Missis päändhi nägi und ja tundis oma unenäost suurt mõnu. Tema lilleherned olid just lillenäitusel esimese auhinna saanud. Kuid tema uneseisundist tungis läbi midagi häirivat, mille jaoks polnud õige aeg. Koridorist kostsid sammud, mis olid liiga kiired ja tulid liiga vara. Uksele koputati Missis bänd rüütles oma unenäosügavusest automaatselt sisse. Tema kõrvad ootasid alateadlikult tee nõude, portselani kõlinat kandikul ja ka teine rõngaste klõbinat. Aga kumbagi ei tulnud. Hämarast rohelisest valgusest kostis Mary, hingeldab hüsteeriline hääl. Omada, omada raamatukogu toas on laip. Kena taas kohtuda, tei magada. Ja nii ootamatust. Rõngaga Pariisist Idajaamast kella seitsme paiku hommikul liikuma. Vagunis on palju rahvast, olgugi varane aeg. Otse sinu ees seisvale istmele, sätib end kogukas tiptop ülikonnas härrasmees edestab väikesele lauale sülearvuteid nagu tänapäevalgi. Ka istmete seljatoed on küll kõrged, kuid nende vahelt näed sa hästi, mis arvutiekraanil toimuma hakkab. Aga seal hakkab hargnema Agatha Christie, mis Maapli müsteerium, laip raamatukogus. Rong sõidab Pariisist Luxemburgi ligi kolm tundi. Ühe tunni. Ajaviide on koos, mis Maapliga neid tagatud. Niisiis luksemburgi, ilusat pühapäeva taas kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios on alanud. Luksemburg, mis sellest paigast õieti teada on, et see on üks väike riik meie armsas Euroopas nagu on seda Monaco ja San Marino ja Andorra ja Lichtensteini Suurhertsogiriik Luksemburg on nendest väikeriikidest siiski suurim. Siin on isegi mitu linna. Ja ta seisab turvaliselt keset Euroopat Saksamaa, Prantsusmaa ja Belgia vahel. Luksemburgi pealinnriigi suurim linn on kihvt Luksemburg, kus nagu kogu riigis räägitakse prantsuse ja saksa keelt ning lets purgimurret. Ja raudteejaamahoone on oma kõrge kellatorni ja ehitud fassaadiga vaatamist väärt ja jätab ajaloolise mulje. Esimene pilk, linn tundub olevat rahulik, jänesega rahul. Tip-top puhas ja korras. Palju puid, parke ja lilli. Uhkeldavaid pilvelõhkujaid pole näha, pigem alles hoitud ajalugu. Luksemburgi ajalugu ongi alles hoidmist väärt. Tohutu rooma impeeriumi kaugetel aegadel seisis praeguse luksemburgi linna kohal tugev kindlustatud torn millest valvake siin asuvat kahe suure ning elutähtsa kaubatee ristumispaika. Koht ise oli märkimist väärt. Siin laius kaks väga sügavat jõe orgu. Nende kohal kõrgusid järsu kallakuga konarlikud kivised, paljandid, sügavad, järsud orud moodustasid juba iseenesest loodusliku kaitsevalli, mida siinsed valitsejad pikkade sajandite jooksul kõrge Nende müüride ja tornidega täiendasid. Ajaloo annaalidesse on esimene märge luksemburgi kohta aastast 963 Prantsusmaa kuningale Lui teise ja saksa operaatorioto suure lähedase sugulase, Moselli krahvi Sigrid esimese ning Trieri pühamaksimiiniuse kloostri vahetuslepingu põhjal sai siig Frid siinse piirkonna endale ja ehituskaljusele paljandile Bockile oma lossi millele anti nimeks Luzzynimbur hukk. See tähendas väikest lossi. Aastal 987 õnnistas Trieri peapiiskop Ecbert sisse siia ehitatud lunastuse kiriku viis altarit kiriku lähedale. Kunagise Rooma ajastu teeristile tekkis suur turuplats ja selle ümber hakkas kasvama linn. Luzzylimbur hukk ehk seal burg. Voki kaljul sai esimeste luksemburgi valitsejate asupaigaks kuni 14. sajandi keskpaigani. Need on romantilise vana saaga aega. Voki kaljul seistes nägi grafeegolid esmakordselt imekaunist melus Siinak kõndimas Alseti jõe kaldal. Sigrid armus paugupealt ja melus. Hiina nõustus lõpuks temaga abielluma, kuid ainult ühel tingimusel. Sigrid pidi lubama, et melus heina saab igal laupäeval üksi ja segamatult kümmelda. Kuid graaf ei suutnud oma lubadust pidada. Ühel laupäeval ei pidanud ta enam vastu, piilus salaja oma kaunist naist ja avastas, et melus hiina oli nüüd kes seepeale Alseti jõe voogudesse kadus ning ootab seal tänase päevani oma vabastamist. Ajaloofaktide järgi ei heitnud Sigrid eriti meelt ning abiellus noort ka valitseja Eberhard, neljandad tere Hedviigega ja neid õnnistati mitmete järglastega. Aga kindlusse praeguse luksemburgi linna asukohas üha kasvas ja sai üha kindlamaks. 12. sajandi lõpus luks ümbritsesid uued kindluse müürid. Juba 50000 ruutmeetri suurust maa-ala. Ja 14. sajandi keskpaiku rajatud uued müürid ja tornid seisid oma kohal ligi 500 aastat. Ainult et luksemburgi valdajad ja valitsejad jõudsid selle aja jooksul lugematuid kordi vahetada. Väike-maguses kohas paiknev riik liideti Burgundia siis Hispaania ja siis Austria impeeriumiga. 16.-ks sajandiks seisis siin üks Euroopa kõige tugevamaid kindlusi, mida igatsesid ja vallutasid endale vaheldumisi Borgundlased, hispaanlased, prantslased, uuesti, hispaanlased, austerlased uuesti prantslased ja Preislased. Põhjamaa Gibraltaril hakati luksemburgi kindluslinna kutsuma juba keskajal. Iga uus valitseja jättis enesest kindlusse mälestuseks oma parandused ja täiendused. Hispaanlased näiteks 23 kilomeetrit maa-aluseid tunneleid päikesekuninga Louis Neljateistkümnenda sõjaväe insener, marki vään ehitas hiigelramp ja pikendas müüre. 18. sajandil jätkasid tema tööd Austria Habsburgide ehitusmeistrid ja rajasid vägeva lossisilla. Ühesõnaga Luxembourg oli sajandeid üks kõige tugevamaid ja uhkemaid kindlus linnu Euroopas. Luxembourgis seisis sajandeid ilmatu vägev kindlus, kuni müüride vahele surutud linn lõpuks avanes ja vabamalt hingata sai. Kindlus lõhuti maha. Vaevalt küll, et rahvas, aga siis kohe rõõmsalt Luksemburgi polkat tantsis sest tekkinud oli poliitiline situatsioon, mida ajaloos luksemburgi kriisiks on hakatud kutsuma. Püüdkem seda diplomaatia sõlme kõige lihtsamal moel pisut lahti arutada, jättes keerulise mitmeid Euroopa riike kaasahaarava eelloo, kus seda ja teist ja astudes otse põhisituatsiooni juurde. Aastal 1867 nõudis Prantsusmaa imperaator Napoleon kolmas et Preisimaa Luksemburgist oma väed välja viiks. Vastasel korral süttib sõda. Euroopas oli aga sageli juhtunud ju nii, et kahe riigi vahel alanud sõtta on mõlema riigi liitlased sunnitud lülituma. Nii et sõda levib vaatajat üle kogu mandri. Vene tsaar Aleksander teine tegi siis ettepaneku kohe Londonisse rahvusvaheline konverents kokku kutsuda. Briti kuningriik oli nõus. Seal mõisteti, et kui kas Prantsusmaa või Preisimaa Luxemburgi endale saab nõrgendab see otsemaid Belgiat, kellega Suurhertsogiriik liidu on sõlminud. Belgia omakorda oli aga jälle briti kuningriigi sõjaline liitlane. Keeruline millegi pärast natuke on ja igatahes saabusid kõik suurte riikide esindused Londonisse ja 11. mail 1867 sõlmiti siin Londoni leping milles oli kirjas, et nüüdsest lakkab luksemburgi linn olemast kindluslinn. Temast saab avatud linn, preisi väed peavad linnast lahkuma ja kindlus lõhutakse maha. Võib-olla oli nüüd palka aeg? Ligi kaheksa aastasaja jooksul pidevalt suurendatud ja täiendatud kindluse mahalõhkumine võttis 16 aastat ning läks maksma poolteist miljonit kuld franki. Kindlust oli ju tegelikult rohkem kui linna ennast. Kindluse müürides oli 28 väravat ning maal hargnes 23 kilomeetrit tunneleid, patareisid ja käike. Õnneks on midagi kõigest sellest ikkagi alles jäänud. Õieti rohkem kui lihtsalt midagi. Ta l. Lemmoki sert kaup. Lähtsuta. Säästud luksemburgi toredast ajaloolisest kellatorniga raudteejaamast välja ja kõnnid kesklinna poole, see pole kaugel. Tundub, et kõik tähtsamad paigad selles linnas on täiesti võimalik lihtsalt läbi jalutada. Aga see mulje võib ka petlik olla. Ja kunagisest vägevast kindlusest näib leiduvat märke kõikjal nii vanalinnas kui linnakeskuses. Luksemburg on küll üks kummaline linn, ta tundub lausa vapustavalt puhas, terve ja korras olevat. Nagu Monaco. Neil kahel ongi palju ühist, mõlemad on väga rikkad paigad kuid tilluke, mäekülge mööda ülespoole ronib. Monaco saab ainult kõrgusse kasvada või Vahemerest maad juurde vallutada, sest kogu pisike pindala on põhjalikult ära kasutatud. Luksemburgis on selle eest ruumi ja avarust. Suurhertsogiriik on küll väike, pealinn saab vabalt hingata, isegi laiutada. Ja isegi IZ kindluse varemed on, senditab puhtad ja hästi hoitud osanda, aastatud osa ilmselt lihtsalt konserveeritud. Toredad vanad kaarjad, kivisillad ülal, seedee jõe kõrged platood ümbritsevad igivanad, nöörid koos oma tornidega. Jäduktid sillatornid, kunagised väravatornid, tornesin jätkub. Ja mitmel pool ühendavad neid ikka veel ka kunagise kindluse müürid. Kitsavõitu allesseti jõgi teeb luksemburgi linnas õige kummalisi piruett mistõttu siin leidub hulk suuremaid ja väiksemaid uuemaid ja vanemaid sildu. Tõstesildu ei suutnud avastada. Aga neid võib siia kujutleda, kuidas kattuvad hobused ning tõllad. Ületõstesilla kihutavad müüridega ümbritsetud lossi õuele ja tõstesild tõmmatakse raginal üles. Elu käis müüride taga. Tegelikult sa ei lähegi mööda avenüüdel angaari Jaama tänavat mis viib lausa linnakeskusse. Luxembourgis tuleb esmalt üks kindel paik üle vaadata. Palverännakuks on seda vahest palju nimetada pigem uudishimulikuks austusavalduseks. Sest see paik on seotud rokkmuusika, noorus, vallatuse, rock n rolliga. Rõõmus rütm, kusagil alateadvuses kõnnid sa mööda Vabaduse avenüül, nii sümboolne nimi üle Haine Schilleri tänavate Adolfi sillale. Sild viib üle kummalise kõrge kuristiku puid ja põõsaid, kasvab seal all kunagise kindluse taastatud kohati üleni rohelusega. Neetud müür ulatub päris põhja. On näha torni jala, meedia, iidseid müürijuppe, puude, põõsaste ning taimede miljonit rohelise tooni varjundit. Ja kui see südame ning põlvede värisedes julged heita pilgu päris kuristiku põhja võid seal kaugel all kivisest sängis hästi kitsast veeneret looklemas näha. Küllap oli siin palju sajandeid, aga seitse kindluse kaitsekraav. Aga sina ajad rock n roll'i jälgi. Varsti pärast silda tuleb sulle vastu Monterey avenüül ning siin ongi pargi väravad, villa Loviniibar. Ja läbi pargipuude paistab villa ise oma kõrge torniga villa kõlab hästi, kuid hoone välimus on üpris tavapärane. Kuidagi ajatult elegantne, võiks siiski öelda. Aja jooksul on siin kindlasti palju muutunud. Hoone vanemas osas on ühes kohas välja kaevatud ja Jäneda ahelaga piiratud sügav alusmüür, kus on kitsad aknaavad, siin kõneleb aeg, see, mis sind huvitab, on tegutsenud hoone uuemas osas sissekäigu kohal teise korruse akende taga. Radio Luxembourg. Räide Luxembourg, mis mängis juba 1950.-test peale 50.-te rokkar rolli hiljem 60.-te hitte, ka siia raudse eesriide taha läbi raginat teda tuli, aga kuulis küll. Aken vabasse maailma. Räina laksenberg kostiitseid rääkisid kohutavalt kiiresti. Seitsmekümnendatel oli naid aknaid juba rohkem, kuid Reidjalaxnbergi kuulasid ikka edasi. Need, kes olid harjunud seda kuulama. Räidjalaksenberg töötan muidugi ka tänapäeval, aga mitte enam villaloviniis. Hoone ühes tiivas on kontserdisaal, mujal majas tegutsev Suurhertsogiriigi tervishoiuamet ja kunagises reide laksenbergi stuudios on ilmselt mõni tähtis kabinet. Raido laksenberg oli esimesi rahvusvahelisi kommertssaatjaid Euroopas. Selle inglisekeelne programm kõlas üle mandri. Kuid kummalisel kombel ei leidu sellest evillaloviniisega luksemburgi plaadi ja raamatupoodides mingit nähtavat märki. Unustatud või suletud lehekülg väikese rikka riigi ajaloos. Kuid oma vanalinna jama katedraali tööle ollakse siin uhked. Kaldapealsel seisab linna oma nootor tamm, jumalaema kirik, mille kolm erikujulist saledat ja teravatipulised torni on näha üle kogu linna. 16. sajandi lõpul, kui kindluslinn Luksemburg kuulus parasjagu Hispaania Madalmaadele, ehitati siia jesuiitide kolledž, mis sai valmis 1621, nagu ütleb portaalile raiutud aastar. 1773. aastal jesuiitide ordu tegevus lõpetati ja mungad lahkusid Luksemburgist. Linn kuulus tol ajal Austria Madalmaadele ja kuninganna Maria Theresa andis endise jesuiitide kiriku luksemburgi linna käsutusse. Just enne Prantsusmaa revolutsiooni vägede marssimist linna. Aastal 1794 toodi luksemburgi linna ja kogu hertsogiriigikaitsepühaku kõikide kannatajate lohutaja jumalaema kuju kirikusse ning 1844. aastal antigi kirikule jumalaema nimi. Eri ajajärkudel on luksemburgi noortel daami kirikut parandatud ja täiendatud ja ümber ehitatud seinani jälgi kootikast ja neokootikast, barokist ja renessansist, teravaid ja ümaraid, kaari, roos, aknaid, poolsambaid, Jabalust, raade. Eriti uhke on varases barokkstiilis iidne põhjaport Taal aastast 1613. Pühakut seismas kahel poolust Korintose sammaste vahele paigutatud nišides nende kohal habemik prohvetite pea uksekaare kohal palve võtavad inglid ning veel kõrgemal keskses nišis jumalaema Jeesuslapsega. Temast kahel pool apostlid Peetrus ja Paulus kõik elusuuruses väga pidulik portaal ja väga pidulik kirik. Kesklöövi kõrge võlvlagi, millele maalitud vana testamendi prohvetid värvilised klaasmaalingud kõrgetel gooti akendel ja mitmeid linna kaitsja kannatajate lohutaja, arvatavalt imetegevaid kujusid, mis luksemburgi Rotterdami katedraali hulganisti palverändureid on toonud. Ja just selle katedraali orelil on omaenese loomingut ning kah klassikat salvestanud Euroopa oreli Virtooside hulka loetud nüüdseks juba lahkunud Alber Levla. Sa astud välja sellest pidulikust kirikust, Luksemburgis on kuum varasügisene päev. Kesklinn kihab, on parasjagu lõunaaeg tänavakohvikud puude all ja avatud ustega restoranid on rahvast täis ja üpris tihti tuleb ette ülikondades triiksärkides ja lipsudega härrasid Anždaim. Küllap annad oma kontoritest ja büroodest ja firmadest ja euroametitest lõunale tulnud osalised pinkidel puude all ja parkides võileib pihus. Väga-väga palju ülikondi lõdvemaks tõmmatud lipsusõlmi ja seljast võetud pitsakuid. Ilm on tõesti soe. Sa kõnnid mööda puhtaid, kohati mosaiiksillutisega tänavaid mööda majadest, mis värskelt värvitutena näivad. Paljud vanemad hooned oma madalate teravate otsa tornikest ning pikkade kaarakende ridadega on eriti lõbusaks värvitud aga ainult hea maitse huvitavates piirides. Näiteks hoone põhivärv on pastell hästi helekollakasroosa torn, katus, järgligorrus, tumesinine. Tegu on nurgamajaga ühe tänava poole vaatavate akende raamid on tumesinised. Lõigatud nurgal domineerib heledam sinine. Teise tänavapoole vaatavad jälle kaunite samblaroheliste raamidega aknad. Valged kipsmannekeenid kõrgete akende taga muudavad mulje öeldekoratiivsemaks. Tänavad on värvilised majad, pastelsed, kõik kohad on lilli ja rohelust täis. Kõige tavalisema toidupoe sissekäigu ees olev väike väljak särab. See on omamoodi siseõu, kuhu viib tänavale otsekui lai kivine kaar värav. Aga väljakut valgustavad kümned väikesed elektrilambid, mis panevad otse väljaku keskel seisva suure purskkaevu vägevalt särama ja sädelema. Lähed poodi leiba ostma ja saad vaimustava elamuse. No sul ei ole vaja leiba osta, sa vaatad ja uurid niisama ja üritad enda jaoks kuidagi paika panna seda, mida sa avastanud oled. Elegantne on see linn, elegantne, peen ja rahulik nagu Carlawruuni hääl. Luksemburg selle vähese põhjal, mida sa näinud oled, oskad sa öelda, see linn on iseenesestmõistetavalt ja enesega rahulolevalt rikas. Siin elab rahvas, kes saab oma töö eest kõige suuremat keskmist palka Euroopas. Ostutänava ülikallite firmapoodide akendel laiutab luksus. Parima võimaliku kvaliteediga tundub olevat kõik, mida sa ümberringi näed kõik tasemel iseenesestmõistetavalt siinse rahva jaoks vaoshoitult ja välja. Lõunaaeg on möödas, leiad sinagi koha tänavakohvikus puude all ja märkad menüüd uurides hämmastusega, et näiteks kohv on siin poole odavam kui Pariisi samasuguses kohvikus kohvikõrvane k. Näe, kui mõistlik linn kõnnib natuke edasi, avastad luksemburgi linna uhkeim palee Suurhertsogipalee vürtside turul ehk uuel turul, mis rajati siia 11. sajandi keskel pärast teise linnamüüri ehitamist vana turge. Kalaturg seisab täpselt selles kohas, kus ristus kunagi kaks Rooma kaubateed ja kus juba aastal 275 seisis Rooma kaitseliinide puust vaatetorn ja kuhu Sigrid ligi seitse sajandit hiljem oma lussilinbur lossi rajas. Vana turg oli linnaelu keskus, kus sõelus ringi suurvürstiteenreid, relvakandjaid ning kannupoisse kaupmehi, käsitöölisi teenijatüdrukuid ja muud rahvast. Võiks arvata, et uue Turu kandis liikus veidi teistmoodi seltskond sest siin seisis linna esimene raekoda pärast seda, kui püstiter Hermes hinde 1244. aastal Luksemburg yle kuningliku linnaõiguste üriku üle oli andnud. Uue turu läheduses seisis ka Francis Khani kirik kuhu 1554. aastal ajutiselt hulk püssirohtu tallele oli pandud. Aga välk lõi kirikusse püssirohi, plahvatus tekkis suur tulekahju ning hulk hooneid hävis. Luksemburgi linna esimene raekoda nende seas. Selle asemel tuli siis uus raekoda ehitada. Paania kitarrid täpselt õige väike Luksemburgi riik käis aegade jooksul ju pidevalt käest kätte, seda me teame. Tollane valitseja tuli Hispaaniast ning tema soovis, et ehitusmeister Adam Roberts loc siia uhke renessanssfassaadiga hoone fassaadi piirangu kael poolt, kõrged teravad tornid ning akende vahesid ilustega kaunilt graveeritud araabia ornamendid. Midagi hispaania Mauri arhitektuurist meenutamas siiani, et 16. ja seitsmeteistkümnendal sajandil kuulus Luksemburg Hispaaniale. See midagi on siin keset sügavat-Euroopat täiesti ootamatu ja erakordne. Ning asjatundjate meelest on too renessansiaja tähtsaim ehitis Luxemburgis tõeline arhitektuuriline kurioosum. Kaks aastasada hiljem ehitati too eriskummaline raekoda kaks korda suuremaks. Linn ju kasvas ka. Pandi püsti ka kuue maja korruse kõrgune kellatorn, mida küll kahjuks tänapäeval enam ei ole. Ja raekotta mahtusid nüüd linnavalitsus, mõõtude ja kaalude kontor. Linnakohus ja vangla jõudis kätte tuttava aastaarv 1867, mil preisi väed Luksemburgist lahkusid ja linn vabanes ka kindluse müüride kivisest haardest. Valitsus kolis mujale, endine raekoda uuel turul restaureeriti ja sellest sai suurhertsogipalee. Suurhertsog Adolfi soovide kohaselt asendati mõned 18.-st sajandist pärit hoone detailid ning restaureeriti kogu palee kenasti prantsuse renessansi stiilis. Teise maailmasõja ajal seadsid Luxemburgi vallutanud sakslased Suurhertsogipaleesse sisse hästi varustatud baari ja armee peakorter tere. Nii et pärast avastamist ootas iidset hoonet uus remont. Avastati ka, et hulk väärtesemeid maale, portselani ja vaase oli kadunud. Luksemburgi suurhertsogipalee mitte kuigi suur, kuid väga pidulik kolmekorruseline hoone kunagise uue turu ääres tumedal katusel hulk suuremaid ja väiksemaid tumedaid eri kõrgustes torne ja tornikesi. Neid on nurgelisi ja koonilisi. Nad kroonivad ärkliaknaid ja majanurka ning neid ilustavad haprad peened sepisvõred ja tuulelipud. Paleed ehivad ka kaunitest ornamentidest kohati värvitud ja kullatud sepis rõdud. Araabiapärased kaunilt kreemiasse kivi graveeritud mustrid fassaadil akende kohal all ja vahel on alles ja arhitektuuriliselt harimatu vaatleja jaoks pole neist küll midagi kurioosset. Vastupidi, nad on väga kaunid ja sobivad just sinna, kus nad on. Seda enam, et lähemal vaatlemisel avastad nurgatornide akendel ka araabiapäraseid sepis vareseid. Üleüldse on see üks armas väike palee gen all kiviplaatidega sillutatud väljakul luksemburgi kenas armsas vanalinnas. Tumeda vahiputka ees palee suletud väravate kõrval seisab üksildane heledas mundris tumeda barreti valgete kinnaste ja püssiga sõdur. Marsib vahepeal palees edasi-tagasi ja seisab jälle. Üle väljaku, kostab tuulekellade helin. Need ripuvad otse palee vastas, teisel pool väljakut seisva kohviku küljes. See maja võiks umbes sama vana olla kui suurhertsogiloss. Aknad on väikesteks ruutudega liigendatud, lilli ripub seinalt alla ja kasvab uks seest ülespoole. Uhkelt lehvib maja seinale paigutatud varda slipp. Sinise ja valgetriibulise põhjal seisab tagakäppadel erepunane ja väga vihane lõvi. Esikäpad püsti, küüned väljas. Kohviku nimi on papa geeno. Uurigem veidi sedagi, kuidas Luksemburgi suurhertsog oma lossis elab õieti, mis teda ümbritseb, sest perekonna privaatruumidesse külastajaid ei lubatud. Aga põhikorrusel võib imetleda igasuguseid vanu relvi, raudrüüsid ja vappe. Trepp viib üles suurde peasaali, mis on särav, ajatu ja uhke nagu Euroopa kuningakodade traditsioon. Ette näeb. Vägevad laemaalid ja sädelevad kuldsed hiigelkroonlühtrid. Maalid, kaunid, vaasid, rikkalikud rasked akna eesriided gruppides siin-seal diivaneid toole, madalaid laudu ja põhitooni annab kuld. Siin leiavad aset Suurhertsogi ametlikud pidulikud vastuvõtud. Kuninglikus vastuvõtu ruumis peetakse nõu saadikute ja ministritega. Siin domineerivad tugevad sinised toonid ja tumepuu roosas salongis. Aga delikaatsed pastelltoonid ja kõikjal kroonlühtrid väärtuslikud maalid, vaasid ja vaibad. Nagu ikka. Kui suurhertsogi pere lossis viibib, lehvib katusel riigilipp. Kindlasti viivita lossis Luxemburgi, rahvuslikul pidupäeval. 23. juunil. Siis lendavad taevasse raketid ja paleest kõnnib ajaloolisse linna tore tõrvikutega rongkäik. Väike Luksemburg on uhke riik. Ta on uhke selle üle, et kuulus Johann Wolfgang Göte on kahel korral Luxemburgi linnuses viibinud ja siinsetest paikadest kümneid sketše joonistanud ja kirjutanud, et siinsete kohtade ilu edasiandmiseks oleks vaja tõeliselt andekat kunstnikku. Selline jõudis Luxemburgi õige pea. Tuntud inglise maalikunstnik William treener ja tema reisist on järel kaks suurepärast akvarell sellest nii eripärasest kindluslinnast välja pandud luksemburgi rahvusmuuseumis ja Luxembourgi kasiino seinal ripub mälestustahvel Ungari maailmakuulsa pianisti Franz Liszti jaoks, kes just siin 20. juulil 1886 andis oma elu viimase kontserdi. Lihtsalt suri varsti pärast Luksemburgist lahkumist 31. juulil 1886. Päevasel ajal üpris rahulikuna tundunud luksemburgi linn muutub õhtupoolikul asjalikumaks rohkem rahvast, rohkem liiklust, tööpäev on läbi saanud ja sa näed oletusega, et tööpäev ongi läbi peaaegu igal pool juba kella kuue ajal, Sulevad, kallid firmapoed, oma uksi ja ilmselt ka enamus ylejäänud poode, asutustest rääkimata. See on kummaline, kui sa oled siia sattunud Pariisist linnast, kus elu sellel alles algavat näib. Aga igal pool on omad kombed, traditsioonid, mis pikkade sajandite jooksul välja kujunenud ja igal paigal on omad saladused, mida ta juhuslikule läbisõitjale ei avalda. Küllap väidab ka Luksemburg eneses kõiksugu Euroopa suurlinnadele omaseid ahvatlusi. See iseenesestmõistetav vastavalt ja enesega rahulolevalt rikkas Luksemburg rahulikuna tunduv linn, millest sul tõenäoliselt vaid väga vähe avastada õnnestus. Ühtteist jutustas ta amet. Ja tuleb loota, et see tema lugusid õieti mõistsid, et see paik siin on selle elanike jaoks tõesti üks väike paradiis. Kell on viis, te kuulete Eesti raadio uudiseid, stuudios on Vallo kelmsaar. Sotsiaaldemokraatliku erakonna volikogu võttis vastu valimisprogrammi. See keskendub neljale peamisele valdkonnale. Need on haridus.