Mis armas vannitoas stseen see oli, eks ole, maa, kümblusvann, vannituba, saun, kümblus, vesi, palju eestikeelseid vasteid ühel inglise keelsel sõnal eesti keel on ikka rikas keel, eks ole, ja ega tõepoolest maa millega on üks Inglismaa linn sellise nimega ära teeninud. Linnade nimesid küll ei tõlgita, aga reegleid pisut rikkudes tähendaks väide i leevenbaas. Ma elan vannis. Näe, sellise kummalise nimega linn seisab Edela-Inglismaal. Bristoli kanal eraldab siin Cornwalli poolsaare voilsist. Pisut sisemaale rännates leiad siit Bristoli linna ja sellest umbes 25 kilomeetrit kagu poole. Ta seisabki Eivani jõe ääres ja siingi töötab Inglismaale nii iseloomulik lüüside süsteem paatide jõe pargaste jaoks. Osa linna heledates hoonetes, tänastmetena, ümbruskonna madalatele, küngastel. Vahvel on pikk ajalugu selja taga. Linnas leidub hulk kauneid ja arhitektuuriliselt väärtuslikke ajaloolisi ehitisi ning siin on peatunud ning elanud nimekaid kirjanikke ja kunstnikke. Kõik tänu sellele, et just baasis avastati aegadel imelisi kuumaveeallikaid kus vee soojus oli tõusnud oma 40 50 kraadini. Ja need allikad pakkusid mitmete haiguste ravimisel tõhusat abi. Tänu sellele võib baas uhkustada ajalooliste ehitistega ja põnevaim nende seas. See on vahest Royal Kressiond, kuninglik poolkuu. Ilusat pühapäeva, siis jälle kord. Mina olen Helgi Erilaid. Vikerraadios algas. Päris huvitav, milliseks oleks Euroopa kujunenud, kui suurt osa sellest maailmajaost ei oleks kunagi aegade alguses vallutanud tol ajal nii võimsa Rooma impeeriumi sõjaväe leegionid. Ikka olid roomlased need, kes kasvõi praeguse Pariisi kohale omaluteetse rajasid ja Londoni kohale lontiiniumi. Kuigi inimasulad olid nois paigus siiski ka enne roomlaste tulekut iseenesest mõista, leidsid roomlased kõige pea Paaeffi soojad allikad üles kuid nad ei olnud esimesed. Arheoloogid on avastanud, et suurima allika kohal seisis juba ammu enne keltide pühamu pühendatud jumalanna-le, kelle nimi oli sull või soulis. Tema olnud allikavete, eriti kuumaveeallikate jumalanna, elu kaitsja andja. WAF-is olnud sulis kohalik jumalanna kelti jumalused olid nimelt sageli vaid mõne kindla paigaga seotud. Roomlased, kes 43. aastal briti maale tungisid, andsid paigale nimeks Akva suulis suulise veed ning lisasid jumalanna sulise nimele nende heaks tuttavama nime Minerva, kes oli teatavasti Rooma tarkusejumalanna sulisminervale, oli Rooma ajastul praeguses faasis tempel pühendatud ja teda kummardati kui tervise tähtsaimat jumalatari, allmaailmast, purskuvate, puhaste kuumade allikate jumalatari, kes ühendas päikesest valgustatud maailma salapärase pimeda allilmaga. Hilisema legendi järgi olnud Akva suulis hoopiski Rooma, mitte keelti päri talujumalatele igavene tuli süüdatud troojas ning EAS toonud selle briti maale praeguse paasi rajaja, mütoloogiline leeprahaige, kuningas bla tuut-Aga supelnud allikas kätekuumas mudases vees ja saanudki terveks ning tänutäheks ehitanud samasse paika suulise pühamu. Roomlased tulid, vallutasid, kummardasid siin oma sulisminervat ning jätsid talle metallplaadikestel kriibitud palveid. Arheoloogid on need pühade allikate aladelt üles leidnud ja hakanud oma leide needus tahvlit eks kutsuma. Needus tahvlid olid ladina keeles ja nagu arvata võib, asetasid needuse inimestele, kes kirjutajatele viimaste arvates midagi halba olid teinud. Kui näiteks kellelegi rõivad olid varastatud teiste pühade allikate juurde suulisminervale lugemiseks needus tahvli, millel muidugi ka varguses kahtlustatava nimi kirjas oli. Rooma ajal ehitati linna veelgi suuri templeid Terme ja kümbluspaik. Umbes kolmandal sajandil kaitsti linn müüridega, kuid nagu teada, neljandal sajandil suur Rooma impeerium lagunes ja elu selle läänepoolsetes linnades soikus. Mis ei tähendanud, et kohalik rahvas oma kuumad terviseallikad kasutamata oleks jätnud. Vanades anglosaksi kroonikates on kuuendal sajandil mainitud linna nimega sum hõibas han kümblemis paiga tähenduses. Ja arvatakse, et siit on pärit ka linna praegune nimi. Anna 675 laskis kuningas Ostrik vaasi kloostrihoonena rajada. Hiljem ehitati samasse paika ka Püha Peetruse kirik. Roomaaegsest linnast polnud siis enam kuigi palju järel ning baas kuulus nüüdsest Inglismaa kuninga val Busse. Kuningas William Rufus kinkis Aga linna oma ravitsejale Jon tursile, kellest aastal 1088 sai baasi piiskop. Joann hakkas endale uut katedraali ehitama ning kolme tervis veeallika juurde rajati uued kümbluspaigad. Elizabeth esimese valitsuse ajal sai baasist juba tuntud mineraalveeallikatega kuurort mis aastal 1590 linnaõigused sai ja aristokraat ligi hakkas meelitama. 1668 kolis noormeest, kelle nimi oli toomas kaeda. Ta oli Oxfordis Warholmi kolledžis skeemiati arstiteadust õppinud ning keda huvitasid väga baase allikate veed. Mõni aasta hiljem avaldas toomast Qaedat raamatu jutustus ahvist ja sealsetest kuumadest allikatest ning mõned uurimused vee omaduste kohta. Toreda pika nimega raamat ärades päris laialt tähelepanu ja tegi kahtlemata palju head selle autori arsti Praxisele sest rahakas ülemkiht saabus üha rohke arvulisemalt kohale epase allikate tervistavad pesta, omadustest osa saada. Nii ta siis kasvas ja arenes kummalise nimega linn ja parim aeg vase heaks koitis siis, kui briti kuningriiki valitses järjest neli monarhi. Kõigil üks nimi, George José esimene, teine, kolmas ja neljas. Ajalukku on see 1714.-st kuni 1830. aastani kestnud aeg läinud George'i ajastuna. See oli hea aeg kultuuri eriti arhitektuuri arenguks, nii et seda on kutsutud isegi ehituskunsti kuldajaks. Kunstide tsengust George'i ajastul jutustab uue aja poeetide William Sofi Shell ja Lord Vironi looming. Uue aja ideede, teemade elav aja, värvika keelega. George'i ajastu muutuv maailm peegeldus samaskeensporo konstaabli ja noore tööneri maalides ja Georg Friedrich Händeli muusikas. Neljade George'i nime kandva monarhi, rohkem kui 100 aastat kestnud valitsemise ajal muutus mõndagi ka briti kuningriigi elus. Majandus arenes kiiremini, mitmetel elualadel võeti ettereform, ütleme rahva elujärge püüti uute haiglate koolide orbudekodude rajamisega parandada kuigi sellest hoolimata Burjat eriti massiliselt üle ookeani uude maailma õnne otsima. Kuid impeerium hakkas juba ka ida poole laienema. Tulevane kroonijuveel India kaugusest erendamas linnad selles saareriigis sai Chootside ajastul aga juba hoopis teistsugusena kui varem tänu kiiresti arenevale ning muutuvale arhitektuurile, mis järgnes Christopher wrenni heteist edema aegsete arhitektide barokkstiilile. Voogav dramaatiline üle kaunistatud barokk andis 18. sajandi algupoolel alla Churchilli ajastu arhitektuuri. Inglismaal iseloomustasid tasakaalukus ja proportsionaalsuse regulaarne korrapärane. See oli heaks kiidetud termin sümmeetria ning klassikaliste reeglite järgimine. Tänavat välistavad korrapärased fassaadid. Selline oli Chooside ajastu linnapildi ideaal. Eeskuju võeti antiik-kreeka ja rooma ehitusklassikast. Materjalid olid peamiselt tellised ja kivi, põhivärvid punane vees ja valge-punased tellisseinad, valged, akende jõusteramistused, sissekäik läbi samma seeskoja. Sellisena on kirjeldatud tavalist George'i ajastu linnamaja mis ei tähenda, et kõik linnad oleksidki kujunenud igavavõitu korrapäraste hoonete kogumideks. Vastupidi sellest ajajärgust arhitektuuris jutustab hulk põnevaid ehitisi ikka linnas, mille nimi on maasse. Kui salongides kõlas kuulsa kaasaegse Georg Friedrich Händeli muusika oli baas 18. sajandil juba tuntud tervist veeallikatega sanatoorium ja kuurortlinn, mida briti kuningriigi kõrgkiht agaralt külastas. Külaliste jaoks oli vaja ka elegantseid ja väärikaid majutamis. Paiku. Nende rajamisega tegelesid fraasis Jon voodid, isa ja poeg, mõlemad väga hinnatud arhitektid John Wood, vanemat kutsutigi baasi voodiks. Ning nii tema kui ka tema poeg saanud noorem, tegid paas heaks uute linnaosade tänavate ja parkide plaane. Tänavaid ääristavad tema ajada identsed fassaadid olid kui kaunid klassikalised paleed valmistatud. Ta sõi kuldselt kreemikast kivist. See lubjakivi oli pärit Ralf Alleni kivi murdudest ning Allen on baas ja ajaloosid päris kuulus mees. Ta laskis arhitektid John Wood vanemale endale uhke maa lossi rajada et kõik tema lubjakivi head kvaliteeti nautida saaksid ja hiljem jälle neist kabase linnapea. Arhitekt John Wood, vanem olnud ekstsentriline ja idealistlik oma ala meister. Tema planeeritud hoonetelt on muide avastatud vabamüürluse sümboleid mis on tema loomingu uurijatest kahtlusi tekitanud. Kas mitte arhitekt ise sellesse kurikuulsasse vennaskonda ei kuulanud? Tõendeid selle kohta ei ole ja vaevalt, et see olulinegi on tähtis on vaid tema pärand. See Aja jälg kivis, mille ta enesest maha on jätnud. Ja see jälg on päris uhke. Kõige hiilgava John Wood vanema loodud ehituskompleksfaasis on söökas otsetõlkes tsirkus tähenduses ring, sõõr, amfiteater. Eeskuju, rooma kalosse. Eeskuju niisiis rooma kollas. Ainult et Vaafi tsirkuseringikujulise meevärvilise klassikaliste fassaadide kompleksi jagab kaheks lai tänav, mis suundub ühelt poolt selle ringi sisse ja teiselt poolt jälle välja, meenutades sel moel pisut varem rajatud wandomi väljakut päris kuid nagu Rooma Colosseumi, nii koosnevad ka baasi tsirkuse kaks hiigelpoolga. Kolmest sammastega liigendatud korrusest. Esimesel korrusel on toorjasambad, teisel joonia, kolmandal Korintose sambad. Nii et mida ülespoole, seda rikkalikumalt ehitud kolm tohutut üksteise peale paigutatud terrassi ümara hoone fassaadil 18. sajandi esimesel poolel ei olnud ju sellistes luksuskuurortides nagu baas veel tänapäeva mõttes hotell. Niisiis Vaiknesi Telegantsetes residents sides kaunid ruumid, mida kuurordi külastajad üürida võisid. Rikkamad võitsid Ast terve korruse ja veelgi rikkamad, vaata et terve maja. Tohutus ümarast tsirkuses kutsutud hoonest tuli tõenäoliselt siiski vaid ruumide üürimisega piirduda. Arhitekt John Wood vanem kahjuks ise oma unikaalset projekti valmis kujul ei näinudki. Ta lahkus siit ilmast mais 1750 neli-viis päeva pärast seda, kui oli oma käega ehitise nurgakivi paika pannud. Aga tema tööle ei jätka ja arhitekt John Wood noorem. Arhitekt John Wood noorem kavandas Vaafi kõige tuntumat terrassid ehituse, mille nimi on rajal Kressiont, kuninglik poolkuu või poolkaar. Hiigelpoolkaar ehitatud 1767 kuni 1774 kaunimaid ja hinnatumaid Chooside ajastu arhitektuuri näiteid Briti kuningriigis. On teada, et mõlemad arhitektid, janu, vanem kui noorem, tundsid huvi okultismi ja vabamüürluse vastu ja on arvatud, et ka nende looming seostus suuremates piirides sümbolismi ning salateadustega ise kujundatud ringhoone. Kas algnimega kuninglik ring ning poja loodud kuninglik poolkuu rajal Kressiont. Kõrgusest vaadates kujutavad need mõlemad hooned jänesest hiigelsuurt ringi ja veel kõvasti suuremat pool kuud. Päikese ja kuusümboleid ning ring. See kas koos sellest algava tänavaga, mis nelinurkselt kuningannad väljakul kuinsqueryl lõppedes moodustab võtmekuju, on ju ka üks vabamüürluse sümboleid. Kuninglik poolgu Royal Kressenud on aga hoopis omamoodi ehites. See tohutu poolkaar koosneb tegelikult kokku 30 maja ühinenud fassaadidest mis on absoluutselt sarnased, moodustades niimoodi ühe ainsa hiigelpika kaarja fassaadi. Arhitekt John Wood, noorem kirjutavad asjatundjad oli selle loomisel tugevasti balladionismi mõju all. Andrea ballaad ja 16. sajandi itaalia arhitekt andis omaloodud stiilile siis oma nime. Pilk Voldemar Vaga üldisse kunstiajalukku ballaad oli see renessansi arhitekt, kes kõige järjekindlamalt püüdis silmas pidada antiikarhitektuuri eeskujusid. Tema kunst oli rajatud monumentaal, see mõju taotlusele sellele tõi ta sageli ohvriks otstarbekohasuse ja mugavuse. Domineeriva tähtsusega on tema loomingust sammas. Detailid jäävad kõrvale. Nii kirjutab Voldemar Vaga ja tundub, et Itaalia arhitekti Andrea ballaadi õpilane, inglise arhitekt John Wood noorem armastas samuti üle kõige sambaid. Tema Royal Kressenti fassaad, noafis näidki vaid tohutult pikast sammaste reast koosnevat fassaadi kõige alumine sokli osa kulgeb siiski ühtlase massiivse laia lindina läbi hiigelpoolkaare 30 ühinenud maja. Alumiste korruste rütm on siin kindel oks jagaksake taasuks Egaks akent ja nii edasi. Pisut etteulatuva soklikohalt tõusevad läbi kahe korruse ülespoole, siis kaunid Joonia sambad, saledad ühtlased, ülalkülgedel spiraalikujulise Voluudiga lõpevad sambad. Voldemar Vaga tarkus on seegi. Siingi on rütm, kindel sammas ja aken taas sammas ja aken. Õieti siis kaks teineteise kohal seisvat akent, kaks korrust, millest alumine on hästi kõrge ja tekitab mulje selle taga laiuvast kõrge laega saalist. Ülemine aken jääb aga peaaegu lihtsa katusefriisi alla ning on tunduvalt madalam. Sammas ja aken, sammas Heaken sellises rütmis kulgeb Sispaase kuningliku poolkuu rajal Kressenti tohutult pikk ühtlane fassaad. Aga kogu hoone koosneb tegelikult 30-st majast. Seda me ju nüüd teame, neid maju saab üksteisest eraldada. Palus traadiga äärestatud katusele paigutatud liistude ja korstende järgi. Need on sellised vahvad korstnad. Pikast kitsast massiivsest alusest tõuseb välja terve rida peenikesi korstnatorusid, mis sageli punast värvi anud. Ilmselt ajastu märk mitte üksnes Briti saartel, aga ka rannikul. Pariisis näiteks on lugematu hulk selliste korsten tega maju, eriti mammardrigandis. Ja omapärase rajal Kressenti hoonega. Tõus on siis samuti just selliseid korstnaid täis. Igas toas oli ju kamin või ahi. Kõiki neid tuli kütta ja igal neist oli ilmselt oma korsten. Kuninglik pool Kubafis see tohutu poolring koosneb niisiis 30-st majast. Foto järgi on võimalik kindlaks teha, et iga maja fassaadi ehib neli sammast. Siis jääb üle vaid korrutada ja me saame vägeva 120 sambaga hiigelhoone fassaadi. Need 30 maja oli ehitatud rikastele mõjukatele, aadli, isegi kuninglikust soost inimestele, kes tulid tervistavate kuumade allikate linna puhkama väheseid allesjäänud roomaaegseid varemeid vaatama ja seltskonda nautima. Aeg-ajalt elas rajal Kression diska kuningas George kolmanda poeg, jooki härtsak mistõttu võib päris kindel olla, et kuningliku poolkuu majad ka äärmiselt rikkalikult sisustatud olid. Kuid asi läheb huvitavamaks siis, kui hakata uurima selle meevärvilise klassikalise hiigelfassaadi tagumist külge, mis moodustab tohutu poolkaare väliskülje. Royal Kressenti teisel väljaspoole kummerduval küljel jalutades küsida endalt otsemaid, kas see on ikka seesama ehitis, sest siin seisab üksteise küljes 30 täiesti erineva fassaadiga maja. Igaüks, kes ostis endale ühe kuningliku pool kuukompleksi 30-st majast võis oma maja tagumise külje välja ehitada täpselt sellisena, nagu talle meeldis. Palgata oma arhitekti ning lasta viimasel oma plaanid ja unelmad maja tagaküljel ellu viia. Elegantse stiilse linna välispilt siin muidugi kannatas, aga kahtlemata muutis see majaomanikele antud kummaline võimalus Kressenti veelgi huvitavamaks hooneks. Rangelt sümmeetriline, sissepoole kaarduv klassikaline fassaad ja vägevalt eklektiline väljaspoole kaardu tagakülg kus katused seisavad tasemel aknad on eri kõrgustel, rõdud, uksed, kaunistused, kõik on üks suur segadus. Igal majaomanikul oli oma maitsevabad käed ja pidi olema ka kõvasti raha. Kõrgelt õhust tehtud fotodel on imehästi näha nii tohutu kuninglik poolkuu kui ka sellest tunduvalt väiksem söökas ringikujuline hoone, mille loojaks oli siis Johnud vanem. Näha on lai ning pikali, mis ringi keskelt poolkuu nurga juurde ulatub ja poolkuu klassikalise fassaadi ees laiuv muruplats, mis kaugemal väga suureks vanade puudega pargiks muutub. Kuninganna Victoria nime kandev park, kus igal aastal baasi rahvusvahelisi muusikafestivale peetakse ning just sellest pargist tõusevad suvel sageli õhku suured kirevad õhupallid, reisijad kaasas pole siis imed baasist nii palju aerofotosid tehtud on. Royal Kressenti majas number üks on praegu muuseum. Siin on toad sisustatud täpselt sellistena, nagu mõned neist George'i ajastul kohe pärast hoone valmimist olla võisid. Kaetud laud uhkes söögitoas, kõrge akendega, pidulik saal, Jabalda, hiin voodi, ülemise korruse magamistoas. Päevad kuumadel terviseveeallikatel õhtut vallidel ja lõbustuskohtades. Elada tuleb osata. 18. sajandil oli juba siis saanud briti kuningriigi rikka kõrgklassi moodsa elu keskus. Lisaks käsele ning rajal Kressentile ehitati siis kabafi, kuninglik teater, kontserdimaja, kunstigalerii ning mitmed kaunid kirikud. Sageli tulid eeskujud ikka Itaaliast 1700 seitsmekümnendatel aastatel näiteks kavandas uus klassikust arhitekt Robert Adam linna läbivale Evan jõele balt silla, mis meenutas oma kolme silla kaarega ballaadi loodud kuulsat realto silda Veneetsias näguri Alto sillal. Nii oli ka Baltni sillal väikeste poekeste ärkaad ja ilmselt pole Euroopas enam kuigi palju selliseid kaetud sildu alles jäänud. Kõige romantilisena tundub ta kummalise nimega linn paa. Pole ime, et mõned aastad baasis elanud üliromantiline kirjanik Chain ostin mitme oma teose tegevustik. Just sellesse linna tõid Charles Dickensi romaan Pikris klubi järelejäänud paberid kirjeldab Briti kõrgkihi elubaasis. Mister Pikrik joob rõõmuga sealset tervisevett. Aga tema teener sem Valler teatab, et veel on tugev kuuma triikraua maitse. Siinset ümbrust on armastanud mitmed tuntud briti kunstnikud, eespool sai neid nimetatud. Aga meenutagem üht siiski veel Jon konstaableid, kelle maastikke on kirjeldatud Kaia Mashi romaanis konstaablimaastik konstaablitega. Väike-Jõelaev asub teele Inglismaale nii iseloomulikul jõemaastikul läbi kitsaste väikeste lüüside ja selliseid leidub ka ivani jõel, mis ühendab Bristoli linnaga ning voolab edasi mereni välja käia. Mashi raamatut lugedes võiks kujutleda maalilist ja käänulist jõe teed. Paasilinna terviseallikaks. Meie maailm on vesi, keeristeread, kijad, pehmed kaldad. Selle taga liigub kõik muu kentsakad võimatul moel. Kohati lookleb jõgi nii laiades käärudes ning need järgnevad üksteisele nii tihedalt, et kogu maastik pöörleb laeva ümber nagu panoraam. Üksildane kirikutorn liigub kord kaugemale, kord tuleb lähemale ning satub Ki väikese kaubalinna kõrge kirikutorni kõrvale. Linn tundub juba selja taha jäävat, aga siis teeb jõgi jälle ühe kavala haagi. Ja linn on taas otse meie ees. Jõest kaugemal laiuv maastik on lame nagu ikka Inglismaal otsekui ajaloorataste all tasaseks triigitud. Punased ja valged roosid, realistid, Jäpuritaanid, preestrid ja aadlikud, Põhja-Inglismaa Key karid ja Norfolki šotlastest palgasõdurid koguga sajandist sajandisse, rõõmsalt lammas, üle maastiku kirikutornid, nende ümber tillukesed külad ja muidugi lüüsid ikka ja jälle lüüsid otsekui suured libedate seintega uputus, kastid. Nägin lüüsimaja vastaskaldal kena külatänavat, ilusaid jalakaid, koolmekohta ja tiiki konstaablimaast. Konstaablid kõikjal meie ümberlaev sildub romantilisse jõe Käärdu, kus tähistaeva foonil paistab kõrge kirikutorn. Vanalinna tuled vilguvad ja ekslevad mustale isel jõe veel läbi isegi liikuvate sõidukite tuledega. Jõest, puudest ja põldudest tõusevad öised helid ja lõhnad. Ning kogu loodus mattub oma tavalisel rahulikul kombel öösse. Sel aastaajal tavaline udu, mida kohalik rahvas roomajaks nimetab, on tihenenud ja jõgi näeb välja nagu kuumaveeoja, mis madalate maade vahel lookleb. Niimoodi on siis kirjutanud käia Maaž. Oleks vist päris uhke. Sellist romantilist jõe teed pidi kuumaveeallikate linnale baasile läheneda sellele Sotside ajastu arhitektuuripärlite linnale. Peenele kuurortlinnale. Kas aastast 1705 kuni aastani 1761 juhtis seltskonnaelutseremooniameisternäss, kes töötas välja ka seltskonnas käitumise reegleid. 19. sajandi alguseks elas faasis juba üle 40000 inimese. See arv tõstis kuurortlinna Tai kuningriigi tollaste suurimate linnade hulka. Linna vapil on kaks hõbedast joont. Need tähendavad Eivani jõge ja kuumi allikaid. Püha Pauluse mõõk tähistab baasi kloostrit, vapikilpi toetavad lõvi ja karu seisavad tamme tõrudel. Rüütlikiiver tähistab linnavalitsust ja kroon, viitab kuningas Edgarile esimesele ühendatud Inglismaa kuningale, kes krooniti baasis aastal 973. 25. aprilli õhtust kuni 27. aprilli varahommikuni 1942 ründasid Luftwaffe lennukid kolmel korral maasse. Purustati rohkem kui 19000 hoonet, suur osa neist hävitati, päriselt, hukkus üle 400 elaniku. Kõige rohkem said kannatada linna kõige väärtuslikumad ehitised sööklas ja rajal. Kreeshnt. Aga kui sa juhtuksid praegu jalutama Pafi hiigelsuure kuningliku poolgu rajal Kressenti meevärvilise tohutu pika klassikaliste sammastereaga uhkeldama fassaadi ees ei oskaks iial aimata, et 65 aastat tagasi oli kogu hoone peaaegu maatasa lõhutud. Kas pole hämmastav, kuidas ikkagi need aegade jooksul kannatada saanud vanad hooned rekonstrueerida on suudetud kui suur ja raske töö, see on, ehitada nad uuesti üles sellistena, nagu nad algselt kavandati kasutades algseid plaane ja projekte, mis tänu taevale kusagil säilinud või kopeeritud kujul alles. Nii püsivad kõik need suurejoonelised aja jäljed, nende seas, nii eriline, kahepalgeline hiigelkaarrajal Kressiont omapärase nimega linnas mis tähendab vanni või kümblust. Veel üks vallatu vannitoa laul rajal Kressenti keskel majades number 15 ja 16 asub praegu rajagressenti hotell. Kas poleks uhke ühel ilusal hommikul ärgata selles kuningliku poolgu hotellis ning minna Sispaazee tervistavatesse vannidesse ja naudiskella suursuguses spaas Aleksi uhke.