Nii see oli üks variant, kõnegistelets, õpilane, meest Plaan T vahest isegi kuulsaimas laulus taeva trepsterwest Ühevan, mida mitmedki asjatundjad maailma parimaks eluks peavad. Miks variant 21-st, kõik need on koos rohkem kui 10 aastat tagasi ilmunud plaadil, mis tehti valmis seal kusagil maailma otsas Austraalias. Ja selle pilli nimi, mis seal vahepeal madalat bassi äärsetöörinategi oli Didier. Keset tohutut Austraalia mandrit seisab imeline looduse kapriis maailma suurim üksildane erepunast värvi kaljuuluruum, mille ümbermõõt on ligi 10 kilomeetrit ning mis on kõrgem kui Munamägi tekkinud tõendav vaimudele. Hullust, arvasid aborigeenid, arvasid nad, et kalju jalamil elab kõige elava ema, Vikerkaare madu. Unguurt. Kõige erakordse seas, mida eurooplane Austraaliast leida võib, on ka ainulaadne ehitis Sydney ooperiteater, meie seekordse uudishimu objekt siis ilusat pühapäeva taas kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Terra Austraalis tähendab ladina keeles lõunamaad. Sellel kaugel lõunamaal kohtasid Euroopast tulnud meresõitjad tumedanahalisi vägevate juuste pahmakatega. Inimesi, kes olid end maalingutega ehtinud, tantsisid lõkete ümber oma rituaalse tantsija laulsid oma laule selles laulus, mis kohe kõla pidi näiteks sisalduma unistus vihmast. Hollandlased olid esimesed, kes seitsmeteistkümnenda sajandi alguses Austraalia rannikule jõudsid mistõttu uut mandrit uus Hollandiks kutsuma hakati. 1770 seilas inglise meresõitja kukk piki mandri idarannikut ning nimetas selle uus lõunavaimsiks. Põliselanikud aborigeenid olid siin elanud aastatuhandeid kala püüdnud, jahti pidanud ning õhtuti lõkete äärde kogunenud. Kus rannajoon, kus praegu Uus-Lõuna-Walesi pealinn Sydney asub, oli täis põlisrahvamärke kaljujooniseid, graveeringuid, iidsete tööriistade osi. Sadama piirkonnas elas mitmeid rahvusgruppe, kes rääkisid erinevaid keeli võimurdeid. Kuringai keel oli lõuna pool eura põhja poole. Inglased olid aga just siit leidnud maailma parima sadama, kuhu võib vabalt maanduda 1000 purjekat järjest. Nii on öelnud olla nõus-Lõuna-Walesi kuberner Aasra Filipp, kes otsustas siia Briti koloonia keskuse ehitada. Reede, 25. jaanuari õhtul 1788 heitis Tony suure neeme tipus ankru tema majesteedi purjekas sõplay. Järgmisel päeval jõudis kohale 11 laeva 1500 inimest pardal, et luua siia briti karistuskoloonia ning laevastiku baas. Aborigeenid jälgisid kaldalt ning oma kanuudest võõraste saabumist. Järgmisel nädalal jõudsid laevadel kohale kariloomad, hobused, kes viidi lähikonnas asutatud farmidesse. Neeme nimeks sai idaneem ist point, asustuse nimeks portsexa Jackson isada. Tollest ajast on säilinud joonistatud ja maalitud vaated. Britid tahtsid jäädvustada paika, kuhu nad saabunud olid. Ja siin on näha avaraid, rohumaid ning üksikuid puid saartel ja poolsaartel. Päriselanikke kaunis kodu. Kuberner Phillip teatas oma kõlanistidele, et nemad on aborigeenide külalised ning ütles, et päriselanikke tuleb kohelda hästi ja õiglaselt. Kuid siin maa kuuluksid peale brittidele. Ta mõistis väga hästi, et koloonia kasvades kaotavad aborigeenid oma tähtsaimad elatusvahendid. Rosa päriselanikest lahkus rannikult sügavamale sisemaale, kuid oli ka neid, kes kohale jäid. Üks selliseid oli mees, kelle nimi oli venna lang. Olevat olnud väga tark, kaval, hea keelevaistuga, uhke mees, kellele meeldis väärikalt riides käia, hästi süüa ja juua ning üldse tormilist elu elada. Venelane oskas kuberner Philipi lubadusi proovile panna temalt mitmeid isiklikke teeneid paludes. Nende hulgas oli ka majake idaneemel ning 1790. aastal saigi vennal lang oma maja, millest sai aborigeenide kogunemiskoht. Melon kutsus peagi kuberner Philipi ja tema kaaskond lased endale külla aborigeenide rahva kombeid tundma õppima. See oli tõeline kontsert, 24 päriselanikud mehed, naised ja lapsed, tantsisid ja laulsid rütmis, mille tekitasid kokku külgsuvad puukepid. Ägete plaksutused. Nendel ongi enese saatus, kujunes risu, tahaks, ta veetis isegi mitu aastat Londonis ning lahkus siit ilmast 1813. Neem, millel tema maja oli seisnud, sai uue nime Venne long point. Sinna ehitati baas külalisekspeditsioonide jaoks ja 20. mail 1814 juhtus huvitav lugu. Vangi laev kolm mesilast dissadamas põlema. Inimesed põgenesid laevalt, kuid laetud relvad jäid pardale. Laev triivis vägeva tulistamises, Belbennelongi neemele. Plahvatas, lõpuks põles maha, kuid neemel jäi kõik terveks. Ühe mereväe ohvitseri maja aken, välja arvatud. Mees, kes Sydney linna tema praegusesse asukohta paika pani, oli kuberner koeri. Venelongi neemele ehitati kindlus, see sai valmis 1821. Sõjaväelaste arvates kujutas kindlus enesest küll rohkem iluasja, sest Sydney meresopid kaitsmisel poleks sellest kuigi suurt abi. 19. sajandi keskel kerkis Vennelongi neemele ladusid ja hoiuruume. Sajandivahetusel kindlus lammutati ning leiti. Neem sobib väga hästi üha kasvava Sydney linna trammidepoo asukohaks. 20. sajandi alguses ehitati Neeme ideoussaga sadamasild, uhkus said maanduda, lõbureisilaevad nädalalõppudel olnud sineli Prizevus. 1900 viiekümnendatel aastatel loobus synni trammidest busside kasuks. Niisiis polnud enam vaja ka trammide pood. Se lõhuti 1958. aastal maha, sest pika ajalooga Vennelongi Neeme kasutamiseks olid tehtud hoopis uued plaanid. Ja selleks ajaks tantsijatega seal kaugel rannal väga tõenäoliselt juba rock n rolli. Aga kõik algas pisut varem ja hoopis tõsisemas muusikast. 1946. aastal saabus kuulus dirigent Söör kuussens Austraaliasse Sydney sümfooniaorkestrit juhatama. Ja leidis oma üllatuseks, et orkester esineb linnahallis, sest Sydneys polnud ühtki asjalikku kontserdisaali. Polnud ka piisavalt suurt trit, kus oleks saanud mõne keskmise ooperilavale tuua. Niisiis kuuses, kes sai 1947. aastal Sydney sümfooniaorkestri juhiks, jaga kohaliku konservatooriumi direktoriks, teatas reporteritele Sydneysse oleks vaja üht suurt korralikku kontserdisaali ooperimaja ja väiksemat saali kammermuusika esitamise jaoks. Ning et tema dirigent kuus sans võtab selle oma südameasjaks. Linnaplaneerijad arvasid, et uue ehituse võiks püstitada Vennelongi neemele ning kuus seanss oli sellega nõus. Et mitte midagi ei juhtunud ega liikunud. Ainult kuus jätkas ja jätkas ajakirjanduses oma unelmatest rääkimist. Kuni lõpuks, 1954. aastal loodi Sydney ooperimaja ehitamise komitee, kes kuulutas välja rahvusvahelise konkursi ooperimaja projekti saamiseks. Konkursi tingimuste kohaselt pidi uues majas olema vähemalt kaks saali. Suurem oli mõeldud sümfooniakontsertide suurte ooperit ja balletti, lavastuste vaatemängude ning niitingute korraldamiseks väiksem draamaetenduste, kammermuusika. Väiksemate ooperietenduste ja loengute jaoks. Projekteerijatele nõuti parimat võimalikku akustikat ning sedasorti ehitusele sobivat välist väärikust. Hinna piiranguid tingimustes kirjas ei olnud. See pidi arhitektidele küll tõeline väljakutse olema hoopis midagi enamat kui bluusirütmis taevatrepp muusikute jaoks. Detsembris 1956 oli kohale jõudnud 233 uue ooperimaja projekti igast maailma otsast. Austraaliast maade ja merede taga, kusagil Taanimaal elab noor arhitekt Joan Otson nägi konkursi reklaami ühes Rootsi arhitektuuriajakirjas ning saatis Austraaliasse 10 inglise naela palvega, et talle saadetaks konkursi. Tingimused sai need. Ja ka tema plaanid olid õigeks ajaks valmis. Üheksandal jaanuaril 1957 teatati, et Sydney ooperiteatri projektikonkursi on võitnud jorn Hudson. Professoritest ja tehnikatest arhitektidest koosneva žürii otsuses oli öeldud. Joonised on nii lihtsad, et lähenevad diagrammidele. Me oleme ikka ja uuesti neid jooniseid uurinud ning jõudnud veendumusele, et nende põhjal ehitatud ooperimajast võib saada üks maailma grandioosse maid, ehitusi, jorn. Hudson ise on oma projekti kohta öelnud. Gooti kirikule mõeldes jõuate te minu ideele kõige lähemale. Kes siis õieti oli Arnud son ühe kaasaja põnevaimate hulka kuuluva ehituse lood? Ta sündis Kopenhaagenis 1918 24 aastaselt, lõpetas kunstiakadeemia arhitektuuri kursusetööde Stockholmis, Londonis, rahuldus stuudios Helsingis, Marokos, Oslos, rändes, Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Ühendriikides. Uuris maiade templeid. Kas aastal 1950 alustas arhitekti praksist Kopenhaagenis ja 29. jaanuaril 1957 sai teada, et ta on võitnud Sydney ooperiteatri projektikonkursi. Küllap ta rõõmustas selle võidu üle, teadmata, et suurimad lahingud seisavad alles ees. Ei olnud seal saabus esmakordselt Austraaliasse juulist 1957. Augustis peeti Sydney linnahallis heategevusõhtu, kus Hudson esitles oma esimest ooperimaja mudelit. Seejärel sõitis ta tagasi koju Taanimaale ning asus juba konkreetsemaid plaane tegema. Abiks arhitektuuribürood. Ove aerup Jäpad. London. 1958. aasta suvel lammutati Pennelangi neemel seisnud trammi depo. Samal aastal kuulutati välja ka projekti rahastamiseks korraldatud Sydney ooperiteatri loterii, kus olid auhindade hulgas ka vaba pääsmed teatrisse, mida poldud veel temagi hakatud. Aga lõpuks, teisel märtsil 1959 bändi paigale uue teatrihoone nurgakivi ning Hudsoni Arupi protestidest hoolimata hakati ehitustöödega pihta kuigi üpris palju konstruktsiooni probleeme oli veel lahendamata. Ja olnud see on ja tema plaanid iga vähegi arhitektuuriala tundev inimene pidi möönma, et need olid grandioossed. Oma maailmarännakutel oli see arhitekt imetlenud ammu kadunud inimeste kätetööd mis on grandioosne. Iseenesest mõista tahtis ta ka ise midagi sellist luua. Platvorm arhitektuurielemendina on vaimus vastav nähtus. Kõigepealt armusin ma sellesse Mehhikos õppereisil 49. aastal. Sellest kiirgab uskumatut jõudu. Lendad läbi džungli ja äkki seisab su ees kõrge sein. Säästud, mõned astmed ülespoole ja sind tervitab mahe tuul. See on võrratu kogemus. Näha, kuidas tollaste inimeste ehituskunst nad oma jumalaga kokku viis. Sydney ooperiteatriprojekti luues oli Joar nutusenama fantaasial julgelt lennata lasknud ja kõige enam puudutas see muidugi tohutu hoone katust, neid hiiglaslikke purjesid või rannakarp või katkisi munakoori võrdlusi leiti igasuguseid. Nad suubusid üksteisesse või kasvasid üksteisest välja, tundusid üpris korrapäratu ebasümmeetrilise peo täiena, mis oligi nende looja taotlus. Kogu teater ongi üks tohutu avar klaashoone, mis tõepoolest milleski meenutab maiade templite platvorm aluseid ning selle hoone kohal kõrguvad hiiglaslikud saledad purjed või rannakarbid. Milledega seda katust siis keegi just võrrelda oskas. Kuidas säärast katust ehitada? Selle probleemiga murdis peaarhitektuurikompanii pead 1957.-st aastast kuni 65. aastani. Selle aja jooksul testid, et igasuguseid võimalikke ja võimatuid konstruktsioone. 1961. aasta oktoobris kutsus jorn Hudson Arupi oma stuudiosse Kopenhaagenis. Talle tundus, et lõpuks ometi on ta lahenduse leidnud. Tema seletus kõlas enam-vähem niimoodi. Igavest matusevõlv tuleb kokku panna valmis valatud tsooniatest lõikudest mis tõusevad kiirjalt üles betoonaluselt katuse harjani välja. Netoonistatused ise on kaetud glasuuritud ning mattidest kahhelkividest V-kujulise mustriga. See on nii lihtne, ütles Hudson. Kujutlege suurt palli ning jaotage see osadeks, otse apelsin. Õieti inspireeris mind selle mõtte juures palmilehed. Vaadake selle lehvikukujulise ribisid täpselt nii tuleb ehitada ka selle hoonekatused. Aastal 1962 tutvustasid arhitektid oma uut sfäärilist lahendust Sydney ooperimajakatuste ehitamiseks ning see kiideti heaks. Kohalikud ajalehed teatasid järjekordne shokk ooperimajas kadustule triibuline ning tsiteerisid jornudsoni sõnu. Ma olen valmis ehitanud skulptuuri kooskõla, on erakordselt tähtis, päike, valgus ja pilved panevad ehituse elama ning seetõttu ongi katuseta glasuuritud kahhelkividega kaetud. Päike muudab kõik need kaarjad pinnad efektselt liikuvateks. See on ruumide kompleks, milles on avanenud ilu ja harmoonia. Kavandid plaanid, projektid ja maketid olid valmis. Nüüd tuli kõik see Vennelongi neemele ka püsti panna. Nii et tõelised raskused alles algasid. Näiteks ühes kogu hoones poodiumi ka paika pandud katuse toestamiseks mõeldud hambad ei pidanud vastu uuele teogarbigadustel ribikonstruktsioon neile, mis tähendas, et need sambad tuli tugevamate vastu välja vahetada. Ja üldse, kuidas panna paika need 67 meetri kõrgused betoonsammastele toetuvad katusega saared. Ja lõpuks, kust võtta kõik need tohutud summad, mida uus ehitus neelas sest oli selge, et alguses viieks aastaks plaanitud ehitustööd venivad hoopis pikemaks. See on alustas taga järjetud võitlust Sydney linnaisadega Londoni grandioosse. Ehitise sellega võrreldavat polnud tollal kogu kaasaegses maailmas olemas ning leidis, et kokkuhoiuga sellist hoonet püsti panna ei saa. Probleeme tekkis igasuguseid, näiteks Ralf Raymondas Lemitid oli ainus kompanii kogu Itaaliasse isegi kogu maailmas, kes suutis valmistada nii pikki vineertahvleid nagu Hudsoni katuste ehitamiseks. Vaja läks. Kõik leiti, et nende hang nägemine läheb sinilinnale liiga kalliks. Hudson pommitas kirjadega ehitusministrit Teebist juuksi ja püüdis teda veenda, kui raske on tal kavandada säärast tohutut ehitust. Pidevas hirmus, et ühe või teise materjali eest pole võimalik piisavalt maksta ning et isegi töötajate palkadega võib probleeme tulla. Heitlus lõppes juuksi võiduga. 28. veebruaril 1966, teatas Hudson oma kirjas. Pikkade kuude jooksul pole ma leidnud mõistmistega koostööd kõige olulisemates asjades ning seetõttu olen sunnitud oma tööst loobuma, sest on selge, et ei austa mind. Kui arhitekti. Austraalia muusikuid muide, kõik selles tunnis vandis asse on tõepoolest üks õnnetus, teise otsa käis kaasas teatriga hoone rajamisega Sydneysse. Üldrahvuslikul arutelul nõudsid austraallased kutsonil oma tööd jätkata lastaks Ninget kogukondadel roll ooperimaja ehituse üle. Temale tagasi antaks minister juuks pakku suudsonile kujundava arhitekti kohta ning tööd koos teiste juhtivate ja ehituse eest vastutavate arhitektidega. Hudson teatas nii keerulise ja suure ehituse puhul pole võimalik, et ehituse konstrueerija ei jälgiks ega kontrolliks ehitustööde käiku. Aprillis 1966 võttis ehituse üle uus tiim arhitektid, pidurhool Tod ja David Moor. Sydney ooperiteatrit ehitati 16 aastat ning kui läks see maksma 102 miljonit Austraalia dollarit. Hoone avati pidulikult aastal 1973. Arvud räägivad mõndagi, laskem neil siis rääkida ning meenutagem pilli, millel nimeks Didi ridu. Sydney ooperiteatris on kokku ligi 1000 ruumi, muuhulgas viis harjutusstuudiot 60 riietusruumi ja sviiti esinejatele, raamatukogukontorid, juhtkonna ja ametnike jaoks neli restorani, kuus teatri, baari, esinejate ruumid ning esinejate kohvik, mille nimeks on roheline tuba. Sydney ooperimaja asub nelja ja poole hektari suurusel maa-alal on 185 meetrit pikk ning kõige laiemas kohas 120 meetrit lai. Kõige kõrgem katus. Kontserdisaali kohal on 67 meetrit kõrge. Iga katuseteokarp kaalub 15 tonni ja neid teokarpe hoiab koos 350 kilomeetrit pingest teraskaablit ning neid katab täpselt üks miljon 56056. Rootsis valmistatud keraamilist kahhelkivi. Seinad nii seest kui väljastpoolt trepid ja põrandad on kaetud New South Walesist pärit roosaka graniidiga. Kõik klaaspinnad on Prantsusmaalt toodud kahekordsest sädeleva stopaase värvi klaasist ja kogu hoones on 645 kilomeetrit. Elektrijuhtmeid. Sydney ooperiteatri suurim saal on kontserdisaal enam kui kaks ja pool 1000 istekohta. Siin esinevad suured sümfooniaorkestrid, koorid, külalised, üldse võib siin kõlada igat masti muusikat. KaPopi äraki. Kontsertsaali akustikat hindavad kõrgelt kõik asjatundjad. Seal on 25 meetrit kõrge, seinte ülaosad on kaetud heledate kasepuust paneelidega. Mõttelised, pooled trepid, loosid ja lava on tumedast puust. Kontsertsaali uhke orel on teadagi suur imp kogu maailmas. Päris saalis on umbes 1500 kohta. Akustika parandamiseks on ka siinse intel puupaneelid, kuid lagi ja seinad on musta värvi, et publiku tähelepanu vaid lavale koonduks. Lollide käte tonni erepunased, nii et päris dramaatiline orkestriruum on mõeldud 70 muusiku jaoks ja lava eesriidel säravatest soojades toonides abstraktne muster, milles küll päikese oma kiirtega ära võib tunda päikese ees riideks, seda kutsutaksegi. Kuu eesriie samuti abstraktne ja värviline on Sydney ooperimajas ka olemas. See katab sealse draamasaali lava. See on väiksem saal viis ja poolsada kohta ning siin toimuvad põhiliselt draama ja tantsuetendused. Kasina seinad ja lagi musta värvi, kuid põrandat katab sinine vaip ja toolide kate on mandariini, värviline. Play Hous mängude maja. Nii kutsutakse 400 kohalist saali, mis on mõeldud siis väiksemateks intiimsematakse etenduseks. Siin esinevad sageli külalistrupid ja väikese vaevaga saab teatrisaali kinosaaliks muuta värvid purpurpunane ja valge. Märtsis 1999 alati Sydney ooperimajas pärast väikese ümberehitustöid, uus saal, stuudio. See on maja väikseim saal ning mõeldud tänapäevasteks avangardset laadi draama ja muusikaetenduseks. Istmete arvu võib reguleerida ning saali ilmet muuta, nii nagu parasjagu vaja. Vastuvõttude hall asetsev Sydney ooperimaja idatiivas ning siit on imeline vaade Sydney sadama laia kuninglikele botaanikaaedadele. Seda ruumi, nagu ka kontsertsaali ooperisaali suuri fuajeesid, võib rentida konverentsid, eks kohtumisteks meediasündmusteks, pulmadeks, õhtusöökidega pidudeks, mida vaid soovite. Ka lageda taeva all asuvast kontserdisaalist avanevad vaated sadamale, lahele ja linnale mis panevad hinge kinni. Sydney ooperimaja. Imelised valged purjed jäävad siin selja taha. Nendeni viivad monumentaalseid marmorastmed, mis moodustavad kõige ehtsam amfiteatri. Sydney olümpia ajal võisid jälgida triad Nonii võistlusi vana-aasta õhtul. Tal on siin alati suur pidu ja siin-seal laval on esinenud ka hulk rock ja popartiste kas või Austraalia enda Kraudid Hous. Niimoodi ta siis seisab seal teispool maakera, kaugel Austraalias, Uus-Lõuna-Wales, see osariigi pealinnas Sydneys Vennelongi neemel, kolmest küljest Portšeksani lahega ümbritsetud julge ja elegantne hoone mille projekti kohta kunagi arvati, et see on suisa hullumeelsus. Aga ometi ta seisab seal. Eks naid, tänapäeva imesid ja arhitektuuri meistriteoseid. Igal aastal leiab siin aset oma 3000 kontserti, etendust just ja filmi läbivaatust ning külastajaid loendatakse miljonites. Sydney ooperimaja tegutseb 24 tundi päevas ja tema uksed jäävad suletuks vaid kahel päeval aastas. Esimesel jõulupühal ja suurel reedel kui päike kaob, süttib lehvikutaoliste purjede või teokarpide all äärtes hulk tugevaid tulvavalgusteid. Osa kõrgetest katusekaartest lööb särama, osa jääb tumedasse varju. Isegi fotol on see kõik nagu muinasjutt, mis siis veel päriselt. Taas eksülemlaul piiritutele, inimvõimetele, piiritutele ninumiseks kui kurb küll ta purustamiseks. Kell sai viis, Eesti raadio uudistega on stuudios Indrek Kiisler.