No kui Euroopa võrdlemisi nurgataguse provintsi igavavõitu pealinna unise äärelinna elanik ent soojal varasegise laupäeva õhtul ühe maailma linna tuiksoonel leiab, on ta hämmastunud jah, peaaegu sõnatu ja rõõmust natuke segane. Kuidas on see võimalik, et lõputu rahvamass ja pidev kuuerealine autode vool ummistavad täielikult terve selle hiigelpika laia vulvari ning kõik need lugematuid tänavakohvikud, restoranid-baarid, kinod ja poed. Lathambas laulavad Johnny, Hallyday ja sõbrad. Aeg läheb tund, teine kolmas, mitte midagi ei muutu. Südaöö tuleb ja läheb, midagi ei muutu. Pariisi kuulsal elusoonel šansseliseel pole sa esimest korda, aga seekord võid veenduda, et sõjaväe nii vist tõesti kunagi ei maga. Sellel kliimaga kasina. Ja selle üle ei maga ka sina, sest su tagasihoidlik hotell on just šansseliseerit hargneva kitsa tänava ääres, kus sel laupäeva ööl hakkagi autode hullunud signaalid, autor, raadiote tümps, Mööduva rahva kõva jutt ja naer kuni varahommikuni, kui saabuvad tänavakoristajad jaamakogule vastavalt levitavad hiigelsuured prügiautod. Aga lõpuks Pariisi heidurida kihu magama. Pariisi on tuldud seekord ka selleks, et leida üles mõned paigad, mis nii maailma kui eesti kultuur arendanud ja ennustanud on. Ja et tegu on Pariisiga, siis on sellisteks paikadeks kõige muu kõrval ka selle linna ajaloolised kohvikud. Ahah siis taaskord ilusat pühapäeva, mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Aja jälg kivis. Kuulsate Pariisi kohvikuteajastu algas juba ekstravagantse päikesekuninga Louis Neljateistkümnenda aegadel, kui linn ehitati uhkeid hooneid, paleesid ja kirikuid kohvisse jõudis Prantsusmaale tegelikult juba varem. Seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaiku. 1600 neljakümnendatel tõid reisijad ja kaupmehed kaugest eksootilisest idast Kaasa kummalisi vilju, millest valmistati tumedat lõhnavat jooki. Kaubalaevad randusid Marsseys ja seal see trend siis tekkis ning levis peagi ka Pariisi. Kohvi said endale küll lubada vaid ülirikkad, kodud, sest üks nael kohviube maksis tol ajal 10 korda rohkem kui kõige kallim pudel šampust ligi 4000 dollarit. See ütleb üht-teist nüüd ka tänapäeval. Aristokraatide balledesse jõid aristokraat vaatlikud daamid, uut eksootilist jooki tillukesest, õrnadest, portselantassidest. Kõrgseltskonnas oli absoluutselt hind. Kõneldi kohvi erakordsest mõjust, see pidi ravima migreeni ja kõhukinnisust valusid ära võtma ja söögiisu parandama. Ja 1666. aastal kirjutas ajaleht õukonna muusa. Et uus kuum jook, tsiteerin, mõjub tõeliselt daamidele, kelle abikaasad seda joovad. Enam-vähem siis seitsmeteistkümnenda sajandi viagra. Ärgem unustagem, et tegu on Pariisiga. Kohvi tuli juua kuumalt ja väheke korraga, kuid kõrgseltskonna õrnataanid kirtsutasid ikanina muuseukali mõru mistõttu sellele hakati vähehaaval teist eksootilist marukallist ainet suhkrut lisama. Nüüd olid daamid rahul ja seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul asuti serveerima ka juba piimaga kohvi. Mõelda vaid kõik see tants kohvi ümber, mida Pariisis õieti üpris vähesed inimesed maitsta olid saanud. Aga 1671. aasta kevadel iga-aastasel madal, mida peeti šarmantsed Pree kiriku lähedal liikus terve Pariis kümnete kõike pakkuvate müügitelkide vahel. Ringi jalutas. Leiti ka üks päris uus müügitelk, millel oli silt sonde kasse. Kohvimaja. Selle oli avanud keegi ettevõtlik armeenlane, kes end Prantsusmaal pas kalliks kutsus. Pascal ja mitmed teised armeenlased avasid sealsamas suvel maanteefrees veel niinimetatud kohvikuid kuid need ei pidanud kuigi kaua vastu. Asjatundjad on arvanud, et need olid liiga sarnased juba paarkümmend aastat olen Inglismaal avatud kohvimajadega. Seal pakuti nimelt õlut, paigad olid suitsusid ja räpased, tõeliste kohvigurmaanide jaoks mitte piisavalt teened. Kohvimaja šikiks kohvikuks muutmise salaretsepti avastasid sillani oranž eskov Prokoopia Leigotelli, kes avas oma asutuse ikka siinsemas. Prees Turnooni tänaval. Mis Ale retsept see siis oli. Aga selline Pariisi kohvikud pidid olema stiilsed paigad, glamuursed ja elegantsed, kus käiakse ennast näitamas ja teisi vaatamas. Algusest peale pidi Pariisi kohvikutes avalduma kogu see luksus ja suursugusus, mille poolest Pariisile oli määratud kuulsaks saada. Progobja, kes peagi oma nime prantsuspäraseks pragaabee eks muutis, ei lubanud oma kohvikus suitsetada. Õlut seal ei pakutud. Pragaabee mõistis, et inimesed on nõus maksma mitte ainult kohvi vaid kauni luksusliku ümbruse ja üliviisaka teeninduse eest. Tema asutuses valati kov õhk õrnadesse, portselan tassidesse hõbe kannadest. Ja kujutlege musketäride ajastu rõivastest Nonii, härrased, istumas marmorlaudadele taga säravate kroonlühtrit all, seintel helkimas uusimat trendi sümbolid, peeglid mitte Itaalias toodud, vaid Prantsusmaal valmistatud reeglid, mida kusagil mujal veel näha ei olnudki. Kuivaid Pracobee kohvikus. Kohvi serveerivad kelnerid kandsid siis eksootilisi banaaniulatuvaid rüüsid lehvivaid, kahte neid, mida peagi hakati kutsuma Armeenia hüüdeks sest just armeenlased olid juba riisi esimesed niinimetatud kohvi ja Talvanud keelde tuli uus väljend. Läheme armeenlaste juurde, mis tähendas, läheme kohvikusse. Pragaabee kolisema kohvikuga 1686. aastal Turnooni tänavalt mõne minuti tee kaugusel asuvasse fossa romaani tänavale. Stat hiljem avas progobee kohviku vastas uksed. Linna kuulsaim teater, Comedy seeme, õnnepäevad Prokobee jaoks, sest tema asutusest sai näitlejate ning teatripubliku ajaviitekoht mis seisab seal omas praeguse nimega Alan seen kommedee tänavas majas number 13 siiamaani, pidades end maailma kõige vanemaks pidevalt tegutsenud kohvikuks. Jah, küllap ta seda ongi tõepoolest 320 aastat. Pariisi kuulus kunagi üpris boheemlaslik vasakkaldapiirkond on kohati tänapäeval popheemlik, kuid mitte enam. Saan maanteeprae tõuseb sama nime kandvast metroojaamast maa peale ja leiad end täpselt Pariisi vanima hallija, iidse, 542.-st aastast pärit Herman three kiriku müüri äärest. Su kõrval kehab, elas surmani bulvar. Kiriku ümber per kasvavad iidsed puud ja bulvarjääres tänava nurgal seisab kuulus kohvik. Lööde kaks Hiina kaubaselli roheliste päikesevarjude all ning selle kõrval teine kuulus kohvik, kahvede floor. Ja sellel on punased päikesevarjud. Triaad väikesi laudu ja toole tänava ääres päikesevarjude all. Vanad varjulised puud kõnniteede servas ja rahvas voorib edasi-tagasi. Rahvas voorib edasi-tagasi hulk turiste, kes on kuulsaid paiku vaatama tulnud teades, et 1900 viiekümnendatel kohtusid siinsetes keldribaarides filosoofid, kirjanikud, näitlejad ja muusikud kõnelesid eksistentsi sealismist ja kuulasid džässinimed. Jean-Paul Sartre, Simon Debova, lauljatar šeljat, Greco ja Hemingway. Hemingway jutustab oma Pariisis raamatus pidu sinus eneses, sellest, kuidas ta lepi, õllebaaris ennetamas käis. Muinaslõpp seisab ka siinsamas, teisel pool Solmani bulvarit otsega Faire floori vastas. Hemingway meenutab seda paika 1900 kahekümnendatel aastatel, siis sai siin tublisti hästi süüa. Praegune lipp on uhke ja eriti kallis paik, kus käib vaid valitud seltskond, poliitikud ja Pariisi moegurud näiteks. Leppe ees seisab otsekui kutsutult eks selle kalli paiga kelner. Must jakk, must kikilips, lumivalge ja lumivalge, lausa maani ulatuv, põllees pariisi, peente söögikohtade kelmerite traditsiooniline rõivastus juba seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust peale. Selli kohvikus ühe selle asutuse nii kuulsa šokolaadi mitte kaka, vaid keelt, alla viiva šokolaadi ega tunnegi hinge veenusele hinnale mõeldes korda elus, see on ju ometi Pariis. Sa kõnnid taas kirikust mööda ja pikki šarmani bulvarite edasi kõnnid ja kõnnid, see peab ju siin kusagil olema. Aa lõpuks ametirüü, nendel Ansen komedy ongi õige lähedal Cafebragaabee ühe tavalise traditsiooniliste akna luukidega maja esimesel korrusel, madal, väike ja tumelilled rippumas akende kohal akendel vaalsed vanas stiilis portreed Kuldra raamides ja punasel taustal neist, kes kunagi sellest uksest sisse-välja käies selle paiga tänaseni kuulsana on hoidnud. Josofalt Täär, joonud siin iga päev 40 tassi oma lemmikjooki, kohvi ja kakaosegu, nor Napoleon, läinud kord arve maksmiseks raha tooma, jama kübara pandiks jätnud. 320 aasta jooksul siin mõndagi muutunud, kuid paik on ometi sama. Guardian ja valss selline on ikka olnud Pariisi muusika. Meedia, Gordoniga istub pikas maa-aluses metroo koridoris ja üllatab sind metroos vagunis. Ikka need tuttavad Pariisi valsid turistide silmad lähevad draama, kohalikel on ükskõiksed näod ees. Mees Gordoniga ei heiduta miski. Ta jätkab tänavakohvikutelaudade ees põlveritel, jahve reedel ja lugematutel, kaunidel väikestel väljakutel. Mida sa Pariisis lõputult avastada võid. Mehi akordioni ka on muidugi palju ja küllap nad on Pariisi magusamad turismipaigad omavahel ära jaganud. No annab alles ronida sinna tippu, kus kõrguvad lumivalges agregööri, kiriku ümarad kuplid ja vägev kellatorn. Kirik paistab minna nagu Eiffeli jääman, Barnassi, tornid ja kiriku eest väljakult võid seepärast kõiki neid treppe hingeldades imetleda udustesse, kaugustesse ulatuvat hiigellinna. Pariisi. See umbes 130 meetri kõrgune küngas hakkas enam-vähem 125 aastat gaasi Pariisi kunstielu keskuseks kujunema. Veelgi enam, see, mis siin loodi, muutis kunstiarusaamu kogu maailmas. Umbes aastal 250, kui suures Rooma impeeriumis veel kristlasi taga kiusati, olgugi, et ristiusk juba visalt levis olevat just siin sellel künkal kolm ristiusu vaimuliku oma, oled sa lõpu leidnud? Paiga hakati seejärel kutsuma märtrite mäeks maantee Smart töös, millest kujunenud Sis koha hilisem nimi mon Maarter. 12. sajandil ehitasid Benedict teeni mungad ja oma varjupaiga, millest hiljem suur ärikas klooster välja kasvas. 1860.-te manud Maatri on kirjeldatud järgmiselt. Veskid rohelised, niidud, vaiksed külatänavad, mille ääres seisab armetuid, majakesi rohtu kasvanud aiad. Jõed, mis niisutavad tillukesi roheluses paari nendel söövad kitsed, keda karjatavad väikesed tüdrukud. Siin oli vaikne, kõrgelt künkalt taganes vaade kuni silmapiirini. Siin oli väga kaunis omapärane valgus ja elu oli sinu odav. Kõik see meelitas siiakanti kunstnikke. Üha enam tekkis väikese ateljeesid ja juba kümnekonna aasta pärast hakkas mon Martriilme muutuma. Samal ajal kui künka tippu kasvas vähehaaval uhkes agregööri püha südamekirik tekkis monaardri madalamal asuvatele tänavatele hoo, püsilmalikumaid, asutusi, kabareesidet, tantsusaale, kuigi need nimed kõlavad tolle aja kohta liiga uhkelt. Ja veel kunagi olid siin künkal keerelnud ligi kolmekümneveski tiivad ikka ühe ainsa veskitele omas eesmärgiga vili jahuks jahvatada. Üks selline oli juba 1622. aastal ehitatud mullandele kallet. Angrysdrenaari elulooraamatust võib lugeda aastal 1874 olin man Martril olemas juba mõned pistrood Nende hulgas mulle endale kalet oskasid laupäeva ja pühapäeva õhtuti tantsimas midi neid teid ja poesellid Pariisi põhjakvartalites. Molaan oli tol ajal lihtne kiiruga ehitatud kuur. Kahe vana tuuleveski ümber kõrged vabrikukorstnad asendasid vähehaaval nii viljavälju ning mon Mardri Veski tiibadel polnud enam midagi jahvatada. Niisiis sisestas ettevõtlik omanik siia tantsusaali. Mulle endale kallet ja klišee pulbreid tantsusaalides käisid nädalalõppudel tõelised rahvapeod asja juurde kuuluvate ahvatluste joomise, krõbedate naljade ning kaklustega, mille põhjused üks said alatihti elurõõmsad ja lahked naisterahvad, kes siin maailma vanima ametiga oma leiba ja veiniklaasi teenisid. See eluline, värviline põnevate inimtüüpidega maailm oma kummaliselt kauni valgusega oli juba varem ligi meelitanud kümneid kunstnikke. Siin oli hea oma muljeid maalida sest 19. sajandi viimasel veerandil olid kunstnikud avastanud õhu ja valguse, mis loodusele alati uue ilme annavad. Lõuenditele jõudsid muljed Impressioonid. Impressionism pööras senise sünge tumeda tardunud maalikunsti pea peale. Ja võib vist päris kindlalt väita, et enamus prantsuse intressionisti oli 19. sajandi viimasel veerandil mann artrile kogunenud. Või vähemasti viibis seal kas lühemat või pikemat aega. Edu armanni nega Renaar flod moni siis Kobe tunnus Lott, Räkk käänesse Sanzera, Vincent Vanhow. Viimased neli nime loeb kunstiajalugu juba neoImpressionistide hulka. Õnnetu tähe all sündinud krahvi soost nooruk Andrei tuluslatrek leidis muretulmann Maartril. Oma maailmasein ei pannud keegi tähele tema lühikest kasvu ega vaevaliselt karkudel edasi Kamberdavaid jalgu. Jaman Mardrist sai paljudeks aastateks tema elu keskpunkt. Lane Vincent Panho jõudis Pariisi oma kunstikaupmehest venna Theo juurde aastal 1886. Nende esimene elukoht oli man maardril Paavli tänaval. Hiljem kolisid nad järsult mäkke, tõusvale läpicki tänavale. Õhtuti, kui kuuekorruseliste kivimajade read kustuvasse punakas roosasse komaasse mähkusid. Jah, gaasilambid süüdati, kui kõik tänavakohvikud mammardrile rahvast täis olid, sest Pariisi jaoks oli tulnud apperitiividunud õhtuti läksitajaiewindschans sageli restorani Pattai kus käis palju kunstnikke. Väljas oli seal vaid neli, viis lauda, aga siis kaks mugavat suurt ruumi. Ma tämbattai, viis kunstnikud enamasti ühte Stahli muud inimesed teise. Ta tegi esimese pilguga selgeks, kuhu keegi kuulub. Vincent tutvus seal teiste mon Maatri kunstnikega tuluuslatrekiga, kes oma vigaste jalgade üle nalja heitis. Hiiglasekasvu pisut metsikult mõjuva polga kääniga. Aga kelle pildid vaid punktidest koosnesid Andrius sooga, kelle piltidel fantastilised loomad veelgi fantastilisem Ast džunglist välja vaatasid. Poolses anni ja Emil Solada. Nad kohtusid kõik, sageli ta vatini olli kohvikus. Vaieldi lõputult kunsti ja kirjanduse üle ja ühel õhtul sõnastas Emil Zola inetuse kultuse manifesti milles oli muuhulgas öeldud, et kõik tõeline on ilus, ükskõik kui vastik see ka välja näeb. 1889. aasta sügisel avastas aga tulusad enda jaoks uue lemmikpaiga. Anvar tril. Ja äkki on maailm täis lendlevaid, vallangilise seelikuid ja meeletus tempos õhku lõhestavaid mustades võrksukad esialgu neid on siin-seal ja igal pool panka Jaan punases veskis. Mulaan Ruus, Se vapustav tunnuslugu palka. Jaga drilli hübriid, mis seostab otsemaid Pariisi mann Maartria punase veskiga. Kusagil mujal ei saanud neis skandaal Algne, tantsi ometi sündida. Molan roosi tohutut kõrget lipuehteis, saali valgustasid lühtrid, klaaskuulid ja eredad rambituled. Ja üks sein oli lausa peeglist. Kagu-Pariis voolas uude gabareisse tuli Damon Mardri pahe kunstnikud, omanikud, kuid hoopiski kõik ei sattunud uuest kohast nii suurde vaimustusse, kui tulus ladvaq. Õige varsti oli tal seal oma laud, mille tagada sel õhtul istudes otsekui lummatult joonistas keset muusikat ja lärmi. Kabaree raskes õhus. Kiire kontuurjoonega visandas ta paberile jalgade asendeid, lehvivaid seelikuid ja pilke, otsekui saades niimoodi osa kogu meeletust liikumiskeerisest, mis muidu tema jaoks kättesaamatu oli. Tema paberile tantsis ülbe labasevõitu armastuse laadakuninganna nagu luu koos oma sagedase partneri kantideta Valentaaniga kelle jalad ja keha paindusid kui liigendnuga ja saladuslik ning hingestatud šanavril ja kõigi ekstsentrik, prostituutide ja töötute laulikaristid praanud. Nii tekkisid jäädvustatud hetked tulusa treki Molan roosiplakatitel, mis siiani jutustavad õhtutest selles pöörases paigas Pariisis Vannartril. Kelly. Punase veski punased tiivad pöörlevad ikka veel klišee bulvaril Mulan Ruus. Veski ise on nii imeväike, seisab laiemalt tale hoone katusel ning varietee avara fuajee seintel tervitavad sind tulusad reki kuulsad plakatid ja pildid. Sa kõnnid üles mööda järsult tõusvad pikkide tänavat ja imestad, kuidas vaene Toluusla Trek külman markeri treppidele tänavatel oma karkudega hakkama sai. Mulle andele. Kaleti tiivad tõusevad kõrgele puude kohale. Ka siin käisid kunstnikud innustust otsimas. Kuid kunagist kohvikut, klišee Põlvari alguses, kus nad kõik koos käisid, vaidlesid, jääb sentijaid. Enam ei ole. Tere turistidele mõelnud ning kuulus staar, triväljak vanade puude, otse lumivalges agregööri kõrval. Kõrgel mäe otsas on täis kunstnikke, kes siin oma maale teevad ja müüvad ning on nõus viie minutiga sinu portree valmis joonistama. Väike värviline väljakan kohvikutest lausa ümber piiratud. Vanimad on 18. sajandi lõpus siin vastu pidanud. Siin on tibatillukesi maalilisi restorane, fassaadid lilledesse uppunud ning sa usud tõesti, et umbkaudu sajandi jooksul pole nendes midagi muutunud ei sees ega väljas. Tõenäoliselt meisterlik pettus, aga mis siis. Kuid sõitsid tänavat, mille nimi on rüüdes sol. See peaks kusagil Sacretöörid taga olema ja sealt nagu alla keerama, aga kitsaid, tillukesi tänavaid on siin nii palju ja hoopiski mitte kõik ei ole kaardil. Aga siit laskuti üks tänav jälle üpris järsult külla ja seal ta on vana maja valge otsaviil, millel kiri olla taanhaschell, kabaree. Õnneks on see paik alles. Kunagi oli kabaree. Kas sa seal, kuid 1880. aastal maalis karikaturist anreschill kabaree-le uhke sildi, millel üks paksu kõhu, punase vöö ja nokkmütsiga küülik keedupotis. Sääred teeb. Sildi järgi sai asutus uue nime. Pan Shell, kärme, küülik. Eelmisel sajandivahetusel oli see paik kunstnikke ja vaimuinimeste seas üpris populaarne. On teadet Modigliani apoline armastasid siin käia ja et 1903. aastal ostis siinsed ruumid endale kabareepidajaks hakata otsustanud lauljaristid, praan toosama musta mantli ja kaabu ning punase salliga mees, keda tulusat rekkama plakatitel kujutas täna ta on. Alla tänasel näeb välja nagu üks tõeliselt vana maa kõrts vanade puude all. Puudoigastest teivasaed ümber, madal pink, väikese puuukse ees roheliseks värvitud aknaluugid, kaks korrust, ronitaimed fassaadi katmas. Aga ometi tegutsevad selle hoone sees. Praegu üks kuulsamaid Pariisi ööklubisid. Asja uurida ei saa, akendel on luugid ees ja uks kinni. WWW. Kui sul elus on hästi vedanud ja sa oled noore mehena elanud Pariisis sisejate sinuga, kus aga oma ülejäänud elupäevad veedad, sest Pariis on pidu sinus eneses õnnest, Hemingway pidu sinus eneses. Ernest Hemingway rännakuid kahe suure sõja vahelises Pariisis kulgevad enamasti jälle sääni vasakul kaldal vahemlikkus ladina kvartalis sõlmiseli vulvaril emon Barnassil, Barnassose mäe olid vanad kreeklased luule, muusika ja ilujumalale apolonile pühendanud. Ja 20. sajandi alguseks oli Pariisi mon Martri kõrval kujunemas teine kunstikeskus Barnas kus tol ajal liikus ka siinmail hästi tuntud rahvast ja mitte ainult tollal, vaid juba hoopis varem. Friedebert Tuglas nimetab oma reisikirjades Johann Köleri ja August Weitzenbergi, kes juba 19. sajandi keskpaiku Pariisis elasid ja töötasid. Kujur Amandus Adamson oli siin tervelt viis aastat 1886 kuni 1891. Juba uue sajandi alguses käisid Pariisis Ants laikmaa ja Tõnis Grenzsteini. Hiljem Ado Grenzsteini. Eduard Vilde. Kujur Jaan Koort jõudis Pariisi 1905. aasta sügisel. Peagi tulid Nikolai Triik, Konrad Mägi, Aleksander Tassa Tuglas ise jõudis Pariisi 1909. aasta sügisel. Kunsti kehvikud, ütleb ta üle elanud eesti kunstnike kohta. Kaasa arvatud. Seda nad olid, sest raha oli kõigil äärmiselt vähe. Aga nende suur unistus oli täitunud. Nad olid selles kaitsetud linnas, mis oli täis kuulsusrikast ajalugu ja ilu ja kunsti. Mis siis tuli elada tolles viletsavõitu, kehvade kunstnike kaabelis mesipuus, mis meie kunstiajaloos nüüd ka juba tuttavaks paigaks on saanud? See oli ameti Pariis, kus oli elanud lugematu hulk maailmakuulsaid, kunstnikke ja kirjanikke vägevate muuseumide, võimsate kirikute, vapustavate paleede, suurte imekaunite park, Gide, Eiffeli triumfikaare ja tuhandete suuremate ja väiksemate kohvikute linn. Last but not liist Loen Tuglase reisikirjadest muidugi väitis ka Eesti boheeemmgond osa Pariisi Lõbu elust kui sellel algohvikuid mõelda ja kuidas ollagi teisiti ühel maal, kus kohvik tähendas samal hoobil sööklat, kõrtsi, kohtamispaika ning kõledal talveõhtul isegi töötuba, ühelgi teisel maal poleks olnud mõeldav poole öö veetmine ühe kohvitassi juures paarikümne Santiimise kuluga. Edasi loen Tuglase rahutust rajast. See oli Konrad Mägi, kes avastas just manud Barnashi kõige elutumas osas teistelegi sobiva söögiga. Väikeses sügansi tänavas pidas keegidel maa-nimeline mees rahva restorani. Tuglas kirjutab, et siin lihtsas agulipärases paigas päris värsked ja maitsvad toidud Sestel maa pidas kusagil Pariisi lähedal talu kus siis enamus toiduaineid saadi. Pärast õhtusööki, kui selle jaoks muidugi aha leidus, siirdus eestlaste seltskond väikesesse voorimeeste kohvikusse Larotanud siinsamas man Barnassibulgaril. See seitsmekorruselise elumaja alumisel korrusel asuv kohvik oli oma nime saanud maja nurga ümarast kujust. Seal oli väike ruum baarilaual ja letiga, mille ees joodi püstijalu kõrval aga veel väiksem ruum vaid paari lauaga. Ja just see viimane kujunes nagu iseenesest eestlaste kogunemiskohaks, eriti kõledatena, vihmastel talveõhtul. Sageli olid seal mõlemat Assad, mägikull, uurits, Markov, Einsild, Kangropool, Taska, teinekord ka Eduard Sõrmus ja vahel vaatas uksest sisse ka Jaan Koort. Eestlased mängisid kaarte ja ajasid niisama juttu ja selline püsiv publik tõmbas ka prantslasi ligi. Niimoodi muutus ratta on lühikese aja jooksul vägagi elavaks, eks just tänu eesti kunstnikele. Nii et varsti ei mahtunud rahvas ja kohvikud tuli tublisti laiendada. Lõpuks juba ka maja teisele korrusele. Rattandi kogunes üha enam loovaid isiksusi ja ajapikku sai sellest kuulus kunstikohvik, nagu ka teisele poole mon Barnaažibulverit tekkinud toomist. Ümbrus täitus luksus lokaalidest kabaree testi eksootilistest söögikohtadest on rannas, oli saanud Pariisi kunstnike linnaosaks ning pidas end juba tähtsamaks kui mann Maarter. Ja siis oli ka juba meie Wiiralti aeg Montarnassil, kirjutab Friedebert Tuglas ja lisab. Aga minust püsib ikka veendumus, et kõigi muude eelduste kõrval ka näputäis tundmatust rahvusest kunsti kehvikuid oli selleks murranguks kaasa aidanud. Loveeni metroojaam laseb su maa peale man Barnassi Põlvari kõige õigemale nurgal. 200 kõrval on õhkelaratond otse üle Põlvariga. Kaks maja edasi nagu pool kohvikut, mis möödunud sajandi algupoolel mingi nähtamatu jõuga Manbernassi poeemi ligi tõmbasid siis oli siin kindlasti paljugi hoopis teisiti, vaesevõitu ümbrus, porised tänavad, hobusõidukeid ja nii edasi. Praegu särab siin kõik ja üheski neist kohvikutest ei käi vaeseid kunstnikega, luuletajaid tänavatel, kohvikulaudadel taga istuvad turistid või oma büroohoonetest lõunatama tulnud soliidsed prantslased. Tööandjad on mõlemad tumepunases ametiga sisustatud. Jõuad peeglite ja lillede keskel, seisavad kenades lahtrites, mida muudavad veelgi väärikamateks pildid ja nimesildid Picasso, Hemingway, kokto, Jako, Meti, natismadiliaani ja kes kõik kunagi siin nende laudade taga istunud, anud puna-kollaste narmasvarjudega lambid teevad ruumi veel pidulikumaks. Rattandis kordub enam-vähem sama, kuid seintel on toredaid pilte ja kogu õhkkond ei ole nii kangesti pidulik, pigem soe ja kodune. On teada, et siia kogunes noil ammustel aegadel hulganisti erinevatest rahvustest kunstnik keda ühendas üksindus ja hirmutas lähenev sõda. Me teame, viljaani käis Rotaanis peaaegu iga päev. Istus üksinda laua taga ja joonistas, siin oli soe ja keegi pakkus ikka tassi kohvi või klaasi veini. Kohvikust nakatunud Oll, kus kunagi võis kohata võluvat tantsijate reid, Joseph päikarit, poolsa artri või filmirežissöör Roman Polanskit on kui järel õieti vaid nimi, mille all suurelt kirjas. American. Sedasama kujutab enesest rottondist mõni maja edasi seisev kohvik olles lekt, mis seostub juba Hemingway nimega. Ernest Hemingway nimega seostub Pariisis õige mitmeid paiku ridamisi kohvikuid, kus ta 1900 kahekümnendatel aastatel oma jutte kirjutas. Eriskummalise Literaadigedrud Steini korter flarassi tänavas, mida ta sageli külastas Luksemburgi aed millestama kardinal maani tänaval asuvast kehvavõitu elukohast linna poole kõndides. Läbi jalutas oreooli tänaval asunud Silvia piitsi raamatukauplus, seispirecom, Dani sääni kalded. Kõik seostub Hemingway ka. Armastas Pariisi ning koos oma naise hääliga. Seal nii tihti pikemaid või lühemaid jalutuskäike ette võttis. Aga täna on jäänud veel aega astuda korraks möödunud sajandi kahekümnendatel nii noore Hemingway tollasesse lemmikkohvikusse. Pidu sinus eneses pühendab sellele paigale õige mitmeid lehekülgi. Klassaridele la tõlkige siin sirelite aed, kuigi see ei ole võib-olla päris täpne. Niisiis klassoridele la kirjutab, Hemingway oli Pariisi parimaid kohvikuid. Talvel oli siin hubaselt soe ja väga tore oli ka kevadel ja sügisel, kui kohvikulauad seisid väljas puude varjus. Krossarii seisis ikka tollesama mon Barnassi bulvari ääres kuid sinna jõudmiseks tuli rottondija Tomi juurest umbes kümmekond minutit edasi jalutada. Hemingway väidab, et aegadel ei tulnud Tomi Euro-Atlandi publik kunagi klasseridele laasse. See publik armastas end näidata. Ta klasse, riis poleks teda keegi vaadanud. Kunagi käinud selles kohvikus koos poeedid nüüd Hemingway aegadel, siis olid enamik kliente kulunud ülikondadega habemikud, kes tulid kohvikusse oma naise armukesega ja kandsid kuue käänisel auleegioni punast hoiakadeemia, palmilehe lillat paela. Hemingway armastas just selles kohvikus oma jutte kirjutada ja tegi seda teinekord peaaegu terve päeva. Klasseri meeldis talle enamgi veel, see oli tema kodukohvik. Sa oled jalutanud kümmekond minutit, Veideman, Barnasi, Põlvarit jälle jätlussööridel, ela kevadel toretsesid siin suurtes pottides tumelillade õitega sirelipõõsad. Varasügisel on lauad puude all laias ning tänavaäärses lehtlas lausa lillede keskel. Hemingway aegadest on siin tõenäoliselt vähe järel, kuid kindlasti midagi on, sest enamus Pariisi pikaealisi kohvikuid peab oma ajalugu väärtuslikuks ega unusta nende laudade taga istunud inimesi, kelle looming maailma kultuurilukku on jäänud. Ka Klozzarei seinad, tassitäis Pariisi kohvikud. Need, mida kunsti- ja kirjanduskohvikuteks võiks kutsuda on palju näinud. Nad on uute kunstivoolude ja kirjandusteoste suurte filosoofiate ja teooriate sünni juures olnud. Ja midagi sellist saab sündida vaid paikades, kus elavad muusad, innustus ja inspiratsioon. Pariisi kohvikutes ja Pariisis.