Tere, head kuulajad. Alanud saade on pühendatud 20. sajandi Ungari ühele mõjuvõimsale heliloojale, rahvamuusikauurijale ja muusikapedagoogile Zoltan kodaile, kelle sünnist möödub täna 16. detsembril 130 aastat. Ta on koda, ei, ei olnud pelgalt helilooja, ta oli üks vähestest 20. sajandi suurtest muusikafiguuridest kelle tegevuse mõju on olnud väga pikaaegne erinevates muusikavaldkondades. Helilooja ja psühholoogina jättis ta endast maha rahvusvahelise väärtusega pärandil. Ühes Bela partokiga oli koda ja üks esimesi äratuntavalt rahvusliku helikeelega kompaniste Ungaris, kes loonud eeskätt palju koori- ja vokaalmuusikat. Kodaid nimetatakse lausa Ungari uue rahvamuusikale tugineva kunst muusika rajajaks. Muusikahariduse vallas suutis ta parandada, aga võib öelda, et kogu maailma muusikaõpetust tema filosoofiliste pedagoogilist tegevust muusikahariduse vallas tuntakse koda ei kontseptsiooni või koday meetodina, mis on tänapäeval laialdaselt kasutusel kogu maailmas ja mida täna tänu Heino kaljustele kasutatakse ka Eesti muusikaõpetuses. Samal ajal kasvas kodumaal Ungaris tänukoda ei pikaaegsele tegevusele rahva seas teadlikkus Ungari kultuurist ja rahva pärandist ning kõik see kandis eesmärki luua Ungaris noodikirja ja muusikat tundev ühiskond. Tänases saates tutvume lähemalt selle mitmekülgse muusikaelu tegelasega läbi tema kolme olulisema tegevusvaldkonna ehk siis läbi heliloomingu, rahvamuusika ja muusikahariduse. Olen saatesse palunud kaasa rääkima ka Ene Üleoja, kellest sai 1964. aastal esimene koday metoodika järgi Eestis muusikat õpetav pedagoog. Mina olen Annika Kuuda. Sultan koday sündis 16. detsembril aastal 1882 Kesk- Ungaris asuvas kätš supilinnas, mis oli üks kaheksast Ungari suuremast linnast. Tema isa töötas raudteejaamas jaamaülemana. See oli liikuv amet erinevates Ungari väikelinnades, mistõttu veetis Zoltan esimesed 18 eluaastat peamiselt maakohtades. Elades. Kodus õppis ta tundma mitmeid muusikainstrumente ja klassikalise muusika tuntumaid teoseid, sest nii tema ema kui isa tundsid muusikat hästi. Nad oskasid mängida Pille isa viiulit ja ema laulis ning saatis klaveril. Peale selle puutus Noor Zoltan kahlan ta algkoolis kokku nii-öelda rikkumata või puutumata autentset rahvalauluga, mida laulsid tema klassikaaslased. Hiljem, kui koday pere kolis isa jaamaülema ameti tõttu 1892. aastal elama Ungari ajaloolisse rikkalike kultuuritraditsioonidega nätsombeti. Väikelinna asus Zoltan õppima sealses peapiiskop lõplikus humanitaargümnaasiumis sest hoolimata sellest, et Zoltan oli pärit väga musikaalse perekonnast, oli tema esialgne valik siiski õppida kirjandust. Zoltan läbis kõik koolieksamid nätsombatis muljetavaldavalt hästi ja juba siis paistis ta silma oma hea keeleoskuse ja kirjanduse tundmisega. Samal ajal võttis solk. Ta on vähesel määral klaveri, viiuli ja vioolatunde ning õppis omal käega tšellot. Kõik see oli piisav selleks, et mängida kaasa kooli orkestris ning osaleda kodustes kammermuusikaõhtu. Zoltan laulis juba poisina ka kirikukooris ja pääses ligi katedraali noodikogule peagi hakastaga komponeerima. Esimesed ettekanded koday teostest toimusid 1890.-te aastate lõpus. Koda lõpetas gümnaasiumi 1900. aasta juunis ning läks seejärel õppima ungari ja saksa keelt Budapesti Ülikooli. Nii see kui ka ütlesid kolledž, mis oli tuntud väga range õppeasutusena, andsid kodaile laiapõhjalise hariduse. Suure keele ja kirjanduse huvi kõrval aga sundis kodajaid tagant ka tong muusika järele ja nii alustas. Ta on paralleelselt õpinguid ka Budapesti Ferenc Liszti nimelises muusikaakadeemias kus kaitses lõputöö 1904. aastal kompositsiooni ja aasta hiljem pedagoogika erialal. 1906. aastal sai ta doktorikraadi oma väitekirja eest, mille teemaks oli ungari rahvalauludes troofiline struktuur. Ainest selle uurimuse kirjutamiseks, saida olemasolevatest kollektsioonidest Jabela liikaari, fonograafi silindritest, kuid samuti ka omaenda välitöödelt või rahvamuusika kogumistelt leitud materjalidest. Neid kogumisi oli koda ja alustanud juba 1905. aastal jätkas hiljem veel pikki aastakümneid. Just huvi rahvamuusika vastu sai aluseks ka kahe ungari muusikaloos tihtipeale paaris esitletava helilooja Zoltan koday ja teele paar tokki omavahelisele suhtlusele. See oli teineteise mõistmine, mida ei saanud pidada pelgalt koostööks, vaid kestvaks sõpruseks. Näiteks on partokuda ist 1918. aastal oma eluloos kirjutanud tänu oma selgetele, tuleviku väljavaadetele ja kriitilisele helitajule on koday igal muusikaerialale andnud hindamatu väärtusega nõuandeid ja teinud abistavaid märkusi. Ka Zoltan koda on meenutanud ühes oma raadiointervjuust 1955. aastal koostöö algust teela partakiga tammitanud visioon haritud Ungarist, mis taassünniks inimestest tekkis enne meid, meie otsustasime lihtsalt pühendada oma elu selle visiooni realiseerimisel. Dokkija koday esimene ühine suurem projekt oli 1906. aastal publitseeritud Ungari rahvalaulud mille eessõnas kirjutas koday nende ühisest missioonist. Ungari rahvalaulude põhjalikum redigeeritud mahukam käsitlus kirjastati aga tükk maad hiljem alles 1951. aastal. Samal aastal, kui aga oli ilmunud part, trükikoda ja esimene ühisprojekt esitati Muusikaakadeemia diplomite kätteandmise pidulikult kontserdil ka koday orkestriteos suveõhtu. Selle tulemusena pakuti kodaile stipendiumit välismaale õppima minemiseks. Nii siirduski koday Berliini hiljem Pariisi Need Prantsusmaal šarli toori juures õppides veedetud kuus kuud jätsid kodaile väga sügava jälje, sest just seal tutvusta Kloote pisii loominguga, mis on olnud rahvamuusika kõrval teiseks heliloojate enam mõjutanud muusikaliseks, eeskujuks Ungarisse naastes 1907. aastal, kui koda ja oli 25 aastane, määrati ta listi nimelise muusikaakadeemia teooria professoriks ning aasta hiljem saidi varsti juba oma kompositsiooniõpetaja mantlipärija. Muuhulgas tuli õpetada ka harmooniat, kontrapunkti vormide tundmist, orkestratsioonia noodiõpet, kuid kõige südamelähedasemaks ja tähtsamaks pidas kodaim vokaalpolüfoonia ja muusikalugu. Paljudest koda. Villastest said hinnatud muusikud, teiste seas näiteks layospardos jäena Aadam. 1938. aastal täiendas Zoltan koda juures Budapestis, ent ka meie helilooja Eduard Tubin. Koday töötas Budapesti Liszti nimelises muusikaakadeemias professorina suurema osa oma elust ja isegi pärast pensionile jäämist kutsuti ta sinna majja tagasi ning määrati akadeemia direktoriks 1945. aastal. Koday helilooming hakkas levima Ungarist väljapoole 20. sajandi esimesel kümnendil, kui ta koos Bela partokiga ühistel kontsertidel oma muusikat esitles. Esimene koday loomingule pühendatud avalik autorikontsert toimuski 1910. aasta kevadel Budapestis. Seal mängisid paar tokki ja vald poweri kärpley kvartett dema pusi kaks, kolm ja neli. Mõningaid klaveripalu esitati seejärel ka Pariisis ja Zürichis, kus kõlas koday esimene keelpillikvartett. Sama aasta kolmandal augustil abiellus koda Emmasandaariga, kes oli andekas helilooja, pianist, poeet ja tõlkija ning kellest sai koday kaaslane pea 50-ks abieluaastaks. Sõja ajal keskendus koday peamiselt komponeerimisele ja seni kogutud rahvalaulude uurimisele ning kategooriseerimisele. Seejuures tegutses koda ja aastail 1917 kuni 1919 muusika isikuna ning avaldas selle ajaga pea 50 arvustust kirjandusajakirjas, njuugat hiljem liberaalses ajalehes päästina Blo. Eeskätt huvitavad ja olulised olid tema rahvamuusika tähtsust rõhutavad kirjutised. Samuti libela paar tokki muusika analüüsid, mis said aluseks paar tokki muusikaesteetikale. 1919. aastal toimus Ungaris kommunistlik ülestõus, mille järel kuulutati välja Ungari Nõukogude vabariik ja tõsteti ülikooli staatusesse. Budapesti Muusikaakadeemia kooli direktoriks sai Erne toonani ning kodaist tema asetäitja. Sel segasel perioodil hoidis koday talle määratud ametiposti täpselt 133 päeva kihvtis Ungari Nõukogude vabariik. Pärast lagunemist seisis koda aiaga silmitsi erinevate poliitiliste süüdistustega, mis olid suunatud nii tema tegevuse kui ka loomingu vastu ja mille tulemusel taandati ta ametipostilt muusikaakadeemias. Alles kaheaastase vahe järel lubati kodail taas hakata õpetama. Ja justkui sellest kõigest veel vähe oli ka sõda andnud oma panuse koday rahvusvahelise ja paljutõotav, aga helilooja karjääri seisatamisse. Isolatsioon Ungaris ja välismaailma suhtes katkes koda jaoks 1921. aastal kui talle pakuti lepingut maineka muusikakirjastuse Universal Edition. Iga aga veelgi olulisemaks murdepunktiks sai koday oratooriumi Salmus ungaarikus esiettekanne 1923. aasta novembris kui tähistati 50 aasta möödumist päästi buda ja uppuda ühinemisest Budapestis. Selle sündmuse jaoks kodailt tellitud teos sarmus ungaarikus kujutab endast ulatuslikku koorile, orkestrile ja tenorile loodud oratooriumit, mille aluseks on Ungari versioon 16. sajandi psalmist. Teose esimene rahvusvaheline ettekanne leidis aset Zürichis 1926. aasta juunis ja just see tõi pöördepunkti koday karjäärile tema muusikast mõtlemisse ja selle tunnustamisse. Koda ei oli viimaks ometi saavutanud rahvusvahelise juhtfiguuri staatuse ja kehtestanud end rahvusliku kultuuriliidrina. Salmus ungaarikuse elulooga oli koda ja alustanud oma loomingulist tegevust justkui taasvalgelt lehelt. Järgnesid veel teisedki väga olulised esiettekanded. Näiteks Singshiil hari Jaanus 1926. aastal ja sellest välja kasvanud kuueosaline samanimeline sviit aasta hiljem. Need teosed kinnitasid veelgi koday nime rahvusvahelisel areenil. Näiteks tolle aja olulisemad dirigendid Tourodoscaniini Joseph Villem Mengelberg, samuti hõõnest, Aleksander Ansermee ja Wilhelm Burtfengler olid ühed esimestest, kes koday muusika oma kontserdikavadesse lisasid. Siinkohal kuulamegi katkendit koday harjanosest, millega helilooja soovis küll kindlustada Ungari muusika kohta ooperilaval, kuid mis tegelikult päris ooperi mõõtu välja ei andnud ja mida nimetatakse pigem piiliks ehk laulumänguks. Hari Jaanus sai niivõrd populaarseks, et sundis kodajaid kirjutama sellest ka orkestri süüdi. Just orkestri süüti siinkohal kuulamegi. Kuigi kodail Ungari kunst muusika uue suunanäitajana oli selleks ajaks palju pooldajaid, leidus ka tema mõtlemise vastaseid. Näiteks kritiseeris Saksa ajakiri Nuias bester nii koday kunstilisi taotlusi kui ka ettekujutust tema õpilaste kompositsioonide rikkumatusest ja terviklikkusest vastutusel. Reaktsioonina esines koda ja omapoolse õijendusega ning esitas väljakutse hoopis muusikalisele konservatiivsusele. Siinkohal jätnud sõna sekka ütlema vaata ka hea sõber Bela paartok, kes kolm aastat hiljem kirjutas koda ei kunstilisi visioone toetava artikli väites järgmist. Kui ma peaksin nimetama helilooja, kelle teosed oleks kõige ideaalsem Ungari vaimsuse kehastus, vastaksin, et songoday demariooset tõestavad usku Ungari meelelaadi. Ilmne selgitus sellele on, et koday helilooming tugineb paid Ungari pinnasele. Kuid selle sügavam sisemine põhjus seisneb hoopis vankumatus usus edasi viivasse jõudu ning oma rahva tulevikku. Kuigi 1900 kahekümnendatel tekkis kodail üha enam loomingulisi väljakutseid välismaal, ei juhtinud see siiski kõrvale tema tähelepanu kodumaal tehtaval töölt. Ta laiendas oma tegevust muusikapedagoogina ning pühendas pärast 1920 viiendat aastat erilist tähelepanu tööle noortega. Just selleks tarbeks leida mitmeid laulmise, lugemisharjutusi ja koorilaule, mille tulemusel elavnes märkimisväärselt Ungari kooriliikumine. Ta andis loenguid kirjutasart, Ikleid, dirigeeris kontserte kõikjal Ungaris ning pidas tõsist võitlust muusikalise kirjaoskamatuse ja osalise hariduse vastu. Ta kaasas oma tegevusega endised õpilased, kes siis aitasid kaasa kas dirigentide, õpetajate või kirjastaja. Täna 1930.-te aastate algul oli ta võimeline ilma igasuguse ametliku toetuseta ja meedia teravatest rünnakutest hoolimata algata Tamar rahvuslikul tasandil. Noorte laululiikumise koda ei mõistis, et muusikaharidus peab olema metoodiline. Õpetamisel tuleb kasutada vaid kõige kvaliteetsemaid muusikalisi pärijale. Peale selle jõudis ta tõdemuseni, et ainus muusika õpetamise viise, millega jõuab iga lapseni, on seda teha läbi laulu. Ta kirjeldas. Kui laps ei puutu kõige vastuvõtlikumad eluperioodil ehk siis kuuendast 16. eluaastani vähemalt korra kokku hea muusika elustava vooluga on sellest talle hiljem vähe kasu. Sageli võib vaid üksainus kogemus avada eluks ajaks noore inimese hingemuusikale ja seda kogemust ei tohi jätta juhuse hooleks. Selle võimaluse andmine on koolikohus. 10 aasta pärast toimusidki. Väga radikaalsed muutused Ungari põhikooliharidussüsteemis, koda ideedest ja muusikakasvatuse filosoofiast arenes hiljem välja koday meetodiks nimetatud süsteem Eestis tuntud ka kui joolemii süsteem, kus kasutati relatiivset, solfeiot, käemärke, rütmi, silpe ja muud. Kuigi mõned koday meetodis kasutatavad elemendid on pärit varem olemas olnud meetoditest siis just nende kasutus ja kombinatsioon hoolikalt süstematiseeritud rahvamuusika ja kunstmuusika näidetest oli see, mis moodustasid kuidagi kontseptsiooni või meetodi. Oma artiklis rahvalaul pedagoogikas, mis ilmus koda ja elu viimasel aastal muusikaõpetajat ajakirjas, märkis ta. Kõige selle lõpp Bon süstida õpilastesse mõistmist ja armastust klassikalise muusika vastu. Rahvalaul on palju lähemal klassikalisele muusikale kui üldiselt arvatakse. Sest kõigile rahvalauludele on samamoodi omane otsene väljenduslaadi kindel vorm. 1900 kuuekümnendatel jõudis aga koday metoodika ka Eestisse. Kuidas ja millest kõik alguse sai, sellest kuulemegi nüüd Ene Üleojalt, kes oli esimene muusikapedagoogi Eestis, kes kodaim metoodika järgi lastele muusikatunde andma hakkas. Kui palju olete teie kodaid uurinud ja millal te temaga nagu rohkem süvitsi tegelema? Hakkasite ja miks? No tegelikult mind talukati koda juurde ütlen ma niimoodi, sellepärast et see oli siis 1964, kui Budapestis oli siis me, see on siis rahvusvaheline kooli muusika, nõukogu või konverents sinna konverentsile pääses Eestist terve grupp inimesi, aga mina nende hulgas veel ei olnud. Aga seal oli Heino Kaljuste kindlasti Riho Päts tegi seal ettekande. Venno Laul oli selles grupis, ma tean. Ja tol ajal oli Isme presidendiks Zoltan koda, ei seetõttu ka Ungari sai endale selle võimaluse see konverents korraldada või kongress. Ja sealt naases Heino Kaljuste nii nakatunult ja mingisuguse erilise sisenemiseks põlemisega koda ei kontseptsiooni tulemustest. Tähendab see koolimuusika Tase lahtised tunnid, mida nad jälgisid, koorid, keda nad kuulsid, olid nii kõrge tasemega, et Heino Kaljuste, kes oli ju siis juba aastaid töötanud oma lastekooriga tõesti nagu nakatus sellest, ta oli pööraselt vaimustatud ja ta ütles, et Me peame selle meetodi tooma Eestisse. Me peame käivitama nii-öelda süvaõppega koolide programmi, siis me nimetasime neid kallakuga koolideks muusikakallakuga kool. Ja selle tohutu entusiasmiga läks ta ka haridusministri Ferdinand Eiseni jutule. Ütleme niimoodi, et Heino Kaljuste ründas lausa haridusministrit, kes võttis asja väga tõsiselt ja sõitis Ungarisse seda nii-öelda nagu kontrollima vaatama, et kas tasub hakata pead pakule panema, sellepärast, ja ta tuli sealt veendunult tagasi ning alustasid need kaks meest siis niisugust tugevat. Ma nimetan rammimist TÖÖ bürokraatlikus haridussüsteemis ja peab au andma mõlemale neist üks oli sisuline initsiaator ja teine siis tegelikult käivitas selle, mille tulemusena meile avad. D esimene muusikakallakuga kool, see oli Tallinna 22. keskkool, praegune Jakob Westholmi nimeline kool ja ja tõepoolest olin mina esimene õpetaja, kes seal õpetama hakkas. Ja kõige veidram on see, et mul ei olnud mitte mingisugust ettekujutustega ettevalmistust sellest ainest kui niisugusest, sest mina olin ju ikkagi saanud traditsioonilise muusikaõpetuse absoluutses süsteemis. Ja, aga ma pean hakkama õpetama nii-öelda teise kontseptsiooni järele nii-öelda relatiivse metoodika kaudu. Ja tondi läksin ma selle materjaliga, mida Heino Kaljuste nii-öelda põlve otsas käsikirjaliselt mulle kätte andis. Heino Kaljuste toetus muidugi Ungari õpikut. See oli nii-öelda Ungari õpikute kohandamine Eesti oludele ja Eesti materjalile ja nõnda siis see töö läks käima kõigepealt siis 20 teises koolis, siis järgmisel aastal võttis kohe üle selle metoodika Tallinna muusikakeskkool. Jüri plink oli tol ajal direktoriks. Ja siis järgnevalt tulid Tallinnas 21. kool, siis avas Viljandi, Pärnu ja nõnda edasi. Tartu muidugi ka Tartu läks natuke rohkem nagu oma rada, nendel olid omad arusaamad, Nad ei lennud nii puhtalt nagu alguses selle kontseptsiooniga kaasa, aga niisugused tähendab kallakuga koolid, kus iga päev oli laulmine ja lapsed siiski mõningase sellektsiooniga olid sinna valitud nendesse klassidesse. See andis kahtlemata igal pool väga hea tulemi. Ja kui nüüd rääkida veel sellest koday kontseptsioonist, siis koda ei, eesmärk oli säilitada oma rahvamuusikakultuur. Tema eesmärk ei olnud tingimata ainult noodist lugemine, vaid see, et säiliks rahvuslik muusikakultuur läbi rahvalaulu ja muidugi väga hea noodilugemise, sest tema ideaal oli niisugune. Noodilugemine peab olema sama selge kui tavaline lugemine, nagu nii-öelda muusikaline emakeel peab olema inimesel silmades-kõrvades ja suus. Ja nii ta ütleski, tema ideaal oli, et see, mida inimene kuuleb, seda taga näeb ja mida ta näeb, seda ta kuuleb, see tähendab siis noodilugemist, eks ole, selles mõttes. Ja muidugi koday puhul tuleb rõhutada seda, et Ta toetus teadlikult Ungari folkloori-le sellega, säilitades seda folkloor sete iseolemist, sest me ei tohi unustada töökoda ei, pedagoogiline, niisugune tegevus minu meelest kulmineerus just nimelt sellel suletud perioodil nii-öelda sotsialistlikult perioodil Ungari jaoks see oht. Ühesõnaga, mis tuli Nõukogude Liidu ideoloogiast, see ohustas kõiki. Ja see oli omamoodi niisugune kodaniku vastupanu sellele ideoloogiale säilitada oma nägu läbi muusika. Ja kuna Ungari folkloor on väga rikas ja väga huvi, tähendab, ta on laadiliselt väga mitmekesine, seal on väga palju Pentatoonilisi heliridu. Väga huvitav on ungari muusika rütmika seal palju asümmeetrilisi taktimõõt, aitäh, mis teeb kõik selle folkloori niisuguseks põnevaks ja sellele toetuda, noh oli lihtsalt väga tark sellele lisanud ka mitte keegi ideoloogidest midagi vastu öelda, sest et noh, rahvuslikust seda ju vähemalt loosungitena deklareeritud. Ja mis oli kõige olulisem võib-olla et koday ümber moodustus niisugune väga Tark muusikateoreetikute grupp eesotsas professor Errep sööniga talilisti akadeemia teoreetiliste ainete õppejõud ja Ersepet sööni nii-öelda korrastas ja süstematiseerida kogu solfedžo pettuse Ungaris selle koday kontseptsiooni järele, see algas esimesest AB-st kahest esimesest noh, nii-öelda astmest, eks ole, viiendast kolmandast ja viis ta kuni listi akadeemia kõrgtasemeni välja, nii et neid oli minu meelest kas 10 vihikut vist seda solfedžo väga süsteemselt ja targalt koostatud. Nii et meil oli kunagi võimalus, see oli veel nõukogude aeg ühe muusikute grupiga külastada, pesti ja olla paljudest koolitundides, kaasa arvatud kalisti akadeemia ühes solfedžo tunnis, mida andis just nimelt Errbetseeni ja ma pean ütlema, et niisugust solfedžo pilotaaži ei ole minu kõrvad enne kuulnud ega ka pärast seda mitte kuulnud, et see oli niisugune kõrgema klassi noh, ühesõnaga oskused, vilumuse, treenitud kõrv, erakordne komplekt, eks näe, niisugune muusikaliste tehnoloogiliste oskuste käsitlemine. Meiega oli kaasas ka helilooja ja solfedžo õpikute autor Els Aarne ja siis, et tõestada, et nad ei ole seda ette valmistanud seda tundi, et see ei ole mingisugune Potjomkini küla. Siis palun Dielsaarnel kirjutada üks harjutus nende jaoks. Elsa Aarne muidugi pingutas ja kirjutas päris krõbeda loo sinna tahvli peale ja siis tudengid vaatasid seda ja muigasin kerge. Ja no see ei olnud üldse mingisugune probleem, nii et see väga süsteemne niisugune kontseptuaalne lähenemine muidugi andis ja kandis väga head vilja Ungaris ja kuna oli ikkagi see nii-öelda sovjetlik kord, siis selles oli ju ka oma võimalus kuidas öelda, rakendada seda kõikides koolides, ei olnud valikuvõimalust, eks ole, ja koday oli nii suur autoriteet Ungaris, et juba koday nimel võtsid koolid uue kontseptsiooni omaks ja tõepoolest nendel aastatel, kui meiegi pääsesime mõningatele rahvusvahelistele konkurssidele Debretsinis ja, ja hiljem noh, aretzosena edasi, siis igal pool olid Ungari lasteaia naiskoorid äärmiselt tugevad. Muidugi nüüd, kui kogu see sovjetlik leer lagunes nii-öelda hakkasid vabadust nautima siis on olukord Ungaris ka selles osas muutunud, sellepärast et alati on pooldajaid ja ka neid, kes arvavad, et võiks teistmoodi teha ja see noh, niisugune monoliitne süsteem on lagunenud, ütleme niimoodi, aga kahtlemata koda instituut ketšupiametis töötab endiselt, korraldab rahvusvahelisi kursusi, seal anaadi kogu maailmast, palju osavõtjaid, minul õnnestus alles siis, kui ma juba praktiliselt olin koolis töö lõpetanud ja olin juba akadeemias õppejõud. 90. olla ester komis toredas ajaloolises Ungari linnas, kus oli ka üks rahvusvaheline koolitus, nii et ma olen ikka ühe koolituse läbi teinud, aga ma olin enne pidanud väga palju ise eksperimenteerima ja avastama, aga õnneks, kui see koolitus läbi õlis, võisin ma öelda, et need õpikut, mille järgi Heino Kaljuste nii-öelda meie õpikut koostas, olid nii süsteemi kindlad ja nii hästi üles ehitatud, et tõepoolest, me olime läinud väga õiget rada ja me ju saime suurepäraseid tulemusi siin Eestiski. Mis astmel siis see õpetus Eestis nagu kohe algselt käima läks ja kui palju praegu Eestis koday metoodikat kasutatakse, tähendab? Meie õppekavad on praegu ikkagi muusika, teoreetiliselt ikka need baseeruvad sellele elatiivsele kontseptsioonile kahtlemata kogu aeg ka koday enda kõikides kontseptsioonide seep. Ta lõppude lõpuks ühineb selle nii-öelda absoluutse süsteemiga, et üks ei välista teist, nad toetavad 11. Kui seda targalt õpetatakse, ja kui õpetaja saab ise aru, juhtus meil Eestis ju niimoodi, eks ka natuke, võib-olla survestati muusikaõpetajaid alguses need kõik hakkame tegema ja nüüd tulevad suurepärased tulemused. Paljud õpetajad ei saanud meetodi olemusest aru ja kui sa teed seda formaalselt või vastumeelselt, siis loomulikult need tulemused jäävad tagasihoidlikuks või hoopiski deformeeruvad. Ka niisuguseid kurioosumeid oli olemas. Aga kui on asja olemus selge ja metoodiliselt õigesti töötada, siis ma julgen öelda, et see on parim meetod vokalistidel. Just nimelt koorilauljatele. Instrumentalistidel läheb see periood nagu kiiremini üle, kus nad vajavad seda relatiivset mõtlemist, aga mis on selle kontseptsiooni üks tugevus on see. Ta kinnistab laadi taju ja laadilist mõtlemist. Seda me võime ju nautida näiteks Ellerheina peal. Ja mina võin öelda ka, et ma olen väga tänulik, et Heino Kaljuste mind välja valis selleks esimeseks õpetajaks, aga tänu sellele ikkagi formeeruvus mul omal ajal nooruse koori väga hästi nootilugev koosseis, mis võimaldas meil ikkagi tõusta tipp puu Eestis ja võita rahvusvahelisi konkursse ilma noodilugemiset, ta ei oleks seda saavutanud. Koday süsteemis on oluline see, et need põhimudelid, kõlamudelid näiteks kolmkõla või, või Pentatoon. Et need lapsis kinnistuksid, nii muutuksid automaatseks, et kui ta näeb mingit märki, mida me näitame käega või näitame rändnoodiga noodi joonestikul, et tal tekib otsekohese kõla assotsiatsioon see on väga oluline. Ja kui need kõlamudelid nii-öelda kogu diapasoonis on nii-öelda selgeks harjutatud, meelde jäetud, sisemise kuulmisega tunnetatud siis võib öelda, et, et nendel põhiastmetel Jubaseerub kogu koolimuusika, kui palju me läheme siis Atonaalse muusika juurde? Me oleme kogu aeg ikkagi tonaalses muusikas ja me tajume laade ja see on see intonatsiooni küsimus, kui puhtalt lapsed laulavad. Kui laps ainult matkib ja kui ta ei kontrolli ennast teadlikult, siis ta võib laulda puhtalt, aga ta võib ka mitte laulda puhtalt. Aga kui sa talle ütled, et laula mulle need astmed, eks ole, siis, siis ta fikseerib need hoopis teistsuguse teadvusega. Aga Eestis on jäänud see metoodika kasutusse siiski, nagu ütleme, kui me räägime solfedžo Põhikooliastmest, eks ole, miks see edasi ei ole välja töötatud nii nagu siis Ungaris, tähendab, meil tekkis vastuseis just nimelt muusikakoolide õpetajate seas, üldhariduskool oli valmis seda vastu võtma ja võttiski vastu ja tulemused olid käegakatsutavad, sai hakata laulma raskemat repertuaari, aga instrumendi õpetajatel oli äärmiselt raske üle minna ja sellele mitte äärmiselt, vaid ma olen nimetanud, et see oli võib-olla natuke ka mugavusega seotud. Tähendab, kui tuli nüüdse kastmete nimede kasutamine joole Miina sooradi jõu siis oli vaja hakata nimetama tähtnimetustega, et lastel ei läheks segamini, eks ole, CD-f ja nii edasi ja see osutus meie õpetajatele nii suureks takistuseks. Ma ei tea, kas nad ei viitsinud või nad ei tahtnud, et miks me peame hakkama äkki tähti kasutama. Me püüdsime selgitada, et, et siis on lapsel selge, millal ta on ühes kontseptsioonis ja millal ta on teises, eks ole. Ja peale selle meil ei olnud ühtegi nii tugevat teoreetikut, kes oleks olnud vaimustunud sellest, ta jäi selles mõttes nagu koolimuusika tasemele kooli muusikute kätte ja nad ei saanud aru, et see ei ole nii, ei ole midagi muud kui üks hõlbus hääldamis meetod, eks ole, ma ei saa laulda üks, kaks, kolm, aga ma laulan astmenimedega, mis siis natuke kattuvad, eks ole nii-öelda kasutusel olevate silp nimetustega ungarlastel ja üldse eurooplastel oli selles mõttes kergem, et nemad kasutavadki täht nime, tõsi. Ja kui olla päris aus, siis noorem IFRS olla siin too nimetused on algselt relatiivse nii-öelda algse metoodika seebid, nii et see oli põhjendatud, et ütleme, ungarlased ja ka sakslased oma toonika, too meetodiga kasutavat silp nimesid nii-öelda liikuvate astmete nimedena. Aga kuna meie kuulume oma muusikaliselt kultuuril, et nii-öelda vene koolkonda, Peterburi koolkonda, Peterburi koolkond on mõjutatud prantsuse koolkonnast ja prantslased kasutasid esimestena tooremi Fasollasi tood absoluutnimedega, sealt tuli vene muusikakultuuri, see nimetus ja meile ka siia Eestisse, eks ole, ja Heino Kaljuste lihtsalt ei olnud ka enam seda jõudu ja energiat, et hakata kõiki veenma, et siis tuli teha valik. Aga praegune seis siiski on jäänud nagu püsima, et seda ei ole. Koolides praegu kasutad, jah, ta on kasutusel kahtlemata. Ja selge on see nüüd seda võib küll öelda, et Eesti koolimuusika on üks tugevamatest euro, kas see on nüüd päris kindel inimesed, kes on käinud ja võrrelnud? No kasvõi see meie koolikooride arvukus, meie koolikooride tase. Ja mina isiklikult olen kogenud näiteks sakslaste ja prantslaste imetlust, kui nad on käinud siin laulupidudel. Kui hästi meie lapsed laulavad mitmehäälselt, see on Euroopas üsna haruldane. Euroopas on häid kooristuudioid ja üksikuid häid koore, aga ütleme, need vanad kultuurmaad, keda me peame niisuguse Itaalia näiteks, ega me ei leia koolides niisugusi koor. Nii et igal juhul on koda ei meid siin väga tugevalt mõjutanud ja meie muusikakultuuri ja see oli ikka tohutu pööre, 60.-te keskpaik, palju uuenduslikku tuli nendesse õpikutesse, mitte ainult läbikoda, ei, vaid ka Orphy. Nii et tegelikult nagu liideti meie oma traditsioon, mis on ka väga tugev, me ei tohi unustada, et juba Riho Päts ju 30.-te aastate lõpus tugevasti propageeris tuunika Toomeetodit koolimuusika metoodika, põhipostulaadid pani paika just see mees ja meil oli, mille pealt minna. Nii et see oli üks suur edasiminek. Eesti muutus nendel kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel muusikalise kasvatuse mekaks. Siin käis kõikidest Nõukogude liiduvabariikidest delegatsioone muusikaõpetajaid. Külalisi oli Soomest ja Rootsist ja Norrast ja minu meelest kõige kaugem delegatsioon toodi meile. Minu meelest oli see Uus-Meremaa. See pakkus tohutult huvi muusikaõpetajatele ja Dalaiu Lewis. Jah, ma ütlen, Armeenia ja Gruusia olid väga niisugused intensiivset, samuti Läti ja Leedu. Nii et ka nemad hakkasid arendama seal seda liini välja. Aga muidugi kõige võimsamalt toimis ta siin Eestis ja oli kolm niisugust. Noh, kuidas ma ütlen, tsentrumis koguneb, huvilised tulid, see oli siis 22. KOOL, Ellerheina kooristuudio ja Tallinna muusikakeskkooli ja Tallinna muusikakeskkoolis olid väga tugevad õpetajad. Kõrgemägid Raivo ja Eda, Kõrgemägi ja muusikakeskkooli solfedžotase sellel perioodil oli ka fantastiline ja ma ütlen, et kõige võimsamalt on hoidnud seda rooli siiamaani ellerhein, kes ei ole sammugi taganenud. Väga hästi töötab või selle metoodikaga ju Lydia rahula 20 esimeses koolis ja nii edasi, nii et ühesõnaga, kes soovib ja tahab ja suudab see. Töötab siiamaani nii-öelda produktiivselt rääkis Ene Üleoja. Paralleelselt muusikaharidusega arendas kodaiend ka heliloomingu rindel. 1932. aastal tutvustati kuulajatele Budapestis ja aasta hiljem La Scala ooperilaval temateistopperliku rahvamuusika sugemetega ballaadi ketrustool. 1924.-st kuni 1932. aastani ilmusid koday seaded klaverile ja häälele 57-st rahvalaulust ja ballaadist, mis koondusid 11-st raamatust koosnevas kogumit Kuu nimega ungari rahvamuusika. 1929. aastal orkestreeri skoda ei marošeeki tantsud, mis algselt loodud klaverile. Samuti pärinevad samast perioodist mitmed ulatuslikud tellimustööd, näiteks kalanta tantsud, mis loodud Budapesti filharmoonias sünnipäevaks ja buda vaaride Deum 1936. aastal. Samuti orkestri versioon paabulinnu variatsioonidest, millega tähistati kontserte Pauv viiekümnendat sünnipäeva 1939. aastal. Oluline oli ka kontsertorkestrile, mis kirjutatud Chicago sümfooniaorkestrile 1940. aastal. Koday kompositsiooniline karjäär kestis seitse aastakümmet. Selle aja jooksul ei toimunud kummalisel moel ühtki väga kardinaalset käekirja muutust, kui nii võib öelda. Kuda ei, väga isikupärane stiil oli välja kujunenud juba tema 20.-te eluaastate keskpaigaks. Hoolimata sellest, et esimesed katsetused olid kirjutatud mõjutatuna miiniklassitsismi-ist saksa romantismi eeskätt Johannest praamsist, leidub nende hulgas uskumatult seid teoseid, nagu näiteks koorile loodud ja siin Eestiski paljude kooride repertuaaris kõlanud õhtulaul aastast 1904 ning klaverile riiulile komponeeritud attach aastast 1905. Koday muusikas domineerivadki teineteist tasakaalustada ja nii rahvaviisid kui ka klassikalise muusikapärand. Seejuures armastas ta kasutada väga laiarütmi kujundit aspekt milles taas mõjutusi nii rahvatantsudest kui ka näiteks väljendusrikas barokiajastu muusikast. Hoolimata koday teadlikkusest 20. sajandi muusikatrendide osas võib teda ennast pidada ühelt poolt nii traditsioonilise stiili esindajaks teiselt poolt modernistiks. Kuigi koda muusika juured on pärit hoopis talupojakultuurist. Bela partok, kes tundis kodajaid kõige paremini on kirjutanud. Koday loomingut iseloomustavad eelkõige rikkalikud meloodialiinid, täiuslik vormitaju, teatud kalduvus melanhoolsusele ema ääramatusele, tai otsid Jonüümsusliku joovastust. Ta püüdleb sisemise mõtiskluse poole. Tema muusika ei ole selline, mida võib tänapäeva mõistes kirjeldada kui modernset. Seal pole midagi pistmist uue Atonaalse, biitonaalse või polütonaalse muusikaga. Kõik sellest tugineb tonaalsele tasakaalule. Tema väljenduslaad ei ole uus. Ta räägib asjadest, mida pole kuuldavale toodud varem ja demonstreerib seetõttu. Tonaalsuse printsiip ei ole veel kaotanud oma olemasolu põhjust kirjutab Bela partoks Zoltan kodajaid loomingust. Hiljem, 1927. aastal. Ta veel koda ei, on suurvormide meisterjaan rabavalt isikupärane. Ta töötab keskendunud moel ja põlgab igasugu sensatsiooni, petlikkus ära ja kõrvalisi efekte. Erinevalt pele paartokist oli koday vokaalile orienteeritud helilooja, kelle jaoks esikohal oligi meloodia. Seda on ta ka ise tunnistanud nii oma karjääri algul kui pallib teadlikult esimeseks hobuseks soololaulutsükli 16 laulu Ungari populaarsetele tekstidele. Ja oma elu lõpusirgel, tunnistab koday ühes oma kirjutises 1966. aastal. Tänapäeva mehhaniseerimise aeg juhatab meid mööda teed, mis lõpeb masinaks muutunud inimesega. Üksnes laulmise vaimsus võib säästa meid sellest saatusest. Muusika ja tekst igavad Koray sõnul ühiselt koday loomingu tuumiku moodustabki koorimuusika, olles seega üks vähestest 20. sajandi heliloojatest, kellel olid sellest žanrist väga olulised teadmised ja kes sellele valdkonnale nii pühendunud oli. Tema koorimuusikas määrab enamike laulude puhul karakteri justekst, milleks koday kasutas peamiselt rahvaluulet. Aga samas on siingi oluline rahvaviisidest lähtuv meloodia. Koday a cappella koorimuusika meistriteoseks saab pidada 1934. aastal kirjutas tatud ulatusliku koorimateti jeesus ja kaubitsejad milles on piiblitekst parendatud teravaks dramaatiliseks stseeniks. Seda teost siinkohal kuulamegi. Koda instrumentaalmuusikastiil kujunes välja suuresti läbi selle kammermuusika, mis kirjutatud enne kaheaastast loomingulist pausi 1920.-te algul. Kaks keelpillikvarteti oopus, kaks Buzz 10 märgivad helilooja varastiili tšellosonaadi toopus neli ja kaheksa ning duo pus seitse näitaja. Vaata ka kodajaid juba rikkaliku meloodiameistri mingi hea proportsiooni tasakaalutunnetusega heliloojana, kes saavutab virtuoosse väga lihtsate vahenditega. Enamikud orkestriteosed on loodud pärast kahekümnendaid ja üht populaarsemat orkestripala milleks on särava orkest satsiooniga rondo vormis sümfooniline poeem. Kaland, tantsud kohe kuulamegi. Selle aluseks on 18.-st sajandist pärit Ungari rahvatants. 1927. aastal ilmus koday sulest mitmeid kirjutisi Ungari muusika esseede nime all, selleks tagada pinnast tol ajal alles arenemisjärgus olnud ungari muusikateaduslikele foorumitele. Kolmekümnendatel aastatel pühenduste rahvamuusika kogu toimetamisele Ungari Teaduste Akadeemia juures ja see oli töö, mida tuli nüüd, kata pärast partoki emigreerumise üksinda ja mille tulemusel oli juba 1950.-teks aastateks klassifitseeritud ja toimetatud 100000 rahvaviisi. Aga seda tööd jätkas kooray elu lõpuni. Pärast sõja lõppu kutsusid mitmed institutsioonid kodajaid enda tegevuses osalema. Näiteks valiti ta rahvusliku assamblee ja Muusikaakadeemia juhatuse esimeheks, Ungari kunstinõukogu presidendiks Ungari Teaduste Akadeemia auliikmeks. Temast oli saanud tõeliselt lugupeetud mees. Muuhulgas nimetati tara, kus vahelise rahvamuusikanõukogu presidendiks 1961. aastal ja rahvusvahelise muusikahariduse ühingu aupresidendiks 1964. aastal. Enne surma jõudis ta näha ka ära kahe oma kõige ambitsioonikamad plaani elustumist etnomusikolooge ja muusikapedagoogika vallas. Sest koda 30 kaheaastase uurimuse kokkuvõttena ilmus aastail 1950 kuni 1009 67 10 osaline korpus muusitsee populaaris Ungarisse mis andis ülipõhjaliku ülevaate, et nii rahvapärimusest, rahvalaulu olemusest, rahvalaulude liigitamisest, esitus praktikast kuni selle kasutuseni kunstmuusikas. Samal perioodil tutvustati 120. Ungari põhikoolis koday põhimõtetele tuginevat igapäevast muusikaõppeprogrammi mida hakati kasutama kogu riigis. Koda ei suri 1967. aasta kuuendal märtsil Budapestis, olles üks kõige tuntum ja lugupeetud isik Ungari kunstis. Pärast koday surma on tema põhimõtted jõudsalt edasi elanud. Paljudes muusikakõrgkoolides ja ülikoolides on kehtestatud koday kontseptsiooni meetodi õpetamise programmid. Koday nimelised instituudid on loodud nii Tokyos, Bostonis tavas, Sydneys Yves külas kui ka kätši ametis ehk siis koday sünnilinnas. Alates 1973.-st aastast korraldatakse iga kahe aasta järel koday nimelisi rahvusvahelisi sümpoosioni. 1975. aastal asutati Budapestis rahvusvaheline koday ühing ja helilooja endine korter muudetud Zoltan koday mälestusmuuseumiks arhiiviks, millest on saanud koday uurimiskeskus. Head kuulajad. Tänane klassikute saade oli pühendatud heliloojale Zoltan kodaile. Saates kõlasid katkendid Zoltan koday lauludest advendilaul inglite karjased Ave Maria vaata mustlasi, Jeesus jam, kaubitsejad, Citari mägedes ning teostest harjanos andaatio galantne tantsud. Esinesid segakoor, noorus, Londoni filharmooniaorkester, Ungari raadiolastekoor, ETV tütarlastekoor, Tallinna poistekoor Kim, kas kas see on Robert-le Vain, Eric Ericssoni kammerkoor Anne Sofie von Otter ja Bengt hosperi ning kontsertorkester saate mängis kokku operaator Katrin maadik ja toimetas Annika.