Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Te kuulate Kunstiministeeriumi tänases saates räägime moest. Kumus on 20. jaanuarini lahti näitus, mood ja külm sõda, mis on moeteema tõstatanud ka kunsti kontekstis. Pahatihti sellele kunsti kontekstis tähelepanu ei pöörata. Et aga sel sügisel on toimunud ja toimumas mitmed moekunsti puudutavad näitused, Mariitilissoni näitus Hop galeriis Seven Silver Menning, kõuts mets ja hetkel Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis lahti ala 70 puuvillast kitlit siis kutsusimegi stuudiosse kollektsioonide autori Marikilissoni. Tere, Marit. Kuidas sinule tundub küsimus moekunsti positsioonist Eesti sellise kaasaegse kunsti kontekstis, et kas ta on tagaplaanil, kas ta saab liiga vähe tähelepanu, et milline on see kuvand? Et üldiselt vist ikka kunst ei ole või vähemalt niimoodi on see arvamus siin sellepärast et minulgi on hästi raske olnud oma töid kuskile galeriis saada. Et Melsin on selline meelelahutus ja kerglane asi, tundub, et selles suhtes on hästi tore, et lõpuks hakatakse mõtlema ka moesisulise poole peale, sellepärast et ise alati muretsen, kui küsitakse, mida ma teen, siis kui ma ütlen moekunstnike moedisainer, siis ma tunnen ennast halvasti, sest et see tundub nii tühine ja petuteema kõikide oluliste asjade kõrval. Aga samas kui mõelda sellele, et kes iganes hommikul üles ei ärka ja näiteks, kui ta ei lähe enne võtma hästi tarka raamatut riiulist, siis ta ikkagi paneb midagi selga, nii et mood ja rõivad koos sellega on nagu väga-väga keskne element kogu meie maailmas. Universumis selleta kuidagi ei saa ja hästi hea on, kui need asjad muutuvadki sisulisemaks nagu mõttega asjadeks. Kas sinu jaoks on selline suur tähenduslikke nagu nihe, see kumu näitus, et ta toob selle moekunsti siis nii-öelda sinna muuseumi konteksti, et sinu kollektsioon on hetkel tarbekunsti- ja disainimuuseumis, et mulle tundub ka, et tegelikult ta võiks vabalt olla ju kumus ja ta on ikkagi nagu vaadelda täiesti sellise tavalise instants latsioonina mingis mõttes jah, ta pigem. Ega ma ei tahaks seda üldse nimetada kollektsiooniks, et ta on ikkagist a'la samasugune töö minu jaoks, kui me maaliksin või teeks skulptuure, et need lihtsalt selliseks nagu materiaalseks väljenduseks on rõivad, mis annab siis edasi võimaluse kaasata sinna teisi inimesi, et kui näiteks noh, sellised tavalised tarbekunstiesemed jäävad staatiliseks või noh, näiteks eksju, võib-olla tõesti tassime, kasutame, aga rõivad on nagu otseselt sellised asjad, mis suhestuvad inimesega väga-väga otseselt. Nii et kumu näit, kuigi ma seda ise veel näinud ei, ei ole, siis on tore, et see ideeliselt on ellu saanud ja ja pigem ma arvan, seal just oluline see suhestumine, mood ja külm sõda, et mis tegelikult nagu ajalooliselt siis toimus ning rõivad on ka ajalooline. Näiteks kui me vaatame fotosid, siis esimene info, mis me sealt saame, ongi rõivad tavaliselt noh, kui seal on inimesed peal. Aga tulles sinu siis nii-öelda praktika juurde, siis ma saan aru, et sa identifitseerida ennast kui kontseptuaalsed moekunstniku muuhulgas, et mille poolest erineb kontseptuaalne moekunst näiteks Tallinn toosist või mõnest väga populaarsest brändist, mis on siin viimasel ajal esile kerkinud Eestis. Selliseid silte on hästi keeruline alati panna ja ma ise ei tahaks neid endale laduda, aga aga minu jaoks on olulised mõttega asjad ja mulle meeldib anda asjadele tähendusi või töötada ka välja mingisuguseid oma süsteeme, näiteks võttes selle kitli projekti, eks ju, siis seal saavad kokku niivõrd mitmed asjad, et sellest, kuidas ma mäletan, et minu vanaema kandis kitlit, kuidas Tal on vormirõivas igal pool ja just see värv, mida ma kasutan, et see oli nii-öelda selline vana templivärv, mis siis, eks see on ka nagu nii-öelda tembeldamine, samas ta näiteks ida kultuurides on püha värvi noka religioonis, et seal on nii mitmed kihistumised. Ja samas ma naudin seda, et kui see saab kõik kokku hästi lihtsas vormis ja kindlasti seal kontseptuaalsel, siis moekunstil on nii nagu teistelgi kontseptuaalselt valla asjadel on oluline see lugu kontseptuaalse kunstiklassikat, et kas see on lihtsalt tekst, toolist või tool on ise näitusele. Mis osa on siis nii-öelda sellisel kontseptuaalsel kunstil Eesti moepildis, et viimasel ajal minu jaoks vähemalt sellise kontseptuaalse moekunstiga seostub eelkõige Reet Aus inimene, sest noh, pean tunnistama, et Ma ei ole jälginud Eesti moekunsti võib-olla nii pingsalt, aga et selline, kes kindlasti nagu kõigile on jõudnud, on Reet Ausi nimi ja tema väga tugevalt seostub selliseid sellise moekunstiga just sellise ületarbimise ja raiskamise vastu nagu protesteeriv moekunst võiks öelda, et mulle tundub, et, et sinu kollektsioonid, kui võtta ka need, mis sa oledki nagu teinud konkreetset kandmiseks riideid, mitte lihtsalt selliseid kontseptuaalseid nagu need kitlid. Et need on ka kantud sellised nagu eetilisest printsiibist või kutsuvad inimesi nagu üles pigem tarbima vähem kvaliteetselt, mõtestatult edasi. See kõik kokku saab nii-öelda sellise aina klaarsemaks saava terminale nagu aeglane mood ja noh, näiteks Reet Ausi teema läheb hästi sellisesse nagu taaskasutusse, et kuidas me hoiame kokku materjale. Aga samas on minu jaoks see on selline nagu sisuline, hästi praktiline lähenemine nii-öelda siis kontseptsiooni poolest, et sellised nagu mis need materjalid on teiselt poolt kontseptuaalne moekunst võib olla ka lihtsalt nii-öelda selline sisulisem Vi semiootilise, et ma näiteks seda kogu ökoloogiliste taaskasutust päris kontseptuaalseks moekunstiks, nagu ei liigitaks ta nii ideeliselt nagu kattub mõneti koos selle aeglase moepõhimõtetega. Kuid nad on ikkagist natuke erinevad, siuksed oma liinid. Aga keda sa veel tooksid Eesti praegustest moekunstnikest esile, kes võiks siis nagu liigitada sinna sinu suunda heade näidetena eestimaakunstist, kes võib-olla ei ole saanud? Piisavalt tähelepanu, see on suht keeruline, sellepärast et eriti see sügis on selline nagu loominguline kevad, mis on just õide puhkenud, sest et meeletult palju on, teevad kõik oma kollektsioone, kõikidel on brändid, igasugused esitlused, et tohutu selline õnn paistab olema ristimoeõuele tulnud, kuid kokkuvõtvalt on eesti moodi ikkagist minu meelest selline nagu pikk natuke läikiv kleit ja sellist sisulist lähenemist. Vabandan, kui ma teen kellelegi liiga, aga aga eriti ei kohta, kui need ei ole just konkreetselt, et mingisugused kooli projektid või suunatud projektid, aga, aga noh, mul on väga hea meel, et lisaksid kasusele, naise kudele ja seksikatele kollektsioonidele on, on tekkinud ka vaikselt minimaliste juurde, kes näiteks et ilves või Karolin Kuusik nüüd just kes on täielikult oma stiili vahetanud nii-öelda ja näiteks ta oli Tallinna moenädalal, siis oli noor kunstnik Liina-Mai püüa või. Või Vilve Unt võiks natuke sellist avangaardsemat poolt esitleda, kuna sellist jah, tõesti avangardi praktiliselt ei ole, kui nüüd positsioneerida, võrrelda näiteks Eestit ja Lääne-Euroopa, et meil igas kollektsioonis on siin kindlalt sees üks pikk kleit vähemalt ja, ja kui vaadata lääne asja, siis seal nagu selliseid riideid ei, ei ole üldse, et mis on minu jaoks nagu huvitav fenomen, et võib-olla see tuleb sellest, et üks aasta tähtsündmuseid on presidendi vastuvõtt ja sealt juba edasi võib siis hakata mõtlema sellise kontseptuaalse moe poolest sellist sisulist projekti, et noh, mis nagu suunab ja mõjutab meie valikuid ja loomingut üldse. Kui eelmisesse kunstiministeeriumi saates tehti aasta kokkuvõtteid ja siis kolleeg Maarja Mürk ütles, et eesti kunst nüüd suhtleb juba läänega nii kui võrdse partnerina nii-öelda, et me ei ole enam see imelik eksootiline maa kuskil vaid normaalne dialoogipartner, siis kuidas on eesti moega, kuidas ta positsioneerub nii-öelda maailma või Euroopa tasemel kas ta on veel midagi imelikku või ta on juba. Teine võrdne partner, tähendab, praktiliselt ei ole, ma arvan, selles suhtes, et kui mul välismaalt sõbrad küsivad, et kes teie see kõige kuulsam disainer on siis noh, nüüd eks ju, ja võib-olla öelda, et Oskar Metsavaht, aga see on nagu ka minu meelest väga reaalne valik, et tegelikult meil selliseid noori disainereid, kes töötaks kuskil suurtes moemajades või kellel oleks sama tuntud bränd ei ole, aga, aga noh, nähes nüüd, kuidas kõik teevad asju, siis noh, potentsiaali on küllaga ja, ja kindlasti on täiesti uus generatsioon, kes siis kohe ongi otse välismaale õppima läinud ja kellel on seal hoopis teistsugused kontaktid. Nii et vaikselt ja väga jõudsalt areneme. Et sa ise oled õppinud Kopenhaagenis, et kuidas sa hindaksid EKA taset, ega just selle moeosakonna taset rahvusvahelisel tasandil, et kas sealt Ta võrsub nii-öelda rahvusvahelisel tasemel tugevaid tegijaid loob see sellised piisavad tingimused või tuleks ka seal midagi muuta, et kuidas tundub? Kogu Eka teema on eksju, hästi keeruline ruumidest ja kõigest muust ja seal ka läheb õppejõudude energia kuskil 90 protsenti bürokraatiasse, mis ei saagi nagu midagi eriti tohutult säravat toota. Et samas, kui noh, tudengid on motiveeritud ja, ja neil on ka võimalus materjale kasutada, siis hetkel just kulmineerus üks hästi tore projekt koostöös Antalise paberifirmaga kus siis tudengid alguses valmistasid paberist kostüümid, igasugused erinevad ja kui ma nüüd inimesed võivad mõelda, kujutada võib olla, et mida nad võiks paberis teha, siis ta ilmselt ei kujuta ette, milliseid imelisi asju nad tegid, siis sellest edasi on need mitmel showdele esitatud ja nüüd see jõudis kalendri kaante vahele. Et selline mitmete valdkondade ettevõtete ja kooli koostöö on, noh, see on üks väga-väga hea näide. Aga noh, paljud meie tudengid käivad välismaal ja nad selles suhtes on väga head, et nad saavad seal hakkama, nad on nagu väga-väga õpivõimelised võrreldes mõnede muude rahvustega, kuid üldiselt ikkagist on vaja sellist ka noh, nii-öelda väljas käimist ja ka praktikat. Aga see ei ole nagu ainult Eesti probleem, et kui ma käisin suvel kohtumas Põhjamaade ministritega, siis seal toodigi välja, et nemad tahaks anda tudengitele noh, riiklikult siis milline poliitika võiks olla, et oleks võimalikult hea haridus hästi, selline akadeemiline, korralik siis tegelikult see tänapäevases maailmas ei ole enam üldse nii hea valik, tegelikult peaksidki kogu aeg koostööd tegema ettevõtted ja kool, sellepärast et kui minagi olen praktikal olnud, siis seal küll mina paar kuud juba olin olnud, tulid uued inimesed, ütlesid, et aga et koolis õpetati ikka teistmoodi. Et see ongi, et kui koolis on inspiratsiooni, aega seal tükk aega otsida ja siis lood oma väikseid asju, siis tegelik see nii-öelda just moe poolest see äriline pool ja see tempo, mis päris moemaailmasse on ikka väga hull. Ja tegelikult peakski tudengid just noh, ma arvan, igas valdkonnas valmistama ette nii-öelda päriselt. Aga sa mainisid alguses, et moekunsti nii-öelda siis maine on võib-olla madal või ta ei ole nii tugev, kui ta võiks olla. Aga et kuidas sa oma loomingus paigutad selliseid tegevusi nagu stalkeri festival ruumikujundus ja hiljutine Hop galeriinäitus, kus oli siis väga selline tugev terviklik ruumikujundus, mida saatis tekst erinev selline värviteooria või värvilood. Kas sa näed seda, kui nagu moekunsti laiendamist, selline klassikalise vist praegu heade kaunite kunstide valda võis, see on sinu jaoks nagu kõik üks tervik, et sa tegeledki mingisuguse keskkonna loomisega, et see ei ole nagu midagi muud, et sa ise ei näe seda. Kui nüüd ma teen nüüd ühte teist asja, vaid sinu loominguprotsessi nagu terviklik. Jah, kindlasti, et esimene soov ja ühisnimetaja ongi luua kogemust ja tunned, et see on nagu kõigeülene, et kas see siis on mingisugune ruum, mis on näiteks ka on mõni rõivaese näiteks ma teen ülikondi siis nii-öelda see rõivaruum seal sees keskkond, milles noormees on, siis see tekitab ka tundeid, et noh, tavaliselt nüüd läheb nägu naerule, et ma üldse ei näe neid erinevate maa ilmatena, vaid lihtsalt need väljendusvormid on vastavalt siis kohale ja vajadusele erinevad. Ja kuna ma ise loon hästi palju tunde põhjal, et kas, kas see tunne on õige või, või ei ole, siis see on hästi-hästi oluline aspekt, kuna tunded ja kogemused on ainukesed asjad, mida me saame endale alles jätta, et mingisuguseid materiaalsed asjad on hästi hõlpsalt äravõetavad ja kaduvad. Et tihtipeale küsitakse käest, et kust need mõtted tulevad, mida ma siis ellu viinud, et kuidas sa tulid selle peale, mis sa nüüd tegid, siis mulle meeldib mõte sellest, et see mõte siis pärineb Vana-Rooma ajast, kus geenius oli selline inimeste et vaim, kes siis vahendas kuskilt sellele isikule igasuguseid loovaid mõtteid ja hiljem siis hakati inimesi geeniuseks nimetama viisil nii-öelda geenius isikustati. Kuid mulle meeldib ikkagist varasem mõte ja vahel ma tunnengi ennast lihtsalt sellise nii-öelda kanalina, et vastavalt minu varasemale kogemusele, mida ma olen näinud või kogenud kuskil, siis saavad tulla juurde, teatud mõttes ütled, et noh, et ütleme, needsamad kombinatsioonid on kogu aeg olemas ja kui keegi teine näiteks satub kokku sarnaste kogemuste kombinatsiooniga, siis see mõte võiks tema juurde minna. Et selliste klassikaliste piiratsiooni ma ei oskagi välja tuua kunagi või mis, see tundub kuidagi nii punnitatud mulle. Räägiks lõpetuseks moekriitikast, et kuna me kunstiministeeriumis oleme tegelenud siis nii-öelda kitsamalt kunstikriitikaga väga tugevalt viimasel ajal, kuna see on seoses artišoki Pennaalige kõigi nende ühiskonnas esile olevate diskussioonidega siis jälle teemaks tund pluss Indrek Grigori kalli kolleegi isiklikud, selliseid südameasjad siis kas see on Eestis üldse olemas, et mulle tundub, et kui ma leidsin kunst, e'd või päevalehtede kriitikat või sirpi, siis moeteema on seal kuidagi väga tagaplaanil. Et kas on Eestis üldse selline moekriitika, kas ta peaks olema ja kui ta on olemas, et kas seal on mingid sarnaseid probleeme nagu kunstikriitikas näiteks vähekirjutajaid, vähe ruumi, vähe raha nagu ikka? Põhimõtteliselt vastus kõigele on ei noh, mis tehakse, eks ju, ajalehtedel on olulised jällegi müüginumbrid ja näidatakse trende, aga, aga sellist sisulist ja olulist käsitlemist ei ole ja sa ei peagi ainult riivad olema ka üldine näiteks meie tõeliselt meeletu seksikuse kultus. Et keegi võiks küll sellest kirjutada või noh, ma arvan, et mood vajaks sellist natuke nagu tõsisemat lähenemist, et kõik moeajakirjad on hästi kerglasedaga jaga pigem sellisele kaubandus likule suunale mõeldud. Et noh, vahel küll ilmselt ilmuvad sellised väga väikesed nupud, aga tõesti neid praktiliselt ei ole, mis, mis käsitleks näiteks noh, midagi. Meil siin või viise taga, mis moemaailmas sisuliselt on toimumas ja mul endal on selline kogemus, et mind kutsuti ühte päevalehte kolumni kirjutama ja kui selgus, et, et ma ei soovi avaldada otsestama passifotot seal, siis asi jäi katki, nii et see näitab kogu suhteid. Et oluline ei ole mitte sisu, vaid siis selline lihtsalt üks foto kuskil, mis te ülimalt kurvaks ja ma arvan, et sellest tuleb ka kogu see Eesti moeselline hästi meelelahutuskesksus, et kui meil on Tallinna moenädalal, siis inimesed peavad ostma sinna pileti, mis, nagu sa lähed nagu tõesti etendusele. Et kui samas võrreldes noh, päris moemaailmaga, siis, siis see on ikkagist suunatud ostjatele ja müümiseks. Et sellistes nagu nii-öelda päris kuskile mudelisse astumiseks on meil pikad-pikad sammud veel teha. Kunstikriitikuna siis ma tunnen seda kimbatust, et kuigi see teema võib-olla isegi huvitaks mind, siis võib-olla ma kahtlen ka selles terminoloogias, mida kasutada, et hetkel me Indrekuga teeme tööd selle nimel, kuidas rääkida vanast kunstist. Et milliseid mõisteid üldse kasutada, kui sa räägid sellisest sunnist maastikupildist, et ma tunnen jah, et tänapäeva võib-olla moodsale kunstile orienteeritud haridusel on see nagu kaduma minemas. Et ma tunnen moe puhul seda, et et võib-olla see on ka kriitikute puhul see kimbatus, et ei vallatseda sõnavara, sest et mood ei kuulu siis nii-öelda meie sellisesse hariduse osasse võib-olla ekas saab võtta, neid valib, käinud ja ma ei oska öelda, aga et vähemalt Tartu taustaga on kindlasti see kriitikute poolne kimbatus. Julgete kõnetada teemat. Ja aga ma arvan, et kogu maailm on muutumas, et mitmed asjad lähevad sellisteks valdkondade üleseks ja neid ei saa enam liigitada täpselt, et see on nüüd ainult muusika ja see on ainult nüüd pilt ja see on võib-olla ma tea skulptuur ja selles osas peaks nagu kõike edasi arenema, olema ka avatud, et noh, sellepärast, et me ei saa ka oma seda metsainstallatsiooni, seal on noh, nii mitmed erinevad asjad, et nii kirjanduslik pool moekunst või noh, tähendab lõpuks ongi, see on erinev keskkond ja kuidas nii-öelda selle nägija või tarbija sellest osa saab, siis ta saab osta enda, selle toote ja seda siis nii-öelda kogu seda lugu endaga kaasas kanda. Ma arvan, et me oleme praegu sellises väga-väga põnevas ajahetkes aina põnevamaid asju tulemas. Rahvusvahelises plaanis on kindlasti arvestatav see, et kas meie tudengid või kunstnikud on osalemas konkurssidel ja kui võtta, sest näiteks noh, tudengid ja sellised moekonkursid, siis seal väga palju ei figureerib. Kuigi Triinu pungitsia Londonis õppinud Oliver rüüger on esinenud itsi konkursidel Itaalias, mis on nagu väga hea näitajaga, loodetavasti tulevikus on veel neid finaliste eestlaste seast See on väga lootustandev, ma arvan, et sellega me võiksimegi lõpetada. Kunstiministeerium tänases saates See oli külas Marit Ilison, kelle näitust 70 puuvillast kitlit saab Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis vaadata veel kolmanda veebruarini. Kunstiministeeriumi poolt soovime kõigile kuulajatele ilusaid pühi ja kuulmiseni uuel aastal, mil Kunstiministeerium naaseb juba uute teemade ja külalistega. Mina olin saatejuht Triin Tulgiste aitäh kuulamast. Kuule kordusena laupäeval kell 14. Null viis.