Tänaõhtuse luulekava on koostanud, tõlkinud ja muusikaliselt kujundanud Peeter Volkonski kuulite tema esituses Moldaavia poeedi Pavel moodsu luulet. Teada saada aja kuulata. Kust alguse saab rahutus? Ma vaatan lehti. Et teada saada metsamuredest. Ma küsin hommikult. Missugused on silmad? Rõõmu näos? Ma vaatan. Naasemiste tähendust. Küsin Askuselt, missugune on pisarate värv? Teada lahkumist kurvastust. Ma küsin vaaridelt, mis igavikuni meie jaoks on Täos. Ma vaatan lei. Sinult et teada saada sõna püsivust. Sõnast teha tõsise võiksin maja või palee. Kuid ma sõna sulle tõin majutaga olla võin. Sõnast saaksin Lohtuma hingevaeva rohtu ka. Guitast loobun sinu heaks. Et seal leinama ei peaks. Piisaks ost ainsamast, saaksin pelgupaiga dast. Aga sinu suu jäi vait. Leidmata mul pelgupaik. Sõnadest ma õisi loon. Sinurrastale netoon, lasebki seal üleval õitseda, sind ta kaitse all. Asjatult pole siin. Tema ilmale tõi piin laul, mil tema sünnis süüd ristil öödult vaikib. Nüüd. Jutt on petlik juba eos. Muutlik on ta mõtteseos. Meelest võib ta kustuda. Sõna vaid võib uskuda. Koju tõin oma kevadel eiu nagu heledas mõrsjarüüs neiu. Vaikus senini nurkades tundus tuli välja. Ja vaipa tal kodus, et saaks tuua mu juurde ta aja, mida mul on nii meeletult vaja. Teeks, et laulud mu eest end ei varja. Rajad juhataks mägede harjakust võib rändur, kes jõudnud sinna ja paljudel maad on veel minna iga aasale päästetud looma. Rõõmsalt juhatab kool jooma oma jõu, aga leiab ta üles viljaaidas mis muldade süles. Koju tõin oma kevade leiu nagu õrn värskes mõrsjarüüs, neiu lille esmase mis on mul peos, milles viljade lootus on eos. Kaks kallast, vahel kaamer haugatamas ja giid kivid, kivid on sealsamas. Kivistunud vis külili end heites veel ripub tõket nähtamatult peites end lahti päästa, lootes ühel hetkel kõik purustada, mürisevad retkel, silm kivistunud, vaatab Allapu kuule, pilk, põlev langeb tervele ta soole. Ta kõrvu kostab ehituse kära. Ta vennad templeiks lõhutakse ära ja purde alla jääle korjub küngas, kui riik vastu surutakse, rõngas, kuid kivistunud kõrvey kuulda saa, kus julmalt tõuseb nagu ülemaakoit, roomab inimene üles teele. Et anda tööd nii kirvele kui käele. Virk, haamer ikka veel on haugatamas ja kivi kivi. Kivi on sealsamas. Nii töötas leidur, päeva. Töötas öö, veel seitse päeva kestis tema töö, ta aitas end nii nagu suutis käega ja kirvega ja unistuse käega ning rahnu valged palged nägid ilma. Ja hellitavalt paitasid ta silma. Ei haamer enam haugu Kalda süles. Ja leidsid käte kriimustatud pind. Janune, nii kangekaelne hind, kivistunud sooned lõpuks üles. Ta vaim ja tema. Sinna jooksid, et pungad, kivil, valgeid õisi. Kas sind nii nagu sammu juhib raja tuju? Nii minagi käin ühe mõtte teel. Vist igas kivis, peidik on, mis veel? Ei aima endas lill. Ega kuju. Kõik kehvalt tehtu lammutamist vajaks. Mu silmis igavikus noor päike, leeke loo tarvis muutun laiaks kivist rajaks. Mis minu koputa, toob see jalge all, siin on hullumaja. Need neli seina, mis jäid suletuks. Uus maja on nüüd ehitada vaja. Kus silmapiir võiks jääda kutsetuks. Ma ehitan. Miks, kehitab õlgu. Soojamüüri terve elu, hea. Nii, kuidas tean, ma nagu noa jään võlgu. Ja kui sa ei tea. Sest hästi tunnen mina, kui palju paneb vastu pruss, säilitades vormi ja lihvi säraval värvimina käes tuule, tormi? Heal lõpuni, kui olen kõiki toonud? Hing püünisesse jääb ja selle sees. Ta pehme käpa peale paneb koonu. Kui valvur mošees. Minu majal meri on läve ees. Kui pesada päiksepuu võra sees. Tahtsid tormihood kaasada viia, maja paindus jäid püsima siia. Minule õpetas majaga, kuidas end püsti taas ajada. Maavärin sõnu ei raisanud ümber, kõik oleks paisanud kivist ja päikesest seinad, püstjaid, ometi Einar tasakaalu küll kaotanud kivid laiali laotanud. Sööstis mäestikustiil sihiks mu katuseviil, tahtis õel ja paha katuse paisata, maha karta polnud nüüd mahti. Ütlesin hirmust lahti. Pööningul, ema sedamaid jooksin ja kätest mul köied said. Sambana seisid jalad. Pidasin kinni, talent. Lapsed magavad nägudel naeruvine. Minu osaks on valvamine, terve trobikond, näete, on need siin? Põldmarju nad korjama lähevad. Välux, laotan ma ennast. Neid edasi viin minut pehmust. VEEL tee vaeva vähendab. Neidmatellingull savi. Kuulsad ehitusmehed kelluks muutunud et sellega Nende käed kauniks kirjaksid. Maapinna valged lehed sulab päikesed silmis. Nad siin on, mis eas kirjud liblikaid taga nad ajavad. Taevatäis muresid minu peas nende teele. Kuid tähed sajavad, lapsed magavad, nägudel naeruvine. Tean. Minu hooleks on valvamine. Viimas happest tumma vaate, üks pisar soolast, kibe. Mis saatust hüüdis ette. Maakihtidesse alla, kas vennad minna saate. Et jõudes sügavusse? Ja muuda ennast kiireks, kui kuumus tungis sinna, muuda ennast vihmaksed sinna nõrguda ja tasuma pead tallessakas või elu sinna sajandis, vaid korra saaks teda puutuda. Me läbime puujuuri just nagu aastaaegu laul sadulas, meid rõhub ja muljub videvik. Meil tuleb kaasa minna. Sest aeg neid kutsub praegu. Meill Robinsoni täna rõõm teele oli minna. Nüüd kulunud, meil tallad suus maanteetolmu, Mike. Lõika hiljaks, jääme, kui põikame kord siin, kus, nagu pihiisa meid ootab pesapaik. Kolm päeva ette öelda on kombeks meil sel puhul et ümberkaudsed teaksid meid oodata on pea ja sirutades nõela kukk pasunat, las puhub seal katusel, mis vanunud. Kui kiilaks minev pea. Ja tähetolmuteri Me uhkel kiivril vilgub Kolumbus, et me ajas jääb napiks külaskäik. Ning räti serva varjus kaks silmad tuhmilt pilgub. Kuid veinil karantiinis on siidilõnga läike. On laekat hämmeldusest suud unustanud valla, kui näevad pesamuna taas koju, leidis D-hallist raamist isaga muigamise alla. Linud kodunt ära saatma. Jäid hiljaks, veidike. Öö saabub silmapiiril, ta süütab tuleringe. Ei kaugusesse. Ja Kerr tõmbub seal. Meid liidavad need ajad. Mil mure rusub hinge. Kuid siiski õigeks ajaks me koju pensa. Justkui kardaks, nad tulevad Pika las neil puhata. Nad kaua olid teel harjuge. Et kas neil sama ikka. Et nad lahkusid. Kuid siin on veel. Tulid sealt, KUS lootuselan raja puudutama pettumuste ust. Küsin neilt. Nad vaikivad. Vaid kaja kostab nendeni keskhääletus. Meie onu easse sügav köeb tema silmades. Päevad kaovad, kihutades läbi ööde tikist varjunud tunnelist seemneid päästnud soldatite vägi. Sünges jaamas, ent jäi maha meist noores metsas, kus nad kõik kord käinud ootama neid jäänud onlat. Traavleid tagasi hoia kirdetuul ja metsik aju. Öö ja päeva piirist üles suisa teadmatusse viib. On see teisi päev või reede? Kadunud on ajataju vastu, aknaruutu peksleb hämaruses kulli tiib, ema. Jälle jääme üksi. Selles teivasjaamas rumas. Mul on pajatada palju, sina ainult mu silmist loen. Kasvanud selles maises melus, rähklemisest lõputumas, lõpuks järje peale saanud. Kas kõik raamatute virna taga veedab aega kas ta silmadele liiga lugemisega teepojatütart vargsi vaatad, kartes teda ära kaeda? Ja siis räti märga nurka peidad oma silma v? Minu harvaks jäänud kah. Kuidas sul peatub käsi justkui küsides, kuid tahtes minu mõtteid lugeda? Kas ma kõrge üürimaja elupaigas ka ei väsi? Olles kõigi tuulte kätte jäetud? Siin sugeda ema. Jälle jääme üksi. Aga kõik, mis tahtsid teada, kõik, mis minule öelda oli, sind veel ligemale tõi. Meie jutt ei maha siia. Tuuletuhinaga saab peada. Sarapuu Su haua kohal. Temast sahisema lõi. Ning järvepeegli kohal on pääsu tiivalöögid. Tee leiab end taas, kaotab. Nii möödumas võib näha ka maa peal inimest. Ma laiali pillatud maailma kannan. Ja teisiti tundma seda ei saa. Tunnistustest, mida ma annan. Meil on värvitud kaunilt lainetel ka Mu õlgu kotib täis vaevu nagu sindki suruvad, mis kole. Tule mu maja seal armastust, raevu ja unistus nime, mil pole hulk kindlusi, on. Ja on Basti ongi ja mägedes vahused lätted. Üks tänane päev. See iidne ongi tervet maailma kätke. Ma kannan endas. Ja hindan seda rohkem, kui muud. Ta juured punaseks Artereiks muudab mu janu seid samme. Tapja Ta suudab. Kui tahab teada, kas tasa on kõik või möllavad, kurjad ilmad. Kas rahulik onu puu loomuldasa? Vaata, musin. Talent, kolmus. Süütas küngastel tohutu lee et meis põleksid aastad, kui tuli olla maa peal. Suur asi on see Taeva allkirja annab. Selle lõpus on kurgedest kee pulmaehteid pea, hobune kannab olla maa peal, suur asi on see viimse sõna. Kui lausunud huuled lõpeb aeglaselt alanute. On maa peal. Suur asi on see. Rinnus arm. Nõnda kõndides ajas üha kindlamalt, usume me valgustulva me õuel ja majas olla maa peal. Suur asi on see Kui õhk me vahel on viimseni pingul viiulikeel millel tormide kõla sinuni jõuda. Kui maade vahel on haavanik käia. Row Meil pole ja vermeisanud jalad sinuni muuda. Kui Linnutee vaikus veel pikeneb, ohkeks vallamis päästnud onlangevalt tähelt sinuni jõuda. Kui kurgede lahkumiskurbus Me vahel talvise pööri kumas, kandub sinuni jõuda. Kui metsade haljendab imestus küünib pungade loomisest viimse kui leheni sinuni. Kui vesime vahel veel selguda, Iska pisara soolakristallide sarnaseks sinuni jõuda. Kui lumede vahel veel katavad läre mälestus, kuhu on vajutanud jälje sinuni jõuda, kui palju, kes sellest, mis kunagi tehtud eemale aina on nihutanud sinu. Mis tuleb mas sinuni, jõuan. Tulgu või linnuteest läbi murda. Kuuldud luulekava koostas, tõlkis ja muusikaliselt kujundas Peeter Volkonski. Tema esituses kuulsite Moldaavia poeedi Pavel potsu luulet.