Eesti sõduritund. See laul, mida teab iga eestlane, on vähetuntud Victor Oxfordi-nimelise mehe ainuke laul oli eesti sõdurite rivilauluks enne sõda ja nii ta rahva hulka läks. Sel juuli laupäeval läks rivisammul läbi Haapsalu linna 1000 meest. 1000 teise maailmasõja lahingumeest Eesti teise vabadussõjasõdurit. Suund Haapsalu lossipark. Vabadussõja mälestussamba juures rivistuti ja langetati lipud. Eesti kaitseväe orkester mängis lipumarssi. Pärast pärjapanekut vabadussõja samba jalamile koguneti lossiparki. Vabadusvõitlejate tänavune suur kokkutulek oli algamas. Sõnavõtja sõjaajaloolane Hannes Walter suunas mõtte 1944. aasta kaitse lahingutele. Ta ei ründa, mägi on meie hulgas neist saabuslikest päevadest jutustama veel umbes 5000 meest. On suhteliselt väga vähe. Kui võrrelda suhtarvuliselt nende maadega, kus pärast sõja lõppu on elatud normaalset elu. Rahvale eriti ava teie põlvkonnale normaalset elu ei võimaldatud pikkusega, on öelnud üks prantsuse ühiskonnateadlane, et sõna on koletislik asi. Maailmas on midagi veel hirmsamat kui sõna, see on kommunistlik rahul. Nimetatud rahu on mõrvanud ja suretanud teie hulgast rohkem kaasvõitlejaid, kui nõudsin ohvriks. Lahingud. 5000 meest on siiski piisavalt palju et kanda sõnum meie teises vabadussõjas tänasesse päeva praeguste noorteni. Mina kuulun põlvkonda, kes seda ei ole näinud. Tõsi, ma olen ajaloolane, sõjaajaloolane ja lugenud läbi päris mitu raamatut. Ometi ei pea oma kohaseks teile täna siin hakata jutustama teie võitluses. Tahaksin jagada teiega vaid mõningaid mõtteid, millest võib-olla teilegi kasu tõuseb. Kõigepealt võõras munder, milles te võitlesite ikka ja jälle võib kuulda ja lugeda küll sihilikult pahatahtliku, aga vahel ka lihtsalt rumalusest avaldatud mõtet. Et täievõitluse nimetamine vabadusvõitluseks ei ole õige, kuna te kandsite võõrast mun mehed ei teie ega teie saatusekaaslased teiste väikeste rahvaste hulgast viimases sõjas ei ole mingi erand. Pigem reegel. Te esindate ajaloos tüüpilist nähtus. Kahjuks on alati olnud sööjaid, kes ihaldavad alistada teisi rahvaid. Aastasadade jooksul on purustatud kümneid ja kümneid riike kuid riikide hävitamine pole enamasti suutnud hävitada rahvaste vabadus. Hea. Esimesel võimalusel on alla heidetud rahvad haaranud relva ja astunud võitlusse oma vabaduse taastamiseks. Reeglina on see võimalikuks saanud üksnes võõras mundris. Võõras munder ei ole aga mingi häbiasi, kui selle mundri all tuksub oma isamaale Gustav, seda vastupidi. Ka võõrast mundrit võib kanda uhkusega, kui võideldakse oma lipu all. Meie hõimurahvas soomlased austavad oma suurimate saldaritena jää krai kes esimese maailmasõja ajal salaja Venemaa poolt alla surutud kodumaalt põgenesid Saksamaale. Nad võitlesid Saksa mundris Soome vabaduse eest ja saidki Soome iseseisvuse rajajataks. 200 vastad tagasi jagasid toonased suurvõimud Preisimaa, Austria ja Venemaa eneste vahel Poola kuid poolakad ei alistunud. Poola leegionid võitlesid tervelt 200, vastad küll Napoleoni armees prantsuse mundris, itaalia mundris, Ungari mundris, isegi türgi mundris, ent alati Poola eest. Ja Poola leegionid on poola sõduri aunurgakivid, ka tänapäeval. Mitte. Munder ei määra võitluse iseloomu, vaid mehe, kes seda mundrit kannavad. Ja teil ei ole mingit põhjust häbeneda mundrit, mida te kandsite. Ja meil, kogu eesti rahval ei ole vaja kelleltki vabandust paluda, et teid sunniti meie vabaduse eest võitlema võõras vormis. Teine ikka veel korrutatav etteheide on see, miks te võitlesite Natsi-Saksamaa poolel on isegi nõutud, et meie rahvas peaks kelleltki vabandust paluma, et oli 100. nii-öelda valel poolel. Kindlasti oleks ka meie rahvas tahtnud olla võitjate poolel. Kindlasti oleksime eelistanud võidelda koos lääne demokraatiatega. Ainult et keegi ei küsinud meilt, kummal poolel me soovime olla. Kui keegi peab kelleltki vabandust paluma, siis on need lääne suurriigid, kes meid 39. aastal Beria Stalini agressiooni ohu ees maha jätsid ja siis Jaltas ning Teheranis otseselt Stalinile maha müüs. Kahjuks ei langetanud meie otsust, kummal pool olla. Selle otsuse tegi Londoni ja Washingtoni õnnistusel meie eest NKVD. Mille ohvriks ühe ainsa okupatsiooni aasta kestel langes 60000 Eesti vabariigi kodanikud. Pärast seda kogemust ei olnud eesti rahval enam võimalik valida. Meile ei olnud antud luksust filosofeerida poliitiliste süsteemidega ideoloogiate ümber. Meil oli vaid üks eesmärk ja lihtsalt ellu jääda. Ei tohi kunagi unustada, et väikerahvaste jaoks ei ole olemas häid ja halbu valikuid. Valida saab ainult halva ja veel halvema vahel. Tuleb endale, kainelt ja külmalt selgeks teha, kes on ohtlikum vaenlane ja liituda selle vaenlase vaenlasega. Seda tõsiasja tunnetas selgelt Eesti vabariigi viimane seaduslik peaminister, professor Jüri Uluots. Vaata kui mõnes Eesti rahvale 44. aasta augustis ütles. Meie ainus tee on võitluse tee. Praegu ei ole mingit teist võimalust päästa Eesti rahvas ja kõike seda, mis meile kallis. Kui ainult üks võimalus hoida ära see, et bolševikud meie maa vallutaks. Ärgu olgu selles suhtes meie seas mitte mingisuguseid lahkarvamusi. Oma võitluse verega tõestab eesti rahvas tervele maailmale, et meie, eestlased ei ole nõukogude liidu osa. Et meie mitte mingitel tingimustel ei taha ka edaspidi nõukogude liitu kuuluda. Seda Eesti vabariigi seaduslikku riigipea selgelt juhtnööri jälgisite teie oma riigile ostavad Eesti vabariigi kodanikud. Teile, sõdurid ei saa keegi ette heita, et jäite truuks oma riigile ja selle seaduslikule võimule. Kes teile midagi ette heidab, on Eesti vabariigi vaenlane. Ärgem unustagem, et meie riik on ametlikult järjepidevuse alusel. Praegune president võttis vastu võimu eksiilvalitsuse juhilt sellesama eksiilvalitsuse, mille moodustas professor Uluots. Ja lõpuks teie võitluse tulemus, armee, millest te võitlesite sai lüüa? Teie kannatustes teile rääkida, minul oleks pühaduse rüvetamine. Kindlasti on iga 11 olnud hetki, meil võitlus ja ohvrid on tundunud asjatuid. Ei, see ei ole nii. Kui paluks, poleks olnud täid, tuhandeid ja miljoneid relvavendi, siis oleks jäänud bolševistliku koletisele löömata need miljonid haavad, mida teie lõite jah, 45. aastal jäi kommunis püsima, kuid juba veritsedes vaakudes ja surma kangestusest nakatatuna. See, et inimkonna ajaloo kõige verisem inimvihkaja rikkumi hambuni relvastatud klass 1991. aastal nii armetult kokku kukkus, ei olnud mingi saatuse ime. See oli teie võitluse tulemus, täies turm, tiveerit ja Pancerfaustid olid töö teinud. Ja meie põlvkonnal jäi vait tunda ja õudsuda ennast, pole targaks pidada, et me Eesti vabariigi lahugi abi taastasime. Vale puha. See vabariik, mis meil täna on, on teie võitluse vili. Enamikud ei relvavendade jaoks ka minu isa jaoks tõsi, liiga hilja, küpsenud vili. Mälestage neid ja olgem uhked, et viimaks olete te võitjate poolel. Täna. Maad. Või rallikoodi? Põi renti vuti Dormeedides käi elanud meiega tuul loodiamoodustandera, et me heegas muhu Seenas tuhud ja kõigil on ühine teade srael vaenlasega. Seekord. Kui vastandeid tapeti? Kui tahan, Etna Tartu? Ei, ma rõhutan, lööva kui pai muu kõrval saavad, nad ei käi ees rõõmsa ribijahu, on. Rindu Jäkooduudjas agentuur leiti kuulnud. Rauad. Ja neile. Teostatud tegin. Kõik tuumapinnal ja, või kas lauludes ka ja ma siiski paid pluus on rinudki? Sajad ja sajad rindemehed kogunesid juunikuu viimasel laupäeval et avaldada austust ühele oma kuulsamatest väejuht nendest. 26. juunil kanti metsakalmistu mulda kolonel Alfons Rebase põrm. Kanti Eesti kaitseväe vahipataljoni auvalve vahelt kandjateks Eesti idapataljonide ühenduse esimees Jaan kuningas rüütliristi kavaler Harald Nugiseks ja korporatsioon Fraternitas Estica esindaja. Tibas vihma. Ühtaegu tõusid püssid palge ja kuuldus kaugelt äikest. Pühakirja luges kaitseväe peakaplan kolonel Nõmmik. Esimese Pärja asetas kaitseväe juhataja kindral Kert mälestussõnu, lausus sõjaajaloolane professor Rein Helme. Me mälestame kolonel robot, kui eesti ohvitseri jälle elukäigust võiks kirjutada haarava saaga. Kindlasti ühel päeval kirjutatakse see elukäik, kus märksõnadeks oli kohusetunne, valikute tegemine olukorras, kus neid valikuid nii vähe oli. Otsusekindlus, vastutustunne. Ja oma kaasvõitlejatest. Alfons Rebane alustas tavalise eesti ribiohvitserina, nagu neid oli iseseisvas Eestis sadu. Tema tegevuse üheks peamiseks suunaks oli riigikaitsetahte kasvatamine noorsoosõjaline harimine. Kuid tema elu suurteks saavutusteks said vastupanuliikumise korraldamine kohe, kui maa oli okupeeritud. Kohe, kui eesti rahvas seisis küsimus kas püsima jääda või mitteeluviis ta lahinguväljadele. Tema tegevus lahinguväljadel iseloomustas erakordne otsusekindlus, taiplikum professionalism, kuid siia juurde ohvitserile nii väärtuslikku omadust, oskus oma mehi hoida, oskus neid välja tuua kõige keerulisemates olukordades. Sellestki on ju pajatatud legende. Ega ilmaasjata ei nimetata teda nii sõprade kui vaenlaste poolt legendaarseks sõjameheks. Kui Eesti jaoks vabadusvõitlus Eesti piiridel lõpes Ma uuesti okupeerimisega, siis ei pannud relvi maha ei Alfons Rebane ega paljud tema relvavennad vastupanuliikumise organiseerimisega kaugelt võõrsilt Inglismaalt, hiljem omi kanaleid mööda Saksamaal. See on omaette peatükk, mis nõuab veel uurimist. Ka siin tuli hoolega mõelda, missugused ohvrid on püha eesmärgi nimel. Võimalik veel Isamaa altarile tuua, kus tuleb tõmmata piir ja loobuda ohverdamisest, säilitada iga inimest parema tuleviku jaoks. Tänane see parem tulevik käes. Iga võitleja on sinna tulevikuehitusse pannud oma kivi. Kolonel Rebase kivi on märkimisväärsel kohal ja see on alus, millele oli kergem edasi ehitada, sest ta on meile õpetanud truudust, tahet ja vastutustunnet. Lugupeetavad Alfons Rebase omaksed. Austatud Eesti vabariigi sõjaväeveteranid. Alfons Rebase akadeemilised vennad, minu fraatrid ja laiemas ulatuses akadeemilised vennad, mu daamid ja härrad. Mina esindajal korporatsioon Fraternitas Estica, Alfons Rebase intiimse akadeemilise pere peret. Alfons Rebane sai korporatsioon Fraternitas eestiga liikmeks 1951. aastal. Ja kolonel Rebane võttis omaks meie lipukirja juhtmete teos, õiglane vahvas, ustav sulle, eesti rahvas. Alfons Rebane, uskuse. Kõik pole kadunud ja vaimselt vaba. Eesti elab ning vaatab tulevikku. Olen lugenud sõjamehe artikleid neljakümnete aastate lõpus. Laia 50.-te aastate alguses. Ja Alfons Rebane tunnetab hetkeolude raskusi ja teavet. Võitlus on tarvis sõja löömas, karrastatud mehi. Armsad fraatorid, tundes metsavendade võitlus sõjajärgsetel aastatel saavad aru, salkun sõlmari valis emale MEIE Fraternitas Estica perest akadeemiliseks isaks Arkadi valdivid. Rebala suundus ennast jah, just sõjajärgsetel aastatel. Silla väitluse, kus võitlus oli lähedane kui ka otse käepärast. Kolonel läks ohtlikule rindele luuresse. Võõras või saanud olla magus, aga mees hoidis pea püsti ja selja sirge. Reetlikult tagasilöögid Murnuks, nii mõnigi mehe rebast mitte. Mul oli täna väga kahju lugeda Postimehes puhuks, kui endine nõukogude aegne julgeoleku ohvitser proovib diskrediteerida alfons rebast udust ja, ja aegunud andmetega. Ma kinnitan teile, armsad kaasvõitlejad. Alfons Rebase tausta on uuritud väga põhjalikult ja seal pole mitte midagi kompromiteerivat sees. Alfons Rebane kindlas fraatoritele elu vabaduses paneb meile kohustuse seista vaba ja iseseisva Eesti ees. Ta rõhutas hingelisi väärtusi ja kinnitas, et rasketel aegadel tuleb leida julgust ja enesekindlust. Kolonel Alfons Rebane meile jätnud ajalooliseks saanud Brati ootalise ideoloogia. See on meie maa ja seda me kellelegi ei anna. Saarmas plaater, puhkad nüid kodumullas, olid Johus õiglane ja vahvas ustav sulle, Eesti rahvas, mis me lipukiri meie ei unusta? Et viimase kõneleja Viide Postimehele ei jääks mõistatuseks, meenutagem. Kolonel Rebase ümbermatmise päeval pidas lugupeetud Postimehes sündsaks avaldada intervjuu NSV KGB alampolkovnik uga kes väitis Rebase olevat Nõukogude agendi. Tsiteerin. Andmed Alfons Rebase kuulumise kohta. Agentuurvõrku olid ülisalajased ja neid hoiti 10 luku taga. Aga minu sõber oli Karl Karli poeg, känd rebase kunagine üksuse kaaslane, Eesti armee kaadriohvitser, kes töötas meil julgeolekus, tema käes, ma nägingi Alfons Rebase julgeolekus koostatud isiklikku ja töötoimikut. Tsitaadi lõpp. Tõe huvides täpsustage Eesti sõjavägede staabi koostatud kaadriohvitseride nimestik seisuga detsember 1938 täiendatud septembrini 1940. Ei tunne känd Karli nimelist eesti ohvitseri. Nimestik leidub Eesti rahvusarhiivis. Edasi tehku järeldusi kuulaja. Ka koordinatsioonibüroo direktor, ajaloolane Eerik-Niiles Kross välistab sama päeva Postimehes kolonel Alfons Rebase NKVD agendiks olemise. Ettearvatult oli oodata propagandasõjakäike aga idanaabrisuunalt. Venemaa telejaam NTV edastas sõnumi kolonel Rebase ümber Mõtmisest veel samal õhtupoolikul nimetades teda SS-diviisi komandöriks, kellest olevat jäänud kohutavaid jälgi Leningradi oblastis, kus lasknud maha rahulikke elanikke. Teda mäletatavat ka viitebski oblastis Valgevene val. Metsakalmistul toimuv olevat kõrvakiil mitte ainult Eestis elavatele venelastele vaid kogu tsiviliseeritud maailmale. Samal ajal jookseb teleri ekraanil sõjaaegseid kroonikakaadrid vaheldumisi meie soomepoistest Soome armee vormis. Läti lipu värves lõkmetega vabatahtlikest ja Eesti diviisi vormis sõduritest. Mina olen, oli ka võimalik, et vaat, et just rebanemis rebase kombel verbaalse käidud juudi verega ja viisi ääremaadel niisugust asja rääkija Grebale pole ühtegi kuradi džiibi liisingut taputajad, mina ei ole küll rebasemees, aga ja mis ta spioonia kõikule ei oleks, kolm kuud? Olid küll. Eestlased olles rippaloya rebanya vaidlegi seal, Ida-Saksamaa seal olla ei oleks nemad võitnud oleks ammu kokku valiselt. Kes sakslasi, tuba, mina kuulsin alati vajurida, kuradi Šays, Rebane kuradi sitaräbal. Loomudrjöökel Antsivan, et rebane, väike asi saksa tulijat probleem, lepad passis probleem, lõi käega rääkibki saadasel oma rühma väljend natuke aega oli kõikuni lahendatud, mina tänan, rebas tukkumist läbi, põrkusid, põgenesid, tuhvlid kinni. Seisimega tagasivoorid. Nüüd tulirebane, Saksa major tuleb probleem ja viime selle, tema peab, uurivad, kui palveljad ütelda. Rebanit, ah, vas poid hüppasid maha. Väike asi löödi seitse ja pool kilomeetrit tagasi, kui ma ütlen, tuhanded põgenikud peaks täna tänama rebast, et nad said läbi ja ka mina olen, et olen küll sõjaväelane, aga et mina ei võitudele, sain tema tagatis läbi. See oli kõik. Rebase Teedu hüppas. Tema ei uurinud, mis oli, kui sa oled sõja, mis sa pead, arusaam, et Velena tuli seal, ei olnud raskeid relv, et seal ei ole, mis sa kurat, uurid, Saksakuni läbi löödud ja nüüd Saksamaal kaasnevad vaated Eestis eesti rahva häbipekk ja rebast kah väga alandad ja iga väga raskesse olu piiri kuulama, see on ikka vale rebane, oli ikka üks. Ta ei sallinud sakslast. Venelast ta ei olnud saksa sabara. Ei olnud. Sest mina valdan seda keelt ja ma kuulsin alati tema kunagi ta vaevalt rääkis, kes olid peenemad härrad, ma ütlen teile, oli Priit Palu ja Maidla Maidla meistri kannad kokku ta saatuse eest, aga revane hõlmad lahti, kraadi, kirjutas Messaacoleb auks kärgede pessa gradi jaama üle siberis enda taga oli eesti keeles omavahel rebane oli üks täis eestlane öelkimise tahte. On palju aega, kui olin vabama nüüd vennanaa peale elama. Mind kurvaks, kevade ja lõbudes peab loobuma. Ja pean loobuma vaid tunni sädeleva tuunime. Me ümber hulgume meil vabadu eesti k mu neiuke vai kuuluda minule ja tulevikule. Mõtleme. Jube. Ja Sulevi lähemale meile, õige eestlane saab, mõtle sellele, kus alli kodumaa ja vaba. Jah, oint koogiga Lohor, kõrgen trikoloor ja kalevit tabavat. Nagu. Taga kui teaksin, langema mu isamaa ausalt võitluses või relvata. Ja õli. Tee kätega elu eest. Vaikne hommikul ja udu hullemmet kutsub meil plane riigi endale siis metsast välja tulla tahab. Küllap mäletab kuulaja, et Eesti vabadussõjas tähtsat osa täitnud Soome Vabatahtlike toimetust Tallinna sadamasse jäälõhkuja Suur Tõll kandes tollal Soome lippu ja Soome nime Väina Mäkinen. Soome mereväes teeninud Eesti vabatahtlikud olid nüüd suure Tõllu pardal meeldejääva sündmuse tunnistajaks. Laevale jõudis tagasi tema esimene sinimustvalge ahtrilipp. Selle tõi Kanadas elav soomepoiss Paavo Loosberg, kes lipu üle andes kõneles oma isast kapten Johannes Loosbergist. Esimesel vabariigi aastapäeva paraadil laskis tema valmistuda Eesti lippu. Selle lipu võttis kapten Lotte kaasa ka Soome. Kui tema 1922. aastal läks Helsingi, et vastu võtta Tartu rahulepinguga Eestile määratud jäälõhkujat Suur Tõll, mis tol ajal kandis nime kaine, mehine. Libule kirjutati Helsingi 20. 11. 1922 väina naine ja sellele kirjutasid oma allkirjad Reidiks Akel, kes oli Eesti saadik Soomes. Ilosberk Emil vesterinen, kes oli Soome saadik Eestis ja Elmar Kirotaar, välisministeeriumi esimene sekretär. Lipp heisati Helsingis suur töödu ahtrisse ja selle lipu all toodi Tallinna. 1944. aastal lahkus kapten klooster Tallinnast samal päeval kui venelased siia sisse tulite. Maise vara kandis ta kaasas oma seljakotis. Ja selle hulka kuulus ka suurde ahtris lehvinud Eesti lipp. Saaremaasõjaaegse, Saksamaa, Rootsi, Kanada, Ameerika Ühendriikide ja Kanada. On see lipp nüüd suurde õlule koju tagasi jõudnud? Rappe, palun võtke vastu seeni, mis nii palju südamevalu on näinud. Ja hoidke seda sama hoolega siiani aate kõrgusse näitamaks teed, milleks see lipp on tehtud ja millist otstarvet ta siiani on säilinud. Juhust, kasutades pärimi kapten vaarmaalt, milline on õieti auväärse suure Tõllu praegune staatus? Laeval on austusväärne staatus tema õmbräägast Eestile registris nime numbri all null null üks. Esimene Eesti riigi mäe, nii nagu tema Eesti vabariigi aeg oli oli tema veeteede ameti jäämurdja lipulaev ja kõige suurem Eesti riigilaev oli suuremaid laevu, sest need olid mingisugused kompaniide või omandis. Aga tema on ja praegast. Ja ikkagi tähendab Eesti riigi laev number null null üks. Ja. Alla. Asja siis Ämari lennuväljal nädal tagasi Eesti Õhuvägi tähistamas suurejooneliselt kaheksakümnendat aastapäeva. Kuigi esimene vaenulenud sooritati juba veebruaris 1919 Maroko kohal, heideti alla paar pommi ja loobiti lendlehti ning vabadusse. Lõpuks lendas Eesti lennuväes juba 40 lennukit. Teise maailmasõjaaegseid pole veel selle eest, päris asja ei ole, aga. No mis mulje täna on mul elu vahva ikkagi noh, kõigepealt, et lennukid mürisevad ja vormis mehi on siin eesti vormis. Jah, väga õige, väga õige ja Eestimaal ikka õhuelu elab ja ongi tema nimel arvab maker korvpalli, alaküla ja niimoodi, ja eks me siin hinnaseerid. Ja tuletame meelde oma kõnnime noorusradadel tasapisi sind ära. Mis ajastul siis alustada seda lennundusasja. Kuulge meie ajad meil sõjaaegsed, lapsed kõik ja ma lõpetasin lennukooli 44 43. Mõtlesin, et lähen tohtriks õppima, aga sattus lennuväkke ja ja vot niimoodi seda elule, mille elanud ja siis pärast muidu nõukogude võim tänas meid ka 25 pluss viiega muidugi selle asja eest kõik sedasi ära. Nii et. Lätlaste kopter. Paar sammu paljas mõte ja, ja, ja füüsiliselt peab vastu. Mul tuletada meelde natuke uuritud lennunduse ajalugu sedasi, ja kui see sõlme viskaja Sõlme viis kajastab ja pandi selles peavahti, et viskas surmasõlme ja muuseas omavahel ütelda surmasõlm on üks kõige lihtsam vigur üldse praegu nagu külakiige peal, eks ole, ta viskab üle võlli, lähed sedasi ja. Ma mäletan linnukooris, kui ma esimest korda üksi läksina leppigojaanes, kuule sa viska sõlmi piki raudteed piki raudteed, siis jalgadega, hoiad ennast selles suunas, eks ole. Ja siis oli muidugi mina seal nii mõnus tuligi, kui külakiigel ainult rahvariides uuringuid imestama seal ja panin siis Riia poole minema neid sõlmi visates ja Jaan ütleb minu struktorobrioritel sepikoda. Kuule, kui alaküla nüüd midagi muud ka tegema hakkab, kui sõlmi viskab, siis ütle mulle ka. Aga siis ma muidugi Rimmel manni tipus keerasin jälle Riia poolt tagasi. Nii et. Loodame samade meeste ja teiste lennupäeva külalistega kohtuda tuleval laupäeval samal ajal saates lennuväest õhu vääni. Vahepeal muretsen kindlasti Kaljo Alaküla vastilmunud mälestusteraamat kolmas eskadrill mille Ämaris müüdud eksemplarid läksid lennud viimseni. Selle 500-lt leheküljelt leiate äsja kuuldule lisa ja oi milliseid lenduri lugusid. Mõnigi kord on küsitud sõduri tunni toimetajalt, kellel on õigus Saksamaalt sõjaohvri pensioni saada. Selgituseks võtab sõna välisõigusabi advokaadibüroo juhataja Ivo mahov. Saksamaa seaduste järgi on ette nähtud sõjaohvrite pensionid põhimõtteliselt kolme või nelja kategooriasse kuuluvatele isikutele. Need on esiteks lesed kelle abikaasad langesid Saksa sõjaväes või surid pärast vangi langemist vangilaagris või surid ka pärast sõda rindel saadud vangilaagrist saadud haavadesse. Enne kategooriad on nende sõdurite emad ka neile mitmeid või isad kes oma poja kaotasid Saksa sõjaväes või vangilaagris. Kolmas kategooria on need sõjamehed, kes teenisid Saksa sõjaväes said rindel haavata, kui kaotasid oma tervisevangilaagrites ning pole suutnud oma tervist taastada ka hiljem ning selle tõttu haavata saamise või vangilaagri tõttu on neil praegu põsine tervise kadu saksa normide järgi vähemalt 25 protsenti on ka neljas korja, aga seda meil praktiliselt Eestis, et ei tule, välja arvatud üks juhus. Ka lapsed võivad teatud juhtudel saada, aga ainult sellisel juhul, kui nad on olnud eluaeg ilma riigid ja nende isa langes Saksa sõjaväes. See tähendab siis seda, et nad pole eluaeg saanud töötada nii valitsus tõttu. Aga seda tavaliselt ette ei tule. Need on lühidalt neli või kolm kategooriat, mis meil Eestis tuleb. Hermov, kui kaua teie olete pensioni asju ajanud Saksamaaga? Ja kas selle aja jooksul on midagi muutunud Saksa ametiasutuste hoiakus praktikas? Jah, meie büroo on sellega tegelenud juba peaaegu 10 aastat. Aga neid asju tuleb järjest ja järjest juurde. Muutunud on. Ma ütleks mõnevõrra paremuse poole. Algselt ei makstud pensionite nendele isikutele, kes said viga või langesid omakaitses 44. aastalõpulahingutes. Nüüd aastate jooksul oleme suutnud selle suhtumise murda ning on leidnud tõendamist fakt lausa mitmes kohtuasjas, et Eesti omakaitse allus 44. aasta lahingutes taktikaliselt, Saksa Wehrmachti-le nii et ka nemad kuuluvad pensionikindlustuse alla. Sõja lab oma kaitse, samuti on laiendatud nii-öelda Wehrmachti soodustusi teatud ulatuses politseipataljoni meestele, kui nad allusid taktikaliselt rindel Wehrmachti üksustele, see tähendab politseipataljon, kui ta oli rindel. Kui politseipataljon oli tagalas näiteks vanglate võiladude valvamise juures, siis nad ei maksa, aga rindeüksustele nad maksavad. Ning kolmas moment, millest me oleme ka viimasel ajal saavutanud edu, on see, et teatud perioodi jooksul ei makstud nendele sõduritele, kes teenisid relva-SS'is. Nüüd on leidnud kohtulikult tõendamist fakt, et rindeüksused relva SS ja analoogilised üksused allusid tegelikult Wehrmachti-le ja sisuliselt ei olnud mitte mingisugust vahet taktikaliselt ega isegi mitte strateegiliselt. Kas isik võitles siis Elvas ja siis või Wehrmachti. Kuigi saksa pensioniamet tõlgendab nüüd väeosadesse kuulumisi kuulumist laiemalt, nagu ma nimetasin on ikka tähtis, et olemas oleksid pensioni saamise eeldused, see tähendab siis kas haavata saamine selles üksuses ning praegune tõsine invaliidsus või siis leskede vanematel langemine selles üksuses. Välisõiguse advokaadibüroosse võib helistada Tallinna telefonil kuus 44 44 11 kordan kuus 44 44 11. Ühtlasi palutakse täna teateid Rebase pataljoni mehe Eduard viirna kohta. Eduard viirna sündinud 1908 pärit Vändrast oli Narva rindel. Kuulipildur langes 1944 Porkuni lahingus. Kui relvavennad rebasepataljonidest mäletavad teda kirjutage palun Eesti raadio aadressil Gonsiori 21, Tallinn sihtnumber 150 20. Eesti sõduritund.