Tere algab saade, laste lood MINA, OLEN Kadri kiisel. Räägime Pelgulinna Gümnaasiumi teise klassi laste britegagi pilviku ning Mattias hindiga Eeva kohvi raamatust keerudegi. Kuid kõigepealt loeb britegegi katkendi raamatust. Ükskord sügisel oligi nii, et vihma ei sadanud, puulehed kukkusid puu otsast maha ja olid värvilised ja neid sai kimbuga emale kinkida. Aga pori oli nii vähe, et isegi porilompe ei olnud. Solgige solgib täitsa elava kepiga küljest, ülapall satub ka kuiva mullapuru lahti, aga sel päeval läks keerutädi just poodi, jäme ja hoovist mööda. Siis kõndis baret edasi, muidugi kõndinud hall balletti üksinda aia peal. Barett oli keerutädil, kes läks poodi, seda teadsid kõik väikesed lapsed ja tead, mis siis juhtus? Keset maja hoov oli, oli äkki suur suur pada üleni pori täis. See oli selline hästi mõnus pehme paari lagu on alati porilõigu põhjas. See on kõige parem pori üldse. Kõigil väikestel lastel oli äkki parajalt suur, no kui käes ja nad hakkasid poriputru keetma. Mis raamat see selline on, millest see jutustab? See raamat räägib Pelgulinnast ja Pelgulinnakohtadest ja mis seal vanast olija sellistest asjadest. Pelgulinnas kui üks tädi, kelle nimi keerutädi ja tema sellile, kes käib ja siis jääb seisma ja keerutab siis juhtub vahel imelikke asju. Ükskord juhtus nii, et lapsed said sisse suure poti muda ja siis nad hakkasid selles suurem mudapotiga mudaputru keetma, palisile kõiki juurde oksi ja lehti ja kivisid ja kastmeid ja tammed proovisid ja pakkusid kõigile autodele ja jalgrattale ja ühele kassi, aga see kass ei soovinud muda põtru. Lõpuks oli see kõik otsas. Sest et nadolid kõigile andnud keelutädi on selline, et ta kannab kogu aeg iga aastaaeg ühte ja sama halli Barretti ja pruulimantleid. Ja täiskasvanute suurte lastemees, seal ta imelik aga väikeste laste meelest ei ole. Mis mulje teil keerutädist jäi varustanud? Väga tore, mulle ta väga meeldib, sest ta on niisugune lõbus ja selline tal väga üle, sellepärast et ta ei tundu üldse kurjala ja ta tundub väga lahedala. Aga mis, mis te arvate, miks täiskasvanud teda imelikuks peavad? Sest täiskasvanud ei mängi sihukeste asjadega? Täiskasvanud nagu ei pane nagu tähelegi, et keerude liidrid tegelikult tegu lastele head ja niimoodi täiskasvanute meelest on see imelik, et üks täiskasvanud inimene lihtsalt käib ja siis nagu keerutab ja läheb edasi. Tüür, käite nüüd siin Pelgulinna gümnaasiumiseks ja selle raamatu tegevust, nagu te ütlesite juba ka toimub Pelgulinnas, kui te seda raamatut lugesite, kas te tundsite Sid kohti ära ka, kui täpselt on Pelgulinna järgi kirjutatud? Minu arust on seal päris täpselt sellepärast, et siin on päris palju sarnaseid maju ja kohti ja ja niimoodi näiteks, mis kohad teie ära tundsite? See koht, kus Gioritati elab härja peal hädaval Ossa maja, millel on puust nikerdatud lill ukse peal ja teised majad, mis siin Pelgulinnas Oll? Lähen siit vaest mööda sõitnud. Minu arust kõik need härjapea tänav, majad olid siuksed tuttavad man, härjapea tänaval hästi palju käinud. Siin oli väga palju tuttavaid kohti. Kas peale keerutädi veel siin oli selliseid olulisi tegelasi niimoodi välja toodud? Väga ei olnud, ainult et lapsed ja olidki nagu kõik. Kas teile meeldis see raamat ja sest see oli nii lõbus, et kirjutati kogu aeg keerutas, siis juhtus midagi naljakat või imelikku. Ja mulle meeldis väga sellepärast, et mulle meeldis ka see, kui keerutädi keerutas ja siis juhtus igasuguseid siukseid, imelikke asju ja niimoodi. Aga kas selliseid asju kuskil raamatus oli, mis oleks võinud olla veidi teistmoodi? Ei, see oli väga lõbus raamat, midagi ei olnud paha vägahe raamat. Ma arvan täpselt sama, need pildid siia raamatusse joonistanud Marja-Liisa plats ja need pildid moodustavad üsna olulise osa sellest raamatust. Millised on pildid selles raamatus? Sellised nagu lõbusad ja lahedad pildid on nagu joonistatud hästi naljakalt ja sellised lõbusad logol. On sul mõni lemmika. Ja siis, kui keerutädi keerutab pildil ja maailm läheb hoopis teistsuguseks kuidas saab keerutamist joonistada, keerutamist lohistada nii, et joonistad inimese ja siis lugu maaima, aga maailma natuke lugu kriipsud ja siis on tunneliku keerutaks. Et see on päris hästi ja nii edasi antud, et sa saad aru küll, mis siin pildi peal on ja tõepoolest on selline tunne, nagu ise kirjutaks ka. Kuidas sulle pildid meeldisid siin raamatus minu arust olid ka pildid väga lahedad ja mis nad olid nagu hästi omapäraselt joonistatud ja lahedad värvid on siin ja minule meeldis kõige rohkem see pilt, kus lapsed siin mudaputru tegi, käsin suure paja ääres koos moodi olid siin on kohe nagu välja näha, et lapsed on nagu rõõmsad ja neil on lõbus. Mille poolest see raamat erineb teistest raamatutest? See, et siin on üks inimene, üks suur inimene, keelu tädi, niisugune lõbus ja kiirutav, aga teistes raamatutes on täiskasvanud tavalised, lõbusad, aga nad ei ole sellised keerutädi. Et siin on nagu iga pildi peal on praegu lapsed ja see raamat erinev nagu sellepärast, et siin raamatus on nagu kohe tunda, et siin, raamatus ees on nagu rõõmu ja hästi siukseid, lõbusaid asju ja niimoodi kui keerutädi oleks päriselt olemas, mida ta võiks veel välja keerutada, siis võiks juhtuda midagi kummalist, et näiteks palju lihtsalt oled rahulikult, mõtled, et Lovatš jäätist süüa ja siis keerutädi keelutab ja juhtub selline asi. Hästi palju jää, katkiseid tuleb sulle ja sa saad kõik need ära süüa. Näiteks, et kui on hästi vihmane ilm ja kus ei taha välja mängima minna, sul on hästi igav ja siis tuleb järsku keerutädi sinu akna juurde ja keerutab ja siis sul tuleb järsku üks hästi lahe mingi näiteks mängu mõte. Siis sa saad seda mängu mängima hakata. Selline, et kui sul ei ole üldse ruumi ja sa sa mõtled, et sa tahaks oma sõbralikke, toredaid loomi ja siis kiilu tädi läheb mööda ja keerutab siiski köike, toredad loomad tulevad sinu juurde ja siis sa saad nendega mängida. Võiks nii, et veel oled üksi kodus ja siis sa Covid, et sul oleks sünnipäev või mingi pidu ja siis kiirude tädi läheb mööda ja sul tuleb selline mõte, et teeks õige sõprade peo ja siis kutsud kõik sõbrad külla ja siis seal hästi hea. Aga siis vist pole, kirjutati päris vajab ju. Ja, aga kui sul näiteks tahab minna mänguväljakule, aga on nii, et ema ei luba ja ütleb, et sa võid haigeks jääda sellise koleda ilmaga ja keevitati mööda ja keerutab juhtub selline asi, et su kodu muutub hoopis lõbustuste pargis, kus on hästi ilus soe ilm ja saab jäätiseid osta. Kes võiks nautida selle raamatu lugemist? Väikesed lapsed, kes mõtlevad, et külla toredad klaasitud ja asjad, et see keerida võiks nende meelest hea olla. Niisugustele väiksematele lastele, kellel on nagu hästi palju, Ove vihana näen nagu usuvad sihukestesse igasugustesse nagu võlutrikkidest sihukestesse asjadesse. Ja seda on lihtne lugeda, kuna see on niisugune lahe raamat ja lugemine läheb kiiresti. Minu arust on see ka nagu hästi lahe raamat, sellepärast et see on nagu ei ole, väga paksin, on nagu siuksed, kerged sõnad, mida ei ole nagu raske lugeda. Siukseid nagu lühikesem patsõnad ja siin on nagu hästi palju pilte sees. Vahepeal Nad lähevad küll keerdu ka. Kas see keeruliseks läinud ei läinud? Neid oli lihtne lugeda, sest et ma keerasin lugu, raamatud, nii et oleks see jutt mulle siin, otse. Mul vahepeal oli raske sihukeste pikemate keerdude peal, aga minu arust oli neid hästi lihtne lugeda, sellepärast et need on niuksed, lühikesed, et mitte nagu väga-väga pikk sihuke ringi tekst. Ja siis need on, need on nagu hästi siuksed, lõbusad siuksed sõnad ka siin sees. Kuna son, keeru tegi raamat, siis, siis miks mitte, ei võiks mõned lauset ka siis siin keerukujulised olla. Ma arvan sedasama tema ja veel seda, et siis on lõbusam lugeda. Siis on palju tegevust raamatuga lõbusal niimoodi vaadatav lihtsalt kokku tuleb. Mis koht sa arvad, mis oli raamatus kõige toredam? Kus lastel oli hästi sihuke igav? Tahtsin, et üks porilomp oleks suurem, siis läks sealt just keerutädi mööda ta keerutas ühe korra ja, ja siis läks lomp nagu hästi-hästi suureks ja. Ja nüüd kuuledki katkendit raamatust just sellest kohast. Loeb Mattias. Siis juhtus nii suur lomp, mis seal keset suurt teed oli ja millega autod alati pitsasid, läks veel suuremaks. Ta läks kohe nii suureks, et ulatus väiksest, kõnnid veest teise kõnnitee, nii nagu ta oleks päris jõgi. Siis panid politsei mehed selle tänava mõlemasse otsa liiklusmärgi siis olid keelatud ja ükski auto ei tohtinud enam sellele tänavale pöörata. Seest aga tohtisid nad vägevast tänavajões kõndida kõik Pelgulinna väikesed lapsed. Ja tead, mis oli eriti suur vedamine. Vesi ulatus kõikidele lastele selt kummiku servani, mitte ükski piisk loksunud üle kummikuserva sisse. Ja mitte ükski villane sokk ei saanud märjaks. Nii need väikesed lapsed seal lobistasid, kuni lõunasöögini päike paistis, linnud vidistasid ja jõevesi loksus mõnusalt ümber värviliste kummikute. Õnneks enamikul väikestes lastel ka pikast oksast tehtud rännukepp kaasas, see oli nii mõnus vees sulgeldada ja mängul keeta. Siis läks väikestel lastel kõht tühjaks ja nad läksid tuppa päris suppi sööma. Eeva kohvi raamatust keerutädi häkkisid Pelgulinna Gümnaasiumi teise klassi lapsed, britegagi pilvik ja Mattisinud saaste. Toimetas Kadri diisel täname Eesti lastekirjanduse keskust, raamatut soovitamast. Kuule laste lugude saategi internetis, vikerraadio kodulehel ja lastelehel meie oma e.