Helga ja tere algab 15. detsembri heliga ja mina olen toimetaja Kersti Inno. Saate probleem teema süvaõppega muusikaklasside olukord. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt pole enam lubatud valida lapsi kallakuga klassidesse ning muusikatundide arv on õppekava muudatuste tõttu vähenenud, mistõttu ei ole enam võimalik muusikahariduse andmist saavutatud tasemel jätkata ning Naudi lugejaid koorilauljaid jääb üha vähemaks. Asjatundjad näevad selles ohtu meie rahvuskultuurile ja laulupidudele. Vestlusringis on Jakob Westholmi Gümnaasiumi huvijuht ja muusikaõpetaja alla Eenmaa Eesti muusika ja teatriakadeemia täienduskoolituskeskuse juhataja Ene Kangron ja muusikat teadlane ning samas murelik lapsevanem Eerik Jõks. Saates kuuleme ka arvamusi kahe kontserdi kohta. Igor Karsnek räägib Põhjamaade sümfooniaorkestri 15. aastapäeva kontserdist, kus olid taas Mozarti viiulikontsert number kolm solist Sergei Togaadin ja Mahleri sümfoonia number viis terrigeeris Anu Tali. Toomas Velmet räägib Eesti Interpreetide Liidu ja Eesti kontserdisarja Eliitkontserdid 11. detsembril toimunud kontserdist, kus esinesid Arvo Leibur viiulil Ivari Ilja klaveril ja Tallinna keelpillikvartett. Muusikauudiseid maailmast vahendab nelevastentselt head kuulamist. Sülgaja. Tänane vestlusring on ajendatud murest süvaõppega muusikaklasside olukorra pärast nende olevikust ja tulevikust. Vestlusringis on kolm inimest, kes on selle teemaga tihedalt kokku puutunud ja ma palun teid ise tutvustada, millega te tegelete alla jätma, palun? Töötan Jakob Westholmi gümnaasiumis põhiliselt huvijuhina, aga ka muusikaõpetajana. Sealsamas teen Karevaalia poistekoori ja sellest sügisest olen liitunud ka muusikaõpetajate liidu laiendatud juhatusega. Enegangranud. Mina olen Eesti muusika ja teatriakadeemia täienduskoolituskeskuse juhataja dotsent ja on väga pikka aega olnud selle probleemiga silmitsi. Olen töötanud pikka aega Westholmi koolis, just nimelt kallakuga klassidega. Ja elu on viinud mind praegu siis Euroopa kooli muusika assotsiatsiooni mis annab võimaluse kõike meel Eestis toimuvat asetada ka Euroopa konteksti, näha neid väärtusi ja neid ohtusid muusikaõpetuses. Eerik Jõks. Mina olen ka elukutselt muusikateadlane, aga ma arvan, et siin ma olen pigem kui murelik lapsevanem, kes on sattunud kõrvalt nägema seda, kuidas nende muusikaklassidega käitutud ja milline see olukord on ja kuidas kisub ikka aina rohkem kraavi poole ja ei ole praegu näha sellist selget konstruktiivset tahtmist, et riik ja omavalitsus tahaksid selle probleemi kuidagi lahendada. Nüüd ongi kuulajaile põhjust selgitada, milles see probleem on. On kõigepealt selles, et muutes ja tehes uueks õppekava on prioriteedid asetunud kahtlemata sellistena, nagu praegune ühiskond välja näeb väga oluline nende prioriteetide määratlemisel eriti Eestis, mõelda sellele, mis on meie haridus maastikul just muusikaõpetuse valdkonnas olnud väga pinnalist, mille väljatöötamisele on paljud inimesed panustanud ja mis on tegelikult andnud ka väga olulisi ja väga häid tulemusi, mis on otseselt seotud meie kultuuri säilimisega meie identiteedi säilimisega, meie laulupidude säilimisega. Ja oleks praegu väga mõistlik väga sügavalt mõelda selle üle, mis selles kõiges on olnud väärtuslikku, leida neid võimalusi, kuidas seda säilitada muusikaklassid, mis andsid süvaharidust headel aegadel, siis kuni kuus tundi nädalas tõeliselt professionaalset muusikaharidust, mis pani aluse väga paljudele meie kooridele mis disoluliselt noortekooride tegevuse musitseerimisega kvaliteeti. See kõik praegu siiski on kadumas ja kadumas just nimelt selle tõttu, et tunde ei ole võimalik nii palju kooli õppekavas ette näha et see on seadusega paika pandud, et ei tohi süvaõppega muusikaklassides. Teha nii palju tunde, probleem on pigem võib-olla selles, et Poes õppekavas esimene kuni üheksas klass, mis on põhikool, on ette nähtud nii-öelda ühtsuskoolina. Et kõik lapsed, kes Eestis selles koolis käivad, saavad sarnase ja ühesuguse hariduse. Ja see mõiste süvaõpe noh ega seda ei ole mitte kunagi kuskil kirja pandud, aga ütleme nüüd näitena, et kui riiklik õppekava näeb igale Eesti lapsele kaks muusikatundi esimesest kuni neljanda klassi ulatuses ja samas võõrkeele tunde riikneb, et sinna oluliselt rohkem, siis kool ei saa endale õppekavasse neid tunde nii-öelda ise juurde lisada, sest ta peab andma kõik riigi poolt ette nähtud tunnid ära. Et see on nagu mõnedki reglementeeritud ja teine, mis seda muusika süvaõpet praegult pidurdab, on seesama seadus, et me ei tohi klassidesse valida kaasasündinud võimekuse alusel, vaid kõige tähtsam on koolid komplekteerida elukohast lähtuvalt. See on nagu kõige suurem probleem, mis on tekkinud. Ja siit algabki ehk nagu see probleem, mida mina olen näinud, et kohaliku omavalitsuse ehk siis antud hetkel Tallinna ametnikud ütlevad, et nemad peavad täitma seadust, ehk siis põhikooli gümnaasiumiseadus on tehtud nõnda et ei toimuks seda, mida Eesti ühiskond on hakanud nimetama laste solgutamiseks, et käiakse paljudes koolides teinekord viies, kuues koolis ja tehakse katseid, et siis saada oma lapsed võimalikult heasse kooli. Ka riigi poolt on jällegi see sõnum selline, et põhikooli ja gümnaasiumiseadus võimaldab teha erandeid. Ja nüüd me olemegi nagu selles olukorras, kus palli veeretatakse edasi-tagasi ja selleks, et me saaksime seda küsimust lahendada peaksime meie justkui muusikutena ja muusikaharidusest huvitatud inimestena võtma poliitikute rolli ja hakkama seda asja ise lahendama, aga meil ei ole selleks esiteks ei ressurssi ega ka mittevõimekust. Näiteks käisin ma möödunud aastal riigikogu kultuurikomisjonis isegi kohtumas riigikogu kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasiga. Tema ütles, et aga teeme siis ühe kuulamise ja lubaset, sügisel korraldatakse kuulamine, aga nüüd jäänudki ainult lubaduseks. Et nüüd selleks, et midagi edasi läheks, peaksin ma jätma ilmselt kõik oma professionaalse tegevuse kõik kõrvale ja asuma aktiivseks niukseks poliitiliseks Logistics. Aga mul ei ole seda võimalust. Ja me seisame nagu selles olukorras, kus me teame, mis peaks tegema, meil on olemas niivõrd võimekad eksperdid. Meil on olemas niivõrd suur rahvuslik tarkus muusikahariduses, aga me ei suuda ega ei saa nagu seda anda edasi nendele, kes otsustavad või ei taha, need, kes otsustavad seda kuulda võtta. Sest mina näiteks ei tea ja kes oli võib-olla teie teate, head kolleegid, kes olid need muusikahariduse eksperdid, kes põhikooli gümnaasiumiseaduse juures kaasa said rääkida või kas riigikogu, kultuurikomisjon või kes iganes seda seadust tegi üldse, küsis mingit nõu. Aga tulles tagasi jälle selle probleemi, meil ei ole nagu jaksu sellega lihtsalt tegeleda, et me tahaks anda lihtsalt oma arvamus oma professionaalse arvamuse. Eeldaksime, et seda võetakse kuulda. No õppekava tegijad on, ütleme, kindlasti olnud professionaalid ja küllap seda on ka laialt küsitud, aga praegu on ikkagi tegemist just nimelt sellise poliitilise otsuse vajalikkusega ehk selgemini välja öelduna muusikat õpetada siis nii-öelda kallakuga klassi põhimõttel ehk teiste sõnadega, saades rohkem tunde muusikaõpetusele, see eeldab tegelikult ikkagi laste valimist klassi. Ja see on see, mida me tahaksime väga kas omavalitsustele või poliitikutele selgeks teha, et kui me tahame säilitada seda heal tasemel muusikaharidust, mida kallakuga klassid aastakümneid on andnud siis tuleb muuta seda seadust. Keegi peab julgema võtta selle poliitilise vastutuse. Ja Ene, kindlasti need õppekavad ongi professionaalide tehtud, aga jutt käib ikka seadusest ja sellest, kuidas reguleerida seda, et meieni nii-öelda pehmem muusikaharidus oleks kaitstud sellepärast et meil on ju olemas ka muusikakeskkool, kes valmistab ette professionaalseid instrumentalist. Ja ametnik ütleb ka selle peale, et aga pange siis oma lapsed muusikakeskkooli. Ja meil on muusikakoolid ja enamasti pillimehed ongi oma alghariduse saanud muusikakoolides need, kes lähevad pillimeheks, aga maga ühest küljest see. Aga võib-olla räägime pisut ajalooliselt sellest muusikaklasside tähtsusest, et milliste muusikute taimelava on olnud need süvaõppega muusikaklassid. Et kui võtame nüüd Eesti vabariigi peale Tartu näiteks siis Tartusse Karlova gümnaasium on ju kasvatanud noormehi, kellest on läinud lauljad Tartu Vanemuise teatri ooperikooli ja kellel on jaksu ja jõudu saada professionaalseks muusikuks, see on edasi tulnud ju muusikaakadeemiasse tollel ajal siis kui see oli kõige parem, see õitseng, see oli seitsmekümnendatel aastatel siis ka tollasest 22.-st keskkoolist tänasest vestolmist igal lõpetanud lennul paar-kolm inimest läks õppima, kas muusikapedagoogikat, noh, toon näiteks dirigent Raul Talmar on tulnud otse muusikaklassist konservatooriumisse nii edasi ja nii edasi, et kui nüüd jälle sinna tänasesse hüpata, siis mina arvangi, et keegi ei, ükski ametnik ei tee neid otsuseid nähe sepp, et katastroofi, vaid arvatakse, et küll muusikaõpetajad tulevad toime saavad kitsamas oludes ka hakkama. Aga et hetkel ongi nagu probleem selles, et, et juba kooriühingus arutletakse, et kaovad ära noodist, lugevad koorilauljad, kellega Eesti koorimuusikat teha ja minu jaoks oli ehmatav Tiia-Ester Loitme õhtulehes olev artikk hetkel, kui ta Ellerheinatöö lõpetas, et Ellerheinas, tüdrukud, kust tulevad laulma, ei loe enam nii hästi nooti kui 10 15 aastat tagasi. Seda näen ka mina. Kui tunde on väga-väga vähe, siis langeb ka selle taidluskooritase minna kuhugi laulma. Konkurssidele puudub noodilugemisoskus, mida kahe tunniga nädalas ei ole võimalik teha. Nii et muusikaklassidest on tulnud meie paljud nooti, lugejad, lauljad, muusikaõpetajad, koori juhinlasti ja see on nüüd see valdav kontingent, kes räägivad siin kaasad meie laulupidude traditsioon ja üleüldse kooritraditsioon areneb. Kui koos hoiab muusika poole pealt, see ongi see foon plussis tipud, kes tuleb. Ja igal juhul on päris kindlasti raske üles lugeda kõiki neid inimesi, kes nende pikkade aastate jooksul, mil muusikaklassid on töötanud, see on ju 60.-te aastate vananenud nähtus aga ikkagi väga selgelt tuleb alla kriipsutada ja teadvustada just nimelt seda, et kallakuga klasside tegevus lisaks nendele inimestele, kes läksid õppima otseselt muusikat, on andnud ikkagi väga paljud nii-öelda haritud noodist lauljad kooridele. See muutis oluliselt väga paljude peaaegu kõigi eesti kooride esitus, taset, nagu me juba nimetasime siin. Et seda ma pean küll kõige olulisemaks nähtuseks ongi meie valikud on poliitikute valikud, eks ole. Et millist teed mööda me edasi läheme, kas me tahame, et meie koorikultuur selles vaimus jätkub võime, näeme siin mingisuguseid teisi selliseid arenguid või õieti taandarenguid. Et väga oluline on koputada kõigi südametunnistusele, me peame seda lihtsalt oma kohuseks, et see ei kaoks. Ja nüüd selleks, et seda teha, et hakata otsima lahendust, see märksõna võiks olla, et meie väikese rahvaarvu juures peaks püüdma leida üles iga talendi. Ja selle asemel, et jäta ta noh, praegu ma räägin Tallinna kogemusest, teatada riigi ja omavalitsuse vahel palliviskamiseks, seda enam, et Toompeal on võimul ühed parteid ja linnas on võimul teine partei. Selle asemel võtta ja reguleerida see küsimus riiklikult. Et meil on vaja muusikat, ka haridust sellel tasemel jätkata, et me leiaksime üles iga talendi ja see tähendab õpilaste valimist ja ma arvan, et meile piisaks tegelikult määraksime ära, et Eestis on piirkondlikult mingisugused koolid, mis ongi muusika süvaõppega koolid seal ei oleks nagu üldse küsimustki ja sinna saaks kandideerida, sinna saaks õpilasi valida. Ei tohiks ju olla ometigi raketiteadus, see peaks olema elementaarselt selg. Seda enam, et meil on võimalus oma tõesti, nagu sa ütlesid, lusika hariduslikule teadmusele ju toetuda. Aga ma tulen veel tagasi selle juurde, millest oli korraks juttu, et väga hea vastus võib alati olla see, et saadame oma andekad lapsed muusikakooli. Sellesama asetaks ma praegu siis nii-öelda Euroopa konteksti väga paljudes Euroopa maades me peame tunnistama, on muusikaharidus kaugel sellest, mis on Eestis juba esiteks reglementeeritud poolest väga paljudes maades muusikaõpetus ei ole kohustuslik aine ja võib-olla seda välja öeldes on see kuidagi vesi meie poliitiku veskile, praegu. Aga ometi me peame sellest rääkima. Ma tahaks alla kriipsutada seda, et väga paljud Euroopa maad, kellel tõepoolest see ei ole kohustuslik või kes keelesedavõrd, muusika, nii sihukeste süvaprobleemide, ka üldhariduse kontekstis, nad on väga suure imetlusega ja ka paljude küsimustega pöördunud just Eesti poole, et kuidas on Eestis võimalik. Olete õnnelikud, et te olete suutnud sellisele tasemele oma muusikahariduse viia ja tegelikult näevad meie naabrid, paljud Euroopa riigid seda muusikaharidust Eestis just nimelt kui identiteedi, kui väga kõrge koorikultuuri säilitamise vahendid. Nii et ma arvan, et mõeldes sellele, mida võtta üle euroop past või kuidas joonduda Euroopa järgi peame me paralleelselt mõtlema ka sellele, et mida meil on Euroopale õpetada. Ja praegu on see hetk, kus Euroopa tahaks meilt õppida ja seda enam on kurb, kui see, mida me oleme saavutanud menüüd ise lammutame. Ja ta hääbub, see on hämmastav, on seda kõrvalt vaadata. Me oleme aastaid rääkinud sellest, et meie suur naaberriik, kes meid on okupeerinud, on venestamise kaudu tahtnud meie rahvuskultuuri hävitada. Ja selles olukorras on see rahvuskultuur saanud ainult tugevamaks ja kasvanud ja nüüd, kus ta anname, kui ei ole, siis me võtame ise selle vastutusrikka ülesande. Et me suretame välja omaenda rahvuskultuuri ei saa sellest sugugi aru. Ma tahaks öelda, et me peame olema lootusrikkad ja ma tahaksin kõnelda siin pisut ka Eesti muusika ja teatriakadeemia koolimuusika instituudi nimel. Et meie õppekavad valmistatakse ette muusikaõpetajaid on praegu ikkagi väga mitmeid kordi ümber töötatud need õppekavad, mis on ette nähtud muusikaõpetajate ettevalmistamiseks, kätkevad ennast kõiki neid olulisi oskusi, olulisi metoodikaid, mis on vajalikud, et professionaalselt tasemel ka kallakuga klassides õpetad, tus säilitada. Nii et selle poolest nagu meie peamise ülikooli muusikaülikooli, Eesti muusika- ja teatriakadeemia poolt on garanteeritud ka see, et me oleme suutelised õpetama jätkuvalt sellel kõrgel tasemel ja viies neid asju kõiki kokku. Tahaks küll üles kutsuda kõiki inimesi väga sügavalt mõtlema valikute üle just nimelt selle valiku. Et kuidas, mil moel ja kas me tahame säilitada seda olulist rahvuskultuuri tuge, mida kätkeb endas laulupidu? See on võimalik ainult siis, kui meie lapsed on noodi lugeda ja nii palju, kui on võimalik neid õpetada, siis kallakuga klassides. Aga tavakoolis räägime pisut hetkeseisust, hallaen ma ennist oli juttu, et süvaklassis oli varem kuus muusikatundi nädalas. Kuidas praegu on ja, ja kui kaua? Kord on kestnud, see on nüüd erinev, kooliti on ta väga erinev, tooksin siin näiteks tänane Karlova gümnaasium, kellel siiski Tartu linna toetusega on võimalik seda viite kuute muusika lainet lastele anda, aga Tartu miinus nagu siis on teada, et nendelt võeti ära gümnaasiumiklassid, nii et Tartus viidi elluse põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise reform. Westholmi gümnaasiumis põhikooli osas kaheksandas üheksandas klassis on kolm või neli tundi vastavalt siis klassile siiski säilinud. 20 esimeses keskkoolis on ja üks lisatund, mida ma nende kodulehelt õppekavast nägin, et see on nagu erinev ülejõe gümnaasium, kes on Pärnus seda muusika süvaõpet teinud, nendel üha vähemaks neid tunde jääb, et minu teada maimu Mutiku andmetel on kajanud kolm tundi. Nii et selle puhul, kui küsida geograafia või bioloogiaõpetaja käest, kas see oleks bioloogia, graafia, süvaõppe, siis nad ütlevad kindlasti mitte et siin on, nagu see balanss õppeainete vahel õppekavas natuke käest ära läinud ja praegult eesti koolis elab hästi inglise keel. Seda kinnitavad ka koolide inglise keeles tasandada üliõpilasi vaja ei ole. Mis ma tahaksin ene Kangronile veel lisaks öelda, et muusikaõpetaja saaks väga heaks muusikaõpetajaks, peaks olema tal ka võimalus siis oma kätega proovida võib-olla ühes katseklassis või selles süvaklassis, kus siis proovida, mida tema juba noore õpetajana suudaks või kuhu on võimalik õpilastega minna. Et kui teha seda tavaklassis seda tundi, kus ütleme näiteks pooled õpilastest ei pea juhuslikult viisi sisse noore õpetaja võib saada ka suhteliselt suure ehmatuse ja kuna enam ju ei ole meil suunamist peale kõrgkooli tööle minekuks võib ka nii mõnigi noor inimene loobuda sellest elukutsest. No mõtle selle, mida teha edasi, et kuidas saaks seda probleemi lahendada. Kuidas saaks selgitada ja barreteerida neid argumente, et olge mureta, midagi ei juhtu, et las inimesed teevad muusikat, et maailm muutub ja muusika koos sellega. Ma arvan, et otsustajad peaksid natuke vaatama, et milliseks on kujunenud koolilaste muusika pilt või millega nad muusikas tegelema. Kui mina koolis käisin, siis meil oli poistekoor, meil oli veel laste koormil kammerkoor, meil kõik koolidesse Bolt üldse muusikakool ega muusika erikool. Ja, ja me õppisime küllalt rasket repertuaari ja me laulsime kogu aeg ise. Me tundsime laulmisest suurt rõõmu. Meil oli suurepärane muusikaõpetaja õpetaja Eva neyland ja praegu vaatan, kuidas minu tütar muusikakoolis ütleme, et Tallinnas ja Eestis tuntud muusikakoolis millega nemad tegelevad, siis nendel on play-box, eks ole, Te ju, teate, mis see on, see on, ütleme, laulmise imiteerimine, mitte lapsed ei laula, vaid laul tuleb lindi pealt ja lapsed imiteerivad laulmist ütleme sellest natuke pehmem variant on karaoke, kus siis jäljendatakse popikooni laulmist, aga siiski veel lauldakse ise. Nüüd selleks, et seda protsessi tagasi ärataja, et lapsed tõesti ise laulaksid. Mina soovitaksin riigikogu kultuurikomisjonil võtta need targad inimesed kokku, kes meie hulgas on, kes on aastakümneid tegelenud muusikaharidusega, küsida nende käest. Öelge, mis me peaksime tegema? See võiks olla esimene samm, et korraldatakse riigikogu kuulamine sellel teemal ja siis püüda tõesti asutada need kas neli, kuus või kaheksa vastavalt, kuidas siis on riikliku riigikooli, kus oleks muusikaklassid ja sellega nagu asja edasi. Ja päris selge on, et me selles küsimuses tõesti vajame Eesti riiklikku poliitikat pisut enam kui seal praegu toimunud. Ja eks me ju kõik teame, et nende küsimustega on üks kui teine maakondki pöördunud oma vastavate instantside poole. Ja kui me kuulame poliitikutelt vastuseks seda, et me ei saa lubada suurendada tundide arvu muusikale, siis teised tahavad ka siis me ei saa rääkida professionaalsusest poliitika kujundamisel seletatud. Ta on ikkagi see, et võetakse kokku inimesed, kes tõepoolest suudavad näha laiemat suuremat pilti ja seoseid Meie kultuuri säilimisest ja selles muusikahariduses. See on äärmiselt oluline, ma arvan, et kõik muusikaga seotud inimesed muusikaharidusega kallakuga klassidega seotud inimesed on selleks kindlasti väga valmis. Tõepoolest ei tahaks uskuda, et kui näiteks jääb niimoodi, et me ei suuda alal hoida neid kallakuga klass ja ütleme näiteks läheb ka natuke kehvasti meie muusikatundidega üleüldse. Et võiks ju küsida, et mis siis saab kooridest, et kas nad ikkagi surevad välja. Tahaks loota, et nad ei sure välja. Ainult et õpetaja peab oma tööd selle koori ülesehitamiseks ja laulude õpetamiseks tegema siis ikkagi väga nii-öelda sajand tagasi kombel mängima klaveril ette viis. Ja samas eks ole, meil eksisteerib süsteem, relatiivne noodi lugemine, mis niivõrd aitab õpetajat, mis viib selle töö ikkagi professionaalsele tasemele. Kui me ei saaks toetada sellele relatiivsele süsteemile, siis me mäletame ju kõik, milliseid intonatsiooniprobleemid olid aastakümneid tagasi peaaegu kõigil eestikooridel, nii et see oli oluline kvalitatiivne muutus. See, et me suutsime kallakuga koolides selle süsteemi üles ehitada ja selle tõttu ei tahaks pöörduda tagasi 50 60 aastat Nende meetodite juurde tahaks endiselt, et Jukud õpiksid, Juhanid oskaksid laulda. Jah, see tervik, küsimus, et hariduses on kujunemas niisugune olukord, kus kujuneb see kliendi ja klienditeenindaja vahekord, seda õpetaja õpilase vahekorda ei ole. Mina tunnen sellest kohutavalt suurt puudust. Tegelikult ju õppimine algupäraselt käis, nii et inimene leidis ülesse teise inimese, kes oli temast targem ja ütles, õpeta nüüd mind ja siis ta õppis ja kuulas Öeldi, aga mitte niimoodi, et ta vaatas, et ahah, nüüd on üks teenus on võimalik saada haridusteenus ja seal on see klienditeenindaja, tema annab mulle selle teenuse. No ei saa niimoodi hariduses ja muusikahariduses kohe kindlasti mitte. Ja peab vaatama Nende inimeste suunas aukartusega, kellel on aastakümnete pikkune kogemus, kes oskavat muusikat õpetada ja need on meil olemas, samas oleks ainult tarkust otsustajatel nad üles otsida. Millisena näete te selle probleemi lahendamiseks, nüüd konkreetselt seda ideaalvarianti tegelikult siin on? Ma arvan, et lahendused üpriski lihtsad, et maakonna omavalitsuse tasandil peab olema võimalik lubada avada klass kuhu me saame valida muusikaõpetajaid, õpilasi. Aga see on olemas, ene, vaata, selles vigur on, see on olemas, see võimalus on põhikooli gümnaasiumiseaduse tasemel, oleks kohalik omavalitsus, saab teha erandeid. Aga küsimus on, kas kohalik omavalitsus tahab teha erandeid, selge, et see ongi see, kus see, kus see pall edasi-tagasi põrkub ja sellepärast ei ole lahendus ainult kohalikust omavalitsuses, vaid mina arvan, et see on riikliku tähtsusega küsimus, mis peaks olema seadusega riigikogu tasemel reguleeritud. Ja kultuurikomisjon peaks nüüd sellest otsast kinni võtma, nii nagu sai lubatud, korraldatakse kuulamine. Ja kui nüüd keegi riigikogu kultuurikomisjonis peaks seda saadet kuulama, siis võtke otsast kinni ja küsige oma juhatajalt, millal tuleb kuulamine. Ja meie hea meelega tuleme ja kogume kokku oma kõik parimad spetsialistid ja meil nendest puudust ei ole ja me oleme nõus teile nõu andma, kui teie ainult olete piisavalt targad, et kuulata. Aitäh teile ja edu. Vestlusringis olid Jakob Westholmi Gümnaasiumi huvijuht ja muusikaõpetaja alla Eenmaa Eesti muusika ja teatriakadeemia täienduskoolituskeskuse juhataja Ene Kangron ja muusikateadlane Eerik Jõks. Põhjamaade sümfooniaorkester sai 15 aastaseks ja andis sellega seoses Estonia kontserdisaalis kolm kontserti. Neist üks kontsertpäevane kontsert oli lastele mõeldud. See on Põhjamaade sümfooniaorkestrile tore traditsioon, et nad mõtlevad ikka ka publiku järelkasvu peale. Aga kuidas tuli neil välja oma sünnipäevakontsertidest viimane reedene kontsert? Seda käis kuulamas Igor Karsnek, tere Igor Tüürile. Ja räägi siis lähemalt, kuidas kõlas põhjamaa orkester sellel õhtul. Ühesõnaga öeldes, et kõlas hästi, kahe sõnaga, isegi väga hästi. Aga muidugi see kava, mida Anu Tali dirigeeris, oli ka juba selline väga vastutusrikas nõudlik, sest kõlas Mozarti kolmas viiulikontsert, Sergei tuvadini soleerimisel ja Mahleri viies sümfoonia. Ja ega rohkem polnudki vaja nüüd Sergei Togaadiniga, ma isegi mäletan, ma olin sellel kontserdil aastal 1999 kui ta oli 11 aastane imelaps ja mängis, kui ma ei eksi, Hendersoni viiulikontserti. Ma ei hakka nüüd nii vanu, vastasin nagu heietama, aga igatahes see meelde ta tollal imelapsega jäi. Ja siis nüüd, 13 aastat hiljem juba küpse solistina Sergei Togaadina ette näidata väga mitmeid auväärseid konkursi planeeringu konkursi spetsiaalpreemia eripreemia Martin konkursil, tead neid, kus on nagu veel. Et tema on muidugi solist, kes ei peadlaste ei kodu- ega välispublikule tõestama, need tall iva tõestuskäigud on juba läbi tehtud. Oma noorusele vaatamata on ju praegu tegelikult 24 aastane. Nüüd mozzardikonnas viiulikontsert on Mozarti viiest viiulikontserdist ilmselt kõige populaarsem ja kõige sagedamini esitatav teos. Mitte kõik selle viiulikontserdi kolmest osast ei kõlanud ütleme niimoodi ideaalilähedaselt, kui me räägime nüüd solisti ja orkestri puhtalt sellisest, nagu tehnilisest koosmängust ansamblist ühiskeelest esimese osa puhul ma panin tähele, et see paljukiidetud ja niinimetatud Mozartit kergus, see tekkis, Togaadid, mäng valdas kõrvalpartiis, pea, partii oli natukene võib-olla isegi Vethovenliku sellise natuke raskema käekirjaga kõrval partii küll. Ja muidugi esimese osa kadents oli intervalli, ta mängus oli tõeline maiuspala igale kuulajale. Ja igale viiuldaja nüüd Heino saadatša Mozarti viiulikontserdis asse, mõtleksin puhtalt tämbrahaselt kõrges registris Togaadinil ehk kõige ingestatumalt. Ma isegi võrdleks nagu maaliga ja kõla oli täiesti kristalle. No pole ka ime, sellepärast ta mängis Johnny Batista. Quad Agni viiulil. Kuid mind natukene üllatas, kui pikad olid Togaadil fraasid teises osas. Mingis momendist mul tekkis nagu selline emotsionaalne, et korraks tahaks nagu sellesse kanti liini korraks nagu õhku ka. Et mul tekkis võrdpilt, et nagu laulja laulab ilma hingamata. Ma ei ütleks, et see häirib. Aga sõõmukene õhk oleks teinud selle Atio veelgi kantileensamaks. Rakteri mõttes oli Mozarti vilju kontserdi finaal. Anu talilku dirigendid oli väga nii Apekiidsed üles ehitatud, seepärast rondo vormis Rando vormi nagu eeldabki mitmeid erinevaid kujundeid. Anu, ta oskas kose solistika mõjuvalt välja mängida kontraste ja tekkis selline tore kujundite galerii. Kuid orkestri keelpillide koosmäng oleks võinud olla natuke täpsem. Nii omavahel kui solistika koos. Maaler eeldab juba sellist küpset musitseerimist, kuidas mõjusta sellel kontserdil Põhjamaade sümfooniaorkestri ja Anu Tali interpretatsioonis? Mahleri viies sümfoonia on üks neid väheseid Maleri sümfoonilisi suurteoseid, mille finaal on läbinisti helge karakteriga ja selline mitmetimõistetavus. Mitmetasandiline Smitte kihilisus läbib Mahleri muusika, läbiti terve sümfoonia, näiteks sümfoonia avaosa, mis on pealkirjastatud kui leinamarss. Mitmeti mõistetav ja tõlgendatav, sellepärast et okei, siin on muusikas loomulikult olemas Funeraale karakter, aga teiselt poolt on ka selline sihukene, heroiline mõtlemine ja, ja siis, et Heruised aktsendid ja põhimõtteliselt Anu Tali oskas dirigendina väga hästi balansseerida selle hea Ruiz alge ja selle Funeraalses leina liku muusika nagu piiri peal. Et selline kujundite kohakuti ja isegi mõnikord selline väike vastanduse tekitas sellist dramaturgiliselt pinget ja see oli muidugi heaks sisse juhataks tervele sümfoonilise tsüklile. Nüüd pöörasin sümfooniat teises osas tähelepanu, et tegelikult, kui täpne on Anu Tali kui dirigendi manuaalne tehniga. Siin on muidugi väga oluline erinevate orkestraalset ansamblite selline koosmusitseerimine, gruppide pillirühmade väljatoomine, onu Toni sai sellega täiesti suurepärased hakkama. Mõningaid küsimusi tekitas võib-olla kolmas osas kirtso sellises tõlgendusvariandis vaieldamatu plusspunktid skerson muidugi polüfoonia episood, mis oli Anu Tali väga hea reljeefi tunnetusega läbi viidud, aga Maleris Kertso kolmas osa on tals Kertso. Siin on juba eos juba see printsiip, kus on teatud sellist iroonilist algeti ja kohati ka sellised keskseid kujundeid. See on ju põhimõtteliselt sama lähenemisnurk, mis hiljem sai Kuusab Šostakovitši Scertodes mida ka kowitz ise on märkinud, et kuivõrd inspireeriv oli temale Mahleri sümfooniat ja eriti skerdude tõlgendus. Mingis momendis ma tajusin, et tempos, et üleminekud minu jaoks ei anta alati lõpuni veenvat mat ajusi mingite selliste nurgaliste kujundit, Diddy ümardamist, evi tempod aga sees 400 Jetta oli muidugi keel, pila oli filigraanne, see, mis ma nüüd Mozarti puhul natukene pillasin, sellise kriitilise remargi siis Mahleri sümfoonia neljas osakond muidugi kuhjaga tegi selle kõik tasa ja samas väga ilusalt tõlgendatud romantismi üle emotsioneeritud aga just lüürilise muusika, mida kontrollib ikkagi dirigendi Anu Tali, selline mõistuslik alge, mis on ka väga õige, sest et Mahleri muusika on kõike muud kui sentimentaalne ja kõike muud kui nõretav, nii et, et selles mõttes tõlgenduslikud oli see muidugi väga hea. Finaal on Mahleri sümfooniad, nagu ma ennist ütlesin, läbinisti helge karakteriga, aga siinkohal muidugi palju kujundeid ja see põhikujund kvardi käigu peal. Ma ei ole kuskilt varem lugenud, kas keegi on juhtinud tähelepanu, et see finaali põhiteema on üllatavalt sarnane Mahleri kaheksanda sümfoonia esimese osa peateemaga veni Kriaators, piiritus, noh, võib olla kuigivõrd oluline paralleelAga karakteri mõttes küll. Ja finaal läks kohe algusest peale lendu ja distsiplineeriv momente tuli muidugi selles fugas või õieti NATO-s, mis ongi selle kvardi temaga kujundid üles ehitatud, nii et finaali kulminatsiooni, ettevalmistus, kulminatsiooni, läbiviimine ja selline kergelt pateetilise ja roilise momendi võimendamine orkestris. See oli muidugi täiesti suurepärane. Põhjamaade sümfooniaorkester on nüüd viieteistkümneaastane ja liiga tihti mees seda orkestrit ei kuule. Selleks on omad põhjused. Aga kuidas sulle tundub, milline koht sellel orkestrile on meie kontserdielu pildis? Paradoksaalsel kombel ja see on muidugi ühelt poolt on see väga hea, et Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserdid on kõik niimoodi viimseni välja müüdud, tähendab need publikurohked, üritused ja ma ei hakkagi muusikuna juurdlema, et kas selle taga on väga hea turundustöö või mis iganes on, ma eeldan, et muusika räägib ise enda eest ja, ja Anu Tali kui dirigent on muidugi 15 aastaga arenenud lause nii-öelda seitsmepenikoormasaabastega. Nüüd sõnnist ütlesite väga õigesti, et me liiga tihti Põhjamaade sümfooniaorkestrit ei kuule ja minu arvates on siin üks väike probleem. Sellepärast et noh, see on avalik informatsioon, et nende riiklik toetus on õigustatud ka täiesti märkimisväärne. Ma hakkasin praegu summasid nimetama, aga need ei ole sugugi mitte väiksed rahad. Ja võib-olla ei oleks palju tahetud kodupubliku poolt. Nii-öelda hooaja avakontserdi vaja lõppkontserdiga või noh, et vahepeal toimuks ka veel midagi, kas see on majanduslikult võimalik, see on täiesti iseküsimus. Aga no minul kui kuulajal oleks päris kindlasti ei tahaks neid rohkem kuulata. Hülga ja teisipäeval, 11. detsembril toimus Estonia kontserdisaalis Eesti interpreetide liidu üks eliitkontsertidest. Esinesid Arvo Leibur, Ivari Ilja ja Tallinna keelpillikvartett. Palusin seda kontserti kriitilise kõrvaga kuulata Toomas Velmeti. Kas seal kuuldu vastas eliit kontserdi nimele? Absoluutselt pole üldse kahtlustki, selleks ei peagi minema kontserdile, kui seal on Arvo Leibur, Ivari Ilja ja Tallinna keelpillikvartett. Nad kuuluvad meie interpreetide eliiti. Mul on väga hea meel, et paar aastat tagasi sõlmus kokkulepe Eesti kontserdi ja Eesti Interpreetide Liidu vahel. Et ka eesti interpreedid pääsevad Estonia kontsertsaali lavale. Ja see on seni töötanud suurepäraselt ja ma olen kindel, et ta töötab ka edasi. Sest et nagu te panitegi tähele, selliste kontserdite külastatavus on päris soliidne. Kui nüüd rääkida konkreetselt 11. detsembri kontserdist Ainus teos, mida iga viiuldaja see võib mängida ja kindlasti mängib, oli Brahmsi aadur, sõnad aga Isay opost vastu ja eriti šassoni. Kontsert klaverile, viiulile ja keelpillikvartetile on teosed, millest ma ei ole päris kindel, kas nad on üldse meil kõlanud varem ja see pakkus erilist huvi. Arvo Leibur on väga iseloomuliku interpreedi omadustega, tema kõige tugevam külg on lüüriline. Võib-olla oleks õigem nimetada poeetiline ja selleks Brahmsi andur, sõnad sobib väga. Muide üldse Brahmsi on hakatud viimasel ajal mängima rõhuga poeesi jälle, mitte niivõrd dramatismile, kuivõrd poeesiale. Ega selline Pramson meil vastuvõetav. Võib-olla lõppkokkuvõttes oleks soovinud ka natuke dünaamilist kontrasti rohkem või natukene ka nihukest vormilist selgust, aga see on interpreedi valik ja see on maitse küsimus. Nii et, et siin ette heita küll midagi, eriti ma toonitaks muidugi veel selles partnerluses Ivari Ilja osa, ta on väga peenetundeline partner samas kui meil on meeles tema suur ja võimas hiljuti esitatud Brahmsi teine kontsert. See oli nüüd hoopis midagi muud. Seadur sõnad, aga väga täpne. Kõlaliselt ei olnud kuskil Niukest kahtluse hetkegi, et laveroiks domineerima hakata. Partnerlus kõige paremas mõttes. Ja ainukene niisugune kahjutunne, mis võib tekkida, oli see, et, et see sõnad nii lühike, ta võiks ju pikemal Isay andante viiulile ja klaverile on ikka väga põnev teos, mida ei säilt nagu juhatataksegi. Ja mulle tundub, et see teos on ikka noh, niisugune favoriit teos selles mõttes, et sobib talle suurepäraselt. Tal ei ole ju esiteks mitte mingisuguseid tehnoloogilisi probleeme riiuli käsitlemisel ja kõik kõlab suurepäraselt ja tema mõtlemine selles muusikas on absoluutselt nauditav. Kogu kontserdi niukene kulminatsioon oli šassonid, kontsert viiulile, klaverile ja keelpillikvartetile. Väga suur ja ulatuslik teos. Ikka 40 minutit kestis küll, kui ma mäletan seda aegadest, kui veel olid LP plaadid moodustas ühe terve plaaditeos. Kui ma omal ajal kuulasin teda plaadilt. Ma ei või vanduda, et ma teda lõpuni kuulasin. Ma isegi ei mäleta praegu, kelle esituses, aga mul on meeles, et see oli sõpraphony plaat ja see niisugune ekstra ordinaarne koosseis pani mind teda ostma. Sest ega ma ausalt öeldes, ega ma praegugi ei ole suur asjatundja šassoni teoste tundmises peale tema poeemi viiulile ja orkestrile. Aga tuleb välja, et tal on väga ulatuslik loomingu portfell, nende seas ka sümfoonia ja triot kvartetti ja tasub sellega tegeleda. Ma mõtlen, tegevinterpreetide eilne esitus jättis mulle palju parema mulje kui see kunagine plaadi kuulamine. Ja see teos ei tundunud üldse nii pikk olevat. Ja veel, ma tahaks toonitada nihukest ansamblist tasakaalu selles teoses, mis on küll kontsert kahele instrumentidele, aga ta on ikkagi ansambliteos. Keegi ei domineerinud ja väga selgelt esiplaanil olid klaver ja viiul. Ja Kelbeli kvartett kõlas suurepäraselt. See oli täiesti nauditav nii selles niukses otsustavas esimeses osas kui eriti Sitsilianas ja kraavez klavessiin kolmas osa kõlas kvartett fantastiliselt hästi. Nii nagu kvartett peab kõlama. Aga selle juures mitte nõudes endale noh, niisugust tähelepanu kontsentratsiooni, vaid aidata kaasa sellele, mis toimub partituuris. Ja teose iseloom on jällegi hästi sobiv Narva leebril. See ei ole niisugune, laamendab muusika, vaid on, on väga peen prantsuse maitse ja seda maitset leibur naudib. Helga ja muusikauudised maailmast muusikauudised. 11. detsembril suri Venemaa üks tuntumaid Sapraneid Kalinowiznevskaja. 86 aastasel laulja lavatee oli pikk ja silmapaistev ja see algas juba 1944. aastal 1952. aastal võitis Kalina Visnevskaja Moskva suure tri korraldatud konkursi ja juba aasta hiljem oligi ta suure teatritrupi liige. 1900 kuuekümnendatel aastatel, seal oli ka Liinowižnevskaja, aga juba kuulus terves maailmas. Buznevskajat hinnati iseäranis vene heliloojate loomingu interpreteerimise poolest, aga kuulsad olid ka tema rollid teiste heliloojate ooperites. Peagi pärast tööle asumist Moskvas teatrisse järgnesid ka debüüdi maailma suurematel ooperilavadel 1961. aastal Metropolitan ooperas 1962. aastal debüütkavand Gardenis ja 1964. aastal Milano La skaalas. Aastal 1960 koos valmis Mosfilmis Dmitri kovitši ooperi metsenski maakonna leedi Mcbet ekraniseering Katarina Izmailova, kus Visnevskaja mängis nimiosa. Peale mainitute kuulusid tema arvukate lavarollide hulka veel näiteks Tatjana Jevgeni oneeginis Liisampada emandas Marfa tsaari mõrsjas, samuti Tosca ja paljud paljud teised. Inglise helilooja Benjamin britel pühendas talle aga soolopartii oma sõjareekviem-is ja vokaaltsükli Puškini sõnadele. 974. aastal pagendati Visnevskaja koos abikaasa Rostrop ohvitšiga kodumaalt minema, kuna nad toetasid Nõukogude võimu poolt põlu alla seatud kirjaniku Aleksandr Solse Nizzanit. Alates 1974.-st aastast elasid nad abikaasaga Ameerika Ühendriikides ja kodumaale tagasi kolimiseks avanes võimalus alles 1990.-te aastate algul. Kalinovižniovskaja on kirjutanud ka autobiograafia, mis ilmus esmakordselt trükis inglisekeelsena 1984. aastal Ameerika Ühendriikides. Kohe publitseeriti sega Inglismaal ja Austraalias ja raamat muutus kiiresti bestselleriks. Ja lõpuks, 1992. aastal ilmus Tallinna Visnevskaja autobiograaf ja ka lauljanna sünnimaal. Raamat on pühendatud Visnevskaja abikaasale, Rostropovitšile ja tütardele, Olgale ja Je Leenale. See raamat on välja antud ka eesti keeles. 2002. aastal. Seal asutas Kalinamis Neskajaga Moskvas ooperikeskuse, kus koolitust, et tema juhendamisel Venemaa andekamaid noori ooperilauljaid. Lauljanna oli selle keskuse kunstiliseks juhiks kuni surmani ja vaid mõni nädal enne oma surma pälviscalinovi Snewska ja president Vladimir Putinilt ordeni oma kõrgetasemelise kunstilise tegevuse eest. Ooperimaailm leinab ka väljapaistvalt lauljannade, kelleks on Šveitsis sündinud kuulus sopran Liisadella kaasa, kes suri 10. detsembril 90 kolmeaastaselt. Lisadele kaasat tunnustati eriliselt kauni ja elegantse, lavavälimuse ja kirka ning õrna hääletämbri poolest. Eriti tunnustati tema rolle Wolfgang Amadeus Mozarti ja Richard Straussi ooperites, mida ta esitas nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides. Näiteks viini päris astus Liisadele kaasa üles rohkem kui 400-l korral aga aktiivsest lavaelust tõmbus ta tagasi 1974. aastal, mil oli 55 aastane. Ta sündis 1919. aastal Bernis ja hariduse Saidad Zürichis ning ka tema oli artist, kellele avanesid maailma parimate ooperiteatrit. Et nagu Metropolitan Opera, Londoni Kuningliku ooperimaja ja Milano La Scala Teatri uksed. Detsember on muusikamaailmas olnud kurb muu seast lahkunud on veel väljapaistvaid muusikuid. Üheksandal novembril suri 85 aastasena tuntud pianist ja õpetlane Charles Rosen kes oli hästi tuntud ka oma kirjatööde poolest, mis puudutavad erinevate ajastute muusikat. Roseni kirjutised aga ei piirdu ainult muusikaalaste teemadega maid, teemade ringi mahuvad ka näiteks kunst ja kirjandus. Charles Rosen oli asjatundja peamiselt Viini klassika ja samuti romantilise muusika alal. Aga ta polnud mitte ainult suurmuusika, vaid tal oli ka doktorikraad näiteks prantsuse kirjanduse alal. Samuti oli ta kreeka keele ja kultuurispetsialist ja filosoof. Charles Roseni klaveriõpetajaks oli omal ajal muretsema Rosenthal, kes oli omakorda õppinud ei kellegi muu kui ferenduslisti käe all. Tänu sellele on jõudnud Charles Roseni kirjatöödesse ka oma õpetaja mälestusi 19. sajandi värvikast muusikaelust. Alles käesoleval aastal ilmus Charles Roseni viimane esseede kogumik pealkirjaga vabadus ja kaunid kunstid esseid muusikast ja kirjandusest. Lisaks pianisti ja kirjamehe karjäärile oli Tšašeuzan ka hinnatud õppejõud. Ta andis loenguid näiteks Massachusettsi tehnikainstituudis ja kõrgetasemeliste Harvardi ja Oxfordi ülikoolides. Käesoleva aasta v Yaris omistas Ameerika Ühendriikide president Barack Obama Chalsheuzanile riikliku humanitaarteaduste medali. Charles Rosen on külastanud ka Eestit, nimelt esines ta rahvusvahelisel pianistide festivalil klaver 2000 ja pidas singa laengut. Ja need lühiuudiseid. Hiljuti anti teada, et Euroopa Liidu noorter orkestri uueks tegevdirektoriks saab Marshal maakus kus võtab ametiposti üle orkestri rajajalt kaheksakümneaastasel Džiburierilt, kellest saab edaspidi Euroopa Liidu noorteorkestri. President. Marcus on tegutsenud nii Londonis Saudbanki keskuses muusikajuhina ja samuti on ta Venezuela Elsis teema orkestrikonsultant ning aktiivne kõneisik noort Ta inimeste muusikahariduse küsimustes. Samuti on ta kuulsa okest afeitšov Laitsmend asutajaliige ja pikaaegne juht. Katareifile harmoonia orkestri muusikaliseks juhiks määratud hiljuti aga tunnustatud korea noor tšellist Hannah Cheung, kes on tegelenud ka varantirigeerimisega näiteks Baieri noorte orkestris Hannah Chang Anneppinud sellotmastes laverozdropovitšiia missa maskiga käe all ja dirigeerimist Larin Maaseli juhendamisel. Katarri moonia orkester on aga kollektiiv, mis koosneb valdavalt Euroopast pärit muusikutest. 70 seitsmeaastaselt suri ka Hollandi tuntud helilooja Ottoketing, kes õppis nooruses trompetit ja mängis seda seitse aastat haagi residenti orkestris ja hiljem õppis ta kompositsiooni Münchenis Karl Hartmanni käe all. Otto kettingi loomingus on nii tonaalseid, Guatonaalseid, helitöid. Tema teoste hulgas on sümfooniaid ja klaveriteosed ning hulgaliselt filmimuusikat. Surnud India muusika saadik ravis sankar, kes oli üks tuntumaid india muusikuid maailmas ja kes on mõjutanud tugevalt nii biitleid kui ka paljusid teisi tuntud lääne muusika artiste. Ravišankar suri 11.-lt detsembril 92 aasta vanuselt. India peaminister on nimetanud sankarid rahvuslikuks aardeks ja India kultuuripärandi globaalseks saadikuks. George Harrison aga pidas ravišankarid maailma muusika ristiisaks. Eravissanker tegi oma pika karjääri jooksul koostööd mitmete tuntud muusikutega Nende seas näiteks Yehudi Menuhin, Subinmeeta, John Kaldfen ja Philip Glass. Samuti öeldakse, et ravi sahker mõjutas ronis tugevalt just ansambleid Pidlus ja eelkõige George Harrissoni tõttu, kes võttis 1900 kuuekümnendatel aastatel ravis Ankarilt Citari tunde. Šanker sündis 1920. aastal Indias, kuid veetis päris palju oma noorusajast. Hüppas koos oma vanema venna tantsutrupiga ringreisidel olles noorpõlvekogemused, andsid talle väga hea ülevaate erinevatest muusikastiilidest, mida Euroopas viljeleti. Pärast venna tantsutrupist lahkumist õppis ravishenkaralt India klassikalist muusikat ja Citari mängu ja peagi saavutas oma mänguga ja peagi saavutas ta oma mänguga ülemaailmse kuulsuse. Ravišankar oli muusikaliselt aktiivne oma elu lõpuni ja koos oma tütre Annoska Šankariga esitati ta 2013. aasta Grammy muusikaauhindade nominendiks. Ravi Schenker oli ka kuulsa ikka lauljatari Norah Jonesi isa. Sülgaja. Selle heligajale tegid kaastööd nelevaste infelt Toomas Velmet ja Igor Karsnek. Saate toimetas Kersti Inno, montaaži tegi Helle Paas aitäh kuulamast. Sülgaja.