Valguse linn keset Euroopat on värve täis värve, värvikaid ning igat värvi inimesi ja igat värvimuusikat regelina, Kingstoni muusikat näiteks. Kingston anneräge linn, see on selge. Chicago olevat täiesti ära teeninud nime tuulte linn, eriti talvel. New York on millegipärast suur õun. Big Apple. Pariis on valguse linn, Villumie igas mõttes särav linn. Seda ta on. Aga millal õieti valguse linnaks sai? On suur uhke Päikesekuningas majesteet, näeb ikka veel võrratu välja kõigi oma aumärkide, kuldtikandite pitside, karusnahkse keebi siinsete sukkpükste lehvidega, kingade ja Lockilise hiigelparukaga. Enne lõi 14. aega kadusid linnad muidugi ka Pariis õige pea pärast päikeseloojangut, kottpimedusse. Kuu oli ainus valguse allikas. Kui mõnel ausal linnakodanikul pärast pimeduse laskumist veel tänavale asja oli, käskis seadust püstollaternat või tõrvikut kaasas kanda. Ebaausad linnakodanikud tegid aga pimeduse varjus karistamatult oma ebaausaid tegusid. Päikesekuningas tegi sellele lõpuaastal 1660, kes andis ta välja kuningliku dekreedi. Tulgu valgus Pariisi tänavatele, et linnas ka pärast päikeseloojangut elu seisma ei jääks. Evalgus tuli, kuidas, see on omaette jutt. Aga nii juhtus, et just tänu päikesekuningale Lui 14 10.-le sai Pariisist lavillum jäär. Esimene linn, kus elu öötundidel välja ei surnud. Tõenäoliselt tunnustaks tema majesteet suurest üllatusest oma väärikuse, kui ta näeks oma pealinna umbkaudu kolm ja pool sajandit hiljem. Hiigelsuur ja sädelev, tõeline valguse linn ja mitte ainult maa peal, vaid kama all. Maa-alune Pariis pole muidugi nii ahvatlev, võluv, romantiline ja ajalooline, kui ma pealne. Kuid temalgi on oma võlu olemas. Tänavatel avenüüdel, Mulvaritel väljak, hotell ja sildadel kõndides ei mõtlegi sellele, et su jalge all elab oma elu üks hoopis teistmoodi maailm. Julgen arvata, et tundmaõppimist väärt. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord. Mina olen Helgi Erilaid ja vikerraadios algas seekord eriti pika sissejuhatusega. Sa oled vaba selles suures kaunis võõras linnas nii vaba, et võid enda jaoks uhiuusi traditsioone välja mõelda. Näiteks alustada oma päevi Türi aedades. Õnnelikul kombel oled sa Pariisi sattunud nii kevadel kui sügisel ning see hiigelpark õitseb alati. Ümmarguste stiikides purskkaevude all kümblevad kümned pardid. Valged antiikjumalad ja kangelased seisavad kõrgetel postamentidel avarate puiesteede ääres. Türi algab hobuserauakujulise, kirjeldamatult vägeva, pika ja suursuguse renessanss lossi Lowry esiselt avaralt väljakult ning lõpeb teise hiigelväljaku Concordiga. Või vastupidi, oleneb sellest kustpoolt vaadata. Aga igal juhul võiks Lowry õuele püstitatud president fassaamiterani julgust ja laia haaret näitava tohutu klaaspüramiidi keskelt tõmmata sirgjoone läbidul Riibargi läbi konkurdi väljaku läbi pika elusoone šasselisei kuni Napoleoni kuulsa triumfikaare nii välja ja otse pargi kõrval Privoliidenava kitsavõitu kõnniteel. Raudaia ääres suundub maa alla kaks trepp. Õieti küll üks, sest mööda teist tõuseb rahvas maalt taas päevavalgusse. Türii metroojaam sinu jaoks kõige kodusem Pariisis. Päris järsk trepp ja huvitav, miks siin maa all äkki selline tõmbetuulekoht on. Ja siis need kitsad mehhaanilised väravad, mis avanevad su ees alles siis, kui tark ma siinse pileti õigeks on tunnistanud. Veel trepist alla tül riis, põle Eskola rattureid ja pole ka teistele metrooliinidele viivaid maa-aluseid koridore. Meeldivalt rahulik jaam liinil number üks mille seinte hiigelfotodelt avaneb aastakümnete kaupa ajaloo suuri lehekülgi ning need algavad Pariisi metroo rajamisega aastal 1900. Pariis on rahutu linn, sama temperamentne ja elurõõmus nagu tema elanikudki ajaloos ridamisi sõdu ja revolutsioone, vabariikide ja kuningriikide vaheldumist elanud ja jääb mulje, et kui prantslased midagi teevad, teevad nad seda suurelt. Esimene raudteeliin Pariisist. Sanšermaanen Leesse avati 1842. Tore, väike tossav lahtine vedur vedas järel vagunit. Esimene kujutas enesest enam-vähem lahtist ratastel katusealust, teine aga näib pildil koosnevat kolmest kinnisest üksteise külge haakunud üllast. Küllap oli see edukas sõiduvahend, sest juba 1845.-st aastast on leitud tõendeid metroo ehitamise plaanidest Pariisis. Aga need plaanid jäid sinnapaika, sest 1851 kuulutas Napoleon kolmas välja teise keisririigi ning Parun Housmann asus Pariisis tööle. Käskis lammutada räpased ja kitsad keskaegsed tänavad ning rajada nende asemele laiu avenüüsid ja bulvareid, kõrgeid majade plokke ja kauneid parke. Seda rõõmu polnud kauaks. 1870 algas prantsuse preisi sõda. 1871 kuulutati välja kolmas vabariik. Sajandi lõpp tõi ellu paljud enneolematut autod, lennukid, kinotelefonid ja grammofonid. Elu muutus mõnusamaks ja mugavamaks ja vähemasti osa prantslastest sai ka jõukamaks. Algas ilus aeg, sära juugendlik Vellepak. Pariis kasvas ega saanud enam läbi ilma metroos. 1891 sai valmis esimene metroojaam 1900. aasta suveks, aga terve liin number üks, mis muide on senimaani liin number. Esimene Pariisi keerulise maa-aluse liiklussüsteemi looja oli insener Fulgans peenmenüü. Kuid 19. 20. sajandivahetusel maa all ja kohati ka maa peal ringi sõitnud puuvagunite ajad on ammu pimedas. Õnneks on praeguseni alles mõned sajandivahetuseaegsed metroojaamade sissekäigud väikeste ja võluvalt juugendlike metallsepis väravate kohal troonivad sildid, millel juugendtähtedes kiri Metropolitan Vabar lainelised kaared, fantastilised voogavate taimede vormid. Lõpmata kahju, et neid arhitekt Hector maardi loodud metroo sissekäike nii vähe järele. Kõige hiljem on püütud samas stiilis, kuid lihtsamalt jätkata. Eks selline juugendist puudutatud silt tähistab ka Türii metroojaama väikest sissepääsu. Ja selle jaama seinte hiigelfotodel algab metroo ajalugu ning moeka Pariisi ajalugu aastaga 1900. Siis oli metroos vaid kaheksa jaama. 1900 lihtsad puust vagunid Metropolitan Joventsilt 1910 metroo, ehitustander ja ehitajad 1950 juba hulk fotosid, suuri ja väikesi, tantsiv printsiip Pärdo ja nappides rõivastes Merilyn Monroe punane sportauto, kitarriga rock n rolli pioneer ja päris kaasaegsena tunduv metroorong ja niimoodi kümnendit tähendab see aeg siin tööl riijaama, seintel. Edasi liigub tollased kuulsused, moed ja sündmused suurelt ja värviliselt. Võid meenutada, kuni rong tuleb. Tuleb ja seisatab ja läheb ja viib su kaasa Pariisi metroos liinil number üks liine on kokku nüüd juba 14. Nad moodustavad hiigellinna all oma elu elama omaette hiigellinna. 380 metroojaama, 87-l on maa-aluseid ühendusteid, teiste metrooliinidega. 211 kilomeetrit maa-aluseid raudtee rööpaid. On öeldud, et igast pariisi majast kõige rohkem 500 meetri kaugusel leidub metroojaam. Ja et metrooga sõidab iga päev ümmarguselt kuus miljonit inimest, keda metroos teenindab 15000 inimest. Arvude taga on keeruline maa-alune liiklussüsteem, jaamad, igaüks oma nägu, teineteise vastas seisavad ooteplatvormid vastassuunas liikuvate rongide jaoks. Suured ja selged sildid juhivad sind ühendustunnel vetesse ning maa peale pead ainult teadma, millist liini ja jaama saatsid tunnelid, trepid, koridorid, eskalaatorid, maa-alune hiigellabürint, kus ühel kirja oskajal inimesel siiski päris raske ära eksida. Seentel on pealegi metroo, kaardid ja jaamade järjekord liinidel vastavalt sõidusuunale. Siis ikkagi liin number üks kõige vanem metrooliin Pariisis ja kõige sõidetavam liin, mille üle pole küll põhjust imestada, sest just see liin ühendab ridamisi Pariisi imelisi vaatamisväärsusi. Esimene metrooliin kulgeb peaaegu sirgjoones hiigellinna alt läbi, otse loodest kagusse, kui metrookaarti uskuda. Mis muide on päris täpne ja usaldusväärne. See on nii oluline liin, et sa võtad kätte ja sõidad selle otsast otsani läbi loode poolt alustades. Siin on liini lõpp-peatus. Šanss. See siin on uus Pariis, avaria, särav pilvelõhkujate, rahvusvaheliste suurfirmade ja pankade Pariis. Ta on muljetavaldav küll eriti too suur kaar ise hiiglaslik, seest õõneskuu mille sisse mahtuvat ära terve Notre Dame'i katedraal. Lihtne ja hele, täiesti siledate seintega kuup, mille all seisab madal ebasümmeetriline teelgi igadus. Siit saad astuda läbipaistvasse lifti, mis sind mööda lahtist lifti käiku aeglaselt üles viib otse 110 meetri kõrguse hiigelkuubi ülaseinast sisse. Ja milline sõnatuks võttev vaade sealt ülalt, see on kogu Pariis on su ees ja sa võid näha, et lade flantsi hiigelkaar on täpselt ühel joonel ajaloolise triumfikaarega ja pika šanseliseega. Et see joon läheb täpselt keskeltläbi Concordi väljaku ja tül repargi kuni Louvre õues seisva klaas püramiidina. Sama tee läbib su lemmik metrooliin number üks. 25 metroojaama liinil number üks annab sõit ta siin maa all, kuid esimene liin on sümpaatne, ainus Pariisis, kus jaamade nimesid öeldakse ja kus rongi uksed automaatselt avanevad. Teistel liinidel pead sa seda ise tegema. Hajutad rohelisena Pole, kui see olemas on või tõmbad ülespoole ühe väikese kangi ja see liigutus vajab isegi pisut harjutamist. Aga liinil number üks Pariisi alt läbi sõita on üpris põnev. Defansson kesklinnast päris kaugel ja kuigi palju rahvast seal rongistu, tundub küll, et näiteks turiste imposantne särav Pariis pilvelõhkujate Pariis eriti ei kutsu. Ega ta ei olegi nagu see ehtne Pariis, mida otsimatuldud metrooliinil number üks tundub ehtne Pariis algavat jaamast Shalldeegol Eduaal. Salde koolitäht. Maa peal moodustavad tähe 12 kiirtena hargnevad Dave nüüd ja tähe keskel kõrgub uhke triumfikaarakte triumf. Metroorong liinil number üks kihutab edasi uhkeima tähekiire laia, alati pilkaja, elava šas, sellise jal lüüdiumi väljad, vanade kreeklaste paradiis, lik paik, kus vagad ja väärikad oma imekauni igaviku pidid veetma. 1880 meetrit Pariisi kuulsaim tänav, linna vägevaim elusoon. Siin on eriti vahva eskalaatorid ja maa peale sõita jaamas, mille nimi on George, viies. Selle nime sai ja aastal 1918 kui just oli lõppenud esimene maailmasõda ning Prantsusmaa pidas austusega meeles oma liitlasi, nende seas ka Suurbritannia kuningat George viiendat. Miks selles jaamas on tore maa peale sõita? Seepärast, et metroo trepist paari sammu kaugusel seisab punase sametkate all. Suur tore tänavakohvik. George, viies. Ja ikka metrooliin number üks tuttav, Türi jaam tavaliselt rahulik ja omaette, sest siit ei ole maa-aluseid ühendusteid teiste liinidega. Miks tal selline nimi on, aga seetõttu, et aastal 1564 hakati siin seisnud katusekivitöökoja kohale ehitama uhket lossi kuninganna Katariina Timeditši jaoks katusekive nimetati tööl, see pressist Türii järgmises metroojaamas. Ballerroyal müüs Leedu noor. Oleks põhjust korraks rongist maha astuda sest siin tundub, otsekui oleks rong peaaegu tollesse imelisse luuri muuseumi sisse sõitnud. Hämarajaama marmorseintel valgustatud klaasvitriinides, Janišideson, antiikskulptuure ja teisi kunstiteoseid. Õige tilluke viide meeleolule, mis sind kuulsas muuseumis oodata võiks. Siitsamast metroojaamast on võimalik jõuda kalluvri allavatud ostukeskusse ja just siin heledas maa-aluses saalis seisab oma tippudega kohakuti kaks püramiidi põrandal väike Tallyläikkeline püramiid ja täpselt selle tipu kohal suurema klaaspüramiidi allapoole suunatud teravik. Paik, kus lahenes Da Vinci koodi mõistatus. Vähemasti näen Browni raamatus. Järgmine peatus liinil number üks, Jacques Le. Miks Jacques Le, sest see on jaam, millest kuidagi mööda sõita ei saa. Sind jääb jälle rongist maha astuma, sest siit juhivad pikad maa-alused tunnelid teistele metrooliinidele tähtsatele metrooliinidele näiteks liinile number neli, millega jõuad seal kõiksugu põnevatesse kohtadesse Pariisis. Vana Pariisi südamesse. D saarel, kus laiub vägev Notredam, jumalaema kirik. Sääni vasakule kaldale ladina kvartalisse, kus seisab hormooni ülikool. Selle asutanud aastal 1253. Kuningas lõi üheksanda pihiza Row väärdes Sorbon. Selleks et 16 vaest üliõpilast dioloogiat saaks õppida. Küllap peagi oli üliõpilasi tunduvalt rohkem. Ning veel üpris kaua rääkisid nad ladina keelt, sellest siis ladina kvartal, tal, kus kunstnikud, intellektuaalid ja boheemlaslik end alati hästi on tundnud. Ja kas üks eriti mõnus paik on San Michelle piirkond. Tänavakohvikuid täis, kitsad maalilised tänavad, ülikreekalikult kujundatud väikesed Kreeka restoranid, sil taaki. See on väike Ateena, San Michaelis öötundideni avatud raamatu rõiva- ja plaadipoed kus suurtest allahinnatud CD-dekastidest lausa ootamatuid asju võib leida. Seal Michaelis on kõike, välja arvatud kaks asja, igavus ja väsimus. Ja neljas liin viib sind šarmandepresse, mis küll pole tänapäeval enam nii boheemlik kui mõnikümmend aastat tagasi või kuulsad eksistentsi realismi klassikud sealsetes kuulsatest kohvikutes maailma asju arutasid. Ja neljas liin viib sind Edasi mon Barnassile, kus 20. sajandi alguses liikus eesti kunsti kehvikuid, nagu Friedebert Tuglas neid nimetas ja kus ka need kunsti kehvikud ilmselt aitasid kaasa sellele, et mon Barnaažist, mon Maakri kõrval, tõeline Pariisi kunstnike linnaosa sai. Tuldud teed tagasi, see ikka esimesele metrooliinile ja sat Leesse. See on üks neid paiku, kus maa-alune Pariis laiali hargneb erinevatele metrooliinidele, viimseid, pikemaid ja lühemaid, kitsamad ja laiemaid maa-aluseid koridore. Mõned tunduvad üpris kummalised. Äkki pead sa astuma viis trepiastet alla kümmekond meetrit kõndima ja siis jälle viis trepiastet üles. On ka liikuvaid treppe, eskalaatorid aga mitte, kuigi sageli muudkui kõnni, nii et sinu figuuri ja rühi eest on hästi hoolt kantud. Näiteks kui sul on soov jõuda liinile umbes seitse et sõita kauni Garnier ooperihoone juurde ning sealt edasi suurtele bulvaritele, siis tuleb sul läbi sammuda ilmselt ühest Pariisi metroo kõige pikemast maa-alusest ühendus koridorist. Seal on see koht, kus alati muusika kõlab. Ja seal ilmatu pikas maa-aluses koridoris võib keegi akordionimees mängida ehtsat Pariisi Walshansooni. Seal võib saksofoni ka mees oma pilli puhuda plaadimängijalt kõlava saati ansambli abiga. Päris sageli istus selles koridoris õhtuti kena habras orient, ideaalse välimusega piiga ja mängis kummalisel idamaisel keelpillil aeglast monotoonset ja lõputut viit. Ja paaril korral kõmises maa-alune koridoride ristumispaigas üles rivistunud vene koori hinge tungivatest viisidest. Ta maa-alune Pariis näib kõik pakutava heal meelel vastuvõtvat sanktsioone oli aga vahest siiski sagedamini kui muud kuulda ka metroorongides, ka treppidel ja muidugi maa peal. Garnier ooperiesisele suurele väljakule tõuseb maa Alt metroojaamast pidulikult vist küll Pariisi metroo kõige laiem rehv. Aga muud moodi ei saakski, sest siinsamas, otse üle väljaku seisab arhitekt Žalgarniele loodud ja 1875. aastal avatud ooperimaja stiilis, mille jaoks nagu polekski nime. Garnier enese sõnade kohaselt on see ooperis stiil. Garnier stiil, maaliline, külluslik, efektne ja värviline stiil. Garnier tõi Pariisi südamesse tagasi, Prantsusmaa on juba pea unustatud marmori kasutas mosaiik, ehkki mida siin peaaegu ei tundnudki ja Itaaliast pärit niinimetatud efektse kuldamise tehnikat. See tähendab särava kullatooniga vaid pikemaks ajaks päikesevalgusse jäävaid paiku ning varju jäävaid taustu. Nii jääb mulje, et kuld on palju rohkem kui seda tegelikult on. Efektne ja soliidne. Vägeva sammaskäigu värviliste hiigelsammaste paaride tuuride ja ornamentidega ehitud Garnier ooperifassaad on väärt, et metrooreis katkestada ja maa peale tõusta. Päeval särata päikesekiirtes päikeseloojangul tekkivates kummalistes varjudes seisab ta hunnitu ning salapärasena. Õhtupimeduses teevad prožektori kiiret temast muinasjutulossi. Montaan jõudis oma Pariisist muudkui laulda ja laulda sääni sildadest, ooperiväljakust ja suurtest bulvaritest Pariisi tänavapoistest ja voorimeestest. Jai Montaan polnud ju kaugeltki ainus, keda see nii eriline linn innustanud on. Mulle endale Kaletist kunagisest veskist ümber ehitatud tantsusaalist on samuti muuhulgas lauldud ja nood ümber ehitatud veskit pole ju kusagil mujal kui emon Martril. Niisiis ooperiväljakult tagasi maa alla ja algab seiklemine tunnelites, et jõuda liinile number 12 mis viib Bigally platsile. See aga seisab juba mon Mardri jalamil igal oma Sekshoppide ja Piipsu paikadega, mille poolest ta nii tuntud on kuulus Molan Ruus on kohe siinsamas lähedal. Aga paik ise, nagu ka metroojaam, on nime saanud prantsuse skulptori Jean-Baptiste kalli nime järgi. Tema aeg oli 18. sajandi rokokoo ajastul ja tema tööd võib näiteks imetleda sansul püssi kiriku peasissekäigu juures kus seisavad kalli loodud püha vee anumad kaks suurt merekarpi marmorkaljudel. See oli Veneetsia vabariigi kingitus kuningas Francois esimesele. Miks selle skulptori nimega säärane jumalavallatu paik tähistatud on. Mine võta kinni Joanti paigale nimi, enne kui ta jumala val lõpuks muutus. Bigalist järgmine metroojaam liinil number 12 on ABSi. Ja just siin seisab üks noid Pariisi metroo veel säilinud ehtsaid juugend, sissepääse Hectorfungimaadi jänese kavandatud uhked rohelisest sepisrauast postid ning lülidest katusealust piirav kaar ja suur juugendkirjas selts Metropolitan taustal, millest näib meevärvi valgust tulevat. Ja kogu see rahvamass võtab mammardri künka jalamile köisraudteejaama, sest kes jaksab üles ronida mööda lõpututena tunduvaid treppe. Kuits mäe tippu peab oma, sest seal seisab üle kogu Pariisi vaatav kummaliste munakujuliste kuplitega lumivalges Akrica kirik pühendatud Kristuse pühale südamele. Romaani bütsantsi stiil. Tead, tark raamat. Selleks, et lausa kiriku ette jõuda, tuleb ikka mööda kõrgete laia treppi üles ronida. Aga kui sa lõpuks, pühkides kohale oled saanud ja ringi pöördud tasub sealt ülalt avanev vaade su vaeva kümnekordselt. Pariis kuni uduse silmapiirini. Aga õnneks on seal viie päeva metroopilet, nii et seiklused maa-aluses Pariisis ei tee sind vaesemaks, kui see nagunii oled siis jälle metroojaamad, liinide ja rongide vahetamine, koridorid, trepid, vahele satub ka mõni ekskalaator ja sa oled õnnelikult tagasi oma esimesel liinil, mille oled otsustanud otsast lõpuni läbi sõita. Atlee pikas ühendus käigus mängib seekord viiulimees. See tõuseb maa peale paradiis. Vang tõuseb seal maa peale, kus seisab metroojaam, mille seinal on suure prantsuse revolutsiooni ajad ellu äratatud. 14 10. sajandil püstitatud kindlus, mille lõi 13-st seitsmeteistkümnest sajandi algupoolel vanglaks muutis ja mille revolutsionäärid 14 10. juulil 1789 suure hooga vallutasid. Kui rõhuva monarhia sümboli. Õige pea tehti too vihatud hoone maatasa. Vabaduse võrdsuse ja vendluse sünnipäeva tähistatakse siiani iga aasta 14. juulil, kui Prantsusmaa rahvuspüha kunagise kindluse ja vangla kohal on praegu suur tiheda liiklusega väljak. Ja keset väljakut seisab rohkem kui 50 meetri kõrgune juuli sammas mille tipus troonib kuldne vabaduse vaim. Tõrviku ja tiibadega. Ja siinsamas väljaku ääres seisab Pariisi uus ooperihoone vastiooper avatud Pasti vallutamise 200. aastapäeval 1989. Suur ja vägev, ülimalt tänapäevane kaarjas klaashoone, mille peasaalis on 2700 istekohta. Kogu Euroopa moodsamaid ooperimaju tehnoloogiliste imetegude meistriteos nii on kirjutatud või prantslased ikka midagi teevad, teevad nad seda suurelt. Nonii, 25. jaan metrooliinil number üks shato Vincenzo Lao, tõeline keskaegne loss Pariisi äärelinnas. Õieti terve tohutu vana kindlus ja losside kompleks, sest kui prantslased midagi teevad, siis suurelt kõik saanud siin alguse juba 12. sajandil, kui Louis VII endale siia keset metsi aasu jahimaja lasknud ehitada järgmised kuningad, muutnud jahimaja üha kuningliku maks, kuni Shal viienda valitsemise ajal 14. sajandil said valmis vägevad kindluse müürid ning nende vahel seisev valge kindlusloss, mis oma toredate ümarate, nurgatornide, väheste teatud kaarakende ning laskepiludega milleski Londoni Tauarit meenutab. MSNi lossi südaöö saja-aastase sõja ajal sõlmitud lepingu järgi pidi kuuluma Inglismaa kuningale Henry viiendale. Henry oli abiellunud Prantsusmaa kuninga Shal kuuenda tütre Valoaga tariinaga ning Ta oli tal õigus astuda Prantsusmaa troonile kohe pärast šarl kuuenda surma. Juhtus aga nii, et õnnetu Henry, viies suri siinsamas Winseni lossis 1422. aastal Disenteeriasse täpselt 51 päeva enne Shal kuuenda surma. Nii et oma õigust Prantsusmaa troonile ei saanudki ta kasutada. Päris kole lugu on see, kui IC tülikuid uskuda, et Henry viienda keha olevat lossi köögis ära keedetud. Muidu poleks kuidagi saadud teda läbi Prantsusmaa La Manche'i äärde toimetada ning sealt laevaga Inglismaale viia ja kuninglike austusavalduste saatel maha matta. 500 aastat tagasi võttis selline teekond kõvasti aega. Päris kole lugu, aga aeg läks edasi ja kuningliku residentsi Winzanis üha suurendati ja laiendati ja kindlustati. Praeguseks on siinsed uuemad lossid kuninga oma ühel pool suurt muruga kaetud siseõue ning kuninganna oma teisel pool kaunilt restaureeritud ja näevad välja kui identsed kaksikud. Siinsamas seisab ka hele gooti stiilis kabel, kõrged teravakaanelised aknad, tornid ja tornikesed, roosaken kõik nagu peab. Veel seisab suure ja laia õue ääres mitmeid hooneid kunagisi kuninglikke paviljone, tõenäoliselt, mille ustest käib sisse ja välja sõjaväevormis. Härrasmehi. On vaikne päike paistab säästud läbi mitme meetri paksuses müüris seisva kaar väraval. Kõnnid üle kunagise kaitsekraavi ulatuvas silla ja sammud tagasi tänasesse päeva. Pariisi esimese metrooliini lõpp-peatusse, mille nimi on Shat tööde München. Pariis, Pariis kui palju metroo seiklusi siin veel ette võiks võtta, ikkagi 14 liini hiigellabürint risti-rästi hiigellinnal ning linna läbiva laiazani ajal. Kui nüüd päris aus olla, ma ei tahaks üldse võõras linnas metrooga sõita, tahaks ometi näha, mis maa peal olemas on ja mis maa peal toimub. Aga kes jõuab üles otsida neid lugematuid bussiliine ja peatusi, kui metroo on nii lihtne, lihtne, kiire ja viib täpselt sinna, kuhu vaja. Pealegi ilmatu põnev on jälle maa peale jõuda ning avastada. Ja see on uskumatu, kui palju Pariisis avastada anud. Ja kui kiiresti metroo sinu jaoks koduseks muutub ja kui kergesti sa õigeid paiku üles hakkad leidma. Vead metrooplaani peal näpuga järge, uurid maal liinide numbreid ja silte, kõnnid mööda treppi, pöiakoridore, sõidad ja vahetad range ja jõuadki maa peale, näiteks passiis mis osutub vaikseks roheliseks, kauniks, hoolitsetud piirkonnaks 100-ni jõe ääres. Sa tead, et siin peab olema maja, kus kunagi elas onu Deballusak. Kummaline maja künkanõlval, millel on ühekordne fassaad ning kolmekordne tagakülg ongi lihtne, keskmise suurusega ühekordne hoone poolkaares ehitatud sissekäiguga, mille katuseäärt ehib kitsas sepisvõre. Aga sina, kes sa kõike tead, kõnnid kavalalt maja esiküljest mööda, laskud nurga taga mäest alla ja siin ta ongi, rüübertoon kitsas vana vana tänavalaternate tänav, rohelusse kasvanud nööride vahel. Siin ta on. Balzaci maja tagumine külg, valge rohelised aknaluugid, kolm korrust, roheline oks, võib-olla seesama, millest kogukas kirjanik mööda kitsast röövertooni jõe äärde põgenes, kui võlausaldajad tema maja esiuksele koputasid. Pariis miljonid lood, tuhanded kuulsad nimed läbi ajaloo sajandite sa tead sellest kõigest ikkagi uskumatult vähe ja veel vähem saad edasi jutustada kuid natuke ikka jämetroole, selles hiigellinnas tuleb selle natukese ees suuresti tänulik. Kolla metroodest on siinsamas selsamal tunnil ennegi kõneldud New Yorgi metroost, näiteks, mis vähemasti teatud paikades olevat ohtlik ja räpane. Londoni metroost, kus rongid sageli hilinema kipuvad ja rongijuhid sõitjatega lõbusalt vestelda tavatsevad. Pariisis sai pidevalt metroos sõidetud ja rongid tulid alati sekundi pealt. Täpselt. Kohati on Pariisi metroo rööpad nii sirged. Pisut platvormi ääre poole astudes võid sa läbi pimeda tunneli näha, eelmise jaama valgustatud platvormi sinna kohale jõudvat ning sealt lahkuvat rongi. Aga ühel korral siiski tuleb mulle meelde, ühel korral kadus Pariisi metroorongis hetkeks valgus ja ronge pooltuledes seisma tunnelis kahe jaama vahel. Ei mingit paanikat, keegi ei tee teist nägugi, kõik istuvad ja ootavad rahulikult. Minutid lähevad. Ja kui sinu peast jõuab läbi käia mõte õpet, mis asja ma pidin siia maa alla ronima, lähevadki, tuled jälle põlema ja rong liigub edasi. Tõenäoliselt tuleb siingi tipptundidele rongide hilinemisi ja seisakuid. Pariis on tohutu linn ja tõenäoliselt võivad sind hilisõhtul äärelinnade metroojaamades kotivargad varitseda. Aga õnneks oled sa näinud vaid Pariisi päikeselist palet. Imestanud ja imetlenud muuhulgas ka selle linna maa all asuvat eluliini metrood, mis on kiire, mugav, täpne ja puhas millel on mõned nii armsalt juugendlikud kitsaste pidega sissepääsud ning raskete kitsaste ustega kohutavalt tuulised kitsaste treppidega väljapääsud nagu riis. Siin me siis nüüd jälle oleme oma metrooreisi alguses, ring saigi täis.