Nii palju, kui ma aru saan, lauldakse siin ka saladustest, et mis jääb saladuseks ja mis mitte. Sa võid kiivalt varjata seda, mis toimub Sõhinges. Muud paigad on halastamatut x-kiirte võimuses. Mis on x-kiired? Tark raamat, tsiteerin elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on umbes kaheksa korda 10 astmel miinus 12 kuni kuus korda 10 astmel miinus kaheksa. Sellel kiirgusel on väga suur läbimisvõime ja energia kasutatakse läbipaistmatuks suurte objektide läbivalgustamiseks. Jaa, aine ehituse uurimiseks. Elusolenditele üldiselt kahjulik. Sellised kiired avastas 1895. aastal Saksa füüsik Wilhelm Conrad röntgen ja nimetas need X-kiirteks. Meie tunneme neid röntgenikiirguse nime all ja kogu inimkond on nüüd juba enam kui 100 aastat saksa füüsikule selle avastuse eest lõpmata tänulik. Arstiteadus võib küll, kes teab kui kaugele arenenud olla kuid ilma röntgenit seni veel läbi ei saada. Arstiteaduses ja mõnedel muudel teadusaladel samuti. Enamuse selle imekiirguse avastamise ja uurimise tööst tegi Wilhelm Conrad röntgen tol ajal veel päris väikesest Saksamaa linnas vürtsburgis kuhu oli aga ülikool, asutatud juba aastal 1402. Selles ülikoolis on siiani alles röntgenilaboratoorium täpselt seesama, kus ta oma õnneliku avastuse tegi. Aga üür, sburgis leidub veel üht-teist, tähelepanu, väärset, ilusat pühapäeva, siis taaskord mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas. Tolmused on need ajalooürikud väärtuslike aegade don 1000 aastat enne Kristust seisnud praeguse vürtskorgialadel keltide kindlus kuid nii kaugele otsesed ajalooürikud vist ei ulatu. Viienda sajandi lõpuks tekkinud frangimast nad ilmselt juba jutustavad. See oli suur ala Reini jõest ida pool, mis on jäänud ajalukku kui pidevate vallutussõdade ning sellega, et esimese aastatuhande lõpu sajandil käis siin karm võimuvõitlus frangimaa hertsog Conradi ja saksa imperaatori Otto esimese vahel, mille viimane võitis ja see refrangima osadeks jagas. Praeguse Baieri liidumaa koosseisu kuuluva alamfrangimaa suurde kindlus asulasse jõudnud aastal 686 arvatavasti Iirimaalt pärit misjonär Gillian Honka 640. aastal sündinud Gillian olnud juba noorest east peale vaga ja õpihimuline ja elanud algul kuulsas Hay mungakloostris, hiljem aga saanud temast nii-öelda rändpiiskop. Ta lahkunud oma kodumaalt koos 11 kaasmissionäriga rännanud läbi Saksamaa ja jõudnud vürtsburgi lossimaadele, mida valitsenud Franki vürst koltzbert paganliku usku nagu ka kõik tema alamad keeli on otsustanud siin oma misjonitööd alustada. Kuid enne pidi ta ära käima Roomas, kus nii tema kui ka tema kaaslased paavstile misjonäri õigused pidid saama. Rooma jõudnud nad 686. aasta suvel. Sügisel saabunud aga Killian koos kahe kaasmisjonäriga tagasi vürtsburgi. Kolmekesi alustanud näed siin reipalt ja jõudsalt oma kristlikku misjonitööd ning pööranud uude usku nii valitsejaga Otsperti kui enamuse temaalamatest. Siis aga juhtunud iidsetes ürikutes kirjeldatud lugu mis õpetab, et liigne agarus sedalaadi tegevuses ei ole tervisele sugugi kasulik. Lugu, mis iidsete ürikute põhjal vürtsburgist tol ajal juhtus, oli lausa šveik Spirlik või nagu Antiik-Rooma tragöödia. Pärast kui valitseja kontsert oli ristiusk astunud, tegi misjonär kiili endale selgeks, et kristlike käsuseaduste järgi oli kontserdi abielu oma hukkunud venna lese Keila on aga ebaseaduslik. Konspert lubas naisest lahti öelda, kuid Keilana polnud hoopiski valmis loobuma oma kohast valitseja kõrval. Kui siis vürst parasjagu reisil oli, Läskiski Laana kiljani ja tema kaks abilist salaja mõrvata ning nende surnukehad kohe ka sealsamas Mahamalt koos kõigi pühaderiistade kiriku reede ja pühakirjadega. See olevat juhtunud kaheksandal juulil 689 või siis täpselt aasta võrra hiljem. Edasi jutustavad vanad ürikud, kuidas vürst Kotzbert koju tuli ning Laana tegin näo, et emad ja pühameeste kadumisest mitte midagi. Kuid naise palgatud mõrvarilt võttis kuritöö mõistuse. Ta tunnistas oma teo üles ja maksis selle eest eluga näguga Keilana. Niimoodi leidnud, siis hiljem pühakuks tunnistatud Gillian oma märtrisurma, kuigi mõned hilisemad ajaloo uurijad selle loo detailides pisut kahelnud on. Kuid selles, et ta märtrisurma suri, nagu ka tema misjonitöös eneses ei kahelda. Kolme märtri reliiklejateks kuulutatud põrmud ning koos nendega maetud esemed maeti hiljem ümber. Versburgi katedraali saanud kiilyyan kuulutati kohalikuks kaitsepühakuks ja juulikuu kaheksas päev tema nime kandvaks usupühaks. On teada, et aastal 704 ehitati iidse kelti kindluse kohale Marien Kirse Maarja kirik. Samast aastast on ajaloo ürikutes märge vurt purki nime kandva linna kohta esimese piiskop konna moodustes siin 742. aastal. Sand panifadsius, nagu keelian, oli ka tema tulnud Briti saartelt üle mere ET paganlikule Saksamaale usku kuulutada ning tegi seda nii edukalt, et sai kogu Reini jõest ida pool paikneva piirkonna peapiiskopiks. Ja kuulutati muidugi pühakuks, nagu ka Sand Burghardt kellebonyfaatsus vürtsburgi esimeseks piiskopiks nimetas. Linn ise kasvas ja arenes. Esimene kirik ehitati siia juba 788. aastal. Aastal 1040 hakati rajama suurt romaani stiilis katedraali. Vürtsburgi kerkis kirikuid, ehitati sildu ja aastal 1482 embritseti vürst-piiskopiloss suure tugeva ring valliga. Seda Marjenbergi nime kandvat kindlust oli tõepoolest vaja, sest nii saksa talupojad kui ka linnarahvas astusid üha sagedamini katoliku kiriku kasvava mõjuvõimu vastu välja. Ühtekokku nimetatakse neid väljaastumise ajaloos Saksamaavara kodanlikuks revolutsiooniks ning sellega seostatakse sääraseid nimesid nagu Erasmus, Rotterdamist, Emmartin Lutter. Liikumise kõrgpunktiks peetakse talupoegade sõda, mis algas 1524 järgmise aasta maikuus piires 15000 meheline talupoegade armee vürtsburgi piiskopilossi ümbritseva Marjenbergi kindluse ümber kuid ei suutnud läbi tungida mitmekihilisest järsu kallakuga ehitatud kaitse vallidest. Juunis läks väejuht Florian käier Rotten purgi et saada sealt müüride purustamiseks vajalikke vahendeid, relvi ning juhita jäänud talupoegade armee jäi piiskopilossi ümber laagrisse. Piiskopi palgasõdurid piirasid nad sisse ja ligi 8000 talupoega tapeti vis andistati. Nii lõppes see sõda. Jaa. Jaa. On kaudu aastal 1600 ehitati Marjenbergi kindlus ümber renessansspaleeks. Selle käsu andis vürst piiskop Julius ehter. Aga siis tuli uus sõda. Nendest näib ju kogu ajalugu koosnevadki. Nimelt kolmekümneaastane sõda ja Rootsi kuningas Gustav Adolf teine vallutas vürtsburgi linna. Niisiis jäi ehteri renessanss palee aeg üpris lühikeseks. Kuid see, mis sellest järel oli, ehitati uuesti ümber õige hirmuäratavaks barokkkindluseks mille ümber rajati arstlik park. Niisiis, kuni 18. sajandi alguseni elasid vürtsburgi vürst piiskopid Marjenbergi kindluslossis ja siinkohal tuleks juttu teha saksa kuulsastu vanaste väärikast, aadliperekonnast, sönbornidest. Schenborni aadliperekonnas kuulsaim ja vanim roomakatoliku kirikuga seotud liige oli Johann Philipp on sönbor, kellest sai vürtsburgi piiskop aastal 1642. Teda mitmete austavate nimedega kutsutud näiteks tark saksa Saalomon ja saksa kaato. Ta aitas parandada kolmekümneaastase sõja valusaid haavu, pidas nõu naaberriikide valitsejatega, organiseeris ja reorganiseeris ning avas mitmeid religioosseid õppeasutusi. Ta püüdis oma valitsemispiirkonnas lõpetada julmad kohtumõistmised nõidade üle ning kutsus oma õukonda haritud riigimehi, diplomaate, teadlasi ja jumalakartlik kiusumehi. Meid huvitab täna üks teine söönborn. Johan Philipp Franz von sönborn, vürtsburgi vürst piiskop aastatel 1000 719724. Tere. On teada, et Johan Shelli, Franz sai väga hea hariduse esmalt jesuiitide gümnaasiumis, seejärel vürtspurgis Mainzis ja roomas. Ta rändas diplomaadina Euroopas ringi, nägi Inglismaad, Madalmaid, Prantsusmaad, kus imetles kaunist versai loss. Võib-olla seal ta leidiski, miks ei võiks ka temal kunagi üks suursugune ja kaunis residents olla? See võimalus tuligi, kui Johann Philipp Franz von Shan von 1719. aastal vürtsburgi vürst piiskopiks sai. Seni oli vürst koos oma õukonnaga väikeses palees elanud, kuid leidis need, et see ei vasta sugugi ühe absoluutse monarhi positsioonile. Ja et üks kohtuprotsess oli talle hiljaaegu lausa varanduse sisse toonud, ei kahelnud vürst piiskopiks saanud Johann Philipp Franz von Schöönborn. Ena. Oli aeg ehitada loss, mis teda vääriks. Selles toetas teda innukalt kaks sugulast, tema onu, Mainzi peapiiskop Lothar Franz von söönbon ja tema vend Friedrich Kaarel fon söönborn, kes töötas tol ajal Viini kuningliku lordkantsleri. Muud paleed, mis pidi tulema kaunis ja suurejooneline luksuslik, hakati residentsiks kutsuma vürtsburgi residentsi ehitamisele haarati kaasa Lääne-Euroopast kõige asjatundlikumad arhitekte, suurepäraseid maalikunstnikke ning tuntud käsitöömeistreid. Residentsi planeerimist juhtis saksa arhitekt Johann Aalto sarna Ayman põhiplaanid tegi tema, kuid ehitise fassaadid projekteerisid prantslased raba äärde Kotja šarmaanbo France ning liiniarhitekt Johann Lugazbon Hildebrand. Valdasarna Ayman oli residentsi rajamise algaastail veel noor ning tundmatu arhitekt aga vürtsspurdi residents. See Lõuna-Saksamaa barokkehitiste pärl, mida loetakse Euroopa kaunimate losside hulka, tegin aimanni kiiresti tuntuks. 18. sajandi keskel olnud ta juba Saksamaa tuntumaid nõutumaid. Barokkarhitekte Johan Philipp Franz on šanbord nägi kahjuks vaid ehitustööde algust. Vürst-piiskopi residentsi hoone sai valmis alles 20 aastat pärast tema surma 1744. Kuid kogu interjöör sisetööd, viimistluskaunistused. Kõik see võttis veel tublisti aega, nii et lõplikult sai see suurepärane loss valmis alles 1780. Ka arhitekt Balthasar Neumann ei jõudnud residentsi täiesti valmiskujul näha oma käte ja mõttetööd selles hiigelhoones nägi tõsiste. Vürst sburgi vürst-piiskopi kaunis residents on ehitatud kollakas liivakivist toon, mis annab kogu lossile maheda kuldse hiilguse. Residents on suur neljakorruseline kom Läks tiibhooned annavad sellele uude häguju. Peasissekäigu moodustavad kolm sammastega eraldatud hästi laia ja kõrget ust. Küll aga võiks otse vestibüüli sõita. Selline oli vürst-piiskopi Johann Philipp Franz von söönborni kindel soo. Just lossi keskpaviljon ongi rikkalikult barokne. Tiivad on tagasihoidlikumat eks jäänud. Tohutute uste kohal paiknevat rõdu piirab kaunis valus traad. Selle taga on rida kõrgeid kaaraknaid, sinansambaid, sakilise, nii see ja ornament. Katuse äärt piirab samuti palustraad mida ehivad kujud, vapid. Jõgi vibasid. Suurejooneline loss, mille välisilme on väärikas ja mõõdukas aga seespool see mulje emot. Kui sa oled vürtspurgi vürst-piiskopi residentsi eeskotta tõllaga sisse sõitnud see oleks uhke. Siis paelub see tähelepanu vestibüüli põhja küljest ülespoole juhtiv trepp, Johann Balthasar Neumanni enese dikteeritud uhke trepp, lausa maailma kuulsaks nimetatud trepp, keerukale sammastega kaarte, konstruktsioonile toetuv, lai, ruumikas, õhuline ja valge, valgete käsipuu palustraadidega trepp. Kui sa vaatad seda alt vestibüülis laiade sammast teletoetavate kaarte alt, siis näetsevaid, üht pidulikku ja laia treppi keskmisele trepi Mademele tõusnud näevad aga, et kõrge trepp jätkub kahel pool ning viib üles teisele korrusele. Kahele poole külgedele jäävat Rebeedi juhivad külalise ülespoole, kuid esimese trepiosaga täpselt vastassuunas. Seepärast ei olnudki neid alt näha. Trepi Mademeid kaunistab suurte baaside ja skulptuuride pikk rida. Teisel korrusel taas heledad palus traadid suured, ohtralt kaunistatud uksed, mis viivad residentsi saalidesse. Nii trepp kui seda ümbritsev galerii seisavad tohutus võlvitud hallis, mille kolmes küljes on suured aknad, on õhku, on valgust kõrges trepikojas, kuhu külastaja hämaravõitu madalast vestibüülis taastub ning unustab ennast paigale, kui on heitnud pilgu üles. Trepikojad ohutusse kõrgesse lakke. Sealt vaatab talle vastu kõigi aegade kõige suurem fresko. Vähemalt nii usutakse vürtsburgis. Jäsekordses loos tuleb nüüd esile üks uus nimi. Giovanni Batista. Dieplo. Seatud tonni ore. Aastasse. Ei, siis Giovanni Batista diabola, Itaalia maalikunstnik, üks Veneetsia viimaseid suuri fresko maalijaid. Nimi Deepolo tähistab küll Veneetsia aadliperekonda, kuid Jervani Batista isa oli lihtne laevaga Sten, kes lahkus siit ilmast kui poeg. Viimane perekonna kuuest lapsest oli vaid aastane. Zuwanie Batista sündis 1696. Ta õppis Veneetsia kunstnik Gregorio Latsariini stuudios, lahkus sellest 21 aastasena ning võeti fraagli ja maalikunstnike Gildi liikmeks. Peagi abiellus Giovanni Batista Mariassessiljaguardiga, kellel oli kaks maalikunstnikust. Venda ja perekonda sündis üheksa last. Seitse neist jõudis täiskasvanu eani. Kahest Giovanni Batista pojast. Domeenikustjalorentsust said samuti maalikunstnikud, kes töötasid alguses koos isaga vanni patistati. Aparaat on peetud 18. sajandi Itaalia dekoratiivse rokokoo maalikunsti loojaks. Tema esimeseks meistritööks Veneetsias sai iidseid lahinguid ja võite kujutada Ülisuurte maalide sari dolfiini palee suures vastuvõtusaalis. Ta maalis kiriku pilte palede ning tabelite lagesid kaunistas villasid ja saale. Ühesõnaga diabola oli nõutud ja hinnatud kunstnik. Aastaks 1750 tunti diabola nime peaaegu kogu Euroopas. Ja vürtsburgi vürst piiskop Karl Philipp von reiphen klau kutsus kunstniku vürtspurgi, et talle tööd pakkuda. Uuele residentsi paleele oli vaja laen maale. Arhitekt Naimanni grandioosse trepikoja lagi kõigepealt. Et see suurejooneline ruum veelgi säravam ja täiuslikum saaks, saigi, sest geniaalseks kutsutud itaallane sätestati Apollo pojad lisanud ameenikoja Lorenzo abiks tegi Maieszteetliku trepi kohal kõrguvasse lake hiiglaslikku freskomaali mida hulk asjatundjaid isegi maailma suurimaks maaliks peab. 18 korda 30 meetrit annab alles kujutleda selliste mõõtmetega maali. Ja veel laes. Teos ülistus vürst piiskopile on siis maalitud residentsi trepi kohal laiuvasse hiigellake Maal on tuntud ka teise nime all neli maailmajagu. Kõik neli tollal tuntud sümboolselt inimestena kujutatud maailmajagu aafrika, aasia, ameerika ja euroopa avaldavad oma austust vürst piiskopile, kelle portree on pilvedesse tõstetud. Inglid puhuvad trumpeteid ja kogu laest on saanud olümpase taevas. Inimeste ja loomade eksootilised grupid Tõnglevad ümber maailmajagude. Fresko euroop võib leida vanni pätist dj Apollo enese kui ka arhitekt Balthasar Neumanni residentsi looja. On teada, et te pole, tegi oma laemaali väga kiiresti. Al fresko tähendabki itaalia keeles värskelt. Freskot maalitakse märjale krohvimört pinnale, nii et eriti mõelda ja katsetada. Siin ei olegi aega. Nagu kirjutab Liiway oma maalikunstiajaloo raamatus seotosse saamini. Versburgi residentsi lagi on maalitud lausa särava kiirusega, mis muudab igavest Daily erakordselt võluvaks. Just kiirus innustas Dieppe Lottemaa parimates töödes. Tema kujutlusvõime nautis mängu naistaevastes värvilistest sfäärides, kus hõljub säravaid imekauneid olendeid. Vürtsburgi residentsi uhke trepi kohale ehitatud lamedat Mald võluv lage ei toetanud ükski sammas, skeptikud olid kindlad, et lagi kogu imelise freeskoga kukub õige pea kokku. Ime küll ei kukkunud. Ja hetkeks aegadest ette rutates võib öelda, et trepikoda ja lagi selle kohal kuulus selle vähese hulka, mis teise maailmasõja lõpul liitlaste pommirünnakutest ja tulekahjust suhteliselt väheste kahjustustega välja tulite. Hersburgi residentsis on kokku ligi 300 baroki rokokoostiilis ruumi. Mõnes töötavad restauraatorid tänase päevani. Kuid uhkelt näidatakse külastajatele kaht suurt võrratut saali. Naimani trepp juhipsu otse valgesse saali. Valged ongi lihtsad lumivalged, kipskrohv seinad ning hulk uhkeid säravaid valgeid kroonlühtrid laest alla rippumas. Kontrasti järgmise, ohtralt ja põhjalikult kaunistatud keisrisaaliga. Siin on sambad ja poolsambad, nišid marmorkujudega, säravalt marmorpõrandalt tohutute kroonlühtrit, valgus vastu peegeldumas maalid, kullatud ornamendid ja kuppel, laes veel üks vanni patiste deep olla suurepärane fresko. Versburgi vürst piiskopid nautisid oma suursugust paleed ning kauneid klassikalisi aedu selle ümber, lootis soovides. Nii see võiks ju jäädagi, aga ajal on kombeks liikuda ja 20. sajand ei jäänud tulemata. Hitt aastast 1943 kindlasti on neid, kes mäletavad. Saksamaal arvati siis tulevikku veel lootusrikka olevat, aga saatuslik pööre polnud enam kaugel. Võitluses Euroopa tuleviku pärast jäi inimkonna kunsti ja kultuuripärand teisele kohale. Ja liitlaste pommirünnakus 16. märtsil 1945 põles suur osa vürtsburgi vürst piiskopiresidentsist tuhaks. Nagu öeldud, imekombel jäi alles kõige väärtuslikum arhitekt Johann Balthasar Neumanni trepikoda ning Giovanni Batista dj Apollo laemaal selle kohal. Mööbel ja seinapaneelid olid lossist juba varem ära viidud. Residentsi taastati ja restaureeriti kuni aastani 1987. Uuesti avati uhke peeglite saal. Sa võid imetleda lossi 40 stiilse saali mööblit, seinapaneele maal kroonlühtrid ning kujutleda N 18.-sse sajandisse, kus kõik täpselt niimoodi oligi. Võid astuda kaunisse õukonna kirikusse, kus peetakse jumalateenistusi ja pulmi. Võid jalutada residentsi terrassidena tõusvate ja langevate saedades kus põõsana kõrgeteks koonusteks pügatud, kus on basseine ja purskkaeveskulptuure, vanu ja noori puid ning lilledest moodustunud värvikaid mustreid. Üks kena rahulik paik. Immer abtimist sakslastel pole muud võimalust olnud ka ikka ja alati optimistideks jääda. Siin armsas vanas Euroopas, mis hoiab ja kaitseb oma iidsetesse kirikutesse ja balleedesse kätketud ajalugu. Erinevad ajastud erinevate rahvaste erinevad loojad, kellest nende käte ja mõttetöö jutuste maani jäänud õnnelik, Euroopa kauneid losse täis, ükski ei sarnane teisega. Kõigi lood on erinevad. Sakslasi oleme harjunud pidama töökateks, täpseteks sõjakateks, kui vaja ja sentimentaalseks, kui nendes laagreid kuulata. Aga muidugi ei ole see kõik kaugeltki nii lihtne. Aga see on juba teine jutt. Kuid ühe tõeliselt magusa sentimentaalse jahingelise saksas laagrivõime ehk ikka veel kuulata.