Klassikaraadio stuudiosse on jõudnud meie saate järgmine külaline ja selleks on mul väga hea meel tutvustada teile kunstniku arhitekiti luuletajat professorite Leonhard Lapini, tere. Head uut aastat teile ka. Teil täitus just hiljuti 65. sünnipäev ja sellega seoses avati ka arhitektuuri muuseumiseks väga ulatuslik näitus ainult arhitekt toonid. Ainult sellest näitusest ei tahaks rääkida, aga kõigepealt palju õnne teile niivõrd väärikas. Kas see on selline iga, mis sunnib ka vaatama nagu sellele, et mis seal siis nagu ära tehtud. See on selline iga, kus tuleb käia aeg-ajalt arstide vahet. Veel 10 aastat tagasi ma ei mõelnud üldse meditsiinile, nüüd tuleb juba olnud seda teha ka, midagi ei ole teha. Et juba hakkab nagu väike lagunemise protsess pihta inimeses teatud east peale, aga selge see. 65 aastaselt pab endale Rohan maalt. Ulatuslikuma osa loomingut on ikkagi nagu tehtud, ega see ei tähenda, et ma ei tee edasi. Aga, aga noh, selge see, et see mõõtkavani teine ja ei suuda juba näiteks silmadki ei kannata ju kumu, vanasti võisin kaheksa tundi järjest maalida, näiteks siin ma praegu üle kahe tunni saa, mul tekib kohe silmapõletik näiteks ja vot sellised probleemid tekivad, siis tuleb puhata vahepeal ja ja siis jälle saab teha paar tunnikest niimoodi, aga üle noh, eriti pingutada. Milline on teie praegune elutempo, mida seal kõige enam on, millele te ise tahate rohkem pühendada? Asi on selles, et ühesõnaga mind meeriteeriti aga Mediit professori palk on niivõrd nigel Eestis, et ma lihtsalt majanduslikult ei mängi välja enam. Ja selle tõttu ma olen mõelnud, et ma võiks anda sellist individuaalõpet, et inimestele sest on väga palju inimesi, ma olen ka Soomes õpetanud inimesi, kes on seal juba üle 60 näiteks ja et kes lihtsalt ütleme, onu muudki keemiku karjääri näiteks lõpetanud, aga neil on eluaeg olnud huvi kunsti vastu arhitektuuri vastu ja siis ma mõtlesin, et ma hakkan andma nüüd individuaalõpet inimestele, et kuidagi ise ka välja tulla. Ja teine asi on see, et ma olen ikkagi elu jooksul nii palju informatsiooni omandanud kultuurialal kirjutamise alal, et ma võiksin ühesõnaga inimestel jagada teadmisi, tähendab, et ma ei taha neid auto kaasa viia. Ja see on hästi tänuväärne mõte ja minu meelest nii peakski olema. Aga mis on teid elus üldse mõjutanud ja sundinud eksperimenteerima teist, räägitakse kui, kui Eesti ühest olulisemast sõjajärgsest kunstnikust avangardist. Teiega seostuvad väga paljud sellised esimesed momendid, et, et mis on see, mis on tõuganud teid nagu otsima? Ilmsed sentsiku loomuse küsimusega, minu oli selline väga suur katsetaja ja vend samuti vend on keemiadoktor ja, ja õde, kes on lahkunud, oli samuti selline väga aktiivne naine. Igati see ilmselt on niisugune juba perekonnaveres või kuidas öelda etniline sihuke Aldous ja vanaisa oli, ehitas jutt veeri isegi ühe kiriku näiteks veskeid asju, noh, lihtsalt läxeitsist sinna maad saama ja need juba vanaisast peale tont teab veel, kui kaugele see asi kik ulatub. Mis olid teie esimesed tööd, kas teil tuleb ka meelde, mida? Ja ei, tuleb meelde küll sama asi selles, et ma lõikasin lõikeid, nii kui ma olin 13 14 ja ma mäletan väga hästi, käisime isaga nagu Peipsi järve niitudel heina niitmas hommikul vara ja siis see Ehine sinna kuivama ja siis mina tulin koju ja lõikasin linoollõikeid, mul õde tõi Õdeli minust, no ikkagi üheksa aastat vanem, et siis õde tõi mulle Tallinnast linoolid, linoolnoad ja vähe sellest. Need materjalid hankis Eri Klas sealt laost, kõik oli ju materjalid, madu, kunstnike materjal, ladu oli suletud ju, sinna igaüks ei pääse, ta on eriline, oli palju tuttavaid kunstnike hulgas, siis tema ostis mulle esimesed akvarellid näiteks sealt ja nii edasi. Et alati meenutab. Et see oli siis juba 13 14, Ja ma joonistasin juba väikse lapsena kogu aeg. Mu ema ütles, et ma olin viie aastased öelnud juba minust saab kunstnik. Aga need tööd ma hävitasin ära. Lihtsalt, kui ma need tudengid, siis tundus, et need on nii mannetud. Aga nüüd linoollõiked analdas. Te olete kiire looja, võib niimoodi öelda. Vaadates teie tohutut loomingu pagasit. Ja ma ühe näiteks viimase luulekogu armastades kirjutasin ühe ööga praktilised. Nonii, pool ööd tuli vaim peale ja kirjutasin luulekogu valmis praktiliselt. Muusika vaimu küsimus jah, et et aeglane, ma ei ole, aga mõned tööd on küll sellised, mida ma olen teinud nendest terve aasta läbi terve aasta niimoodi ainult teatud hetkedel olen teinud ja et on selliseid ulatuslikke töid, et kui tuleb mõni nii-öelda kollektsionäär hakkab minuga suplema, hinda tööle, siis ma ütlen, vot neid töid mina odavamalt ei müü, tähendab et sinna ma olen alustanud päris kõvasti. Selliseid töid on ka muidugi, aga üldiselt jah. Produktsioon tulem jah, sellest ka sellest, et ma venita kaua asjadega, aga paralleelselt ma ei saa teha niimoodi, et seda on rääkinud mulle näiteks ka Toomas Vint, eks ole, kes kirjutab, maalib, ta on perioodid, kus ta kirjutab, on perioodid, kus ta maalib ühesõnaga ja omal ajal maju tegelikult teenisin nagu elatist arhitektina ja siis perioodid komaneks Artuuri tegin, siis ma ei maalinud tenniseraha ära, siis hakkasin maalima või, või kirjutaali tahtsin. Korraga ei saa neid asju teha, nad on ilmselt inimese ajust eri piirkondades need asjad. Et neid nad ei kattu. Kas see ongi siis nii, et arhitektuur on see, mis on toonud sellist materiaalset tuge ja siis maalikunst ja luule on, on siis need, millega saab nagu oma heameeleks tegeleda? Nonii, see on jah, ühesõnaga asi selles, et kui ma kunsti sinna instituuti tol ajal tahtsin sisse astuda ja muidugi ma tahtsin kunsti alal astuda, mu vend ütles, et tead, et siin käivad minu juures pidevalt kunstnikud, raha, laenavused, mine õppi, arhitektuur, jumalaema, kuna mul live maatika arhitektuuri ilma matemaatikat ta nagu ei ole võimalik teha. Mul ei olnud mingeid probleeme nende tehniliste ainetega täiesti koolis. Et siis läksingi õppima arhitektuur ja sellega ma finantseerida oma neid teisi tegevusi, sest ega luulesse mingit tulu ei saa, maksan peale mu luulekogudele näiteks ja kirjandusliku tegevusele jana kunstiga on nii, et et kui sa midagi müüd ära, siis sa paigutad selle raha uuesti sinna materjalidesse, materjalid on kallid meil. Isegi, kui ma olin nooremodeni Helsingist materjale, kuna sealt sai odavamalt kätte kui Eestist. Kujutage ette, millised palgavahet meil on, eks ole, samal ajal need kunstiteoste hinnad on ka võrreldamatut sõna, mis on Soomes ja mis on Eestis, eks ole. Nii et selles mõttes arhitektuur on olnud jah, selles osas mulle abiks. Noh, arhitektide lõppes aastal 2008 majanduskriis ja siin on väga tuntud Eesti arhitektid on sõbrannaga ja praktiliselt ilma tööta. Nii et sellega lõppesid minu arhitekti karjäär aastal 2008 ja no ma ei taha mingisuguseid kuure ja putkasid vedama, projekteerida seal, oleks nagu oma elu raiskamine, ma parem lähen siis kohvikusse, joon veini, selle asemel. Aga vend oli tark, ütlete, aitäh talle seda praegu, selle soovituse eest. Kas te vaatate linna peal ka natukene kriitilise pilguga ringi? Ma mõtlesin, et see professionaalne kratinis muidugi vaatan ja õudsalt häirivad mõned asjad, eks ole, mulle rääkis üks vene kindral algemal sõjaväes, olin temale arhitekt Peterburist lõpetanud ja saadeti siis rindel, eks ole, ja Dani mingi tankikolonni ülema, ta ütles kõik need majad, mis talle meeldinud. Ta hävitas ja ütles, pärast seda enam ei suutnud arhitektuuriga tegelenud nutati tagasi ajas tagasi ja võttis ka sõjaväelise karjääri, et nagu otse arhitektuuri kättemaks oli kõva. Aga no mõned asjad lammutaks hea meelega küll ära, ausalt öeldes. Mul ei ole seda väge. Et praegu on arhitektuuris, tähendab, on väga häid arhitekte ja väga häid tegijaid, aga on sellist nagu teater, dekoratsiooni, maga malli, et on tekkinud uus tendents, nagu Tartul on muutunud deklaratsiooniks, aga ta ei ole asjalik. Eesti kliimas näiteks tõsta majad mingitele kama jalgadele, see on absoluutne absurd vähendav maast tulev energia ja, ja kui me räägime, millised sooja. Ma arvan, et seal tulevad inimestele, seal on põrand Khani valt külm või siis tohutu klaasfassaadiga sauna, aga meie kliimas tuleks arvestada kliimaga. Kõik need head põhjamaa arhitekt, tooge on ikkagi väga mõõdukalt kasutanud neid selliseid klaaspindu või siis hark jalgadele pole ta midagi projekteerinud, noot Eestis, unustatakse ära, võetakse mallid kusagilt Kesk-Euroopast või näiteks on rull ootamatakse mujale. Fassaadil puidu astroloogias on aga mis meie kliimas kõmmelduvad, ei liigu, ma olen vaadanud neid maju, kus puitrulood peal, nad on kõik ühes asendis, Kokla aegseid, nad ei liigu enam. See nõuab ikka eritehnoloogiat Soomes, kui neid tehakse, neid tehakse ikkagi väga erilise tehnoloogiaga ja, ja nagu ei ole suurt mõtet seda kasutada. Jumala kardinad olemas. Inimene võib tõmmata kardinad ette, kui ta tahab, päike. Ta soojendab või näiteks on tehtud siin kõrghooneid, kus see aknad üldse lahti ei käi. Absurd. Tähendab, inimene vajab värsket õhku saama, aga et need konditsioneerid ja kõik on sellised nagu abivahendid, nad ventilatsioon ja kõik see kuulub nagu moodsa maja juurde. Aga aken võiks lahti käia. Et liiga palju, võtame üle mujalt ja teistelt. Ja ei, no valesti kliimavööndis tuleb Ta et miks näiteks kasvõi see kuulus Aalto on väga kõrgesti hinnatud näiteks Kanadas või kusagil juustusõnaga sellises parasvöötmes või kuidas öelda just tänu sellele, et ta on töötanud välja sellised mõtted, mis sobivad meie kliimaga, me ei saa siin ma näiteks siin keegi vaaritega pakkus välja, et hakkame tegema vertikaalhaljastust fassaadidel, aga see tähendab seda, et suurem osa aastast on sul mingisugused rootsud fassaadil ja ta ei anna midagi, vähendab, ei sobi. Ühesõnaga sellised võtterdamis sobivad kusagil lõunamaades, Lõuna-Euroopas või Lõuna-Ameerikas. Omal ajal ju Venemaal Nõukogude Venemaal lähtud Brasiilia arhitektuurist tehti betoonehitis, tõsi, alamtal nii ma ei arva või osta. Ega need ka ei toimi ja ma arvan, et on juba ammu ära lagunenud need majad, kõik. Sellele tuleb mõelda sõnale ja näiteks mina olen täitsa veendunud, et et seda linnahalli keegi kunagi rekonstrueeri, sest see läheb, et kalliks, et odavam oleks need uus ehitada. Et seal võib olla küll kaitse all, aga need kaitsealused objektid sageli just lagunevadki ära sellepärast et seal ei saa midagi muuta ja nii edasi, et parem oleks osana aga rekonstrueerida viie läbitatud muutusi. Sest muidu nad tõesti lagunevad ära, mul on kurtnud mitmed inimesed ei saa oma mingit kinnis. Sa ei saa korva teha sellepärast et on, meeldib ette antud, aga mõne maja puhul mõtleme Niguliste kiriku puhul või nii. Õigustab need reeglid, aga kas iga putka puhul sõnaga on ta õigustatud, vot see on juba omaette küsimus. Kas iga hoone on on teie jaoks eraldi nagu töö või teos või peaks ta olema? Loomulikult on, ühesõnaga ma olen teinud tegelikult 180 tööd arhitektuuriga, mis on seotud sinna hulka kuluvad muidugi kaaritektoonid, eks ole, ainult asi selles, et ega see arhitekti töö on ikkagi nii, et seal on viis kuni 10 protsenti loomingut, muu on ikkagi inseneritöö. Et sa pead sona konstrueerima, sa pead käima nõupidamistel, ehitusel, klaasi, et selle tõttu ütleme noh, ütleme näiteks Soomeski muna, mõned sõbrad, kel on hästi suured bürood siis nemad on nagu sellised ülemused, kes käivadki ainult nõupidamistele, teevad kitse ja siis staff, kes siis konstrueerib samaga. Isegi tähendab seda, et kui inimene istub arvuti taga ja kogu aeg saab, lõbistab neid konstruktsioone et siis ta ei olegi võimeline mõtlema, et laupäev, pühapäev käib, siis büroo juhataja paneb kitsid lauale ja siis hakkavad teised teostama. Tegelikult arhitekti loomingus on ikka väga väike protsent loovus selle tõttu netes arhitektid harrastavad ju purjetamist ja mäesuusatamist ja väga populaarsed on sellised alad, et nad saavad siis selle kätte Tõi Fotograafiat näiteks et nad saavad kätte selle siis selle puuduva osa, mida saab igapäevast tööd tehes, ei saa. See protsess on see palju muutunud võrreldes selle ajaga, kui teie alustasite, et kuidas tänapäeval, noh, ma mõtlen, kogu see arvutimaailm Ja ei, ta on ikka kõvasti muutunud selles mõttes, et me ikka pidimegi välja joonistama ja seal oli nii, et kui sa joonistasid neid projekte välja, siis oli kohe näha, kes on meister, kes on õpipoiss, aga arvutiga ei saa enam aru, tähendab selle tõttu vahepeal kooli metsa suur ehitusbuum, aga mul kahju ei ole. Aga mõnedki noored arhitektid said selliseid töid, mida nad välja ei kandnud, sõnaga arvutiga saab ära. Nii et selles mõttes on muidugi see protsess on muutunud talle selle muutunud v see üks aspekt, et nõukogude ajal oli seda bürokraatiat palju, aga, aga nüüd on teda veel mitu korda rohkem. Sa pead mingit krundil puude ja meetreid nagu esitan veel mingile ametkonnale üks ametkond, ametkond. Mind hämmastas see, et kui ma nüüd viimane kord käisin rongiga Tartus siis prooni viimase astme vahel oli 30 sentimeetrit, tule sealt maha, eksole. Õnneks ma käisin, siis oli viimane ilma kui ja lumi ja ma palusin, tallinlased. Noored, ulatage mulle käsi, et ma kukuks siia vahele. Minu üks sõber tõmbas Tartusteloni vahelt ühe mehe välja. Ja kuidas sinna läheb näiteks mingi vanem daam, ütleme kohvriga ja ma nägin, kuidas jalgrattaid üksinda ei saagi sinna jalgratas sisse viia, fantast rääkimata. Et mind hämmastab, seal on tervisekaitse või inspektsioonid, kes minu projekte niimoodi üksipulgi läbi hakk esitas, Alavened lõpuks, tähendab, no eriti Tallinnas on see bürokraatia õudne. Lõpuks enam Tallinnasse tahtnudki teha viimased tööd Saaremaale tehtud oks. Et seal nagu oli normaalsem see suhtumine, aga, aga jah, tohutud ranged, eks ole, ette kirjutasid ja samal ajal eks ole rongi ja perrooni vahele ja, ja ütleme Tallinnast Tartusse, rong seisab kauem kusagil teivasjaamas. Mul üks tuttav rääkis, ta veeres sealt alla seal seisab ainult minut, eks ole, vähemalt proovi minutiga tulla sealt alla, eriti kui sa oled vanem inimene ja vanasti oli väga lihtne, isegi nõukaajal oli nii, et see üks viimane aasta keestlikuks pina lahti jäänud seda vahet. Ja nüüd nad ootavad uusi ronge. Rongidel on siis noh, nagu ma näen, sõitnud sisu seal, nii et ta lepit tulevad välja niimoodi ilusti ja kõik. Aga noh, mis vahepeal juhtub? Ma arvan, kuum paar surmajuhtumeid küll, siis võib-olla hakatakse mõtlema, kui neid ei olegi, on maha vaikitud lihtsad vanad inimesed, isa, nende rongidega sõita, kõik rongid on head või? See on nii korralik, eks ole, toonitan, kolu tehtud. Tartu see raudteejaam väga uhke ja kõik on üks väike asi on unustatud ära. No see on see Eestis tüüpiline, et nagu mõelda sõnad alati inimesele mõeldakse mingitele suurejoonelisele projektidele. Hooned on, on ka tegelikult need, mis peaksid inimesi teenindama vä? Jah, loomulikult loomulikult ei noikel inimene nike arhitektuuri lähtepunkt, ühesõnaga ma käisin mõni aasta tagasi Rotterdamis ja seal oli nii, et olid kõrghooned paigutatud samal ajal kui ühele poolsaarele ja teisel pool tagasihoidlikud viiekorruselised elamud, eks ole, siseõued aga suletud, sest ka väga tuuline, nii nagu Tallinki viimase sõna, aga nüüd need uued elurajoonid näiteks kasvõi seal kadrioruski, mis on mere ääres neid puudu, personal, väärtus, mida, mida on vaja, et seal saavad lapsed mängida ja vanavanemad oma lastelastega seal viibida ja haljastatud Trintiivsed. Et jah, natuke mõtlema sellele kliimale ikkagi, nii nagu Tallinnas vahe väelasemagmanen hoiatab noori, et ta oli hullumeelne idee avada linn merele. Helsingis joon meri lõuna poolt ja me Helsingis ma olen õpetanud ju kaheksa aastat Helsingis ka tovi, ühesõnaga meri soojalati linna ja selle tõttu võib see meri tungida siis Tallinnas, kui ootame Tallinna vanalinna plaani, on kõikesaamade teed, keeravad ära põhjast, ei lähe otse põhja, sellepärast et meri toob meile kliima niiskust ja, ja kui me avame selle linna toome saldasamaga mingi magistraali, nagu siin olitsemisi ideed merelt, otse kesklinna, siis siin muutub elu põrguks, tähendab seetõttu vanalinnas on hea olla. Et oma linnas suvel näiteks ei ole palav, välja arvatud raekoja platsi vist tõesti läheb väga palavaks. Ja talvel, ühesõnaga, kui on mingid tormid ja tuuled, lähed vanalinna, vaenustad rahulik, natukene langeb lund ja sest nad suletud merele ja müüriga ümbritsetud, eks ole, tähendab, ma olen elanud ka Tallinna vanalinnas, sellepärast heal kliimaga peab arvestama, kliima ei muutu, mul keegi, noor, ütlesime, ooh meie kliimas laieneb, et võib tuua küll tahate, kõike, on hoopis vastupidine kontseptsioon, kliima võib-olla hoopis jaheneb, eks ole. Saad, ja keegi, kuhu suunas ta läheb, aga täiesti kaks erinevat kontseptsioon, eks ole. Vahugida õpetuses öeldakse nii, et mida sa nahaga kauem üks asin kestnud, seda õigem ta on. Ikka asjad ei allu uuendusele. Nagu nüüd kooliharidustki reformitakse ja kunstiakadeemias ja mina ei usu, et need uuendused kõik on nagu kasulikud vahendid nõukaaegse haridusega, aga mul ei ole mingeid erilisi pretensioone sellele haridusele, mille ma olen saanud kätte saanud kõike samaga, mida ma vajanud olen. Ja saan rubla keeltega hakkama ja kas kõik on hull, mis on varem olnud, ei ole. Nõukogude võimude. Aga mis seal on, need momendid elus või, või suunad voolud, mis on teid ennast nagu kujundanud kõige enam? Asi oli selles osanagad, Nõukogude liidus oli ühesõnaga nagu kaks kultuur, üks oli see ametlikult toolide enneli, mitteametlike ehk avangard, skulptuur ja Need avang, artistid. Leningradis, tollal Moskvas, Lätis, Leedus, Armeenias, Gruusias klikkige omavahel solidaarsed. Ja mehe nõus. Kohtusime ja ma käisin külas Moskvas, nad käisid siin Peterburis ja Riias mannil sõjaväes, terve aasta. Tundsin Läti seda seltskonda päris hästi. Tänu tänu jällegi oma Moskva sõpradele ja et meil olid, et selline solidaarsus ja sealtkaudu sõnaga avanesid ka need allikad. Vene avangard, sajand, alguse avangard, mis oli absoluutselt seotud Pariisiga. Nii et see, mis sündis Pariisis, ütleme noh, ütleme näiteks mais, see oli juba juunis-juulis, oli juba Moskvas, Peterburis on juba kasutusele sanan see nii-öelda andeka lahunud tuul ja see ei olnud ainult kunst, eks ole, seal olid arhitektid, muusikud, kirjanikud, kellega ma kõik kokku puutusid. Kõik kutsume kokku, et see oli sihuke ühisrinne Nõukogude selle pseudokultuuri vastu ja ja paljud nendest on ju lahkunud Venemaalt. Elavad hoopis Londonis, Pariisis, New Yorgis. Et selles mõttes oli isegi nahk Venemaal käivad suvitamas. Et see, see suundumus, see vene sajandi alguse vangardism ja see liikumine, see on olnud üks olulisem tõuge teile. See noh, nad jah, küllaltki oluline, sellepärast et see ju keelati Stalini ajal ära, täielikult hävitati ta areng jäi pooleli ja ta hakati arendama uuesti, kui tuli, see, ütleme, sula 60.-te aastate sulaperiood, voodia ja hiljem saan aga muidugi teda hakata jälle uuesti ahistama, aga aga kuna asi on juba käima läinud ega teda enam pidurdada ei saavuta, sama on ka nii-öelda. Aga see hõlmas kõiki kultuurivaldkondi. Näiteks vabanenud Tarkovski tuleb Tallinnasse ja sööme sõpradega koos lõunat näiteks või Otarri filiaali. Ja hinge käisid igatahes sellised suurused. Noh, New Yorgis ma nendele nii kõvadele, meestele liialeks pääsenudki. Aga see liikumine niisugune, kuidas see tänapäeval on, on nagu muutunud, et kas saab öelda, et tegelikult see, see aeg oli nagu põnevam aeg, kui praegu? No vot, seal on jälle raske öelda, aga üldiselt oli nii, et need inimesed, kes tol ajal tegelesid ükstakõik, mis skulptuuri valdkonnas neil oli see kutsumus, tänapäeval tehakse projekte, see tähendab nii mõnedki noored kunstnikud, ühesõnaga kõigepealt teevad projekti taotlevad raha ja kui nad raha ei saa, siis nad ei tee ja sõnaga. Aga Tarkovski oli näiteks oli üleni kollane, näost ma ütlesin, sul on maks läbi küll, aga ma pean tegema, näiteks on aega selle, kuna meil on ühine lemmik, oli Berman. Et mina tahan teha Bergmani näitlejate opera vaatori isegi nende objektidega ühe filmi veel, mille ta tegi ära muuseas, sellele vaatamata ta tervis oli täiesti läbi. Et see oli kutsumus. Inimesed olid kutsumise eest valmis ka, tähendab istuma vangilaagrites osa inimesi ikkagi eriti Venemaal, meil Eestis vist selliseid juhtumeid ei olnudki, aga eriti Venemaa suurel Venemaal seal ikkagi inimesi pandigi istuma kunsti pärast. Seda kõik, mis, mida sa tegid ja mõned suritki vanglates, nii et see oli kutsumuse küsimus. Et tänapäeval ütleks, et ei ole selliseid loojaid, kellel oleks kutsumust, aga kuidagi see paradigma muutunud sedavõrd, et tahetakse kõigepealt ikka saaduda, mängi jää kätte ja siis hakatakse loo. Aga teie olete selles osas olnud õnnelik või, või on seda kiusamist omal ajal ka ikka tunda? Nii et alguses ei saanud sellest aru noorena nagu ikka, Me käisime ja nii edasi. Aga kui sa hakkasid juba midagi endast kujutama, hakkan sind ikka korralikult. Eestis ei olnudki vaja olla, aga midagi muud elameedia sellist suurt dissidentlikkust ei andnud, nagu Venemaal oli? Oli muidugi küll, aga mitte nii palju Vaides annaga juba, et olla eesti intelligent, juba see oli kuritegu. Et sind tassiti sinna, käib ees seda asja eest teist taga, sageli ma käisin seal ülekuulamistel, no mida seal kuulata oli, näed ikka, võim andis tunda. Tal on ikkagi survevahendeid ja mehi saadeti ka näiteks kuhugi pärapõrgusse, sõjaväkke näitas karistused. Ülikoolist välja kukkusid ja nii edasi ja. Neid pandi ka ju ülikoolis, nii et võtad napilt enne me ei pane seda hinnet selle varastanud, muidu ta saab veel punase diplomi. Sest minu keskmine hinne oli nii kõrge, et mina valisin kõige parema töökoha pärast lõpetamist. Vähemalt ikkagi koll mahla massaks sõda, nagu mul oleks seda punast diplomi vaja oli, sellise, see siis oli selline, kus sul oli, mis ta oli, 75 protsenti pidi olema viied ja siis 25 näidata, et siis sa said selle kätte. Nii et see kaitsesin diplomitööd, siis hakati kunstiakadeemia vana maja fassaadid reljeefse bareljeef maha raiuma, siis mõtlesin, et ma ei saa kaitsta diplomi töötanud niimoodi kuival. Õudne müra on. Siis pandi see lõhkumine seisma, aga, aga vot selliseid naljakaid lugusid teisigi ja ja üks õppejõud ütles mulle kohe otse, mina sinule viiteid, mane, kuigi ma tegin viie peale mingi tehnilise aine. Ja ma annan sulle neljaprotsendise tasand tudengite peal välja juba tudengipõlves, aga no mis hiljem toimuvasse liiga Corbaelaks tulnud sõnaga võimule 85 oli see siis siis viha oleksid lahkunud, on, aga juba läks särada. Märt oli mulle hea tuttav, me pidime tegema temaga koos veel ühe multimeedia, enne kui ta lahkus. Ja siis hakkasid minemagi Neeme Järvi ja vaikselt hakkasid tilkuma parasiit. Ja kui see oleks kestnud see võim, üheksa kümnen Totteni, siis ma oleks kasid läinud ära, sellepärast et sõbrad juba saatsid mulle juba ühe daamiga niimoodi tutvumisreisile siia, et siis noh, juutidel sai jala minna, eks ole, kõigil nendel olid ju pardil ja Järvin ja kõigil olid ju naised olid juudid, eks ole. Ja siis mindi siis kas Viini või Berliini kaudu mindi siis väljamaal, ega seal ka keegi nii väga odanud, aga, aga nagu sul oli juba teatud nimi või maine on päris palju esinenud juma rahvusvaheliselt, et ma oleks hakkama saanud küll sõnaga, aga, aga on ka juhtumeid, kus näe, nii-öelda teisitimõtleja või ütleme, selline põrandaaluse kultuuriinimene on ilmunud isegi raamat Ameerika kirjanikuks raamat, kus on mingi Moskva dissident, surnud nälga New Yorgis. Et Venemaal elas kuidagi ta ära, aga ega seal ka nii väga oodatud, aga no ütleme, mõnedel inimestel oli see pinnas ette valmistatud anneteks Pärdilgi, eks ole, tähendab et temal neid probleeme ei tekkinud vaieldamatult, ja selles mõttes. Mina suhtun korvasse sümpaatia. Kas olete hiljem mõelnud selle aja peale tagasi, et mis oleks saanud siis, kui ikkagi oleks ära läinud? Et küll ma hakkama saan. Ja kui ma oleks saanud noorena minna, sest tegelikult, kui ma lõpetasin kunstiakadeemia ülikooli tol ajal 71 siis mina tahtsin minna Rooma. Ja kui ma lõpuks sain aastal 2001 esimest korda Rooma, siis ma sain aru, mida ma kõik oleks teinud siis seejärel, sest et see linn ise on nii võimas ja nonii, võimsa arhitektuuri. Oleks nii palju neid töid saanud, seda ei tea ju keegi, eks ole, tähendab, aga aga hakkama ollakse igal juhul saanud, sest ma olin väga vähenõudlik seda. Nüüd, kui inimene saab vanemaks, siis ta kardab libedat ja ise ida midagi ja ei taha enam ebamugavalt reisida näiteks ja. Ööbisime heina kuhjatakse küünides ja nii edasi ja mingit probleemi õieti olnudki midagi või noh, ükskõik mida aja Monk ja midagi süüa räim tomatis põhjades. Kes sai kõik ära elada, et ja, ja tehke ja muidugi armastatud ja kõike sai tehtud. Vot siin ongi kummaline lugu, et noorena mõtlesin Stahli najal, kuidas elati alas see jube aeg. Inimesed tegid kõike sedasama. Aga noh, võib-olla see tulnud avalikkuse ette, mul oli nooruses oli mul hea meel, et ei olnud seda vaba ajakirjandus, sellepärast et kumu emakene Käis korra jutust läbi ka mutimeedia ja, ja need hätta ningi depreformensid, et tol ajal olid need väga skandaalsed. Jah, keelatud keelatav kaks klaverit on lõhutud näiteks. Ja mis mälestusi nendest? Need lugu oli selles, et eks siis sel ajal, kui mina noor olin, tekkis ju kogu, ütleme Lääne tsivilisatsioonis noortekultuur. Ja selle kohta sõnaga keegi piitutest on öelnud väga hästi ja sama on ka, et me ei tahtnud enam elada nii, nagu meie vanaisad isad kasvatasid meid, ütleme noh, vanaisale malli järgi ja noored ei tahtnud oma, kasvatasime pikad juuksed, ühesõnaga värvisime. Mu isa oli rätsep, siis ta õmbles mulle sama mööbliriidest punase kuueima väärideta ja oranžide nööpidega ja ise ise kombineerisin, siis olid need nii-öelda komisjoni kauplused, kus olid riided, panin nii nagu need on, need rumalad või sellised, aga need olid aegsed. Kombineerisin eestiaegseid, mul oli mingitud, tahame maht, mantel, eestiaegne kitsenahkne mantel näiteks ja et kombineerisin kokku niimoodi neid asju ja täpselt samuti sõnaga ka need häppeningi ja mõtlesid, liited kuulusid nagu uue suhtlusskulptuuri juurde, et ma ei tahtnud enam suhelda nii nagu vanasti suheldi. Ja muidugi protest ka ühiskonna aastaga, see all hobusel ümber istuge. Ühesõnaga et mõned siin ajaloolased praegu võib-olla isegi kirjutavad seda naat Eestis ei olnudki sellist suurt protesti ega midagi, tegelikult oli küll. Ega siin ole ikka oma öelda, see rahvuslik maffia, kes hoidis kokku, eks ole. Ja, ja täpselt samuti. Meie suletud seltskonnad olid, eks ole, ka, sinna igaüks ei pääsenud, nii et seal oli oma ringkonnad ja sona sinna ligi pääseda ei olnud sugugi nii lihtne. Näiteks seltskonnas käis Gunnar Graps käis näiteks kunstnike seltskonnas, mängisime tema kontserditel ja ja nii edasi, nii et see oli suletud ring. Eks sinna muidugi poetati sisse ka igasuguseid nuhke ja selliseid tüüpe ka, aga, aga noh, ikkagi mantraid suletud ringkonnad jäävad. Et selle aja ütleme, muusikud ja kunstnikud ja kirjanikud ja kõik olid kuidagi omavahel nagu seotud, kes tahtsid osana seda ühiskonda. Võta uuendana. Tohutu muutmise ideoloogia oli ka ju kuuekümnendatel ja ja inimesed hakkasid seal tegutsema komsomolis ja mulle ka öelda, et vot aata mäelane, need ühiskondlikud ülesanded ja mina olin isegi ühe aasta turisti esitati komsomolisekretär. Pärast on keegi tüüp ette heitnud seda, aga mida me tegime. Me korraldasime haavand näitusi, sõnaega loopisime tortaja ja selliseid asju kaevatesse, mingi üliõpilaste teadusliku ühingud kasutasime Lara avangardkunsti tegemiseks, siis oli mingi kokkutulek Otepääle, siis viskasime Tipikaid tortidega ja ja siis pärast tuli kaebused, komsomolisekretär, tähendab, abiksin torte ja varesena. Rektor oli meil väga tore mees, see naersin selle üle, on aga nii, et püüdis meid kaitsta ka muuseas, kogu aeg näitab seal TIPis või kusagil mingi sellise tempoga hakkama, said sind, visati koodist kohe välja. Aga meie rektori nahaga saatsin kunstnike väär, et teha nagu sellele tähelepanu. Eks nad sellised ongi veidrad. Kui suur budismihuviline te olete? Sellega on nüüd niimoodi, et ma 75. aastal kohtasin Linnart Mälli. Ja tema sai minu nagu selliseks vaimseks õpetajaks ja temaga sendine huvitav lugu, et ega ta oli küllaltki äärmuslik ujuja. Ja ei olnud sugugi selline, tema ütles mulle niimoodi, et Leod, ära loodagi, et sa ühe eluga nüüd budistiks saadad, oleme rahulikult arentalistita, ta tahtis. Õpiksin sanskriti ja tiibeti keele ära, mõtlesin mulle juba seitsmest keelest. Ei, selles elus see ja siis ma lendasin, mu vanemad elasid Räpinas, Benteldasin Tallinna, Tartu ja Räpina vahel. Käisin vanematel külas ja siis, kui meil oli Tartus alati teda külastasin siis me istusime. Ja ega ma seal siis nüüd nagu Mälli kohta teinekord öeldakse, ei napsutanud, eks märkmikke uurisin, uurisime materjalile, ka sõltub olukorrast kõik, milline olukord valesti ja ja tema kaudu ma sain seda informatsiooni, ma käisin tema üritustel orientalistika päevad. Kui ma esimest korda sinna läksin, oli ainult seitse inimest. Viimane kord käisin, oli juba 200 artrulligi jälle keemia auditooriumis ja ja kuni surmani. Me suhtlesime temaga üpriski tihedalt, nii palju koodi võimalik, eks ole. Kui ta vanemaks saanud, siis ta ta käis ju seoses selle ühinenud rahvaste organisatsiooniga, käis väga palju välismaale, siis võib-olla need kokkusaamised olid harvemad. Meil on siin budismi instituut, no see siiamaani Padinas, eks ole. Kus on loengutes. Käis pidevalt siin tegid tõlked, eks ole, ja tema pidas väga oluliseks seda, et, et neid tekste tõlkida originaalist. Sest et Eestis vahepeal ja nüüd ka tõlgitakse sageli inglise keele kaudu. Aga seal läheb terminoloogia, läheb isegi mõtlesime hiljem. Mäll arendas seda edasi. Me mõtlesime isegi koos temaga anda, avalikult öelnud. Väljas on meditatsioon asendada meelemõlgutamisega. Ahistatakse lõputuseni mõtlus, eks ole, ja ma mind õudsalt häirib kama eesti keeles, kuulen. Meditatsioon, meditatsioon, kui on olemas nii ilus sõna nagu mõtlus. Aga kas need tõekspidamised või siis need mõtlused on ka tulnud nagu teie loomingusse üle. Nad on tulnud loomingusse, aga ma olen andnud välja mõned raamatud nagu tühjus näiteks ja tühjus ja ruum, mis meie õpikud olnud, ma lõpetanud üliõpilasi selles küsimuses ja ma ei taha ennast hakata siin kiitma, sest ütleme, läänemets on, ütleme, Hiina channi suur asjatundja. Aga ütleme siin noh, räägitakse palju Tseeennist ja nii edasi kõnegaartoni, isegi arvamus on aega, seda valdkonda ma tean, päris ikkagi hästi keskmise eestlasega võrreldes. Ja seda ma olen õpetanud ka koolis sedasama tühjust ja lihtsaid asju ja ja noh, kuulajatele kõige lihtsam harjutus on minna koju, teha, süüa endale. Ei ole mingeid muid taotlusi teha, toit ja see ära süüa, sündigi puhtam, tsen. Aga tulles nüüd tagasi selle näituse juurde, mis teie sünnipäevaga seonduvalt on praegu avatud arhitektuurimuuseumis, arhitektoonid, kust te selle mõiste laenesite? Osalema Hannasin malevitšilt ja malevis omakorda laenaselt vene filosoofilt, Fjodori pilt, selles, see oli templi ideed. Tuleb püstitada templeid, et inimkond nagu vaimselt areneks ja siis Malawis formuleeris lahritektoonina ja eesti keelde ja soome keelde tõin mina selle mõiste just sealt ja küsimus on selles, et arhitekt roninud pole, ei skulptuurid, arhitektuur puhtal kujul vaid Danezonage mingi selline sünd, eetiline nähtus ja näiteks praegu, kui ütleme korraliku arhitekti tööd, mul pole olnud Alendat rahuldanud oma sellist kirge arhitektuuri vastu. Nendega ma olen teinud kogu aeg arhitektuurne edasi. Sest tegelikult näitusel on väljas võib-olla üks kolmandik neid töid ikka ikka tükk maad, rohkemad on erikollektsioonides ja muuseumidele ühtegi ostnud. Neid aineid kingitud, aga, aga mujal ikka kollektsioonides olemas üle maailma laiali tegelikult. Nii et see on selline noh, kuidas öelda armastuse arhitektuuri vastu. Avaldab nendes. Ja seda näitust saab vaadata veel seitsmeteistkümnenda veebruarini kui kuulajad ei ole jõudnud, et siis aega on. Aga kui te nimetasite sõna armastus, siis kui oluline on armastus teie elus? Sellest lähtub kõik ja sellest Noh, ongi kaastunne, armastus, kaks asja, mida inimene peaks nagu endale selgeks tegema osana, aga et ma kujutan ette, et need inimesed, kes ei ole armastanud, on ikka päris õnnetud. Aga aastane peabki olema. Sest ma olen ikka päris palju töid kinkinud ju igasugustele heategevus talorganisatsioonide hädasi, sest et lõpuks looming on mulle antud. Miks ma ei või ehitada edasi anda sama, et kõik ei saa ju mõõta? Rahastas ana, aga kuigi sageli vajaks eriti nüüdisajal, aga armastan väga oluline. Seda õpetas ka kohtama buda Mis on teie soovid või unistused edasisteks aastateks? Siis mesilane enam soovitada, nii väga on lihtsalt niikaua luua, kui antakse, ka mind ei huvitagi mingi kõrge vanus, sest et ma olen näinud sajaaastaseid inimesi, kes vedelevad voodis päev otsa või on haiged, eks ole, et elukvaliteet on tähtis, et, et kuidagi hoida seda elukvaliteet üleval ja inimesed sageli kardavad, noh ütleme näiteks on mingi hea vein, inimene katab, et ahaa, hakkama Johan sedasi muutunud alkohoolikuks või viha on Eestiski. Aga liikumised ei sööda liha Eesti kliimas. Isegi Tiibetis, kus on, ütleme nagu jätame hiinlased välja 100 protsenti elanikkonnast, on keegi usklikud, praktiliselt söövad liha, kuivatatud liha ja ainult pühitsetud muudatus on aega, kes on kloostris nemad ise liha aganad joovad son aega teed võiga, Nad saavad ikka selle rasvaine kätte, mida selles kliimas vaja. Et selles mõttes ma arvan, et see on nüüd meie oludes liialdamine suvel tõesti ennast ja minal asuval liha häviti ta süüa. Aga talvel on teatud lihatooted, on vaja ikkagi tähendab see süüa, sest et sa seda nõuab meie kliima. Nii et mis siin, mis siin ikka soovida raskeid haigusi tuleks kallale ja ja ma olen siin elanud, et mõni aasta tagasi ühe raske operatsiooniõde ja ega see mõnus ei ole, kuigi Eesti arstid on väga hea. Kui keegi siin iriseb Eesti meditsiini üle, siis miks need nii palju läände läheb, järelikult on neil tase olemas, eks ole. Muidugi, arstid mind päästsid nahaga. Ma soovin teile tervist, loovust ja palju elujõudu. Ja aitäh siia klassikaraadiosse tulemast. Kan Hallenbergiail komplessa barokkdirigent Alan Göttise juhatusel esitas Idaaria Georg Friedrich Händeli ooperis dolomeeaa Endel, mis siis oli Leonard Lapini lemmikhelilooja?