Minu nimi on Marge, ma olen sündinud Tartus ja kogu oma lapsepõlve jagama suure ja olen ma veetnud Tartus ja nääridega, meenub mulle selline lugu, et kui ma olin väike, siis näärivana tavaliselt tõi meile kingituse kotid ukse taha. Nii etet ühel kindlal päeval, tavaliselt siis 31. detsembri õhtul oli nagu mingit krabistamiste kolistamist kuulda ja kuna meie maja on kahekordne, siis tavaliselt see krabistamine, kolistamine toimus esimesel korrusel. Mis peale siis kõik, kes olid lapsed, need siis jooksid alla, tavaliselt leidsid ühe suure koti ja seal see sõit pakid siis kantise mitmekesi üles kuuse juurde. Ka ainuke kord, mis ma oma lapsepõlvest mäletan, kui meil käis päriselt ka näärivana, see oli siis, kui ma olin umbes kas nelja või viieaastane ja oli see omamoodi krabistamine, kolistamine, aga seekord tuli näärivana ise, mitte ei olnud koti ukse taha jätnud ja näärivana tundus mulle kohe alguses selline kahtlaselt tuttav, sellepärast et ma olin selliseid kindlaid varem näinud. Et need kindlad olid tavaliselt meil esikukapis ja need olid sellised suured suured meeste kindad, millega toodi kuurist puid ja näärivanal olid need kindad käes ja mõtlesin, et huvitav, et, et mispärast ta meie kindaid laenas. Ja näärivana Ta oli selline naljakas näärivana, tal olid tradid, sellised veidrad riided seljas, need nagu ei nagu ei olnud, ühe inimese riided oleks nagu igaühe käest natukene midagi laenanud. Päris selline teistmoodi. Näärivana väljastpoolt oli nagu habemega, aga seestpoolt rääkis, nagu naisehäälega tema seas oli, väga-väga palju saladusi peitub, aga minu jaoks oli kõige olulisem see, et see näärivana tõi mulle nukuvoodi tookord. Nii et minu paki sees oli selline suur kokkupandav reform koodi, mis käis kolmest jupist kokku, otsatükid eraldi ja põhi eraldi ja täpselt selle voodi juurde sobiv nukk. Et kuna minu sünnipäev on vahetult enne jõulupühi, siis tavaliselt sain ma nagu sellise mingi suurema kingituse, aga seekord oli selle poolest hea, et ma olin enne saanud sünnipäeva kingituse ikkagi korralikult, siis näärideks tuli siis veel täiendav kingitus ja minu meelest oli see väga-väga peen. Ja siis, kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis on see üsna hämmastavad, kustkohast see voodi välja võeti, kuna Tartus tollal ma mäletan, oli üks suur mänguasjapood Riia mäel, see nägi välja niimoodi, et see oli lihtsalt nagu tühipood ja siis seal riiulite peal oli hästi hõredalt mõned Norma või Salvo autod, siis mõned karvastatud loomad ja ega seal suurt midagi muud ei olnud, võib-olla mõni plastmassist väike nukk oli ka, aga see nukk oli nagu eriline. Ja ma mäletan siiamaani, et ma panin sellele nukule triinu nimeks. GM Ma Mullen ääridest rääkis siis minu meelest rääkis kõige rohkem kaartidest, mida alati saadeti pühadeks, et ka üks sellistest aastavahetuse mälestustest on mul see, kuidas selles toas, kus meil kuusk oli, oli meil alati ka laud kuuse kõrval ja siis kõik jõulukaardid, näärikaardid, sünnipäevakaardid, kõik siis koguti sinna laua peale kokku ja tollal saadeti veel telegramme. Nii et mul on üks väga-väga konkreetne pilt silma ees, kus ma olen saanud sünnipäeva telegrammi, kus on siis palju enne Suenniba vaevaks ja siis kuidas ema luges mulle seda ette, need, et telegrammi kaardid olid minu meelest isegi ilusamad kui need pühadekaardid, sest nad olid kuidagi sihukesest veidrast materjalist nagu õhukesed ja siis sa võid sinna need ribad sisse kleebitadesse, nägi selline selline teistsugune välja, et ma ei mäleta, et me oleme, oleksime nagu kunagi rääkinud kuidagi eraldi pühadest või, või selle tähendusest seda ei olnud, aga oli alati kuuse toomine, kuuse ehtimine, kuuseehete vaatamine ja siis nende pühadekaartide saatmine ja vastu võtmine, et see nagu kaartide saatmine oli minu jaoks pühad kodune laps ja siis sain päev läbi vaadata ja imetle seda kuuske ja siis veel täiendavalt ehteid juurde panna, kui ma leidsin, et karbis on veel mõni väga ilus ehe, näiteks mulle väga meeldisid talveriietes lapsed, intelleid, sellised toredad, neil olid paksud kasukad seljas ja võib-olla nad siis mulle meenutasid natukene mind ennast, sest mul oli kallati paks kasukas ja mul olid pildid kumu õues käisin ja siis lapsena läkiläki jänesenahkne, mille kõrvad siis käisid niimoodi lõua alla klõpsti kinni ekse paelaga. Ainult et ma arvan, et sellepärast mulle need need väga meeldisid, siis minu kõige lemmikum nääriehe oli papagoi, mis käis sellise klõpsuga kinni, mis oli nagu, nagu pannakse küünlaid puu külge, et see oli minu meelest kõige ilusam. Arvan, et see oli sellepärast ilusat, see oli teistest mehe. See ei olnud nagu minu lapsepõlve aegne ehe, vaid see oli tõenäoliselt siis selline 60.-test. Soovin jõuludeks, et inimesed oskaksid naeratada, et meil oleks meeles naeratada. Alati ei ole kingitus, et kõige tähtsam tähtis tähtis on see, et sa oled kedagi meeles pidanud või kaardi saatnud või lihtsalt helistanud, andnud, et väga ilus ilm on väljas, et ma mõtlesin sinu peale.