Sellel ajal oli Rachel Davis, kes on tõeliselt suur nimi ja soli fantastiliseks hooliks minu jaoks sellepärast et ja koosseisu ja ma pean ütlema, et mul on olnud tõepoolest õnn, et ma ooperilauljana, ma ei ole pidanud kunagi mingisuguseid pisikesi nii-öelda jupikesi laulma, et mind usaldati tohutult ja mulle anti väga-väga suurepärased võimalused ennast arendada ja tohutult huvitavad rollid ja juba tekkisid nii-öelda interratsionaalsel tasemel ka pakkumised ja niimoodi lahti läks. Õnnelik juhus on Lauri Vasara elus samuti rolli mänginud. Kui ta töötas Linzi ooperiteatris, osales ta Salzburgis rahvusvahelisel laulukonkursil. Salzburgi Spile tegevdirektor Joseph Huszek kutsus teda ette laulma ja pakkus kohe paari osatäitmist ja asenduslaulja lepingut. Hans-Werner Hence teosesse lub Bubba, mille peaosas oli Mattias körne. Lauri õppis rolli selgeks, kuid sel hetkel teda veel ei vajatud. Mõni aeg hiljem toodi Madridi kuninglikus teatris lavale sama tükk ja teda kutsuti taas asenduslauljaks. Mingi seletamatu sisehääl sundis Laurit tagant muutkui harjutama. Ta käis teatris isegi siis, kui endal proove polnud ja oli alateadlikult pidevas valmisolekuseisundis. Kuid kuna peaosatäitja oli olemas, ei antud talle ei lava ega orkestriproove. Tuli eel esietendus täissaaliga teadmata, miks läks Lauri vasar samal hommikul teatrisse ja laulis hääle lahti. Õhtul aga nautis etendust vaatajana. Teises või kolmandas stseenis ei ilmunud aga peaosatäitja enam lavale. Peaosatäitja Mattias körne oli jala välja väänanud. Teatriintendent küsis Laurilt, et kas too on valmis kohe lavale minema. 10 minutiga pani noor laulja kostüümi selga, tegi paar hääleharjutust, läks lavale ning tükk hakkas otsast peale. Polnud aega isegi närvi minna. See oli Lauri võimalus ning tükk läks vapustava menuga. Mida lauljal vaja, et püsida vormis, et läbi lüüa? Ooperilauljaks olemine tähendab minu ma saan muidugi ainult endast rääkida ei ole mitte amet, vaid see on täiesti elustiil. See oleneb sellest, kus üks või teine laulja laulab, aga, aga ütleme intellasele rahalisel tasandil eeldatakse seda, et sul on väga stabiilne tehnika ja ääretult hea muusikaline haridus, sest saad kõik suured. Maailmanimega dirigendid, hindad aga seda, kui laulja on muusik laval. Et noh, selles mõttes on mul väga hästi läinud, kuna maal on ju muusikakeskkooli lõpetanud viiuliga ja siis edasi läksin muusikaakadeemiasse. Ei ole esialgu esialgu. Et see on kõik selline asi, mis, nagu mul praeguse elukutse juures õudsalt kasuks tuleb. Ja noh muidugi ütlema, et kui laulja on hakanud interratsionaalsel tasandil juba pakkumisi saama, siis loomulikult sisemine pinge, sisemine koormus on on suhteliselt kõrge, sellepärast et sa pead oma taset kogu aeg hoidma ja saba ta igal õhtul õigustama. Oma olemasolu. Ehkki, ütleme internatsionaalne ooperi maailm võib tunduda küll publikule väga suurena, on tegelikult kuigi seal sai ise sees olevad, on ikkagi see jube väike, sellepärast et peremajad on kuidagimoodi omavahel ühenduses. Ooperimajade intendandid tunnevad 11 ja kui sa kuskil ühtlane osalisena oled mingis teatris pahasse teinud, siis see tähendab seda, et sind enam ei kutsuta. Et see on selline asi, mis muidugi nõuab pidevat trenni ja pidevat ka vaimset valmisolekut. Tänasel päeval on Lauri Vasara graafik ülitihe. Tema repertuaaris on rollid Mozartist, vaagnerini ja putšiinist, nüüdisooperit, eni ning kalender broneeritud kuni aastani 2015. See on tõepoolest täiesti erinevad, on olnud nädalaid, kus on väga tihe ei, me aastal üks periood, kus mul oli lausa kolmes erinevas teatris, laulsin siia, proovisin ja lendasin hommikul ühtemas, õhtul kloosi etenduse pärast hommikul järgmisesse massesid proovisin keskeltläbi ma arvan, aastas laulan umbes nii 50 etendust. Praeguses repertuaaris on väga palju Mozartit, ikka jälle malt, laulan seda hea meelega. Mozart on häälele kasulik ja et see hoiab tehnikat väga heas vormis. Just nüüd, juunis maa, laulsin Budapesti festivalis Tanheserit volframi rolli, mida ma nüüd kohe hakkan sügisel tegema Hamburgi riigiooperis. Samuti on järgmisest aastast plaanis ka Don Giovanni, siis on tulemas kolm Putšiini rolli. Kaks tükki, mida ma olen juba laulnud, on, on tšello pahimis ja oman olles koos Putšiini oma, mis oli eelmise aasta üks väga, väga suuri menusi. Samuti tuleb uuslavastus Madame Flavius, olen Shaplasi osa ja tuleb jälle võlus, lööd kosmonen, papa keenuna, siis ma olen Prantsusmaal joonis straažika bridžega, kus ma olen, oligi eri rolli. Ja sinna juurde vahepeal igasuguseid kontserte, nii et tööd on päris palju. Lauri vasar on laulnud väga palju erinevaid rolle Mozarti ooperites. See on loomulikult minu enda tundmine, aga Mozarti peab tõepoolest isegi natuke nagu instrumentaalsete laulma peab olema hästi distsipliini, keeritud tehnikaga. Et kui on, ütleme, seal putšinis ja üldse verismo ooperites on võib-olla rohkem ka sellist ehedat emotsiooni hoone, siis on moodsates kõik selline hästi kontrollitud. Et noh, mõnes mõttes on nagu Mozarti partiid häälele head, teises mõttes pahest minu puhul on selline, et nagu Mozartist vähemalt baritoni rollidesse, ei ole selliseid päris tohutult ehedaid, inimlikke emotsioone, Need on natukene ütleme nii varjatud et ütleme, seal seal putšinis föderdis on, on need emotsioonid hoopis teistmoodi. Aga Mozart on naelale kasulik. Möödunud suvel sai Eesti publik Lauri vasarat näha ja kuulda Birgitta festivalil Mozarti ooperi Don Giovanni nimiosas. Laulja meenutab, et see oli tema karjääri jooksul esimene kord, kus roll tuli valmis saada nii vähese ajaga. Ega ausalt öeldes siis nii vähese ajaga sellist suurt rolli ei ole küll teinud ja lihtsalt minu õnn on see, et ma olen Jomanit väga tihti laulnud teistes lavastuses. Et muusikaliselt ma olen suhteliselt kodus ja ma arvan, et lavastusega saan ka hästi hakkama, seda kaasaegne, aga ta ei ole selline totralt kaasaegne, et seal on nagu põhjendatud kostüümid, on kaasaegse, minul isegi. Hellitatud rikas tüüp, kes on harjunud, et absoluutselt kõik kätte saab, mis ta tahab ilma üldse suurt vaeva nägemata. Kas teil on lihtne kehastada sellist tüüpi, mis sa teed nõuab, et sisse elaksite sellesse rolli? Ma arvan, et sellist tüüpilisi minul isiklikult võib-olla lihtsam kehastada sellepärast, et kes mind tunnevad, ma olen selline mitte väga ametlik ooperilaulja, ma ei ole selline hästi tõsine ja, ja akadeemiline, et selles mõttes on selliseid Mozarti kuure, ma kujutan ette, on mul päris lihtne mängida. Kas siin on ka palju liikumist sellest Don Giovanni lavastuses? Jaa, on küllased, savanni peab olema väga liikuv, siin on mõned väiksed kaklusstseenid, ta kiirib väga kehaliselt, ta peab seal laua peale hüppama, laualt alla hüppama, voodis naistega rabelema ja ühesõnaga kehalist koormust on päris palju. Selles lavastuses. Kas see on tänapäeval tavaline, et ooperid on väga liikuvad, et ei ole enam sellist paigal seismist, laulmist? Jah, seda peab küll ütlema, et tendents on ikkagi nagu sinnapoole publikule, ooperit võimalikult kaasaegselt esitada, isegi kui on lavastus, ütleme, teatud ajastus on ikkagi paljud lavastajad püüdnud seda inimestevahelist suhet ja, ja sellist asja nagu ikkagi kaasaeg, et näidata sellepärast, et kõik terve elu on ju muutub ja tänu sellele, et on publikule samas televisiooni ja kino on toimunud väga-väga suured muutused ooperilavastustes ka. Ja mul on olnud väga-väga suur õnn, tõstsid töötada koos väga paljude väga heade, väga kuulsatele. Loomne laval seismine nagu riidekapp, see on minevik. Lauri Vasara eluteel on veel üks seik, mis on kindlasti kaasa aidanud tema tippvormi kujunemisele. Ta käis 10 aastat hõbemustas Taela juures tantsimas ja väga edukalt, iga kord ta ikka võitis ja oli esikohti ja niisugune väga hästi läks. Kui me Lasnamäele elama tulime, eks ole, siis ta lihtsalt enam ei jaksanud ja jättis katki mingi valiku vidi tegema. Aga noh, see on andnud talle väga hea rühi. Ja see on andnud talle väga hea fraki kandmise oskuse. Ta prindib ennast, ta on tipp-topp, füüsiline vorm on tal tiptop ja. Lauri vasar on laulnud kõikvõimalikes Euroopa teatrimajades juba 18 aastat kuid möödunudsuvine Don Giovanni oli tema esimene ooperi suur roll Eestis. Oo. Küsisin Lauri vasaralt, mis tunne on kodus laulda. Lase siiamaani väga tore, esiteks on minu jaoks tunne siin Eestis. Mul oli teha tõesti midagi erilist, sellepärast et kasvõi sedasama Mustpeade maja, kus me proovime, valge saal, see on üks koht, kus ma väikse poisina viiendast eluaastast kuni 17 seal vaatasin, ma olin siin tantsuklubi must liige Ansta laiemal nädala juhatusel ja selles samas valguses, sest ma olen lugematuid võistlusi teinud, nii et noh, see on selline hästi omapärane tunne, äkki nüüd siin hoopis lauljana alla. Ja kuna klass siiad laulma kutsus, siis ma loomulikult kohe suure õhinaga ja ütlesin, et kuna see on suvine aeg ja see on täpselt minu puhkuse viimane nädal siis see ka õnnestus ajakava mõttes. Ja noh, mis teistesse kolleegidesse puutuma. Täna sain koguainiga ja häälega. Ja ma arvan, et meil saab väga, väga lahe koos olema, siukesed Aini päästsime õppisime omal isegi ühe sama õpetaja juures juba kui seejuures. Nii et see on ka tore, jätkaks juba, õpilast on noh, niimoodi jalutama läinud. Loomulikult on Eestis laulda natukene teistmoodi, ehkki ma seda küll on siiamaani häbematult vähe teinud. Tõesti, ainult mõnel üksikul kontserdil küllap ja ka minu minu enda sõpruskonnas on huvi suur, sellepärast et oma perekond käib küll igal pool muudes maades lavadel vaatamas etendustes, aga vanad tuttavad ja sõbrad loomulikult ei satu igale poole. Et mingi teatud selline vastutus on, on ikka, aga mul on tõesti hea meel siin ooperil osas laulda, sest mul oli vahepeal tekkis hinge selline väike tunne, et noh, et ju siis vaja, et ma eestis laulan kuidagi niimoodi läinud, et ma ei ole siia sattunud ja noh, kui ausalt öelda olen, ma olen 18 aastat ära ja minu tegemistest ja töödest ei teata muidugi Eestis veel mitte midagi, ma ei ole iseenesest niimoodi väga pakkuma hakanud kaasas, mul on tõesti töökoormus on nii tohutult suur ja mitmeks aastaks ette ära planeeritud, et selle tõttu ongi väga raske aasta keskel siin esid midagi teha, sellepärast et minu kalender on hirmus tihe. Käib siin Eestis selline kampaania talendid koju, kas on midagi, mis tooks teid tagasi Eestisse? Aga sa seda, ma arvan, et seda ei juhtu, nii, pea tähendab tagasi Eestisse. Ma tulen igal aastal, ma olen iga aasta suvel Eestis seda ka inimesed ja, aga mul on meie suurepärast suvituskoht või õigemini vana maa talukoht on Põltsamaa lähedal Kesk-Eestis ja ma olen püüdnud tõepoolest, tahtsin siia vähemalt kuus või viiakse nädalaks tulla. Et see on koht, mis meil tohutult tõmbab ja see on koht, kus ma ennast jälle laadida saan ja kus ma ennast lõõgastadasanja, kus ma iga suvi uusi rolle õppinud. Et selles mõttes Eesti minule võõraks ei iial. Ta sellepärast, et mul on ikkagi ju väga suur emotsionaalne side Eestiga ja kuna mu terve perekond elab ikkagi veel Eestis ja ja see suvemaja, et siis selles mõttes Eesti mulle võõraks ei jää, ta ei saa iieldas. Mis, mis elukutsesse puutub? Aga sa ei tohi loomulikult iialgi iial öelda, aga ma arvan, et nüüd vähemalt järgmistel aastate jooksul ma elama küll seal vist ei tule. Või ütleme, kui Estonia pakuks kolme aasta pärast mingit ooperirolli, teine kas te võtaksite vastu? Estonia teater tegelikult mulle pakkus selle aasta talvel esimest korda tõepoolest ooperirolli, aga nagu öeldud, on kahjuks mu ajagraafik nii tihe, et see ei mahtunud kahjuks minu minu plaanidesse. Lauri vasar on erakordselt palju laulnud nüüdisooperite lavastustes. See on kuidagi niimoodi läinud. Esimene kokkupuude nüüdismuusikaga oli minu esimese orgasmi ajal Linzi ooperis, kus ma laulsin Boltan cream'i, Jacoplentsi peaosa. Ja see oli tohutult raske partii igas mõttes, nii tehnika mõttes kui muusikalises mõttes, kui ka karakteri mõtles, sellepärast et tegu on selle luuletaja Jakob Lentsiga. Ja tema elu oli tõesti hästi puntras ja vussis. Ta läks pärastpoole segaseks ja suri teadaolevatel andmetel üldsegi Moskvas tänava peal. Et seda kehastada oli selline hästi huvitav ülesanne ja siis just nimelt selle tükiga kuidagi märksõnad. Et mind see näitleja pool tohutult ikkagi huvitab, mis on alati huvitanud ja, ja kuna tõesti palju ütleme natukene ka saksamaid ooper, mis ma olen teinud, on, on need rollid just nimelt olnud väga, väga huvitavad, et olen laulnud hästi palju talla, pikk olla vangi, seda peaosa ma arvan, viies erinevas laastus erinevates maades. Et see on tõesti selline uskumatult võimas tükk. Loodan, et seda kunagi ka Eestis tehakse, see on tegelikult ühevaatuseline nii-öelda One Man Show ja see on ka selline tohutult raske hingeldades mõttes, kuna tegemist on ühe mehega. See ongi see, keda hingeliselt ja füüsiliselt piinatakse. Ja talle antakse lootust kuni lõpuni, aga siis lõpuks ikkagi ta põletatakse tuleriidal ilma et ta teaks, mis, mille eeskätt on tegelikult tõenäoliselt nagu süütult seal. Ja see muusika keel on nii ilusti fantastiline talle pikale kirjutanud muusika juba selle operimann 40 kas kuus või umbes niimoodi, et see tegelikult minu jaoks enam üldse kaasaegne muusika ei ole, sa helikeel on väga-väga lahe. Näiteks nüüd talvema laulsime, sedasama tallab ikka labangi Londonis Esapekka, Salanega, Londoni filharmoonia, kes ega see oli täiesti vapustav kogemus minu jaoks tänu sellele, et ma olen, olen viiuldaja olnud orkestri, ma arvan, et ma oskan seda võib-olla veel rohkem hinnata. Et see oli minu jaoks täiesti müstikat, kuidas üks dirigent reageerida oskab ja kuidas ta partituuri valdas ja ja tegelikult kogu õhtu praktiliselt pehast dirigeerisid soli lihtsalt. Pärast talla pikale vangi ettekannet Londonis kirjutas ajakiri õppera Britannia. Vangi osas esinenud eesti bariton Lauri vasar andis etenduse, mis polnud ainult vokaalselt haarav. Selles oli tunda laulja kogu kogemuste pagas, mille ta on omandanud hulga sama teose lavastuste käigus eri teatrites. Tark näeb noor välja nii umbes kolmekümnendates kuid tema hääl on hästi vormitud täiuslikke, rikkalikke, värvingute ja tumedate toonidega. Ta pole milleski kitsi, tema esitus on peaaegu et piinavalt intensiivne. Ta oleks imeline nii Don Giovanni aneegini kui pillimadina. Ja ma loodan, et keegi meie ooperimajadest oli seda etendust kuulamas käestingu eesmärgil. 2007. aastal nimetas ajakiri koopernvelt ta nimiosatäitmise ees, toob päris vang parima laulja tiitli nominendiks. Kui veel tunnustustest rääkida, siis aastal 2000 uus pälvis vasar Viini riigiooperi Eberhard tehteri medali ehk Austria parima noore laulja tiitli mis on maailma paritonide eliidi tippauhind. Ning mullu oli ta saksa teatriauhinna Faust nominentide seas Britteni Myllybat nimiosatäitmise eest Düsseldorfis. On üks saksa väga, väga kuulus helilooja, kes seal elab õnneks, kellega mul on isiklik kokkupuude mitmel korral ja kes on minu jaoks lausa ühe partii kirjutanud. Ja noh, niimoodi see on tekkinud ka ilmselt teada, et kuna ma suhteliselt ruttu ja hästi muusikat omandan et siis tihtipeale on mulle selliseid rolle pakutud Millised ooperimajad pikast esinemispaikade loetelust on lauljale endale meelde jäänud? Ja mul on väga, väga tihe ja soe side olnud hispaania ooperimaadega, nii Madridi teatroriaal kui ka Barcelonas, operalitseio, kus ma olen tõesti korduvalt laulmas käinud Amsterdamis masti Olavi laulda ja klasele haal, eelmine sügis laulsin Zürichis esimest korda, kas ma tegin nii jaajaa rollidegi Šostakovitši ooperis hinnangus, ma laulsin siis seda peategelast, kes oma nina ära kaotas, Kovaljov. Sina ära kaotas ja kes seda otsima läks, lavastajaks oli jällegi Peeter Stein, kellega ma mitmel korral juba koostööd teinud ja mis on lihtsalt tõepoolest alati üks täielik rahuldus ja lihtsalt fantastiline kogemus sellisele vastaga tööd teha. Aga noh, muidugi loomulikult oma koduteater Hamburgi riigiooper on, on ka üks koht, kus ma olen tõeliselt toredaid osi fantastiliste, kolleegide ja suurepärast seda dirigentidega teha saanud. Aga hea, see ooperi nimekiri on päris pikk. Leoni rahvuslus, kas ma olen korduvalt käinud, lähen nüüd jälle tagasi järgmine aasta ja kui on tekkinud sellised head sidemed ja suhted ja, ja kuna tänu jumalale, seal on kõik siiamaani alati hästi läinud, et siis olema palju tagasikutseid saanud ooperimajadesse. Sõber Kaido Välja räägib seigast, kui tal õnnestus Lauri vasara tegemistele pilk peale visata. Ma käisin kammerorkestriga esinemas Budapestis ja mul oli kuidagi selline tunne, et ma olen nagu Euroopa südames, et oleks ikkagi torega aurit näha ja ma saatsin teised rõõmsasti tagasi koju, ise istusin rongi peale ja sõitsin Lauri juurde siis tol hetkel Lintsi kus tema oli siis ooperiteatris ja mul õnnestus siis seal temaga näha Monte Verdi Orpheus. Ja tegelikult see on ka esimene kord, kus ma nägin Laurits hoopis teises situatsioonis, tegelikult, kus ta nüüd veedab kogu oma elu ja kus ta ennast teostab, aga minu jaoks oli siis esimene kord ja see jättis tõesti kustumatu mulje. Mul on siiamaani meeles lavapilt see etendus, see lavastus, lauri, laulmine seal sel hetkel nagu muutus sõber, kes mängis vioolat vahest ja vahest viiulit ja tegime muid asju temaga koos. Ta muutus nagu minu jaoks, nagu te iseenesest natukene sain aru, kui kõrgele ta on lennanud ja kui kõrgele ta veel lendab. Joove. Ka Lauri ema Ülla millistver on poega sageli Euroopas kuulamas käinud. Kõige rohkem olen käinud Hamburgis, aga kui, siis, kui ta Hannoveris oli, kui ta linuxis oli isegi Barcelona Joonas, ma olen näinud siis Düsseldorfis ei, ma ikka olen ja ka päris palju etendusi on nähtud ja no minu jaoks ta on ooperilaulja kohta väga hea näitleja. Ma olen näinud temal niisugusi rolle, mis ikka noh nagu vang. See võtab kananaha üles võtta niimoodi, et seda lihtsalt ei ole võimalik edasi anda, kuidas ta laval mängib? Ah, 20 protsenti või isegi rohkem, eks ole, ta annab jäägitult endast etendusel. Ooperilaulja elu möödub lauldes ja publiku avatsioone nautides. Kuid millised on laulja elu keerukused, milliste muredega peab igapäevaselt rinda pistma? Ja eks ma arvan, kriisiolukordi tuleb igale inimesele ette, elusa lauljana on see selles mõttes jube paha, et kui sul on tõepoolest ütleme kas isiklik kriis või see ei pruugi üldsegi olla mitte häälemates kriis, aga lihtsalt, kui sul on mis iganes, mis on juhtunud elus, et ei ole emotsioonid just kõige kõrgemal tasandil, et see on seal loomingut, jube raske olla siis edasi lahuyasele emotsioonid seal on ju tohutavalt tihedas seoses nagu öeldakse, laulda saab ainult õnnelik linn. Ena enda valik olnud või, või on see niimoodi läinud, et ma ju teen tõepoolest hästi palju külalisesinemisi oma nii-öelda koduteatri kõrval. Loomulikult see sisemine pinge on, on tihtipeale ikka jube suur, vastutus on tohutult suur. Ja kui sa ikka laulad, suurib asi suurtes majades kuulsate dirigentidega kuulsate kolleegidega, siis seal loomulikult vastutustunne tohutult suur, et seda peab täiesti raudselt ka õppima ja mentaalselt valmis olema mentaalset treeningut tegema, et selles mõttes ma ütlesin, laulja olla ei ole mitte elukutseline, täiesti elustiil, et sa pead olema tegelikult kokad, laulja, see vahest isegi ajab närvi see, et ma ei lähe näiteks koju pärast proovija lülitan ennast välja ja ütleb, et nüüd ma ei ole enam see. See kõiki asju toimub meie enda sees, isegi mul on see võrdlusmoment olemas, kui ma olin viiuldajat, ma sain oma viiulikastid kodus nurka visata ja siis ta seal oli. Kuidagi ma olin ikkagi nagu Lauri. Ma olen koju, ma olen, ma olen kogu aeg laulja, ükskõik kus ma lähen hambaid pesema, laulja, ma olen, ma söön hommikust, Ma olen laulja. Et see instrument, poeg, oma kehas sees, kogu hingamine, kogu lähele aparaat ja sellega harjuda, see on, ma arvan, suhteliselt pikk tee, enne kui sinnani jõuda, et oma kehaga jama psüühikaga kooskõlas oled. Just nimelt sellele Smentaalsele survele vastu panna. Ei ole ka kõige käremägi ja ma pean ütlema, et mul on tõesti palju sõpru-tuttavaid, kes just nimelt selle tõttu päriselt suurt karjääri teinud, kuna närvid lihtsalt ei ole vastu pidanud ja mis sinna juurde tuleb, veel on ikkagi need tohutult pikad üksinduse perioodid. Et on ju niimoodi, et kui tehakse külalisesinemise oma, teen mingit, ütleme, uus produktsiooni rolliga, siis on alati ütleme kuus-seitse nädalat on prooviperiood ja siis tulevad etendused ja etendusi on tavaliselt ütleme kaheksa kuni 10 jutti, nii et see tähendab seda, et on tõepoolest seitse, kaheksa nädalat, tavaliselt oled sa praktiliselt nii-öelda üksinda ilma tuttavate pereta sõpradeta, et sellega peab hakkama saama, et esialgu oli see suhteliselt ränk. Aga noh, sellega õpib ära ja ongi just see kurb asi selle asja juures nimelt sõprusringkond, selline tõeliselt tihe sõprusringkond on jube väike. Et näiteks kõik mu Eesti sõbrad on täiesti ära kadunud, välja arvatud oma perekonda. Tegelikult mu Salzburgi nii-öelda tudengiaegsed sõbrad on kuidagi ja igaüks on läinud kuskile mujale ja need on ära kadunud ja on küll niimoodi, et kui see interratsionaalsel pinnal nagu laulad, et siis on tihtipeale saab kokku samade kolleegidega erinevatelt produtsioonides ja mul on palju sõpru, kes elavad erinevates vaadates et nendega on tohutult tore jälle kokku saada, aga see ei ole selle igapäevane. Sõpruselt oleme küll kontaktis, aga see ei ole niimoodi, et kui mingi mure on või mingi rõõmulatule, lähme, joome tassi kohvi ja ajame juttu, et seda on tõepoolest jube vähe minu elus. Kaido välja, millal te viimati Lauri vasaraga niiviisi kokku saite minna kohvikusse ja rääkida sõbra juttu. See sai olla mõned aastad tagasi ja see koht oli Tallinna lennujaama kohvik. Et kuna Lauri käib üsna harva meil siin külas ja siis tavaliselt ta veedab kõik oma aja oma maakodus Pajusil siis ei saanud ma seekord küll ka jätta võimalust kasutamata temaga kokku saada ja, ja see oli, jah, Tallinna lennujaamas. Aga sõbrad olete juba lapsepõlvest peale? Päris lapsepõlves just pinginaaber oleme kuskil alates viiendast klassist, kuni siis praktiliselt akadeemia aegadel, siis oli veel ka, sai veel kõrvuti istuda. Me saame kokku, meil ei ole mingisuguseid probleeme, et me võime absoluutselt kõigest või ütleme, peaaegu kõigest rääkida. Meie vanematel lastel on vahet kuu aega niimoodi, et see esimene aasta käisime üsna tihedalt läbi ja veetsime mõningase aja oma suvepuhkusest koos. Ja juhuse tahtel olen ka kauri lapse ristiisa. Räägime lastest, ma panen talle alati südamele, et ta ei anna ka ikkagi kogu aeg eesti keelt räägiks. Kuigi ta kipub seda vahest unustama. Kuigi me alustasime ühest inglist, on need elud väga erinevas suunas liikunud. Mina olen jäänud siia, mina olen jäänud oma instrumendi juurde õpetamise juurde, tema on suurtel ooperilavadel, käib mööda maailma ringi. Aga kui tuleb tagasi, on ikka seesama Lauri vasar sedasama. Lüürilise baritoni alustanud Lauri vasar laulab juba aastaid ka dramaatilisi ooperirolle. Kuidas laulja ise hindab oma edu saladust? Jälle üline bariton ilmselt enam tegelikult minu kohta öelda ei saa, see on natuke juba aegunud, sellepärast et seal on tõepoolest mul arenenud päris kõvasti ja nüüd ma ju noh, olen ka juba rohkem nagu ütleme, nii-öelda suurema häälepartiisid paljubutšiinid ja ka ajakirja Anne Veesaar see ongi, ütleme ei ole nii-öelda selline tüüpiline. Värv päris lüürilisest kuni väga-väga dramaatilise, nii et see nii-öelda see värvipalett peab olema väga suur. Kui laulja näiteks hakkab ära kaduma piano ja kui laulja ei saa laulda metsa rooge sisse, tähendab sa tahad midagi tehnikaga väga-väga suuresti nässus, et kui laulja suudab pianost minna Fordas ilma, et seal vahepeal katkeks, siis on kõik korras. Ja edu saladus ma ei kujutagi ette, ma küll nina siis hakkas, aga seda on tõepoolest hästi-hästi palju kirjutatud kriitikute poolt. Et minu puhul tegemist nii-öelda saksa keeles öeldakse selle kohta samuti pakid eesti keelde siis tõlge sealt, ta on nagu niisugune, üks terviklik kunstiteos. Ja hästi tihti ma saan kiita oma oma lavalise meisterlikkuse eest. Pluss musikaalsus, pluss Ämbra rats on kuidagi ja ilmselt on, mul on õnne olnud palju, et kuidagi on kõik niimoodi kokku sattunud. Nüüdsel ajal saab Lauri vasar ise valida, millised pakkumised vastu võtab. Jaan muidugi ikkagi palju asju, mida ma annan tagasi ja lükka niimoodi loomulikult väga viisakalt öeldes ma arvan, et see on ikkagi sisemine hääl, mis on mind kõik need aastad nagu lihtsalt sellepärast, et ma mäletan, täiesti esimene pakkumine Saksamaal oli nüüd issand jumal, 11 aastat tagasi oli papasharmu latraviatas, siis ma mäletan, see kuidagi mind võttis alust. Aga selles mõttes, et see ei ole üldse selleaegne mina, et see nagu üldse ei sobinud minuga kokku. Ja siis mul sisehääl ütles, et Eilawrizon vale roll valel ajal, et Sharmoon saab kindlasti tulema kunagi, aga, aga mitte tol ajal ja mitte nüüd. Loomulikult mul on ka oma agent, kellega ma arutan ja ka oma lähedased inimesed, kellega arutan ja ka minu õpetajad. Aga ikkagi lõpppuhtuse teema alati ise. Ja tihtipeale on olnud ka niimoodi näiteks, et ma olen ise natukene kahelnud näiteks pakatud ooperiroll. Ja ma olen külm nii-öelda pooleldi jah öelnud, aga siis hästi nagu kodus vanad ja pusinud ja mõtlenud, et ei tea, kas on ikka õige asi. Aga kui mingi sisemine ütleb, et okei, Laurits on sinu asi, et siis selle järgi aru, et noh, tööga saab õudselt palju teha näiteks sedasama talla Piccolo vangiga või sedasama Šostakovitši rolliga, Kovaljov, et nad olid sellised tohutult suured ja tohutult mahukad rollid, et selles Mul oli loomulikult suur selline aukartus, aga aga ma otsustasin seda teha ja need on minu ühed suuremad saavutused ooperimaailmas, et selles mõttes ma arvan, et ma pean oma oma sisehäält kõige rohkem usaldama. Juba praegu 40.-te eluaastate algul võib vasar öelda, et on saanud laulda kõike, mida soovib. See on tõepoolest täiesti huvitav juhtumused, seda mu käest ka küsitud just mõned kuud tagasi. Üks hästi kuulus saksa ooperiajakiri open klas tegi minust intervjuu ja siis nad küsisid sedasama küsimust ja see on nii naljakas, on, just nimelt praegu olen ma sellises ütleme arengustaadiumis, kus ma võin öelda, et kõik minu rollid, mida ma tahtsin teha ja mida ma tean, mis minu häälega praeguses nii-öelda perioodis võimalikult on, on tehtud, et see on võib-olla jube naljakas, aga. Mis aeg toob ja kui all veel edasi areneb, siis on neid. Selliseid väikseid olen loomulikult veel, aga selleks peab ära ootama, mis mu hääl teeb. Korduvad, et noh, tuleb loomulikult uusi asju ka peale, aga ütleme kõik need Mozarti ooperit con, Putšiini ooperit, siis volfram Tšaikovski Jevgeni Oneginit diktaamideletski et need on sellised rollid, mis nagu minu repertuaaris praegu sees ja mida ma nüüd korduvalt teen, et see on õudselt või nagu vaadata, kuidas erinevates lavastustes erinevad nüansid, erinevad värvid välja tulevad ja loomulikult see on õudselt tore siis teha just nimelt erinevate dirigentide sedasama roll, et sa iga kord nagu ma õpin, midagi sinna juurde. Lauri Vasara üheks suurimaks sõbraks on tema tütar Marianne. Sai augustis 17, nii et loob laule, väga ilusti, laulab, mängib klaverit, noh, niisugune katsetab ja proovib, on isa suur kriitik, väga suur sõber. Igale poole on isad teda kutsunud etendusi vaatama rohkem kui Winsena ei ole üldsegi nii palju käinud, nii et nad on väga tihedalt koos. Väga 11 hoiavad meeletult armastavad 11. Igal suvel tuleb Lauri vasar Eestisse, et puhata oma maakodus Pajusil. Ma olen juba kuu aega olnud täpselt Eestis ja mul on siin suure pere maakodu Põltsamaa lähedal vähema püüaniga aastal suvel unustada üks kaheks kolmeks nädalaks, et ma olen ooperilaulja, sest see on, ma kujutan ette ka minu perekonnale jube suur pinge niimoodi olla auliaga koga koosed oma närvidest ma ei räägigi, et see on tõeliselt tore, lihtsalt mõneks nädalaks minu arust ehk minu jaoks väga lihtne alati ei olegi, nagu sellest lauljaks olemisest väljaastumine võtab ikka mõned päevad aega, siis naljakas on see, et ütleme, kaks nädalat ma talun seda nii-öelda situatsiooni, aga siis kuidagi hakkab jälle mingisugune sisemine kripeldamine peale, et tahaks teada, mis seal siis deebeni. Selliseks kujunes portree Lauri vasarast saates kõlanud muusikali Ülo Vinteri, Enn Vetemaa majakene mere ääres kantsunet menuet, duett laatideremlamana joogilaul Mozarti ooperis Don Giovanni. Serliina osas laulis nägeli Chalkleid serenaad filmist tule tagasi Zarentasse Harri Vasara esituses. Richard Straussi Das Rosen panud katkendid Hans Werner entse ooperites Bubba ja Fayedra Simoni aaria, Joosep Haydni oratooriumi taastajad. Papa Gino aaria Mozarti ooperist Võluflööt. Katkendid ooperitest talla pikale vang. Kovitasin Nina monti, Verdi Orpheus, Weberi nõidkütti ja Tšaikovski Jevgenia niigin. Volframi laul Eha tähele. Wagneri ooperis tan Hoiser ning saate lõpus kõlab veel tonne Miie Mozarti ooperis Cosi fan tutte. Te järgmine kohtumine Lauri vasaraga on võimalik juba õige pea. 30. detsembril näitab telekanal Arte Hamburgi ooperi Putšiini madaam pateflai lavastust Lauri vasaraga Sharplesi Krollis. Saate koostas Karin kopra helioperaator oli Katrin maadid.