Tere, mina olen Jürgen Rooste ja räägin teile täna Mihkel Muti romaanist kooparahvas läheb ajalukku. Mihkel Mutt on viimased aastad avaldanud peamiselt oma mälestusi ja suhtumine nendesse mälestustesse on olnud selline vastuoluline, et mõnedele on väga meeldinud, et mõnus rahulik lugemine ja teised on kirunud, et siin ei ole ju sellist mutti stiili või tema kirjanduslikku panust nii palju. Tegelikult võib-olla tõesti esimene köide oli, kus ta meenutas oma esivanemaid, oli rohkem selline perekonna või suguvõsa kartoteek ja selle läbi lappamine. Aga mida edasi, seda rohkem ikkagi seda mutti, jutuste häält seal oli ja ja minu jaoks olid need ka ikkagi põnev lugemine. Ja mälestused ongi natukene teine asi kui ilukirjandus, sest et noh, ei, ei saa ju oodata, et et selline sarkastiline, mõnikord isegi küüniline naljaviskaja autor suhtuks samamoodi oma ellu ja oma lähedastesse alati. Kuigi seal on näiteks lõbusaid pilte küll nõukogude aegsetes professoritest ja kirjanikest semudest, et need on ka sellised naljavinklisse keelatud seal mõneski kohas. Ja veel, lisaks sellele mõni aasta tagasi ilmus jutukogu siseimmigrant minu arust nii-öelda nende mälestuste ja siis sellise siseimmigrandi ilmapildist kokku ongi Mihkel jõudnud tänaseks selle kooparahva juurde ja kui mina seda pealkirja esimest korda nägin kooparahvas läheb ajalukku, siis ma mõtlesin, et see ikkagi metafoorina on tegelikult kogu Eesti rahva kohta, kuigi kui nüüd raamatu juurde jõuame, siis tegelikult, et on see pealkiri ja lugudki rohkem selliseid nõukogude aegseid kultuurirahva ja intelligentsi ümber koondunud ja, ja koobas on muiugi kuku klubi ja selles mõttes kooparahvas läheb ajalukku, on mõnes mõttes kurb lugu sellest, kuidas kuku klubi, sellise nii-öelda sinine vaimne joodik, kond mingiks hetkeks uude aega jõudes oma koha ühiskonnas ja oma olemisele kaotas aga mitte mitte ainult Niinukel ei ole see raamat tõsi, ka kuskilt lugesin ühte kriitikut, et kes heitis ette, et see ei ole mutile omaselt selline kiusakas ja naljakas jah, sest et Mihkel Mutt on ju varem sageli oma tegelasse suhtunud lausa üleolevalt või ta ongi oma mõned kujud niivõrd groteskne keelanud või või irvitanud isegi nende üle ja me oleme temaga kaasa irvitanud, et see ongi üks üks muti käekirju ja selliseid tunnuseid olnud kuigi mitte ainukene ja siin raamatus on seda mingis mõttes vähem, on ka, aga on vähem ja ma mõtlesin, miks see nii on. See on sellepärast, et Mihkel Mutt suhtub sellesse materjali nendesse inimestesse siin tohutu. Et ega et võib-olla need tegelased siin on talle lähedasemad. Kuigi Mihkel Mutt on selles mõttes vanamoeline kirjanik. Tal on alati peaaegu alati olnud lugude tegelastel prototüübid, nii et et selles mõttes, ega ta ka varem ei ole oma materjalist kaugele olnud või seda kõike välja mõelnud. Lihtsalt noh, muidugi kirjanik mõtleb välja, aga tal on mingid elulised alused. Aga ütleme niiviisi võib olla. Varem oli sellise noore mehe uljusega julges ja tahtis teisi rohkem pilada. Aga siin on märgata paljus risti mingis mõttes hellemad pilt, kus on küll vahepeal peidetud ka sellise huumori taha, kuidas ikka neid joodikuid või pooljoodikuid vaatled. Tõesti, mitte kõik siin raamatus ei ole ju joodikud lisaks ma pean tunnistama, et ka mina ikkagi neid prototüüpe siin väga otsisin eesti kultuuris, mõtlesin selle peale, et kes on kes ja enda arust ühteteist mõtlesin ka välja, mõned situatsioonid olid tuttavad, mõte ei ole muidugi üks-üheselt kirjutanud inimesi illust maha, on mingeid jooni, on mingeid kohti, kus see on päriselule väga sarnane ja tegelikult on ikkagi sünteesinud ühendanud neid jooni. Ja teine asi on see, et seal on ikkagi seda võrra noor, et mõningaid nendest prototüüpidest olema ju ise kohanud, näinud nendega jutuga. Aga mõne kohta tean vaid juttude kaudu. Mis siin veel on oluline. Mihkel Mutt ei anna ka nõuda Pääle üks ühes sellist negatiivset hinnangut, inimesed elasid ja olid ja ja seda ei kalla nagu vett pääle kogu nõukogude absurdi. Muidugi ta tunnistab seda absurdi, näeb seda siin, paljastab seda, heidab selle üle nalja, aga samas on seal mingid inimlikud väärtused just nimelt see vaimse vastupanuvabadus, mis tol ajal oli palju suurem vaenlane, nii selgem, kuidagi selgemate piirjoontega tänapäeval, kuidas ikka tuluma majandusega, võitlejate, kunstiinimese või kirjanikuna, ta on ju selline efemeerne, tohutu tuhandepäine lohe. Jaa, jaa, kaubakeskusest või poest ei saa üle ega ümber. Aga ma loeksin siit raamatu algusest lihtsalt väikseks maitsepalaks, ühe katke, mis annab nagu võib-olla väikse võtmeraamatule juhatab sisse paar olulist tegelast Matti ja Teedu ja see räägib jõulude pidamisest nõukogude ajal. Kuidas teil jõule peeti, küsis Mati. Vabandust, ma juhin tähelepanu, et tegu on siis kahe koolipoisiga, kes kooliteel kohtuvad. Jõule, tee tuli kimbatuses, tõristada sõna isa, ema jutus, kuulnud, aga kõrvust mööda lasknud. See oli midagi, mis oli olnud vanasti kuidagi vastust, et kuidas neid siis peetakse. Tohoh, matja silmad suureks, mis sa tahad öelda, et teil ei peetudki jõulusid? Ei vastus, Teedu kõhklevalt. Sinul ei käinudki siis jõuluvana mati hakkas uskumatu, sest kõgutama sa ei saanudki kingitusi. Ei käinud tunnistust, edu ja lisas kohe, aga minul käis näärivana, tema tõi kingitusi. Kes näärivana siis on, püsis Mati punase mantli ja valge habemega, hakkas Teedu jutustama, siis on täpselt sama asi meestes mati. Kuidas näele peetakse, küsis ta natukese aja pärast. Kuuse tõime tuppa, meie emaga ehtisime klaaskuulide käbid, küünlad vanikuda. Täht oli kõige tipus hõbepaberist, nur šokolaadi ümbert. Isa ütles, et see on kremli-täht. Meil tiputati jõulupuule šokolaadikompvekke ka karak kummi ja jääkaru, ütles Mati. Aga mis te sõite, hapukapsaid ja sealiha, kartulid, ema, tekki, rosoljet, sülti, verivorsti oli ka täpselt sama imestes, Mati, kas paksud kardinad pandi akna ette? Ei pandud, meil pandi milleks, et ära ei paistaks kellele nuhkidele? Ja see on tegelikult üsna tüüpiline nõukogude pildikenega sellele muide Mihkel vist ka kuskil oma mälestustes viidanud, et vist neil ka kodus väga jõule ei p. Kui ma nüüd tema mälestuste raamatust meelde tuleb, aga see ei ole oluline, ei tasu näpuga niiviisi jälgi ajada. Mis siis on oluline, et lõpuks jõutakse välja päris 90.-tesse ja meie jutu jutustaja juku on saanud seltskonnaajakirjanikuks ja siis ta vaatab seda, et kuidas inimesed selles uues ajas kohanevad. Kas mõned vanad korüfeed ei saa täpselt aru, mis see meedia on ja lähevad ennast lolliks tegema seltskonnana ajalehe esikaanele ja kuidas sellised keskealised terasemat tüübid jällegi kõigest sellest eemale tõmbuvad? Siin üks oluline tegelane, kas sureb? Siin on küll üks ühele viidatud ühele tuntud eesti luulet peale selle tegelasega. Et see uus aeg niidab mingis mõttes nendel ühest küljest küll lõbu ja elu janulistel ka inimestel teisest küljest sellise kummalise erilise vaimsuse kandjatel jalad alt ja jätame nagu õhku rippuma. Aga ei, see negatiivne toon ei jää siin ehk niiviisi domineerima. Mõtlen Mihkel Muti kooparahvas läheb ajalukku, kui on üks selline tõsiseltvõetav paksu Jaan, mille üks õige eestlane see aasta peaks küll läbi lugema. Mina olen Jürgen Rooste, aitäh kuulamast ja lugege mutti, lugege kõike muud vahepeal kuulmiseni.