Minu iga võimaldab minna tagasi aastasse 1964, mida ma tõenäoliselt hakkan esimesena nagu eredamalt mäletama, aga emotsioonid on ikkagi sellised, et kuna me elasime Lõuna-Eestis kuplite vahel reeglina ikkagi silma, Reet talu katus oli paksu lume all ja hanged, mis maa pealt vastu ulatusid. Need praktiliselt panid aknad kinni, kuigi ka seal aken oli suhteliselt pisike ja samas majas, ehk siis selles samas talus ühes tiivas elasime, siis meie ja teises tiivas olid loomad. Reeglina olidki jõulud siis see aeg, kus toodi tuppa head ja paremat koli, väike kuusepuu. Puuviljadest ma mäletan, oli ainult üks kaunistus, need olid siis õunad. Ainult söögi eest kandis hoolt maja, teine külg, jõuludeks oli tapetud üks siga ja piim ja munad tulid sealtsamast Kööli teisest uksest. Kui selleks ajaks vanaema hakkas tegema midagi head ja paremat, vaat siis see periood oli suhteliselt pikk, enne jõule juba. Küll seal siis tehti igasugust rõngas, verivorste ja pasteet. Lihatoite, õigemini küll Lõuna-Eestis oli rohkem selline toit nagu kõrned liha, jupikesed, väikesed, lõigatud geneetis pandi läbi praetuna, purki kasutati terve ülejäänud aasta. Et olla piparkookide juurde, siis need olid ikkagi väga üksikud, mis tehti ka kõik oma ahjus verivorstid olitest, suured rõngad, need pannid olid neid täis ja kui ahjus midagi tehtis oli, hanepotiga pandi paras suur ports sinna, seda sisse sai tükiks ajaks. Aga igal juhul ma mäletan just seda, et jõululaud oli alati kaetud väljas, reeglina rahal juba ikka krõbe külm, muidu oli rahulik. Sellepärast et meie kant oli niimoodi talveks teed olid kinni tuisanud ei käinud ei piimaauto ega rahvas liikunud Vegasest tol ajal ei olnud ju ka ei autosid, sõideti hobusega ringi, kui sõideti ja talvel teiegi seda suurt mitte. Saanisõidu jaoks pidi ikka hobuse jällegi päris kaugelt tooma, et kui endal laudas hobust ei olnud, istusid enda talus ja, ja lumi ümberringi tuiskama. Niikaua kui siis pärast lasti lapsed katuse otsa ja lapsed hakkasid siis lund alla ajama, nii et hanged olid kastani väljas. Aga tubades valitses vaikus. Ja peab ütlema küll soojus, sellepärast et hanged olid tõesti kõrged ja tuul ei pääsenud majast läbi kukkuma. Vana reegel oli see tol ajal loomulikult ei olnud, ei mingit elektrikütet ega ei gaasi, jäi õli, oli lihtsalt puud ahju alla, ahi pidas veel sooja. Hommikul, kes esimesena üles ärkas, selle püha kohustus oli, tuli ruttu alla panna. Kõik meetmed olid kasutusele võetud, et oleks vaikne ja rahulik, isegi kui järgi mõelda, ega ei mäletagi seda, et oleks väga palju rahvast käinud, et pigem ikkagi oli selline hästi verekeskne periood, vot kus siis kõik istusid rahulikult koos ja voodi lihtsalt mingit raamatut või söödi midagi. Head elu tol ajal ei olnudki kõige küllusliku samal ajal selleks hetkeks üritati mu endast anda parim. Seda oli nagu igalt poolt tunda.