Ta tõmbas oma triibulise rüü koomale, jäästus mööda libedaid kiviastmeid paadisillale. Sõnal kükitasitama kaob kandikute taga väikesed poisid. Apelsinikorvid, kookide ja maiustuste, kleepuvad nelinurgad. Kandikud saapapaelte odavate kammide jaguma ribadega mõtisklevad rändmungad ringil hankimas ja palvehelmeid käes, klõbistamas. Teisel pool tänavat, kus seisid poed ja pangad, sammusid asjalikud noored Efendid. Punaka võitu varjundiga, euroopalikes ülikondades. Turul valitses lärmi arut. Mitmete suguharude energilised mehed astusid pika sammuga teisi teelt kõrvale lükates. Koormatud eeslid käisid oma teed, ajajad rämedahäälselt hõikumas, ballek, palek, alumiiniumist kastrulid, kruusid ja teekannud sepistatud vasest kaup. Maare hõbeesemed, odavad Kell email kruusid, tikandid ja rõõmsamustrilised vaibad, pärsijast vasega üle löödud kirstud, Coveidist kohalikud tepitud vooditekid, maalitud klaaslambid, terved kuhjad, savist veegan ja potte. Tsivilisatsiooni odav kaup pärismaalaste toodanguga kõrvuti. Leima katel oli terav silm raamatus nad tulid Bagdadi kirjeldate veel mitmel pool Lähis-Ida värvikaid ilupilte ja maastikke. Agatha Christy tundis neid paiku, ta oli need läbi käinud. Ta oli sealkandis igasugustest kummalistest paikades ringi rännanud, nagu näiteks Bahia pal müra, Talmi rahaste kõlab nii kaunilt ja meenutab palme, nii et just sinna ju võikski seekord suunduda. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord. Siin on ikka Helgi Erilaid vikerraadios alanud. Aga vaata, Clarissa Miller abiellus 24 aastasena Briti Kuningliku lennuväepiloodi kolonel Archibald Kristiga ratta millerist. Aga ta Kristi abielu ei olnud õnnelik, kuid vältes ometi 14 aastat. 1930. aastal abiellus tollal 40-ni Agatha Christie teist korda arheoloogi söör Mäks Mallouaniga. Nii sai temast meid Rowan, kes kriminaalkirjanduse klassikuna ikk Agatha Christie nime all kuulsaks on jäänud. Nein Agata. Koos arheoloogiliste abikaasa, maks mälevaniga rändas leedi möllovon siis õnnelikel kolmekümnendatel Lähis-Idas ilmselt päris palju ringi ja leidis ainetama kriminaallugudeks. Kokkusena amine surmaga viib näiteks lugeja Jeruusalemma ning iidsesse roosadest kaljudest välja raiutud nabateeaa kuningate linna Petrasse Jordaanias siis kokkusaamine surmaga. Surm Niilusel mõrv Mesopotaamias. Nendest kolmest kriminaalloos lahendab kuriteod oma sekt Agatha Christie belglasest detektiiv Herkeli paroo ise, kes enesest üliheal arvamusel on ja õigusega, sest tema väikesed hallid ajurakud oma peremeest juba alt ei vea. Näiteks Mesopotaamias Ekspressi kodu poole sõites lahendab ta käigu pealt ka ülikeerulise rongi mõrva noortest uue maailma loomise vandenõu lastest jutustav lugu, Nad tulid Bagdadi, saab ilma paroodia läbi, aga see pole päriselt ka Kristi tüüpiline mõrvalugu. Toimetab praeguses Iraagis ja Süürias asuvast Palmirest jäävad nende nimetatud krimine allu, kui tegevuspaigad küll päris kaugele. Kuigi jah, Mesopotaamia piirkond võtab ka osa Süüriast enese alla. Agatha Christie ise käis aga päris kindlasti palmüras, nagu ka igasugustes teistes põnevates ajaloolistes paikades meie jaoks nii kauges Lähis-Idas. Araabia poolsaare loodeosas piiratud Türgi, Iraagi, Jordaania ja Liibanoniga ning ulatub läänepiiril osaliselt vahele mereni välja. Ja selle riigi ajaloo kohta loen, et Süüriat on tihtigi tsivilisatsiooni hälliks ning aegade väravaks kutsutud. Sest 9000 aastat enne Kristust hakkasid just siin elavad hõimud rännata des uute jahimaade otsimisele vaikset põllundus eelistama, mis tänu pronksist evases Tööriistadele üpris kiiresti edasi arenes. Koos põllundusega arenes juba kaubandus. Kolmandal ja teisel aastatuhandel enne Kristust kasutati siinkandis juba kirjatahvleid ja üha süvenes kaubavahetus Mesopotaamia raam ja, ja Vahemeremaade vahel. Sajandite ja aastatuhandete jooksul vallutasid praeguse Süüria alasid erinevaid keeli kõnelevad hõimud. Aramialased, süürlased, babüloonlased, pärslased. Kõne aastal 333 enne Kristust tuli Aleks sander suur oma vägedega ning ühendas siinsed paigad Hellenistliku impeeriumiga. Ja aastal 64 enne Kristust saabusid põhja poolt roomlased oma kultuuri ja tsivilisatsiooniga. Edasi tuli Bütsants ja siis araablased ning Island. Üheteistkümnendal Islandil tulid ristisõdalased Euroopas tule ja mõõgaga siinsetele aladele kõige õigemat usku tooma. Viimast sõjaretke juhtis Richi, lõvisid äise mälukid lõid ristisõdijad Süüriast välja. Ottomani impeerium oli järgmine vallutaja. Juba 20. sajandi algusest kuulus Süüria Prantsusmaa mõjupiirkonda ja alles alates 1960.-test saab kõnelda Süüriast kui iseseisvast riigist siis ikka ainavaid, sõdade ja vallutuste ajalugu. Palmeri rast kõneldes tuleb aga aega jälle tublisti tagasi kerida. Hakkad mõtlema, et ajalugu see on ikka tõepoolest üks kummaline asi. Kriminaalne leedi agada Kristi meili Mäelouan sattus väga tõenäoliselt Kabal müüres just arheoloogiliste väljakaevamiste tõttu. Millega tegelesid seal siis Briti teadlased söörmeks laven nende hulgas. Sedasama ajalugu toodi seal liivase pinnasekihtidest kildhaaval päevavalgele potikillud ehted, sõjariistad, mündid, märgid tuhandete inimpõlvede elust läbi aastatuhandete. Kõik need potikillud, no mis kasu neist on, mõtiskleb krimine. Nad tulid Bagdadi kangelanna Victoria. Lugege pisut veel liitekohti, leides kilde kokku liimides ja tulemust liivakastidesse paigutades hakkas temas huvi tekkima. Ta õppis ära tundma vorme ja isegi perioode. Ja viimaks püüdis mõttes rekonstrueerida, kuidas ja milleks neid nõusid. Sadu aastaid tagasi oli kasutatud. Ta kujutles maju, mis neis paikades kunagi seisnud olid ja inimesi, kes siin oma KOVide varanduse ja ameti ka elanud olid. Sel päeval, kui leiti seina sisse müüritud bot poole tosina kullast kõrvarõngaga, oli Victoria lausa vaimustuses. Ta oli varem mõelnud, et arheoloogia tähendab vaid kuninglikke haudu ja paleesid. Aga siin teraviljaga täidetud anumad, kaasavaraks talletatud kuldkõrvarõngad, luust nõelad, käsikivid ja uhmrid, väikesed kujukesed jaamu, letid, lihtsate inimeste igapäevane elu, nende hirmud ja lootused. Aga ta Kristi, nad tulid Bagdadi. Ajalooline Palmööra tänapäevaks on siin vaid suur hulk võimsaid varemeid, hiigelkõrgeid, sambaid, kohati säilinud kapiteelidega sambaid, mida üleval Ühel pool freesid, ühendavad suured väravakaared, templite kõrged katustega seinad, küngastel lõpmata hulk maas lebavaid, sammaste, konsoolide, kapiteelide raidkujude tükke. Vaikus ja mälestused. Ametiasjus just siin, Süüria kõrbe südames kunagi suur ja rikas kaubalinn, kus karavanid oma teel läbi elutu kõrbe alati peatasid. Sest ta seisis siidiideelväärset süüria, jah, Võnnige Vahemerel pääsete sadamatega ühendaval karavanide liikumisteel. Esimese sajandi keskel olid Rooma võimu all elava Süüria linnade jaoks väga head ajad. Palmüüra, kuhu voolas kokku siiditee rikkusi. Nii idast kui läänest, lausa õitses. Esimesed märkmed paigast nimega pall müra on pärit teisest aastatuhandest enne Kristust iidsetest ajalinnriigi mari ja Assüüria üürikutest. Linna araabiakeelne nimi on Dagmar ja heebrea ürikute järje kirjajas, selle kõrbelinna kuningas Saalomoni see kroonika on kirjutanud. Palmüüres seisis tempel juba 2000 paar aastat enne roomlaste tulekut. See oli suur kivimüüridega ümbritsetud ruum, mille ees seisid sambad ja piiblis on öeldud, et see kuulus saalomoni kuningriigile ja ta ise laskis selle ehitada. Hiljem on ka Josephus Flavius sedasama väitnud. Siis kuningas Saalomon tõendeid selle kohta, et selline kuningas ajaloos kunagi olemas on olnud, peaaegu ei olegi leitud. Arheoloogid on aga siiski leidnud varemeid samadest paikadest ja samastada järgust, mida piibel kuningas Saalomoni ehituste paikade ningajana kirjeldab. Lähis-Ida pühakirjades elab aga Salomon iidse, ühinenud Iisraeli kuningriigi. Targa, rikka ja võimsa valitsejana. Legendides saab teada, et ta sündinud Jeruusalemmas umbes 1000 aastat enne Kristust ja valitsenud Iisraeli umbkaudu aastatel 907 kümmend kuni 928 enne Kristust jätte olnud kuningast Taaveti poeg ja lasknud ehitada Jeruusalemma esimese templi mis oli heebrea rahva jaoks pühamatest püham paik. Tema abikaasa olnud vaarao tütar ja lisaks olnud tal veel 1000 naist, rääkimata 300-st konkubiinist, kellele küll pühendatud kaunis Saalomoni ülemlaul. Saalomoni nimest ka, kui me tema juures juba kord oleme heebrea Schloma, seda võiks tõlkida rahulik, täiuslik või õitsev sõnast Shalom. Siit ongi siis pärit nimi Saalomon. Kuid sellele arutlusele on lisatud veel, et piiblis nimetab Maal saalomoni erida aia. Mis tähendab jumala sõber. Ja need, kes tänapäeval Saalomoni nime kannavad, peaksid olema nii-öelda mehed poiste hulgas erakordselt targad, lausa sünnipärased liidrid. Nagu oli piiblis ka kuningas Saalomon, kes valitses 40 aastat oma tarkuses rikkuses ja hiilguses. Kuuldused tema tarkusest levisid ju piiride taha terve Araabia poolsaare, niiet kaugelt Punase mere kallastelt tuli tema tarkusest osa saama imekaunisse kuninga naise. Aga see on omaette lugu. Kuningas Saalomon oli aga ka linnaehitaja. Ta jõudis ehitada mitte ainult esimese templi Jeruusalemma, vaid suuri linnuga mujale Reali ja sadamaid ja kindlusi ning kõrbe ehitesta Taad mari, kaubalinna ja kindluste tõdel posti. Dagmar, mida siin edaspidi ikka pal müüraks nimetame selle linna algupära pole päriselt teada, aga mõned teadlased seostavad seda nois paikades kasvavate Palmidega ja see on ju väga ilus seos. Tänu arvukatele karavanid ele, mis keerasid kauplemiseks peatuse tegid, oli linn siis esimesel sajandil enne Kristust lausa õitsvali äriel sest olgugi, et ta seisis keset kõrbe, voolas linna lähedalt läbi sooja veega. Allikas Afga, mis muutis paiga tõeliseks faasiks. Aastaks 41 enne Kristust oli pal müüra roomlaste jaoks nii ahvatlevaks muutunud, et Markus jõunios oma vägedega linna vallutama tuli. Kuid see sõjakäik läks luhta, sest Palmiralased põgenesid Eufrati jõe teisele kaldale mis omakorda näitas, et tollal oli peal müra ikka veel rändrahva asula, mille rikkusi oli võimalik lühikese rajaga ühest kohast teise toimetada. Pärast sellist trikki ajaloolased märkinud palmüürlased olid ainsad, kes suutsid Rooma riigi kõrval elada ilma roomlased neid vallutanud oleks. Müüre kaupmeestel oli laevu itaalia vetes ja nende kontrolli all oli india siiditee. See oli Lähis-Idarikkamaid, linnu, mille elanikke ei muudetud iial roomlasteks. Nad vaid teesklesid roomlasi. See triki juhtus siis ilmselt Tiberiuse valitsemisaegadel aastatel 14 kuni 37, kui pal müürast ikkagi Tai tohutuks kasvanud Rooma impeeriumi Süüria provintsi osa ning läbi selle linna kulges kaubatee Nendest pärsi, et Indiat ja Hiinat Rooma impeeriumiga. Aastal 129 külastas linna keiser Hadrianus ise ja oli ülimas vaimustuses sellest, mida ta sinnegi. Ta kuuludes pall müravabaks linnaks ja andis talle ka uue nime Palnüüra i reana. Seal ta siis seisis uhke ja õitsev linn rooma koloonias, kuhu ehitati ikka uusi luksuslikke paleesid, kaar väravaid, templeid, hooned ja tänavad, kaunistati raidkujudega. Ja küllap kasvasid tolles Oasis noil kaugetel aegadel ka palmid. Kuid juba aastal 212 hakkas pall müüra kaubanduslik tähtsus vähenema, sest Sassaniidide sõjakad hõimud vallutasid tiigri sekkuja. Eufrati suudmealad. Tollal valitses pääl müüret septimius. Odenaatus, kelle rooma impeeriumi keiser Jaanus ka kogu Süüria provintsi asevalitsejaks oli kuulutanud. Pärast seda, kui sesseniilid Valerianuse vangistanud ja surmanud olid, kihutas õdenaatus nad peaaegu praeguse Bagdadi aladele. Langes ise vandenõu ohvriks, jahukati võimu võttis üle tema naine, septeemia seene Abja. Jah, Valmiera ajaloos avanes uus lehekülg. Kuninganna Zenobja olnud väga tugeva iseloomuga, võluv ja tark naine, kes valitsenud Palmüürat moel, mis üllatanud riike nii läänes kui idas ja kõnelenud mitmeid keeli kreeka keelt ja kutsunud laiali oma paleesse õpetatud mehi, filosoofe, teadlasi, biolooge ja fenovia olnud nii julge, et hakanud võitlema Rooma ülemvõimu vastu omavalitsuse peaministriga asjustjaniisus flonginose abiga pelmeira väed vallutanud Vostra ning suured maa-alad lausa Egiptusele läänepiirkondade nii välja. Järgmine sõjaretk pidi suunduma põhja poole Antiookiasse. Kuninganna fenovia. Ambitsioonikas plaan oli vallutada kõik Rooma territooriumid. Valmiera kuninganna Zenoobia kõrge lennulised unelmad tundusidki tõelisuseks saavat kuni Rooma imperaator Aurele Jaanus oma vägedega ülekäte läinud kuningannale aastal 272 kätte maksis. Fenobja võeti kinni ja toodi vallutatud tal müürest Roomasse kuldsetes ahelates. Need lähevad andmed lahku, ühe allika väitel olevat fenovia end vangipõlves mürgitanud. Teine teatab, et tal lubati tiiberi äärses villas vaikselt edasi elada, mida ta siis ka veel aastaid teinud. Kuid tarbija ei julge vastuhakk Rooma ülemvõimule olevat impeeriumi tublisti ehmatanud ning selle eest pidi kannatama senini õitsev rikas Palmüürallinn. Mõõdeti suures osas Rooma leegionid sõja Väbaseks hiljem ehitatud linnale veel müüridki ümber kaitseks sesse niitide rünnakute vastu. Bütsantsi ajal rajatud linna veel vaid mõned kirikud, aga kõike endiste aegade hiilgus, templid, paar väravat, paleed, kaunid tänavad, raidkujud, kõik muutus vähehaaval varemeteks. Kuuendal sajandil tulid muhameedlaste araablased kaleed Immnal valiid juhtiscalif Abu-Pakri vägesid. Vaasi kohale kõrgemale künkale ehitati Fahredin almaani. Araabia loss. Selle ümber kaevati sügav vallikraav. Niiet lossi pääses vaid mööda tõstesilda. Varemeteks lagunevat pall, müüre linna ei puudutatud. Seal valitsesid kõrbeliiv ja vaikus. Tuuled ja vaikus, kuni ajaloolased ja arheoloogid 19. sajandi keskpaiku kohale hakkasid jõudma. 1900 kolmekümnendatel, teiste hulgas ka söör Mäks ja läidi Mallowan. Aga ta Kristi koos briti teadlaste grupiga. Varasematest uurimustest oli teada, et Sinutes terve linn väljakaevamist ja arheoloogide tiimid mitmetest riikidest on seda keerulist tööd järk-järgult ka teinud. Ja liivade peidust ilmusid välja templid, paleed, sammastega piiratud tänavad ja uhked monumendid. Vägevate lausa grandioossed varemetena mis võivad asjatundliku vaataja kujutlusvõime kapates tööle panna ning pal müüra õitsva kaubalinnana tema silme ette manada. No meil on siin vaid fotosid nendest vägevatest varemetest ja asjatundlikkusest, vähemasti siinpool mikrofoni ka puudu. Võtkem hetkeks äpika usaldusväärse Voldemar väga üldise kunstiajaloo. Voldemar väga kirjutab, et saalomoni templi Jeruusalemmas on ehitanud Honiiklased jääd seal omani loss templi kõrval tuletavad kirjelduste järgi meelde Assüüria ja pärsia ehitisi. Arvestades nüüd, et ka Palmüüra piiblinimega Admori väljaehitamine jääb saalomoni ajastusse võiksime ehk vaadata, mida kirjutab Voldemar Vaga tolle ajastu arhitektuurist. Ega ta kuigi palju ei kirjuta. Säilinud on üpris vähe andmeid nii kaugetest aegadest. Mesopotaamia ehitusmaterjaliks olnud peamiselt õhu käes kuivanud tellised Need on aektuaal maks kulutanud. Järele on vaid hoonete kivi, osad portaalid ja sambad. Sambaid oli tol ajal üldse eriti palju. On teada loss, mida kutsuti p 100 sambakojaks. Faderaatne ehitis, mille lage kandsidki 100 sammast sammaste nii rikkalikku kasutamise võib Voldemar Vaga arvates kreekama jo arvele kanda. Viitse peal müüre panoraami näibki moodustavate lausa sammaste ja sammasgruppide mets mille seast arheoloogid on kõiksugu põnevaid ehitisi üles leidnud. Ja nendel on oma lood jutustada. Siis pal müra ja iidne Velli tempel. Well see on kreeklaste ja roomlaste Jupiter Universumi looja ja valitseja ning peajumal Babüloonia usundist pärit jumal, keda mainiti sageli triaadis koos päikesejumala, Jarhiboli ja kuujumala Haagliboliga. Iidne küngas, millele belli tempel müras ehitatud arvedaks, pärinevad teisest aastatuhandest enne Kristust. Ja targad teadlased on kindlad, et sellel künkal on alati pühamu seisnud. Müüride vahel paikneb siin siseõu ja selle keskel suur palvuse ruum. Siin on ohvrialtar ja püha vee bassein. Palvuse ruumis on kaks kambrit, põhja ja lõunakamber mõlemad monoliitne lagi, uhkete graveeritud piltidega. Põhjad. Klambri lagi on eriti tähelepanu väärne. Seda ilustavad 12-st sodiaagimärgist ümbritsetud seitse planeeti ning kaamelite looritatud naisterongkäik. Siseõue ümbritseva müüri pikkus on kokku 205 meetrit. Väljaspoolt ümbritsevad seda Korintose sambad ja suur sammas. Eeskoda seespool müüri kulgeb Kahekordne sammaste rivi välja arvatud lääneküljes. Seal sõidab vaid üks rida sambaid. Meeli templisse on ehitatud kolm monumentaalseid väravat, kuid sissekäik on läbi. Läänevärava. Väravad on juba araablaste ehitatud aastast 1132, kui araablased siia bastioni rajasid ja iidsest templist sai mošee. Palmi üle peatänav sammastega palistatud tänav on 1200 meetrit pikk. Algab veeli templi juurest, kulgeb kagust loodesse ja lõpeb Araabia palee juures. Peaaegu sammas tänava alguses seisab tohutu monumentaalne, väga hästi säilinud kivikaarpall, müra sümbol. Mööda tänavat edasi. Esimesest sajandist pärit Neebo tempel, palju väiksem kui suursugune veeli tempel. Aga veel on ka kõige tähtsam jumal. Neebo on meesõpetaja Lähme tarkuse jah, Oraclite jumal. Teda on kreeka apolloga võrreldud. Edasi neli punasest egiptuse graniidist valmistatud sammast. Diacle Dianuse termid vasakule amfiteater, mille rajamist alustati teisel Viljandil. Teatri taga. Senat. Väike sammastega ümbritsetud täisnurkne basseiniga siseõu, mille servades kulgevad pikkade ridadena senaatorite istmed. Veel erinevatele jumalatele pühendatud templeid ja hauakambrite org ekrapal. Siia pääseb läbi damaskuse värava ja hauamärgid on uhked. Pigem on need hauatemplid ja tornid. Valmiera hauamonumendid on oma kunstipära ja ilu poolest tuntud. Seintega piiratud nelinurksed ruumid, kuhu asetati lahkunu, sellised hauakambrid, suleti suurte kivitahvlitega, mida ehtisid lahkunut kujutavad kaunid kõrgreljeefsed, matu sebistid. Need reljeefi pidid jutustama lahkunu isiksusest ja hingest nagu ka kambri siseseinu kaunistavad reljeefid, mis teinekord kujutavas lauses seenepall müüralaste argielust ja loovad mõningase ettekujutuse tollaste inimeste kommetest, rõivastest ja ehetest seal iidses salapärases müras, varemetelinnas, kus kivid on tulvil aegade jälgija, hääletuid, jutustusi. Maja ei andnud oma elanike kohta mingit vihjet. Mõni peauks seisis lahti, oli näha siseõu, kus vuliseb pursk. Selle ümber seisid patjadega istmed ja lamamistoolid, kasvasid kõrged palmid ja taamal paistis aed ning kõik see nägi välja nagu lavadekoratsioon. Järgmise maja ümber, mis oli pealtnäha peaaegu samasugune, oli näha laiali loobitud prahti ja maja pimedates koridorides mängis viis, kuus määrdunud järebarates last. Lummavad kontrastid, kuid see linn elas. Siis sõitsid nad edasi auto hüples hullu meelselt üle konarliku sillutise. Nad möödusid müüriga ümbritsetud aedadest naiste, laste ja eeslite rühmadest. Kohale jõudsid nad mõne tunni pärast marraskil ja läbi raputatud. See linn ei elanud enam ammu. Nad ronisid üle küngaste ja põletatud telliste hunnikute ja läksid mööda protsessiooni teed, mida ääristasid seninägematute loomade tuhmunud reljeefidega kõrged nöörid. Victoriat haaras suurejoonelise minevikku ootamatu tunnetus ja soov teada rohkem sellest naeratust uhkest linnast, mis nüüd surnuna ja hüljatuna nende jalge ees lebas. Nii on Agatha Christie meie seekordne teejuht kirjeldanud iidset Baabüloni oma kriminaalloos. Nad tulid Bagdadi. Näib, et Valmiera vastu on aeg ja saatus pisut heledamad olnud.