Tere kuulama kultuurikaja täna jutuks võimu ja vaimu rahamängud kultuurkapitalis kommenteerib Andres Herkel. Võimu ja vaimu tulevärk Pärmani soolalaos kommenteerib Eha Komissarov. Postapokalüptiline Raul Kurvits Tallinna kunstihoones. Veel räägime Viljandi teatri külalisetendustest Tallinnas Pärnu kunstisuve, lõppakordi ja Pärnust kui 300 aasta tagusest ülikoolilinnast. Sõna saavad Meelis 2000, Raivo Trass, Epp Maria Kokamägi ja teised toimetaja töö maris Johannese. Kunagi oli meil ülikoolilinn Pärnu seda aega meenutatakse ja elustatakse täna kohapeal ja sellest kõneleb Viktor Kaarne. Käesoleval aastal 28. augustil, seega täna möödub 300 aastat Tartu Ülikooli kolimisest Pärnusse. Pärnu linnavalitsus, nimetaski sel puhul puhasta teemaks ülikool Pärnus 300. Mitmeid üritusi on selle raames juba peetud. Valminud on Tartu Ülikooli Pärnu kolledži õppekorpuse esimene järk ja täna ja homme aga toimuvad aasta teema põhisündmused. Täna kell kaks päeval toimub ajalooline kostümeeritud rongkäik Janseni tänavalt kolledžisse hoovile, kus kell 15 algab kolledži õues pidulik kontsertaktus. Selle käigus etendab Pärnu teater Endla spetsiaalselt 28.-ks augustiks lavastatud ministeeriume etenduse vaimsusest ja barbaarsusest. Lavastaja. Tross, mis ainetel on lugu kokku pandud ja milles on selle sisu. Pärnu linnavalitsus tellis Margus Kasterpalu lt aasta tagasi Saariumi et tähistada 300 aastat ülikooli Pärnus ja Poolast tagasi laekus linnavalitsusse. Linnavalitsus tegi Pärnu teatri ettepaneku, et kuidagi seda lavastada, seda tähistada selle stsenaariumi alusel Harjumaa kokku pandud tolleaegsetest. See on siis 300 aastat tagasi olevatest sündmustest, mis toimusid täpselt samal päeval, 28. augustil 1699 Pärnu linnas. Siia oli toodud Tartust Ülikool üle. Kuna Pärnu tundus tollane rajal kõige turvalisema Liivimaal. Nõnda oligi akadeemia nimega all sel ajal, kuid siiski ülikool neli teaduskonda, et Pärnus oleks ta kõige õigem koht mitte Tallinnas, mitte Riia, kas vaid just Pärnus Pärnus ka selle poolest, et Pärnu sadamalinn ja üliõpilased ja õppejõud said liikuda tol ajal liiguti ju ainult põhimõtteliselt laevadega, et said liikuda siis Euroopa vahet ja emamaa vahet. Teatavasti me olime ju Rootsi riigi raamad Liivimaa ja see oli ka üks suur sõdade aeg. Karl, 12. sõdis Venemaaga, sõdis Euroopas, aga samas oli ka Rootsi riigi kuldaeg. Ta oli oma territooriumilt kõige suurem, kuigi kulutused olid tohutud, mis läksid sõdade peale. Ja see, et Rootsi riigi ajal moodustati voodi, tekitati meil siin Eestimaa territooriumil haridusvõrk kaiva külakoolide näol, eks ole siis ka linnades gümnaasiumite näol. Kuid kõige tähtsam, et meid hakati harima, mida varem põhimõtteliselt suures ulatuses ei olnud tehtud sealt pärit meie haridus, meie juured ja kõige suurem asi ülikooli loomine liivimaal alguses Tartus ja sõdade pärast, siis üle toodud Pärnusse Pärnus ülikool kaua aega eksisteerinud, sest ja 1700 hakkasid suured lahingud ka Eestimaal vene vägede Rootsi vägede vahel on nii, et, et see oli lühike aeg, kuid see oli oluline aeg ja seda me nüüd siin siis tähistamegi. See etenduse osa on võetud Margus Kasterpalu vest kõnest. Me oleme püüdnud seda lavastada ja mängida. Ja ta on lühike, kuid seal üks kuulus kõne, mis sel ajal p Teie ees, siin Pärnus. Ja selle kõne pealkiri oligi barbaarsusest barbaarsus. Teatavasti on üks niisugune toiming, mis võib hävitada elu, kultuuri ja ülikool kui asutus ja kui mõte ongi niisuguse asja vastu. Etendus on üks osa nendest pidustustest, mis siin laupäeval Pärnus toimuvad. Kuidas need pidustused algavad? Laupäeval kell kas hakkab Pärnus ülejõelt Janseni tänavalt rongkäik, kostümeeritud ajalooline rongkäik, millest võtab osa maavalitsus, linnavalitsus ja muidugi Pärnu kolledž kogu ulatuses, mis esindab läbilõiget tolleaegsest, noh kasvõi kostüümist ja kostümeeritud on siis noh, mitte näitlejad, vaid ametnikud ja üliõpilased ja linnarahvas ja tolleaegsetes sõdurite mundrites marsivad Pärnu ajateenijad jalaväepataljonist. Muidugi me kasutame hobuseid ja üht-teist veel, nii et ta peaks olema niisugune atraktiivne lõbus tammumine siis läbi linna sinna, kus on praegu siis tekkinud, kuhu on ehitatud väga uhke Tartu Ülikooli Pärnu kolledž on üks uhke koht ja seal on kolledži ühe külje peal, on nagu öelda niisugune amfiteater, ter vabaõhulava ja seal siis hakkabki see pidulik kontsertaktus ja siis tekstiosa, mida me nimetame ministeeriumiks, hakkabki seal siis toimuma ja see kestab üks tunnikene. Veel avatakse samas Hannes Starkopf iili koolile pühendatud mälestusmärk, kompass, Vanemuise ooperikoor ja Pärnu linnaorkester esitavad koostööna kolledži hoovis Carlorfi lavalist kantaati karmina, Burana juhatab Jüri Alter ten. Pühapäeval jätkuvad ülikooli Pärnus asumise 300 aastapäevaga seotud pidustused. Kell pool 11 toimub pidulik jumalateenistus Eliisabeti kirikus, kus õnnistatakse Tartu Ülikooli Pärnu kolledži lipp ja kell 12 toimub ülikool, Pärnus 300 pidulik aktus ja uue õppeaasta avamine teatris Endla kultuuriga, Talle Pärnust. Viktor Kaarne. Käes on kultuurikaja kommentaari aeg. Andres Herkel. Kultuuri ja riigivõimusuhteid on tihti müstifitseeritud. Peamiselt käib siin kaks müüti. Üks on see, et vaim ja võim on paratamatud antipoodid. Kuna esimene neist on õilis ning teine alatu, siis peavad nad vastanduma baas, mitte totalitaarses. Ühiskonnas pole see arusaam tegelikult millegagi põhjendatud. Teine sellele vastanduv mõttelõks juhib poliitikud arusaamale, nagu peaksid kultuuripoliitiliste otsustuste hulka kuuluma ka maitseotsustused. Ehk teisisõnu see, mis on hea ja toetamist vääriv ning mis on kehv looming. Muidugi võib poliitikutel olla väga hea maitse, kuid viies maitseotsustuste tegemise näiteks võimupartei tasandile kaevame tegelikult auku nii vaimule kui võimule Eesti Kultuurkapital põhimõtetele, mis lubavad vältida mõlemat sorti lollusi. Kui riik eraldab Kultuurkapitalile näiteks kolm ja pool protsenti alkoholiaktsiisist siis on see selge põhimõte, et mis ei sõltu poliitikute suvast. Kuidas, kellele ja mille jaoks see raha välja antakse, on Kultuurkapitali sihtkapitali nõukogude otsustada ning need nõukogud koosnevad eeskätt kultuuriga tihedalt seotud inimestest. Kui lisada asjaolu, et Eestis pole tsensuuri, siis pole kultuuriinimestel põhjust ei riigivõimu vaena Ta ega tema ees lömitada. Siin valitseb täiesti normaalne suhe. Kui kultuurirahadest sõltuvatel loomeinimestel kellelegi suhtes pretensioone tekib, siis on nendeks vastavate sihtkapitali nõukogudesse kuuluvad kolleegid, aga see on juba nii-öelda tsunftisisene probleem. Õnneks vahetuvad otsustajad teatud aja järel välja ning maitseotsustuste tegemisel nii tüüpiline subjektiivsus leiab varem või hiljem. Vastumürgiprobleemid võivad tekkida paisutatud bürokraatiaga, rahade kasutamise aruandlusega või sotsiaaltoetuste liiga suure osakaaluga kõigist eraldistest. Kuid nende probleemide lahendamine ei nõua Kultuurkapitalialuste muutmist. Mõnel määral on kolli nähtud ka nii-öelda paheliste rahaallikate kasutamises. Miks just alkoholi ja tubakaaktsiis? Irvhambad võiksid ju kultuuri rahastamise allikatena välja pakkuda ka lõbumajade litsentsid või narkokaubanduse maksustamise. Kuid isegi neid liialdusi hüljates võime salaviinale mõeldes tõdeda, et kultuur korjab raha enam-vähem samas sektorist, kust maffia. Vahe on selles, et kultuurile langeb legaalne maffiale illegaalne alkoholi raha ning kardetavasti on viimase sissetulekud suuremad. Ometi ei pea ma alkoholiaktsiisi kultuuri jaoks väärituks rahastamisallikaks. Kultuur on piisavalt mänguline, piisavalt atraktiivne ja vallatus määr esse, pahelisuse pitser leebe naeratusega maandada. Näiteks vaata see paljulapselistele peredele ei söandaks ma alkoholi läbimüügiga siduda kuid kultuuri puhul sellist tõrget ei teki. Pole seda minu teada tekkinud ka kultuuri või alkoholi tarbivat publiku hulgas. Eile avas oma personaalnäituse Tallinna kunstihoones keskmise põlve üks edukamaid kunstnikke Raoul Kurvitz. Selles moodsas kunstis on oluline osata leida nimetus või pealkiri. Nii on minule mulje jäänud vaatajana. Mis on teie väljapaneku teie näituse pealkirja Raoul Kurvitz? No vot kui osata, siis võta selle koha peal, ma pean tunnistama oma oskamatust. Sellepärast et seal pealkiri jah, mul valmis juba kuus-seitse aastat tagasi, 93.-st aastast ma see näitas, planeerima hakkasin, aga vot nüüd nädal aega enne näituse avamist sai mul sellest pealkirjast villand ja ma olengi ta praktiliselt ära muutnud. Aga tegelikult on ta lihtsalt pealkiri läks natuke pikemaks, sümfoonia Seeweeemmalmi paar, eks ole, tihtipeale sümfoonia alapealkirjad, ütleme sümfoonia valmi, noor lüüriline. Pealkirjaga postapokalüpsise ikka. Mulle tundub, et see iseloomustab nagu seda praegust tööde valikut siis. No praegu siin kunstihoone, et kõik on veel pooleli ja ettevalmistused käivad ja enne imede ehitatakse ka mingit objekti siia Vabaduse platsile, mis vist ka kuulub teie. Väljapaneku juurde ja see on üks osa näitusest ja selle kohta panen muidugi algusest peale öelnud intervjuudes, et ma ei anna enda poolt küll mingit garantiid, et näituse avamiseks kuna noh, seda oli väga raske kooskõlastada ja ja kooskõlastamine siin üleeile hommikul või teisipäeva hommik. Ja nii võib ka minu silmis täiesti olla. See on üks aktsioon selle näituse käigus, selle ehitamine ja niikuinii sinna tulevad küünlad siis see küünalde poolt tekitatavad rasva stalakmiidid kaasa. Nii või teisiti saab sellega see töö valmis siis päris lõpus. No seesama atraktsioon või aktsioon siin Vabaduse platsil, see on üsna sotsiaalse sõnumiga värk. Ja tal on täiesti täiesti tõsiseltvõetav sotsiaalne sõnum, sellesse aktsiooni on kaasatud täiesti kontseptuaalse, ses mõttes on praktiliselt kaasatud Tallinna misjonikeskus, kes tegeleb kodututele ja päris ehtsad kodutud tulevadki mul seda valvamas. Ja eks ta ole nii et see materjal on materjal, millega kaetakse siin kasutatud aknad ja noh, niuke sekundaarne äraviskamisele mõeldud materjal, eks ole, siis nüüd tegelikult otsene viide on nüüd nii-öelda ühiskonna heidikule, keda ühiskonnas šovinistlike eliit meelsasti nagu ära viskaks. No kui ma teid siia otsima tulin, siis tulin ma läbi selle väikese galerii, mis oli ka otsast otsani täis üsna ootamatuid objekte. No see on nüüd niisugune valguse ja tähendab noh, ütleme, kui te nüüd sai nagu teie toonist aru niimoodi, et nägite seal konkreetselt pudeleid mina, kunstniku enesel pudeleid, mõnel seal vetevalvurist Nojah, vett ja valgust vesi küll oli, aga valgus oli veel tulema. Ikkagi postapokalüptiline. Sellega on nii, et minu meelest, kui ma ei eksi juba kaheksakümnendatel aastatel kuskil ma kirjutasin, et et noh, et see maailmalõpp on juba ammu ära olnud, et lõpetatakse jamsimine sel teemal ja, ja noh, minu meelest me elame juba tükk aega maailmalõpujärgsel perioodil. Et selline Tunne praegust ajahetke iseloomustamaks, et tõesti niisugune maailmalõpujärgne olukord ütleme eriti inimeste teadvuse tasandil ja niimoodi see see võib-olla ongi see asi, mis seda näitas, mul kõige rohkem iseloomustab noh, ühest küljest on küllalt niisugune, ütleme mõnusalt külaline. Peaaegu võib Tallinnas näha erinevatel aastatel Veneetsia biennaalil esinenud nelja eesti kunstniku loomingut. Eelkõnelenud Raul kurvitsa kõrval avas oma näituse sel nädalal Eesti pangas Peeter pere. Jaan Toomiku ja Jüri Ojaveritööd on väljas Rotermanni soolalaos, nii et sellest Veneetsia klubist on hetkel näitustel esindamata Vaida Ando Keskküla. Aga moodne kunst nõuab seletamist. Räägime Rotermanni soolalaos avatud näitusest Eesti Energia kus nimed Jaan Toomik ja Jüri Ojaveer on tuttavad. Lisaks neile esinevad oma installatsioonidega ka Jaan Paavle ja Porrosias. Kellega tegu ja mis võiks olla selle näituse märksõna, seda palusin selgitada kunstiteadlasel Eha Komissarovile. Jaan Pavle on väga kuulus luuletaja 60.-test aastatest tegev olnud luuletamisega ja eelkõige jäetada tuntakse kui niisuguse omapärase, Eesti oludes tegutseva filosoofina ja ja poeedina. Kuid ta on juba aastaid Jaan Toomiku lähedane sõber ja Toomiku väga kuulsate videoinstallatsioonide otsene tegelaskuju, kelle perfomance sõitsis ta daamika nagu oma videoinstallatsioonid, eks edasi töödelnud, nii et see on niisugune väga pikka aega koos töötanud tiim, kuid üldiselt nende ja pool rodgers on 90.-te algusest saadik Eestiga tihedalt seotud olnud. Inglise skulptor, kes viimased aastad ongi oma elukohaks valinud tihti ja väga energiliselt, võtab osa tegevkunstinäitustest ja öelda seda seltskonda, ma iseloomustaks siingi kui seda näljakunstniku, kui tihedalt läbi käivat sõpruskonda nüüd märksõna Eesti energia, ta on universaalne, eks ole, alates siis riiklik riiklikust firmast monopoolsest Eesti Energia nimelisest firmast lõpetades juba, aga noh, seda nimetust aeglaselt spekulatiivsete tagamaadele edasi viia ja seda ka kunstnikud on silmas pidanud. Nii et siin energiamüügifirmaga ei ole kõige vähematki tegemist. Energiat käsitletakse mingi laiema nähtusena ja ega me siin näitusel ei saagi mingisugust hästi kokku pakitud ja paelaga kinni köidetud, sellist pakendit, mõistes teisteni Energia tegevkunstis on ju siiamaani vaataja jaoks olnud probleeme. Sest see, mida kunstis vaataja on harjunud primaarseks pidama ilusat toodet, maitsekad kaunist teost, tegevkunstis ei eksisteeri, son, kontseptualism, kunstisuund mis tegeleb ideedega nimetuste tähendust, nimetamistega ja esteetiline objekt. Ta võib tekkida, kuid see ei ole mitte mingil juhul eesmärk ja seda sinna, no ei ole mõtet otsima minna. Nüüd näitusel näeme kahte suurt ulatuslikku videoinstallatsiooni autoriks on Pavle, teise autoriks on toomik. Mina ei hakka neid siin kommenteerima praegu, sest sellistel näitustel on äärmiselt oluline alati esma kohtumine ja sellest kohtumisest tekkinud mulje ja emotsioon. Ja kõik see, mis hakkab vaataja alateadvuses vaikselt elama. Näiteks Toomiku töö puhul võib olla tekigi mingitki selget seostega ideed kunstnike kavatsustega aga vaataja võib avastada, et see pilt, videoprojektsioon elab kuskil tema alateadvuses ja seal mitu nädalat selle pildi järsku endal silma ette saada ja endale esitada küsimus, millega mul seal ikkagi tegemist oli. Ma olen absoluutselt veendunud, et alateadvuse tööd käivitavad ja nende tähenduse üle mõtlema hakatakse ja see ongi tegevkunsti olulisi protsesse, ta käib ja tiirleb sinu mõtetest. Ei anna sulle rahu ja hakkad nagu kunstnike jälil käies otsima kogetule nähtule definitsiooni. See on selline mõttemängudele rohkem suunatud sõnum kõigi tegevkunstnike puhul peagu alati öelda, et töö valmimine on väga sageli seotud niukse Performatiivse tegevusega, perfomance genemine näitas ka avati kahe väga mürarohke teleka performans siga, millest ka seal näitusel nagu jälgi näeb. Nüüd näiteks rootsarssi töö puhul on kaks tööd, aga üks eriti suur ja kogu ruumi hõlmav töö. Siin ma nagu suunaks saada selle koha pealt, et ta selle töö kahtlemata oluline komponent on. Töö nimetas, et kuigi aravõitu saalis katsuge etikett läbi lugeda ja selle töö pealkiri on väga oluline valed ja lubadused ja viia siis kogu objekt selle pealkirjaga. Tegevkunstis sageli nimetamine, asja nimetamine on tähtis osa teosest. Ja siit, noh see tuntud dilemma, kõik on kunst, tsemine kunstnik nimetab kunstiks, muutub kontseptualism, mis kunstiks võib-olla suunavalt nii palju veel, et nii Ojaveer, büroodsarssons, Kuutorid, Alaver, skulptori roll on nagu seal kõige selgemalt esil, tema on siis tõeliselt teinud nii-öelda skulptuur, seid objekte ja mul on selle näituse väga meeldis teema, millega tegeleb ta tegeleb siis kunstnikuga ja seal me näeme üsna mitmeid kunstnikke, portreesid oma jalge all. Ta tegeleb kunstnikuga füüsilise isikuga psühholoogilise isikuga ja isegi võiks öelda. Ja, ja tema suur haamrikujuline installatsioon, noh ma kujutan ette, et siit on üsna lihtne jõuda mõttele, et skulptorina teda huvitavad need töövahendid orjaks kunstnikud, ann, skulptorid, konkreetsel näituse objektid, aasid, objektid hargnevad laiali, seal on väga palju niisugust erootilist temaatikat pöördumisel erootika sõnastamise poole. Mis, nagu me teame, on üldse Eestis viimastel aastatel siin-seal ikka jälle jätmatult esile kerkinud ja noh, huvi küsimuse vastu on väga huvitav, sest eesti kunstis põhimõtteliselt sirgjooneline lõpule minev erootilise probleemi käsitlemine täielikult puudub. Ja traditsiooniliselt kogu niuke erootika probleemistik lõpeb meeleakti maalimisega. Ja see on midagi uut ja avastamata ja kunstnikke, kelle jaoks sellel teemal on tõsist tõmmet, noh loomulikult nad kasutavad seda probleemi, aga noh, tänapäeval on juba ju teravdatud erootilist vaatenurga huvi praktiliselt võimatu elust. Minu meelest on Eesti vulsin tegelikkusele kõvasti maha jäänud, sest lõpuks ei saa me enam varsti isegi leiba-saia osta ilma erootilise sõnumi tarbimiseta ja pakendita ja ja see on reklaami kõige töökindlam ja lööva vahend üldse kõnetada oma tarbijat. Ja Ta on nagu imbunud kogu sellesse oja meie ellu ja olemisse tegemistesse ja olen sellest materjalist, on absoluutselt devalveerib. Nii et loomulikult on seal keskuste elusid rootikaga kunstipiiridega võimalustel võimatustega näitas äpp kaheks nädalaks lahti ja ma kujutan ette, et ega ta mööda külgi maha jookse, kui uurida ja vaadata seda. Nonii tähendab, kui minul oleks olnud võimalus sellest näitusest rääkida, siis mina oleks pakkunud lihtsalt labaselt välja. Kaks märksõna oleks sellest kõigest nii pikalt osanud vestelda. Oleks pakkunud välja märksõnad. Jah, seksi ja erootika ja teine märksõna võim ja võim nii-öelda mingile määral poliitiline võim inimese üle. Mina oma kogemuste põhjal söandan öelda, tähendab, et ma enam isegi ei hakkaks seda võimu probleemi lahutama kunstnikust ja kunstiteosest, sest see on ju ilmselge, see on alati nii olnud, et võimekas kunstniku isiksus on absoluutselt alati seotud võimuga. Mcuse võim? No kuulge, seda on ju võimatu lahutada. Iseasi on muidugi, kuidas me seda latti räägime, millistes kombinatsioonides võim elab võimekuses ja, ja, ja, ja kuidas võimekus vajab võimu, et esile tulla. See on väga huvitav teema kahtlemata. Lahutamatult ja võimsate visioonide taga läbi aegade on olnud väga vaimukas persoon ja kui sul ei ole võimukat, visiooni, vaimukat isik, isikut kus sul ei ole võimu oma sõnumi edasiandmiseks, siis sinu koht on tänaval ja sohva kohal kaunite piltidena ja need on sellised, sellised asjad, et raske on neid lahti tuua. Jätkame kunstisõnumitega Pärnust ja veel kord sõna Viktor Kaar nimele. Kuigi täna õhtul langetatakse Pärnu rannas saanserti seene suvepealinna lipp, millega märgitakse suvehooaja lõppu Pärnus ja sellega on ka suurimad festivalide üritused selja taga, jätkub kunstisündmuseid veel hilissuve ja sügise perioodi. Kõige enam seisab selle eest hea Pärnu uue kunsti muuseum, kus käesoleva nädala neljapäeval avati kaks uut näitust. Esmakordselt korraldavad kunstnikud oma aastaülevaatenäitust väljaspool pealinna sellega hakkama Eesti keraamikute liit, kes pani Pärnus üles oma ülevaatenäituse vaikelu. Samas pandi välja ka nüüd juba teine rahvusvaheline autoportreede näitus. Ma tunnen end paremini. Näitused avati koos kunstiülikooli üliõpilaste ettevõtmisega. Kontaktid mustad teosed, mis selle projektiga raames olid eksponeeritud käesoleva aasta suvel Rotermanni soolalaos Kuressaares maeti täna piduliku tseremooniaga maha Pärnu uue kunsti muuseumi siseõue. Projekti tutvustab kunstiülikooli keraamika, erialakunstiüliõpilane Lauri Kiluske. See on siis suur keraamikaateljee kunstnikke ja siis üliõpilaste koostöö sai siis alguse varakevadel ja tegemist on siis sellise väikse eksperimendiga, kus sai savisse segatud igasuguseid erinevaid info, aport, suurim mõju, mis on nagu info vahendamiseks vajalik, et siin on igasugused pastakad ja fotoaparaadid ja arvutid ja kassettide, ühesõnaga see, mida nagu inimesed tarbivad tänapäeval siis nagu idee oli selles, et siis neist teha jäljendid jäta savisse või kraamikasse, mis seal märksa püsivam asjad ise, nõnda nagu säilivad märksa kauem. Need maetakse tänasest siia kui kunstimuuseumi hoovi peale. Jah, nad nii-öelda konserveeritakse siia tulevastele põlvedele, et nad võiksid siis need välja kaevata ja saada teada midagi infoühiskonnast. Eesti keraamikute liidu juhatuse esinaine. Helle videvik, kes on olnud selle näituse kujundaja ja mis on selle kujundamise põhimõte? Selle näituse kujundas Urmas puhkan ja kuna meie näituse teema on vaikelu siis selle kujunduse põhimõtteks on nagu üldplaanis suur natüürmort, kus sees siis üksikud tööd erinevatelt autoritelt räägivad oma keelt oma mõtete ja tehnilise teostuse erinevate võtetega ja ühtlasi on kasutatud savile lisaks ka erinevaid materjale puitu, metalli ja veel teisigi materjale. Meie antud näitusel on läbilõige nagu ealises mõttes 70.-test eluaastatest kuni verinoorte tudengite. Nii, ja muidugi noorte tudengite ja noorte kunstnike mõtted on hoogsamat, nad on omas ajas juba täiesti maailmaga nagu kontakteeruvad ja ta mõttest väga erinevad tehnilise teostuse poolest väga erinevaid põletusi materjalidega, kasutusi ja näitusekunstina on Eestis keraamika alati olnud natuke niisugune vormivaba ideede rohkusega läbimõeldud kompositsioonidega ja mõnikord ka väga külluslik kompositsioonidega ja mõningal määral võib-olla ta liigub ka tänapäeval ühte kujutava kunsti poole. Niisugused ranged piirid on kunstiliikide vahel ju kadunud. Mark Soosaar tänane päev on Pärnu ja mitte ainult Pärnu, vaid ka Eesti kunstielule küllalt tähtis päev tänavati siin Pärnu uue kunsti muuseumis Eesti keraamikute liidu aasta ülevaatenäitus Tjahku siiani. Meil on vabariiklike maali, skulptuuri, graafika, tarbekunsti, näitusi peetud Tallinnas või äärmisel juhul Tartus, siis nüüd on tekkinud ka kolmas punkt Eestimaa pinnal kus vabariiklik näitus aset leiab. Ja selleks ongi Eesti keraamikute ülevaatenäitus pealkirjaga Vaikelusest olest sügisel Pärnu vastu. Vaikellu ja vaikelu on Pärnu linna paremaid väärtusi eriti sügisel, talvel ja kevadel, sest siis saavad inimesed olla omaette mediteerida ja ka need, kes siia tulevad, üksindust nautima, saavad sellest üksindusest osa ja sellest kunsti üksinduse ilust. Samuti saavad nad siis meie näitustel osa. Koos näituse avamisega oli siin ka tseremoonia, mida korraldasid Eesti kunstiülikooli üliõpilased. Vihje on sellele, et kõik see, mis meie täna näeme enda ümber, on ju tegelikult ajutine aga on olemas ka palju jäävamaid väärtusi ja lõppude lõpuks siinsamas pulli külas Pärnu lähedal väljakaevamised on ju pinnale toonud kõige vanemad esemed, leiud, muinaseesti kultuurist ja ega needki pole midagi muud kui kunagiste pottseppade kätetöö. Savikillud, millel on juba peal kammkeraamika koos keraamikanäitusega vaikelu, avatakse siin täna ja teine, näitas teine rahvusvaheline autoportreede näitus, ma tunnen end paremini. Näituse osas on mulla tõesti soe ja hea tunne läheb südames, et oleme tihedas koostöös Eesti Kunstimuuseumiga ja, ja nende peasaalist pea ekspositsioonist tuli siia August Weitzenbergi ise marmorist, küll aga loodud aastal 1880, siin on isiklikult kohal ka Ants Laikmaja, Eduard Wiiralt oma autoportree edega. Muidugi mõnusam Johan Moks ja Evald Okas noorepõlve jäädvustused, Voldemar Väli hästi noorena ja ja sealsamas ka hästi vanana ja tarmukana. See on nüüd see, mis puudutab Eesti kunsti ajalugu, aga väliskülalised nagu idioodid, Vaidal hool, kes rannaliival ennast teadvustas, on meie saalides teosega nimega liivast viidud siis Edardusi, Spisama autoportreega ja Violetta pudelit Leedust väga tugev naisfotograaf ja neid nimesid on siin ikka päris palju, kes katsetavad, kas esimest korda või juba mitmendat korda terve suve jooksul on Pärnu uue kunsti muuseum täiendanud oma fonde ja ka tänane päev on selles suhtes eriline. Teeb väga head meelt, et Elisabet Ulsoni kuulsast fotosarjast Eke homo on siis nüüd tsentraalne teos püha õhtusöömaaeg meie püsiekspositsioonis, samuti Edward lossis Messi fotod ja muidugi eriline üllatus pärnakatele on see, et hommikul saabus Federal Expressi ka meile siis Yoko Ono teos, mamma, ma armastan sind ja siin ta on, ta sai kohe raami pandud ja kohe ka seinale, niiet veel etikett pole veel juurde lisatud, aga ehk see ilmub ka siia kohe juurde. Ka täna keskpäeval avatakse Pärnus veel üks kunstinäitus, Pärnu linnagaleriis on välja pandud Epp Maria Kokamägi isiknäitus. Veelilled, kas on tegemist sama näitusega, mis oli välja pandud augusti keskpaigas Tõstamaa seltsimajas Tõstamaa valla päevade raames. Epp Maria Kokamägi. Ja see on sama näitus, aga ta natuke täienenud, et paar pilti on juures ja mõned on jäänud välja, sest ma tegelikult olen maalinud rohkem pilte sel suvel, kui siin väljas on. Nii et esimesed vaatajad olid jah, Tõstamaarahvas linnasõbrad, kes tavatsesid sinna kohale tulla, kaugele seda näitust vaatama tõstama rahvas ja nüüd Pärnu, nii et ma loen ennast nagu pärnumaalaseks suvel, et aus on ju kõigepealt nendele kohalikele näidata oma asjad ära ja siis vaadata, mis edasi saab. Näitus kannab pealkirja v lilled miks selline teema? Vesi on nii aktuaalne sel suvel, et nii palju kui inimestega rääkida siin Eestimaal kõik hakkavad rääkima kõigepealt ilmast, et oli fantastiline suvi, oli kuum suvi, minu jaoks oli ta natuke liiga kuum, sest mina olen talvel sündinud laps ja ma olen selline lumeaustaja rohkem, et ta oli nii kõrvetav päike, et siis inimene vaistlikult alalhoiuks valib nagu teised vooluse vastase elemendi kuumusele tulele, päikesetulele on vastaselement ju vesi ja sellepärast on ka tulnud v lilled, neid ma ei ole kunagi varem maalinud, aga alati olen imetlenud, kui ma sõidan läbi Pärnu maakodusse, siis seal Pärnu jõe suudmes kasvavad imeilusat kuldset vesikupud, nii et see on nagu konkreetne modell minule olnud. Aga see veeihalus on mul kogu aeg. Mina armastan niukseid, põhielemente tuli ja vesi, et see loob selle elu ja hoiab seda elualal ja senikaua, kui meil on puhast vett, senikaua nähtavasti see elu siin maa peal jätkub, et isegi Marsil nad otsivad praegu puhast vett, et siis saaks järsku inimese viia Marsile elama. Aga mina pööran tähelepanu sellele, et see puhas vesi praegu meil siin maal olemas ja minu näitus on siis väike austusavaldus selle ühe põhielemendi vastu. Mina kui näitusekülastaja olen tähele pannud, et teie värvivalik on aastatega muutunud pastelsemaks, on see nii ja miks? Ja ta on tugevalt muutunud ja on olemas ju need spetsialistid, kes oskavad sind Lausab siis loogiliselt analüüsida, et mida see võiks tähendada, et sellist noh, analüüsima enda kohta ei oska öelda, aga aga kuidagi on jah, ihalus selle pehmema vastu, et looduses ma ei näe neid tugevaid värve niipalju kui just neid pooltoone praegu ja väga palju rohelist, et mina nimetan nagu seda sügist roheliseks sügiseks ja, ja see on ka värv sel sügisel, et kui me vaatame isegi moeajakirjadesse, siis valitseb väga palju selline roheline ja rohelisest tuletatud pastelsed toonid. Et minul valitseb siin roheline ja roosa, roosa on tulnud just nendest päikseloojangut test ja taevavärvist, mis hakkavad nüüd sügisel tulevad suvel tali ergav valge minu jaoks kõik ka nüüd on nagu pastell seal näiteks ma ei armasta musta praegu, et must on nagu tüüdanud ja seda nagu minu loomingus ei ole. Ja nüüd kommenteerib tuleva nädalast kontserti afiši Ivalo Randalu. Ega tänasest ja homsest inglaste herr soolaste Laidvee peri Paldiski hittidest pole siinkohal mõtet enam rääkida. Piletid olla küll, aga veel homsele kontserdile. Olulisem on ehk öelda, et erirong magusasõpradele väljub mõlemal Päeval Balti jaamast kell 17 40 ja et see võtab huvilisi peale kõigis jaamades tagasi teele asub rong Paldiskist kell 22 58. Kaks minutit enne kella kahtekümne kolme. Üks ots, ükskõik kust peale minna, maksab 10 krooni edasi-tagasi siis 20 krooni. Head teed. Septembrikuu on Eesti kontserdis olnud alati hoovõtuajaks ja eks need suvedole läinud Aivo tihedamaks ka. Järgmine nädal all jääb päris tühjaks. Siis pühapäev nädala pärast, viiendal septembril on Vanemuise sümfoonikute avakontsert, kus soleerib Rootsi metsasarvemängija iib elanski. Straussi metsasarvekontsert, mis üks mängitavamaid omas vallas. Brahmsi kolmas sümfoonia juhatab üpris uus nimi meie dirigentide seas Mihkel Kütson. Noormees alustas muusikakeskkoolis teooria kompositsiooniga René Eespere juures. Vastad tagasi, pärast muusikakooli diplomit jätkas ta maas aga piss koorijuhtimisega. Kuid sügisest 1992 leiame Kütsoni juba Hamburgi muusika- ja teatriülikooli orkestridirigeerimise klassist õpingutele, seal lisandusid veel mitmed meistri kursusedki. 1996 kuni 98 dirigeeris Mihkel Kütson Hamburgi muusikaülikooli päris teatris, seejärel oli kuni mulluseni Hamburgi orkestriühingu sümfooniaorkestri muusikaliseks juhiks. Dirigendiks diplomikontserti andis samuti läinud aastal ja tegi ta seda Hamburgi foonikutega. Nii et iga. Vanemuise laste auh takti järel on taas nädala tühja maad kuu teisel poolel, aga üht-teist juba tehakse jälle. Haaravalt olgu mainitud, et ERSO avakontsert toimub 16. Estonias. Sama kava korratakse järgmisel õhtul Narvas ja kunagistele. Roberto Loretti imetlejad telepakub kindlasti suurt huvi, et mismoodi kõlata nüüd tenorina laulma tuleb. Loretti Pärnusse, Kohtla-Järvele ja Estoniasse vastavalt seitsmeteistkümnendal, 18. ja 19. septembril. Kojast üldse, aga järgmine kord. Selline sai tänane kultuurikaja, saate tegid Külliki Valdma ja maris Johannes kuulmiseni.