Mina olen Triin ja lapsepõlves elasin ma Tallinnas, aga nüüd juba pikki aastaid Tartus minu lapsepõlve jõuluvõi siis alguses näärimälestused on kõige rohkem seotud kuusepuu ja minu isaga nimelt jätan alati, kuidas me lapsena läksime isaga koos Tallinnasse keskturule kuuske valima. Mäletan seda elevust ja rõõmu, isa ütles, et nii, nüüd läheme, et alati oli kõrged hanged ja lumine ja pime ja siis me kahekesti koos läksime seda kuuske valima ja siis tulime koju tagasi. Panime kuuse ülesse ja, ja mina sain siin siis ükshaaval kõik need ehted sinna peale panna. Ja kuna kuusk oli sellessamas toas, kus mina magasin, siis lapsepõlve selles suhtes ühed kaunimad mälestused ongi just sellest, et igal hommikul, kui ma ärkasin, siis oli kuusk tuledesäras minu silme siga. Õhtul, kui ma uinusin, siis samamoodi saime viimase pilgu enne magama jäämist heita kuusele, nii et selles suhtes ma jään oma isale tohutult tänulik, et ta alati selle kuuse toomise ette võttis, isegi siis, kui ma olin teismeline ja tegelikult sellest enam üldse ei hoolinud, isegi keeldusin temaga koos kuuske tooma minemast. Aga tegelikult oma südames on mulle see alati hästi oluline olnud. Nii et selles suhtes ma olen väga tänulik oma isale ja teine asi, mis mul nööride jõuludega seostub, on jälle seotud minu isaga, sellepärast et minu isal ei olnud kunagi seda õnne, et kohtuda näärivanaga, kui too tuli, et ikka oli isal vaja just siis poodi minna või, või naabrite juurde midagi laenama minna, nii et et ma olin kohe päris kurb, et ta ei kohtunud selle näärivanaga. Aga kui ma olin päris päris väike, vist selline üheaastane või natuke peale seda, siis oli üks lugu, mida ma ise ei mäleta, aga mida mulle hiljem räägitud, et olime lasteaias ja minu isa pidi näärivana mängima, et ma ei tea siis kus see päris näärivana oli, aga minu isa pidinaadi vana mängima ja kui näärivana uksest sisse tuli, siis mina tundsin kohe ära, et sa mu isa ja siis oli palju tegemist, et mind kinni hoida, et ma teistele välja ei räägiks selle, et, et see, mu isa, kes, kes millegipärast näärivana habeme ette kleepinud ja, ja siis selle kuue selga tõmmanud. Aga igatahes on sellest sündmusest säilinud siis üks vana foto, kus mina istun rõõmsalt selle näärivana süles, et et sellised naljakad mälestused seoses nööridega, aga muidugi mängib ka tänapäeval, kui meil on peres jõulud sama olulist rolli jätkuvalt mu isa, et minu tütrele on temaga alati ka väga rõõmneid seda, seda häbeliku jõuluvana otsimas käia, nimelt meie pere jõuluvana on tõesti häbelik, mõelda, mitte kunagi näinud, ikka sokutab oma kotiga ukse taha või siis jätab selle aeda kas kasvuhoones või, või kuhugi põõsa alla, nii et siis minu isa ja tütar peavad seal pimedas laternaga seda koti taga otsimas käima, et iga aasta, et see on selline ka päris vahva ja naljakas ettevõtmine. Päris kauges lapsepõlves ma ei teinud üldse mingit vahet nendel nääridele jõuludel ja ma mäletan, et ükskord, kui ma olin juba üle 10 aasta vana, siis koolis pinginaabriga rääkides selgus tõsiasi tegelikult jõulud ja näärid ei olegi üks ja sama asi, et mina olin täiesti kindel, et näärid on, ongi see põhiline sündmus, mis, mis aasta lõpus on, aga minu pinginaaber siis vaidles vastu ja kui ma koju tagasi läksin selle teadmisega, siis mu vanemad ka selgitasid mulle siis vahe jõuludele nääridel. Aga, aga siis juba hakkas aeg muutuma seal 80.-te aastate teisel poolel ja siis me käisime juba klassikaaslastega, käisime jõuluõhtul kirikus vaatamas, et kuidas need jõulud siis sedamoodi tulevad ja, ja siis need kombed kõik muutusid juba meie peres on jõulud tänapäeval ka väga tähtsad või tähtis selline sündmus, sellepärast et minu vanemad elavad Tallinnas ja meie elame Tartus oma perega, nii et siis jõulude ajal lähme ikka vanematele külla ja, ja see on siis see võimalus, kui pere saab jälle kokku ja koos kuuse ümber istuda ja seda jõuluvana siis taga otsida. Ja lapsepõlves oli kaartide kirjutamine küll üks tegevus, mida me tegime, aga tänapäeval on ikka see koos söömine, see põhiline jõulutegevus või ka koos söögitegemine, et see on selline mõnus lihtne kodune komme ja, ja ma arvan, et, et ei peagi ju midagi erilist tegema, et oluline ongi see, et saab koos olla. Minu jõulusoov ongi see, et kõik inimesed saaksid jõulude ajal oma lähedastega koos olla, et ükskõik, kui kaugel nad on, et nad ikkagi leiaksid selle tee koju tagasi oleksid oma perega koos, oma sõpradega koos ja, ja lihtsalt räägiksid, oleksid ja tunneksid üksteisest rõõmu.